KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2011, Tallinn Haldusa

) § 41 lg 1 ple 2, § 35 lg-tele 43 ja 44, § 37 p-le 2, § 46 lg 1 p-le 1. A.K ei vasta

§ 37

p-s 2 sätestatud nõudele, mille kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Tallinna Transpordiamet tuvastas karistusregistrisse tehtud päringu tulemusel, et A.K t on karistatud Põhja Politseiprefektuuri 09.06.2009 jõustunud otsusega liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi, mille kohaselt mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Selline rikkumine on potentsiaalseks ohuks taksoteenust kasutavatele klientidele ja teistele liiklejatele, kuna takso on suurema ohu allikas. Otsuses leitakse, et ülekaalukas avalik huvi (oht teenuse tarbijate ja teiste liiklejate elule ja tervisele) kaalub üle FIE A.K erahuvi osutada taksoteenust.

1. A.K esitas 16.11.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Transpordiameti juhataja 01.10.2010 otsuse tühistamiseks. Kaebaja on töötanud taksojuhina 15 aastat ega ole taksojuhina töötades rikkunud liikluseeskirju või tekitanud avariiohtlikke olukordi. Kaebaja tunnistab 22.05.2009 toimepandud rikkumist, kuid nimetatud ajal ei osutanud ta taksoteenust, vaid sõitis oma tuttava omandis oleva sõidukiga. A.K tunnistas politseile kohapeal sundmanöövrist tingitud rikkumist ja tasus viivitamata määratud trahvi. Tallinna Transpordiamet on alusetult leidnud, et kaebaja ei vasta hea maine nõudele. Rikkumisest on möödunud poolteist aastat ning kaebaja pole enne ega pärast seda sündmust eeskirju rikkunud. Vastustajal ei ole õigust suhtuda taksoveoloa äravõtmisel formaalselt kaebaja isikusse, arvestamata asjaolusid ja taksojuhi õigust kaitsele.
2. Tallinna Transpordiamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaevatav otsus on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Tallinna Transpordiamet sai andmed A.K karistamise kohta seaduslikult, teostades päringu karistusregistrisse.
3. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.01.2011 otsusega A.K kaebuse ja tühistas Tallinna Transpordiameti juhataja 01.10.2010 otsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud menetluskulud 250 krooni. A.K osutas taksoveoteenust füüsilisest isikust ettevõtjana ning selline tegevus on põhiseaduse (PS) § 31 kaitse all. Kaevatavas haldusaktis ei loetud kaebaja mainet

§ 37

p 2 järgi heaks, sest ta oli Tallinna Transpordiameti ametniku poolt 08.09.2010 teostatud päringu alusel saadud karistusregistri väljavõtte kohaselt Põhja Politseiprefektuuri 22.05.2009 otsusega karistatud LS § 7422 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 17 lg 1 p 7 kohaselt on õigus saada karistusregistrist andmeid valitsusasutusel ja kohaliku omavalitsuse asutusel seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga sätestatud ülesannete täitmiseks. Tallinna Transpordiamet kui

§ 34

lg-te 1 ja 4 järgi taksoveolubade andmiseks pädev asutus on seega õigustatud saama andmeid karistusregistrilt

§ 37p 2 sätestatud asjaolude tuvastamiseks. Kar

RS § 31 lg 1 kohaselt omavad karistusregistri karistusandmed õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni. KarRS § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Tallinna Transpordiameti ametniku teostatud karistusregistri väljavõttest nähtus, et A.K oli 22.05.2009 määratud rahatrahvi tasunud 07.06.2009 ning 2

§-dele 35 ja 37 ning ebamäärase märkega: „(võlg)“. Kuna taksoveoloa ja sõidukikaardi kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus, peab samadele nõuetele vastama ka komisjoni otsus. Taksokomisjoni 14.09.2010 istungi protokoll on ka nõuetekohaselt allkirjastamata või on komisjoni otsused isegi vastu võetud kvooruminõudeid rikkudes, mistõttu on see õigustühine taksokomisjoni põhimääruse § 4 lg-te 2 ja 3 rikkumise tõttu või igal juhul ei ole komisjon järginud ettenähtud menetlus- ja põhjendamisreegleid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Tallinna Transpordiamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta A.K kaebus rahuldamata ning menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Tallinna Transpordiamet tugines A.K le väljastatud taksoveoloa ja sõidukikaardi kehtetuks tunnistamisel

§ 46lg 1 p-le 1, § 41 lg 1 p-le 2, § 35 lg-tele 43 ja 44 ning § 37 p-le 2.

Nimetatud õigusnormid olid kaebaja subjektiivsete õiguste piiramisel asjakohased ning neid ei ole kohaldatud ebaõigesti. Haldusakti andmisel sai otsustavaks

§ 37p-s 2 sätestatud hea maine nõude rikkumine.

Selle üle, et A.K pani toime LS § 7422 lg-s 2 sätestatud väärteo ja ei vasta seega

§ 37p-s 2 sätestatud nõudele, ei ole asjas vaidlust.

Sellest lähtuvalt ei ole apellant kaebaja tegevusloa ja sõidukikaardi kehtetuks tunnistamisel õigusnorme rikkunud. Kohus leidis õigesti, et Tallinna Transpordiamet on õigustatud

§ 35

lg 7 alusel saama karistusregistrist andmeid

§ 37p 2 sätestatud asjaolude tuvastamiseks.

Halduskohtu järeldus, et haldusorganil puudus õigus kasutada kaebaja õiguste piiramiseks karistusregistri andmeid, mis tulnuks KarRS kohaselt kustutada ja kanda arhiivi, on ekslik ning kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuvad, sest käsitlevad juba registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete kasutamist. Tallinna Transpordiameti poolt kasutatud andmed sisaldusid 08.09.2010 karistusregistris, neid ei olnud kustutatud ega kantud arhiivi. Haldusorgan sai andmed karistusregistrist, mitte selle arhiivist või muust allikast. Asjaolu, et registripidaja jättis seaduses sätestatud tähtaja möödumisel karistusandmed registrist kustutamata ja arhiivi kandmata, ei saa tõlgendada selliselt, et apellant kasutas kaebaja hea maine vastavuse kontrollimiseks arhiivi kantud karistusandmeid. Seega on vaidluse lahendamisel asjassepuutumatud kohtu põhjendused arhiivi kantud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta isiku õiguste piiramisel apellandi poolt. Tallinna Transpordiameti ülesanne ei ole hinnata, kas karistusregistris sisalduvad andmed omavad õiguslikku tähendust või mitte. Apellant pidas karistusandmeid kehtivateks ning hindas selle informatsiooni alusel A.K maine vastavust seaduses sätestatule. Tallinna Transpordiamet selgitas vastuses A.K kaebusele, miks ta kasutas karistusregistris nähtavaid karistusandmeid ega korda vastavaid põhjendusi, mille halduskohus jättis täielikult tähelepanuta. Kui võtta vedaja maine kontrollimisel aluseks KarRS § 31 lg-s 1 sätestatud regulatsioon, puudub võimalus vedaja maine kontrollimiseks

§ 37

p-s 2 sätestatud tähtaja piires ning

§ 37

p-s 2 sätestatud regulatsioon ei täidaks oma eesmärki.

§ 37

p 2 mõttes on A.Kt karistatud viimase kolme aasta jooksul LS § 7422 lg-s 2 sätestatud väärteo eest ning ta ei vasta hea maine nõudele, mistõttu tunnistati tegevusluba ja sõidukikaart kehtetuks õigesti. 4

§ 37

p-s 2 sätestatud vedaja hea maine tuvastamisel võetakse aluseks liikluseeskirja rikkumine, mille eest võib karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Asjaolu, et kaebajat karistati üksnes rahatrahviga, ei tähenda, et tema maine oli

§ 37

p 2 järgi hea ning puudus alus taksoveoloa ja sõidukikaardi kehtetuks tunnistamiseks. Halduskohus on taksokomisjoni 14.09.2010 istungi protokolli õiguspärasuse hindamisega väljunud esitatud kaebuse piiridest, sest nimetatud protokolli tühistamist või õigusvastasuse kindlakstegemist A.K ei taotlenud. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse p-d 24-29 selle põhjendustest välja jätta. 8. A.K vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus on mitmetes lahendites rõhutanud ärakuulamisõiguse erilist olulisust (10.12.2010 otsus nr 3-3-1-72-10, p 20; 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03; 25.11.2003 otsus nr 3-3-1-70-03; 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06; 14.01.2004 otsus nr 3-3-1-82-03, p 17). Kuna A.K l ei olnud haldusmenetluse ajal selge, millist haldusmenetlust tema suhtes läbi viiakse ning millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda, siis oli tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis toob kaasa haldusakti tühistamise. Ei saa välistada, et kui haldusorganile oleksid kaebaja vastuväited ja selgitused olnud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel teada, võinuks otsus olla teistsugune. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist käsitlev

§ 46

ei näe kaalutlusõiguse teostamise osas ette HMS § 64 lg-st 3 erinevat regulatsiooni, mistõttu tuleb arvestada muu hulgas haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, ei piisa üksnes

§ 35nõuetele mittevastavuse tuvastamisest.

Käskkirjas kasutatud trafaretsed väljendid avaliku huvi põhjendamiseks näitavad, et sisulist kaalumist pole läbi viidud. Käesoleval juhul tulnuks tõsiselt kaaluda, kas tuvastatud rikkumise laad, toimepanemise aeg ja asjaolud on sellised, et kaebajale taksoveo korraldamist enam usaldada ei saa. Väärteo korras karistamise fakt ei tähenda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, sest sellest ei nähtu karistatu isikuomadusi. Puudub mõistlik alus arvata, et isik, keda Tallinna Transpordiamet on varem usaldanud taksojuhina tegutsema, muutuks ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks pelgalt seetõttu, et teda on karistatud väärteo eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 10.

§ 31

lg 1 kohaselt käsitatakse teeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana ühistranspordiluba ja taksoveoluba. Taksoveoluba tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu (

§ 31lg 3).

Sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol (

§ 31

lg 4).

§ 33lg-st 1 tulenevalt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud. 5

§ 34

lg 4 kohaselt annab taksoveoloa ja selle alusel sõidukikaardi vedajale tema registreerimiskoha järgne valla- või linnavalitsus.

§ 35

lg 1 sätestab, et tegevusluba antakse isikule, kes vastab

§-s 35 esitatud nõuetele.

§ 35

lg-test 43 ja 44 tulenevalt peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele, kusjuures

tähenduses eeldab isiku maine heaks pidamine muu hulgas seda, et tema vedude eest vastutav isik (füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või omaniku puhul tema ise) vastab

§-s 37 kehtestatud nõuetele.

§ 37

p 2 kohaselt peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.

§ 35

lg 7 kohustab tegevusloa andjat loa kehtivuse ajal vähemalt kord aastas kontrollima karistusregistrist tegevusloa omaniku vastavust

§ 35

lg-s 43 ja §-s 37 sätestatud nõuetele.

§ 41

lg 1 p 2 annab tegevusloa ja liiniloa andjale õiguse keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta

§-s 35 kehtestatud nõuetele.

§ 46

lg 1 p 1 näeb ette, et tegevusloa andja võib muu hulgas tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui loa omaniku tegevuses ilmnevad

§ 41lg 1 p-des 1–5 nimetatud asjaolud.

11. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Põhja Politseiprefektuur karistas 22.05.2009 kiirmenetluse otsusega nr XXXXXXXXXXXXX (tl 5) A.K t LS § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut (1200 krooni) ning A.K maksis rahatrahvi ära 07.06.2009 (AS SEB Pank maksekorraldus nr 403 – tl 6). Vaidlust pole ka selles, et Tallinna Transpordiameti ametnik tegi 08.09.2010 karistusregistrisse päringu A.K karistusandmete kohta ning nimetatud väljavõttest (tl 34-35) ilmnesid kaebaja poolt väärtegude toimepanemised vastavalt 28.11.2003 (

§ 542

, jõustus 15.12.2003), 06.12.2005 (LS § 7425, jõustus 22.12.2005, täidetud 04.01.2006), 26.10.2007 (LS § 7435 lg 1, jõustus 13.11.2007, täidetud 12.11.2007), 25.10.2008 (LS § 747, jõustus 11.11.2008, täidetud 27.01.2009), 30.10.2008 (LS § 7415, jõustus 15.11.2008, täidetud 02.02.2009) ja 22.05.2009 (LS § 7422 lg 2, jõustus 09.06.2009, täidetud 07.06.2009). Väljavõttest nähtuvalt on karistusandmete kustutamise tähtaeg arvutamata. 12. KarRS § 31 lg 1 kohaselt lähtutakse isiku karistatuse arvestamisel karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest ning karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni KarRS §-des 25–28 sätestatud tähtaegadel. KarRS § 31 lg 2 näeb ette, et karistusregistrist kustutatud ja karistusregistri arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel KarRS § 22 lg 1 p-s 21 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja KarRS § 22 lg 1 p-s 22 nimetatud asjaolude kontrollimisel. KarRS § 17 lg 1 p 7 kohaselt on karistusregistrist andmete saamise õigus muu hulgas kohaliku omavalitsuse asutusel seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga sätestatud ülesannete täitmiseks. Seevastu ei näe KarRS § 22 lg 1 ette, et kohaliku omavalitsuse asutusel oleks õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid

-s sätestatud ülesannete täitmiseks või menetluste läbiviimiseks. KarRS § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja algab uuesti pärast viimase süüteo eest karistuse ärakandmist (KarRS § 26 lg 5). Ka Riigikogus 17.02.2011 vastu võetud ja 01.01.2012 jõustuva karistusregistri seaduse (RT I, 21.03.2011, 3) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel üldjuhul õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel üksnes kuni andmete kustutamiseni ning karistusregistri arhiiviandmetel on õiguslik tähendus üksnes väga kitsalt KarRS § 5 lg-s 2 sätestatud juhtudel ja nende andmete saamise õigus üksnes KarRS § 20 lg-s 6

§ 35

lg-le 7 kõigi isikute karistusandmete kontrollimiseks karistusregistrist automaatselt ka masspäringu, kus nimetatud andmed A.K kohta samuti kajastusid, pole selle asjaolu kinnituseks kohtumenetluse käigus esitatud ühtegi tõendit. Seega lähtub ringkonnakohus eeldusest, et A.K karistusandmeid ei ole karistusregistrist kontrollitud mingil muul ajal perioodi 22.05.2009–08.09.2010 jooksul. 14. Ringkonnakohus peab vajalikuks analüüsida

§-s 37 sätestatut laiemalt, et selgitada, kas

§ 37

p 2 võimaldab vedude eest vastutava isiku maine hindamisel tugineda ka andmetele selliste väärtegude toimepanemise kohta, mille osas on karistatus juba kustunud. Esmalt tuleb märkida, et

§ 35

lg 7 näib kohustavat tegevusloa andjat loa kehtivuse ajal pidama väärtegude osas sisuliselt karistusregistri andmete viimase kolme aasta arhiivi, kusjuures samas puudub linnavalitsusel KarRS kohaselt ka

-s sätestatud ülesannete täitmiseks õigus tutvuda karistusregistri arhiivi kantud andmetega. Sellist vastuolu on möönnud ka Tallinna Transpordiamet, kuid selgitanud, et tegevusloa andja peab lähtuma

§ 37

p-st 2 (vt vastust kaebusele – tl 31).

§ 37

p 2 praegune sõnastus on kujunenud 24.11.2003 ja 10.01.2009 jõustunud muudatuste tulemusena, mis kehtestati vastavalt „Ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega“ (X Riigikogu 2 SE – RT I 2003, 71, 471) ning „Ühistranspordiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega“ (XI Riigikogu 364 SE – RT I 2009, 3, 14). Kuni 23.11.2003 kehtinud

§ 37

lg 1 p 2 sätestas, et vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui tal ei ole üle kahe haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 31 kohaselt kehtiva haldusõiguserikkumise. HÕS § 31 lg 1 (kehtis kuni 17.04.2002) nägi ette, et kui halduskorras karistatud isik ei ole üldjuhul ühe aasta jooksul pärast halduskaristuse täideviimise lõppemist pannud toime uut haldusõiguserikkumist, ei peeta teda halduskorras karistatuks. Seejuures nägi samal ajal kehtinud KarRS § 25 lg 1 p 1 ette, et isiku karistusandmed kustutatakse karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi, kui halduskaristusena mõistetud rahatrahvi, haldusaresti või tegevuse peatamise, samuti põhikaristusena kohaldatud eriõiguse äravõtmise otsuse täitmisest on möödunud kolm aastat. Nimetatud vastuolu kõrvaldati „Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja karistusregistri seaduse muutmise seadusega“ (IX Riigikogu 759 SE – RT I 2002, 32, 189), millega sätestati kogu vastav regulatsioon KarRS-s ning ühtlasi kehtestati KarRS § 31, mis käsitleb karistusregistri andmete õiguslikku tähendust. Muu hulgas lühendati muudatustega halduskaristuste karistusregistrist kustutamise tähtaega kolmelt aastalt kahele aastale. Alates 01.09.2002 kuni praeguseni kehtiva KarRS § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest 7

§ 37

p 2 ette, et vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine või juhtimisõiguse peatamine. 10.01.2009 jõustunud muudatustega jäeti nimetatud sätte lõpust välja sõnad „või juhtimisõiguse peatamine“, kuid muus osas kehtib

§ 37p 2 senini.

Samas lisati nimetatud muudatustega seadusesse

§ 35lg 7.

Regulatsiooni täiendamise ette näinud XI Riigikogu 364 SE eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistatud muudatusettepanekute põhjendustes on seda selgitatud üldise vajadusega tõhustada ja võimaldada kontrolli taksonduse üle. Vedaja hea maine kriteeriume ei ole täpsemalt selgitatud ka X Riigikogu 2 SE eelnõu seletuskirjas, milles märgitakse üksnes, et osa täpsustusi on seotud 01.09.2002 kehtima hakanud karistusseadustiku ja väärteomenetluse seadustikuga. Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et

§ 37(lg 1) p 2 ja Kar

RS § 25 lg 1 p 1 vaheline seos ei ole eelneva põhjal otseselt tuvastatav, mistõttu ei ole ka võimalik väita, et

§ 37p 2 oleks üksnes teadmatusest jäänud Kar

RS regulatsiooniga ühtlustamata. 15. Ringkonnakohus nõustub samas halduskohtuga, et käesolevas vaidluses on asjakohased nii Riigikohtu üldkogu 11.10.2001 otsus nr 3-4-1-7-01 (p-d 21-24) kui ka sellele tuginev hilisem kõrgema kohtu praktika. Riigikohtu halduskolleegium leidis 16.10.2006 otsuses nr 33-1-53-06 (p 18), et üldkogu viidatud otsusest tuleb järeldada, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on KarRS järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2009 otsusest nr 3-3-1-46-09 (p 15) tuleneb lisaks, et juhul, kui ametiasutusel puudub KarRS § 22 lg 1 kohaselt juurdepääs karistusregistri arhiiviandmetele, ei ole karistusregistri arhiivi kantud andmetele tuginemine õigustatud ka juhul, kui need on saadud mingist muust allikast, nt avalikult kättesaadavast jõustunud kohtuotsusest. Kuigi kahtlust ei ole selles, et

§ 37

p-l 2 on olemas legitiimne eesmärk (turvalise ja usaldusväärse taksoteenuse tagamine) ja

§ 35

lg 7 kohustab samal eesmärgil tegevusloa andjat järjepidevalt kontrollima vedude eest vastutava isiku poolt liiklusalaste väärtegude toimepanemist, ei saa nimetatud sätetest tuletada erandeid karistusregistris või selle arhiivis sisalduvatele andmetele juurdepääsu korrast ja laiendada arhiivi kantud karistusandmete õiguslikku tähendust (s.o kasutada neid andmeid isiku õiguste ja vabaduste piiramise alusena), mis on reguleeritud vastavas eriseaduses (KarRS-s). Õige on halduskohtu järeldus, et

§ 37p-ga 2 liiklusalaste väärtegude toimepanemise faktile Kar

RS § 31 lg-ga 1 ja § 25 lg 1 p-ga 1 võrreldes antud laiendatud õiguslik tähendus saaks olla õiguspärane üksnes juhul, kui arhiiviandmetele oleks omistatud vastav õiguslik tähendus (vrd KarRS § 31 lg-d 2-4) ning tegevusloa andjale oleks oma ülesannete täitmiseks KarRS § 22 lg-ga 1 antud juurdepääsuõigus karistusregistri arhiivi kantud andmetele. Teistsugust järeldust ei saa teha ka

§ 35

lg-st 7, sest seegi ei anna iseenesest alust karistusregistrisse tehtud päringu tulemusel saadud karistusandmeid kasutada ka pärast seda, kui vastavad andmed on KarRS § 31 lg 1 kohasele minetanud oma õigusliku tähenduse. Samuti on halduskohus põhjendatult leidnud, et seejuures ei oma mingit tähtsust, et tegevusloa andja on vastavad andmed saanud iseenesest õiguspärasel viisil ja need sisaldusid kontrollimise hetkel veel karistusregistris ega olnud kantud arhiivi. Arhiivi kandmisele kuuluvate andmete õigeaegse arhiivi kandmata 8

§ 41

lg 1 ja § 46 lg 1 on sõnastatud mitte tegevusloa andjale rangelt siduvana, vaid tegemist on diskretsiooninormidega (vt 17.12.2009 otsus nr 309-847, p 9; sama tuleneb 28.04.2010 otsusest nr 3-09-1749 ja 03.03.2011 otsusest nr 3-101228). Kaalutlusõiguse alusel antavate haldusaktide puhul on kohtupraktikas korduvalt selgitatud, et kuivõrd kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud ning halduskohtul on võimalik üksnes kontrollida kaalumisreeglite järgimist, kuid mitte asuda haldusorgani asemel ise kaalutlusõigust teostama, siis on nende puhul eriti oluline haldusakti põhjalik motiveerimine, mis peaks ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt (nt Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03). Käesoleval juhul vaidlustatud käskkirjast (tl 34) mingit sisulist kaalumist ei nähtu. Tuleb rõhutada, et kaalutlusõiguse teostamine ei ole üksnes haldusorgani õigus, vaid tegemist on samal ajal ka kohustusega. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on samuti kaalutlusviga. Põhjendamatu on apellandi arusaam, et tema pädevuses ei ole hinnata väärteo toimepanemisega seotud asjaolusid, sest taksoveoloa ja sõidukikaardi kehtetuks tunnistamise ning uue sõidukikaardi väljastamisest keeldumise osas ratsionaalse diskretsiooniotsuse tegemiseks on ilmselgelt oluline lisaks väärteo toimepanemise faktile võtta arvesse näiteks asjaolusid, kas rikkumine pandi toime taksoveoteenuse osutamise käigus või taksoveoks kasutatava sõidukiga, samuti väärteomenetleja poolt määratud karistusest järelduvat rikkumise raskust jms, sest vastasel juhul võidakse isiku õigusi piirata ebaproportsionaalses ulatuses (vrd nt Riigikohtu 28.04.2000 otsusega nr 3-4-1-2-2000).

§ 37

p 2 ja § 41 lg 1 p 2 või § 46 lg 1 p 1 koostoimest ei tulene, et muu hulgas LS § 7422 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise tuvastamisel tuleb isiku hea maine automaatselt lugeda sedavõrd rikutuks, et see toob vältimatult kaasa tegevusloa või sõidukikaardi andmisest keeldumise või välja antud tegevusloa või sõidukikaardi kehtetuks tunnistamise. Kuivõrd lisaks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et Tallinna Transpordiamet oleks enne vaidlustatud käskkirja andmist võimaldanud A.K l esitada asja kohta omapoolse seisukoha või vastuväited ning ka apellatsioonkaebuses sisalduvad vastupidised väited on jäänud paljasõnalisteks, siis on halduskohus õigesti heitnud apellandile ette ka ärakuulamisõiguse kui ühe kõige olulisema menetlusõiguse tagamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Eeltoodust lähtudes on apellandi viide HMS §-le 58 põhjendamatu ning Tallinna Transpordiameti poolt asjas tehtud kaalutlus- ja menetlusvigu ei saa kuidagi pidada sellisteks, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega kuulunuks vaidlusalune käskkiri tühistamisele ka ainuüksi viidatud menetlus- ja vorminõuete rikkumise tõttu. 17. Apellant on heitnud halduskohtule ette ka väljumist kaebuse piiridest seoses sellega, et otsuse p-des 24-29 on kohus võtnud seisukoha Tallinna Linnavalitsuse taksokomisjoni 9