← Eesti

3-09-1431/142

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09

) § 6 lg 2 p 3 kohaselt maad ei tagastata, kuna maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. 6. Tallinna Linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k otsustati mitte tagastada 129 264 m2 endise kinnistu nr XX maad

§ 6

lg 2 p 3 alusel, kuna maal paiknevad XXXX XXX XXX aadressiga AS-le Tallinna Vesi kuuluvad ehitised, mille teenindamiseks vajalik maa ostueesõigusega erastamiseks on määratud linnavalitsuse 03.06.2009 korraldusega nr 918-k ja maaüksus on registreeritud 21.09.2009 maakatastris katastritunnusega XXXXXXXXXXXXXX, ning alustada selles osas maa kompenseerimise menetlust U.R le ja K.R ile. 7. U.R taotles kaebustes Tallinna Linnavalitsuse 03.06.2009 korralduse nr 918-k ja 04.11.2009 korralduse nr 1804-k tühistamist, AS-le Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastasuse tuvastamist ja erastamismenetluse lõpetamist, õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse vastuvõtmiseks kohustamist. Põhjendused: Maa ostueesõigusega erastamine AS-le Tallinna Vesi on võimatu, kuna avaldust ei esitatud tähtaegselt ega registreeritud nõuetekohaselt. Väidetavalt 18.12.1997 esitatud XXXX XXX XXX (end XXXXXX) maa ostueesõigusega erastamise avaldusel puudub registreerimisnumber ja märge avalduse registreerimisest maaregistris, lisatud ei ole Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 11 nõutud dokumente. Tallinna Omandireformiameti 15.11.2000 kirja nr 2-9/3395 kohaselt pole tehtud maaregistrisse sissekannet XXXX XXX XXX maa ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Maa-ameti 23.02.2001 kirja nr 2-11/768 kohaselt puuduvad XXXX XXX XXX krundil hooned ja rajatised, senine maakasutusõigus ei ole vormistatud ja krundi suhtes puuduvad teiste isikute taotlused maa erastamiseks või riigi omandisse jätmiseks (välja arvatud tagastamise taotlus). Isegi kui sellel maal asuv veekogu lugeda ehitiseks, on tegemist ebaseadusliku ehitisega, mille juurde ei saa maad ostueesõigusega erastada (

§ 22

lg 1, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg 1, Riigikohtu otsus nr 3-3-1-72-07). AS Tallinna Vesi esitatud tõendid ei asenda ehitusluba. Ehitusluba asendava dokumendina saab käsitleda AÕSRS § 14 lg 11 järgi kinnitatud ehitusprojekti või tüüpprojekti, sedagi vaid elamu, suvila või aiamaja puhul. Tallinna Linnavaraameti 08.11.2000 õiendi kohaselt ei ole krundile XXXX XXX XXX vormistatud maakasutusõigust. Maakasutusõiguseta ehitis on ebaseaduslik isegi ehitusloa olemasolu korral. Veekogu rajamine või selle korrastamine ei ole ehitise püstitamine (

§ 6lg 3 ja ehitus- seaduse (Eh

S) § 2). Polder ja veehoidla kui maaparandussüsteemi osad tuleb maa tagastamisel üle anda maa omanikule (varem kehtinud maaparandusseaduse (MaaParS) §d 2 ja 22, kehtiva MaaParS §-d 2 ja 82). Veekogu olemasolu ei ole maa tagastamise takistuseks ka siis, kui see on rajatud mingil kindlal eesmärgil. T.K ja A.R ekspertarvamuse kohaselt ei ole Mõigu poldritiik klassikaline polder, vaid kõige tavalisem kaevatud tiik (vesirajatis) Tallinna Ülemiste ja Rae valla sademevete kogumiseks ja ärajuhtimiseks. Erastamisavaldusele ei olnud lisatud Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja omandiõigust tõendavaid dokumente. AS Tallinna Vesi valdus XXXX XXX XXX pumbamajale ja Mõigu poldrile on pahauskne AÕS § 35 lg 2 tähenduses, mistõttu on ka igamine AÕS § 11 lg 1 järgi välistatud. AS Tallinna Vesi omandiõiguse puudumist kinnitab ka see, et Harju maavanema 11.06.1997 korraldusega nr 1312 anti munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning seda teenindava maana Tallinna linna munitsipaalomandisse XXXX XXX XX (praegu XXXX XXX XXX) asuv maa pindalaga 667 m2, mille kohta avati Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti kinnistus- registris registri osa nr 4391 ning maaüksus kinnistati Tallinna linna nimele ja Tartu mnt pumbamaja muutus maatüki oluliseks osaks tulenevalt AÕSRS § 15 lg-st 1. 3

(24)3-09-1431 Kuigi linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k ei ole lahendatud tagastamise taotlust XXXX XX Xa ja XXX X-XX maa osas, on XXXX XX Xa maa sisuliselt arvatud mittetagastatava maa-ala koosseisu, kuid mittetagastamise alused selles haldusaktis puuduvad. 02.11.2009 seisukohas leiab kaebaja, et ehitusregistri kandele ei saa tugineda, kuna registriandmed ei loo ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. ENSV maakoodeksi § 35 järgi oli keelatud maatükkide kasutamine enne maakorraldusorganite poolt maatüki looduses piiristamist ja maakasutusõigust tõendava dokumendi väljastamist. Isikul ei saa olla õigustatud ootust, et tal tekib maakasutusõigus riigimaale faktilise ehitamisega. Linnavalitsus ei pidanud arvestama sellise ehitamise ja kasutamisega. Pumbamaja omandiõiguse küsimuses tuleb juhinduda AÕS §-st
  1. Kaebaja kahtleb ehitusloana käsitletava Tallinna Linnaplaneerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjoni 19.11.1999 otsuse (registreeritud nr XXXXX all, kus töö tellijaks on maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik ja objektina käsitletakse XXXX XXX XX sademevee pumpla rekonstrueerimist) ja 20.07.2000 väljastatud kasutusloa ehtsuses, kuna nende sisu võib olla muudetud. Dokumendid väljastati isikule, kes ei olnud väljastamise hetkel pumbamaja omanik. Kaebaja kahtleb Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse 19.09.1972 akti nr 01/9 ehtsuses, kuna selle sisu võib olla muudetud. Kaebaja taotleb 29.12.1980 akti nr 4/12 arvestamata jätmist, kuna see tõendab vaid Tartu mnt kollektori vastu- võtmist, mille üle puudub vaidlus. Kaebaja taotleb Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse 06.03.1992 kirja nr 2-9/596 koos lisadega arvestamata jätmist, kuna see loob vale ettekujutuse tegelikest asjaoludest ning takistab kiiret ja õiglast menetlust. 12.11.2009 seisukohas taotleb kaebaja Harju maavanema kohustamist esitama kohtule andmed XXXX XXX XXX maa ostueesõigusega erastamise avalduste vastuvõtmise ja registreerimise kohta, teostama paikvaatlust XXXX XXX XXX osas, esitama kirjaliku arvamuse korralduse nr 918-k vastavusest seadustega, esitama kirjaliku selgituse XXXX XXX XX munitsipaalomandisse andmise asjaoludest ning esitama XXXX XXX XX maa munitsipaalomandisse andmise toimiku ja XXXX XXX XXX maa ostueesõigusega erastamise toimiku. 22.09.2010 kohtuistungil märkis kaebaja, et isegi kui Mõigu poldritiik ja pumbamaja oleksid õiguslikul alusel püstitatud ehitised, mille juurde on nende omanikul õigus maad erastada, ei ole kaevatava korraldusega määratud teenindamiseks mitte vähimat vajalikku maad, vaid suurim võimalik. Tegelikult on kasutuses ca 2 ha, seega 14 ha mittetagastamiseks ei ole alust.
  2. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus asutati
  3. a, kanti 30.11.1990 ettevõtteregistrisse ja anti Vabariigi Valitsuse 28.10.1991 korralduse nr 380-k alusel 29.01.1992 aktiga nr 20/004 üle Tallinna linna munitsipaalomandisse koos varaga. Tallinna Linnavolikogu 19.11.1992 otsusega reorganiseeriti tootmisvalitsus munitsipaalettevõtteks „Tallinna Veevarustus ja Kanalisatsioon”, mis Tallinna Linnavalitsuse 24.09.1993 määrusega nr 310 nimetati ümber Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtteks. Tootmisvalitsus esitas 06.03.1992 Tallinna Linnavarade Ametile kirja nr 2-9/596 nende bilansis oleva vara kohta, kus kajastub Tartu mnt pumpla ja Pirita-Ülemiste Mõigu polderala. Tallinna Linnavolikogu 29.05.1997 otsusega nr 68 kujundati munitsipaalettevõtte ümber AS-ks Tallinna Vesi, 28.08.1997 kanti äriühing äriregistrisse. Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 13 kehtestatud munitsipaalettevõtte ümberkujundamise korra ja linnavolikogu 29.05.1997 otsuse nr 68 alusel läks munitsipaalettevõtte bilansis kajastatud vara üle AS-le Tallinna Vesi. 4
(24)3-09-1431 AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Omandireformiametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldused endise kinnistu nr XX maadel (hetkel XXXX XXX XXX) asuva Mõigu poldritiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Avalduse vastuvõtmist tõendab maa ostueesõigusega erastamise avaldusel olev omandireformiameti tempel 19.12.
  1. EhS § 56 lg 1 alusel kantakse ehitisregistrisse ehitise andmed. Kood nr 220299273 kande järgi asub XXXX XXX XXX veehoidla koos kaitsetammiga. Tegemist on rajatisega, kuna mõlemad on inimtegevuse tagajärjel tekkinud. Seda tõendavad 19.09.1972 Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse akt nr 01/9, Mõigu polderpumbamaja koos välise elektrivõrguga ekspluatatsiooni võtmise 31.12.1971 akt nr 5-12, Tallinna Linna TSN TK 22.12.1970 korraldus nr 709-k Männiku-Ülemiste veejuhtme ehitamise tehnilise projekti kinnitamise kohta, Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni TRUST poolt 31.05.1971 kinnitatud Eesti maaparandusprojekt (Pirita-Ülemiste kanali kompleks Mõigu poldriala korrastus), Tallinna Linna TSN TK 22.06.1971 korraldus nr 346-k Pirita-Ülemiste kanali kompleksi rekonstrueerimise projekt- dokumentatsiooni kinnitamise kohta, Tallinna Linna RSN TK esimehe asetäitja 04.01.1981 kinnitatud Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori vastuvõtu akt, 29.12.1980 Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni vastuvõtmise akt nr 4/12, Tallinna Suur-Sõjamäe tööstusrajooni kanalisatsiooni tehniline projekt nr
  2. Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on rajatud õiguslikul alusel ning isegi juhul, kui asuda seisukohale, et need ei ole ehitatud õiguspäraselt, on avalik võim nende olemasolu talunud ja tunnustanud sellise ajavahemiku jooksul, mis muudab poldritiigi ja pumbamaja rajamise õiguspäraseks (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-04). Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on hetkel ehitised kui vallasasjad. AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AS Tallinna Vesi valdab ja kasutab Mõigu poldritiiki ja Tartu mnt pumbamaja enda kui vee-ettevõtja staatusega seonduvate kohustuste ja ülesannete täitmiseks. Seega on AS Tallinna Vesi ka nende omanik AÕS § 90 lg 1 mõttes. Lähtuvalt

§ 6

lg 2 p-dest 3 ja 4 koosmõjus § 23 lg-ga 2, § 28 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1 lahendatakse enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist maa munitsipaalomandisse andmise, maa riigi omandisse jätmise ja maa ostueesõigusega erastamise küsimus, kuna sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju maad tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Linnavalitsuse 03.06.2009 korraldus nr 918-k vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra nõuetele ega ei riku kaebaja õigusi. U.R esitas 02.04.2002 ja 05.01.2004 Tallinna Maa-ametile avaldused, milles loetletakse üles maaüksuste aadressid, mille tagastamist soovitakse ja ruutmeetrid, mille osas palutakse kompensatsiooni ning selles nimekirjas ei ole maaüksust aadressiga XXXX XX Xa (end Kanali tee 4) ja seega ei saa kuuluda nimetatud maaüksus tagastamisele. 15.10.2011 seisukohas märgiti, et XXXX XXX XXX ehitistele ei ole määratud põhjendamatult suurt teenindusmaad, kuna sisuliselt jookseb määratud teenindusmaa piir mööda poldri äärt, piiride määramisel arvestati seadustest tulenevate kitsenduste ja avaliku huviga. AS Tallinna Vesi taotles 195 107 m2 suuruse maaüksuse erastamist, korraldusega nr 918-k määrati XXXX XXX XXX maaüksuse pindalaks 164 394 m2, seega taotletust vähem. XXXX XX Xa tagastamist ei saa nõuda, kuna selles osas on kompensatsioon juba määratud ja ka vastu võetud. 5

(24)3-09-1431 10. AS Tallinna Vesi palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et Mõigu poldritiik on rajatis

mõttes (

§ 6lg 3, Eh

S § 2 lg 1 ja mõistele „polder" antud tähendus „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999“). Poldritiigi tekkimine eeldab eesmärgipärast inimtegevust ehk selle rajamist eesmärgiga koguda sinna vett, vältimaks ümbritseva piirkonna üleujutamist. Mõigu poldritiigi kui ehitise olemasolu tõendab selle kandmine riiklikusse ehitisregistrisse. Mõigu poldritiigi ehitamist tõendab ka 19.09.1972 koostatud akt pealkirjaga „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“ ja Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ poolt veebruaris 1971 koostatud tööjooniste kaart ja detsembris 1970 koostatud poldritiigi profiil, samuti Eesti Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ 1984. a tööprojekt Pirita-Ülemiste kanali III lõigu (Mõigu tiigi piirkond) kapitaalremondi kohta. Vaidlustatud haldusaktid oleksid õiguspärased ka juhul, kui asuda seisukohale, et Mõigu poldritiik on tehnorajatis

§ 6

lg 31 mõttes, kuna see ei võimalda selle aluse ja teenindamiseks vajaliku maa otstarbekohast kasutamist õigustatud subjektidele (vt dr A.R ja dr T.K ekspertarvamust asjas nr 3-07-1070). Poldritiigi ehitamise õiguspärasust tõendab 19.09.1972 akt. Lisaks on Tallinna linna TSN TK 22.06.1971 korraldusega nr 346-k kinnitatud Pirita-Ülemiste kanali kompleksi rekonstrueerimise projektdokumentatsioon eelarvelise maksumusega 1421,91 tuhat rubla. Kuna 19.09.1972 akti pealkirjas ja sisus on viide Pirita-Ülemiste kanali kompleksile ning akti järgi oli polderala ehitus-montaažitööde projektijärgne maksumus 74,19 miljonit rubla, on alust väita, et Mõigu polderala ehitus-montaažitööde kulutused moodustasid osa Tallinna linna TSN TK 22.06.1971 korraldusega nr 346-k kinnitatud eelarvest. Seda kinnitab ka korralduses ja aktis toodud ehitusmontaažitööde teostamise aja (1971-1972) vaheline seos. Isegi kui aktis viidatud tööjooniseid ei kinnitatud Tallinna linna TSN TK 19.12.1970 korraldusega nr 708-k, nähtub nii sellest, et vastuvõtukomisjoni liikmeks olid Tallinna linna ning Arhitektuuri- ja Planeerimise Valitsuse esindajad, kui ka sellest, et Mõigu poldritiigiga seotud ehitus-montaažitööde faktiline maksumus oli 74 750 000 rubla, et Mõigu poldritiik ehitati Tallinna linna teadmisel ja heakskiidul. Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni võtmise 29.12.1980 akti kohaselt võttis Tallinna Linna Kommunaalmajanduse Valitsuse juhataja käskkirjaga moodustatud komisjon, kuhu kuulusid Tallinna Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse ja Tallinna San.Epid Jaama esindajad, vastu Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni tööd, mis teostati juunist 1978 kuni detsembrini 1980 ja mille tellijaks oli Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus. Et akti alusel anti üle just XXXX XXX XXX pumbamaja (end XXXX XXX XX), kinnitab Tallinna Hooneregistri 03.12.1996 teatis nr 23106, mille kohaselt on Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte omandanud XXXX XXX XX asuvad hooned riikliku vastuvõtukomisjoni 29.12.1980 akti alusel. Tartu mnt pumbamaja ehitusluba väljastati ja pumbamaja võeti kasutusse enne omandireformi algust, selle hilisem rekonstrueerimine ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja kohta on koostatud ehitamise ajal kehtinud nõuetele vastanud vastuvõtmisaktid ning on tegemist õiguspäraselt püstitatud ehitistega (Tallinna Halduskohtu otsuse nr 31294/2002 p 19). Mõigu poldritiik ja XXXX XXX XXX pumbamaja kuuluvad AS-le Tallinna Vesi, kuna need on AÕSRS § 13 lg 1 mõttes õiguslikul alusel püstitatud ehitised, millele kohaldatakse vallasasja sätteid ja AÕS § 90 lg 1 järgi tuleb valdaja omandit eeldada. Viidates 03.06.2009 korralduse põhjendustes esitatud selgitusele AS Tallinna Vesi õigusjärgluse kohta, märgiti, et tootmisvalitsuse munitsipaalomandisse andmisel, samuti ettevõtte hilisemal ümberkujundamisel anti üle ka ettevõtte bilansis olev vara, sealhulgas vaidlusalused poldritiik ja pumbamaja. 6

(24)3-09-1431 AS Tallinna Vesi esitas 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldused Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja ostueesõigusega erastamiseks, teisel on viide juhatuse 15.12.1997 otsusele, millise koosoleku protokollist nähtub, et päevakorrapunktina nr 10 arutati maa ostueesõigusega erastamist, ning hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa-alade loetelus, mille suhtes otsustati erastamise avaldus esitada, sisaldusid Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja. Tallinna Maa-ameti 13.01.2003 kirjas nr 5-9/02/6856 kinnitati, et XXXXXX maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegsuse seisukohalt omab ennekõike tähtsust AS Tallinna Vesi avaldus 19.12.1997, mis on Tallinna Omandireformiametis registreeritud samal päeval ja avalduse lisas nr 1 on ehitisena, mille alusel maa erastamist taotletakse, märgitud ka Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal, aadressiga XXXXXX. Kaebajal puudub põhjendatud huvi maa ostueesõigusega erastamise toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja XXXX XXX XXX maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpetamiseks kohustamise nõue on hõlmatud tühistamistaotlusega. 15.10.2010 seisukohas leitakse, et Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbajaama teenindamiseks vajaliku ja seetõttu erastamisele kuuluva maa piir jookseb vahetult mööda Mõigu poldritiigi piiri. Korralduse nr 918-k võimalikud motivatsioonipuudused ei oma suurt tähtsust, kuna linnavalitsusel puudus ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõigus, sest teenindamiseks vajalikuks maaks on määratud vähim võimalik.
  1. K.R ei esitanud oma seisukohta ega osalenud kohtuistungitel.
  2. Tallinna Halduskohtu 26.10.2010 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati Tallinna Linnavalitsuse 03.06.2009 korraldus nr 918-k ja 04.11.2009 korraldus nr 1804-k ning Tallinna Linnavalitsusele tehti ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Muus osa jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuselt mõisteti U.R kasuks välja menetluskulu 17 000 krooni ja U.R lt mõisteti AS Tallinna Vesi kasuks välja menetluskulu 50 000 krooni. Põhjendused: XXXX XXX XXX asuvad AS-le Tallinna Vesi kuuluvad ehitised – Mõigu polder ja pumbamaja, mille juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine ning selle ostueesõigusega erastamine on iseenesest õigustatud. Tallinna Linnavalitsuse korraldus teenindusmaa määramise kohta on aga põhjendamata määratava teenindusmaa suuruse osas, mistõttu korraldus tuleb tühistada. Tühistada tuleb ka korraldus, millega jäeti XXXX XXX XXX teenindusmaa osas õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamata, kuna tagastamata jätmise aluseks oli just konkreetse suurusega teenindusmaa määramine XXXX XXX XXX ehitiste juurde. Asjas kogutud tõendite ja varasemates kohtumenetlustes tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb lugeda tõendatuks, et AS Tallinna Vesi esitas Mõigu poldritiigi ja pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise avaldused 19.12.1997, seega

ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. See asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-1319, kus halduskohus leidis, et AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldused endise kinnistu nr XX maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Nimetatud asjaolu kinnitab AS Tallinna Vesi kiri (kd I tl 168), mille kohaselt esitatakse selle lisas loetletud avaldused. Kirja esitamist kinnitab Tallinna Omandireformiameti vastuvõtupitsat 19.12.1997. Avalduste esitamist kinnitab ka AS Tallinna Vesi juhatuse 15.12.1997 koosoleku protokoll (kd I tl 173), koosolekul otsustati esitada hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise avaldused 1997. a jooksul, ja protokollile lisatud tabel, milles on 7

(24)3-09-1431 kajastatud nii XXXXXX asuv Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal kui ka XXXX XXX XX asuv pumbamaja. Tunnistaja T.J kinnitas kohtuistungil, et esitas kõigi eelnimetatud 19.12.1997 kirja lisas loetletud objektide osas avaldused üheskoos 19.12.1997 Tallinna Omandireformiametisse. Avaldusi ei ole nõuetekohaselt registreeritud, mis ilmselt tingis selle, et veel 2001. a märkis Tallinna Linnavalitsus maavanemale esitatud taotluses XXXX XXX XXX maa munitsipaal- omandisse saamiseks, et teiste isikute taotlused maa erastamiseks või riigi omandisse jätmiseks puuduvad. Need minetused ei lükka siiski ümber eelnimetatud tõendeid ega anna alust asuda seisukohale, et AS Tallinna Vesi ei oleks kõnealuseid avaldusi 19.12.1997 esitanud või et ta oleks need esitanud hiljem. Põhimõtteliselt on mõeldav, et maa munitsipaalomandisse andmise menetluses võis nii Tallinna Linnavalitsus kui ka AS Tallinna Vesi, mille aktsiad kuulusid tol ajal täielikult Tallinna linnale, olla teatud määral huvitatud konkreetse munitsipaalomandisse taotletava maa ostueesõigusega erastamise avalduste varjamisest.

§ 6lg 2 p-le 3 ja § 6 lg-le 3 ning Eh

S §-le 2 ja § 3 lg-le 3 tuginedes on ilmne, et Mõigu poldritiik ei ole hoone. Rajatisena saab viidatud sätete kohaselt käsitada objekti aga juhul, kui see on maapinnaga püsivalt ühendatud, kui see on tekkinud inimtegevuse tulemusena ning kui see on terviklik asi. EhS-s defineeritud ehitamise mõistet tuleb tõlgendada laialt, ehitise püstitamine ei pruugi tingimata tähendada tegevust, mille tulemuseks on maapinna suhtes kõrgemal asuv või püsti seisev objekt. Ka maapinna süvendamine võib olla käsitatav ehitise püstitamisena, kui selle tulemusena valmib mingisugune terviklik asi. Seda kinnitab EhS § 2 lg 3 teine lause, mille kohaselt käsitatakse ehitisena ka olemasoleva veekogu põhja süvendatud laevateed. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et Mõigu poldritiik on tekkinud inimtegevuse tulemusena. Seda kinnitavad ekspertide prof T.K ja prof A.R ekspertarvamus (kd II tl 20 jj); Maa-Ameti kaardiserverist (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) avalikult kättesaadav ortofoto, millelt nähtub, et tegemist on märja alaga, mille ääred (kaldanõlvad) on enamalt jaolt sirged, mis ei ole omane loodusliku tekkega veekogule; Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti Maaparandusprojekt“ koostatud Pirita-Ülemiste kanalikompleksi Mõigu polderala korrastuse projekt ja seal juures olev profiiljoonis (kd I tl 101) ning sama instituudi poolt 1984. a koostatud Pirita-Ülemiste kanali II lõigu (Mõigu tiigi piirkond) kapitaalremondi tööprojekt (kt I tl 107 jj), millest nähtub, et senisel kujul on Mõigu polderala tekkinud inimese poolt projekteeritud ning ellu viidud süvendus- ja pinnasetööde tagajärjel. Mõigu poldritiigi näol on tegemist tervikliku asjaga, mis on projekteeritud ja ehitatud kindlal eesmärgil ning sellisena oma ülesannet ka täidab. Poldritiik on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud - tegemist on maapinna süvendamisel tekkinud objektiga, mille asukohta on võimatu muuta. Samas ei kinnita Mõigu poldritiigi ehitisena ehitisregistrisse kandmine iseenesest, et tegemist on ehitisega. Kuigi ehitisregistris registreeritakse just ehitisi, ei tulene ühestki ehitisregistri pidamist reguleerivast õigusaktist, et ehitisregistrisse kantud objekti tuleks edaspidi siduvalt käsitada ehitisena. Mõigu poldritiiki ei saa pidada rajatiseks, mis tagastatava maa otstarbekohast kasutamist ei takista. Ortofotolt nähtuvalt hõlmab tiik peaaegu kogu vaidlusaluse maaüksuse ja selle maa kasutamine mingil otstarbel on sisuliselt võimatu. Asjassepuutuv ei ole arutelu selle üle, kas funktsioone, mille täitmiseks Mõigu poldritiik rajatud on, oleks võimalik täita näiteks tiigi ühe osa kasutamisega. Maareformi käigus ei ole ette nähtud, et rajatise omanik peaks rajatise pindala vähendama või kaaluma selle asukoha muutmist.

§ 6

lg-s 31 nimetatud tehnorajatistena, mis ei takista maa otstarbekohast kasutamist, saavad kõne alla tulla sellised tehnorajatised, mis tulenevalt funktsioonist, eelkõige aga tulenevalt suurusest või asukohast ei mõjuta olulisel määral selle maa majandusliku kasutamise võimalusi. Vaidlusaluse maatüki puhul see nii ei ole. Asjaolu, et tulevikus on Mõigu poldritiik võimalik ümber ehitada, sealhulgas selliselt, et sama funktsiooni täitmiseks vajatakse senisest oluliselt vähem maad, ei õigusta olemasoleva poldritiigi teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamata 8

(24)3-09-1431 jätmist. Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et ostueesõigusega erastatava maa suurus sõltuks sellest, milliseks soovib ostueesõigusega erastamiseks õigustatud isik talle kuuluva ehitise kujundada kunagi tulevikus. Kaebaja viited MaaParS-le pole asjakohased. MaaParS § 3 lg 1 alusel on maaparandussüsteem maatulundusmaa kuivendamiseks ja niisutamiseks ning keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on kantud MaaParS § 40 lg-s 1 nimetatud registrisse. Maaparandussüsteemide registrist ei nähtu, et Mõigu poldritiik oleks sinna kantud. MaaParS-st ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud maa, millel asuvad maaparandussüsteemid või nende osad, tuleks igal juhul õigustatud subjektidele tagastada, sõltumata sellest, kas või kelle omandis see süsteem või selle osad on. Ka varem kehtinud MaaParS § 22 puudutas üksnes Põllumajandusministeeriumi bilansis olevate maaparandussüsteemide koosseisu kuuluvate teatud rajatiste üleandmist maa tagastamisel. Isegi kui asuda seisukohale, et Mõigu poldritiik on olemuselt maaparandussüsteem või selle osa, ei tuleneks MaaParS-st, et selle juurde ei ole võimalik selle omanikule erastada maad või et selle alune maa tuleks tagastada õigustatud subjektile. Maad on ostueesõigusega võimalik erastada üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde. AÕSRS § 14 lg-st 1 tulenevalt loetakse õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks ehitis, mis on püstitatud maakasutusõiguseta või ehitusloata. Asjas ei ole esitatud dokumenti, mis oleks otseselt käsitatav maakasutusõiguse andmisena või ehitusloana. Maakasutusõiguse andmist peaks tõendama eelkõige dokumendid, millelt nähtub vastav otsus ja kasutusse antava maa väljamõõtmine (looduses piiritlemine). Ehitusloana saaks käsitada dokumenti, millest nähtub avaliku võimu luba alustada konkreetse projekti alusel ehitustegevust (projekti kinnitamine). Selliste dokumentide puudumisest ei saa teha tõsikindlat järeldust, et vastavad ehitusload ja maakasutusõigus puudusid ning et tegemist oleks õigusliku aluseta püstitatud ehitistega. 19.09.1972 akt, millega võeti ekspluatatsiooni Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse ehitus-montaažitööd, ja 29.12.1980 akt, millega võeti ekspluatatsiooni Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektor, on sisuliselt käsitatavad Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja kasutuslubadena. Ehitusobjekti ekspluatatsiooni võtmise aktiga otsustas vastav riiklik vastuvõtukomisjon valmisehitatud objekti kasutusse (ekspluatatsiooni) vastuvõtmise, kusjuures ekspluatatsiooni sai vastu võtta ehitise, mis vastas projektile. Isegi juhul, kui ehitise püstitamiseks ei olnud nõuetekohast ehitusluba või maakasutusõigust vormistatud, siis sisuliselt toimus ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmisega selle seadustamine. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-04 märgib kohus, et Mõigu poldritiik ja pumbamaja on aastakümnete eest avaliku võimu teadmisel rajatud infrastruktuuri objektid, mida on avalike ülesannete täitmiseks sestpeale kasutatud. Ei ole võimalik, et nende püstitamine või olemasolu ei olnud teada avaliku võimu organitele, kelle pädevuses oli maakasutusõiguse ja ehituslubade väljastamine ning nende olemasolu üle järelevalve teostamine. Seega ei saa Mõigu poldritiiki ja Tartu mnt pumbamaja käsitada õigusliku aluseta püstitatud ehitistena. Ekspluatatsiooni võtmise aktides on Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja tellijaks nimetatud Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsust. Tegemist oli ettevõttega, mis anti Vabariigi Valitsuse 28.10.1991 korralduse nr 380-k alusel 29.01.1992 koostatud aktiga üle Tallinna linnale. Kaebaja ei vaidlusta Tallinna Linnavalitsuse 03.06.2009 korralduse nr 918-k p-s 1 toodud käsitlust sellest, kuidas AS Tallinna Vesi on Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse õigusjärglane. Ettevõtte üleandmisega anti üle ka ettevõtte kui juriidilise isiku omandis olev varakogum. Poldritiik ja pumbamaja on AS Tallinna Vesi valduses. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et need oleksid mõne teise isiku omandis. Asjaolu, et Tallinna linn nimetas neid enda omandis olevateks nende aluse maa munitsipaalomandisse taotlemisel või et need olid vahepeal kantud kinnisasja oluliste osadena kinnistusraamatusse registriosades, mis hiljem suleti, ei anna alust väita, et ehitised oleksid Tallinna linna omandis. 9
(24)3-09-1431 Asjaolu, et AS Tallinna Vesi ei olnud ehitisregistrisse kantud kõnealuste ehitiste omanikuna, ei tõenda nende kuulumist kellelegi teisele. AS Tallinna Vesi omandiõigust ei välista ka see, et ta ise on oma aktsiate avaliku pakkumise tingimustes väljendanud, et Mõigu poldri juures oleva maatüki omandiõigus on vaidlustatud. Kaebaja ja K.R on tunnistatud õigustatud subjektideks 246 100 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Kaebaja märkis vastustajale 02.04.2002 esitatud avalduses (kd III tl 35 pöördel), et lisaks selleks ajaks juba talle tagastatud 16 413 m2 maale, soovib ta, et tagastataks XXX X-XX asuv maa suurusega 1 552 m2 ja XXXX XXX XXX asuv maa suurusega 129 264 m2. XXXX XXX XXX maa näol on tegemist maaga, mis praegu kannab aadressi XXXX XXX XXX ehk maaga, mis jäeti kaebajale tagastamata 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k. 02.04.2004 avalduses märkis kaebaja, et tagastamisele kuulub ka 11 285 m2 suurune maa aadressil XXX XX X/XXX XX X, mille osas oli käimas kohtuvaidlus, ja taotles samas ülejäänud 87 586 m2 suuruse maa kompenseerimist. 05.05.2004 esitatud avalduses (kd III tl 37) soovib kaebaja täiendavalt, et kompenseeritaks ka 11 285 m2 suurune maa, nõudes endiselt XXX X-XX ja XXXX XXX XXX tagastamist. Tallinna Linnavalitsuse 15.05.2002 korraldusega nr 1369-k on määratud õigustatud subjektidele kompensatsioon 87 586 m2 maa eest ning 04.02.2004 korraldusega nr 187-k kompenseeritud kaebajale ja K.R ile õigusvastaselt võõrandatud maa 11 285 m2 ulatuses. Seega on käesolevaks ajaks kaebajale tagastatud 16 413 m2 maad, kompenseeritud 98 871 m2, vaidlustatud korraldusega keelduti 129 264 m2 suuruse maa tagastamisest ja endiselt on lahendamata avaldus 1 552 m2 maa tagastamiseks (XXXXX XX). Seega on alusetu kaebaja väide, et ta on taotlenud XXXX XX Xa asuva maa tagastamist või et linnavalitsuse 04.11.2009 korraldusega nr 1804-k on see maa talle tagastamata jäetud. 04.11.2009 korraldusega jäeti kaebajale tagastamata maa, mis oli määratud XXXX XXX XXX asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maana ja ülejäänud osa endise XXXX XX maast on õigustatud subjektidele juba varasemate korraldustega kas tagastatud või kompenseeritud. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alap-de 1 ja 2 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestada maakorralduse nõuetega ning ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ja füüsilise säilimise. Haldusaktis, millega teenindusmaa määratakse, tuleb põhjendada, miks on leitud, et ehitise teenindamiseks vajalik maa peab olema just sellistes piirides ja sellise suurusega nagu see määratud on. Erilist põhjendust ei vaja ehitise aluse maa määramine teenindamiseks vajaliku maa hulka, küll aga tuleb põhjendada, millistest kaalutlustest lähtuvalt on leitud, et ehitist ümbritsev maa, mis on teenindamiseks vajaliku maa hulka määratud, on vähim tarvilik ja piisav kogus maad. Põhjendamiskohustus on seda rangem, kui tegemist on eripärase ehitisega, nagu näiteks käesoleval juhul. Nii vastustaja kui kolmas isik on kohtule kinnitanud, et käesoleval juhul on tegemist vähima vajaliku maaga, kuna määratud teenindusmaa piir jookseb vahetult mööda poldritiigi piiri, mis ei ole õige. Maa-ameti kaardiserveris olevalt kaardilt nähtub, et XXXX XXX XXX maaüksus (katastriüksuse number XXXXXXXXXXXXXX) ei jookse igast küljest vahetult mööda poldritiigi piire. Sealt nähtub, et Tartu mnt tänava poolt ulatub XXXX XXX XXX maaüksuse piir kuni kõnniteeni, samas kui kõnnitee ja poldritiigi ääre vahele jääb arvestatava suurusega maariba, mille laiust on mõõtkavata kaardilt küll täpselt raske hinnata, ent mis on umbkaudu sama lai kui samas kõrval asuva katastriüksuse nr XXXXXXXXXXXXXX (XXXXX XXX XXX) laius. Tegemist ei ole ribaga, mille kujulise eraldi katastriüksuse moodustamine oleks välistatud nt maakorralduslikel põhjustel. Korraldusest, millega teenindusmaa määrati, ei selgu, miks on poldritiigi kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise tagamiseks vajalik Tartu mnt tänava poolt sedavõrd suure külgneva teenindusmaa olemasolu. Korralduses on küll põhjendatud, et 10
(24)3-09-1431 pumbamaja ja poldritiigi läheduse tõttu on mõistlik neile määrata ühine teenindusmaa, ent see ei selgita seda, miks peab teenindamiseks vajalik vähim maa Tartu mnt poolses küljes olema sedavõrd suur. Ka Kanali tee poolt kulgeb määratud teenindusmaa piir mitte alati mööda poldritiigi äärt (mis on sirge äärena näha nii ortofotolt, aga veelgi täpsemalt sinisena markeeritult, kui kasutada kaardivaadet „Hübriid“) või selle vahetus läheduses, vaid paralleelselt Kanali tee tänavaga. Juhul, kui teenindusmaa piir jookseks paralleelselt poldritiigi äärega, selle äärest umbes nii kaugel kui kõige kitsamates kohtades, oleks võimalik moodustada kolmnurkse kujuga eraldi arvestatava suurusega katastriüksus, mis jääks Mõigu poldritiigi, Kanali tee tänava ja katastriüksuse nr XXXXXXXXXXXXXX vahele. Teenindusmaa määramise korralduses ei sisaldu mistahes põhjendusi selle kohta, miks on leitud, et teenindusmaa peaks just nõnda suur olema. Tegemist on Tallinna kesklinnast mitte eriti kaugele jääva ja arvatavasti võrdlemisi hinnalise maaga, mille määramine ehitise teenindamiseks vajaliku maana peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitav. Kuna antud juhul see nii ei ole, tuleb linnavalitsuse korraldused tühistada ning teha linnavalitsusele ettekirjutus AS Tallinna Vesi ostueesõigusega erastamise avalduse ja U.R maa ostueesõigusega erastamise avalduse uueks läbivaatamiseks. Kaebus jääb rahuldamata osas, milles taotletakse AS Tallinna Vesi 18.12.1997 ja 19.12.1997 avalduste alusel läbi viidud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastaseks tunnistamist. AS Tallinna Vesi on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldused tähtaegselt, Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on käsitatavad õiguslikul alusel püstitatud ehitistena, mille juurde on AS-l Tallinna Vesi kui nende omanikul õigus taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende teenindamiseks vajaliku maa piires. Samadel põhjustel jääb rahuldamata ka taotlus maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. U.R apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebused ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. U.R palub jätta asjas arvestamata kohtule 02.11.2009 esitatud seisukohas vaidlustatud tõenditega (Tallinna Linnaplaneerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjoni poolt XXXX XXX XX sademevee pumpla rekonstrueerimiseks väljastatud ehitusluba, mis on registreeritud 19.11.1999 registris nr XXXXX all; Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 20.07.2000 väljastatud kasutusluba XXXX XXX XX sademevee pumpla rekonstrueerimiseks; 19.09.1972 väljastatud Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse akt nr 01/9; Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse 06.03.1992 kiri nr 2-9/596 koos lisadega), kuna nende sisu on muudetud, ning teavitada dokumentide võltsituse kahtlusest prokuratuuri. Apellatsioonkaebuse põhjendused, kordamata halduskohtule esitatud seisukohti: Kaebaja esitab vastuväited kohtu tegevusele. 22.09.2010 kohtuistungil määras kohus tõendite ja taotluste esitamise lõpptähtajaks 15.10.2010, millest tulenevalt tuli kaebaja taotlused lahendada enne kohtuotsuse tegemist 26.10.
  2. Kohus ei ole kaebaja 02.11.2009 seisukohas esitatud taotlusi dokumentide ehtsuse küsimuses läbi vaadanud. Kohus jättis tuvastamata Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 19.11.1999 väljastatud ehitusloa vastavuse planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 70 lg-le
  3. Asjas on tõendatud, et pumbamajal puudus enne 01.11.1999 maakasutusõigus. Ehitusluba väljastati vastuolus Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ p-ga 9, mis kehtestas ehituslubade andmise keelu kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Lisaks võis tagastamistaotlusega kaetud maale erandkorras ehitusluba väljastada Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel. Kohus jättis tuvastamata, et Tallinna Linnaplaneerimise Amet on 20.07.2000 11
(24)3-09-1431 väljastanud kasutusloa AÕSRS § 14 lg 1 keeldu eirates, kuna puudub maa tagastamise õigustatud subjektide nõusolek kasutusloa väljastamiseks (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-07). Kohus tuvastas, et maa munitsipaalomandisse andmise menetluses võisid Tallinna Linnavalitsus ja AS Tallinna Vesi olla teatud määral huvitatud munitsipaalomandisse taotletava maa ostueesõigusega erastamise avalduse varjamisest, kuid ei edastanud prokuratuurile kuriteoteadet karistusseadustiku § 266 alusel karistatava teo kohta. Kohus rikkus HKMS § 16 lg 3, § 19 lg 5 ja
  1. Kohus pidi Maa-ameti kaardiserverisse päringu tegemisel nägema infot, mille kohaselt kaardiserveris olev info ja sellest tehtud väljavõtted on informatiivsed ega ole ametlikud. Kuna Maa-Ameti kaardiserveri ortofotot ei ole kaebaja ega vastustaja taotlenud tõendina arvesse võtta ja tegemist on mitteametliku informatsiooniga, ei vasta kohtulahend selles osas HKMS § 25 lg-le
  2. Kuna kohus kaebaja ei pidanud paikvaatluse teostamise taotlust põhjendatuks, rajaneb kohtu järeldus AS Tallinna Vesi poolt 26.03.2010 kohtule esitatud paljasõnalisel ja tõendamata väitel paikvaatluse ebaotstarbekuse kohta. Kaebajale ei edastatud TsMS § 53 lg 2 järgi 22.09.2010 kohtuistungi protokolli tutvumiseks. See riivab kaebaja põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väited vaidlustatud korralduste ja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastasuse kohta. Kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus asus kaitsma avalikku huvi, jättes arvestamata, et vastuolu avalike huvidega ei välista iseenesest veel kaebuse täielikku rahuldamist. Mõigu poldri kasutusse võtmise võimalused on jätkuvalt ebaselged, kuna ühelgi menetlusosalisel ei ole omandiõigust Mõigu poldri alusele maale. Maa omanikuks on Eesti Vabariik ja maa on koormatud restitutsiooninõudega. Jättes läbi vaatamata kaebaja taotlused dokumentidega arvestamata jätmiseks või tõendite hulgast väljaarvamiseks, rikkus halduskohus HKMS § 25 lg-t 3 ja TsMS § 438 lg-t 1, kuna jättis täitmata TsMS § 277 lg-s 4 sätestatud kohustuse. Avalduse tähtaegset mitteesitamist tõendavad Tallinna Omandireformiameti 15.11.2000 kiri nr 2-9/3395 ja Tallinna Maa-ameti 23.02.2001 kiri nr 2-11/768, mida kohus ei hinnanud. Väidetavate avalduste nõuetele mittevastav registreerimine koosmõjus kohustatud subjekti kinnitusega maaregistris kande puudumise ja maa erastamiseks taotluste puudumise kohta viitab sellele, et AS Tallinna Vesi ei esitanud tähtaegselt avaldust. Vastustaja ja kolmanda isiku väited erastamise avalduste esitamise tähtaegsusest ja varasemad taotlused maa munitsipaalomandisse taotlemisel on vastuolus. AS Tallinna Vesi juhatuse koosoleku 15.12.1997 protokolli päevakorra p 10 ei tõenda avalduste registreerimist. Tegemist ei ole usaldusväärse dokumendiga, sest vastavalt tunnistaja T.J i ütlustele ei toimunud mingit koosolekut, vaid tema juhtis ainuisiklikult AS Tallinna Vesi juhataja tähelepanu antud probleemile. Kahtlusi äratab tunnistaja mälu valikulisus – täpsus avalduse esitamise kuupäeva osas ning koha ja avalduse esitamise lõpptähtaja mitte teadmine. Kohtu väide, et erastamise avalduse registreerimata jätmine võib olla omandireformiameti lohakus, ei ole veenev, kuna kohus leidis, et avalduse vastuvõtmist kinnitab Tallinna Omandireformiameti vastuvõtupitsat. Tegemist on tavalise kuupäevatempliga, mida võib osta suvalisest poest, seal puudub registreerimisnumber ja avalduse vastuvõtja allkiri. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist AS Tallinna Vesi poolt ei tõenda haldusasjas nr 3-05-1319 jõustunud kohtuotsus, kuna selles ei antud sisulist hinnangut erastamismenetluse läbiviimise, omandiküsimuse ja muu sellise kohta. 12
(24)3-09-1431 Mõigu poldritiik ei ole rajatis

§ 6lg 2 p 3 tähenduses. Eh

S reguleerib veekogusse ehitamist, kuid mitte veekogu ehitamist. Ehitis EhS mõttes peab olema ehitatud EhS § 2 lg 6 tähenduses. Eripäraseid rajatisi saab maareformi tähenduses lugeda rajatisteks vaid juhul, kui nii on sätestatud omandireformi reguleerivates õigusaktides. Mõigu poldritiigi olemus tuleneb prof T.K ja prof A.R ekspertarvamusest, mille kohaselt Mõigu poldritiik pole klassikaline polder, vaid kõige tavalisem kaevatud tiik (vesirajatis). Sinna koguneb pinnavesi. Tõenäoliselt on tegemist veeseaduse (VeeS) § 2 p 38 tähenduses tehisveekogumiga – inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnaveekogum. Tiigi (sõltumata sellest, kas selle korrastamine on kunagi dokumenteeritud või mitte) olemasolu õigusvastaselt võõrandatud maal ei ole maa mittetagastamise aluseks. Poldri puhul ei toimu pinnase süvendamist või kaevamist, mis oleks võrreldav kanali ehitamisega, vaid maa-ala tammistamine ehk kogutava vee äravoolu peatamine. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et Mõigu poldritiigi puhul on tegemist tervikliku asjaga, mis on projekteeritud ja ehitatud kindla eesmärgiga, kuna ehitusprojekti ei ole olemas ja ehitustegevuse toimumise kohta puuduvad kindlad andmed. Kohus jättis vastamata nn Mõigu poldri „ehitamise“ ajal kehtinud ENSV maakoodeksi § 35 kohaldamise väitele. Kohtu seisukoht, et Mõigu poldritiigi puhul on tegemist tehnorajatisega, mis takistab tagastatava maa sihipärast kasutamist, ei tugine seadusel, kuna maa tagastamist ja sihipärast kasutamist saab takistada vaid seaduslikus korras püstitatud tehnorajatis. Kohtu väide on ka ainetu, kuna maa-alale ei ole kehtestatud detailplaneeringut, mis oleks aluseks maakasutusele ja ehitustegevusele. Juhul, kui Mõigu poldritiik on tehnorajatis, on tegemist eripärase rajatisega, mille suurus mittehooldamise tulemusena ajas väheneb. On ebaõige ja ebaõiglane käsitleda tiigi suurusena selle kunagist võimalikku suurust olukorras, kus tiik tänapäeval toimib väiksemana ja selle endises ulatuses taastamise faktilisele vajalikkusele ei ole isegi tuginetud. Kohus märkis, et tegemist on Tallinna kesklinnast mitte eriti kaugele jääva ja arvatavasti võrdlemisi hinnalise maaga, mille määratlemine mingisuguse ehitise teenindamiseks vajaliku maana peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitav. Samadest kaalutlustest tuleb lähtuda maa määramisel ehitisealuseks (sh tehnorajatise aluseks) maaks olukorras, kus ehitis on eripärane ja ajas muutuva suurusega. Tiigi tegelik suurus võimaldab maa otstarbekohast kasutamist. Polder on olemuselt maaparandussüsteem ja sellele laieneb maaparandussüsteemidele kohalduv omandireformi regulatsioon. Varemkehtinud MaaParS reguleeris maaparandussüsteemide staatuse omandireformis. Seadus ei näinud ette võimalust maaparandussüsteemi omanikule taotleda maa erastamist. Tegemist ei ole õiguslikul alusel püstitatud rajatistega. Kohus leidis õigesti, et AÕSRS § 14 lgst 1 tulenevalt eeldab ehitise seaduslikkus nii maakasutusõigust kui ka ehitusluba ning asjas ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis oleks otseselt käsitatav maakasutusõiguse või ehitusloana. Samas kohus leidis, et kolmanda isiku esitatud dokumendid on käsitletavad kasutuslubadena. Kohus ei saa nendele dokumentidele tugineda, kuna kaebaja seadis nende ehtsuse kahtluse alla. Dokumentidel puudub kohaliku omavalitsuse aktsepteering ehitustööde alustamiseks. Seda ei saanudki olla, kuna MaaK § 35 järgi ei olnud ehitustegevus ilma maakasutusõiguseta lubatud. Kasutusluba või kasutusloana käsitletav dokument ei saa asendada ehitise maakasutusõigust ja ka ehitusluba. Riigikohtu lahend nr 3-3-1-43-04 ei kohaldu antud asjas. Müügipaviljon, mis on äratuntavalt hoone, mida kasutavad igapäevaselt paljud inimesed ja mille sihipäraseks kasutamiseks (kauplemiseks) on vaja regulaarselt uuendada luba, ja veekogu, mille inimtekkelisus on raskesti tuvastatav, mille käsitlemine rajatisena on küsitav, mille kasutamine mingil eesmärgil ei ole väliselt arusaadav ja mida ei hooldata (on kinni kasvanud), ei ole võrreldavad. Kohus märkis 08.07.2010 määruses: „On ilmne, et ka juhul, kui tegemist on näiteks pinnasmaterjalist tammidega veekoguga, ei ole kohtul võimalik vaatluse tulemusena võtta seisukohta, kas tegemist on inimtegevuse tulemusena tekkinud objektiga või on see looduslikku päritolu“. 13

(24)3-09-1431 Kohus käsitles Tartu mnt kollektorile väljastatud 29.12.1980 akti nr 4/12 ekslikult kasutusloana Tartu mnt pumbamajale. Lugedes Tartu mnt kollektori ja pumbamaja üheks ja samaks objektiks, väljus kohus kaebuse piiridest ja tuvastas asjaolu, mida menetlusosalised ei taotlenud. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 19.11.1999 ehitusloa ja 20.07.2000 kasutusloa andmine ei olnud ka vajalik, kui ehitisel oli juba olemas kasutusluba. Kohtu järeldus, et Tartu mnt pumbamaja ja Mõigu poldri kuulumine AS-le Tallinna Vesi on tõendatud, ei tugine antud asjas esitatud tõenditele ja haldusasjas nr 3-05-1319 tuvastatule, mille kohaselt maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik ei ole Mõigu poldri omanik. HKMS § 17 lg 1 järgi peab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindama kogumis teiste tõenditega ja asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei vaja uuesti tõendamist. Kohtu väited, et kaebaja ei ole tõendanud Mõigu poldri ja Tartu mnt pumbamaja kuulumist kellelegi teisele peale AS Tallinna Vesi, on ainetud. Kaebaja tõendas kinnistusraamatu väljavõttega Tartu mnt pumbamaja kuulumist Tallinna linnale, Tartu mnt pumbamaja alune ja teenindamiseks vajalik maa on 16.03.1998 kinnistatud Tallinna linna nimele ja Tartu mnt pumbamaja muutus ühe aasta jooksul peale kinnistamist AÕSRS § 15 lg 1 alusel maatüki oluliseks osaks, kuna maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik ei taotlenud maale hoonestusõiguse seadmist. Vastustaja poolt kohtule esitatud maa ostueesõigusega erastamise toimik sisaldab Tallinna Linnavalitsuse 18.11.2002 kirja nr 5-9/61XX, millega nõuti maa ostueesõigusega erastamist taotlevalt isikult ehitiste omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist hiljemalt ühe kuu jooksul, kuid kuna nimetatud toimik nõutud andmeid ei sisalda, siis järelikult neid ei esitatud. Kaebaja viitab Tallinna Maa-ameti 29.11.1999 kirjale nr 1818 AS-le Tallinna Vesi ja AS Tallinna Vesi 06.12.1999 kirjale nr 2-6/4070, milles AS Tallinna Vesi kinnitab, et oleks otstarbekas Mõigu poldri maa munitsipaliseerida. Kohtu järeldus, mille kohaselt Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse üleandmisel Tallinna linnale ja AS Tallinna Vesi ümberkujundamisel oleks toimunud täiendav vara üleandmine, ei leidnud kinnitust. Tõendamist leidis, et riigivara munitsipaalomandusse üleandmise 29.01.1992 aktiga nr 20/004 andis Riigivaraameti peadirektor Vabariigi Valitsuse 28.10.1991 korralduse nr 380-k alusel Tallinna Linnavolikogu esimehele Andres Korkile üle Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse. Aktiga anti üle ettevõte ja kuna varade üleandmist ei toimunud, ei saa see akt olla omandiõigust tõendavaks dokumendiks. Tallinna Linnavolikogu 29.05.1997 määrus nr 68 tõendab vaid Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte ümberkujundamist AS-ks Tallinna Vesi. Vastav kohustus tulenes äriseadustiku § 507 lg-st 3. Tallinna Linnavolikogu määruste 20.03.1997 nr 13 ja 29.05.1997 nr 68 alusel täiendavat varade üleandmist ei toimunud. Sama leidis Tallinna Ettevõtlusamet 01.11.2005 kirjas nr 2-5/1104. Kohtu seisukoht, et XXXX XX Xa maa on õigustatud subjektidele kompenseeritud linnavalitsuse 15.05.2002 korraldusega nr 1369-k ja 04.02.2004 korraldusega nr 187-k, on väär. Kohus ei põhjendanud, miks kaebaja väide, et linnavalitsuse 15.05.2002 korraldusega nr 1369k ei saanud XXXX XX Xa maad kompenseerida, kuna selle maa suhtes käis kohtuvaidlus ja jõustunud 27.01.2003 kohtuotsusega tühistati linnavalitsuse 07.02.1997 korraldus nr 336-k “Kanali tee 4 ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi määramine maa munitsipaalomandisse taotlemiseks”, on tõendamata. Kohtu järeldus, et linnavalitsuse 04.11.2009 korraldus nr 1804-k ei pidanudki sisaldama õiguslikku alust XXXX XX Xa maa kohta, on väär, kuna kaebaja pole loobunud XXXX XX Xa maa tagastamisest, XXXX XX Xa maa ei ole õigustatud subjektidele ka kompenseeritud. 14. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Põhjendused: 14
(24)3-09-1431 Kohus rikkus uurimisprintsiipi ja jõudis väärale järeldusele, et maa, mis XXXX XXX XXX asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maana määrati, on põhjendamatult suur. Tegemist on kohtu- menetluse normi olulise rikkumisega. Kohus leidis ekslikult, et korralduses, millega XXXX XXX XXX teenindusmaa määrati, ei sisaldu tegelikult mistahes põhjendusi selle kohta, miks on leitud, et teenindusmaa peaks just nõnda suur olema. Kohus ei ole analüüsinud linnavalitsuse 15.10.2010 esitatud seisukohti. Ühestki õigusaktist ega kohtupraktikast ei tulene, et õigustatud subjekt võiks vaidlustada olemasoleva ehitise pindala suuruse ja nõuda, et olemasolevat, õiguspäraselt püstitatud ehitise paiknemist/ehitise asukohta muudetaks selleks, et tagastamisele kuuluks võimalikult suur maa. Vastupidine seisukoht rikub õiguspärase ehitise omaniku õigust omandi puutumatusele. Linnavalitsus juhtis 15.10.2010 kohtu tähelepanu AS Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise avaldusele, kust nähtub, et taotleti 195 107 m2 suuruse maaüksuse erastamist. XXXX XXX XXX maaüksuse pindalaks määrati 164 394 m2, seega vähem kui taotleti. Antud asjaolu ei ole kohus analüüsinud ega oma seisukohta andnud. Linnavalitsus esitas kohtule koos 28.08.2009 vastusega dokumentide koopiad XXXX XXX XXX katastriüksuse moodustamise toimikust. Nende hulgas olevalt maaüksuse skeemilt nähtub XXXX XXX XXX erastatava maaüksuse piir (punasega) ja endise kinnistu K-XX „XXXXXXX“ piir (sinisega). Kuna maa tagastamise nõudeõigus ulatub vaid osale XXXX XXX XXX maaüksusele, siis maa tagastamine õigustatud subjektile tooks kaasa Mõigu poldri tükeldamise. Linnavalitsus juhtis kohtu tähelepanu ekspertiisile haldusasjas nr 3-07-1070, kust nähtub, et poldritiigi likvideerimine eeldab kogu sademeveesüsteemi ümberehitamist, mis toob kaasa suuri ja põhjendamatuid kulutusi. Mida väiksem on tiigi reguleeritav maht, seda suurem peab olema pumbajaama võimsus ja jämedamad veetorud. See põhjustab täiendavaid kulutusi ja praeguse olukorra säilimine on kõige odavam lahendus. Nimetatud haldusasjale ja ekspertide seisukohtadele viidatakse ka korralduses nr 918-k. Eksperdid leidsid veel, et poldritiik vajab teenindusmaad ja selle määramisel tuleb arvestada, et Ülemiste kanali veekaitsevööndi laius on 10 m, ehituskeeluvööndi laius 50 m ja kalda piiranguvööndi laius 100 m. Tartu maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool sõiduraja telge on 50 m. Poldritiigi kalda piiranguvöönd (kuni 10 ha suurusel veehoidlal) on 50 m ja veekaitsevöönd 10 m tavalisest veepiirist, poldritiigi ehituskeeluvööndi laius on 25 m. Sademeveepumpla survetorude kaitsevööndi laius on 3 m. Kõrval on Ülemiste järv, mille veehaarde sanitaarkaitseala hõlmab järve akvatooriumi koos 90 m laiuse kaldavööndiga. Viide kitsendustele on ka korralduses nr 918-k. Neid asjaolusid kohus ei arvestanud. Mõigu poldritiigil ja pumbajaamal on oluline osa Tallinna linna, samuti lähivaldade sademevee ärajuhtimisel ja Mõigu poldrialal veetaseme alandamisel, vältides sellega ala üleujutamist Ülemiste järve kõrge veetaseme puhul ja Tallinna joogiveesüsteemi reostumist. Seega teenib Mõigu polder avalikke huvisid, mistõttu selle säilitamine praegustes piirides on hädavajalik. Mõigu poldri üleviimine mujale nõuab väga suuri kulutusi, mis ei ole avalikust huvist lähtuvalt otstarbekas. Kohus ei ole selle asjaoluga otsuses arvestanud. Korraldused nr 918-k ja 1804-k on õiguspärased ning vastavad HMS §-le 54. Kui kohus leiab, et korraldus nr 918-k ei ole piisavalt motiveeritud, siis üksnes sel põhjusel ei ole korralduse tühistamine mõistlik. See ei loo kaebajale õiguslikult soodsamat olukorda, sest asja uuel otsustamisel tuleks välja anda samasisuline haldusakt. Kohus pidanuks korralduse nr 918-k põhjendatuse kontrollimisel arvestama ka kohtumenetluses esitatud tõendeid ja dokumente. Üksnes osa korralduse nr 918-k õiguspärasust kinnitavate tõendite ja dokumentide esitamine alles kohtumenetluse käigus ei tingi korralduse nr 918-k tühistamist, kuna asja uuel otsustamisel tuleb neid dokumente ja tõendid ikkagi aluseks võtta. 15
(24)3-09-1431 Omandireformiga ei tohi teha uut ülekohut. Vaidlused XXXX XXX XXX maaüksuse osas on kestnud aastaid. Õiguspärane ootus ei ole ainult kaebajal, vaid ka AS-l Tallinna Vesi. 15. AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati, ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata ning mõista kaebajalt välja AS Tallinna Vesi menetluskulud halduskohtus summas 75 000 krooni ja apellatsioonimenetluse kulud. Põhjendused: Kohus kohaldas ebaõigesti Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alap 2. Ehitise kaitseks kehtestatud piiranguvööndid (sh sanitaarkujad) loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Seda leidis ka Riigikohus 29.03.2006 kohtuotsuse p-s 11 haldusasjas nr 3-3-1-81-05. Keskkonnaregistri andmetel on Mõigu poldritiigi asukohas kantud keskkonnaregistrisse kolm tehisjärve registrikoodidega nr XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX. Keskkonnaregistri seaduse §-st 6 tuleneb, et keskkonnaregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus muuhulgas planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega on põhjendatud lähtuda keskkonnaregistri andmetest ka Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel. Veekogude kaitseks on kehtestatud kaitsevööndid nii veeseaduses kui ka looduskaitseseaduses. VeeS § 29 lg-st 1, lg 2 p-st 2 ja lg-st 4 ning looduskaitseseaduse § 37 lg 1 p-st 3 ja lg-st 3 ning § 38 lg 1 p-st 5 nähtub, et Mõigu poldritiigi moodustavate kolme tehisjärve kallastest lähtuvate erinevate kaitsevööndite minimaalne pikkus on 10 m ja maksimaalne pikkus 50 m. Eelnimetatud sätetega arvestamata jätmine on viinud ebaõige otsuse tegemisele. Kohus heitis linnavalitsusele ette, et korralduses ei ole põhjendatud, miks määrati ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ka Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt vaheline maariba ning Mõigu poldritiigi ja Kanali tee vaheline maa-ala. Maa-ameti kaardiserverist nähtub, et Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt vahelise maa-ala laius on 45 meetrit. Võrreldes Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt vahelise maa-ala laiust Mõigu poldritiigi ja Kanali tee vahelise maa-ala laiusega, on alust väita, et mõlemad maa-alad on umbes sama laiad. Seega on mõlemad maa-alad täielikult hõlmatud ranna või kalda piiranguvööndiga (laius 50
  1. m)ning osaliselt ehituskeeluvööndiga (laius 25
  2. m)ja veekaitsevööndiga (laius 10 m). Seega Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt vaheline maa-ala ning Mõigu poldritiigi ja Kanali tee vaheline maa-ala kuuluvad Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Samuti on küsitav, kas nimetatud maa-aladest on põhjendatud moodustada iseseisvat katastriüksust, kuna maa-alade kasutamise ja käsutamise (ehitamine) suhtes kehtivad olulised piirangud. 16. U.R palub jätta Tallinna Linnavalitsuse ja AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebused rahuldamata, leides, et õigusaktid ja kohtupraktika käsitlevad ehitist selle tavapärases tähenduses. Tavapärases tähenduses ehitisele ei ole omane iseeneslik suuruse muutumine ajas. Kaebaja vaidlustab nn poldritiigi käsitlemise ehitisena. Õigusaktid ei käsitle tiikide tagastamist. Juhul kui asuda seisukohale, et tegemist on ehitisega, tuleb arvestada selle ehitise omapära. Sel juhul tuleb õiguse üldiste printsiipide ja omandireformi eesmärkide tõlgendamise läbi vastata küsimusele, kas maale, milline enne erastamist/tagastamist vabaneb ehitise suuruse vähenemise tõttu, on õigus pigem ehitise omanikul või õigustatud subjektil. Kaebaja arvates prevaleerivad sellises olukorras õigustatud subjekti õigused. Õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise omanikul on õigus ehitise alusele ja teenindamiseks vajalikule vähimale kogusele maale. Asjaolude sidumine tiigi likvideerimisega ei ole asjakohane, kuna nn poldritiik on suures osas ise likvideerunud. AS Tallinna Vesi esitatud tõendite kohaselt on poldritiigist saanud kolm 16
(24)3-09-1431 tehisjärve, mistõttu see ei ole AS Tallinna Vesi taotletud ulatuses veekoguna käsitletav. Registrikanded kinnitavad, et osa väidetud tiigi kui ehitise alusest maast ei ole tiik. Kui maa-ala ei ole kaetud veekoguga, ei saa ka olla tegemist veekogu kui ehitise aluse maaga. Vastustaja ja kolmanda isiku teenindusmaa määramise põhjendused seoses piiranguvöönditega lähtuvad ebakohasest eeldusest, et ainus maa kohase kasutamise viis on selle täisehitamine. Veeseadus ei sätesta veekaitsevööndit tehisjärvedele. Olemuselt on veekogu kõige lähemal maaparandussüsteemi eesvoolule, mille veekaitsevööndi ulatus on VeeS § 29 lg 2 p 3 kohaselt 1 m. Kaebaja ei kavatse hakata tegelema piiranguvööndis keelatud tegevustega. AS Tallinna Vesi apellatsioonimenetluses esitatud tõendite valguses on ebaselge, kui suur on temale kuuluva ehitise alune maa. Et ühest tiigist on tänaseks saanud kolm, ei olnud erastamise taotluses ehitise aluse maana käsitletud maa kaevatava korralduse vastuvõtmise ajaks enam sellises ulatuses ehitise all. Ehitise teenindamiseks vajalikku maad pole võimalik välja selgitada, kui ehitise suurus ei ole teada. Tehisjärve registrikoodiga XXXXXXXXXXX looduses sisuliselt ei eksisteeri, kuna see on puittaimestikku ja puid täis kasvanud. Samuti ei eksisteeri looduses sellisel kujul tehisjärve registrikoodiga XXXXXXXXXXX (eksisteerib selle Tartu mnt poolne osa). Looduses eksisteerib sellisel kujul vaid tehisjärv registrikoodiga XXXXXXXXXXX, mis ei tekkinud AS Tallinna Vesi tegevuse tagajärjel, vaid looduslikult valgunud pinna- ja sademeveest ning see ei ole ühenduses välimise ringiga. AS Tallinna Vesi viidatud eesmärke täidab suure tõenäosusega vaid tehisjärve XXXXXXXXXXX Tartu mnt poolne osa. Keskkonnaregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt ei tohi keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AS Tallinna Vesi väide apellatsioonkaebuses on sätte mõtet moonutav. 08.04.2011 seisukohas märgib kaebaja, et veekogu (poldri) ja pumbamaja omandiõigus ei ole 1992. a riigilt linnale üle läinud. Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmiskoondis oli riigiettevõte, mille vara kuulus riigile. Munitsipaliseerimine toimus Vabariigi Valitsuse 27.09.1991 määrusega nr 198 kinnitatud riigivara munitsipaliseerimise korra alusel. Korra p 20 järgi vara munitsipaliseeritakse Riigivaraameti äranägemisel ettevõtte bilansi andmetest või vara ja rahaliste vahendite inventuuridest lähtudes. Munitsipaliseeritavat vara valdav ettevõte, asutus või muu organisatsioon on kohustatud korraldama Riigivaraameti korralduse alusel kindlaksmääratud tähtajaks munitsipaliseeritavate objektide nimekirja kinnitamise kuupäeva seisuga munitsipaliseeritava vara inventuuri. ORAS § 24 sätestas omandiõiguse ülemineku vara munitsipaliseerimisel. Kuna pumbamaja ja veekogu üleandmise kohta ei ole akti vormistatud, ei saanud nende omandiõigus riigilt linnale üle minna. Ka Tallinna Linnavolikogu 29.05.1997 otsus nr 68 Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte ümberkujundamise kohta ei ole vara omandiõiguse ülemineku aluseks. Vara omandiõigus läheb üle vastava tehinguga. Kuna pumbamaja on ehitis ning Tallinna linn ja AS Tallinna Vesi käsitlevad ka veekogu ehitisena, pidid nad selle üleandmisel lähtuma ehitiste üleandmisele kehtestatud õiguslikust regulatsioonist. AÕSRS § 13 lg 6 järgi pidi niisugune tehing olema sõlmitud notariaalses vormis, kuna tegemist on tasulise tehinguga. Asjas puuduvad andmed selle kohta, et nimetatud ehitiste üleandmiseks oleks sõlmitud notariaalses vormis leping. Lisaks on toimikus viiteid sellele, et ümberkujundamisel täiendavat varade üleandmist üldse ei toimunud. Asjas on vaidluse esemeks omandiõigus ja AS Tallinna Vesi ei ole suutnud tõendada omandi tekkimist. Valdusest üksi ei piisa. AÕS § 13 lg 2 järgi ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega. 17
(24)3-09-1431 Tallinna Linnavolikogu 21.10.2010 otsus nr 238 „Lasnamäe elamualade üldplaneeringu kehtestamine“ ja lisa nr 14.2 Teemakaart 12.2 „Tehnovõrgud - Sademevee kanalisatsioon“ tõendavad, et XXXX XXX XXX asuv pumbamaja kuulub likvideerimisele, mistõttu teenindusmaa määramine sellele ehitisele oleks vastuolus

§-s 2 sätestatud maareformi eesmärgiga.

  1. Tallinna Linnavalitsus palub jätta U.R apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldada AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebus.
  2. AS Tallinna Vesi palub jätta U.R apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et U.R teadis juba 12.02.1998, et AS Tallinna Vesi esitas avalduse Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja erastamiseks, kuna sel kuupäeval saatis ta Tallinna Linnavalitsusele kirja, mille kohaselt: „Käesolevaks ajaks on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt antud maaüksuse tagastamine osaliselt lahendatud, kuid probleem on tekkinud ca 14 ha suuruse n.n. Mõigu poldri tagastamisega. Antud maa-ala soovib erastada a/s Tallinna Vesi, mis on minule täiesti vastuvõetamatu ja seaduse järgi õigustühine“. Seetõttu on arusaamatu kaebaja väide, et AS Tallinna Vesi ei esitanud 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldusi Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Kuna AS Tallinna Vesi esitas 19.12.1997 avaldused kokku 115 erineva ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, on võimalik, et kaaskirjale jäeti registreerimistempel lisamata seetõttu, et kokku tulnuks kaaskirjale lüüa 115 templit – üks iga avalduse kohta. 19.12.1997 teiste ehitiste suhtes esitatud erastamise avalduste põhjal saab teha (kaudselt) järeldusi selle kohta, kas Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja erastamisavaldused esitati 19.12.1997 või mitte. Seepärast pöördus AS Tallinna Vesi teabenõudega Harju Maavalitsuse poole. Nähtuvalt Harju Maavalitsuse 23.03.2010 vastusest teabenõudele kannavad ka teiste ehitiste maa ostueesõigusega erastamise avaldused 18.12.1997 kuupäeva, s.o sama kuupäeva, mida kannab Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja erastamise avaldus. Muuhulgas on kõik avaldused koostatud ühel viisil ning käekirja järgi otsustades ühe ja sama isiku poolt. Ka tunnistaja T.J kinnitas maa ostueesõigusega erastamise avalduste tähtaegset esitamist. Avalduste esitamise tähtaegsust kinnitab ka halduskohtu 26.10.2007 otsus nr 3-
  3. Kuna Mõigu poldritiigi aadressiks oli maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal XXXX XXX XX, on võimalik, et kaebaja viidatud omandireformiameti 15.11.2000 õiend ja maa-ameti 23.02.2001 kiri ei seondu Mõigu poldritiigiga. Õiend ja kiri seonduvad Tallinna Linnavalitsuse tegevusega avalduste registreerimisel ja maaregistrisse sissekannete tegemisel. AS Tallinna Vesi kui halduseväline isik ei saa mõjutada linnavalitsuse tegevust maaregistrisse sissekannete tegemisel või avalduste registreerimisel. Seetõttu ei saa viidatud toimingud mõjuda AS Tallinna Vesi õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Mõigu poldritiik on ehitis

mõttes ja vastab ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-44-06 antud püstitatud ehitise määratlusele. EhS § 2 lg-st 3 nähtub seadusandja tahe lugeda rajatisteks muuhulgas veeliikluse ja -majandusega seotud, tavapärasest erinevad inimtegevuse tulemused. Ei ole mingit mõistlikku põhjust, miks ei peaks Mõigu poldritiiki sarnaselt EhS § 2 lg-s 3 loetletud ehitistele, rajatiseks lugema. HMS § 54 kohaselt hinnatakse haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. Kuna vaidlus käib selle üle, kas linnavalitsuse 03.06.2009 korraldus nr 918-k ja 18

(24)3-09-1431 04.11.2009 korraldus nr 1804-k on õiguspärased, siis puudub igasugune õiguslik alus lähtuda ca 6 aastat tagasi kehtivuse kaotanud õigusaktist - kuni 30.06.2003 kehtinud MaaParS-st. Viidates Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-67-02 p-le 8 ja AÕS § 158 lõigule 1 märgitakse, et Mõigu poldritiik ei ole vee- või kanalisatsioonitorustik ega selle teenindamiseks vajalik ehitis, mistõttu

§ 6lg 31 ei ole antud juhul kohaldatav.

Asjaolu, et Mõigu poldritiik ei võimalda selle aluse ja teenindamiseks vajaliku maa otstarbekohast kasutamist kaebaja poolt, kinnitavad ka haldusasjas nr 3-07-1070 kohtu poolt määratud ekspertide dr A.R ja dr T.K vastused neile esitatud küsimustele. Kaebaja ajab segamini mõisted tiigi pindala ja tiigi mahutavus. On võimalik, et Mõigu poldritiigi mahutavus väheneb kinni kasvamise tõttu, kuna AS Tallinna Vesi ei ole tiiki pikka aega hooldanud (põhjustel, et ei ole mõtet teha kulutusi objektile, millega seonduvad kohtuvaidlused, ning vältida kaebaja võimalikke süüdistusi, et AS Tallinna Vesi kujundab tiiki endale sobivalt ümber). Tiigi pindala ei vähene – tiigi välispiir on püsinud viimased paarkümmend aastat muutumatuna. Kuna ostueesõigusega erastamisel lähtutakse ehitisealusest maast, siis on asjakohatud viited tiigi mahutavusele kui asjaolule, mis vähendab tiigi juurde erastatava maa suurust. Kuigi käesoleva asja materjalide hulgas puudub Mõigu poldritiigi ehitusprojekt, on olemasolevates dokumentides piisavalt viiteid vastava projekti olemasolu kohta. Tartu mnt pumbajaam on püstitatud õiguspäraselt. 29.12.1980 koostatud Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni võtmise akti esimesel neljal lehel on juttu kollektorist, kuid akti viimasel, viiendal lehel (pealkirjastatud õiend) on selge viide Tartu mnt sademevete pumbajaama maksumuse kohta. Kuna Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on püstitatud õiguspäraselt ning need on AS Tallinna Vesi valduses, tuleb AÕSRS § 13 lg 1 ja AÕS § 90 lg 1 koosmõjus lugeda AS Tallinna Vesi Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja omanikuks. Ka Tallinna Linnavalitsus kinnitab 26.02.2003 korralduses nr 501-k ja selle seletuskirjas, et XXXX XXX XXX pumbamaja kuulub AS-le Tallinna Vesi ja sellealuse maa kinnistamiseks Tallinna linna omandisse ei olnud alust. Lisaks on Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja olnud AS Tallinna Vesi (õiguseellase kaudu) bilansis alates nende ehitamisest. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt XXXX XXX XXX pumbamajale välja antud 19.11.1999 ehitusloa nr XXXXX ja 20.07.2000 kasutusloa õiguspärasuse ja kehtivuse osas on jõustunud kohtulahend nr 3-09-744. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid vastavalt 29.12.2009 ja 06.05.2010 määrustes, et U.R kaebus ehitusloa ja kasutusloa kehtivuse ja õiguspärasuse vaidlustamiseks on esitatud tähtaega rikkudes, mistõttu menetlus tuleb lõpetada. Seega ei saa U.R käesolevas haldusasjas nimetatud haldusaktide õiguspärasust või kehtivust vaidlustada. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus HKMS § 17 lg-ga 1. 19.09.1972 akti pealkirjaga „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“ esitas esmakordselt kaebaja 21.12.2005 kaebuse lisana nr 10 haldusasjas nr 3-05-1319. AS Tallinna Vesi poolt käesolevas asjas esitatud akt vastab täielikult U.R poolt esitatud aktile. Kui tõusetub küsimus akti sisu muutmisest, peaks kahtlus langema isikule, kes akti esmakordselt kohtule esitas. Lisaks tõi kaebaja välja, et aktis viidatakse Tallinna TSN TK 19.12.1970 korraldusele nr 708-k, kuigi Tallinna Linnaarhiiv on andnud 23.04.1992 kirjas nr 4-2/02/253 teada, et 19.12.1970 ei ole Tallinna linna TSN Täitevkomitee andnud välja ühtegi korraldust. Kaebaja jätab tähelepanuta, et aktis on tehtud viitamisviga. Aktis peaks sisalduma viide 19.12.1968 korraldusele nr 708-k, mitte 1970. a korraldusele. 19.09.1972 akti sisu haakub teiste, käesoleva asja materjalide hulgas olevate tõenditega, mille ehtsust kaebaja ei vaidlusta. 19

(24)3-09-1431 Arusaamatu on kaebaja põhjendus seoses Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse 06.03.1992 kirjaga, milles on tootmisvalitsuse bilansis olnud vara 06.03.1992 seisuga. Kirjale on alla kirjutanud tootmisvalitsuse juhataja ja pearaamatupidaja. Kiri tõendab, et kuna Mõigu poldritiik ja XXXX XXX XXX pumbamaja asusid kirja saatmise hetkel tootmisvalitsuse bilansis ja valduses, siis on AS Tallinna Vesi olnud mõlema rajatise omanik alates 06.03.
  2. K.R vaidleb Tallinna Linnavalitsuse ja AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebustele vastu ning nõustub U.R apellatsioonkaebusega. Hindamaks AS Tallinna Vesi omandiõiguse olemasolu Tartu mnt pumbamajale, pidi kohus tuvastama, kas Tartu mnt pumbamaja alune maa kuulub kinnistusraamatusse kandmisele ning kas väidetav Tartu mnt pumbamaja omanik on vaidlustanud kinnistusraamatu kande ja nõudnud selle parandamist, nõudes AÕS § 80 alusel Tartu mnt pumbamaja Tallinna linna ebaseaduslikust valdusest välja ehk kas Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti kinnistusregistri registri osa nr 4391 sulgemine toimus vastavuses kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga
  3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna selle muutmiseks ega tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes kohtuotsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Halduskohus asus kaevatavas otsuses seisukohale, et XXXX XXX XXX asuvad AS-le Tallinna Vesi kuuluvad ehitised – Mõigu polder ja pumbamaja, mille juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine ja selle ostueesõigusega erastamine on iseenesest õigustatud, sest AS Tallinna Vesi esitas avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks tähtaegselt; Mõigu poldritiik on ehitis

mõttes; Mõigu poldritiik ei ole tehnorajatis, mis tagastatava maa otstarbekohast kasutamist ei takista; Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on õiguslikul alusel püstitatud ehitised ning need kuuluvad AS-le Tallinna Vesi. Halduskohus tühistas Tallinna Linnavalitsuse 03.06.2009 korralduse nr 918-k määratava teenindusmaa suuruse (164 394 m2) põhjendamatuse tõttu ja sellest tulenevalt 04.11.2009 korralduse nr 1804-k endise kinnistu nr XX maa (129 264 m2) õigustatud subjektidele mittetagastamise kohta. U.R ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu esimese järelduse ja seisukohtadega ning Tallinna Linnavalitsus ja AS Tallinna Vesi halduskohtu teise järeldusega.

  1. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et AS Tallinna Vesi ei ole esitanud vaidlusaluste ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldust 23.10.1997 vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-s 2 sätestatud tähtajaks ehk
  2. aasta
  3. jaanuariks. Tallinna Halduskohus leidis 26.10.2007 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-05-1319, et AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 endise kinnistu nr XX maadel asuva Mõigu poldri ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks, kuid Tallinna Ringkonnakohus 30.04.2008 kohtuotsuses halduskohtu seda seisukohta ei kinnitanud. Ringkonnakohus möönis, et avalduste esitamise mittetähtaegsus ei ole piisavalt tõendatud, ja leidis, et avalduste lahendamine ei ole lõppenud haldusmenetluses, kus kuulub tuvastamisele ka avalduste esitamise tähtaeg. Seega on õige kaebaja väide, et haldusasjas nr 3-05-1319 jõustunud kohtuotsuses ei ole tuvastatud asjaolu, et AS Tallinna 20

(24)3-09-1431 Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldused endise kinnistu nr XX maadel asuva Mõigu poldri ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Nimetatud eksimus ei ole siiski viinud halduskohtu poolt asjas olevatele tõenditele kogumis ebaõige hinnangu andmisele AS Tallinna Vesi poolt 18.12.1997 ja 19.12.1997 dateeritud avalduste tähtaegselt (enne 01.01.1998) esitatuks lugemise kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ega pea vajalikuks neid korrata ja leiab, et U.R apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid kogumis teisiti. Kuigi kohus ei ole avalduse esitamise tähtaegsuse küsimuse lahendamisel p-s 25 otseselt viidanud Tallinna Omandireformiameti 15.11.2000 kirjale nr 2-9/3395 (II kd tl 17) ja Tallinna Maa-ameti 23.02.2001 kirjale nr 2-11/768 (samas tl 18), võib kohtu põhjendusi ja järeldust (eelpool nimetatud tõendid, mis kinnitavad avalduse esitamist
  1. aastal, kaaluvad üles muudest tõenditest lähtuvad kahtlused, et avaldusi sel aja ei esitatud) arvestades asuda seisukohale, et halduskohus on ka neid tõendeid hinnanud, nimetades neid muudeks tõenditeks, millest lähtuvad kahtlused, et avaldust sel ajal ei esitatud. Õige võib olla ka AS Tallinna Vesi väide, mille kohaselt oli Mõigu poldritiigi juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal Mõigu poldritiigi aadressiks XXXX XXX XX, mitte XXXX XXX XXX, mistõttu ei saa välistada, et nimetatud õiend ja kiri ei seondu Mõigu poldritiigiga. 22.09.2010 kohtuistungi protokollis (II kd tl 116 - 117) kajastatud tunnistaja T.J ütlused ei kinnita kaebaja väidet, nagu ei oleks tunnistaja ütluste kohaselt 15.12.1997 mingit juhatuse koosolekut toiminud. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja kahtlus AS Tallinna Vesi juhatuse koosoleku 15.12.1997 protokolli kui dokumendi usaldusväärsuses. Arvestades seda, et sündmustest, mille kohta tunnistaja T.J halduskohtus ütlusi andis, oli möödunud ligi kolmteist aastat, ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda ka tunnistaja T.J ütluste usaldusväärsuses. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt oli tunnistajal vaid raskusi tuletamaks meelde, millisesse linnavalitsuse hoonesse ta dokumendid viis. Samas selgitas tunnistaja usutavalt avalduste esitamise kuupäeva mäletamist dokumentide esitamise lõpptähtaja saabumisega. Kaebaja väide kuupäevatempli suvalisest poest ostmise võimaluse kohta on ilmselt otsitud ning ei ole tõsiseltvõetav.
  2. Põhjendatud on ka halduskohtu seisukoht, et Mõigu poldritiigi näol on tegemist ehitisega (rajatisega)

§ 6lg 3 ja Eh

S § 2 lg 3 mõttes. Apellatsioonkaebuse väited ei lükka halduskohtu seisukohta ümber. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja märgib vaid, et ka ringkonnakohtu arvates tuleb ehitise püstitamisena / rajatise rajamisena (ehitamisena EhS § 2 lg 6 p 1 mõttes) käsitleda mitte üksnes veekogusse ehitamist, vaid ka veekogu kui rajatise ehitamist. Ainuüksi asjaolu, et omandireformi reguleerivates õigusaktides ei ole sellist eripärast rajatist nimetatud, ei välista kõnealuse poldritiigi käsitamist rajatisena

§ 6lg 3 mõttes.

Samuti ei ole Mõigu poldritiigi

§ 6

lg 3 mõttes ehitisena (rajatisena) määratlemisel oluline, millise veekoguga veeseaduse tähenduses on Mõigu poldritiigi näol tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas halduskohus õigesti Mõigu poldritiigi olemuse ja funktsiooni ning et see on tekkinud inimtegevuse tulemusena, projekteeritud ja ehitatud kindlal eesmärgil. Kuigi haldusasjas ei ole kohtule esitatud Mõigu poldritiigi ehitusprojekti, tõendavad Mõigu poldritiigi projekteerimist ja ehitamist ning asjaomase komisjoni poolt vastu võtmist järgmised dokumentaalsed tõendid: insener J.H eksperdi arvamus Pirita-Ülemiste kanali projekt-ülesande kohta (III kd tl 95 - 96); A.P 12.06.1968 eksperdi arvamus Pirita-Ülemiste kanali kompleksi ehitus-maksumuse kohta eelprojekti staadiumis, milles viidatakse Mõigu poldri ehitamise lahendamisele eriprojektiga töö nr 4669 (III kd tl 97 - 98); 15.07.1968 ekspertiis Pirita-Ülemiste kanali kompleksi projektülesande kohta (III kd tl 99 - 100); Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee projektide riikliku ekspertiisi osakonna 17.12.1968 seisukoht nr 83 „Pirita-Ülemiste kanali eelprojekti kohta“ (III kd tl 101 - 102); Eesti NVS Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee 19.12.1968 korraldus nr 708-k Pirita-Ülemiste 21

(24)3-09-1431 kanali rekonstrueerimise projektülesande (II variant) koos finants-eelarvelise koondarvestusega summas 1378,32 tuhat rubla kinnitamise kohta (III kd tl 103); Pirita-Ülemiste kanali kompleksi (II variandi) eelarve 10.12.1970 seisuga, mille p-des 16 ja 17 nähti ette kulud Mõigu polderpumbajaama ja Mõigu polderkuivenduse ehitamisele (III kd tl 104 - 108); Tallinna Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Trusti 21.05.1971 kirjad nr 8-14XX ja 8-1490 ENSV Riiklikule Ehituskomiteele Pirita-Ülemiste kanali kompleksi II variandi projektülesande kooskõlastamise ja tööde teostamise aja kohta (III kd tl 109 - 109 pöördel); Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 03.06.1971 kooskõlastustaotlus ENSV Riiklikule Ehituskomiteele ja ENSV Riiklikule Plaanikomiteele, milles viidatakse Mõigu polderpumbajaama ja Mõigu polderala korrastuse tööjoonistele, ekspert Heinpalu arvamusele, Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 19.12.1968 korraldusele nr 708-k ning Tallinna Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Trusti 21.05.1971 kirjadele nr 8-14XX ja 8-1490 (III kd tl 110 - 111); Eesti NSV Ministrite Nõukogu projektide riikliku ekspertiisi osakonna 17.06.1971 seisukoht nr 29 (III kd tl 112 - 113); 19.09.1972 akt „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“, millest nähtub, et akti koostamisega samal kuupäeval võttis komisjon vastu Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse poolt tellitud ja Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonni poolt teostatud
  1. a alustatud ja
  2. a lõpetatud ehitus-montaažitööd, mille aluseks olid RPUI „Eesti Maaparandus-projekt“ koostatud tööjoonised (I kd tl 99 – 100, tõlge – III kd tl 126 – 127). Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda 19.09.1972 akti „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“ ehtsuses. Asjaolu, et nimetatud akti punktis 2 on Tallinna Linna TSN Täitevkomitee korralduse nr 708-k, millega on kinnitatud Pirita-Ülemiste kanali ehituse projekt ja eelarvedokumentatsioon, kuupäeva märkimisel tehtud ilmne trükiviga ja trükitud aasta „1968“ asemel „1970“, kinnitavad nii täitevkomitee 19.12.1968 korralduse nr 708 ärakiri kui ka viited Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 03.06.1971 kooskõlastustaotluses ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu projektide riikliku ekspertiisi osakonna 17.06.1971 seisukohas nr
  3. Samuti märgib AS Tallinna Vesi õigesti, et kõnealuse akti esitas halduskohtule esimesena kaebaja kaebuse lisana haldusasjas nr 3-05-1319, mis on võetud käesoleva haldusasja juurde.
  4. Menetlusosalised on sisuliselt ühel meelel selles, et Mõigu poldritiik ei ole tehnorajatis

§ 6

lg 31 mõttes ja seetõttu ringkonnakohus ei käsitle küsimust sellest, kas Mõigu poldritiik võiks takistada tagastatava maa otstarbekohast kasutamist või mitte. 25. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja (endine aadress XXXX XXX XX) näol on tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitistega. Mõigu poldritiigi püstitamise õiguspärasust kinnitab 19.09.1972 koostatud akt „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“, millest nähtuvalt on riiklik vastuvõtukomisjon tuvastanud objekti ehitustööde projektile vastavuse ja objekti vastavuse ekspluatatsiooni andmise nõuetele. XXXX XXX XXX pumbamaja (endine aadress XXXX XXX XX) püstitamise õiguspärasust tõendab 29.12.1980 koostatud Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni võtmise akt (I kd tl 146 - 150), mille õiendina vormistatud lisas on selge viide Tartu mnt sademevete pumbajaama maksumuse kohta. Aktist nähtub, et Tallinna Linna Kommunaalmajanduse Valitsuse juhataja 25.12.1980 käskkirjaga nr 163 moodustatud riiklik vastuvõtukomisjon, kuhu kuulusid Tallinna Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse ja Tallinna San.Epid.Jaama (sanitaar-epidemioloogia jaama) esindajad, võttis vastu Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni tööd, mis teostati juunist 1978 kuni detsembrini 1980 ja mille tellijaks oli Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus ehk AS Tallina Vesi õiguseellane. Asjaolu, et 29.12.1980 akti alusel anti üle just XXXX XXX XXX pumbamaja (endise aadressiga XXXX XXX XX), kinnitab ka Tallinna Hooneregistri 03.12.1996 teatis nr 23106 (I kd tl 151). Kuna eelnimetatud riikliku vastuvõtukomisjoni objektide ekspluatatsiooni vastuvõtmise aktid kinnitavad sisuliselt seda, et valminud ehitised 22

(24)3-09-1431 vastavad ettenähtunud nõuetele ja neid võib kasutada kavandatud otstarbel, on need ka ringkonnakohtu arvates käsitatavad kasutuslubadena vaatamata sellele, et asjas ei ole esitatud ehituslube (s.h kaebaja väitel 19.11.1999 väljastatud ehitusluba ja 20.07.2000 väljastatud kasutusluba, millega kaebaja palub jätta asjas arvestamata) ega ehitustegevuse ajal maakasutusõigust tõendavaid dokumente.
  1. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtus ja ei vaidlusta ka ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse 03.06.2009 korralduse nr 918-k p-s 1 toodud käsitlust sellest, kuidas AS Tallinna Vesi on
  2. a asutatud Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse õigusjärglane. Kaebaja ei ole seadnud sisuliselt kahtluse alla ka seda, et AS Tallinna Vesi valdab ja kasutab Mõigu poldritiiki ja Tartu mnt pumbamaja. Samas leiab kaebaja jätkuvalt, et AS Tallinna Vesi ei ole Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja omanik. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu ja peab õigeks AS Tallinna Vesi käsitlust Mõigu poldritiigist ja XXXX XXX XXX pumbamajast kui vallasasjadest, tuginedes AÕSRakS § 13 lg-le 1 (mille kohaselt, kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti) ja AÕS § 90 lg-le 1 (mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist). Haldusasja materjalidest nähtuvalt on Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja olnud AS Tallinna Vesi (õiguseellase kaudu) bilansis alates nende ehitamisest. Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus anti Eesti Vabariigi poolt Tallinna munitsipaalomandisse 29.01.
  3. aktiga (I kd tl 157 - 158). Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus esitas 06.03.1992 Tallinna Kommunaalametile andmed tootmisvalitsuse bilansis oleva vara kohta, mis asusid teistes maakondades ja linnades (I kd tl 159 - 163). Nimekirjast nähtub, et Pirita-Ülemiste Mõigu polderala korrastus (s.o Mõigu poldritiik) ja XXXX XXX XXX asuv pumpla (nimega XXXX XXX XX pumpla) olid Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse bilansis juba
  4. a, kusjuures Mõigu poldritiik juba alates
  5. a-st. Seega saab lugeda AS Tallinna Vesi kõnealuste vallasasjade valdajaks ja ühtlasi omanikuks tulenevalt AÕSRakS § 13 lg-st 1 koosmõjus AÕS § 90 lg-ga
  6. Asjakohane on ka AS Tallinna Vesi viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-02, milles (p 22) kinnitatakse, et ka ehitiste kui vallasasjade puhul tuleb lähtuda valdaja omandi eeldusest. Haldusasjas nr 3-05-1319 tõdes ringkonnakohus otsuse p-s 12 muuhulgas seda, et vaidlus võib tõusetuda ka Mõigu poldri kuuluvuse üle, kuid nimetatud haldusasjas ei ole vastupidiselt kaebaja väidetule tuvastatud, et AS Tallinna Vesi ei ole Mõigu poldri omanik. Tallinna Linnavalitsus on 26.02.2003 korraldusest nr 501-k nähtuvalt tunnistanud kõnealuste ehitiste kuulumist AS-le Tallinna Vesi ja taotlenud kinnistusregistri registriosade sulgemist, kuna Harju maavanem on maade munitsipaalomandisse andmise korraldused kehtetuks tunnistanud. Seega asjaolu, et Tallinna linn nimetas kõnealuseid ehitisi enda omandis olevateks nende aluse maa munitsipaalomandisse taotlemisel ja need olid vahepeal kantud kinnisasja oluliste osadena kinnistusraamatusse registriosades, mis hiljem suleti, ei anna ka ringkonnakohtu arvates alust väita, et ehitised oleksid Tallinna linna omandis. Menetlusosaliste vahel ei ole sisulist vaidlust selle üle, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja kui funktsionaalselt seotud rajatiste kompleksi valdab ja kasutab AS Tallinna Vesi käesoleva ajani. Tallinna Linnavolikogu 21.10.2010 otsusele nr 238 tuginevad kaebaja väited Tartu mnt pumbamaja võimaliku likvideerimise kohta tulevikus ei ole asjakohased, kuna need ei muuda ehitisi olematuks käesoleval ajal. Poldritiigi vähese hooldamise põhjuseks võivad esmajoones olla just arvukad ja pikaajalised kohtuvaidlused maareformi läbiviimisel, mitte selle funktsionaalsuse kadumine, ja seetõttu ei ole asjakohased ka kaebaja väited poldritiigi osaliselt kinni kasvamise kohta. 23
(24)3-09-1431 Ringkonnakohus ei jaga kaebaja kahtlusi Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse 06.03.1992 kirja nr 2-9-596 (I kd tl 159) ja selle lisade sisu muutmise suhtes ning leiab, et need tõendavad Mõigu poldritiigi ja XXXX XXX XXX pumbamaja asumist AS Tallinna Vesi õiguseellase bilansis ja valduses.
  1. Eeltoodud põhjendustel jääb U.R apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.
  2. Vastuseks Tallinna Linnavalitsuse ja AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ punkti 4 alapunktist 2 ei saa järeldada, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks tuleks määrata kogu ehitise kaitseks kehtestatud piiranguvööndite alla jääv maa. Sellist nõuet ei tulene ka AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 29.03.2006 otsusest nr 3-3-1-81-05 (p 11), sest nimetatud lahendis on pelgalt refereeritud teenindusmaa määramise korra asjakohaseid sätteid. Igasugust piiranguvööndit (nt veekaitsevöönd) ei ole õige samastada sanitaarkujaga määruse p 4 ap 2 tähenduses, isegi kui nende eesmärgid võivad olla sarnased. Sanitaarkujana saab planeerimisseaduse § 9 lg-t 5 arvestades siiski käsitada üksnes ehitistevahelist vähimat kaugust (teed või läbikäiku), mis tagab ehitisele juurdepääsu selle kasutamiseks, hooldamiseks ja ohutuks ekspluateerimiseks. Küll aga rõhutas Riigikohus samas lahendis, et

§ 221

lg 6 ning ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punkt 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindusmaa määramisel ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Käesoleval juhul on asjakohane viidata hoopis Riigikohtu 29.09.2005 otsusele nr 3-3-1-32-05 (p-d 12-14), milles kõrgem kohus rõhutas, et samuti ehitise (lõhkematerjaliladu) ohutu ekspluateerimise kaitseks kehtestatud ohutsoon ei pea sugugi ilmtingimata kuuluma ehitise teenindamiseks vähima vajaliku maa hulka ega seetõttu takistama vähemalt mitte tervikuna ja automaatselt selle piiridesse jääva maa õigustatud subjektile tagastamist. Õigusaktidest ei tulene ka seda, et (tehis)veekogu kaitsevööndi piiresse jääv maa ei saaks kuuluda kellelegi teisele peale (tehis)veekogu omaniku. Pidades silmas, et Riigikohus on käesoleva juhtumiga sarnases asjas nr 3-3-1-32-05 pidanud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise osas haldusaktis kaalutluste ja põhjenduste välja toomata jätmist sedavõrd oluliseks rikkumiseks, mis tingib vastava haldusakti tühistamise, ei saa nõustuda ka Tallinna Linnavalitsusega, et antud asjas vaidlustatud korralduste motiveerimispuudusi saaksid asendada vastustaja poolt kohtumenetluses antud täiendavad seletused. 29. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus rahuldamata ka Tallinna Linnavalitsuse ja AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebused. 30. Kuna ringkonnakohus jätab U.R, Tallinna Linnavalitsuse ja AS Tallinna Vesi apellatsioonkaebused rahuldamata, siis jäävad ka nende apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende enda kanda. Virgo Saarmets Ruth Virkus Lilianne Aasma 24

(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.