← Eesti

3-10-1302/84

Obsah (10)§ 53§ 54§ 19§ 92§ 10§ 41§ 25§ 34§ 46§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2011, Tallinn Haldus

§ 53lg 1).

3-10-1302 Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Elektriraudtee AS avaldas 18.06.2009 hanketeate piiratud hankemenetlusena läbi viidavas riigihankes „Elektri- ja diiselrongide ost“ (registreerimisnumber 113329). Pakkumuste esitamise tähtpäevaks 15.02.2010 esitasid teiste hulgas pakkumused Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. ning Stadler Bussnang AG. Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. edastas 26.03.2010 Elektriraudtee AS-le teabe temale teada olevate asjaolude pinnalt tekkinud kahtlusest, et Stadler Bussnang AG pakkumus ei pruugi vastata hanketingimustes sätestatud nõuetele, konkreetselt hanketingimuste p-s 1.5 sätestatud nõudele, mille kohaselt peavad elektri- ja diiselrongid olema konstrueeritud samal tehnilisel platvormil. Elektriraudtee AS tunnistas 09.04.2010 otsusega nii Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. kui ka Stadler Bussnang AG pakkumused vastavaks ning edukaks tunnistati Stadler Bussnang AG pakkumus kui majanduslikult soodsaim.
  2. Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. esitas 20.04.2010 Riigihangete Ameti juures asuvale vaidlustuskomisjonile vaidlustuse, milles palus tunnistada Elektriraudtee AS 09.04.2010 otsuse kehtetuks Stadler Bussnang AG pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise osas. Riigihangete Ameti juures asuv vaidlustuskomisjon jättis 14.05.2010 otsusega nr 7410/113329 vaidlustuse rahuldamata. Vaidlustuskomisjon leidis, et lähtudes hanketingimuste üldteabest kogumis elektri- ja diiselrongide tehnilise kirjeldusega, ei saa hanketingimuste p-le 1.5 anda sellele vaidlustaja poolt omistatud sisu. Kui vaidlustaja ei ole selgituse saamiseks pöördunud hankija poole, ei ole tal ka pärast pakkumuse esitamist õigust nõuda hankijalt esitatud tingimuste tõlgendamist selliselt nagu tema neid mõistis. Kolmanda isiku pakkumus oli nõuetele vastav. Hanketingimustes kehtestatud nõue reisirongide vagunite arvule rongikoosseisus hõlmab üksnes reisivaguneid (sh juhtvaguneid). Reisivaguneid oli kolmanda isiku poolt pakutavatel diiselrongidel vastavalt hanketingimuste lisa 2 p-le 1.2 kaks, kolm ja neli.
  3. Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. esitas 21.05.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Elektriraudtee AS 09.04.2010 otsuse tühistamiseks Stadler Bussnang AG pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise osas ning Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni 14.05.2010 otsuse nr 74-10/113329 tühistamiseks. Stadler Bussnang AG pakkumus ei vasta hanketingimuste p-le 1.5, mille kohaselt peavad elektri- ja diiselrongid olema konstrueeritud samal tehnilisel platvormil ehk kasutatavad vagunid ja pöördvankrid peavad olema väheste ümberehitustööde tulemusena rongide vahel vahetatavad (võimalikult suur hulk universaalseid sõlmi). Nimetatud tingimus mõjutab nii pakkumuse hinda kui ka rongide tehnilisi parameetreid, mistõttu selle tähelepanuta jätmine paneb nõude täitnud pakkuja (sh kaebaja) pakkumuste hindamisel halvemasse olukorda. Taoline nõue iseenesest on antud juhul loogiline ja mõistetav, sest tellitavad rongid katavad oma kasutusea jooksul valdava osa Eesti reisirongide vajadusest. Võimalikult paljude universaalsete osade (s.o samale tehnilisele platvormile konstrueerimise) nõue kehtib 2

(16)3-10-1302 samaaegselt ja võrdselt kõigi mõlemat tüüpi jõuallikat kasutavate rongide suhtes. Kaebajal on alust eeldada, et kolmas isik on elektrirongide puhul pakkunud FLIRT platvormil konstrueeritud ronge ja diiselrongide puhul GTW platvormil konstrueeritud ronge. Tegemist ei ole samal tehnilisel platvormil konstrueeritud rongidega, mistõttu ei vasta kolmanda isiku pakkumus hanketingimuste p-s 1.5 esitatud nõudele ja kuna tegemist on sisulise nõudega, oleks kolmanda isiku pakkumus tulnud riigihangete seaduse (RHS) § 47 lg 2 alusel tagasi lükata. FLIRT platvormi puhul kasutatakse Jacobs tüüpi pöördvankreid, mille puhul kaks vagunit jagavad ühte pöördvankrit selliselt, et toetuvad mõlemad otsaga samale pöördvankrile. GTW platvormi puhul kasutatakse tavapäraseid pöördvankreid. Lisaks kuulub GTW platvormiga kolme reisijavaguniga rongikoosseisu ka spetsiaalne üksnes jõuallikat sisaldav vagun, FLIRT platvormiga rongikoosseisus on aga üksnes juhtvagunid ja vahevagunid. Lisaks on erisusi ka detailide tasemel, ent juba eelnev kinnitab, et tegemist on erineval tehnilisel platvormil konstrueeritud rongidega. Ekslik on vaidlustuskomisjoni seisukoht, et tehnilist platvormi kujutavad endast hankedokumentide lisades 1 ja 2 kirjeldatud nõuded. Tegemist on selge sisuga tehnilise terminiga, mida ei pea olema õigusaktides defineeritud. Vaidlustuskomisjoni kunstlik käsitlus rongitüübist on ebaõige, samuti ei piisa vagunite vahetatavuse nõude täitmiseks asjaolust, et terveid rongikoosseise saab omavahel ühendada. RHS § 30 ega muud sätted (sh RHS § 47 lg 1) ei võimalda järeldust, et osa hankedokumentides sätestatud tingimustest võiksid olla pakkujatele üksnes soovitusliku iseloomuga, sõltumata sellest, kuidas on hankedokumendid struktureeritud ja millises osas vastav nõue sisaldub (antud juhul peatükis „Üldteave“, mis sealjuures sisaldab ka väga selgelt kohustuslikke nõudeid, nt rongide tarnetähtajad). Kuna järgmise 35 aasta jooksul tekib eeldatavalt vajadus teha rongikoosseisudes muudatusi (neid lühendada või pikendada vastastikku vaguneid ja pöördvankreid vahetades) ja vahetada komponente elektri- ja diiselrongide vahel (nt hanketingimuste p 1.5 kohaselt soetatakse depooseadmed ja varuosad vaid elektrirongidele ning diiselrongide jaoks hangitakse vaid neile spetsiaalselt vajalikud depooseadmed ja varuosad), siis ei ole põhjendatud anda hankedokumentide sättele tagantjärele sellist sisu, mille puhul ka hankija ja vaidlustuskomisjon ise möönavad, et seda on hanketingimuste tekstist raske välja lugeda. Pakkujate võrdseks kohtlemiseks oleks tulnud sellisel juhul pakkumuste vastavaks tunnistamise otsus tühistada ja hankija saab tunnistada hankemenetluse kehtetuks. Kuna hankija ei pidanud vaidlusalust nõuet pakkujatele siduvaks, siis ta ka ei kontrollinud, kas pakkumused sellele nõudele vastavad. Kuivõrd tegemist oli pakkujatele täitmiseks kohustusliku nõudega, on hankija otsus Stadler Bussnang AG pakkumuse vastavaks tunnistamise kohta õigusvastane, sest vähemalt ühe nõude osas ei ole tema pakkumise vastavust üldse kontrollitud. Hanketingimustes sätestatud vagunite arvu puhul peeti silmas igat tüüpi vaguneid, mitte ainuüksi reisijate jaoks mõeldud vaguneid. Vastupidist hankedokumentidest ei tulene. Jõuallikat sisaldava vaguni lühidus ei anna alust vagunite arvu nõude eiramiseks. Kui GTW platvormil konstrueeritud rongide spetsiaalsete jõuallikat sisaldavate vagunite olemasolu leiab kinnitust, siis ei vasta kolmanda isiku pakkumus vagunite arvu osas hanketingimustes sätestatule ja tulnuks RHS § 47 lg 2 alusel tagasi lükata. 4. Elektriraudtee AS vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Hankedokumendi p 1.5 sisu väidetav ebaselgus oleks pidanud kaebajale selguma juba hankedokumendiga esmakordselt tutvudes, mistõttu on RHS § 121 lg-s 1 sätestatud tähtaeg mööda lastud ja väited hankedokumentide p 1.5 ebaselgusele tuleb jätta tähelepanuta. Kaebuse kohaselt saaks elektri- ja diiselrongide ainus erinevus seisneda jõuallikas ja selle teenindamiseks vajalikes seadmetes, kuid taolist tingimust hankedokumentides seatud ei ole. 3
(16)3-10-1302 Hankedokumentide p 1.5 kohaselt on samal tehnilisel platvormil projekteeritud rongid eritüübilised. Rongitüübi kujundab iga tootja ise ning eritüübilised rongid ei saa olla ega pea olema kaebaja väidetud viisil ühesugused. Hanketingimuste p 1.5 tuleb sisustada tervikuna, millele viitas ka vaidlustuskomisjon ja vastustaja nõustub vaidlustuskomisjoni otsuse põhjendustega. Seega kehtib sama platvormi mõiste eritüübiliste rongide suhtes. Kõik elektrirongid peavad olema ühesugusel tehnilisel platvormil ja kõik diiselrongid samuti ühesugusel tehnilisel platvormil ning lisaks tuleb kasutada võimalikult palju mõlemal rongitüübil kasutatavaid sõlmi. See nõue ei sea piire sellele, millised detailid peavad olema kasutatavad mõlemal rongitüübil. Tehniline platvorm on üldmõiste, mis on nii õiguslikult kui ka rongiehituses üheselt piiritlemata. Hankija ei soovi elektri- ja diiselrongide vagunite ega pöördvankrite omavahelist vahetatavust ja seda ei näe ette ka hankedokumendid. Vastasel juhul oleks tellitud täna kasutatavate rongidega sarnaste ühenduskohtadega vagunid. Samuti esitatuks sellisel juhul nõue, et kõik elektri- ja veoseadmed peavad asuma ainult ja üksnes rongi juhtvagunis ning tellitud oleks teatud arv elektrilisi ja diiseljuhtvaguneid ning lisaks teatud arv haakevaguneid. Sellist kontseptsiooni hankedokumendid ei sisalda. Kaebaja on lisanud olematu klausli, et vahetatavus peab olema saavutatav „väikeste ümberehitustöödega“, sest ka tema enda pakutavate elektri- ja diiselrongide vagunid ei ole ilma mõninga ümberehitamiseta omavahel funktsionaalselt asendatavad. Sarnaselt on võimalik ümber ehitada ka kolmanda isiku pakutavaid elektri- ja diiselrongide vaguneid. Niisugust asendamist ei ole aga hankedokumentides nõutud, sest selleks puudub vajadus. Tellitud rongid erinevad täna kasutatavatest täielikult, sest rongikoosseis moodustab ühe terviku, tagades reisijatele mugava liikumisvõimaluse ka vagunite liitekohtades. Seetõttu hangitakse erinevad rongid, mille vagunite arv on kas 2, 3 või 4, mitte aga juhtvaguneid ja teatud arvu haakevaguneid. Sellist tüüpi rongide puhul on vagunite lahtiühendamine ainult erandlik ja ei peagi olema hõlpsasti teostatav. Ekslik on kaebaja eeldus, et Stadler Bussnang AG pakkus elektrirongideks FLIRT platvormil konstrueeritud ronge ja diiselrongideks GTW platvormil konstrueeritud ronge, sest kolmas isik ei paku ronge, mida on kujutatud tema veebilehel. Kaebaja oletuslikud väited on tingitud ilmselt soovist saada kohtumenetluse käigus võimalikult palju tehnilist teavet kolmanda isiku rongide tehniliste lahenduste kohta ning kasutada seda ära muudes hankemenetlustes ja enda tootearenduses. Hankedokumentide p 1.5 määratleb hanke mahu ja tähtaja ning vaidlusaluse osaga annab pakkujatele teabe, et pakutavad rongid peavad olema konstrueeritud sarnaselt sama jõuajamit kasutatavatele rongidele ja omama võimalikult palju ühesuguseid komponente erinevat jõuajamit kasutatavate rongidega, et hankemahtu vähendada ja jätta depooseadmetest ja varuosadest välja ühesugused seadmed ja varuosad. Hankedokumentide p 1.5 sätestab muu hulgas, et nõuded rongidele, depooseadmetele ja varuosadele on nähtud ette tehnilises kirjelduses (lisad 1 ja 2). Kaebaja viidatud nõuet neis ei sisaldu. Nii elektri- kui ka diiselrongi tehnilise kirjelduse p 3.4.2 nõuab selgesõnaliselt üksnes seda, et omavahel ühendatavad peavad olema rongid (sh eritüübilised rongid), mitte nende vagunid. Kaebaja seisukoht, et vagunite vahetatavuse nõue oleks pikas perspektiivis mõistlik, ei ole asjakohane, sest hanketingimused sätestab hankija. Vastustaja ei ole väitnud, et hanketingimuste p 1.5 ei kehti või on pelgalt soovituslik, vaid leiab üksnes, et nimetatud punkt ei sätesta selliseid nõudeid, mida kaebaja sellest on välja lugenud. Hankija kontrollis enne pakkumuste vastavaks tunnistamist ka nende vastavust muu hulgas hankedokumentide p-le 1.5. Kaebaja vastupidine väide on väär. Hanketingimuste lisade 1 ja 2 p-s 3.4.2 sätestatust tulenevalt on ilmselge, et hankija ei ole soovinud vagunite ristkasutust. Kaebaja ei ole kasutanud RHS § 56 lg-s 1 sätestatud õigust saada selgitusi ja täiendavat teavet ega saa ka pärast pakkumuse esitamist hankedokumente vaidlustada. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ja uue hanke korraldamine üksnes seetõttu, et üks pakkujatest on teinud vea, ei oleks proportsionaalne ega võimalik. Nii kaebaja kui ka kolmanda isiku pakkumused on sarnased, pakutavate rongide 4
(16)3-10-1302 vagunid eri tüüpi rongide vahel pärast ümberehitustöid vahetatavad. See tõendab, et ka kaebaja on hankedokumente tegelikkuses mõistnud õigesti. Hankija kinnitab, et kolmanda isiku pakutud rongide vagunite arv on nõuetekohane. Rongide joonised on pakkumuse osa, mille kaitsmisest on pakkujad väga huvitatud. Kuni rongi tellimise ja valmimiseni on uue rongi joonised kolmanda isiku ärisaladus. Hankija on põhjalikult kontrollinud, et mõlema pakkuja rongid vastavad hankija esitatud tehnilistele tingimustele ja sobivad kasutamiseks Eesti raudteel. Stadler Bussnang AG diiselrongi puhul kasutatakse vagunitevahelist ülekäigusilda, kuhu on paigutatud diiselmootor. Põhjendamatu on kaebaja väide, et see tuleb lugeda vaguniks ja hankedokumendid ei sätesta keeldu paigaldada diiselmootorit vagunitevahelisse ülekäigukohta ega kasutada vagunite vahel ülekäigukohta. Kaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on vaidlustuskomisjon vääralt kohaldanud ja millist tõendit ebaõigesti hinnanud. Kaebaja ei ole tõendanud ka enda subjektiivsete õiguste rikkumist, viidatud on üksnes võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele hankemenetluses, kuid see väide on tõendamata ja ebavõrdne kohtlemine sisustamata (pole selge, kellega võrreldes on kaebajat ebavõrdselt koheldud ja milles see avaldus).
  1. Kolmas isik Stadler Bussnang AG nõustus vastustaja seisukohtadega ja palus kaebuse jätta rahuldamata. Hankedokumentides ei ole kusagil nõutud kaebaja kirjeldatud kujul tervete vagunite ja pöördvankrite omavahelist vahetatavust. Kaebuse väited tuginevad hankedokumentide üksikute ja osaliselt kontekstiväliste punktide meelevaldsele tõlgendamisele, samuti valedele oletustele ja lõppjäreldustele. Jääb mulje, et Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. püüab kohtu kaudu saada kätte väärtuslikku tehnilist informatsiooni ning lahendusi Stadler Bussnang AG elektri- ja diiselrongide kohta, et kasutada seda ära Läti Vabariigis hetkel käimasolevas eelkvalifikatsioonimenetluses.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2010 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt Elektriraudtee AS kasuks välja menetluskulud 93 696,33 krooni ja kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 68 551,20 krooni. RHS § 129 lg 4 kohaselt ei tühista kohus hankija RHS § 117 lg-s 2 otsuseid pärast kehtiva hankelepingu sõlmimist. Vaidlusaluse riigihanke aruandest nähtuvalt on hankemenetluses 03.08.2010 sõlmitud hankeleping, mistõttu ei ole tühistamiskaebuse rahuldamine enam võimalik. Kohus on selgitanud kaebajale võimalust esitatud taotlust muuta, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Kuivõrd Riigikohus on 11.06.2009 otsuses nr 3-3-1-58-08 asunud RHS § 129 lg 4 tõlgendamisel seisukohale, et hankeasjas on võimalik taotlust muuta ka

§ 19

lg-s 8 sätestatust hiljem (sh Riigikohtus toimuvas menetluses), käsitles halduskohus kaebust siiski ka sisuliselt. Kaebaja väide, et hanketingimuste p-s 1.5 kasutatud mõistel „tehniline platvorm“ on rongitööstuses kindel sisu ning see tähendab vagunite ja pöördvankrite vahetatavust eritüübiliste rongide vahel, on põhjendamatu. Üldkeelelisest tähendusest lähtudes tuleb „tehnilise platvormi“ all mõista „tehnilist alust“. Hindamaks, mida on hankija pidanud hanketingimuste p-s 1.5 silmas „sama rongitüübi“ all, tuleb analüüsida lauset tervikuna, mitte üht lauseosa kontekstist väljarebituna. Kaebaja käsitlus hanketingimuste p-s 1.5 sisalduva nõude sisust on ekslik. Vaidlustuskomisjon on põhjendatult arvestanud ka tehnilises kirjelduses (hanketingimuste lisad 1 ja 2) sisalduvaid nõudeid pakutavatele rongidele ja vaidlusaluse tingimuse asukohta hanketingimuste struktuuris (üldteave) ning on kokkuvõttes õigesti leidnud, et hankija ei ole esitanud nõuet elektri- ja diiselrongide vagunite ja pöördvankrite omavahelise asendatavuse ja ühilduvuse kohta, vaid pakutavad rongid peavad olema samatüübilised sama jõuajamit kasutavate rongide suhtes. Tähendust omab ka asjaolu, et vaidlusalune lause sisaldub hanke üldtingimustes (punktis „Hanke maht ja tähtaeg“) ja samas punktis sisaldub viide, et nõuded rongidele, depooseadmetele ja varuosadele on sätestatud tehnilises kirjelduses (lisad 1 ja 2). Selles aga kaebaja väidetud nõudeid seatud ei 5

(16)3-10-1302 ole ja seega ei saanud hankijal olla ka tahet sellise tingimuse sätestamiseks. Hankija peab RHS § 31 lg 2 p-st 2 ja §-st 33 tulenevalt kirjeldama hankelepingu eset tehnilises kirjelduses ja isegi juhul, kui kõik tingimused hankedokumentides kirjeldavad pakkumusele esitatavaid tingimusi tervikuna, siis hankelepingu esemeks olevate asjade omadused ja olulised tunnused tulenevad tehnilisest kirjeldusest. Nii diiselrongi kui ka elektrirongi tehnilise kirjelduse p-s 3.4.2 sisaldub üksnes nõue, et omavahel ühendatavad peavad olema rongid, mitte nende vagunid. Kaebaja leiab samuti, et Stadler Bussnang AG pakkumus diiselrongide osas ei vasta hanketingimuste lisa 2 p-le 1.2, mis sätestab hangitavate rongikoosseisude suurused (kahe-, kolme- ja neljavagunilised koosseisud). Kaebuse väitel ei piira hanketingimused vaguni mõistet reisijavaguni mõistega. Hanketingimuste lisa 2 p-s 1.1 on eesmärgina sätestatud reisijate veoks diiselrongide hankimine. Reisirongina käsitletakse reisijate veoks reisivagunitest koostatud rongi, mistõttu hõlmab kahe-, kolme- ja neljavagunilise koosseisu nõue reisivaguneid (sh juhtvagunid) ning reisivagunina ei ole käsitatav vagunitevaheline ülekäigusild. Hanketingimustest ei tulene keeldu kasutada vagunite vahel ülekäigusilda, paigaldada jõuagregaati ülekäigusillale või kohustust paigaldada seda vagunisse, mistõttu jõuagregaadi paigaldamine eraldi sektsiooni reisivagunite vahel ei muuda seda vagunitevahelist akende, uste ja istekohtadeta ülekäigusilda reisivaguniks ning sellise lahenduse kasutamine ei tähenda vagunite arvu suhtes esitatud nõude mittejärgimist. Kaebaja on väitnud, et rikutud on tema õigust osaleda õiguspärases hankemenetluses, kuid ei ole toonud esile asjaolusid, mis viitaksid menetluslike õiguste rikkumisele või ebavõrdsele kohtlemisele. Kaebaja on korduvalt väitnud, et mõlemad vaidlustatud hanketingimuste punktid on olnud talle üheselt arusaadavad. Kaebuse põhjendustest lähtuvalt ning pidades silmas kaebaja etteheidet hanketingimuste sätetele tagantjärgi sisu andmisele, leiab kohus siiski, et sisuliselt on kaebus suunatud hanketingimuste ebaselgusele ning taolised väited on esitatud hilinenult. Hankedokumendi ebaselgus pidi kaebajale ilmnema juba sellega tutvumisel ning ta oleks pidanud need vaidlustama RHS § 121 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Asjaolust, et kaebaja mõistis hanketingimusi kolmandast isikust erinevalt, ei järeldu kolmanda isiku pakkumuse mittevastavust ega pakkujate ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja on oma pakkumuse esitanud ja ei ole hanketingimusi vaidlustanud ega küsinud nende kohta hankijalt selgitusi. Kõigile pakkujatele olid seatud ühesugused tingimused ning neil kõigil oli võimalus küsida vajaduse korral täpsustusi. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisneb vaidlustuskomisjoni poolt materiaalõiguse vale kohaldamine ja millist tõendit on vaidlustuskomisjon valesti hinnanud. Vaidlustuskomisjon on vaidlusaluseid hankedokumentide sätteid tõlgendanud kooskõlas õigusaktide ja vastastikuses seoses hankedokumentide teiste sätetega ning põhjendatult leidnud, et kaebaja õigusi ei ole hankemenetluses rikutud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme (RHS § 47 lg 1 ja § 50 lg 1) ning oluliselt rikkunud menetlusnormi (

§ 92lg 1), mõistes apellandilt välja vastustaja menetluskulud.

Halduskohtu 17.11.2010 otsus ja vaidlustuskomisjoni 14.05.2010 otsus tuleb tühistada ning vastustaja 09.04.2010 otsused, millega tunnistati Stadler Bussnang AG pakkumus vastavaks ja edukaks, tunnistada õigusvastaseks. Samuti mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud ja kolmanda isiku menetluskulud jätta tema enda kanda. 6

(16)3-10-1302 Hanketingimuste p-s 1.5 sätestatud tingimus elektri- ja diiselrongide samal platvormil projekteerimise kohta eeldab elektri- ja diiselrongide vagunite ja pöördvankrite omavahelist vahetatavust (väheste ümberehitustöödega) ning mõjutab nii pakkumuse hinda kui ka rongide tehnilisi parameetreid. Sama heade tehniliste näitajatega elektri- ja diiselrongide konstrueerimine ühel tehnilisel platvormil tähendab ca 7-10% kõrgemat hinda võrreldes erineval tehnilisel platvormil konstrueeritud rongidega. Käesoleva hanke puhul on sama tehnilise platvormi nõue arusaadav, sest tellitavad rongid katavad oma kasutusea (35 aastat) jooksul valdava osa Eesti reisirongide vajadusest ning seetõttu peaks olema vajadusel võimalik rongikoosseise hõlpsasti ümber kujundada ning see oleks ka avalikes huvides. Kaebaja pakkumuse järgi on see võimalik, kuid kolmanda isiku pakkumuse puhul eeldaks põhjalikke ja kulukaid ümberehitusi. Samuti annab pakkujale põhjendamatu eelise see, kui reisijate vedamiseks mõeldud vagunite vahele paigutatud üksnes jõuallikat sisaldavaid vaguneid pakkumuste hindamisel vagunina ei käsitleta, sest võimaldab näidata vagunite madalapõhjalist osa tegelikkusest pikemana. Eelnevast tulenevalt ei saaks vaidlusaluseid nõudeid mittetäitva pakkumuse puhul pakkujate võrdse kohtlemise põhimõttest ja avalike vahendite optimaalsest kasutamisest lähtudes kõne alla tulla nende vastavaks tunnistamine RHS § 47 lg 2 teise lause alusel. Rongide samal tehnilisel platvormil konstrueerimise (s.o sama rongitüübi) nõue (hanketingimuste p 1.5) kehtib samaaegselt ja võrdselt mõlemat tüüpi jõuallikat kasutavate rongide suhtes, sellele peavad vastama kõik elektri- ja diiselrongid eraldivõetuna ning ka teineteise suhtes. See nõue tähendab, et rongi põhikomponendid (s.o vagunid ja pöördvankrid) on teineteisega vastastikku ilma oluliste ümberehitustöödeta vahetatavad, et vajaduse korral moodustada hõlpsalt uusi rongikoosseise. Selle saavutamiseks tuleb rongide konstrueerimisel kasutada võimalikult palju ühilduvaid detaile. Apellandil on alust eeldada, et kolmas isik pakkus antud juhul FLIRT platvormil elektrironge ja GTW platvormil diiselronge. FLIRT platvormi oluliseks erinevuseks võrreldes GTW platvormiga on nn Jacobs tüüpi pöördvankrite kasutamist, mille puhul kaks vagunit jagavad sama pöördvankrit. GTW platvormil konstrueeritud rongi eristab FLIRT platvormil põhinevast rongist asjaolu, et rongikoosseisu kuulub ka spetsiaalne üksnes jõuallikat sisaldav vagun. Samuti kasutatakse GTW platvormi puhul tavapäraseid pöördvankreid. Detailide tasemel on erinevusi veelgi rohkem, mis muudavad vastavatel platvormidel konstrueeritud rongide komponendid ilma põhjalike ümberehitustöödeta teineteisega ühildamatuks. Stadler Bussnang AG pakkumuses kasutatud nimetused ei oma seejuures pakkumuse sisulise vastavuse hindamise seisukohalt tähtsust. Kuna kolmanda isiku pakutavad elektri- ja diiselrongid ei ole konstrueeritud samal tehnilisel platvormil ega vasta seega hanketingimuste p-le 1.5, oli pakkumus mittevastav ja tulnuks RHS § 47 lg 2 alusel tagasi lükata. Nimetatud puudust ei saa lugeda mittesisuliseks. Asjakohatu on vaidlustuskomisjoni märkus, et tehnilist platvormi või rongi tüüpi ei ole õigusaktides defineeritud. Tegemist on kindla sisuga erialaterminitega, millele kaebaja poolt omistatud sisu õigsust ei ole keegi ümber lükatud. Ka Stadler Bussnang AG esitleb oma veebilehel ronge platvormipõhiselt. Ekslik on ka vaidlustuskomisjoni kunstlikult loodud käsitlus rongitüüpidest. Vaidlusalust sätet tuleb tõlgendada mõistliku isiku arusaamast lähtuvalt, mitte nii, nagu hankija seda tagantjärgi sisustab. Kui mõista tehnilist platvormi hankedokumentide lisades 1 ja 2 kirjeldatud nõuetena, siis puuduks sellel iseseisev sisu ja taoline tõlgendus viiks ka sellise ebamõistliku tulemuseni, et pakkujad võivad ka näiteks elektrirongide puhul omavahel pakkuda erineval platvormil ronge. Ekslik on ka vaidlustuskomisjoni seisukoht, et kuna terveid rongikoosseise saab omavahel ühendada, siis on vagunite vahetatavuse nõue täidetud, sest selline ühendamine oleks ebamõistlik. Vastustaja väited, et vaidlusalune nõue ei olnud kohustuslik, on selgelt otsitud. Hankedokumente 7
(16)3-10-1302 käsitlevad RHS sätted (nt § 30) ei näe ette, et hankedokumente saaks jagada erinevateks osadeks, mille puhul osa nõudeid on pakkujatele kohustuslikud ning osa nõudeid täitmiseks vabatahtlikud nende imperatiivsele sõnastusele vaatamata. Seega on RHS § 47 lg 1 mõistes täitmiseks kohustuslikud kõik hankedokumentides pakkumustele esitatud nõuded, sõltumata nende asukohast hankedokumentide struktuuris (sh peatükis „Üldteave“). Ka vaidlustuskomisjon on sisuliselt möönnud, et säte on mitmeti mõistetav. Sellist hanketingimuste koostamisel tehtud viga ei ole võimalik tagantjärele kõrvaldada. Vastutus hanketingimuste ebaselge sõnastuse eest lasub vastustajal ning asjakohatu on viide, et apellant pole taotlenud sätte selgitamist. Kui hankija avastab, et pakkujad mõistsid tingimust erinevalt, tuleks hankemenetlus pakkujate võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt kehtetuks tunnistada ja korraldada uus hankemenetlus. Kuna vastustaja seisukohtadest nähtub, et ta ei pidanud hanketingimuste p-s 1.5 sisalduvat nõuet pakkujatele siduvaks, siis ei ole ta kolmanda isiku pakkumuse sellele tingimusele vastavust kontrollinud ja Stadler Bussnang AG pakkumuse vastavaks tunnistamise kohta tehtud otsus on seetõttu õigusvastane. Vagunite arvuga seoses on üheselt selge, et hanketingimustes on silmas peetud igat tüüpi vaguneid, mitte üksnes reisivaguneid, sest hanketingimustest selliseid kitsendusi ei nähtu. Samuti ei ole tegemist mittesisulise kõrvalekaldega, sest see mõjutab otseselt pakkumuste hindamise tulemust. Vagunite arvu nõude eiramist ei saa õigustada asjaolu, et GTW platvormi jõuajamit sisaldav vagun on reisijavaguniga võrreldes lühike. Kui sellise spetsiaalse jõuallikat sisaldava vaguni olemasolu leiab kinnitust, ei vasta kolmanda isiku pakkumus hanketingimustele ning tuli RHS § 47 lg 2 alusel tagasi lükata. Halduskohus mõistis ebaõigesti kaebajalt välja ka vastustaja kantud menetluskulud. Haldusorgan peab suutma ennast ise kohtus esindada, kui vaidlusalune küsimus kuulub tema pädevusvaldkonda (Riigikohtu 26.04.2010 otsus nr 3-3-1-9-10, p 15). Välise õigusabi kasutamine ei ole küll keelatud, kuid vastavad kulud peab haldusorgan kandma ise. Riigihankevaidlustes kehtib see seisukoht ka eraõiguslikust juriidilisest isikust hankija suhtes. Vastustaja organisatsioonistruktuuris on seejuures olemas ka õigusteenistus ehk töötajad, kes on kvalifikatsioonilt sobilikud lahendama riigihangete korraldamisega seotud õiguslikke küsimusi ning vandeadvokaadist esindaja kaasamine ei olnud seetõttu põhjendatud. Käesolev vaidlus on pealegi iseloomult puhtalt tehnilist laadi. Kuivõrd RHS § 129 lg 4 esimese lause kohaselt ei ole enam võimalik rahuldada kaebuses esitatud taotlust hankija vaidlustatud otsuse tühistamiseks, siis tuleb tuvastada nimetatud otsuse õigusvastasus. Küll aga on endiselt võimalik tühistada vaidlustuskomisjoni otsus. Kaebuse taotluse hilisema muutmise võimalikkust hankeasjades on tunnustanud ka Riigikohus 11.06.2009 otsuses nr 3-3-1-58-08 (p 9). Apellandi põhjendatud huvi hankija otsuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seisneb soovis esitada tulevikus vastustaja vastu kahju hüvitamise nõue (vt nt Riigikohtu 09.06.2010 otsus nr 3-3-1-32-10, p 11), mis RHS §-st 115 tulenevalt ei saa ilmselgelt olla perspektiivitu (vt ka Riigikohtu 22.10.2009 otsus nr 3-31-66-09, p 13). Kuna antud juhul taandub pakkumuste hindamine objektiivsetele arvnäitajatele, siis oleks kohtutel kahju hüvitamise taotluse lahendamisel ka võimalik kontrollida, kas apellant oleks pidanud osutuma edukaks pakkujaks. 8. Elektriraudtee AS vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastustaja jääb oma käesolevas asjas varem avaldatud seisukohtade juurde. Pakkujad ei ole ronge konstrueerinud enne pakkumuse esitamist. Rongi projektdokumentatsioon valmib lõplikult siis, kui rongi on edukalt katsetatud. Kummagi 8
(16)3-10-1302 pakkuja pakutavaid ronge ei ole ehitatud ning need konstrueeritakse, projekteeritakse ja ehitatakse hankija nõuete järgi pärast hankelepingu sõlmimist. Pakkujad esitasid pakkumustes teabe selle kohta, missuguseid ronge nad pakuvad ja pakutavate rongide kirjeldus vastas hankedokumentidele. Koos pakkumusega ei esitatud ega pidanudki esitama rongide projektdokumentatsiooni. Vastustaja ei ole kunagi väitnud, et hanketingimuste p 1.5 ei ole siduv, samuti on hankija kontrollinud pakkumuste vastavust kõigile tingimustele (sh p 1.5) ja leidis nii kaebaja kui ka kolmanda isiku pakkumised olevat vastavad. Apellandi väide, et kolmanda isiku rongid ei ole samal tehnilisel platvormil, on ebaõige ja tõendamata. Kohtuotsuses on see ammendavalt ümber lükatud, samuti kaebaja ekslikud väited hanketingimuste p 1.5 sisustamise kohta. Stadler Bussnang AG pakutud rongide vagunite arv vastab hanketingimustele ja halduskohus on seda veenvalt põhjendanud. Kaebaja tõlgendab hanketingimuste p 1.5 meelevaldselt ning ekslik on seisukoht, et rongide samal tehnilisel platvormil konstrueerimise nõue kehtib ka elektri- ja diiselrongide kohta teineteise suhtes. Apellandi arvates peaks elektri- ja diiselrongide puhul ainsana erinema jõuallikas ja selle teenindamiseks vajalikud seadmed, kuid sellist tingimust hankedokumendid ei sea. Pakkuja nõustus pakkumuse esitamisel täielikult kõigi hanketingimustega (vt hanketingimuste p 3.2.1) ning hankija ei ole jätnud ühtegi nõuet tähelepanuta ja kontrollis pakkumuste vastavust kõigile esitatud nõuetele. Kõigile pakkujatele olid seatud ühesugused tingimused ning kõigil oli võimalus neid vajaduse korral täpsustada. Hankedokumendi p 1.5 kohaselt peavad üksnes samatüübilised rongid olema projekteeritud samal tehnilisel platvormil. Eritüübilised rongid ei saa olla ega pea olema apellandi väidetud viisil ühesugused. Apellant jagab p 1.5 tõlgendades selle lubamatult kaheks osaks ja teeb seetõttu sättest ebaõige järelduse. Vaidlustuskomisjoni tõlgendus vastab mõistliku inimese arusaamale vaidlusalusest tingimusest. Tehniline platvorm on nii õiguslikult kui ka rongiehituses määratlemata üldmõiste, mida ei saa sisustada apellandi märgitud viisil. Hankija ei ole kunagi soovinud elektri- ja diiselrongide vagunite ega pöördvankrite omavahelist vahetatavust ning selleks puudub vajadus ja seda ei sätesta ka hankedokumendid. Sellise soovi olemasolu korral oleksid hankedokumendid lähtunud täiesti teistsugusest kontseptsioonist. Ka apellandi enda pakutavate elektri- ja diiselrongide vagunid ei ole omavahel ilma ümberehitusteta asendatavad. Samas oleks ümber ehitades võimalik omavahel asendada ka kolmanda isiku pakutavate elektri- ja diiselrongide vaguneid. Samas ei ole hankedokumentides taolise asendatavuse nõuet sätestatud ja selleks puudub ka vajadus. Tellitavad rongid on terviklikud, tagades reisijatele mugava liikumisvõimaluse ka rongi keredetailide liitekohtades, mistõttu ostab hankija erineva vagunite arvuga rongid, mitte aga juhtvaguneid ja teatud arvu haakevaguneid. Selliste rongide vagunid ei saa ega peagi olema hõlpsalt lahtiühendatavad ja vahetatavad, seda tehakse üksnes erandjuhtudel (nt kui osa rongist on hävinenud ja allesjäänud osa kasutatakse teisel rongil või varuosadeks). Pakkujatel oli vabadus paigutada ühe rongi seadmed kõikjale rongis. Stadler Bussnang AG ei ole pakkunud oma veebilehel kujutatud ronge, vaid pakutavad rongid konstrueeritakse ja ehitatakse spetsiaalselt hankija tarbeks. Hankedokumentide p 1.5 eesmärk on määratleda hanke maht ja tähtaeg. Vaidlusalust lõiku tuleb tõlgendada kontekstis eelneva ning järgneva osaga. Nõue, et pakutavad rongid peavad olema konstrueeritud sarnaselt sama jõuajamit kasutatavatele rongidele ja omama võimalikult palju ühesuguseid komponente erinevat jõuajamit kasutatavate rongidega, on vajalik selleks, et hankemahtu vähendada ning jätta depooseadmetest ja varuosadest välja ühesugused seadmed ja varuosad. Seega ei muuda nimetatud tingimus tellimust kallimaks, vaid just odavamaks. Nõuded rongidele, depooseadmetele ja varuosadele on sätestatud tehnilises kirjelduses lisades 1 ja 2, milles apellandi väidetud nõuet ei ole hankija poolt seatud 9
(16)3-10-1302 (tehniliste kirjelduste p 3.4.2 järgi peavad omavahel ühendatavad olema üksnes rongid, mitte nende vagunid). Apellandi hinnang sellise lahenduse mõistlikkusele tuleb jätta tähelepanuta, sest hanketingimused sätestab hankija. Vastustaja ei ole väitnud, et hanketingimuste p 1.5 ei kehti või poleks täitmiseks kohustuslik, vaid leidnud üksnes seda, et nimetatud punkt ei sätesta nõudeid, mida apellant sellest välja on lugenud. Hankija kontrollis pakkumuste vastavaks tunnistamisel ka nende vastavust p-le 1.5 ja luges mõlemad pakkumused vastavateks. Hankelepingu eset tuleb RHS § 31 lg 2 p-st 2 tulenevalt kirjeldada tehnilises kirjelduses. Vaidlustuskomisjon leidis põhjendatult, et pakkumusele esitatav tehniline tingimus, millele vastavust peab hankija kontrollima, ei saa olla tuletatav. Asjaolu, et hankija ei ole vagunite ristkasutust soovinud, on hanketingimuste lisade 1 ja 2 p-st 3.4.2 tulenevalt ilmselge. See, et kaebaja ei ole kasutanud RHS § 56 lg-s 1 sätestatud võimalust saada selgitusi ja täiendavat teavet, ei tähenda, et ta saaks pärast pakkumuse esitamist hankedokumente vaidlustada. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine pärast pakkumuste esitamist üksnes ühe pakkuja vea tõttu ei ole proportsionaalne ega võimalik. Apellant ja kolmas isik on vaidlusalust punkti mõistnud ühtemoodi ja nende pakkumised on sarnased. Stadler Bussnang AG on pakkunud nii FLIRT elektrironge kui ka FLIRT diiselronge. Hankija kinnitab, et kolmanda isiku pakutud rongide vagunite arv on nõuetekohane ning pakkuja ei ole vastupidise kohta esitanud ühtegi tõendit. Ekslik on apellandi eeldus, et pakutud on GTW platvormil diiselronge. Pakkujad on väga huvitatud rongide jooniste kaitsmisest konkurentide valdusse sattumise eest. Kuni rongi tellimise ja valmimiseni on uue rongi joonised Stadler Bussnang AG ärisaladus. Vastustaja veendus enne otsuse tegemist põhjalikult, et mõlema pakkuja pakutavad rongid sobivad kasutamiseks Eesti raudteel ning vastavad hankija esitatud tehnilistele tingimustele ja muudele nõuetele. Kolmanda isiku pakutava diiselrongi puhul kasutatakse vagunitevahelist ülekäigusilda, kuhu on paigutatud diiselmootor. Vagun on rongi konstruktsiooniline üksus, mis on mõeldud reisijate või kauba veoks (vastavalt reisivagun ja kaubavagun). Vagunitevaheline ülekäigusild on reisijate ühest vagunist teise liikumise koridor, kus ei ole aknaid, uksi ega istekohti. Hankedokumendid ei sätesta keeldu kasutada vagunite vahel ülekäigukohta ja paigaldada sinna jõuallikat. Rongide harilik kasutusiga on üle kolmekümne aasta ning nende ostmiseks hanke korraldamine keerukas ja väga põhjalikku ettevalmistust nõudev pikaajaline protsess. Vaidlusaluse riigihanke maht on miljardites Eesti kroonides, selle läbiviimine ei ole vastustajale tavaline. Riigihankemenetlus on seadusega sätestatud lepingueelsete läbirääkimiste kord, milles riik osaleb tsiviilõigussuhtes. Riigihankemenetlus ei ole haldusmenetlus. Lepingulistes läbirääkimistes (sh riigihankemenetluses) on pooled võrdsed ning riik ei teosta haldusfunktsiooni. Seega on hankemenetluse pooltel ka võrdne õigus enda menetluskulude väljanõudmiseks vastaspoolelt, kui kohus teeb otsuse vastaspoole kahjuks. Antud riigihanke maht ja keerukus on sellised, mille puhul ei saa eeldada, et hankija peab kohtumenetluses ise toime tulema ja kaebuse mitterahuldamise korral kandma enda õigusabikulud. 9. Kolmas isik Stadler Bussnang AG peab apellatsioonkaebust põhjendamatuks ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub belletristika valdkonda. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja ei ole vaidlustanud pakkumuse tingimusi ega küsinud hankijalt selgitusi. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega ja leiab, et tema pakkumus oli kooskõlas hanketingimustega. Hankelepingud Elektriraudtee AS ja Stadler Bussnang AG vahel on sõlmitud 03.08.2010. Apellant tõlgendab hankedokumente meelevaldselt ja oletuslikult ning 10
(16)3-10-1302 tema eesmärk on üksnes saada informatsiooni Stadler Bussnang AG elektri-ja diiselrongide tehniliste lahenduste kohta , et seda kasutada Lätis toimuval hankemenetlusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Ringkonnakohus peatub esmalt apellandi poolt Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2011 istungil esitatud taotlusel, milles ta palus kohtul täiendavalt analüüsida, kas kolmanda isiku pakkumus vastab hanketingimustele ka selle rongide tehnilistes kirjeldustes (hanketingimuste lisade 1 ja 2 p-d 3.1) esitatud nõude osas, et rongide veermik peab olema ühesuguste rattaläbimõõtudega. Apellant selgitas, et tema tehniline personal uuris Stadler Bussnang AG veebilehel avaldatud rongide eskiisjooniseid ning avastas, et kõikidel kolmanda isiku poolt viimasel ajal projekteeritud rongidel on veotelgede rattad olnud suuremate rattaläbimõõtudega võrreldes ülejäänud rattapaaridega, mis aga käesoleva hanke tingimustele ei vasta. Vaidlusaluse hankemenetlusega seoses varasemalt sarnaseid väiteid esitatud ega hinnatud ei ole. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Sisuliselt on kaebaja soovinud apellatsiooniastmes laiendada kaebuse alust ehk kaebust muuta, mis aga ei ole lubatav. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (

§ 10lg 1 p 4; vrd Ts

MS § 363 lg 1 p 2, samuti 01.01.2012 jõustuva

§ 41lg 2 – RT I, 23.02.2011, 3).

Nii kaebuse aluse kui ka kaebuse eseme muutmine kujutavad endast kaebuse muutmist.

§ 19

lg-te 7 ja 8 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses ning kaebuses esitatud taotlust võib kaebaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. TsMS § 376 lg 3 kohaselt hageja poolt hagiga seotud uute asjaolude esitamisel eeldatakse, et hageja täiendab nendega hagi alust. TsMS § 376 lg 4 p 1 sätestab, et hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Käesoleval juhul ei täienda apellandi poolt välja toodud kahtlus kolmanda isiku pakkumuse nõuetele vastavuse osas tema varasemaid argumente, vaid tegemist on täiesti uue ja senise vaidlusega mitteseotud faktiväitega, mille esitamist tuleb pidada kaebuse (aluse) muutmise taotluseks.

§ 25

lg-st 4 tulenevalt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

§ 34

lg-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus vaatab läbi apellatsioonkaebusi halduskohtu otsuste peale ning kontrollib seejuures üldjuhul apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ringkonnakohus ei ole erandina seotud apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piiridega üksnes juhul, kui ta tuvastab

§-s 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumise. Vt selle kohta ka Riigikohtu 16.12.2008 otsust nr 3-3-1-56-08 (p-d 15-18). Seega ei saa apellatsiooniastmes üldjuhul kaebust muuta ning käesolevas asjas ei esine ka

§-s 45 märgitud menetlusnormide rikkumist. Ka RHS § 129 lg 4 ei anna võimalust hankeasjas pärast

§ 19lg-s 8 sätestatust hiljem muuta kaebust selliselt, et laiendatakse kaebuse alust, vaid võimaldab üksnes tühistamiskaebuselt üle minna tuvastamiskaebusele. 11

(16)3-10-1302
  1. RHS § 31 sätestab nõuded hankedokumentidele ning RHS § 31 lg 2 p 2 kohaselt peab hankedokumentides muu hulgas sisalduma RHS §-le 33 vastav hankelepingu eseme tehniline kirjeldus. RHS § 32 lg 1 p 2 kohaselt on tehniline kirjeldus RHS tähenduses hankija poolt hankelepingu eseme kirjeldamiseks vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavat terminoloogiat ja täpsuse astet kasutades kehtestatud asjade või teenuste hankelepingu esemeks olevate asjade või teenuste omaduste ja oluliste tunnuste loetelu. RHS § 43 lg-st 2 tulenevalt peab pakkumus vastama hankedokumentides sätestatud tingimustele. RHS § 47 lg 1 kohaselt kontrollib hankija kvalifitseeritud pakkujate esitatud pakkumuste vastavust hankedokumentides esitatud tingimustele ning teeb põhjendatud kirjaliku otsuse pakkumuste vastavaks tunnistamise või tagasilükkamise kohta. RHS § 47 lg 2 näeb ette, et hankija lükkab pakkumuse tagasi, kui see ei vasta hankedokumentides esitatud tingimustele. Seejuures võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid esitatud tingimustest. RHS § 50 lg 1 kohaselt hindab hankija vastavaks tunnistatud pakkumusi ning arvestab pakkumuste hindamisel ainult hankedokumentides sätestatud pakkumuste hindamise kriteeriume.
  2. Käesoleval juhul on vaidluse all esmalt see, kuidas tuleb mõista hanketingimuste („Elektri- ja diiselrongide ost. Hanketingimused“, riigihanke registreerimisnumber 113329, piiratud hankemenetlus) p-s 1.5 sätestatud nõuet: „Elektri- ja diiselrongid peavad olema konstrueeritud samal tehnilisel platvormil (sama rongitüüp) ning omama võimalikult palju universaalseid, mõlemal rongitüübil kasutatavaid sõlmi.“ Apellandi hinnangul eeldab nimetatud tingimuse täitmine elektri- ja diiselrongide vagunite ja pöördvankrite omavahelist vahetatavust ning rongide samal tehnilisel platvormil konstrueerimise nõue kehtib samaaegselt ja võrdselt mõlemat tüüpi jõuallikat kasutavate rongide suhtes. Apellandi hinnangul on terminitel „tehniline platvorm“ ja „rongi tüüp“ erialakeeles kindlalt piiritletud sisu, millele apellandi omistatud sisu õigsust ei ole asjas keegi ümber lükanud. Ringkonnakohtu hinnangul oleks juhul, kui vaidlusalustel terminitel on rongiehituses kindlalt piiritletud sisu, millega vastustaja ja kolmas isik nõustunud ei ole, apellandil tulnud esitada oma väite kinnituseks asjakohaseid tõendeid (nt väljavõte erialalisest leksikonist või terminibaasist), mida aga ei ole tehtud. Sisuliselt võib apellandi seisukohast järeldada, et sama rongitüübi all tuleb hanketingimuste p 1.5 kohaselt mõista rongide konstrueerimist samal tehniliselt platvormil. Ringkonnakohus nõustub aga vastustaja, vaidlustuskomisjoni ja halduskohtuga, et sellist järeldust vaidlusalune säte teha ei võimalda. Põhimõttelist vaidlust ei ole selles, et sama tehnilise platvormina võib tõepoolest mõista apellandi väidetud viisil rongide oluliste osade omavahelist vahetatavust. Eesti keele seletav sõnaraamat (http://www.eki.ee/dict/ekss/) selgitab platvormi muude võimalike tähenduste kõrval ka ühise lähtealusena, mis on sarnane apellandi poolt ringkonnakohtu istungil selgitatuga. Küll aga on menetlusosalised eri meelt selles, kas taolise tingimuse kaudu on hanketingimustes defineeritud ka rongitüüp või on rongitüübi all siiski mõeldud midagi muud. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on „tüüp“ muu hulgas „ühiste tunnuste v. omaduste järgi eristatav rühm; mingile rühmale iseloomulike tunnuste kogum“. Üldkeeleliselt sõltub tüüpide eristamine seega üksnes liigituse aluseks võetavatest tunnustest või omadustest, mille hulk ega iseloom ei ole kuidagi piiratud. Käesoleval juhul ilmneb hanketingimuste sõnastusest ja kontekstist üheselt, et rongitüüpide eristamise aluseks on hankija üldiselt ja ka kõnealuses punktis võtnud rongidel kasutatava jõuallika liigi – elektrirong ja diiselrong (hankija on hanke jaganud selgelt kaheks osaks, millest üks osa käsitleb elektrirongide ostu ja teine osa diiselrongide ostu – hanketingimuste p 1.4). Kuigi kahtlust ei saa olla, et ronge võib tüüpidesse jagada ka näiteks nende kasutusotstarbe (reisirong ja kaubarong), põhja kõrguse 12
(16)3-10-1302 (madalapõhjaline rong ja kõrgepõhjaline rong), vagunite arvu (nt kolmevaguniline rong ja neljavaguniline rong) või muude omaduste või tunnuste järgi, ei ole need hanketingimuste pinnalt käesoleval juhul määravad. Apellandi tõlgendus, et rongitüübid on hanketingimustes jagatud vastavalt kasutatavale tehnilisele platvormile, on ilmselgelt ekslik, sest juhul, kui nii elektri- kui ka diiselrongid peaksid hanketingimuste järgi olema kõik konstrueeritud samal tehnilisel platvormil, puuduks antud sättes rongitüüpide eristamisel igasugune mõte ning hanketingimuste p-s 1.5 ei saakski üldse viidata „mõlemal rongitüübil“ kasutatavatele universaalsetele sõlmedele, sest elektri- ja diiselrongid esindaksid sama rongitüüpi (sama tehnilist platvormi).
  1. Samuti on vastustaja ja halduskohus põhjendatult viidanud asjaolule, et hanketingimuste üksikuid punkte, eriti üldosas paiknevaid (vaidlusalune lause asub hanketingimuste
  2. osa „Üldteave“ p-s 1.5 „Hanke maht ja tähtaeg“), ei saa vaadelda lahus muudest hanketingimuste sätetest, osadest või lisadest, mille ülesanne on konkreetselt määratleda hanke läbiviimise seisukohalt oluline tingimus, näiteks kirjeldada hanke objekti. Hanketingimuste
  3. osa „Tehniline kirjeldus“ p 2.1 „Tehniliste tingimuste rakendamine“ alapunktide 2.1.1 ja 2.1.2 kohaselt sisalduvad vastavalt RHS § 31 lg 2 p-le 2, § 32 lg 1 p-le 2 ja §-le 33 sätestatud hankelepingu esemele (hangitavad rongid, depooseadmed ja varuosad) esitatavad tehnilised nõuded hanketingimuste lisades 1 („Elektrirongi tehniline kirjeldus. Madalapõhjaline elektrirong“) ja 2 („Diiselrongi tehniline kirjeldus. Madalapõhjaline diiselrong“). Rongide tehnilised kirjeldused ei näe ette nõudeid, mille kohaselt peaksid elektrirongide vagunid või pöördvankrid olema vahetatavad diiselrongide vagunite või pöördvankritega ning vastupidi. Mõlema rongitüübi tehnilise kirjelduse p 3.4.2 sätestab üksnes nõude, et rongikoosseisud peavad olema omavahel ühendatavad ning kogu koosseis juhitav ühest juhtvagunist. Samuti peavad elektri- ja diiselrongid olema ühendatavad vastavalt samatüübiliste diisel- ja elektrirongidega ja kogu üksust peab saama juhtida sõidusuuna esimesest juhikabiinist. Seega peavad hangitavad rongid olema omavahel hõlpsasti ühendatavad üksnes tervikkoosseisudena, mis arusaadavalt ei eelda vältimatult ka elektri- ja diiselrongide oluliste osade ulatuslikku vahetatavust. Kuigi hanketingimuste p-st 1.5 tulenevalt on positiivne, kui ka eri rongitüüpidel on võimalikult palju universaalselt kasutatavaid sõlmi, siis üksikasjalikult ei ole nimetatud nõuet hanketingimustes määratletud. Nii vastustaja, vaidlustuskomisjon kui halduskohus on õigesti viidanud ka asjaolule, et RHS § 56 lg 1 annab igale hankemenetluses osalevale isikule ja huvitatud isikule, kellel on vastaval hetkel võimalus selles hankemenetluses osaleda, õiguse saada selgitusi või täiendavat teavet hankedokumentide kohta, millele hankija peab RHS § 56 lg 2 kohaselt kolme tööpäeva jooksul vastama. Käesoleval juhul apellant Elektriraudtee AS-lt hanketingimuste p 1.5 kohta selgitusi küsinud ei ole, mistõttu ei saanud ta ka lähtuda eeldusest, et sätet tuleb mõista märksa kitsamalt, kui see on välja loetav sätte üldkeelelisest kontekstist.
  4. Menetlusosaliste vahel on vaidlus ka selle üle, kas kolmanda isiku pakkumus vastab diiselrongi tehnilise kirjelduse p-le 1.2, mis sätestab hangitavate rongikoosseisude suurused. Hanketingimuste p-st 1.5 ja tehnilise kirjelduse p-st 1.2 tulenevalt on hankija soovinud põhitellimusena 8 kolmevagunilist ja 2 neljavagunilist diiselrongi ning lisatellimusena 6 kahevagunilist ja 4 neljavagunilist diiselrongi. Apellandi arvates juhul, kui kolmas isik on pakkunud diiselronge, mille koosseisus sisaldub spetsiaalne üksnes jõuallikat sisaldav lühike vagun, siis ei vastanud kolmanda isiku pakkumus hanketingimustele ja tulnuks tagasi lükata. Vastuses apellatsioonkaebusele on Elektriraudtee AS kinnitanud, et kuigi Stadler Bussnang AG ei ole pakkunud oma veebilehel kujutatud ronge (s.o diiselrongid ei ole konstrueeritud mitte GTW platvormil, vaid FLIRT platvormil sarnaselt elektrirongidega), siis tema pakutud 13
(16)3-10-1302 diiselrongide puhul kasutatakse tõepoolest vagunitevahelist ülekäigusilda, kuhu on paigutatud diiselmootor. Samas ei ole hankija hinnangul sellise lahenduse kasutamine keelatud ning tegemist ei ole vaguniga, vaid üksnes reisijate ühest vagunist teise liikumise koridoriga. Ringkonnakohus märgib esmalt, et pakutava rongi n-ö tehnilisele platvormile tootja poolt omistatud nimetus ei oma asja lahendamisel tõepoolest tähtsust, vaid kontrollida tuleb pakkumuse sisulist vastavust hanketingimustele. Diiselrongi tehnilise kirjelduse p-s 1.2 on graafiliselt kujutatud kahe-, kolme- ja neljavagunilisi rongikoosseise, millelt nähtub, et vagunid on üldjuhul ühepikkused ning juhikabiini sisaldavad vagunid mõnevõrra pikemad. Vagunite ja rongikoosseisu mõõtmed on sätestatud tehnilise kirjelduse p-s 6.3, mille kohaselt peavad vagunite välismõõtmed jääma 18-25 meetri sisse ning neljavagunilise rongikoosseisu maksimaalne pikkus võib olla kuni 103 meetrit. Vagunikere ehitusele on tehnilise kirjelduse p-s 7.1 esitatud muu hulgas nõue, et kogu rongi (ühe rongikoosseisu) ulatuses peab olema vagunist vagunisse vaba läbipääs, vagunite omavaheline ühendus peab olema hermeetiline ja ühetasandiline. Tehnilise kirjelduse p 7.1.5 sätestab lisaks muule, et vagunitevahelised ülekäigusillad peavad olema hermeetilised ja ühetasandilised, samuti peavad ülekäigusillad olema varustatud piisavate käsipuudega ja käepidemetega ning vagunile esitatavatele nõuetele vastava heli- ja soojusisolatsiooniga. Seega võib tehnilisest kirjeldusest järeldada, et vagunitevaheliste ülekäigusildade kasutamine ei ole hanketingimuste kohaselt keelatud ega nende võimalik pikkus piiratud juhul, kui täidetud on ülekäigusillale esitatavad tehnilised nõuded (heli- ja soojusisolatsioon, käsipuud jms) ning järgitakse ka muid vagunite ja rongikoosseisu mõõtmetele esitatavaid tingimusi. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et funktsionaalses mõttes ei ole nimetatud ülekäigusilla näol tegemist vaguniga. Raudteeseaduse § 3 p 9 defineerib rongi kokkuhaagitud veeremiüksusena, mis koosneb vagunitest ja ühest või mitmest vedurist või mootorvagunist. Ka Vabariigi Valitsuse 18.03.2004 määruse nr 74 „Riikliku raudteeliiklusregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 8 lg 2 p-de 2-5 kohaselt võivad raudteeveeremi andmebaasi kantavate vagunite alaliikideks olla mootor-, juht- või haakevagun ning seejuures eristatakse veel reisivaguneid (alaliigid iste-, magamis-, restoran-, salong-, pagasi-, postivagun vm) ja kaubavaguneid (alaliigid kinnine, platvorm-, pool-, tsisternvagun, hopper, termos-, kallurvagun vm; samuti universaalvagun või erivagun). Apellant on seejuures nõustunud (vt apellandi esindaja kohtukõne teesid apellatsioonimenetluses), et vaidlusaluse üksuse näol ei ole tegemist mootorvaguniga, ehkki see sisaldab rongi jõuallikat. Kuivõrd vagunitevahelise ülekäigusilla kasutamist hanketingimused ei keela ja muude tingimuste täitmise osas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, ei oma hankija otsuse õiguspärasuse (s.o hanketingimustele vastavuse) hindamise seisukohalt tähtsust, kas kolmanda isiku pakkumuses on sellist ülekäigusilda kasutatud või mitte. 16. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud ka halduskohtu poolt vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmist. Apellant leiab, et halduskohus rikkus sellega

§ 92

lg-t 1, sest haldusorgan (sh Elektriraudtee AS kui hankija) peab suutma ennast oma pädevusvaldkonnas ise halduskohtus esindada ning välise õigusabi kasutamisel ei saa sellega seotud kulusid kaebajalt välja mõista. Kuivõrd vaidlus on tehnilist laadi ja Elektriraudtee AS-l on juriidilise haridusega töötajad olemas, ei olnud apellandi hinnangul vastustajal advokaadi palkamine ka sisuliselt vajalik. Elektriraudtee AS leiab, et rongide ostmise näol ei ole tegemist tema igapäevase tegevusega ning arvestades hanke mahtu ja keerukust, oli õigusabikulude kandmine vajalik ja nende väljamõistmine põhjendatud. Riigihankemenetlus ei ole haldusmenetlus, vaid seadusega sätestatud lepingueelsete läbirääkimiste kord, milles riik osaleb tsiviilõigussuhtes ja teda tuleks võrdselt kohelda ka menetluskulude jagamist silmas pidades. 14

(16)3-10-1302 Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus ei ole vastustaja kasuks kaebajalt õigusabikulusid välja mõistes kohtumenetluse norme rikkunud. Riigikohus märkis 26.04.2010 otsuses nr 3-3-1-9-10 (p 15) viitega kolleegiumi varasemale praktikale, et teatud juhtudel ei ole vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabiteenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine välistatud, kuigi see on piiratud mitmete tingimustega (nt välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord) või peavad selleks esinema teatud kaalukad ja erandlikud asjaolud (nt kaebaja pahatahtlikkus või vaidlusaluse küsimuse eriline tähendus õiguskorras). Kuigi nõustuda ei saa vastustaja käsitlusega riigihankemenetlusest kui üksnes seadusega eraldi reguleeritud lepingueelsete läbirääkimiste korrast, samuti ei veena ringkonnakohut vastustaja väited kaubaturu olulisest moonutamisest juhul, kui hankija menetluskulud jäetakse halduskohtumenetluses tavapäraselt välja mõistmata, tuleb käesoleval juhul arvestada, et tegemist on tõepoolest Elektriraudtee AS igapäevasest tegevusest väljuva küsimusega, arvestades, et kõnealuse hankega on soovitud osta 28–38 rongikoosseisu, mille eeldatav ekspluatatsiooniperiood on 35 aastat (hanketingimuste p 3.2.4 alapunkt 4 ja p 3.2.5 alapunkt 5) ja mis vahetab välja kogu hankija poolt senikasutatava veerevkoosseisu. Asjaolust, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg 2 kohaselt ei ole riigihangete teostamine ja nende seotud vaidlustuste lahendamine haldusmenetluseks HMS tähenduses, ei järeldu, et tegemist poleks avalik-õigusliku menetlusega, millest tõusetunud kohtuvaidlustes tuleks ka menetluskulude jaotuse osas lähtuda tavapärasest erinevatest põhimõtetest. Samuti on kohatu pidada konkurentsi moonutavaks asjaolu, et isikutele, kes leiavad, et hankija on hankemenetluses nende õigusi rikkunud, ei ole üldlevinud praktikast lahkneva menetluskulude väljamõistmise regulatsiooniga kaudselt seatud täiendavat takistust halduskohtusse pöördumisel. Seda enam, et RHS § 129 lg 4 kohaselt ei tühista kohus hankija otsuseid pärast seda, kui hankija on sõlminud kehtiva hankelepingu. Kuivõrd praegusel juhul on siiski tegemist haldusorgani igapäevasest tegevusest väljuva küsimusega, mis ei ole pelgalt tehnilist laadi, samuti ei saanud mõistliku suurusega menetluskulude väljamõistmine kaebaja jaoks ilmselgelt olla ebaproportsionaalselt koormav, siis jääb halduskohtu otsus muutmata ka menetluskulude väljamõistmist käsitlevas osas. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise õiguspärasust ja põhjendatust apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud ei ole. 17. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 1 alusel jääb Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A.

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.11.2010 otsus muutmata. 18.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad Construcciones y Auxiliar de Ferrocarriles, S.A. menetluskulud

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

Esimese astme kohus mõistis Elektriraudtee AS kasuks kohtuvaidlusega seotud õigusabikulud välja summas 93 696,33 krooni (5988,29 eurot). Apellatsioonimenetluses on Elektriraudtee AS taotlenud õigusabikulude väljamõistmist summas 815 eurot (12 752 krooni). Ringkonnakohtule on esitatud menetluskulude nimekiri, advokaadibüroo 31.12.2010 arve nr 2010/12/129 ning selle vastustaja poolt 14.01.2011 tasumist tõendav kontoväljavõte. Kuivõrd ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et halduskohtu poolt vastustaja kasuks menetluskulude kaebajalt väljamõistmine oli antud juhul põhjendatud, tuleb samadel motiividel rahuldada ka Elektriraudtee AS taotlus apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude 15

(16)3-10-1302 väljamõistmiseks. Vastustaja menetluskulud on

§ 93

lg 5 tähenduses vajalikud ja mõistliku suurusega ning nende kandmine nõuetekohaselt tõendatud.

§ 92

lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Stadler Bussnang AG osales käesolevas vaidluses vastustaja (hankija) poolel ning seetõttu peab tema menetluskulud hüvitama kaebaja.

§ 93

lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohus mõistis kolmanda isiku Stadler Bussnang AG kasuks kaebajalt välja menetluskulud summas 68 551,20 krooni (4381,22 eurot). Apellatsiooniastmes on kolmas isik esitanud taotluse menetluskulude apellandilt väljamõistmiseks summas 5812,45 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi koosnevad kolmanda isiku kulud 3500 euro ulatuses firmasisesest kommunikatsioonist ja nõustamisest (35 tundi), 363,51 euro ulatuses tõlkekuludest, 98,94 euro ulatuses postikuludest ja 1850 euro ulatuses õigusabikuludest (18,5 tundi, sh 2 tundi osalemine Tallinna Halduskohtu istungil ja 3,5 tundi halduskohtu 13.10.2010 istungi protokolli, 04.11.2010 kohtumääruse ja 17.11.2010 kohtuotsuse esindaja poolt kokkuvõtlik tõlkimine saksa keelde). Apellant vaidles ringkonnakohtu istungil vastu kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise taotlusele firmasiseseid nõupidamisi puudutavas osas, kuna vastavate kulude kandmine on tõendamata, ning esimese astme kohtus toimunud menetlust puudutavas osas, kuna taotlus on selles osas esitatud hilinemisega. Tõlkekulude kohta on kolmas isik esitanud Tiido & Partnerid Keeleagentuuri 26.04.2010 arve nr 20100243, 26.04.2010 arve nr 20100244 ja 28.04.2010 arve nr 20100257 ning pangakonto väljavõtted nimetatud arvete tasumise kohta 06.05.2010 ja 07.05.2010. Kuivõrd käesolevas asjas esitati kaebus halduskohtule alles 21.05.2010 ja halduskohus tegi asjas otsuse 17.11.2010, ei saa nimetatud tõlkekulud ringkonnakohtu hinnangul seonduda apellatsiooniastmes toimunud vaidlusega, vaid usutavalt on tegemist vaidlustusmenetluses kantud kuludega, mille väljamõistmist ei saa taotleda apellatsioonimenetluses ja mille hüvitamist ei ole seejuures RHS § 126 lg 6 kohaselt üldse ette nähtud. Ülejäänud menetluskulude kandmise kohta kuludokumente esitatud ei ole. Esitatud on küll Swiss-Baltic Chamber of Commerce 18.02.2011 arve nr 110201 õigusabikulu tasumiseks (1850 eurot), kuid puuduvad selle tegelikku tasumist tõendavad dokumendid, mis on haldusasjades menetluskulude väljamõistmise eelduseks (vt nt viimati Riigikohtu 20.09.2010 otsus nr 3-3-150-08, p 15). Kuna menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid on kas esitamata või ei seondu menetluskulud apellatsioonimenetlusega, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.