KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Uusen-Nacke Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 4. märts 2013, Tartu kohtumaja kantselei Tsiviilasja number 2-12-26931 H

) § 158 alusel.

§ 158

lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse tätimata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole oma nõuet kostja kohustuse rikkumise suhtes piisavalt põhjendanud. Hageja leiab, et liitumisleping lõpetati, sest kostja ei täitnud oma liitumislepingust tulenevat kohustust tasuda kõneteenuste eest, ning seetõttu tekkis Elisa Eesti AS-il õigus nõuda kostjalt järelmaksuga müügilepingu kohast käsitlustasu 1000 krooni. Hageja arvates on asjakohatu süüdistada teenusepakkujat kõneteenuste eest tasumiseks otsekorralduslepingu mittesõlmimises. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab, arvestades lepingute tekste ning lepingute sõlmimise asjaolusid, et liitumislepingut ja järelmaksuga müügilepingut tuleb käsitada ühtse lepinguna. Hageja ei ole tõendanud, et Elisa Eesti AS ja kostja leppisid lepingu sõlmimisel kokku selles, et kostja oleks pidanud täitma lepingut kahel erineval viisil. Järelmaksuga müügileping on liitumislepingu lisa, lepingud sõlmiti samaaegselt, liitumislepingusse on tehtud märge, et klient soovib osta telefoni järelmaksuga, ning järelmaksuga müügileping on seatud sõltuvusse liitumislepingu kehtivusest ja täitmisest (tlk 26, 27). Liitumislepingu lisaks olevate Elisa Eesti AS-i üldtingimuste p-i 7.5 kohaselt on arveldusperioodiks kalendrikuu, mille kohta Elisa esitab kliendile arve, mis tuleb tasuda arveldusperioodile järgneva kuu

1. kuupäevaks, ning kliendil on võimalik sõlmida arve tasumiseks pangaga otsekorraldusleping (tlk 37). Järelmaksuga müügilepingu kohaselt on järelmaksugraafiku kohane maksepäev samuti iga kuu
2. kuupäev (tlk 27). Asjaolu, et lepinguliste kohustuste täitmiseks oleks tulnud sõlmida kaks eraldi otsekorralduslepingut, ei ole kohtu seisukohalt iseenesestmõistetav ning kostja kohustus. Kohus leiab, et hageja seisukoht, et otsekorralduslepingu sõlmimine on esmajoones kliendi, mitte teenusepakkuja mure, on arusaamatu ja põhjendamatu eriti olukorras, kus otsekorraldusleping on tarbijaga juba sõlmitud. Hageja ei ole tõendanud ega põhjendanud, miks oli antud juhul vajalik kahe erineva otsekorralduslepingu sõlmimine. Kohtuistungile hageja ei ilmunud. Kuigi teenusepakkuja jaoks ei pruugi iseenesest tähtsust omada, kas klient soovib tasuda igakuised arved otsekorraldusega või mitte, tuleb tal kliendile arusaadavalt selgitada kaupade ja teenuste eest tasumise tingimusi, eriti, kui tasumiseks sõlmitakse otsekorraldusleping teenusepakkuja enda vahendusel. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lg 2 kohaselt on kaupleja ja tootja kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist üksikasjalikku teavet mh kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste, hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse kohta. TKS § 4 lg 4 kohaselt peab tarbijale antav teave olema tõene ja arusaadav ning esitatud tarbijale eesti keeles. Antud juhul vormistas Elisa Eesti AS-i klienditeenindaja lepingute sõlmimisel otsekorralduslepingu 4/5 telefoni järelmaksu tasumiseks. Kostja konto väljavõttest nähtuvalt on kontolt
3. a detsembrist kuni
4. a märtsini kantud Elisa Eesti AS-ile igakuiselt 350 krooni (tlk 51-60). Kõneteenuse eest tasumiseks otsekorralduslepingut ei sõlmitud, mistõttu tekkis kostjal selles osas võlg. Kostja tasus kõneteenuste võla koheselt sellest teadasaamisel (tlk 62). Seega ei ole asja materjalide ning hageja esitatud tõendite põhjal võimalik asuda seisukohale, et kostja oleks lepingut rikkunud, mis annaks hagejale õiguse esitada käsitlustasu nõue. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hageja nõue käsitlustasu 63,91 euro (1000 krooni) väljamõistmiseks ei ole põhjendatud ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna kostjal ei ole kohustust tasuda hagejale käsitlustasu, tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõue summas 63,86 eurot. Arvestades hagi rahuldamata jätmist ja TsMS § 162 lg-id 1-3, 5 ja § 173 lg-id 1, 4, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p-i 3 järgi võib lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Kostja kinnitusel tal menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Kohtunik 5/5