Obsah (4)

§ 180§ 108§ 109§ 46

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 29. november 2012, Tallinn 3-12-1884 Haldusasi Terje Tšapise kaebus J

§ 180, § 181 lg 1).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT JA SELLE ALUSEKS OLNUD ASJAOLUD

2. augustil 2012 tegi Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõunik kohtutäitur Terje Tšapisele ettekirjutuse nr 1-11/6114, kohustades viimast oma tegevuses järgima KTM § 67 lõiget 1 sealhulgas osutama järelevalve käigus järelevalvet teostavatele isikutele igakülgset abi, andma vajalikku informatsiooni ja nõutud teavet määratud tähtpäevaks. Ettekirjutuse tegemise õigusliku alusena on märgitud justiitsministri
3. detsembri 2009 määruse nr 42 «Kohtutäiturimäärustik» (edaspidi KTM) § 69 lõiked 1 ja 3 ning § 67 lg
4. Ettekirjutuse faktilises põhjenduses viidatakse kokkuvõtvalt järgmistele asjaoludele: 1 • • • • kohtutäitur ei vastanud tähtaegselt järelevalveametniku
5. aprillil 2012 ning
6. mail 2012 ning
7. mail 2012 saadetud samasisulistele järelpäringutele seoses täitemenetlusega nr 169/211/622, vastates alles kolmandale päringule ning sedagi pärast selleks antud tähtaja möödumist. täitemenetlusega nr 169/2011/622 seoses Justiitsministeeriumi poolt alustatud erakorralise järelevalvemenetluse käigus ei vastanud kohtutäitur tähtaegselt
8. juulil 2012 ja
9. juulil 2012 esitatud samasisulistele järelepäringutele ning polnud neile vastanud ettekirjutuse tegemise ajaks. kohtutäitur ei vastanud tähtaegselt järelevalveametniku
10. juuli 2012 saadetud järelpäringutele seoses täitemenetlusega nr 169/2011/1003 ning polnud neile vastanud ettekirjutuse tegemise ajaks. kohtutäitur ei vastanud tähtaegselt järelevalveametniku
11. juuli 2012 ja
12. juuli 2012 ja
13. juuli 2012 (mida täpsustas
14. juulil 2012) järelepäringutele ning polnud neile vastanud ettekirjutuse tegemise ajaks. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
15. Terje Tšapis esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Justiitsministeerium järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõuniku
16. augusti 2012 ettekirjutuse nr 1-11/6114 tühistamist. Esiteks leiab kaebaja, et vaidlustatud ettekirjutus on motiveerimata, kuna sellest ei selgu, millise menetluse raames Justiitsministeerium ettekirjutuse põhjendavas osas nimetatud järelepärimised tegi ning kui tegemist oli järelvalvemenetlusega, siis ei selgu, millist liiki järelevalvemenetlusega oli tegemist ning mille üle täpsemalt järelevalvet teostati. Kaebaja toob välja, et vaidlusaluse ettekirjutuse põhjendavas osa punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 viidatud järelepärimistes ei olnud üldse märgitud, et tegemist oleks olnud järelevalvemenetluse raames esitatud järelepäringutega, mistõttu ei ole kontrollitav ja asjakohane ettekirjutuse õigusliku alusena märgitud KTM § 67 lg
17. Vaidlustatud ettekirjutuse punktis 1.2 viidatud järelepärimiste osas märgib kaebaja aga seda, et neist ei nähtunud, millise kohtutäituri seaduse (KTS) § 55 lõikes 1 nimetatud tehnilise või töökorraldusliku küsimuse osas järelevalvet teostatakse, mistõttu ei ole võimalik veenduda, kas järelevalvemenetlus toimus Justiitsministeeriumi järelevalve pädevuse alla jäävates küsimustes, millest omakorda sõltub, kas kohtutäituril on kohustus sellisele menetlusele alluda ning sellest omakorda ka see, kas kohtutäituri tegevuses esines KTM § 67 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumine.
18. Kaebaja leiab, et KTM § 69 kohaselt on selline ettekirjutus võimalik teha pärast järelevalvemenetluse lõppemist, kui järelevalvemenetluse käigus tuvastati mingisugused puudused. Asjakohatuks peab kaebaja ettekirjutuse õigusliku alusena viitamist KTM § 69 lõikele
19. Lisaks on kaebaja hinnangul eksitav ka ettekirjutuse lõpuosa, kus viidatakse KTM § 65 lõikele 1, ent siiski ei nähtu, millist liiki kontrolliga konkreetsel juhul tegemist oli. Kaebaja hinnangul ei sätesta KTM sellist kontrolli liiki nagu „avalduse kontroll“, vaid kontrolliliikideks on korraline-, erakorraline- ja järelkontroll ning kohtutäituril on õigus teada, millist liiki kontrolli tema suhtes rakendatakse, millisel ajendil ning miks. Kaebaja märgib veel, et üksnes asjaolu, et keegi esitab Justiitsministeeriumile kaebuse, ei tähenda koheselt järelevalvemenetluse algatamist, mistõttu ei saa lubatavaks pidada seda, et Justiitsministeeriumist saadetakse kohtutäiturile kohustuslikke e-kirju, millele on lisatud kaebused ja adressaat peab asuma mõistatama, kas ja milline võiks olla see menetlus, millesse ta on sattunud. Kaebaja toob välja, et ettekirjutuse põhjendava osa punktides 1.
20. ja 1.4 nimetatud isikud on täitemenetluses vaidlustanud kohtutäituri tegevuse ning isikud ei ole kohtutäituri poolt kaebuste kohta tehtud otsuseid nõuetekohaselt vaidlustanud.
21. Kaebaja viitab KTS §-dele 54 jj ning Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-144-10 ning leiab, et Justiitsministeeriumi pädevus kohtutäiturite üle järelevalve tegemisel on piiratud ametitegevuse nõuetekohasuse kontrollimisega töökorralduslikes ja tehnilistes küsimustes, ent vaidlustatud ettekirjutuses puuduvad mistahes asjaolud, millest nähtuks, et kohtutäitur on KTS § 55 lõikes 1 2 hõlmatud ametitegevuses ja sellele laienevas järelevalvemenetluses eiranud või rikkunud KTM §-s 67 lõikes 1 sätestatud kohustust. Kaebaja on seisukohal, et Justiitsministeeriumil puudub õigus ka KTM § 67 lõikes 1sätestatud kohustuse täitmata jätmisel teha kohtutäiturile vastavasisulist ettekirjutust, kuna KTM § 69 lg 1 kohaselt saab sellise ettekirjutuse tegemise aluseks olla kohtutäituri ametitegevuses tuvastatud puudus, ent käesoleval juhul ei ole ettekirjutus tehtud mitte ametitegevuses tuvastatud puuduste kohta, vaid järelevalve käigus informatsiooni ja nõutud teabe määratud tähtajaks esitamata jätmise kohta.
22. Kohtutäituri tegevuse üle erakorralise järelevalve algatamise osas leiab kaebaja, et KTM § 65 lõigetest 1 ja 3 ning § 66 lõikest 2 tuleneb, et erakorralist kontrolli saab läbi viia vaid juhul, kui isiku kaebusest või avaldusest tulenevalt eksisteerib põhjendatud kahtlus kohtutäituri ametitegevuses oluliste ja kiiret kõrvaldamist vajavate puuduste osas, kusjuures tegu peab olema puudusega, mis ei kuulu lahendamisele TMS §-s 217 või 218 või 227 sätestatud korras. Kaebaja leiab, et erakorralise kontrolli eesmärk ei ole otsida vigu, vaid leida kinnitust, kas ministeeriumile teada antud oluline viga ka tegelikkuses eksisteerib ning see kiiresti kõrvaldada, mistõttu ei ole sellisest kontrollist vaja ka ette teatada, erinevalt korralisest kontrollist, mille korral on Justiitsministeeriumil kohustus kohtutäiturit sellest eelnevalt teavitada.
23. Viimaks märgib kaebaja, et KTS § 55 lg 3 annab ministrile õiguse kehtestada kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalve teostamise kord, ent minister on KTM-is kehtestanud ka järelevalve liigid, milleks KTS-i volitusnorm õigust ei anna, samuti pidanuks kaebaja hinnangul volitusnorm seadma üldised piirid, mille raames saanuks Justiitsminister järelevalve korda kehtestada. Kaebaja leiab, et KTS § 55 lg 3 ning selle alusel antud KTM-i
24. peatükk osas, mis puudutab järelevalve liike ning nende sisu, samuti järelevalve teostamise menetluslikke küsimusi, ei ole kooskõlas põhiseadusest tuleneva seaduslikkuse ja õigusselguse põhimõttega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
25. Justiitsministeerium peab Terje Tšapise kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutus on nõuetekohaselt põhjendatud ning nii kaebajale esitatud järelepärimiste sisust kui ka ettekirjutuse sõnastusest nähtub selgelt ja arusaadavalt, milliste menetluste raames on ettekirjutuse punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 nimetatud järelepäringud tehtud ning kohtutäiturile edastati ühes päringutega ka Justiitsministeeriumile saabunud isikute avaldused, millele ettekirjutuses viidatakse. Ettekirjutuse punktis 1.2 kirjeldatud juhtumi osas märgib vastustaja samuti, et seal kirjeldatud päring esitati erakorralise järelevalve käigus, mis oli tingitud konkreetse isiku kaebusest, milles viidati puudustele kohtutäituri tegevuses.
26. Vastustaja selgitab, et kaebajale esitatud teabepäringud olid seotud peamiselt täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 217 lg 3 nõuete järgimisega, KTM § 23 sätestatud menetlusosaliste avaldustele ja selgitustaotlustele vastamise, täitmisteate ja muude dokumentide menetlusosalistele kättetoimetamise nõuete järgimisega ning samuti täitekulu, sealhulgas tasu võtmise seaduslikkuse kontrollimisega, millised valdkonnad vaieldamatult kuuluvad KTS § 55 lg 1 p 2 ja p 4 sätestatud ametitegevuste hulka ning selliste päringute tegemisega ega ka vaidlustatud ettekirjutusega sekkutud ametitoimingu tegemisel kohtutäituri valitud õigusliku lahenduse otstarbekuse küsimustesse.
27. Vastustaja märgib, et ettekirjutuse andmise õiguslikule alusele on viidatud ettekirjutuse
28. punkti all. Vastustaja selgitab, et antud juhul alustati järelevalvet kaebaja peale esitatud kaebuse lahendamise raames kaebajale järelpäringu edastamisega. Vastustaja leiab, et kuna kohustuslikke vorminõudeid ei ole kohtutäiturile esitatavate päringutele ja teabenõuetele KTS-is või KTM-is ette nähtud, võib järelevalveasutus HMS § 5 lg 1 kohaselt menetlustoimingute vormi määrata kaalutlusõiguse alusel. Ekslikuks peab vastustaja kaebaja seisukohta, et võimalikud on vaid kolm järelevalve liiki ning selgitab, et
29. jaanuaril 2010 kehtima hakanud uue kohtutäiturimäärustikus on sätestatud eraldi liigina ka kaebuse 3 või avalduse alusel alustatud järelevalvemenetlus. Samuti leiab vastustaja, et järelepäringutes konkreetse järelevalve liigi sõnaselgelt nimetamata jätmisega ei ole kaebaja õigusi rikutud.
30. Vastustaja viitab KTS § 54 lõigetele 1-3, § 55 lg 1 punktidele 1-4, § 56 punktidele 1 ja 2 ning KTM § 64 lõikele 1 ega nõustu ka kaebaja seisukohaga, et ettekirjutus on tehtud pädevust ületades. Vastustaja leiab, et kohtutäituri ametitegevuse alla kuulub kindlasti ka KTM § 67 sätestatud nõude järgimine. Vastustaja nõustub, et Justiitsministril ei ole õigust järelevalvet teostades sekkuda kohtutäituri otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse, ent selleks, et oleks võimalik hinnata, kas tegemist on kohtutäituri enda otsustuspädevusse kuuluva küsimusega KTS § 55 lg 2 tähenduses või on konkreetne menetluslik olukord õigusaktides selgelt ja üheselt mõistetavalt reguleeritud, tuleb kõigepealt välja selgitada faktilised asjaolud, alles peale mida on võimalik hinnata, kas antud valdkond kuulub vastustaja pädevusse või mitte.
31. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KTS § 55 lg 3 ning selle alusel antud KTM
32. peatüki sätted on vastuolus põhiseadusega ning selgitab, et seadusandja eesmärk KTS § 55 lg 3 volitusnormi kehtestamisel on järelevalve teostamise korra kehtestamine tervikuna anda justiitsministri pädevusse. Vastustaja märgib, et tegemist on kohtutäiturite kui avalik-õiguslikku funktsiooni kandva õigussubjekti üle teostatava järelevalvega ning seega haldusesisese õigussuhtega, mistõttu on taolise volitusnormi andmine seadusandja poolt põhjendatud. Samuti toob vastustaja välja, et järelevalve teostamise menetlus (ehk kord) on piiritletud haldusmenetluse seadusega, mis on kohtutäituri seadusele raamseaduseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
33. Kaalunud poolte kirjalikes menetlusdokumentides esitatud väiteid ja kohtuistungil antud selgitusi ning hinnanud toimikus olevaid tõendeid, leian, et Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõuniku
34. augusti 2012 ettekirjutus nr 1-11/6114 on tühine. Terje Tšapis esitas halduskohtule eelnimetatud ettekirjutuse tühistamise taotluse. Tühisus tähendab akti automaatset kehtetust algusest peale ehk seda, et aktil ei ole ega ole kunagi olnud õiguslikku jõudu. Seetõttu ei ole tühist haldusakti võimalik kohtuotsusega tühistada. Küll aga sätestatakse halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 41 lõikes 4, et haldusakti tühisuse võib halduskohus teha kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel. Seetõttu leiab käesoleva kohtuotsuse resolutiivosas tuvastamist vaidlusaluse ettekirjutuse tühisus.

1. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-21-03, 3-3-1-32-03 ja 3-3-1-36-05 asunud seisukohale, et kohtuotsusega saab haldusakti tühisuse tuvastada vaid sel juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Käesoleval juhul on vaidlustatud ettekirjutus sedavõrd üldsõnaline ja umbmäärane, et sellest ei selgu ettekirjutuse adressaadile pandud kohustuste sisu ega maht. Sellisena ei vasta ettekirjutus ka HMS § 51 lõikes 1 sätestatud haldusakti määratlusele, mille kohaselt on haldusakt üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakt. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei ole võimalik mõista, milline on see konkreetne üksikjuhtum või konkreetsed kindlalt määratletud üksikjuhtumid, mille reguleerimiseks see tehtud on.
2. Haldusakt saab olla siduv vaid selle resolutiivosa piires. HMS § 60 lõikes 2 on sätestatud, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vaidlusalusel juhul on ettekirjutuse resolutiivosa sõnastatud järgmiselt: kohustab Justiitsministeerium kohtutäiturit oma tegevuses järgima KMT § 67 lõiget 1 sealhulgas osutama järelevalve 4 käigus järelevalvet teostavatele isikutele igakülgset abi, andma vajalikku informatsiooni ja nõutud teavet määratud tähtpäevaks.
3. Eeltoodust nähtuvalt korratakse vaidlusaluses ettekirjutuses üksnes KTM § 67 lõikes 1 sätestatud üldist kohustust, sidumata seda kuidagi konkreetse ettekirjutuse adressaadi tegevusega ega nõudmata viimaselt ettekirjutusega ühtki konkreetset sooritust või mõne konkreetse tulemuse saavutamist. Sellisena ei reguleeri vaidlusalune ettekirjutus ühtegi üksikjuhtumit ning seal sõnastatud kohustus ei erine mitte millegi poolest KTM-is kui üldaktis sisalduvast kohustusest ega konkretiseeri seda. Kehtivast ning täitmiseks kohustuslikust haldusaktist saab rääkida juhul, kui sellest tulenevad adressaadile konkreetsed kohustused ehk teisisõnu peab haldusaktist üheselt selguma, milliseid sooritusi või milliste tulemuste saavutamist adressaadilt nõutakse. Käesoleval juhul see vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu. Ettekirjutuse resolutiivosas ei nõuta kohtutäiturilt mitte ühegi konkreetse soorituse tegemist, sh mingisuguste konkreetsete andmete või mingi kindla teabe esitamist, samuti ei määrata selles mistahes tähtpäeva, mille jooksul sellised kohustused täita tuleks. Ettekirjutuse põhjendavas osas on küll käsitletud erinevaid juhtumeid, mil kohtutäitur on KTM § 67 lõikes 1 sätestatud kohustust rikkunud, ent ettekirjutuse resolutiivosast ei nähtu, et kohtutäiturilt nõutaks vastamist neile konkreetsetele päringutele, mille järelevalveametnikud kohtutäiturile varasemalt esitanud on, ning millele viimane vastamata on jätnud. Haldusaktiga pandud kohustuste täpne sisu ja maht peavad selguma haldusakti resolutiivosast. Põhimõtteliselt on mõeldav, et haldusakti resolutiivosas viidatakse kohustuste sisu ja mahu täpsustamiseks akti põhjendustele või mõnele muule akti adressaadile sättesaadavale dokumendile, ent selline viide peab resolutiivosas olema täpne ning selge. Käesoleval juhul see nii ei ole. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei selgu, kas kohtutäiturilt nõutakse vastamist eelnevalt saadetud ja vastamata jäetud teabepäringutele või antakse üldine suunis edaspidi määratlemata juhtudel KTM-is sätestatud kaasaaitamiskohustust täita.
4. Vaidlusalune ettekirjutus oleks oma üldsõnalisuselt ning sellega pandud kohustuste ebaselguse poolest võrreldav näiteks sellega, kui maksuhaldur vormistaks viitega maksukorralduse seaduse § 95 lõikele 1 kaebajale maksuotsuse resolutsiooniga käsin Terje Tšapisel täita käibemaksuseaduse § 38 lõikes 1 sätestatud kohustust tasuda tasumisele kuuluv käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks. Sõltumata sellise maksuotsuse põhjendavas osas välja toodud võimalikest rikkumistest maksukohustuste täitmisel, ei saaks väita, et sellisest maksuotsusest selguks arusaadavalt adressaadile pandud kohustus. Samamoodi on see ka vaidlusaluse ettekirjutuse puhul. Liiatigi tuleneb KTM § 69 lõikest 1, mis on vaidlusaluses ettekirjutuses märgitud selle tegemise õigusliku alusena, et sellises ettekirjutuses tuleb kohtutäiturile anda tähtaeg tuvastatud puuduse kõrvaldamiseks. Sellestki normist tuleneb väga selgelt, et ettekirjutusega saab kohtutäiturile panna konkreetseid kohustusi mingisuguste soorituste tegemiseks või mingisuguse kindla tagajärje saavutamiseks defineerides selle kohustuse muuhulgas läbi selle täitmise tähtpäeva määramise. Seega saaks käesoleval juhul kehtivast ja haldusakti tunnustele vastavast ettekirjutusest rääkida, kui sellest nähtuks, millise abi osutamist järelevalveametnikule, eelkõige, milliste dokumentide või teabe esitamist või milliste muude tegude tegemist nõutakse ja mis ajaks neid nõutakse.
5. Vastustaja poolt kohtuistungil väljendatud seisukoht, justkui oleks vaidlusaluse ettekirjutuse sisu ka selles, et on fikseeritud kohtutäituri poolsed rikkumised, on väär. Siduv, sealhulgas edasise haldustegevuse, näiteks järgnevate haldusaktide andmise või haldussunnimeetmete võtmise või isiku karistamise aluseks saab olla varasema haldusakti resolutsioonis pandud kohustuste täitmata jätmine. Asjaolu, et järelevalveametnik on ettekirjutusena vormistatud dokumendi põhjendustes fikseerinud kohtutäituri poolsed varasemad rikkumised, ei oma mistahes täiendavat õiguslikku siduvust. Juhul kui kohtutäitur on toime pannud rikkumised, mida talle ettekirjutuses ette heidetakse, on järelevalveorgani võimalused edasisi samme astuda (nt kohtutäiturit distsiplinaarkorras karistada) samasugused, sõltumata 5 vaidlusaluse ettekirjutuse tegemisest või mitte tegemisest. Kuna kaebajale ei panda selle ettekirjutusega mitte ühtegi konkreetset kohustust, ei saaks talle hiljem ka kuidagi ette heita selliste kohustuste mittetäitmist.
6. Arusaadavalt on tegelik vaidlus Justiitsministeeriumi ning kaebaja vahel eelkõneldud ettekirjutusest märksa kaugemaleulatuv ning seisneb tegelikult selles, kas, mil määral ja millisel viisil võib Justiitsministeerium kohtutäitureid erinevatele järelevalvetoimingutele allutada ning mil määral peab kohtutäitur selliseid toiminguid taluma. Konkreetsemalt näib tüli puudutavat seda, kas kohtutäitur peab vastama järelevalveametniku päringutele, mis puudutavad küsimusi, mille osas ei ole täituril selget arusaama, kas nendesse sekkumine on üldse ministeeriumi järelevalvepädevusega hõlmatud. Arusaadavalt võivad järelevalvetoimingutest tulenevad kohustused kujutada kohtutäiturile märkimisväärset lisakoormust, mille kandmise põhjendatuse on kaebaja kahtluse alla seadnud eeskätte juhtudel, kui näib, et ministeerium teeb neid järelevalvetoiminguid isikute poole ministeeriumile saadetud avaldustes tõstatatud küsimustega seoses, samas kui tegu on küsimustega, millesse ministeeriumi järelevalve raames sekkuda ei saa. Selles osas pean vajalikuks märkida, ilma et see oleks tarvilik käesoleva kohtuotsuse resolutiivosa põhjendamiseks, järgmist.
7. Kohtutäituri tegevuse üle järelevalve teostamise eesmärk on tagada kohtutäituri kui avalik-õiguslikku funktsiooni täitja ametitegevuse nõuetekohasus. Justiitsministeeriumi järelevalvepädevus on piiritletud KTS §-s 55, mille sisu on täpsustavalt tõlgendatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-21-144-10 tehtud lahendis, kus leiti, et Justiitsministeerium ei saa järelevalve tulemusena sekkuda kohtutäituri ametitegevusse (st anda kohtutäiturile kohustuslikke tegevusjuhiseid või käske) küsimustes, mis tuleb lahendada TMS §-dest 217 ja 218 sätestatud kaebemenetluses või TMS §-s 223 sätestatud hagimenetluses. Ei KTS ega KTM sätesta konkreetseid vorminõudeid järelevalvetoimingute läbiviimiseks, küll on KTM § 64 lõikes 2 sätestatud järelevalvet teostavate isikute õigused ning §-s 67 kohtutäituri kohustused järelevalve korral. KTM § 67 lõikes 1 kohustuse täpsustamiseks konkreetsel juhul esitab järelevalveametnik kohtutäiturile teabepäringu, millega nõuab kas vastamist konkreetsetele küsimustele või nõuab konkreetsete dokumentide esitamist. Sellise teabepäringu näol on, on tegemist haldusaktiga. Leides, et konkreetse teabepäringuga pandud kohustus teavet anda või dokumente esitada, on õigusvastane, saab kohtutäitur kasutada tavapäraseid õiguskaitsevahendeid õigusvastase haldusakti vaidlustamiseks, sealhulgas esitada vaie või kaebus halduskohtule, taotledes vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist ning sellise haldusakti kehtivuse peatamist. Sellist teabepäringut ignoreerida saab kohtutäitur vaid juhul, kui ta leiab, et see vastab tühise haldusakti tunnustele vastavalt HMS § 63 lõikele
8. Asjaolu, et praktikas esitavad Justiitsministeeriumi järelevalveametnikud sarnaseid päringuid allkirjastamata e-kirjadega, ei võta nendelt päringutelt iseenesest kohustava haldusakti iseloomu. Seejuures on Riigikohus juba eelpool viidatud kohtulahendites sedastanud, et pädevuse puudumise tõttu on haldusakt tühine vaid siis, kui pädevuse puudumine on ilmne. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituril põhimõtteliselt kohustus järelevalvepädevusega ametnike poolt esitatud teabepäringutele vastata ning seal nõutud teavet ja dokumente anda, juhul kui kohtutäitur leiab, et mõne konkreetse päringu esitamine on õigusvastane, tuleb see vaidlustada. Sealhulgas on kohtutäituril võimalik järelevalveametniku poolt talle esitatud teabe või muu abi osutamise nõue vaidlustada argumendil, et konkreetse nõudmise esitamine on ebaproportsionaalne, muuhulgas näiteks põhjusel, et see puudutab küsimust, millesse ministeerium järelevalve tulemusena nii ehk naa sekkuda ei saaks.
9. Mis puudutab viimaks kaebaja etteheiteid seoses sellega, et vaidlusaluse ettekirjutuse põhjendavas osas kajastamist leidnud teabepäringutest ei selgunud, millist liiki menetlust tema suhtes toimetatakse, siis väärib märkimist, et KTM-i kohaselt ei erine erinevad järelevalve liigid teineteisest mitte millegi muu poolest, peale selle, et korralisest järelevalvest tuleb kohtutäiturile ette teatada. Järelevalveametniku õigused ega kohtutäituri kohustused muus osas konkreetsest järelevalve liigist ei sõltu. Seega pole 6 mistahes õiguslikku tähtsust sellel, kas isiku avalduse alusel läbi viidav järelevalve on käsitatav eraldi järelevalve liigina või on tegemist erakorralise järelevalvega. KTM § 65 lõikest 1 tuleneb üheselt, et järelevalvetoiminguid on võimalik teha nii isikutelt laekunud avalduste kui ka mistahes muu info alusel, mis annab järelevalveorganile põhjust arvata, et kohtutäituri ametitegevuses võib esineda puudusi, millele on võimalik järelevalveorgani pädevuse piires reageerida. Samas ei tulene KTS-ist ega KTM-ist, et järelevalve alustamise peaks mingis kindlas vormis fikseerima (v.a korralise järelevalve puhul, kus see fikseeritakse Justiitsministeeriumi tööplaaniga kinnitatud järelevalvegraafikus ning kohtutäiturile järelevalvest ette teatamisega). Seega on järelevalveametniku poolt kohtutäiturile esitatava teabepäringu puhul oluline eeskätt see, et sellest selguks üheselt, millist teavet kohtutäiturilt nõutakse ning millega seoses seda küsitakse. Olukorras, kus kohtutäiturile edastatakse koos teabepäringuga kaebus, mille pinnalt need küsimused või teabepäring esitatakse, on see nõue täidetud ning kohtutäitur saab hinnata, kas talle pandud teabe andmise või muu kaasaaitamiskohustus on kehtiv ja õiguspärane või mitte. MENETLUSKULUD 18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud 15 euro suuruse riigilõivu ning 1530,72 + 243,98 = 1774,70 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Käesoleval juhul esitas kaebaja kohtule tühistamiskaebuse. Vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust, kuna tegemist on tühise ehk algusest peale kehtetu haldusaktiga, millest ei selgu ühtegi konkreetset õigust ega kohustust. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei saanud tekkida kaebajale arusaama, et temalt nõutakse midagi konkreetsemat või täpsemat, kui KTM-is. Õiguse üldaktis sätestatud kohustuse kordamine, ilma seda täpsustamata ega konkreetseid käske või keelde andmata, ei saa ettekirjutuse adressaadile tekitada arusaama, et see ettekirjutus võiks tema õigusi rikkuda. Seega ei saa tegelikult tühistamiskaebuse esitamist halduskohtule pidada kaebaja õiguste kaitse seisukohast vajalikuks. Juhul kui kaebajal oleks tekkinud reaalne vajadus tuvastada kohtuotsusega ettekirjutuse tühisus (nt olukorras, kus Justiitsministeerium oleks ettekirjutuse väidetavale kehtivusele tuginedes andnud kaebaja suhtes mingisuguse järgneva koormava haldusakti), oleks vaidlusaluse ettekirjutuse tühisuse tuvastamist saanud kohtult taotleda tähtajatult (

§ 46lg 5).

Kokkuvõttes ei muutu käesoleva kohtuotsuse tegemiseks kaebaja õiguste ja kohustuste maht mingil moel. Seega tuleb kaebaja menetluskulisid pidada põhjendamatuks ning kummagi poole menetluskulud tuleb jätta poole enda kanda. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.03.2013 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Terje Tšapise apellatsioonkaebus osaliselt.
2. Tühistada Tallinna Halduskohtu
3. novembri
4. a otsus osas, millega jäeti Terje Tšapise taotlus Justiitsministeeriumilt menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.
5. Mõista Justiitsministeeriumilt Terje Tšapise kasuks välja menetluskulud summas 630 (kuussada kolmkümmend) eurot. 7 8