← Eesti

3-11-2798/32

Obsah (11)§ 40§ 6§ 36§ 15§ 67§ 37§ 54§ 4§ 56§ 55§ 58

3-11-2798 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2012. a Tallinn Haldusasja number 3-11-2798 Haldusasi AS Rootsi Mööbel k

) sätestatud menetluskorda ja põhimõtteid. Planeeringumenetluse raames tuleb kaasata puudutatud isikud, samuti peab haldusorgan menetluse raames täitma selgitamiskohustust. Kaebaja viitab kohtupraktikast Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-79-09 ja leiab, et DP algatamise lahendamise küsimus on kohaliku omavalitsuse lahendada ja selle pädevuse realiseerimisel on kohalikul omavalitsusel laialdane kaalumis- ja põhjendamiskohustus. Kaebuse esitaja õigusi rikub haldusakt juba põhjusel, et see ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Haldusorgan ei ole kaalutlusõigust kohaselt teostanud. PlanS § 10 lg 1 sätestab, et iga isik võib teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, kuid planeeringu koostamise algatamise otsustamisel võib põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Otsuses ei ole keeldumise põhjuseid nimetatud ja puuduvad kaalukad asjaolud planeeringu koostamise algatamisest keeldumiseks. Kaalumata jäeti kaebuse esitaja õigused ja huvid. Küsitav on kaebaja taotluse vastuolu avalike huvidega ja väär on vastu võtta selline seisukoht DP algatamise avalduse otsustamisel. Välistatud ei ole, 2 3-11-2798 et lõppastmes on DP algatamise avalduse kohase DP kehtestamine lubamatu, kuid selline järeldus tuleks teha kindlaks kohases menetluses – avalikus ja täiemahulises DP menetluses. Puuduvad alused detailplaneeringu menetluse algatamata jätmiseks. DP menetluses ei ole kellelegi tagatud, et algatatu detailplaneeringuna kehtestatakse. Vastustaja peab tulenevalt PlanS § 1 lg 2 ja § 4 lg 2 p 2 arvestama võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks. Arvestades ka Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu 20.12.2001 asjas 3-3-1-15-01 tehtud otsuse p-s 32 selgitatut, et lõplik planeering valmib koostöös kohaliku kogukonnaga, tuleb esmalt vastustajal planeering algatada. Haldusorgan on otsuse tegemisel lähtunud valedest andmetest. Vaidlustatava otsuse kohaselt on haldusorgan leidnud, et Saku vallas on töötuse protsent kaks, kuid see info ei vasta tõele ei kaebuse esitamise aja seisuga ega ka otsuse vastuvõtmise seisuga. Vastavalt Töötukassa poolt avaldatud statistikale oli Saku vallas 204 töötut (seisuga 31.10.2011). Saku vallas on vastavalt valla kodulehe andmetele 8 865 elanikku, seega moodustab töötute osakaal kindlasti enam kui 2% kuivõrd töötuse määra arvestamisel lähtutakse tööealise elanikkonna arvust. Vald on avaliku huvi puudumist üritanud tõendada ebaõigete ja kontrollimatute andmetega. Vastustaja ei ole järginud ja rikkus haldusmenetluse olulisi põhimõtteid, mis on viinud sisult ebaõige ja õigusvastase haldusakti andmiseni. Rikuti kaebaja õigust olla menetluses ära kuulatud ning ei ole täidetud selgitamiskohustust. Ärakuulamiskohustuse rikkumine on viinud sisult ebaõige ja õigusvastase haldusakti kehtestamiseni vastustaja poolt. Toetudes

§ 40

lg 1 leiab kaebaja, et sellist võimalust enda õiguste kaitseks vastustaja ei andnud jättes kaebajale eksliku mulje, et tema taotlus rahuldatakse. Selliselt rikuti ka kaebaja õigust heale haldusele. Kaebuse esitajale ei antud kohast võimalust avalduse selgitamiseks ning avalduses ja muudes menetluse faasides esitatud väidete põhistamiseks või vastuväidete esitamiseks. Menetluse raames jäi tuvastamata nii kaebuse esitaja kui ka muude puudutatud isikute positsioon ja neid põhjendavad argumendid. Selline haldusmenetlus ei saanud viia õige ja õiglase tulemuseni ja otsus tuleb tühistada. Vastustaja ei täitnud

§ 6

tulenevat uurimiskohustust ja on asunud asjaolusid iseseisvalt eeldama ning jätnud need tegelikult tuvastamata. Haldusaktis on esitatud rida väiteid, mida ta tegelikult tuvastanud ega uurinud ei ole. Kohalike elanike seisukohtadele on küll viidatud, kuid millisel moel ja millisele informatsioonile põhinevalt need saadi, jääb ebaselgeks. Kaebajal on alust arvata, et kohalike elanike seisukohtade küsimine ei toiminud õiglasel ja kohasel viisil. Kanama küla, mille külavanemalt seisukohta paluti, asub kavandatavast DP alast enam kui 500 m kaugusel, teisel pool maanteed – seega on küla puutumus DP alaga küsitav ka eeldusel, et seisukoht võeti nõuetekohaselt. Selgitamiskohustuse nõuded seab

§ 36; Riigikohus on 19.04.2007.

a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07 rõhutanud, et DP-ga üldplaneeringu muutmine on võimalik ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. Vastustajal tuli selgitada kaebajale mh seda, et taotluse rahuldamisel omab olulist tähtsust erahuvi põhjendamine. DP algatamise avalduses pööras kaebuse esitaja erilist tähelepanu eelkõige DP suhtes olemasoleva avaliku huvi argumentide esitamisele. Haldusorgan oleks pidanud menetlusosalisele andma vastavaid selgitusi ning juhtima menetlusosalise tähelepanu puudustele esitatud taotluses (mh ka

§ 15tulenev kohustus), sh erahuvi senisest enamale selgitamisele.

  1. Vastustaja kohtukaebuse seisukohtadega kaebaja ei nõustu, kuna selles korratakse neidsamu väiteid, mis vaidlusaluses otsuses. 3 3-11-2798 5.
  2. Põhiõiguste riivega seotult on vastustaja ebaõigel seisukohal, kuna õigus vabale eneseteostusele laieneb juriidilistele isikutele PS § 9 lõike 2 alusel. Vaba eneseteostuse õigus ei ole mistahes moel vastuolus juriidilise isiku olemuse ega eesmärkidega. Vaidlustatav otsus rikub kaebaja õigust vabale eneseteostusele just eelkõige läbi kahe asjaolu

(1)otsus piirab kaebuse esitaja õiguseid oma ettevõtluse arendamiseks sellises suunas nagu ta ise parimaks peab ja
(2)otsus piirab kaebuse esitaja õiguseid seoses kohase menetluse algatamata jätmisega, mida seadus ette näeb. Ettevõtlusvabadus hõlmab ettevõtja õigust kasutada tema käsutuses olevaid ressursse parimal ja efektiivsemal moel ning piirab otseselt kaebuse esitaja tulu teenimise viiside valikut ja seega lõppastmes ka võimalust tulu teenimise vahendeid valida ja tulu maksimeerida. Seega piirati ettevõtlusvabadust. Omandiõigus koosneb õigusest omandit vallata, kasutada ja käsutada. Kuigi omandi kasutamisele on seatud (seadusega) teatavad piirangud on omanik üldjoontes vaba valima viisi, millisel moel ta oma omandiõigust teostab. Mh näeb seadus ette ka teatavate piirangute muutmiseks kohase menetluse (nt kinnistu otstarbe muutmise menetluse ja planeeringumenetluse). Vaidlustatav otsus piirab oluliselt omaniku õigust temale kuuluva kinnistu kasutamisel, sh kinnistu suhtes kehtiva sihtotstarbe muutmisel. 5.
  1. Avalduse perspektiivikusest. Avaldus planeeringu muutmiseks ei ole perspektiivitu ja ei saa nõustuda, et vaidlustatav otsus aitab kaebuse esitajal säästa ebaotstarbekatest kuludest. Vastustaja viitab oma vastuses õigetele õigusnormidele ja nähtub, et põhjendatud juhtudel on õigus planeeringuavalduse menetlemisest keelduda, kuid vastustaja on vääralt mõistnud kaebuse esitaja poolt kaebuses esitatud hüpoteetilist seisukohta, et lõppastmes võib planeeringu kehtestamine taotletud kujul olla lubamatu. Kaebuse esitaja esitas selle väite illustreerimaks seisukohta, et ilma menetlust algatamata ei ole võimalik võtta lõplikku seisukohta esitatud avalduse suhtes. Maakasutusotstarbe muutmiseks on ette nähtud kohane menetlus planeerimisseaduses ja kaebuse esitaja arvates tuleks otsus teha just selle menetluse raames. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, mille kohaselt on juba avalduse ja lahendusskeemi läbivaatamisel ilmselge, et avalduse kohane detailplaneering kehtestamisele ei jõua. Vaidlustatavas otsuses ega ka vastustaja poolt esitatud vastuses ei ole kajastatud, millised on need asjaolud, mis võimaldavad selle järelduse. 5.
  2. Avaliku huvi puudumises on vastustaja väited (üldplaneeringut muutva DP kehtestamiseks) paljasõnalised ja väärad. Vastustaja on oma vastuses möönnud, et viide valla töötuse määrale oli vale. Vald ei ole selgitanud, millisel moel on avaliku huvi olemasolu faktiliselt tuvastatud ega vastanud kaebuse esitaja poolt selle menetluse suhtes tehtud etteheidetele. Avaliku huvi tuvastamine oli teostatud puudulikult ja ilma, et selle suhtes oleks võimalik läbi viia kontrolli. 5.
  3. Uurimispõhimõtte järgimisel toetub vastustaja väitele, et ta on küsinud kohalike elanike arvamust, kuid kaebuse esitaja leiab, et pelgalt kohalike elanike arvamuse väljaselgitamine (kaebuse esitaja rõhutab siinkohal, et ka kohalike elanike arvamuse väljaselgitamine ei olnud teostatud nõuetekohaselt) ei võimalda lugeda uurimiskohustust täidetuks. Välja tuleb selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, sh avalik huvi, erahuvi ja muud. Vastustaja uurimiskohustust ei täitnud, mh ei ole vaidlustatavas otsuses mistahes moel uuritud ega kaalutud kaebuse esitaja huve. 5.
  4. Avaldaja kaasamine menetlusse ei olnud piisav, kuna haldusorganina, oleks vastustaja pidanud teadma ja informeerima kaebuse esitajat, et üheks olulisimaks asjaoluks, mis menetluse raames tuleb välja selgitada, on avaldaja erahuvi. Vastustaja ei teinud midagi selleks, et erahuvi välja selgitada; vastustaja eksitas kaebuse esitajat (avaldajat) selles, et viimase kohustus on selgitada avalikku huvi. Kaebuse esitajale ei antud ka võimalust osaleda otsuse vastuvõtmise juures ega kommenteerida avalduse lahendamise lõppfaasis kogutud informatsiooni, kujunenud seisukohti. 4 3-11-2798 5.
  5. Haldusmenetluse põhimõtete järgimisel on vastustaja menetluses rikkunud oluliselt kaebaja õigust olla menetluses ära kuulatud ja vastustaja ei täitnud selgitamiskohustust. 5.
  6. Vaidlustatava otsuse kooskõla detailplaneeringuga. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et tegemist oli üldplaneeringut muutva DP-ga algatamise avaldusega. ÜP on avalikku huvi väljendav dokument. Seadusandja on näinud ette kohase menetluse üldplaneeringut muutvate DP-de menetlemiseks. Kaebuse esitaja soov ja nõue ongi suunatud viidatud menetluskorra järgimisele kohaliku omavalitsuse poolt, kooskõlas kõigi vastavat menetlust reguleerivate õigusaktidega.
  7. Kokkuvõtteks jääb kaebaja menetluses saadud vastuste alusel samadele seisukohtadele. Kaebuse esitaja on täiendavalt seisukohal, et selliseid asjaolusid, mis võimaldanuks DP menetluse algatamata jätta, ei ole vastustaja esitanud ka kohtumenetluse raames. Esitatud asjaolud ei oma ka vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuivõrd haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida sellisena nagu see välja anti (ex ante vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-08). Vaidlustatav otsus tuleb tühistada: kuna
(1)selles ei ole kaalutud ega analüüsitud kaebuse esitaja õigusi ja huve. Selline kohustus tuleneb vastustajale nii planeerimisseadusest kui ka haldusmenetluse seadusest ja seda on rõhutatud Riigikohtu vastavas praktikas (vt nt 3-3-1-7909);
(2)vastustaja ei põhjendanud DP algatamise avalduse vastuolu avalike huvidega. Väidetava vastuolu esinemine on küsitav, samuti ei ole DP algatamise otsustamine see menetlus, mille raames seda otsustada. Planeerimisseaduse kohaselt on kohaseks menetluseks DP menetlus;
(3)ei selgitatud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Vastustaja poolt vaidlustatavas otsuses esitatud andmed, millele tuginedes tehti otsus, on ebaõiged ja kontrollimata. Vastustaja poolt väidetud töötuse määr on vale; ebaselge ja kontrollimatu on, milline on kohalike elanike seisukoht DP algatamise avalduses esitatud planeeringulahenduse kohta;
(4)menetluses on rikutud kaebuse esitaja õigust olla ärakuulatud (

§ 40lg 1). Kaebajale jäeti ekslik mulje, et tema taotlus rahuldatakse, seetõttu rikuti ka kaebaja õigust heale haldusele;

(5)vastustaja ei ole andnud kaebuse esitajale kohast võimalust avalduse selgitamiseks ning avalduses ja muudes menetluse faasides esitatud väidete põhistamiseks või vastuväidete esitamiseks;
(6)oluliselt rikuti selgitamiskohustust (

§ 36

). Riigikohus on 19.04.2007.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07 rõhutanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. Seega tulnuks vastustajal selgitada kaebuse esitajale mh seda, et taotluse rahuldamisel omab olulist tähtsust erahuvi põhjendamine. Vastustaja

  2. 2012 vastuse p-s 2 on vald asunud seisukohale, et „avalik huvi, mis väljendub üldplaneeringu lahenduses kaalub üle ühe isiku erahuvi“, kuid samas ei ole vastustaja oma seisukohta mistahes moel põhjendanud. Samuti on vastusaja märkinud, et detailplaneering ei või vastuolus olla valla või linna üldplaneeringuga ja asunud seisukohale, et ei ole mõistlik omandada maatulundusmaa kinnistut arvamusega, et küll kohalik omavalitsusüksus selle sihtotstarbe vastavalt kinnistu omandaja soovile ära muudab. Kaebuse esitaja põhimõtteliselt nõustub seisukohtadega, kuid soovib märkida, et

(1)üldplaneeringut muutva DP menetlemine ja kehtestamine on võimalik vastavalt planeerimisseadusele ja
(2)mistahes isikul on õigus eeldada, et haldusorgan menetleb tema poolt esitatud taotlusi kohaselt järgides seaduses sätestatud nõudeid ja haldusmenetluse põhimõtteid. Käesolev vaidlus ei puuduta planeeringu vastu võtmist ega selle kehtestamist vaid DP menetluse algatamist. Arusaamatu ja kohatu on vastustaja vastuse p-des 3 ja 4 esitatu. Vastustaja on vaidlustatavas otsuses viidanud valla töötusemäärale kui ühele argumendile, mis nende arvates omas otsuse tegemisel tähtsust, kuid menetlusdokumendist võib mõista, et tegelikult töötuse määr asjas tähtsust ei oma. Vallaelanike arvamuse väljaselgitamise küsimuses vastustaja täpsustav seisukoht ei anna mistahes informatsiooni selle kohta, milliseid küsimusi valla elanikelt küsiti, 5 3-11-2798 kas nende küsimuste pinnalt on võimalik teha selliseid järeldusi, mille vastustaja on vaidlustatava otsuse vastuvõtmisel teinud ning milline informatsioon valla elanikele omapoolse otsustuse tegemiseks esitati. Asjaolu, et vastustaja ei suutnud ka kohtunõudele vastates sellist informatsiooni esitada näitab, et vaidlustatud otsuse tegemisel toimunud haldusmenetlus oli pealiskaudne ja ei vastanud planeerimisseadusest ja haldusmenetluse seadusest tulenevatele nõuetele. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  1. Saku Vallavolikogu palub jätta kaebus tervikuna rahuldamata ja jätta kaebaja kantud menetluskulud kaebaja kanda.
  2. Vastustaja on seisukohal, et ta täitis uurimiskohustust, tuvastas olulised asjaolud, hindas taotluse perspektiivikust, avalikku huvi ja kaebaja erahuvi ning ei jätnud kaebajat menetlusse kaasamata ega ära kuulamata. Vastustaja lahendas kaebaja taotlust, millest kõrvale ei ole kaldutud ja kaalus era-ja avalikku huvi. Samuti ei nõustu vastustaja, et haldusakt oleks motiveerimata, kuna seal esitati asjakohaselt oluline ja kaebajale on haldusakt olnud kontrollitav ja selle põhistused arusaadavad, mida kinnitab ka esitatud kaebus, milles kaebaja analüüsib otsuse põhjendusi. Vastustaja esitab otsuse juurde kogutud alusmaterjalina eelneva kinnituseks päringud ja kirjavahetuse. 17.11.2008 nr 7-1.1/4078 kirjaga esitas kaebaja ülevaate Saku vallas Kirsimäe kinnistuga seonduvatest plaanidest. Vallavalitsus vastas 16.12.2008 ja selgitas, miks ei ole võimalik Kirsimäe kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmine tootmismaaks. Kirsimäe kinnistuga seonduvalt on registreeritud 28.04.2010 nr 7-1.1/1255 kaebaja pöördumine, milles kaebaja soovib Kirsimäe kinnistu DP algatamist ja kinnistu sihtotstarbe muutmist ärimaaks. Vallavalitsus vastas kirjaga 27.05.2010 nr 7-1.1/1255.2 ja selgitas, et vallavalitsusel ei ole võimalik algatada DD-d, mis on vastuolus Saku Vallavolikogu poolt kehtestatud Saku valla üldplaneeringuga. DP algatamise avaldus koos selgituskirja, asukoha skeemi, Kirsimäe kinnistu geodeetilise alusplaani ning Kirsimäe ja Raua kinnistute DP lahendusskeemidega on registreeritud vallavalitsuses 27.06.2011 kirjana nr 7-1.1/
  3. Kogutud on e-kirjavahetus seoses Kirsimäe ja Raua kinnistute DP-ga. 24.03.2011 esitas e-kirjas K-Projekt AS detailplaneeringute projektijuht Heigo Jänes (esindas kaebajat DP-ga seonduvas) soovis kohtuda ja arutada DP lahenduskeemi ja kavandatu võimalikkust. Vallavalitsuse ehitus- ja planeerimisteenistuse juht Maire Laur esitas vastuse 28.03.2011, milles määras kokkusaamise aja 30.03.
  4. K-Projekt AS Heigo Jänese 27.04.2011 e-kirjas Kanama küla külavanemale Ülar Palmile soovib tema seisukohta DP lahendusskeemi osas. Kanama küla külavanem Ülar Palm esitas 09.05.2011 e-kirjaga vastuse K-Projekti 27.04.2011 e-kirjale ja märkis, et küsitluse tulemusena Kanama küla elanike selge vastus oli, et nad ei poolda Kirsimäe ja Raua kinnistute DP algatamist ega nende kinnistute sihtotstarbe muutmist äri- ja/või tootmismaaks. Lembit Tamme (AS Rootsi Mööbel) 09.05.2011 e-kirjas väidab, et on vestelnud Ülar Palmiga, kes olevat kinnitanud, et ei näe nende ettevõtmistes (detailplaneeringuga kavandatavates) mingit ohtu. Edasi soovitab Lembit Tamm minna edasi ilma selle külata. Ülar Palmi 10.05.2011 e-kirjas vastusena Lembit Tamme 09.05.2011 e-kirjale ta palub Lembit Tammel tema sõnu mitte moonutada. 30.05.2011 e-kirjas K-Projekt AS palub vastuvõttu, kiri oli saadetud vallavalitsuse ehitus- ja planeerimisteenistuse juhile Maire Laurile, et arutada Kirsimäe ja Raua kinnistutel DP algatamist. 30.05.2011 e-kirjaga vallavalitsuse ehitus- ja planeerimisteenistuse juht M.Laur vastas, et pakutakse aega
  6. kell 16.00 või 17.
  7. Vallavalitsuse ehitus- ja planeerimisteenistuse juht M.Laur küsis 13.09.2011 e-kirjaga Kanama küla külavanemalt Ü.Palmilt informatsiooni külaelanike küsitluse kohta seoses Kirsimäe ja Raua kinnistute detailplaneeringuga. Ü.Palm vastas 6 3-11-2798 13.09.2011 M.Lauri 13.09.2011 e-kirjale, milles kinnitab, et Kanama küla ei poolda sinna planeeritavat. Kaebuse esitaja esindaja esitas 04.11.2011 e-kirja teel teabenõude, milles esitati dokumentide loetelu, millest sooviti saada koopiaid. Vallavalitsuse ehitus- ja planeerimisteenistus edastas 07.11.2011 e-kirjaga nr 20.2-8/22.2 kaebuse esitaja esindajale vastusena teabenõudes nõutud dokumentide koopiad. ÜP-ga on võimalik tutvuda Saku valla veebilehel (Saku vald, omavalitsus, ehitus- ja planeerimine, üldplaneering 2009).
  8. Kaebaja taotlus DP algatamiseks kandis eesmärki kinnistu maa-ala kruntideks jaotamiseks koos maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks ja kaebaja sooviks oli kinnistute hoonestamine eelmärgitud viisil, mis kinnitas, et kaebaja ei soovi kinnistut kasutada ÜP-s võimaldatud viisil ja ta soovib arendustegevust, mis valla ÜP-ga on vastuolus. Vastustajal tuli ÜP-d muutva DP puhul kaaluda avaliku huvi olemasolu, kuna ÜP-s on fikseeritud valla arengu seisukohalt igakülgselt arengukriteeriumid, mis on vältimatult olulisteks asjaoludeks, millega arvestada. Planeeringutes, sj ÜP-s kehtestatu väljendab avalikku huvi. Vastustaja on nõustunud, et DPga võib põhjendatud vajaduse korral ÜP-d muutma asuda, kuid see on erandlikult võimalik ülekaaluka erahuvi korral. Sellist erahuvi antud juhul ei olnud ja seda ka põhjendati ning vald ei soovinud lubada tootmishoonete ehitamist maa-alal, kus see tooks kaasa nende rajamise elamualade ja äri- ja tootmisalade vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks ning vald ei näinud, et oleks kaalukam kaebaja erahuvidest lähtuvalt elamualale planeerida tööstushooneid ja selliselt luua töökohti. Isiku õigusi kehtiv ÜP ei kitsenda seadusevastaselt ja planeerimismenetlus on antud juhul asja lahendamisel aluseks, seega pidi kaebaja saama aru, millistel põhjustel taotlus jäi rahuldamata ja seda edasi ei menetleta. 9.
  9. Vastustaja esitab faktilised andmed vaidlusaluste kinnistute maakasutusotstarvete ja kinnistute üldplaneeringujärgse kasutamise võimalustest:
  11. 2011 esitas kaebuse esitaja vastustajale avalduse DP algatamiseks Saku vallas, Jälgimäe külas asuvatel Kirsimäe ja Raua kinnistutel ja soovis detailplaneeringu läbi jaotada Kirsimäe kinnistu 5 äri- ja/või tootmismaa krundiks, millistele sooviti ehitusõigust 3-korruseliste äri- ja/või tootmishoonete ehitamiseks ja üheks elamumaa krundiks, millele sooviti ehitusõigust kuni 2-korruselise üksikelamu ehitamiseks. Raua kinnistu tootmismaa sihtotstarve sooviti muuta äri- ja/või tootmismaa sihtotstarbeks, millele sooviti ehitusõigust kuni 3-korruseliste äri- ja/või tootmishoonete ehitamiseks. Registriosa nr 8896502 detailvaate kohaselt kuulub kaebuse esitajale kinnistu nimega Kirsimäe, asukohaga Saku vald, Jälgimäe küla, Kirsimäe; sihtotstarbega maatulundusmaa; pindalaga 5,69 ha. Registriosa nr 2551402 detailvaate kohaselt kuulub Käärapoisid OÜ-le kinnistu nimega Raua, asukohaga Saku vald, Jälgimäe küla, Raua; sihtotstarbega 100% tootmismaa; pindalaga 3141m
  12. Vabariigi Valitsuse
  13. oktoobri
  14. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” (edaspidi määrus) § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Määruse § 6 p 3 kohaselt on tootmismaa tootmiseesmärgil kasutatav maa. Saku Vallavolikogu
  15. aprilli 2009 otsusega nr 22 „Saku valla üldplaneeringu kehtestamine” kehtestatud Saku valla ÜP maa-alade juhtfunktsioonide kohaselt asub Kirsimäe kinnistu suuremas osas lagedal alal (kultuurmaastik, põld, heinamaa, karjamaa jm) ning väheses osas looduslikul alal (mets, looduslik rohumaa) ja pere ja ridaelamu maal. ÜP kohaselt ei ole Kirsimäe kinnistule kavandatud äri- või tootmismaa juhtotstarvet. Kinnistu asub hajaasustusega alal. Raua kinnistu asub ÜP kohaselt pere ja ridaelamu maa juhtfunktsiooniga maa-alal hajaasustusalas. Kaevatavas protokollilises otsuses on vastustaja selgitanud Kirsimäe ja Raua kinnistute üldplaneeringujärgset kasutamise võimalikkust. ÜP kohaselt on ilma detailplaneeringut koostamata võimalik Kirsimäe kinnistu jagada nii, et moodustatavate uute 7 3-11-2798 katastriüksuste suurus on vähemalt 2 ha, laius vähemalt 40 m, katastriüksusele peab tagatud olema juurdepääs, katastriüksustele on lubatud ehitada üksikelamu koos abihoonetega . ÜP kohaselt on Raua kinnistul detailplaneeringut koostamata võimalik ehitada üksikelamu koos kõrvalhoonetega või olemasolevat tootmishoonet rekonstrueerida ja laiendada kuni 33 protsendi maapealsest kubatuurist. Kaebaja soovib senisest kasumlikumalt kasutada Kirsimäe kinnistut äri-ja tootmishoonete rajamiseks. ÜP-ga on aga Jälgimäe külas äri- ja tootmismaad kavandatud peamiselt Tallinn-Saku-Laagri maantee piirkonda ning seal on võimalik algatada täiendavalt DP-sid äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil; vastustaja selgitas ja tegi kindlaks, et avalike huvidega on selgitatav ja kooskõlas, et Saku vallas puudub vajadus uute tiheasustusalade moodustamiseks äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil. Kirsimäe kinnistu asub elamualade ja äri- ja tootmisalade vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks ning vald ei näinud, et oleks kaalukam kaebaja erahuvidest lähtuvalt elamualale planeerida tööstushooneid ja selliselt luua töökohti. 9.
  16. Saku Vallavolikogu arendus- ja ettevõtluskomisjon analüüsis põhjalikult tausta ja olemasolevat olukorda, komisjoni liikmed käisid kohapeal olukorraga tutvumas ja leidsid, et sealset elamupiirkoda ei sobi tööstushoonetega hakkida. Otsuse põhjendustes on vastustaja lähtunud ka ÜP seletuskirja p-st 2.16, mis sätestab, et üldplaneeringut muutva DP koostamise eelduseks on piisava avaliku huvi olemasolu. Avaliku huvi määratlemisel lähtutakse eelkõige vallaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestatakse valla arengu iseärasusi, need on sätestatud ÜP-s. Vastustajal on seega mõjuv põhjus mitte algatada erahuvides kehtivat ÜPd muutvat DP-d, kuna avalikuks huviks on ka tegutsemine vallaelanike elukeskkonna ÜP kohasest arengust ja seda ka siis, kui kaebaja saaks kasutada erahuvides maad teistmoodi või tekiks töökohti. Vastustaja ei nõustu, et antud juhul on erahuvi (kaebuse esitaja huvi) muuta ÜP-d kaalukam, kui Saku valla arengust huvitatud isikute ühine avalik huvi kehtiva ruumilise planeeringuga kavandatu vastu, millisele vastuolule vastustaja oli selgitused andnud.
  17. Vaidlustatav otsus ei piira kaebuse esitajale põhiseadusest tulenevate õiguste kasutamist kaebaja poolt märgitud viisil. 10.
  18. Kaebuse esitaja PS § 19, § 31 ja § 32 tulenevaid õigusi ei piirata olukorras, mil kaebajal on võimalik omandit jätkuvalt kasutada ja senisele lisaks ei seata mingeid täiendavaid piiranguid. Kaebaja kinnistut ei kavatseta võõrandada. Kui kaebaja soovib oma kinnisasja kasutada muul otstarbel, kui seda näeb ette kinnisasja praegune sihtotstarve või ÜP-s määratud maakasutuse juhtfunktsioon, on võimalik kaebaja õiguste riive üldplaneeringuga. Riigikohtu HK on otsuse 3-3-1-79-09 p-s 14 asunud seisukohale, et DP algatamisest keeldumine võib riivata põhiseaduse §-des 31 ja 32 nimetatud õigusi ja vabadusi, kui selline riive tugineb õiguslikule alusele. Riigikohtu HK põhjendab otsuse 3-3-1-37-04 p-s 14, et üldjuhul koostatakse DP siiski selleks, et saavutada ÜP-ga kavandatu elluviimist ning otsuse 3-3-1-12-07 p 11 põhjendab, et kuivõrd DP koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa ÜP-ga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga ÜP muutmine jääma erandlikuks võimaluseks. 10.
  19. Vastustaja ongi oma otsuses põhjendanud, et ÜP kohaselt on Jälgimäe külas äri- ja tootmismaad kavandatud peamiselt Tallinn-Saku-Laagri maantee piirkonda. Nimetatud piirkonda on ÜP-ga kavandatud piisavalt äri- ja tootmismaad ja see ei ole veel kõik kasutuses. Seal on võimalik algatada täiendavalt detailplaneeringuid, et kavandada tootmist, kaebaja soovitud kohas arendada tootmist toob kaasa soovimatu muutuse. 10.
  20. Vastustaja esitab joonised, mille alusel on võimalik seletusi paremini jälgida (tlk 78, 79). Taotletava DP ala (joonisel ümbritsetud punase katkendliku joonega) jääb elamu- ja ridaelamu maa (joonisel kollane ala) vahetusse lähedusse ja osaliselt ka selle sisse, samuti ümbritseb taotletavat planeeringuala ning osaliselt ulatub taotletavasse planeeringualasse 8 3-11-2798 looduslik ala (joonisel roheline ala) ning planeeringuala ise asub suuremal osal lagedal alal (kultuurmaastik, põld, heinamaa, karjamaa jm), mis on joonisel valge ala. Tootmismaa on joonisel sinine ala. 10.
  21. Vastustaja peab otstarbekaks peatuda lühidalt ruumilise planeerimise põhimõtetel ja eesmärkidel ning planeeringute hierarhial ning KOKS § 6 lg 1 tulenevaid ülesandeid ja PlanS § 1 lg 3 tulenevat. Saku Vallavolikogu
  23. 2009 otsusega nr 22 kehtestatud üldplaneeringu (elektrooniliselt kättesaadav aadressil http://www.sakuvald.ee/35731) eessõnas on sätestatud, et ÜP eesmärk on valla territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine, aluste ettevalmistamine detailplaneerimise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamiseks ning detailplaneeringu kohustuseta aladel maakasutus- ja ehitustingimuste seadmiseks. PlanS
  24. ptk toob ära planeeringute hierarhia. PlanS § 8 lg 3 kohaselt kuulub ÜP ülesannete hulka muuhulgas ka valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine ning maa-alade üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramine. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse DP valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Nii nagu maakonna planeering ei või vastuolus olla üleriigilise planeeringuga, ei või valla või linna üldplaneering vastuolus olla maakonna planeeringuga ning detailplaneering ei või vastuolus olla valla või linna üldplaneeringuga. Saku valla ÜP seletuskirja p 2.16 sätestab, et detailplaneeringuid koostatakse vastavuses ÜP lahendusega. See asjaolu pidi kaebajale teada olema, sest ÜP menetlus oli avalik ja kõigil soovijail oli oma ettepanekuid võimalik esitada; kehtestatud ÜP on kogu aeg avalikult välja pandud valla veebilehel. Samuti saab ÜP-ga tutvuda vallavalitsuses. 10.
  25. Kinnistute sihtotstarvetest, üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtfunktsioonidest ning eeltoodud planeeringute hierarhiast ja vastastikustest seostest peavad oma tegevuses lähtuma nii kohalik omavalitsusüksus kui ka kaebaja (arendaja). Registriosa nr 8896502 detailvaate kohaselt kanti kaebaja Kirsimäe kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse
  28. Kirsimäe kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa alates esmakande tegemisest 22.
  30. Kinnistu omandamisel pidi kaebaja pöörama tähelepanu omandatava kinnistu sihtotstarbele ja mõtlema riskidele, kui ta ei kavatse kasutada kinnistut vastavalt sihtotstarbele. Ei ole mõistlik omandada maatulundusmaa kinnistut arvamusega, et küll kohalik omavalitsusüksus selle sihtotstarbe vastavalt kinnistu omandaja soovile ära muudab. 10.
  31. Kaebaja saab kinnistut kasutada vastavalt selle sihtotstarbele ehk maatulundusmaana, nagu ta kinnistu omandas, või vastavalt ÜP-ga määratud maakasutuse juhtfunktsioonile. Vabariigi Valitsuse
  32. oktoobri
  33. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 p 9 kohaselt saab kaebaja maatulundusmaa sihtotstarbega Kirsimäe kinnistut kasutada põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks. Üldplaneeringu seletuskirja p 2.3.
  34. sätestab uue hoonestuse rajamise tingimused hajaasustusega alal, mille kohaselt hajaasustusega alal on lubatud ilma detailplaneeringut koostamata ehitada üksikelamu koos juurdekuuluvate abihoonetega. Ühel katastriüksusel võib paikneda üks üksikelamu ja abihooned. Ehitusõiguse saamiseks hajaasustusega alal peab moodustatava uue katastriüksuse suurus olema vähemalt 2 ha, laius vähemalt 40 m ning katastriüksusele peab olema tagatud juurdepääs. Hajaasustusega alal on lubatud kuni kolmest üksikelamust ja juurdekuuluvatest abihoonetest koosnevad hoonete grupid, kus gruppidevaheline kaugus õuealade vahel mõõdetuna on vähemalt 100 m. Kaebaja poolt omandatud Kirsimäe kinnistu asub ÜP kohaselt hajaasustusega alal. Seega saab kaebaja ÜP kohaselt ilma detailplaneeringut koostamata Kirsimäe kinnistut jagada nii, et moodustatavate uute katastriüksuste suurus on vähemalt 2 ha, laius 40 m, katastriüksusele peab tagatud olema juurdepääs, katastriüksustele on lubatud ehitada üksikelamu koos abihoonetega. Taotletaval planeeringualal asuval Raua kinnistul on võimalik ÜP kohaselt 9 3-11-2798 detailplaneeringut koostamata ehitada üksikelamu koos kõrvalhoonetega või olemasolevat tootmishoonet rekonstrueerida või laiendada kuni 33 protsenti maapealsest kubatuurist. 10.
  35. Vastustaja on seisukohal, et maaomanik või arendaja peab maakasutust kavandades arvestama ÜP-ga. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu HK otsuse 3-3-1-87-08 p 22, kus ta on asunud seisukohale, et ka eraõiguslikust isikust maaomanik või arendaja peab maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut mõjuva põhjuseta muuta ei saa. Sama otsuse p-is 21 on halduskolleegium seisukohal, et planeerimisdiskretsiooni teostamisel ei ole kohustuslik kaaluda alternatiivseid asukohti kavandatava tegevuse läbiviimiseks väljaspool planeeritavat ala ehk kohalikul omavalitsusel puudub kohustus välja selgitada, kas kavandatava tegevuse läbiviimiseks esineb alternatiivseid kohti. 10.
  36. Vastustaja jääb kaebuse vastuses antud seisukoha juurde, et kehtestatud ÜP on Saku valla elanike ja Saku vallas asuvate juriidiliste isikute ning teiste Saku valla arengust huvitatud isikute kokkulepe Saku valla ruumilise planeerimise osas. ÜP-ga on määratud maakasutuse funktsioonidena piirkonnad, kuhu nähakse ette: tootmis- ja ärihooneid ehk luuakse töökohti; elamuid; puhkealad; tiheasustusalad; hajaasustusega alad jms. Kõik need piirkonnad on ÜP joonisel märgitud vastavate leppemärkidega. Antud juhul on kaebaja erahuvi vastuolus avaliku huviga, mille väljenduseks on üldplaneering. Saku valla elanike ja Saku vallas asuvate juriidiliste isikute ning teiste Saku valla arengust huvitatud isikute ühine avalik huvi, mis väljendub üldplaneeringu lahenduses kaalub üle ühe isiku erahuvi. 10.
  37. Vastustaja ei nõustu väitega, et vallal puudub õigus keelduda planeeringu algatamise koostamisest, kuna PlanS § 10 lõike 1 kohaselt on vastustajal ka õigus sellest keelduda. Antud asjas on ületähtsustatud töökohtade ja töötuse probleem. Vaidlustatavas protokollilises otsuses puudutati töötute teemat eelkõige vastusena kaebaja poolt koos DP algatamise avaldusele lisatud selgituses sisalduvale vastavasisulisele põhjendusele. DP ülesanded on sätestatud PlanS § 9 lõikes
  38. Piirkonnad tootmis- ja ärihoonete rajamiseks on määratud üldplaneeringuga ja töökohtade loomine väljaspool neid ei ole piisav põhjendus algatamaks üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut. Kanama küla elanike seisukoht on väljendatud kaebaja esindaja L.Tamme ja Kanama küla külavanema Ülar Palmi e-kirjavahetuses, millest on tehtud lühikokkuvõte kaebuse vastuses (p 1.6.
  39. – 1.6.6). Kanama küla külavanema Ü.Palmi 09.05.2011 e-kirjas on selgelt väljendatud külaelanike seisukoht, et ei pooldata Kirsimäe ja Raua kinnistute DP algatamist ega nende kinnistute sihtotstarbe muutmist äri-ja/või tootmismaaks. Kuna vastustajal oli külavanema kaudu teada küla elanike seisukoht, pidas vastustaja siiski enne otsustamist õigeks küsida külavanemalt veelkord informatsiooni külaelanike küsitluse kohta. DP mittealgatamise peamiseks põhjuseks oli ikkagi asjaolu, et ÜP kohase kokkuleppe muutmiseks ei olnud ülekaalukat huvi ja külaelanike seisukoht oli täiendavaks asjaoluks, millega otsuse tegemisel arvestati.
  40. Vastuseks kohtukaebusele märgib vallavalitsus, et PS § 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. PS § 9 lg 2 sätestab, et põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Viitamine PS §-le 19 ei ole asjakohane, kuna nimetatud paragrahvi sisu on suunatud füüsilistele isikutele. PS § 31 kommentaar 5 selgituse kohaselt ettevõtlusvabadus laieneb ka juriidilistele isikutele (Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne, 2002). Antud asjas ei ole kaebuse esitaja poolt kohane väita, et vastustaja on piiranud tema õigusi eneseteostusele, ettevõtlusvabadusele ja omandi puutumatusele. Vastustaja ei nõustu, et kaevatav protokolliline otsus piirab kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust. Kaebuses ei ole selgitatud, milles konkreetselt seisneb kaebuse esitaja ettevõtlusvabaduse piiramine. PS § 31 teine lause lubab seadusega kehtestada piirangud ettevõtlusvabadusele ja piirangud ettevõtlusvabadusele 10 3-11-2798 kehtestatakse seadusega. Kaebaja omandi kasutamist ei kitsendata ega ohustata PS § 32 mõttes. Vaidlustavas protokollilises otsuses ei ole ühtegi viidet, mis sisaldaks ohtu kaebuse esitaja omandi puutumatusele; ka ei soovi keegi kaebuse esitaja kinnisasja võõrandada. Seega on põhjendamata kaebuse esitaja väide, et kaevatava protokollilise otsusega piiratakse tema õigust omandi puutumatusele, tema õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. DP algatamise avaldusele on lisatud kaebaja selgitus, milles ta kinnitab, et omandas 2006 a-l Saku vallas Kanama külas asuva Kirsimäe kinnistu ja siis alustati Saku Vallavalitsusega läbirääkimisi kinnistule äri- ja tootmishoonete kavandamise osas, st et läbirääkimisi alustati alles pärast kinnistu omandamist. Kaebaja märkis veel, et soetas kinnistu eesmärgiga rajada nimetatud kinnistule äri- ja komplekteerimiskeskus enda ja sidusettevõtte vajaduste jaoks. Vastustaja rõhutab, et 2006 a-l Kirsimäe kinnistut omandades oli kaebuse esitaja teadlik, et ta omandab maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu ja et Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused” (kehtis kinnistute omandamise ajal) p 5 all toodud katastriüksuse numberkood 011.Maatulundusmaa(M), mille kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õueaiamaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008.a määrusega nr 155 kehtestatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 punkt 9 sätestab: „9) maatulundusmaa (011;M) – põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal.” Seega on kaebuse esitaja kinnistu maakasutuse sihtotstarve endiselt põllumajandussaaduste või metsakasvatuseks kasutatav maa.Kaebuse esitaja pidi kinnistut omandades teadma, millisel otstarbel on võimalik omandatavat kinnistut kasutada ja milliste piirangutega tuleb arvestada. Kui kinnistu omanik soovib muuta kinnistu sihtotstarvet, siis tuleb tal arvestada kõigi kehtivate piirangutega. Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine üldplaneeringut muutva DP-ga ei ole mitte seadusega tagatud omandiõigus, vaid võimaldatav omandiõigus, mille rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning avalike huvidega. Vastustaja ei ole teinud ja ei tee kaebuse esitajale takistusi tema kinnistu kasutamisel maatulundusmaana. Saku valla ÜP seletuskirja p 2.
  41. kohaselt võib üldplaneeringu ellurakendamisel olemasolevaid katastriüksusi kasutada edasi nende senise kasutusotstarbe järgi. ÜP seletuskirja punkt 2.3.
  42. sätestab, et maakasutuse juhtfunktsioon määrab maa-ala peamise kasutuseesmärgi. ÜP juhtfunktsiooni ja ehitustingimusi tuleb järgida juhul, kui katastriüksuse seniseid ehitustingimusi (k.a sihtotstarvet) soovitakse muuta. Asjaolu, et kaebuse esitaja omandas maatulundusmaa kinnistu eesmärgiga selle sihtotstarvet muuta, on kaebuse esitaja äririsk. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vastustajal puudub alus DP menetluse algatamata jätmiseks. PlanS § 10 lg 1 teise lause kohaselt võib planeeringu koostamise algatamise otsustamisel põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. PlanS § 10 lg 5 kohaselt DP koostamise algatab ja koostamist korraldab kohalik omavalitsus. PlanS § 10 lg 1 teine lause annab vastustajale täielikult õigusliku aluse põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keeldumiseks. Protokolliline otsus on piisavalt ja selgelt põhjendatud, kaebuse esitaja on seda mõistnud ja ise otsuse põhjendusi analüüsinud ning teinud nendest järeldused. Kaebuse p-s 3.
  43. väidab kaebuse esitaja, et ei ole välistatud, et lõppastmes on DP algatamise avalduse kohase DP kehtestamine lubamatu. Seega saab kaebuse esitaja väga hästi aru, et antud avalduse kohase DP kehtestamine ei ole võimalik. 11 3-11-2798 Vastustaja, kellele KOKS § 6 lg 1 pandud ülesannete hulka kuulub ka vallas ruumilise planeerimise korraldamine, on protokollilise seisukoha kujundamisel lähtunud kaebuse esitaja avaldusest ja sellele lisatud kavandatava DP lahendusskeemist, analüüsinud neid koosmõjus üldplaneeringuga, arvestanud avalikku huvi ning jõudnud järeldusele, et avalduse kohase DP kehtestamine ei ole võimalik. Vastustaja ei pea õigeks anda DP algatamisega kaebuse esitajale ootust, et DP võidakse kehtestada, kui juba avalduse ja lahenduskeemi läbivaatamisel on ilmselge, et avalduse kohane DP kehtestamisele ei jõua ning kaebuse esitajal ei ole mõtet teha asjatuid kulutusi DP menetlemiseks. Otsuse põhjendustes on vastustaja lähtunud ka ÜP seletuskirja p-st 2.16, mis sätestab, et üldplaneeringut muutva DP koostamise eelduseks on piisava avaliku huvi olemasolu. Avaliku huvi määratlemisel lähtutakse eelkõige vallaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestatakse valla arengu iseärasusi, need on sätestatud ÜP-s. ÜP-ga on Jälgimäe külas äri- ja tootmismaad kavandatud peamiselt Tallinn-Saku-Laagri maantee piirkonda ning seal on võimalik algatada täiendavalt DP-sid äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil ja Saku vallas puudub vajadus uute tiheasustusalade moodustamiseks äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil. Kirsimäe kinnistu asub elamualade ja äri- ja tootmisalade vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks. Otsuse põhjendustes on töötuse küsimust käsitletud, kuna kaebaja oli sellele viidanud. Vastustaja on maininud töötute vähest osakaalu valla elanike üldarvust, aluseks on töötute arvu suhe valla elanike üldarvu. Töötute arvu kohta saab andmeid Eesti Töötukassa poolt väljastatavatest statistilistest andmetest. Seega vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et avalikku huvi on tõendatud ebaõigete ja kontrollimatute andmetega, kuid jääb ka seisukohale, et töötute olemasolu vallas ei vii veel järelduseni, et tuleb algatada DP eesmärgiga muuta ÜP-d. Kaebuse esitaja avalduse menetlemisel on järgitud

§ 6

tulenevat uurimispõhimõtet, ka siis, kui lisaks selgitati välja Kanama küla elanike seisukohad, mis väljendab samuti avalikku huvi. Vallavalitsusele teadaolevatel andmetel ei poolda Kanama küla elanikud Kirsimäe ja Raua kinnistute DP algatamist äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil. Külaelanikud ei soovi, et liikluskoormus nn Vana-Pärnu maanteel kasvaks. Saku Vallavolikogu 12.02.2004. a määrusega nr 8 (RT IV, 21.11.2011, 5) kinnitatud „Küla (aleviku) vanema statuut“ § 2 sätestab, et külavanem on külaelanike ning nende ühiste huvide esindaja, kes juhindub oma tegevuses küla ühistest seisukohtadest, külas väljakujunenud tavadest, küla ja valla arengukavast, Eesti Vabariigi seadustest ja õigusaktidest. Olukordades, kus tegevus ei ole reguleeritud kehtivate õigusaktidega, tegutseb külavanem lähtudes headest tavadest. Sama määruse § 11 lõige 1 sätestab, et külavanem on kohustatud edastama külaelanike ühised soovid ja ettepanekud vallavalitsusele. Tuginedes eeltoodule pöördus vallavalitsus täiendava informatsiooni saamiseks Kanama küla külavanema Ü.Palm poole, kes edastas e-posti teel järgmist: „Saatsime inimestele e-kirjad ja saime nendele vastused. Seega on olemas mingi osa kirjalikke vastuseid. Teise osaga, kes ei oma e-kirja võimalusi, suhtlesime nii paljudega kui võimalik. Esmalt oli oluline meie jaoks just nende inimeste tagasiside, kes ise elavad vahetus läheduses. Ja veel peaks ära märkima selle, et kõik vastanud olid selgelt vastu, mitte kahtlevad ega poolt. Kanama küla ei poolda sinna planeeritavat.“ Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vastustaja on oma tegevusega jätnud kaebuse esitajale eksliku mulje, et tema taotlus rahuldatakse. Vastustaja ja kaebuse esitaja vaheline kirjavahetus Kirsimäe kinnistu sihtotstarbe muutmise küsimuses algas juba 2008 aastal. Kirjavahetuse kokkuvõttest Kirsimäe kinnistu sihtotstarbe muutmise teemal nähtubki, et ei saa kuidagi väita, et kaebuse esitajale on jäetud mulje, et tema taotlus rahuldatakse. Vallavalitsuse 16.12.2008 kirjas nr 7-1.1/4078.2 selgitati kaebajale, et esitatud taotlus DP algatamiseks ei ole kooskõlas kehtiva Saku valla ÜP-ga, samuti ei ole see kooskõlas 12 3-11-2798 14.06.2007.a Saku Vallavolikogu poolt vastuvõetud ÜP-ga. Esitatud DP algatamise taotlus muudab kehtivat ÜP-d. Vallavalitsuse vastuses 27.05.2010 nr 7-1.1/1255.2 kaebaja 28.04.2010.a pöördumisele selgitab seda, samas on selgitatud Kirsimäe kinnistu ÜP kohaseid kasutamisvõimalusi. Kuna kinnistu asub hajaasustusalal, siis on lubatud ilma DP-d koostamata ehitada üksikelamu ja abihooned. Ehitusõiguse saamiseks hajaasustusega alal peab moodustatava uue katastriüksuse suuruses vähemalt 2 ha, laiuses vähemalt 40 m ning katastriüksusele peab olema tagatud juurdepääs. Väär on väide, et vastustaja ei ole järginud haldusmenetluse põhimõtteid, kuna neid selgitusi anti juba 2008 a-st. Rootsi Mööbel AS esindajad sh juhatuse liige L.Tamm ja K-Projekt AS detailplaneeringute projektijuht H.Jänes käisid 30.03.2011 ja 01.06.2011 vallavalitsuse ehitusja planeerimisteenistuse juhi M.Lauri vastuvõtul arutamas kavandatava DP võimalikkust. Nimetatud fakti tõendab e-kirjavahetus. Viimasel kohtumisel andis M.Laur Rootsi Mööbel AS esindajatele selgitusi edasiseks tegutsemiseks. Ta palus taotlust täiendada ja tuua välja põhjused, miks on nende arvates vajalik üldplaneeringut muutva DP algatamine. Kuna üldplaneeringut muutva DP algatamise otsustamine on volikogu pädevuses, siis DP algatamise avaldust arutatakse ja kaalutakse laiapõhjaliselt, mis omakorda nõuab avalduse põhjendatust. Seega on alusetu väita, et vastustaja ei ole andnud selgitusi ja piisavalt on ka selgitatud, kuidas on võimalik kinnistut kasutada kooskõlas kehtiva üldplaneeringuga. Kaebuse esitajal või siis K-Projekt AS kaudu oli kaebajal ka piisavalt võimalusi esitada vastuväiteid, esitada lahendusi, mis oleksid kooskõlas üldplaneeringuga. Ajavahemikul 2008 kuni 2011 oli vastustajale kogunenud ka piisavalt kaebuse esitaja seisukohti, selgitusi, uuritud oli Kanama küla elanike seisukohti, esitatud oli ka DP lahendusskeem ning analüüsitud DP-ga kavandatava vastavust üldplaneeringuga. Saku Vallavolikogu arendus- ja ettevõtluskomisjon analüüsis põhjalikult tausta ja olemasolevat olukorda, komisjoni liikmed käisid kohapeal olukorraga tutvumas ja leidsid, et sealset elamupiirkoda ei sobi tööstushoonetega hakkida. Vastustaja ei kaldunud kaebuse esitaja avalduse lahendamisel avalduses, selgituses ja lahendiskeemis esitatud andmetest kõrvale ning arvestades aastate jooksul kogutud dokumente ja informatsiooni, puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Seetõttu ei pidanud vastustaja otstarbekaks enne otsustamist kaebuse esitaja arvamust ja väiteid veelkord ära kuulata. Vastustaja on seisukohal, et tema tegevus on kooskõlas

§ 40lg 3 p-ga 2.

Vastustaja ei nõustu, et avaliku huviga ei saanud antud juhul arvestada ja et igal juhul on erahuvi kaalukam. Saku valla elanike avaliku huvi väljenduseks on üldplaneering ja selle tõttu sellega arvestatakse. ÜP menetlus kestis aastaid, kõik huvitatud isikud said esitada oma ettepanekuid ja ÜP koostamisprotsessist oli võimalus osa võtta kõigil Saku valla elanikel, juriidilistel isikutel ja ka väljaspool Saku valda elavatel isikutel ja asuvatel juriidilistel isikutel. Kehtestatud ÜP on Saku valla elanike ja Saku vallas asuvate juriidiliste isikute ning teiste Saku valla arengust huvitatud isikute kokkulepe Saku valla ruumilise planeerimise osas, mida niisama ei muudeta. Vastustaja ei nõustu, et antud juhul on erahuvi (kaebuse esitaja huvi) muuta ÜP-d kaalukam, kui Saku valla arengust huvitatud isikute ühine avalik huvi kehtiva ruumilise planeeringuga kavandatu vastu, millisele vastuolule vastustaja oli selgitused andnud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHISTUSED

  1. Kohus uurinud kaebaja ja vastustaja esitatud seisukohti ja tõendeid leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema kanda.
  2. Kohus nõustub kaebajaga, et DP algatamisest keeldumine on haldusakt (Vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-41-06 p 20 ja 21 ja lahend 3-3-1-51-07) ja seda saab vaidlustada halduskohtus 13 3-11-2798 tühistamiskaebuse esitamisega. Antud juhul DP algatamisest keeldumine puudutab isiku huve lõplikult selles mõttes, et kaebaja konkreetset esitatud taotlust enam edasi ei menetleta. Kui kohus leiab, et vastustaja rikkus kaebaja õigusi, võib olla ka õigustatud nõue tema taotluse edasiseks lahendamist.
  3. Kohus on võimalikult täpselt ära toonud menetlusosaliste seisukohad ja kohtumenetluses täpsustati esitatud väiteid, et neid paremini mõista. Vaidlust ei jäänud küsimuses, et kohalik omavalitsus võib jätta planeeringu algatamata ja kaebaja esitatud taotluse rahuldamata, kui selleks on mõjuvad põhjused. Kaebaja ei nõustunud vastustajaga, et esineb mõjuvaid põhjusi, miks jätta tema DP taotlus rahuldamata, veel vähem on kaebaja nõustunud aga vastustaja otsustusega, et juba planeeringu lähte-eesmärkidest tulenevalt on vald järeldanud, et taotlust ei saa edasi menetleda. Esmalt märgib kohus, et ei saa nõustuda, et vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses esile toonud mõjuvat asjaolu, miks ta sellise otsuse langetas ja ei näe võimalust DP-d taotlust edasi menetleda. Kohtule nähtub, et kaebuse esitaja on ise hoidunud sisulisest analüüsist ja ei ole esitanud seisukohta protokollilises otsuses märgitud põhjuses, mille kohaselt vastustaja kaalus kaebaja erahuvides ehitamise põhjendatust ja vallaelanike huvides valla soovi vallaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest säilitada elukeskkond, mis arvestas valla arengu iseärasusi ja mis on ka sätestatud valla ÜP-s. Vastustaja ongi tehtud otsust selgitanud, milline on vallas oluline avalik huvi ja kuidas see väljendub läbi ÜP mõistete ja selles seatud eesmärkides ja et ÜP seab ka vallaelanikele ootuse, et edasises ruumilises planeerimises üksikute DP –de kaudu ei saabuks senisest oluliselt erinevat olukorda. Vastustaja on esile toonud, et Kirsimäe kinnistu asub elamualade ja äri- ja tootmisalade vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks ning vald ei näinud, et oleks kaalukam kaebaja erahuvidest lähtuvalt elamualale planeerida tööstushooneid ja selliselt luua töökohti. Kaebaja ei ole ise selles osas vastuväiteid esitanud ja kohtule ei nähtu, miks see põhjus ei olnud äratuntav ja et tegemist poleks kaaluka põhjusega. DP algatamise taotlusega on kaebaja eesmärgiks kinnistute maa-ala kruntideks jaotamine. Vastavalt on tema
  5. 2011 taotluses DP algatamiseks Saku vallas, Jälgimäe külas ka märgitud. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja soovis Kirsimäe ja Raua kinnistud DP läbi jaotada järgmiselt: Kirsimäe kinnistu 5 äri- ja/või tootmismaa krundiks, millistele sooviti ehitusõigust 3-korruseliste äri- ja/või tootmishoonete ehitamiseks ja üheks elamumaa krundiks, millele sooviti ehitusõigust kuni 2-korruselise üksikelamu ehitamiseks. Raua kinnistu tootmismaa sihtotstarve sooviti muuta äri- ja/või tootmismaa sihtotstarbeks, millele sooviti ehitusõigust kuni 3-korruseliste äri- ja/või tootmishoonete ehitamiseks. Tõendatud on, et registriosa nr 8896502 kohaselt kuulub kaebuse esitajale kinnistu nimega Kirsimäe, asukohaga Saku vald, Jälgimäe küla, Kirsimäe; sihtotstarbega maatulundusmaa; pindalaga 5,69 ha. Registriosa nr 2551402 detailvaate kohaselt kuulub Käärapoisid OÜ-le kinnistu nimega Raua, asukohaga Saku vald, Jälgimäe küla, Raua; sihtotstarbega 100% tootmismaa; pindalaga 3141m
  6. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas kinnistu 2006.a. Kirsimäe kinnistu ning selle soetamise ajal ja käesoleva taotluse esitamise ajal on tegemist maatulundusmaaga. Vastustaja on õigesti märkinud, et Vabariigi Valitsuse
  9. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Kaebaja sooviks on seal arendada tootmist, kuid eeltoodud Määruse § 6 p 3 kohaselt on tootmismaa tootmiseesmärgil kasutatav maa. Määruse nr 155 § 2 kohaselt kohalik omavalitsus määrab ja muudab kinnisasja sihtotstarbe kinnistu omaniku taotlusel, kohalik omavalitsus peab määrama selle otstarbe, mis vastab õigusaktidele või planeeringuga kehtesttaud maaksutuse otstarbele. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et antud juhul oli vajalik DP koostamine, ning Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt DP koostamise kohustuse korral määrab omavalitsus 14 3-11-2798 katstriüksuse sihtotstarbe kehtestatud DP alusel. Kaebaja ei soovi kinnistut kasutada ÜP-s võimaldatud viisil ja ta soovib arendustegevust, mis valla ÜP-ga on vastuolus. Kohus nõustub menetlusosalistega, et vastustajal tuli ÜP-d muutva DP puhul kaaluda avaliku huvi olemasolu, kuna ÜP-s on fikseeritud valla arengu seisukohalt olulised arengut tagavad kriteeriumid, mis on vältimatult asjaoludeks, millega tuleb arvestada. Vastustaja ongi selgitanud, kuidas ja miks ÜP-s kehtestatu väljendabki valla seisukohalt olulist avalikku huvi ja kohtule ei nähtu, et vastustaja jättis kaalumata kaebaja erahuvi, kuivõrd vastustaja uuris ja selgitaski, miks ta kokkuvõttes ei nõustunud kaebajaga. Vastustaja ei ole välistanud, et võib esineda olukordi, mil DP-ga võib põhjendatud vajaduse korral ÜP-d muutma asuda, kui on ülekaalukas erahuvi, vastupidiselt ei oleks vastustaja ka kontrollinud taotluses ja seletuses esitatud väiteid. Kohus nõustub vastustajaga, et asjas ei tuvastatud erandlikku olukorda, kaebaja taotlus oli selge ja kohtule ei nähtu, et oleks pidanud tekkima kahtlusi ja vajadust eraldi selgitada, et kaebaja taotles senisest teistsugust maakasutust kasumlikumal eesmärgi, see on tema erahuvi. Kaebaja ei ole senimaani ise nimetanud, et tema erahuvi oleks teistsugune. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et iga isik võib teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku ja omavalitsusel on vastavalt kohustus esitatud taotlus lahendada, kuid PlanS § 10 lg 1 kohaselt võis vastustaja planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. DP ülesanded on sätestatud PlanS § 9 lõikes
  10. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul piirkonnad tootmis- ja ärihoonete rajamiseks on määratud üldplaneeringuga, vastavalt ei ole takistatud töökohtade loomine. Vaidlust ei ole selles, et DP koostamise algatamisest keeldumise aluseid ei ole õigusnormides ammendavalt sätestatud ja kohalik omavalitsus kujundab valla ruumilise arengu põhimõtted ja arengu tingimused ÜP-s, milles väljendab juba arvestatud ja kaalutletud avalikke huve. Kui ei esine ülekaalukat erahuvi, siis võib jätta DP ka algatamata ja isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema taotluse rahuldamist planeeringu algatamiseks, kuid tal on õigus nõuda oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt ( vt nt RK HK lahend nr 33-62-02; 3-3-1-79-09). Vastustaja on õigesti märkinud, missugustel õiguslikel põhjustel ta DP algatamisest keeldus ja kohtule ei nähtu, et esineb oluline erahuvi, mis kaalub üles avaliku huvi. DP-st võib keelduda, kui algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa ÜP-ga ja esineb avalik huvi, mida kaitsta. Isiku õigusi kehtiv ÜP ei kitsenda seadusevastaselt, see on kehtiv ja seal fikseeritakse valla säästva ja tasakaalustatud arengu kriteeriumid, mis on oluliseks asjaoluks, millega vald oli antud juhul õigustatud arvestama. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vald ei ole asjaolusid hoolikalt uurinud ja andmeid kogunud, et kaebaja taotlust lahendada. Vastavalt nähtubki, et Saku Vallavolikogu arendus- ja ettevõtluskomisjon analüüsis tausta-andmeid ja olemasolevat olukorda, komisjoni liikmed käisid kohapeal olukorraga tutvumas ja leidsid, et sealset elamupiirkoda ei sobi tööstushoonetega hakkida. ÜP seletuskirja p 2.16 sätestab, et üldplaneeringut muutva DP koostamise eelduseks on piisava avaliku huvi olemasolu. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on avaliku huvi suhtes andnud valed selgitused või teinud valed järeldused. Vald on kaebajale selgitanud, et ta on avaliku huvi määratlemisel lähtunud eelkõige vallaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestanud justnimelt valla arengu iseärasustega, mis on sätestatud ÜP-s. Tegutsedes vallaelanike elukeskkonna ÜP kohase arengu tagamise eesmärgist saab ka siis, kui see on vastuolus kaebaja arendustegevusega, st kui kaebaja ei saaks kasutada erahuvides maad senisest teistmoodi või isegi siis, kui kaebaja soovitud tegevusest tekiks töökohti. Kaebaja ei ole omapoolselt selgitanud, et vastustaja oleks eksinud, kui tuvastas ja tegi kindlaks, et Saku vallas puudub vajadus uute tiheasustusalade moodustamiseks äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil, kuna selleks on ÜP-s planeeritud muud kinnistud. Kaebaja ei ole vastu vaielnud kohtule esitatud andmetele, et Kirsimäe kinnistu asub elamualade ja äri- ja tootmisalade vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks ning vald ei ole ÜP-s ette näinud, et elamualale saaks planeerida 15 3-11-2798 tööstushooneid ja selliselt luua töökohti. Kaebuse esitajal ei ole valla ees kohustusi rajada sinna ettevõtluse arendamisega töökohti, isegi kui see oleks vallale kasulik. Kokkuvõttes nähtub kohtule, et kaebajal ei ole esitada argumente, mis kinnitaks, et justnimelt ÜP kohaselt tootmiseks mitteettenähtud maa-aladel saaks ja tuleks arendada tootmist ja rajada tööstusettevõtteid. Saku Vallavalitsusele esitatud kaebaja kirjast 21.06.11 nähtub, et kaebaja oli kinnistu omandamisel teadlik, et kinnistu soetamise ajal kehtinud ÜP ei võimalda sinna ÜP-d muutmata rajada tootmiskompleksi, seega ei saa olla määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja kinnistu soetamise eesmärgiks oli arendada seal ettevõtlust tema soovitud viisil. Antud juhul ei ole enne kinnistu soetamist kaebajale antud õigustatud ootust, et esitatud taotluse alusel DP algatatakse. Kuna kaebaja taotlus oli suunatud planeeringu algatamisel ja selle lahendamine toimub vastavalt planeerimisnormidele, siis pidi kaebaja kinnistu soetamisel arvestama kehtiva ÜP võimalustega, mis temale olid teada ja mis viitasid, et pelgalt soov kasutada omandit nii nagu tema tahab, ei pruugi realiseeruda. Kaebaja põhiõiguste piiramine, vastavalt ettevõtlusvabaduse, omandiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse osas on keelatud, va kui see tugineb õiguslikule alusele. Kohus leiab, et vastustaja teostas diskretsiooni õigesti ja ei eksinud oluliste asjaolude hindamisel, ta selgitas ka õigusliku olukorra õigesti ning motiveeris need piisavalt, kogutud andmete kogumis ei esinenud põhjuseid, mis tingiks taotluse rahuldamist ja vajadust seda edasi menetleda. Kohtule ei nähtu, et vastustaja selgitused, et nendes tingimustes oleks edasine taotluse menetlemine haldusmenetluse eesmärgipärasuse mõttes ebaotstarbekas, rikuks eraldiseisvalt kuidagi kaebaja õigusi, kuna vastustaja on hinnanud õigesti, et ta ei saa teistsugust otsust teha, st kaebaja taotlus ei viiks tema soovitud eesmärgi saavutamisele.
  11. Kaebaja on märkinud täpsustavalt, miks ta leiab, et haldusakt on motiveerimata ja menetluses tehti vigu, mis tingivad otsuse tühistamise ja kohustamiskaebuse rahuldamise. Kohus kontrollis kaebaja kohtumenetluses esitatud täpsustavaid väiteid ja märgib järgmist. 15.
  12. Kohus nõustub kaebajaga, et haldusakti selgitused tuleb asjakohastena ära näidata kirjalikus otsuses, kui see vormistati. Kohtule nähtub, et protokollilises otsuses on ära näidatud asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning on viidatud ka ÜP sätetele, mis aitavad kaebuse esitajal mõista selle lahendusi ja põhimõtteid. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et ta pole põhjendustest aru saanud ning et esitatu kogumis ei võimalda otsust kontrollida, kuna kohtule nähtub, et olulised asjaolud on ära nimetatud, kuid nagu kohus eelnevalt märkis, on kaebaja jätnud tähelepanuta vastustaja poolt oluliseks peetud ja esiletoodud põhjused. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja kinnistu asub valla kehtiva ÜP kohaselt selles piirkonnas, kus tootmis-ja arendustegevuseks ei ole ette nähtud äri-ja toomisotstarbeliste ehitiste rajamist ning nähtub, et vallavalitsus on suuliselt ja kirjalikult selgitanud, millised tegevused on kooskõlas kaebajale kuuluva kinnistu ning DP taotluses nimetatud teisele isikule kuuluva kinnistu kasutamine. Kaebaja on aru saanud, et ÜP-ga on tema kinnistu asukohas ala kasutamise üldine eesmärk kindlaks määratud. Vastustaja on õigustatult viidanud, et antud tingimustes oli isiku risk kinnisasja omandamisel, et kinnistuid ei saa kasutada muul otstarbel kui ÜP-s ettenähtud juhtfunktsioonil ja seda nii kinnistu soetamise aja ÜP järgi kui ka hiljem kehtestatud ÜP alusel. Kaebuse esitaja on veel viidanud õigustatud ootusele, millel kohus peatub eraldi, kuid siinkohal märgib, et antud juhul ei esinenud asjaolusid, et DP algatamise avalduse esitamise eelselt oleks ta saavutanud kooskõlastusi /siduvaid kokkuleppeid, et tal tekkinuks usalduskaitse. Kohus rõhutab, et kaebajal ei saa tekkida kaitstavat usaldust ega lootust kindlaks lõpptulemuseks ka juhul, kui need oleks antud DP menetluse käigus. Vallavolikogu on õigustatult kokkuvõttes leidnud, et ta ei ole kohustatud muutma kinnisasja maakasutust ja ehitusõigust ning lähtub kehtivast üldplaneeringust, kui kaebaja ei soovi valla kirjeldatud viisil DP –d kavandada, siis ei saaks kohus vastustajat ka kohustada kaebaja taotluse alusel menetlema asja nii, et ehitamine 16 3-11-2798 teostatakse valla poolt soovitud viisil. Kohus ei nõustu kokkuvõttes ka kaebaja väitega, et kaevatavad haldusaktid ei sisalda motivatsiooni ja et asjassepuutuvatena ei saaks uurida alusmaterjale, mis vald esitas. Isegi kui vastustaja on kohtule vastanud senisest ulatuslikumalt, ei ole vaidluse alla vastustaja vastus kohtule, vaid kontrollitavaks on vaidlustatud haldusakt. Vaidlusalune haldusakt on kontrollitav ka alusmaterjalita, kuid kohus nõustub vastustajaga, et tema esitatud kirjavahetus tõendab haldusmenetluse läbiviimist ja selle toiminguid. Kohus siinkohal ei korda üksikasjaliselt refereeritud vastustaja vastust (käesoleva otsuse p 7), kuid märgib, et nõustub vastustajaga, et haldusmenetlus viidi läbi, teostati vajalikud uurimus ja ärakuulamise toimingud. Kaebaja ei ole nimetanud, et on õiguslik alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kuna vastustaja toetus taotluse rahuldamata jätmisel õigesti planeerimisnormidele ja ei eksinud ning kohtule ei nähtu, et oleks õigusvastaselt jäetud läbi viimata menetlustoiminguid, siis ei ole täidetud ka kohustamisnõude rahuldamise eeldus. Vastustaja on põhistanud, miks ta ei saa algatada DP-d. Isegi kui haldusakt tühistada, saaks kaebaja taotleda tema taotlust uuesti läbi vaatama, mitte aga algatama planeeringut. 15.
  13. Ebaselgeks ei muutu vastustaja otsus ja tegevus põhjusest, justkui oleks vastustaja toetunud kohtule vastamisel valesti asjaolule, et vaba eneseteostuse õigus ei laiene juriidilistele isikutele; vastustaja niimoodi ei vastanud, kuna ta pidas kaebaja eneseteostuse viidet puudulikuks ja esitas oma seisukoha, kuid vastusest nähtub, et vastustaja tunnustab ka juriidilise isiku eneseteostuse õigust. Kohus märgitud etteheitel rohkem ei peatu, kuna haldusakti mõju ja õiguspärasust see ei saanud mõjutada. 15.
  14. Kohus kontrollinud vastustaja haldusakti, läbiviidud menetlust ja akti andmise asjaolusid ning selle alusmaterjali leiab, et puuduvad kaalutlusvead, mis tooksid kaasa haldusakti tühistamise ja tehtud otsus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Kokkuvõttes nähtub kohtule, et kaebaja on nõustunud, et Üldplaneeringuga on planeerimisseaduse alusel määratud maakasutuse juhtotstarbed, katastriüksuse sihtotstarve mõiste tuleneb aga maakatastriseadusest (edaspidi MKatS) ja sihtotstarbed määratakse Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord (edaspidi Määrus nr 155) alusel. PlanS § 8 lg 3 p 1 alusel on üldplaneeringu ülesandeks valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine ja sama lõike p 3 kohaselt maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramine. Krundi kasutamise sihtotstarve seaduse tähenduses on võimalikult täpselt määratav otstarve, milleks võib krunti pärast detailplaneeringu kehtestamist hakata kasutama. Vastustaja on seisukohal, et otsuse vastuvõtmisega ei kaasne kinnistu omanikule omandiõigust piiravaid asjaolusid, kuivõrd kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on kaebajale tagatud ega ole senisest erinevalt piiratud. Isegi kui kaebaja kinnistile määrata muu sihtotstarve, pole see tagatiseks, et ehitada saab kõike, vaid selle määrab ÜP, millistele territooriumidele ja kui palju uut ehitusõigust kavandatakse, seega kaalutletud planeerimisotsustele ja kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu eesmärkidele. ÜP tähendust vallale ongi vastustaja korduvalt rõhutanud. KOKS § 3 p 1 alusel on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine kohaliku omavalitsuse kohustus, KOKS § 6 lg 1 tulenevalt on omavalitsusüksuse ülesandeks muuhulgas korraldada antud vallas või linnas ruumilist planeerimist. Üldplaneering peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna, seega kui vastustaja on ÜP koostamisel sellest põhimõttest lähtunud ning uute ehitusalade suhtes planeerimisel arvestanud ümbritseva keskkonna vastastikust mõju, siis on ka selge, miks ta ei saa kergekäeliselt eirata selliselt kujunenud avalikku huvi. Kinnistu soetamisel pidi kaebaja eelnevalt end igal juhul kurssi viima kehtivate üldplaneeringutega ja see oli ka antud juhul võimalik võrreldes ajahetkega, mil kaebaja kinnistu omandas. 2006 a-l Kirsimäe kinnistut omandades pidi kaebuse esitaja olema teadlik, et ta omandab maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu ja et Vabariigi 17 3-11-2798 Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused” (kehtis kinnistute omandamise ajal) p 5 all toodud katastriüksuse numberkood 011 Maatulundusmaa(M). Maatulundusmaa on põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õueaiamaa ja muu maa. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008.a määrusega nr 155 kehtestatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord” § 6 punkt 9 sätestab, et maatulundusmaa (011;M) on põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Seega on faktiliselt õige, et kaebaja soetas kinnistu, mille maakasutuse sihtotstarbeks on põllumajandussaaduste või metsakasvatuseks kasutatav maa. Antud juhul soovib kaebaja kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmist, mis ei olnud kinnistu soetamise ajal kehtinud ÜP-ga kooskõlas ja ei ole kooskõlas ka kehtiva ÜP-ga. 15.
  15. Kaebaja saadetud 21.06.11 a kirjast vastustajale nähtub justkui oleks kinnistu endine omanik pidanud kirjavahetust ja läbirääkimisi Saku vallavalitsuse või endise vallavanemaga tootmishoonete kavandamise osas, kuid kaebaja ei ole kohtule ega vastustajale esitanud sellist kirjavahetust, millest ka tegelikult nähtuks, et ta saavutas siduvaid kokkuleppeid. Kaebaja oma kirjas möönab, et ta oleks pidanud osalema kehtestamisel oleva ÜP menetluses, et teha muudatusettepanekuid, kuid ta seda ei teinud, samas ei teinud seda ka kinnistu endine omanik, kuna viimane tegelikult ei olnud isegi osalenud ÜP menetluses. Seega ei saa kaebaja sellele tuginevalt ka väita, et ta oli saavutanud mingeid siduvaid kokkuleppeid ja et tal oli alust loota, et ÜP menetluses tehakse muutusi teda huvitava kinnistu suhtes. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rakendumine eeldab, et oleks antud siduvaid lubadusi DP algatamiseks või õiguspärane ootus saanuks tugineda selgel lubadusel, mille puhul oli alust arvata, et seda ei muudeta (vt nt RK HK lahend nr 3-3-1-79-09 p 15). Antud juhul oli kaebajale teada, millisena oli ette nähtud ÜP-s maakasutus ja kuidas selle lahendas kehtiv ÜP. 15.
  16. Kuivõrd vastustaja on märkinud, et kaebajaga oli peetud kirjavahetust ja läbirääkimisi, siis nähtub kohtule, et kaebajat ei ole jäetud ära kuulamata, vastavalt on ta saanud esitada kirjalikke ja suulisi selgitusi, lisaks annab e-kirjavahetus ülevaate, et kaebuse esitaja sai täpsustada oma positsioone ning ei ole selliseid küsimusi, mis oleks jäänud läbi arutamata ja olulisena ei kajastuks vastuvõetud volikogu otsuses. 15.
  17. Kuna kaebuse esitaja kaebust asjaoludes ei täpsustanud ja see jäi üldistavaks, nähtub kohtule taustaolukord seotult kaebuse esitaja tegevusega vastustaja esitatud dokumentidest, sh kirjavahetusest, et juba 2008.a. oli kaebaja siiski esitanud seletusi seotult Kirsimäe kinnistuga, nt
  18. 11.08.a. (tlk 41), kuid see kõneleb DP esitamise soovist logistikakeskuse rajamiseks, kuid kaebaja selles kirjas märgib, et see ei õnnestunud, kuna ÜP-s on kinnistu märgitud sihtotstarbelt puhkealaks ja keskus vajab sihtotstarbelt tootmismaad. Veel nähtub, et kaebaja märgib, et logistikakeskuse rajamist on ta asunud lahendama Rummus sidusettevõtte territooriumil ja ta teostab vastava investeeringu Vasalemmas. Kaebaja märgib veel, et ta on huvitatud Kirsimäe kinnistule peale sihtotstarbe muutmist laiendada elektroonikadetailide ja GSM antennide komplekteerimise tehast, mis vajab elektrivõimsust ja olmevett ning õhu reostamist ei toimu; tööhõives on laienev sidusettevõte juba palganud tööle Saku Õlletehase vabanenud töötajad ja majandusseisu arvestades saab edasiselt tehase rajamisest abi Tallinna potentsiaalsed töötud. Kuigi pöördumine lõpeb lootuses, et Kirsimäe DP algatamine ning kinnistu sihtotstarbe muutmine tootmismaaks saab võimalikuks peale Saku valla ÜP kehtestamist, ei nähtu kohtule ja kaebaja ka ei ole selgitanud, millest tal selline seisukoht tekkis, kuivõrd hilisemad sündmused ja kiri kinnitab, et kaebaja ei osalenud ega ole esitanud ise ega oma esindaja kaudu mingeid taotlusi ÜP menetluses. Siiski nähtub kohtule, et 17.11.08.a. pöördumisele on kaebaja saanud Saku vallavalitsuses registreeritud kaebaja kirjale nr 7-1-1/4078 vastuse 16.
  19. 08 (tlk 42), milles märgitakse, et avalikul ÜP väljapanekul oli olnud Kirsimäe kinnistu sihtotstarbe muutmine tootmismaaks, kuid see ettepanek ei 18 3-11-2798 realiseerunud põhjustel, et kinnistu asub Jälgimäe külas elamuala ja tootmismaa vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks; tootmismaad on planeeritud Tallinn-Saku –Laagri mnt piirkonda ja puudub võimalus liituda ühisveevärgi –ja kanalisatsiooniga. Veel märgitakse, et praeguseks on ÜP järelvalvemenetlus Harju maavalitsuses lõpp-järgus ja selle ÜP kehtestamine kavas lähikuudel vallas; menetluse praeguses etapis uute ettepanekute sisseviimine ei ole kooskõlas planeerimismenetlusega. Veel märgitakse, et DP algatamise taotus ei ole kooskõlas õigusnormidega ja eksitav on väide, et „sisuliselt kinnistu sees on juba kinnistu, mille sihtotstarbeks on tootmismaa“, kuna Raua ja Kirsimäe kinnistute DP-d, mis nägi ette Raua kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmist tootmis-ja ärimaaks ning Kirsimäe kinnistule määrati ehitusõigus elamu ehitamiseks, ei ole kehtestatud. Kuna selle vastuse lõpuosast võib lugeda, et taotluse vaatas läbi vallavalitsuse 04.12.08.a. projektikomisjon ja jäi oma varasema seisukoha juurde mitte võimaldada Jälgimäe külas Kirsimäe kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmist tootmismaaks, saab kohus järeldada, et kaebaja on ka varem üritanud DP-d algatada, kuid see ei ole õnnestunud keelduva otsuse tõttu. Seetõttu saigi kohus järeldada, et kaebaja ei olnud tegelikult saavutanud ühtegi siduvat kokkulepet senise maakasutuse muutmiseks. 27.05.2010 on vallavalitsus vastanud kaebaja 28.04.10.a. pöördumisele (tlk 43 pöördel), milles samuti selgitatakse, et juba varem on kaebaja taotlenud kinnistu sihtotstarbe muutmist tootmismaaks ja vallavalitsus on vastanud 07.09.07 ja 16.12.08.a. Veelkord rõhutatakse, et valla ÜP kohaselt ei ole Kirsimäe kinnistule kavandatud äri-ja tootmismaa juhtotstarvet; selgitatakse, mida saab sinna ÜP seletuskirja p 2.3.4 alusel rajada ning et p 2.17 alusel saab kasutada katastriüksust edasi senise kasutusotstarbe järgi; ÜP-d muutva DP koostamise eelduseks on piisava avaliku huvi olemasolu, avaliku huvi määratlemisel lähtutakse eelkõige vallaelanike õigustatud vajadusest ja huvidest ning arvestatakse valla arengu iseärasusi. Seega nähtub ühtlasi, et kaebuse esitaja on juba pikemal perioodil saanud selgitusi, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja ei ole senimaani mõistnud, missugused takistused on esinenud ja mida käesolevalt vaidlustatud otsuses vastustaja silmas peab, kuna juba varasemate seletuste tõttu pidi kaebaja olema kursis, missugused on ÜP võimalused. Vallavalitsus sai uurida kaebaja esitatud vormiskohast DP algatamise taotlust 21.06.11.a. ja sellele lisatud täiendavat selgitust (tlk 35-39) ning oli teadlik sellest, mis kaebaja avaldas oma tegevuse kohta varasemalt ja käesolevalt, st et kaebaja tegutseb mööblitarvikute tootmisega ja sidusettevõtte kaudu madratsitootmisega Harju maakonnas Rummu alevikus ja mööblifurnituuri ekspordiga, vastavalt on kaebaja seda avaldanud 21.06.11.a. taotluses. Kaebaja oli iseloomustanud firma jätkusuutlikkust ning tegutsemist EV-is, kes plaanis Kirsimäe kinnistule äri-ja komplekteerimiskeskuse rajamist, samuti esitas ta maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks ettepanekud tuues esile asukohast lähtuvad printsiibid ja kasu lähipiirkonnale ning üldised printsiibid. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et vastustaja tegi kindlaks, et esinevad olulised planeeringu vastuvõtmist takistavad põhjused ja ta uuris kaebaja esitatud taotlusi, mistõttu vastustaja esitas oma seisukohad valla jaoks olulise avaliku huvi olemasolust ja selgitas, et maakasutuse senise sihtotstarbe muutmisel ja planeeringu lubamisel oleks see vastuolus kõrgemat järku planeeringuga, so valla ÜP-ga, kuid viimase muutmiseks peavad esinema olulised asjaolud, kaebaja erahuvi ei kaalu siiski antud juhul üle avalikku huvi. Vastustaja ei nõustunud kaebaja erahuvides ÜP kohasest maakasutusest kõrvale kalduma, samas andis omapoolse soovitused ja seletused, kuidas oleks võimalik kaebajal senisest erinevalt kinnistut kasutada. Samas on valla esitatud kirjavahetuse alusel näha, et Kirsimäe ja Raua kinnistu lahendusskeemi arutati ja H.Jänes leppis kokku M.Lauriga kohtumises (tlk 47), kõrvaldati ka ebaselgus, mil kaebaja esindaja oli mõistnud Ü.Palm (küla vanema) seisukohti vääralt (tlk 48) ja ühtlasi nähtub, et kaebaja oli kursis, millist seisukohta avaldasid külaelanikud seotult DP algatamisega. Jälgimäe küla osas nähtub, et külavanem oli avaldanud seisukohta ja küla huvid on seotud olnud DP menetluses läbi liikluskorralduse küsimuste. Kohtu arvates ei saa muuta asja otsustamise lõpptulemust asjaolu, et vald on 19 3-11-2798 menetluses vastanud ja kuulanud ära külavanema poolt esitatud seisukoha. Samas on kaebaja poolelt ka märgitud, mida kaebaja ise plaanib Kirsimäe kinnistu suhtes ja mida soovitakse hilisemalt veel tutvustada, seega ei ole ka täpne kaebaja väide, et pole üldse arusaadav, mida elanikelt küsiti või mida neile avaldati, kui külavanem esitas oma vastuse. Veel on tlk 49-51 erinevat kirjavahetust, mis kinnitavad kohtule, et kaebajale oli tagatud suuline ärakuulamine. Kirjade vahetamine ja koopiate saatmine kinnitab, et elanikud olid arutanud ka küsimust, kuidas kulgeks liiklus ja et kaebaja ettepanek lahendusena ei sobinud (tlk 50). Kaebaja ei ole ise enam kohtule märkinud, mis võis jääda külaelanikele teatamata või tulnuks teatada. 15.
  20. Antud juhul arendaja ja valla ÜP-ga seatud eesmärgid ja huvid ei kattu, kuivõrd kaebaja huvi on suunatud tema jaoks väidetult senisest kasumlikumale maakasutusele, kuid see erahuvi ei kattu omakorda avaliku huviga ja seda ka siis, kui kaebaja viitab nn avalikes huvides töökohtade tekkimisele. Kohtule ei nähtu, et vastustaja poleks saanud aru, mida kaebaja kavandab ning et vastustaja oleks pidanud veel eraldi ära märkima, missuguse tagajärjed keeldumine DP algatamisest kaasa toob. Kohtule nähtub, et vastustaja on arvestanud, et kaebaja kinnistu senisele kasutamisele täiendavaid piiranguid tema keelduv otsus kaasa ei too, kuivõrd kinnistut saab kasutada selle senisel sihtotstarbel ning samas saab järeldada, et kui valla antud selgitus võimalustest maa kasutamisel kaebajale ei sobi, tuleb kaebajal endal otsustada, kuidas ta antud kinnistuga edasi talitab. Neid otsuseid ei saa vastu võtta kaebaja eest vastustaja. Kohus nõustub vallaga selles, et iseenesest ka töökohtade loomise võimalus ei ole selleks asjaoluks, mis peaks vältimatult kaasa tooma DP algatamise, planeeringu algatamise seisukohalt oli see valla jaoks kõrvaline teema, mille oli püstitanud kaebaja ning millele vastustaja andis oma seisukoha. Otsuses oma vastuse andmine ei muuda seda kontrollimatuks või ebaõigeks, kuna esineb mõjuv avalik huvi mitte ehitada tootmishooneid sinna, kuhu nad ÕP-ga pole ette nähtud. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vald lähtus siinkohal oma otsuse tegemisel valeandmetest, kui märkis ära seotult töötusega oma seisukohad. Vald on kohtule täpsustanud, miks ta leiab, et ta ei lähtunud valeandmetest ja arvutas töötuse andmed õigesti, kuid kohtule nähtub, et isegi kui vald oleks arvandmetes eksinud, siis see ei mõjutaks asja otsustamise lõpptulemust. Vastustaja on siiski kaalunud läbi ÜP eesmärkide selgituste, et planeeringu algatamise soovi korral algatada suurem arendusprojekt ning luua töökohti seotult tootmise rajamisega on võimalik seal, kus ÜP seda ete näeb. Valla ÜP nägi ette tootmiseks sobivad alad, seal ei ole selliste projektide koostamisel maa sihtotstarbest tulenevalt takistusi. Vald ongi seetõttu selgitanud oma seisukohti läbi ÜP tähenduse vallale, mida ta käsitleb olulise kokkuleppena, mis väljendab avalikku huvi, millest ka soovitaks kinni pidada ja erahuvist tulenevatel vajadustel muuta ei soovita. KOKS § 6 lg 1 pandud ülesannete hulka kuulub vallas ruumilise planeerimise korraldamine omavalitsuse ülesannete hulka ja erinevate huvide tasakaalustatust väljendab valla ÜP. ÜP kajastab, missugused olid erinevad huvid ja kuidas neid tasakaalustati, seega ei saaks ette heita vallale ka seda, kui ta oma positsioone kontrollis läbi erinevate andmete ning arvestas ÜP vajadusi, mis kinnitasid, et muutusi kaebajat huvitavas piirkonnas senises maakasutuses ette ei nähta ega soovita. Vastustaja selgitas asjakohaselt kaebajale ÜP tähtsust ja selle kaudu oma eesmärke ja põhjendatud huvisid. Ühtlasi nähtub, et ÜP-ga on saavutatud ühiskondlikud kokkulepped sellest, kuidas valla areng peaks tasakaalustatult kulgema. Kohus ei saa enam ümber hinnata ÜP kaalutlusi ja tulemusi, mis kinnitavad, et vallaelanike huvides on kehtestatud piirkonnad, millisel alal lubatakse äri-ja tootmistegevust ja millises mitte. Kehtestatud ÜP-ga, kui kõrgema taseme planeeringuga, tuleb arvestada nii vastustajal kui ka kohtul ja tegemist on kokkuleppega, mis juba arvestab erinevat avalikku huvi ja loob alused ja eeldused, et valla areng kulgeks tasakaalustatult. Selline kaalumine valla arengu huvidest lähtudes on juba tehtud ÜP menetluses arvestades kõigi isikute huvide suhtes teostatud kaalumiskriteeriume, nende kujundamine ei ole enam kohtulikult võimalik ja selliselt eeldatakse parima lahenduse saavutamist, mistõttu võiks kõnelda, et avalik huvi ei ole 20 3-11-2798 suunatud saavutatud kokkulepete kergekäelisele muutusele. Valla ÜP kohane edasine ruumiline areng ja planeerimine loob omamoodi usalduskaitse kõigile valla elanikele ja ehitamist kavandavatele isikutele, sj kaebaja taotletud planeeringu lähiala naabritele ja mitte vastupidi. 15.
  21. Kaebaja viitas mitmele menetlusõiguslikule rikkumisele, millel kohus alljärgnevalt peatub. Kaebaja ei ole sj vaidlustanud vastustaja kogutud andmeid ja seisukohta, et kinnistu soetamisel ei näinud kehtinud ÜP ette võimalust antud kohas kavandatut ellu viia. Kaebaja võis loota, et tema taotluse alusel võidaks saavutada muutusi, kuid see ei ole samane õigustatud ootuse printsiibiga. Ka ei nähtu kohtule, et kaebuse esitaja saaks viidata õigustatud ootuse tekkimisele põhjusest, justkui oleks vald juba kohustatud taotlust edasi menetlema, kuna taotluse menetlemise käigus tekkis tal selline õigus ja saavutati siduvaid kokkuleppeid. Eeltoodu selgitamiseks seotult õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega selgitab kohus järgmist. Eelnevast nähtus, et ÜP on kehtiv haldusakt, millega tuleb kaebajal arvestada. Kui arendustegevus soovitud viisil ei ole võimalik, siis maa sihtotstarvet muuta ei saa ja selle kasutamine jätkub kas endisel viisil või tuleks kinnistu võõrandada. Kuivõrd kaebaja märkis siiski ära, et tema tegevust eksitasid konkreetsed vastustaja vastused DP taotluse lahendamisel, siis nähtub, et hilisemalt esitatud vastused ei saanud kuidagi mõjutada varasemat kaebaja tegevust, st kinnistute soetamist. Selgesõnalist kinnistu kasutuse muutust DP-ga kaebaja soovitud arendustegevuseks ei ole kaebajale samas kordagi lubatud. Ka ei nähtu kohtule, et vastustaja vastused oleksid saanud kaebajat eksitada nii, et tal tekkis õigustatud ootus taotluse edasisele lahendamisele. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nt 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-2004 leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista põhiseaduse II peatükis loetletud õigused muid põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Kohus märgibki, et õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Antud juhul kaebaja tegutses õiguslikus olustikus, kus ta ei saanud loota, et DP igal juhul algatatakse või siis vastavalt kehtestatakse. Kohtupraktikas on veel leitud, et õiguskindluse põhimõte tuleneb PS § 10; õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist õigusnormi muutumisega kaebaja kahjuks ja nähtus, et kaebaja omandi kasutamisega seotud küsimused määrati ära ÜP-ga ja omavalitsus ning kaebaja saavad võrdselt arvestada nende selgelt seatud asjaoludega. Kohus juba märkis, et õiguspärane ootus saab tugineda ka haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK oma lahendis nr 3-3-1-79-
  22. Seega oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus võib tekkida ka haldusakti kehtima jäämise suhtes. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja suhtes antud välja haldusakti, mis oleks tühistatud ja mis oleks kaebajale andnud lootust, et ta saab olukorda muuta ja DP taotluse ilmtingimata realiseerida nii, et ta ei peaks arvestama, et seda võidakse mitte edasi menetleda. Isegi kui oleks antud välja haldusakt, mis oleks andnud kaebuse esitajale teatud õigused, siis nähtub, et kohtupraktikas 21 3-11-2798 on peetud ka võimalikuks, et ka soodustava haldusakti tühistamine on võimalik. Riigikohtu HK on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 (p-d 11,13) märkinud, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid

§ 67

lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muu hulgas juhul, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Samas möönis kolleegium, et

§ 67

lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Seega nähtub, et ka isikule õigusi andva haldusakti andmisel võib esineda vajadus see siiski muuta, kuid antud juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, kuna kaebaja sellist haldusakti andmist ei olnud saavutanud ja ka eelmine ÜP seda ei lubanud. Kaebaja ja vald ei ole seotud siduvate lubadustega ega esine olukorda, mil kaebuse esitaja oleks saanud arvestada varasema ÜP alusel, et ta teeb investeeringud teadmises, et ta saab oma plaanid realiseerida. Selliseid haldusakte ei ole ja puuduvad ka muud siduvad lubadused. Kohtule nähtub, et kui kaebaja juba heidab ette, et asjaolust, et tema taotlust menetleti, on temal tekkinud ootus selle edasisele menetlemisele, tekiks tal rahulolematus ka juhul, kui seda perspektiivitult menetletaks edasi, sellisel juhul tekib kaebajal seda enam etteheiteid nn õigustatud ootuse motiivil; kohtule ka ei nähtu, et vastustaja oleks midagi eeldanud valesti, mis tingis ebaõige otsuse. Kohtule nähtub, et vastustaja püüdis uurida asjaolusid igakülgselt ja kogumis, kuid ta ei saanud ignoreerida vallale olulist avalikku huvi, millest oleks üle eraisiku huvid. Vastustaja on ka õigesti leidnud, et täiendavaid piiranguid ei saabu kaebaja omandile ja maakasutus jätkub lubatud viisil, st ühtlasi ka ilma täiendava seletuseta, et hinnati, et pole juhtumit, mil saabuksid tagajärjed, mida kaebaja ei oleks saanud ise prognoosida ja mille saabumisega sai ja pidi ta arvestama või et omandit kaebaja kasutada enam ei saa. Nagu nähtus kohtu selgitustest, ei tekkinud kaebuse esitajal taotluse edasiseks menetlemiseks usalduskaitset põhjusest, et tema taotlus võeti lahendamiseks ja kaaluti selle asjaolusid. Vastustajal oli kohustus taotlus vastu võtta ja see lahendada ning teha kindlaks, kas esineb muu mõjuv erahuvi, et DP-ga saaks ÜP-d muuta. 15.

  1. Kaebaja viitas veel ka hea halduse põhimõtte rikkumisele ja täpsustas seda. Riigikohtu 05.03.2007 otsuse nr 3-3-1-102-06 p 21 kohaselt hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Kohtule nähtub, et kaebaja eest ei saanud keegi varjata olulist teavet, st et ÜP-ga kaebaja soetatud kinnistul soovitud arendustegevust ei ole ette nähtud. Veelgi enam, nähtub, et juba varasemast ajast (nt eelnevalt viidatud kiri 17.11.08.a) kinnitas, et kaebajale olid teada kinnistuga seotud asjaolud, sj kaebaja ise oli märkinud, et valla ÜP-s on tegemist antud kohas puhkealaga, kuid tema vajab tootmismaad. Sõltumata, kas kaebaja oli viite teinud absoluutse täpsusega nähtub, et kaebaja vajas tootmisotstarbelist maad ja tema kinnistu seda eesmärki siiski ei võimaldanud. Planeerimismenetluses, mis organiseeriti omavalitsuse tasandil, ei antud kaebajale eksitavaid lubadusi ja teda ei jäetud taotluse lahendamisele kaasamata. Kaebaja väide, et teda suunati alusetult eelkõige avaliku huvi esiletoomisele, on liialdatud, kuivõrd kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks antud valesid signaale või keelatud esitamast oma seisukohti nii nagu ta seda soovis; taotlus on vormistatud vormikohaselt ja seal saab esitada kõik vajalikud eesmärgid ja taotletava planeeringu positiivsed ning negatiivsed tagajärjed, olemasoleva erahuvi jms. Need olid kaebajal esitatud üksikasjaliselt vastaval vormikohaselt taotlusel ja täiendavalt veel lisaselgitusena ja kohtule ei nähtu ühestki vastusest või langetatud otsusest, et kaebajale tehakse üldse etteheiteid selle kohta, justkui kaebaja oleks jätnud vallale enda erahuvi 22 3-11-2798 selgitamata ja keskendunud liigselt avalikule huvile. Kui esitatakse DP taotlus, siis on selles loogiline ära näidata ka projektist saabuv kasu avalikes huvides. Vastustaja tõi oma vastuses koheselt esile, kui pikalt oli asja uuritud, milline oli kirjavahetus ja et asja uuriti ka suuliste vestlustega ning käidi kohapeal asja uurimas. Nt viimasel kohtumisel andis M.Laur Rootsi Mööbel AS esindajatele selgitusi edasiseks tegutsemiseks ja ta palus taotlust täiendada ja tuua välja põhjused, miks on nende arvates vajalik üldplaneeringut muutva DP algatamine. Kohtule ei nähtu, et ka selliselt kaebajat suunati valesti või piirati tema mistahes soovitud seletuste andmine ka edasiselt. Vastustaja oma tehtud ettepanekutega ei oleks kuidagi saanud kaebajat takistada erahuvi väljatoomisel, isegi kui oleks andnud nn eksitavaid juhiseid. Kaebaja ei ole samas ka märkinud, mida ta veel oleks soovinud esitada ja mis jäi veel esitamata. 15.
  2. Kuigi kaebaja on seotult õiguspärase ootusega läbisegi nimetanud ka hea halduse põhimõtete rikkumist ning nimetanud oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmise, siis peale vastava küsimuse täpsustamist nähtub, et kaebaja seisukohad siiski kuulati ära, vastavalt ei ole kaebaja vastu vaielnud nõupidamiste läbiviimisele ja kohtule nähtub, et ka kirjalikult ei jäetud vastamata, ka see tähendab ärakuulamist. Kohus on eelnevalt märkinud, et vastustaja esitas alusmaterjali ja kinnitas, et kaebaja oli ära kuulatud, sealt nähtub, kuidas kaebaja ja vastustaja ja menetluses osalenud isikud vahetasid informatsiooni, kulges ka kirjavahetus ning kohtule ei nähtu, et mingi konkreetne küsimus on veel jäetud tähelepanuta. Kui selline küsimus esineks, siis oleks hiljemalt kohtukaebuses saanud kaebaja seda esile tuua, kuid ta seda ei ole nimetanud. Asjaolu, et kaebajat vastused ei rahuldanud, ei tähenda veel, et ta jäeti ära kuulamata. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest, seda on selgitanud Riigikohus nt 17.11.
  3. a otsuses nr 3-31-74-03 ja 25.11.
  4. a otsuses nr 3-3-1-70-
  5. Kohus märgib lisaks, et haldusorgan siiski ei pea

§-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule enne otsuse väljastamist ilmtingimata mingit eraldi kokkuvõtet või nt otsuse projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

§ 40

lg 3 p 2 võimaldab isiku eraldi ärakuulamata jätmise, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kaebaja kasutas need võimalused tema soovitud piirides. Riigikohus on märkinud, et ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Antud juhul nähtuski, et kaebajale oli teada, mille kohta ta saaks arvamusi esitada ning kui ta esitas ise küsimusi või vastuväiteid, siis need selles ulatuses ka lahendati. Menetlusosalisel on

§ 37

alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Kaebusest ei jäänud ülesse probleemi, mis võiks kinnitada, et kaebajale jäi mõni dokument kättesaamatuks, kui ta selle oli endale nõudnud. Kaebaja ei väida, et talle keelduti dokumentide esitamisest ja ta oli seda nõudnud. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse (Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-82-03 . ) Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Kogu eelnev arutluskäik ja uuring aga kinnitab, et kaebaja oli 23 3-11-2798 menetluses aktiivselt osalenud, kuid talle ei meeldinud lahendused. Kohus selgitab, et isegi juhul, kui ettepanekutega ei arvestatud, siis ei saa veel väita, et kaebaja õigusi rikuti, kuna haldusorganil on õigus ettepanekutega mitte nõustuda, kuid tal on kohustus, et seda peab põhjendama. Kaebaja oli nimetanud täpsemini vaid seda, et vastustaja oli töötuse küsimuses andnud vale hinnangu, kuid kohus juba selgitas, et vald lähtus oma loogikast ja see ei olnud vale, kuid vastustaja ei jätnud siinkohal kaebaja seletust tähelepanuta ning arvestas pakkumist, mida kinnitab ka arutelu volikogus. Kaebaja kaebusest ei olnud kuidagi äratuntav, mida kaebaja pidas silmas, kui märkis, et rikuti

§ 40

lg 1 ja ta ei saanud end kaitsta ning talle jäeti ekslik mulje, et tema taotlus rahuldatakse. Veel oli kaebaja nimetanud üldistavalt, et talle ei antud kohast võimalust avalduse selgitamiseks ning avalduses ja muudes menetluse faasides esitatud väidete põhistamiseks või vastuväidete esitamiseks. Kohus juba on märkinud, millistest asjaoludest lähtudes saab väita, et nii see ei olnud ja ei nähtunud ühegi konkreetset etteheidet, mida saaks täiendavalt kontrollida. Veel on kaebaja märkinud, et menetluse raames jäi tuvastamata nii kaebuse esitaja kui ka muude puudutatud isikute positsioon ja neid põhjendavad argumendid ning et selline haldusmenetlus ei saanud viia õige ja õiglase tulemuseni, kuid kohus leiab, et see on paljasõnaline ja ei vasta tegelikule olukorrale, samas ei ole kaebaja nimetanud, kes on need isikud, kellega veel ei arvestatud ja keda tema peab siinkohal silmas. Kohus leiab, et kaebaja niisuguseid isikuid ei nimetanud, samas isegi juhul, kui esineks niisuguseid isikuid, siis ei saaks kaebaja enda subjektiivsete õiguste kaitse kaebuses nõuda nende isikute probleemide lahendamist. Kaebuse esitaja saab taotluse lahendamise suhtes haldusakti vaidlustades kaitsta enda subjektiivseid õigusi ega saa esitada kaebust teiste isikute õiguste kaitseks. 15.11. Kohus ei saa nõustuda ka kaebaja üldsõnalise väitega, et vastustaja ei täitnud

§ 6

tulenevat uurimiskohustust ja on asunud asjaolusid iseseisvalt eeldama ning jätnud need tegelikult tuvastamata. Kohtule nähtub eelnevast, et vastustajal oli lahendada konkreetne taotlus, ta ei ole selle taotluse raamest väljunud ja esitatud selgitused ja kaalutlused ongi antud teostades uurimisprintsiipi, mille käigus tuli vastata ka neile küsimustele, mis esitas kaebaja, seda ka juhul, kui vastustaja ei pidanud kõiki kaebaja esiletoodud töötusega seotud põhistusi asjakohaselt määravaks. Kaebaja on kohtukaebuses ette heitnud täpsustavalt vaid seda, et kohalike elanike seisukohtade küsimine ei toimunud õiglasel ja kohasel viisil, kuid vastustaja esitatud andmed kinnitavad, et Kanama küla vanem esitas oma seisukoha vallale, milles märkis küla esindajana ära, missugused seisukohad on esitatud külaelanikel ja kohus eelnevalt juba märkis, mida kaebaja oli neile arutamiseks esitanud ja millised olid vastused. Sellise fakti olemasolus ei pea kahtlema ja nagu nähtub, ei ole vastustaja jätnud külavanema pöördumist tähelepanuta ja kaebajale on selgitatud, et niisugune seisukoht esitati. Kanama küla puudutavalt on liikluskorralduse osas esitatud kaebajal taotluses oma nägemus, sellest tulenevalt on ka ilmselgelt märgitud küla külavanem oma seisukoha esitanud, st puutumuse küsimust. 15.12. Kaebaja on veel märkinud, et

§ 15

tulenevalt oleks pidanud juhtima menetlusosalise tähelepanu puudustele esitatud taotluses, kuid kohus siinkohal märgib, et vald ei ole kaebaja taotlust nimetanud puudulikuks või puudustega taotlusega, vaid leidis, et kaebajal puudub selline ülekaalukas erahuvi, mis kaaluks üle avaliku huvi mitte algatada DPd kaebaja arendustegevuse huvides. Kuigi kaebaja on viidanud veel, et selgitamiskohustuse nõuded seab

§ 36

ja kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-12-07 ning märgib, et kaebaja tähelepanu oleks pidanud juhtima taotluse rahuldamiseks vajaliku erahuvi põhjendamisele ja seob seda puudustega taotluses (

§ 15

) on kohus jätkuvalt seisukohal, et kaebaja taotlust ei ole peetud 24 3-11-2798 puudustega taotluseks, sellist etteheidet ei ole esitatud, kuna vaatamata erahuvi olemasolule ja selle põhjendamisele leidis vastustaja, et ülekaalukam on antud juhul avalik huvi; vastustaja ei leidnud, et taotlus on puudustega ja see takistab asja lahendamist. Kui see oleks olnud puudustega, tulnuks taotlejale anda aeg puuduste kõrvaldamiseks, aga sellist olukorda ei tekkinud. Juba varasemast ajast oli kaebaja mitme samasuguse taotluse alusel asjaolud vallale teada ning ei ole kuidagi eeldatav, et vald ei saanud aru, mida temalt taotleti. 15.13. Kaebaja väited seotult haldusakti motiveerimisega.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et vastustajal oli otsustamisel kaalutlusõigus.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlust ei ole küsimuses, et

§ 56

lg 2 kohaselt peab haldusaktis sisalduma selle andmise faktilisi ja õiguslikke aluseid ja et

§ 56

lg 1 lubab haldusakti põhjenduse esitada ka muus menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele peab haldusaktis viitama; haldusakt peab vastama

§-s 55 ja 57 toodud vorminõuetele. Kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud kaalutlusõiguse teostamata ning on põhjendamatult taotluse lahendamisest keeldunud. Kohus on juba eelnevalt analüüsinud kaebaja seisukohti ja väiteid ning märkinud, miks kohus ei nõustu, et haldusaktist ei nähtu keeldumise põhjused ja miks ei ole õige väita, et lähtuti valedest kaalutlustest. Kohus märgib lisaks, et ühteaegu kaebaja justkui nõustub, et tal puudub subjektiivne õigus nõuda, et DP ka algatatakse, kui ta taotluse esitab, samas kaebaja siiski leiab, et antud juhul tuleb taotlust edasi menetleda, kuna vaid edasises DP menetluses saab teha keelduva otsuse ja kaebaja leiabki lõplikus kokkuvõttes, et ainus õiguspärane otsus sündinuks alles siis, kui taotlust oleks edasi menetletud. Kohus viimasega ei ole juba eelnevalt nõustunud ja jääb selle juurde. Kohus leiab, et vastustaja otsus ja tegevus on kontrollitav. Antud juhul ei ole vastustaja esitanud kogu kirjavahetuse kokkuvõtteid vaidlusaluses otsuses, kuid seda kaebaja ise ette heida. Menetlusosalisele on olnud kättesaadav ka ÜP ja selle materjal. Kaebaja ja vastustaja on oma selgitustes nimetanud mitmeid Riigikohtu lahendeid, milledest juhinduda. Kohtule ei nähtu, et kaebaja viidatud lahendite juhiseid oleks käesoleval juhul rikutud. Lisaks võib kokkuvõtvalt siinkohal märkida, et Riigikohtu HK on lahendites nr 3-3-1-28-04; nr 3-3-1-54-03 tunnustanud võimalust, et kui põhjenduste maht on suur või neid ei ole muul põhjusel mõistlik esitada haldusaktis endas, siis võib neid põhjendusi esitada ka muus haldusakti juurde kuuluvas dokumendis. Käesoleval juhul ei ole tegemist siiski niisuguse juhtumiga ja haldusakti põhjendused tuli esitada vaidlusaluses haldusaktis.

§ 55

lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ja kohus juba märkis, et kaebaja etteheite kohaselt pole tema aru saanud, mis on takistuseks, et tema taotlust edasi ei saa menetleda, et hilisemas DP menetluses teha keelduv otsus. Kohus sellega ei nõustunud, kuna kohus juba märkis, et keeldumise põhjused on selged ja ei ole mõistlik uskuda, et need ei ole äratuntavad kaebajale. Vaidlusalune otsus on diskretsiooniotsus. Kohus kokkuvõtteks jääb alljärgenvale seisukohale. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./ Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse 25 3-11-2798 ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ Kohus selgitas välja, et otsus ei tugine ebaõigetele kaalutlustele ega sisalda tegelikult valeväiteid, nagu seda märgib kaebaja ja et see viis valele tulemusele. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et

§ 56

lg 3 tulenevalt peab kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt olema õiguspärane ning menetlusnõuded täidetud, kuivõrd läbiti haldusmenetlus. Kuivõrd eelnevast nähtus, et menetluses oli tagatud kaebuse esitajale

§ 40

lg-st 1 tulenev õigus ärakuulamisele ja vastuväidete esitamisele, siis ei saanud vastustaja piirata ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega kaebuse esitaja õigusi. Kohus eelnevalt analüüsis ja märkis, miks ta leiab, et kaebaja õiguspärast ootust ja õigust heale haldusele ei ole rikutud. Riigikohus on 15.10.2009. a otsuses nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt motiveerimispuudused ei ole alati haldusakti tühistamise aluseks,

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamise ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.“ Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03 p 38 märgitakse siiski, et „ Menetlus- ja vorminõuete rikkumine võib tulenevalt

§-st 58 jääda tahaplaanile, kui kohus veendub, et haldusakti andmisel ei olnud asutusel võimalik teistsugust otsust teha. Kohus on juba eelnevalt ära märkinud, et suulise ja kirjaliku menetluse kestel pidi kaebajal olema piisav võimalus esitada kõik teda huvitavad küsimused või vastuväited ning kaalutlusõiguse seisukohalt ei oma iseseisvat tähendust küsimused sellest, kas vastustaja hindas töökohtade vajadust õigesti või eksis. Kokkuvõtteks võis väita, et kaebajale olid teada ja kontrollitavad, millistest asjaoludest vastustaja lähtus ning kohtukaebusele esitatud vastused ei erine sellest, mis oli läbi arutatud haldusmenetluses. Kuna puuduvad tehtud otsuse põhjendusi ümberlükkavad tõendid, siis ei saaks tuua muutusi ka asja uueks otsustamiseks saatmine. Kohtupraktikas on arvestatud, et otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Siiski on kohtupraktikas motiveerimise kohustuse täitmata jätmisena käsitlenud nt ka Riigikohus sellist olukorda, mil haldusakt on motiveerimata, sj on see ka ühegi viiteta sellega seotud materjalidele, kuid antud juhul sellist olukorda ei ole. Vastustaja ei ole piirdunud küsimuse uurimisel pelgalt dokumentide uurimisega, vaid ta on vastuse kohaselt kontrollinud olemasolevat olukorda ka kohapeal. Nii on vastustaja viidanud, et Saku Vallavolikogu arendus- ja ettevõtluskomisjon analüüsis põhjalikult tausta ja olemasolevat olukorda, komisjoni liikmed käisid kohapeal olukorraga tutvumas. Kohtule ei ole usutav, et kaebajale ei ole äratuntav esitatud selgitus, et ÜP-ga on Jälgimäe külas äri- ja tootmismaad kavandatud peamiselt Tallinn-Saku-Laagri maantee piirkonda ning seal on võimalik algatada täiendavalt DP-sid äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil; elamupiirkoda ei sobi tööstushoonetega hakkida. Seega nähtub, et vastustaja arvestas ÜP vajadus ning et ka käesolevalt puudub tarvidus uute tiheasustusalade moodustamiseks äri- ja tootmismaade kavandamise eesmärgil. Kirsimäe kinnistu asub elamualade ja äri- ja tootmisalade vahel, mis ÜP mõistes on planeeritud puhveralaks. Kohtule ei nähtu mõjuvat põhjust, miks tuleks eirata avalikku huvi suunata tootmisettevõtete rajamine ÜP-s ettenähtud alast sinna, kuhu seda sooviks suunata kaebaja ja kus selleks avalik huvi puudub. Kaebuse esitaja suhtes tekib takistus majandada senisest kasumlikumalt, see kaebaja eesmärk on vallale olnud äratuntav, kuid samas vald arvestas, et keeldumise korral ei piirata tema senist maakasutusõigust, st ei tekitata kaebajale täiendavaid piiranguid ega kulutusi. Vastustajale ei saa ette heita ka seda, et ta hindab usalduskaitsest tulenevalt avalikku huvi kõrgemaks, et tootmist elurajooni ei tooda ja kaebaja kinnistu juures püsivad hajaasustusele omased 26 3-11-2798 põhimõtted. Kaebaja ja vastustaja e-kirjavahetus kinnitab, et antud teemaga seotult käsitleti täpsemalt ka liiklusprobleemi küsimusi ja seda seotult Kanama küla elanike arvamustega, kuna liiklus kujuneks loogiliselt tööstuse rajamisega antud kohas intensiivsemaks, mis vältimatult kaasneb tootmisega ning mida elamupiirkonnas reguleeriti teistel lähtealustel ning tootmine kavandati piirkonda, kus juba on liiklustihedusega arvestatud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et antud olukorda ei ole hinnatud õigesti ja kaebaja ei ole ka selgitanud, miks selline planeering ja elanike usalduskaitse ei vääri vallapoolset kaitset. Tehtud otsust ei tinginud asjaolu, justkui oleks kaebaja jätnud erahuvi suhtes põhistused esitamata; kohtule ka ei nähtu, et vastustaja otsust tugineb asjaolul, justkui oleks kaebaja midagi jätnud põhistamata või et ta antud olukorras saaks veel midagi esile tuua ja et selline asjaolu sai kuidagi tehtud otsust või menetlust sisuliselt mõjutada. Vastustaja pidi hindama kaebaja erahuvi, teostama uurimisprintsiipi ja seda ta tegi. Kaebaja suhtes ei rikutud usalduskaitset, kuna ÜP ja selle materjal oli olemas ja kontrollitav ning kaebaja ei ole märkinudki, et temale oli keegi andnud kinnistu soetamisel usalduskaitse muuta maakasutuse otstarvet. Kohus leiab, et vastustaja ei ole antud juhul kohtukaebuses esitanud uusi keeldumise põhjusi ja on jäänud haldusaktis läbitud arutelude piiresse, mida kinnitab ka keelduva otsuse alusmaterjal. 16. Eeltoodud põhjustel kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus on analüüsinud kaebuse seisukohti igakülgselt ja mistahes menetlusosaliste nimetatud aspektist tulenevalt ei tuvastanud, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks rikutud ja esineks kaebaja nimetatud õigusvastasust. Kohus leiab, et kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et haldusakt ei ole põhjendatud ja kaebaja ei saanud aru, miks DP algatamine ja selle jätkamine ei ole võimalik. Kaalutlusõigust ei rikutud ja menetluslikult oli kaebajal võimalus esitada oma seisukohad ja neid vajadusel täiendada. Rahuldamata jääb ka kohustamiskaebus, kuna selle rahuldamine eeldab, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingud tegemata õigusevastaselt, mida aga kohus ei tuvastanud. Kaebaja jätab tähelepanuta, et vastustaja on esitanud asjaolud, mis käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei vii järelduseni ja olukorrani, mil isegi vaidlustatud otsuse õigusvastasuse korral puuduks kohalikul omavalitsusel kaalutlusruum ja tal tuleks igal juhul algatada kaebaja soovitud DP. 17. HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt enne 01.01.2012 tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 01.01.2012 kehtinud HKMS redaktsiooni. Kui kohus kaebust ei rahulda, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nõuet esitanud. Karin Kalmiste kohtunik 27

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.