KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1

tähenduses erastamise aluseks olevaks elamute individuaalseks maaeralduseks kunagi olnud ning endise kinnistu jääkmaa kommunaalmajavalitsusele eraldamise formaalne käsitlemine

§ 7

lg-le 51 vastava õiguspärase maakasutusena on vastuolus

-ga. Endise kinnistu vaidlusalune osa ei ole kogu ulatuses elamute teenindamiseks vajalik.

1. a maaeraldust ei saa pidada üksnes XXXX XX XX või ka 10 maakasutuseks ning kogu selle maa erastamine kahe elamu juurde oleks ebaõiglane. Maa erastamine kõnealuste hoonete juurde on välistatud, sest hooned on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Hoone tuleb lugeda kasutusest väljalangenuks, kui see ei ole sihipäraselt kasutatav, elamu puhul seega juhul, kui see ei ole elamiskõlblik.
2. Vastustaja ja kolmandad isikud palusid jätta kaebus rahuldamata. Korralduse andmisel on lähtutud Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusest. XXX XX XX ja XX 3

mõistes lagunenud ega kasutusest välja langenud. Erastatava maa suurus on määratud kooskõlas

§ 7lg-ga 51.

1. Tallinna Halduskohtu
2. aprilli
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning E.P lt ja H.P lt mõisteti A. E kasuks välja menetluskulud 7000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebajad leiavad, et XXX XX XX ja XX hooned on tagastatud õigusvastaselt. Väide on käesolevas vaidluses asjakohatu. Hooned tagastati Loksa Alevi Volikogu
4. mai
5. a otsuse ja Loksa Linna Volikogu
6. juuni
7. a otsusega. H. P taotles halduskohtule
8. a esitatud kaebuses elamu tagastamise otsuste tühistamist, kuid kohtumenetlus lõpetati. Tegemist on kehtivate haldusaktidega, mille vaidlustamine ei ole enam HKMS § 11 lg 31 p 2 kohaselt võimalik. Ka nende aktide õigusvastasusele tuginemine kaebuse põhjendustes on alusetu. Et R.R õigusjärglased on saanud elamute omanikuks õiguslikul alusel, on tuvastatud juba Tallinna Ringkonnakohtu
9. detsembri
10. a otsuses ning järgnevates teenindusmaa määramise üle peetud kohtuvaidlustes ei ole kaebajad tuginenud väitele, et elamute tagastamine oleks olnud õigusvastane; 2) kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et XXX XX XX ja 12 ehitised on lagunenud ja kasutusest välja langenud ega ole seetõttu

§ 6lg 31 kohaselt käsitatavad hoonete ega rajatistena.

Tallinna Ringkonnakohus asus

1. detsembri
2. a otsuses seisukohale, et vaidlusaluste hoonete juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel ei oma tähtsust XXX XX XX ehitise tehniline seisukord, sest krundil asub ka teine

§ 6lg 3 nõuetele vastav ehitis.

Seega ringkonnakohus tuvastas, et XXXX XX XX hoone vastab

§ 6lg-s 3 sätestatud ehitise tunnustele.

Kohus ei näe käesolevas asjas kogutud täiendavate tõendite pinnalt võimalust asuda teistsugusele seisukohale. Vaatluse tulemusena on kohus veendunud, et ei XXX XX XX ega ka XXXX XX XX asuvat ehitist ei saa käsitada lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitisena

§ 6

lg 31 mõistes.

§ 6lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (Eh

S) tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Sama paragrahvi lg-s 31 sätestatakse, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi ning ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Kaebajate poolt kohtuistungil esitatud vastuargumentidele vaatamata jääb kohus ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise määruses

1. märtsil
2. a võetud seisukohale, et hoone saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks lugeda eelkõige siis, kui selle katus või välispiirded on sedavõrd kahjustatud, et nad olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast (nt hoonel puudub katus, üks või mitu välisseina on lagunenud vms) või kui muud olulised hoone konstruktsioonielemendid on kas täielikult hävinenud või hoonest kui tervikust eraldunud (nt vahelaed on sisse langenud, kandvad seinad on pikali kukkunud vms). Hoonet, millel on olemas terviklikud, siseruumi väliskeskkonnast eraldavad välispiirded, ei saa pidada lagunenuks ega kasutusest välja langenuks seetõttu, et hoone konstruktsioonielementide ehitustehniline seisukord on halb või hoonet ei ole võimalik mugavalt kasutada eesmärgil, mis talle ehitamisel on antud. Vaatluse käigus ilmnes üheselt, et mõlemal majal olid ümber seinad ja peal katus, ees välisuksed ja –aknad. Seega oli siseruum väliskeskkonnast katuse ja piiretega eraldatud. Vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fotodest ilmneb üheselt ja ilma ehitusalaste eriteadmistetagi, et hoonete seisukord oli vaatluse ajal väga halb ning inimväärselt neis majades elada ei oleks ilmselt võimalik. Samas asjaolud, et 4

§ 6

lg 31 eesmärk ei ole võimaldada maa erastamist üksnes igati korrasolevate ja kohe sihipäraselt kasutatavate ehitiste juurde, vaid eesmärk on välistada maa erastamine hoonevaremete juurde ehk juhtudel, kus hoonest kui sellisest pole põhjust rääkida. Vaatluse põhjal on kohus veendunud, et halvast seisukorrast hoolimata ei saa vaidlusaluseid hooneid pidada lagunenuks ja kasutusest väljalangenuks. Hoonet ei saa kasutusest väljalangenuks lugeda üksnes seetõttu, et mingil konkreetsel ajal seda aktiivselt ja eesmärgipäraselt ei kasutata. Vaatlusel ilmnes, et XXXX XX XX hoonet kasutatakse vähemalt osaliselt asjade hoidmiseks. Ehitise kasutusest väljalangenuks lugemisel tuleb arvestada ka selle kasutusest väljalangemise asjaolusid. Kolmandate isikute sõnul ei ole hooneid parendatud peaasjalikult sel põhjusel, et erinevate kohtuvaidluste tõttu ei ole olnud võimalik erastada ehitiste juurde maad, et tagada laenu parendamise finantseerimiseks. Seega on ehitiste seisukorra halvenemisel viimaste aastate jooksul olnud mõistlik põhjus ja ka seetõttu ei saa ehitiste halb seisukord olla argumendiks ehitiste omanike õiguste mahu kindlaksmääramisel. Et

§ 6

lg-te 3 ja 31 kohaldamine ei eelda hoone üksikasjaliku ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimist ega elamiskõlblikkuse (eluruumidele ettenähtud nõuetele vastavuse) kindlakstegemist, kinnitab ka see, et erinevalt ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisest, ei ole õigusaktides ehitise olemasolu või lagunemise kontrollimiseks kehtestatud metoodikat. Omandireformi üldiste põhimõtete valguses tuleneb sellest, et ehitise saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks tunnistada, kui see on ilmne. Kõnealuste ehitiste lagunemine ega kasutusest väljalangemine ei ole ilmne; 3) kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et XXX XX XX ja XX hoonete juurde ei ole määratud krunti. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a ja
3. detsembri
4. a otsustes võetud seisukohaga, et XXX XX XX ja XX juurde eraldati krunt Harju Rajooni RSN TK
5. oktoobri
6. a otsuse nr 167 alusel
7. detsembril
8. a koostatud aktiga, kusjuures sellest krundist eraldati Harju Rajooni RSN TK
9. märtsi
10. a otsuse nr 37 alusel käesoleval ajal aadressi XXX XX X kandva elamu juurde 265 m2 suurune krunt, mille suurust on hiljem täpsustatud Loksa Alevi RSN TK
11. juuli
12. a ja
13. novembri
14. a otsustega. Seega kuulub XXX XX XX ja XX elamute juurde krundina 3361 m2 suurune maatükk. Kohus nõustub ringkonnakohtu
15. detsembri
16. a otsuses esitatud vastavasisulise õigusliku põhjendusega ega korda seda. Käesolevas asjas esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Väide, et

mõttes saab krundina käsitada üksnes ühe konkreetse elamu juurde ehitamiseks eraldatud ehituskrunti, on õiguslikult põhjendamata. Kuigi varasemates kohtumenetlustes on sellele korduvalt tähelepanu juhitud, ei ole kaebajad ka nüüd viidanud ühelegi õigusnormile, millest tuleneks, et

1. a toimunud maa eraldamine toonaste Tallinna 20a, 20b ja 20c juurde ei tähendanud nende hoonete juurde maa eraldamist krundina. Kaebajad ei ole ümber lükanud ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuses esitatud õiguslikku põhjendust kruntide eraldamise kohta nõukogude õiguse kohaselt. Õige pole ka seisukoht, nagu võimaldataks vaidlustatud korraldusega erastada XXX XX XX ja XX hoonete omanikel kogu maa, mis
4. a maaeralduse kohaselt määrati kolme elamu juurde.
5. a eraldati maa ehitiste juurde, mis täna kannavad aadresse Tallinna 8, 10 ja 12, kusjuures Tallinna 8 (toonase aadressiga Tallinna 20a) juurde on
6. a moodustatud eraldi krunt, mille suurust täpsustati vastavalt
7. ja
8. a. Seega ülejäänud
9. a maaeraldus jäi seotuks Tallinna 10 ja 12 5

varasema redaktsiooni kohaselt. Vaidlustatud korralduse õiguslikeks alusteks on muuhulgas

§ 7lg-d 5 ja 51.

Viimati nimetatud säte lisati maareformi seadusesse ja jõustus

1. juulil
2. a. Kaebajate seisukoht, et enne sätte jõustumist oleks XXX XX XX ja XX hoonete juurde saanud määrata üksnes vähima teenindamiseks vajaliku maa, ei ole õige. Enne
3. juulit
4. a oli

§ 7

lg 5 teises lauses sätestatud, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamu omaniku õiguslikus kasutuses olev maa. Seega sisaldas

alates

1. juulist
2. a selle § 7 lg-s 51 sätestatuga samasugust regulatsiooni ka varem. Seejuures tulenes linnas asuva elamu omaniku õigus erastada maad varem kindlaks määratud krundi piires juba
3. juunil
4. a jõustunud

§ 7

lg 5 redaktsioonist, kus sätestati, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Ka eelnevale vaatamata on põhjendamatu kaebajate taotlus kohaldada erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel mõnd seaduse varasemat redaktsiooni ning jätta korralduse andmise ajal kehtinud

§ 7lg-d 5 ja 51 kohaldamata nende vastuolu tõttu põhiseadusega.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest ei tulene isikute absoluutset kaitset selle vastu, et seadusandja aja jooksul õigusnorme muudab. Põhiseaduse §-st 10 tulenev õigusriigi põhimõte annab isikule õiguspärase ootuse eelkõige sellele, et seadusega isikule antud õigus jääb kehtima. Ainuüksi avalduse esitamine vara tagastamiseks ega ÕVVTK komisjoni otsus isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ei anna neile õiguspärast ootust vara tagastamisele ega sellele, et vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni alusel või muul moel kaebaja jaoks kõige soodsama seaduse kohaselt. Seetõttu ei saa ka vara tagastamist käsitlevate normide hilisem muutmine iseenesest õigustatud subjektiks tunnistatud isiku õiguspärast ootust rikkuda. Asjas pole vaidlust, et esmakordselt lahendati kaebajatele maa tagastamise küsimus Loksa Linnavolikogu 13. augusti 1996. a otsusega, seega pärast

§ 7

lg 5 jõustumist redaktsioonis, kus nähti ette teenindusmaa määramine vaid juhul, kui krunti ei ole kindlaks määratud. Õige ei ole ka kaebajate väide, et Loksa Linnavalitsuse

1. oktoobri
2. a korraldusega määrati XXX XX XX ja XX teenindamiseks vajalik maa selliselt, et sellele maale jäi ka kaebajate omandis olev majandushoone. Esiteks ei toimunud selle korraldusega teenindusmaa määramist (sama leidis ringkonnakohus
3. juuni
4. a otsuses) ja väide ei puutu asjasse, sest vaidlustatud korraldusega määratud erastatava maa piiridesse see majandushoone ei jää. Põhjendamatu on seisukoht, et XXX XX XX ja XX näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitistega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 14 mõistes. Vaidlus selle üle toimus poolte vahel asjas, milles Tallinna Ringkonnakohus leidis juba
5. detsembri
6. a otsuses, et AÕSRakS § 14 lg 1 teisest lausest ning sama seaduse §-st 13 tulenevalt tuleb omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üle antud ehitise või selle osa suhtes kohaldada õiguslikul alusel püstitatud ehitise kohta sätestatut (seda ka XXX XX XX ehitise puhul, mis tagastati enne omandireformi aluste seaduse (ORAS) jõustumist) ning mõlema ehitise olemasolu tingib

§ 6lg 2 p 3 kohaldamise.

Kohus nõustub ringkonnakohtu varasema lahendi põhjendustega, ei korda neid ja märgib üksnes, et kaebajad ei ole ka esitanud õiguslikku põhjendust, mis tingiks seisukoha ümberhindamise. Seega ei saa asjakohaseks pidada istungil esitatud väidet, et ehitiste püstitamiseks puuduvad ehitusload. 6

§ 6lg 2 sätetele.

Teisele isikule kuuluv ehitis iseenesest ei ole aluseks maa erastamisele ja tagastamata jätmisele, sest linnamaa puhul on lisatingimuseks selle kuulumine ehitise juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. Teenindusmaa eraldamine on omakorda reguleeritud ja eeldab vastavate aluste esiletoomist. Seega on haldusakt ka õiguslikult motiveerimata. Halduskohus jättis rikkumised tähelepanuta; 2) 1961. a maaeralduse aluseks võtmine on väär. Kaebuses on käsitletud elamute krundi spetsiifikat ja toodud esile, et maareformi eelse krundina saab elamute puhul nõukogudeaegse üldise praktika alusel käsitleda vaid looduses välja mõõdetud konkreetse elamu maa eraldust. 7

§ 6lg-s 31 sätestatut kohaldada.

Kui aluseks on hoone tunnused, siis puuduks väljalangemise täiendaval sätestusel otstarve. Maa erastamisel on hoone mittearvestamise aluseks elamu puhul selle amortiseerumine määrani, kui see ei ole enam kasutatav ehk elamiskõlblik. Hoonetel, mida ettekirjutuse saamisel kõlblikuks ei tehta (ei tasu teha), puudub iseseisev väärtus (väärtuslik on vaid maa) ja need tuleb jätta maa erastamisel/tagastamisel arvestamata, eelistades õigusjärgse maaomaniku õigusi hoone omaniku huvile omandada väärtusetu hoone alusel teistele isikutele kuuluvat maad; 4) tagastamise objektiks oleva maa erastamise ulatus on liiga suur. Tallinna Ringkonnakohus pidas

1. detsembri
2. a otsuses võimalikuks kogu
3. a maaeralduse ulatuses erastada maa ka ainuüksi XXXX XX XX hoone juurde. Vaidlustatud kohtuotsuses jättis halduskohus tähelepanuta väited, et ühe hoone juurde maa erastamine kunagise kommunaalfondi maaeralduse ulatuses on Eesti õiguspraktikas tavatu, vastuolus maareformi eesmärgiga, vastuolus asjaoluga, et
4. a maaeralduse puhul ei olnud tegemist üksiku hoone maakasutusõigusega, ning õige oleks vaid mõistliku suurusega elamukrundi eraldamine. Kogu kommunaalfondi maaeralduse ebamõistlikult suure maatükina erastamine laguhoonete omanikele ehitiste teenindamiseks vajaliku maana on vastuolus maareformi eesmärgiga; 5) kui

muudatuste tagajärjel jääb maa tagastamise õigustatud subjekt ilma maast, mis varasema regulatsiooni järgi kuulunuks tagastamisele, rikub see tema õiguspärast ootust ja õiguskindluse põhimõtet. Sellised muudatused tuleb jätta kohaldamata ja kohaldada varasemat sätestust. Olukorra puhuks, kus kohus käsitleb 1961. a maaeraldust krundina, peeti kaebuses õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks

1. aprilli
2. a muudatust, mille tagajärjel lõpetati tagasitaotletaval maal asuvate kruntide maakorralduslikult võimalik tükeldamine maa erastamisel. Sellega piirati maa tagastamist, muutes tagastamise linnades reformieelsete elamukruntide korral võimatuks, kui maad sai erastada krundi piire muutmata. Halduskohus jättis selle tähelepanuta. Maakasutusõiguse ja ehitusloata ehitiste juurde maa algselt erastamisele ei kuulunud ja maa kuulus tagastamisele. Hiljem sätestati AÕSRakS §-s 14 erand reformi käigus üleantud ehitiste kohta. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise aluse maa tagastamise piiramine reformi käigus üleantud ehitiste puhul rikkus samuti kaebajate õiguspärast ootust. Kohus jättis selle tähelepanuta. Kaebuses peeti õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega vastuolus olevaks
3. juuni
4. a muudatust (

§ 7lg 51).

Kohus märkis õigesti, et enne kehtis sarnane regulatsioon (

§ 7lg 5), kuid ei arvestanud, et ka see kehtestati 18.

veebruaril

1. a vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Varasem regulatsioon piirdus vähima vajaliku maaga.
2. aprillil
3. a vastu võetud

§ 7

lg 5 redaktsioon „võimaldas teenindamiseks vajalikku maad erastada varasema krundi piires vaid juhul kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks osa tema kasutuses olevast maast ja sedagi üksnes maakorraldusliku otstarbekuse korral“; 6) halduskohus leidis ebaõigesti, et Tallinna Ringkonnakohus pidas 15. juuni 1999. a otsuses Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998. a korraldust õiguspäraseks. Tallinna Ringkonnakohtu 8

§ 6

lg-d 3 ja 32, § 7 lg-d 5 ja 51, § 20 lg 1, § 22 lg 1, § 221 lg-d 1 ja 6, § 222 lg 2, § 223 lg-d 1, 2 ja lg 7 p 1, § 23 lg-d 1,5 ja 6 ning lg 51 p 3, maakorraldusseaduse § 5 lg 2, Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord ja Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord. Faktiliste alustena viidatakse katastriüksusel XXX XX XX ja XX elamute asumisele, OÜ EKE Projekti Maamõõdubüroo
5. a koostatud katastriüksuse plaanile ja maa ostueesõigusega erastamise toimiku materjalidele, Tallinna Halduskohtu
6. aprilli
7. a otsuse haldusasjas nr 3-07-2289 p-le 2, Tallinna Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsusele ja Riigikohtu
10. veebruari
11. a määrusele. Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 12 kohaselt võib ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise säte sisalduda kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetavas maa ostueesõigusega erastamise otsuses. Korraldus sisaldab maa ostueesõigusega erastamise korra p-de 15 ja 23 alap 4 kohaselt nõutavaid andmeid: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega

vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht, sihtotstarve, maa maksustamishind, maa müügihind, müügihinna tasumise kord ja tähtajad, muud maa erastamise tingimused. Kuna korraldus ei sisalda maa tagastamata jätmise otsustust, ei pea sisaldama viidet

§ 6lg-le 2, mis sätestab maa osaliselt või tervikuna tagastamata 9

§ 7lg-tele 5 ja 51.

1. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et XXX XX XX ja XX juurde ei ole määratud krunti. Halduskohus on vaidlustatud otsuses krundiga seonduvat selgitanud piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus märgib, et jääb oma
2. juuni
3. a ja
4. detsembri
5. a otsustes toodud seisukohtade juurde.
6. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et elamud, mille juurde vaidlustatud korraldusega teenindusmaa määrati ja see erastada võimaldati, on lagunenud ja kasutusest välja langenud ümbrust ning maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised, mida

§ 6lg-st 31 tulenevalt ei käsitada maareformis ehitisena.

Kaebajad taotlevad ka jätkuvalt ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimist. Ringkonnakohus jääb ka asja sisulisel läbivaatamisel eelmenetluses (

1. detsembri
2. a määruses) väljendatud seisukoha juurde, et küsimuse lahendamiseks, kas vaadeldavate elamute puhul on tegemist

§ 6

lg-s 31 märgitud ehitistega, ei ole nende täpse ehitustehnilise seisukorra kindlakstegemine vajalik. Halduskohus on kogunud piisavalt tõendeid ehitiste seisukorda puudutavate faktiliste asjaolude tuvastamiseks ja on neist teinud õige järelduse, et vaidlusaluste elamute puhul ei ole tegemist

§ 6

lg 31 teises lauses silmas peetud ehitistega, mida ei käsitata maareformi seaduse mõttes ehitistena ja mille juurde ei saa maad erastada. Halduskohus ei ole tõendite hindamisel ega materiaalõiguse kohaldamisel eksinud ning on seisukohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja leiab, et esimese astme kohtu otsus ei vaja täiendavat põhjendamist.

1. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et erastatava maa pindala on põhjendamatult suur ega arvesta asjaoluga, et
2. aastal eraldati maa kolme ehitise juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ka maa suurusega seonduvat põhjalikult selgitanud ning kohtuotsus ei vaja ka selles osas täiendavat põhjendamist.
3. Halduskohus ei ole jätnud kaebajate väiteid õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kohta tähelepanuta, vaid on leidnud põhjendatult, et ainuüksi maa tagastamise avalduse esitamine ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine ei anna isikule veel õiguspärast ootust vara tagastamisele ega sellele, et vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel või muul talle soodsaimal viisil. Kaebajad märgivad
4. aprillil
5. a vastu võetud seadusemuudatusele viidates õigesti, et varem oli võimalik linnades reformieelseid krunte maa tagastamise õigustatud subjektide huvides jagada. Nimelt nägi kuni
6. juunini
7. a kehtinud redaktsioonis

§ 7

lg 1 ette, et linna või alevi piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning kehtivad õigusaktid ei võimalda maa jagamist ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Alates 7. juunist 1996. a (seega ajal, mil kohalik 10

§ 7

lg 1 ette järgmist: “Linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile.“

§ 7

lg 5 sätestas: „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist.“ Seaduse selline sõnastus ei toeta apellatsioonkaebuses väljendatud arusaama, et varasem regulatsioon (apellatsioonkaebuses peetakse silmas 18. veebruaril 1999. a vastuvõetud ja 26. märtsil 1999. a kehtima hakanud redaktsioonile eelnenud redaktsiooni) „piirdus vähima vajaliku maaga“ ning „võimaldas teenindamiseks vajalikku maad erastada varasema krundi piires vaid juhul kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks osa tema kasutuses olevast maast ja sedagi üksnes maakorraldusliku otstarbekuse korral“.

§ 7

hilisemad redaktsioonid on üksnes täpsustanud põhimõtet, et linnas saab elamuomanik erastada kogu õiguspärases kasutuses oleva maa. Kaebajad osutavad ka õigusliku aluseta püstitatud, kuid reformi käigus üle antud ehitiste suhtes erandi hilisemale kehtestamisele. Ringkonnakohus märgib, et kõnealune erand kehtib juba alates

1. detsembrist
2. a. AÕSRakS § 14 lg 1 teine lause kehtestati
3. detsembril
4. a järgmises sõnastuses: „Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid“. AÕSRakS § 13 käsitleb õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. Seega pole vaidlustatud korralduse aluseks olevate õigusnormide kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks alust.
5. Vastustaja ega ka halduskohus ei ole teinud ringkonnakohtu varasematest otsustest ebaõigeid järeldusi. Halduskohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ning teinud seadusliku ja põhjendatud otsuse. Apellatsioonimenetluses esitatud väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust ja seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
6. Kolmas isik A. E taotles menetluskulude (esindaja kulu) hüvitamist summas 9000 krooni, esitades menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ega tee uut otsust kaebajate kasuks. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Seega tuleb kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud välja mõista kaebajatelt. 9000 krooni suuruse kulu kandmise tõendatuse üle ei ole vaidlust ning menetluskulu väljamõistmist kaebajatelt kolmanda isiku kasuks ei pea kohus ka ebaõiglaseks, kuid HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes 11