← Eesti

3-12-1016/70

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 131§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 20.03.2013, Tallinn Haldusasja num

§ 212lg 1 teises lauses sätestatud juhul.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- 3-12-1016 se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-07-2186 tunnistati R.P süüdi kuriteos, kohtuotsus jõustus 04.11.2011 Riigikohtu otsusega. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-8111 märgiti, et kohtumenetluse ebamõistliku kestuse keskne põhjus oli R.P ja tema kaitsjate silmatorkavalt obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees ja justiitsminister pöördusid seoses eeltoodud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega advokatuuri aukohtu poole palvega kontrollida, kas R.P kaitsjate advokaatide V.K ja R.L tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused.
  2. R.P palus 15.11.2011 advokatuuri juhatusel kontrollida, kas tema kaitsjad V.K ja R.L (advokaadibüroo Hansa Law Offices) on kriminaalasjas nr 1-07-2186 käitunud juhindudes seadusest, kutse-eetika nõuetest, headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest. Samuti palus R.P kontrollida, kas samadele kriteeriumitele vastab riikliku kaitsja A.K tegevus juhindudes asjaoludest, et ta esitas enda allkirjastatud, kuid V.L koostatud kassatsioonkaebuse Riigikohtule ega kohtunud isiklikult esindatavaga. R.P esitas 24.11.2011 Eesti Advokatuurile pöördumise, milles teatas, et tal ei ole mingeid pretensioone lepinguliste kaitsjate V.K ja R.L tegevusele ja leiab, et nad on oma tööd teinud professionaalselt ning esindatava huvidest lähtudes. Pöördumises toonitati rahulolematust A.K kui kaitsja tegevusega.
  3. Eesti Adokatuuri aukohtu 19.01.2012 otsusega lõpetati aukohtumenetlus viidatud isikute tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu. Põhjendused: Riigikohus jõudis 04.11.2011 otsuses nr 3-1-1-18-11 järeldusele, et iga kohtule esitatud konkreetne taotlus eraldivõetuna oli asjakohane ja põhjendatud, kuid tervikuna vaadates viitab see venitamistaktikale. Aukohus ei nõustu Riigikohtu sellise järeldusega. Kui kaitsja võtab kohtu hinnangul liiga palju sõna, on kohtul võimalus kaitsja korrale kutsuda, teda trahvida või menetlusest kõrvaldada. Eelnimetatud meetmeid kaitsjate suhtes ei kohaldatud. Kuivõrd kaitsjal on protsessis iseseisev menetluspädevus, peabki kohus igale kaitsjale eraldi sõna andma. Kaitsja roll kriminaalmenetluses on kasutada kõiki kaitsevahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud. Kiire menetluse põhimõte ei saa olla olulisem, kui tagada isikule õiglane menetlus, mille raames on süüdistataval ja kaitsjatel võimalus oma õigusi kaitsta ja kasutada. Seetõttu leiab aukohus, et väidetav rikkumine V.K ja R.L tegevuses ei ole leidnud kinnitamist. Samuti ei ole kinnitamist leidnud etteheited A.K tegevusele, kuna kaitsjaülesannete täimisele asudes oli kaitsealuse huvides vaja esitada kassatsioonkaebus ja suheldes kaitstavaga telefoni ja e-kirja teel, selgus, et R.P oli juba V.L poolt koostatud kassatsioonkaebusega rahul.
  4. R.P esitas 17.05.2012 halduskohtule kaebuse advokatuuri aukohtu 19.01.2012 otsuse tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks kohustamiseks. Samuti palus kaebaja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused: 2

(9)3-12-1016 1) Riigikohus on 18.06.2010 ja 04.11.2011 otsustes tuvastanud, et kaebaja ja tema kaitsjad R.L ning V.K on kriminaalasja nr 1-07-2186 kohtulikul arutamisel käitunud pahauskselt ja venitanud menetlust. Samas on aukohus vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebaja etteheited kaitsjatele on alusetud. Aukohus on ületanud oma pädevuse piire, vaadates ümber Riigikohtu 04.11.2011 otsuse õiguskäsitluses tuvastatud asjaolud. Aukohus pidanuks otsustama üksnes kas, ja kui, siis mil määral karistada kaebaja kaitsjaid. Kuivõrd aukohus ei taganud kaebajale ärakuulamisõigust, on kaebaja õigusselgusetus olukorras. Aukohtu seisukohad on vastuolus Riigikohtu esitatutega. Kaebajale on mõistetud reaalseks kandmiseks ühe aasta pikkune vanglakaristus; 2) kuna kaebaja ei ole õigusteadmistega isik, pidanuks tema kaitsjad, R.L ja V.K, talle selgitama, et taotluste esitamine ja oma seisukohtade põhjalik selgitamine võib viia olukorrani, mil isik jäetakse Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art-s 6 märgitud õigusest ilma. Aukohus ei ole seda küsimust käsitlenud. Kaebaja kaitsjad oleksid pidanud Riigikohtu õiguskäsitluse alusel sekkuma isiku sõnavõttudesse ning hoiatama kohtualust selle eest, et liigne sõnarohkus võib teda ilma jätta õigusest mõistlikule menetlusajale. Alternatiivselt oleksid kaitsjad pidanud välja selgitama kaebaja tegeliku tervisliku seisukorra; 3) kaebaja saatis lepingulistele esindajatele 08.11.2011 tänukirja, kuid lähtus tänukirja koostamisel rahvusvahelisest õigusest ja headest kommetest tulenevatest arusaamadest ning tavadest. Viimased õigusallikad ei eelda, et nendest õigustest arusaamine nõuaks juriidilist kõrgharidust või vajadust kõrvalise õigusliku abi järele, erinevalt siseriiklikest õigusnormidest arusaamisel. Seega oli kaebaja kinnitus advokaatide tegevusele ilmselt subjektiivne, mis tähendab, et selline seisukoht ei saa olla lõplik; 4) kaebaja ei ole kinnitanud, et advokaatide tegevus oli kooskõlas siseriikliku õigusega, rahvusvahelise õigusega ning heade kommete ja tavadega. Ilmselt ei tekkinud sellist küsimust ka advokatuuril, sest vastasel korral oleks viimane pidanud loobuma menetlusest R.L ja V.K suhtes kaebaja avalduse alusel, tagastama kaebajale tema kaebuse läbi vaatamata ning lähtuma ainult Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu avaldustest. Esitades taotluse advokatuurile, eeldas kaebaja, et aukohus küsib vajadusel kaebajalt täiendavaid seisukohti või korraldab menetluse selliselt, et lisaks advokaatidele kuulatakse ära ka kaebaja suulised selgitused. Advokatuuri aukohus ei selgitanud kaebajale, et jättes advokaatide suhtes täiendavad etteheited ja selgitused esitamata, kaotab isik õiguse vastavat aukohtu otsust halduskohtus nende asjaolude pinnalt vaidlustada; 5) aukohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja riiklik kaitsja A.K esitas kaebaja kaitseõiguse tagamiseks Riigikohtusse kassatsiooni, mille oli tegelikult koostanud kaebaja endine kaitsja Vello Luik. A.K allkirjastas kassatsioonkaebuse ja edastas selle Riigikohtusse ilma, et ta oleks võtnud arvesse kaebaja poolt välja toodud argumente, mille lisamist isik tungivalt palus. Seetõttu ei saa kaebaja nõustuda aukohtu seisukohaga selles küsimuses, mis puudutab distsiplinaarmenetluse lõpetamist A.K suhtes. 5. Vastustaja palub vastulauses jätta kaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt Eesti Advokatuuri kasuks välja kohtukulud. Põhjendused: 1) aukohus on oma otsustustes vaba ja ühelgi tõendil ei ole ettemääratud tähendust. Aukohus teeb otsuse asjas kogutud tõendite alusel. Neil asjaoludel jõutigi järeldusele, et vaatamata Riigikohtu otsuses fikseeritule, ei ole kaebaja kaitsjate R.L ja V.K tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, mis tingiks nende karistamise; 2) kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsuse seisukohad peaksid mõjutama Riigikohtu seisukohti, on ekslikud. Ühelgi teisel kohtul peale Riigikohtu puudub pädevus Riigikohtu otsuste üle kontrolli teostada; 3
(9)3-12-1016 3) ekslik on kaebaja seisukoht ka selles, et kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust. Kaebaja edastas lühikese aja jooksul kolm pöördumist advokatuurile, sh ka 19.01.2012, mil toimus aukohtu istung ja mille toimumisest kaebaja oli teadlik. Ettepanekute, seisukohtade ja vastuväidete esitamise võimaluse andmine ongi ärakuulamine, milline termin ei tähenda, et see peaks toimuma tingimata suuliselt. Ärakuulamisel kehtib vormivabadus ja ärakuulamisena on arvestatavad ka kirjalikud selgitused, vastuväited, seisukoha avaldused jms. Võimalused esitada seisukohti, selgitusi ja vastuväiteid olid kaebajale menetluses tagatud ja need võimalused olid kaebaja poolt ka kasutatud.
  1. V.K ja R.L ei nõustunud kaebusega ja vaidlesid sellele vastu. Põhjendused: 1) nõustuda ei saa kaebuse keskse väitega, nagu oleks aukohtu otsusega ümber vaadatud Riigikohtu jõustunud seisukoht. Advokatuuri seaduse (AdvS) sätetest tulenevalt on advokatuuri aukohus ainsaks organiks, kelle pädevusse kuulub distsiplinaarõigusliku hinnangu andmine advokaatide kutsetegevuslikule käitumisele. Advokatuuri aukohtul, olles omavalitsuslikel põhimõtetel tegutseva kutseühenduse organiks, puudub igasugune pädevus ja õiguslik võimalus Eesti Vabariigi kohtuvõimu poolt langetatud otsuste ümbervaatamiseks. Seega advokatuuri aukohus mitte ei ole vaadanud ümber Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-81-11 sisalduvaid seisukohti, nagu kaebaja on püüdnud väita, vaid on oma lahendis andnud õigusliku hinnangu advokaatide kutsetegevuslikule käitumisele (AdvS § 17 lg 5); 2) tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-48-12 väljendatust, peaks ka kaebaja olema saanud sisulised vastused kõikidele halduskohtule esitatud kaebuses tõstatatud küsimustele ja aru saama, et Eesti Advokatuuri aukohtu otsus ei saa olla aluseks kaebaja suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuse teistmiseks ega Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtade ümberhindamiseks; 3) kaebaja ei ole välja toonud ega selgitanud, millist õigusnormi on Eesti Advokatuuri aukohus nimetatud distsiplinaarasja lahendamisel väidetavalt rikkunud.
  2. Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) halduskohus ei anna hinnangut Riigikohtu tegevusele ega 04.11.2011 otsuse nr 3-1-181-11 õiguspärasusele. Kaebus nende nõuete osas on tagastatud halduskohtu pädevuse puudumise tõttu 25.06.2012 määrusega; 2) vaidlustatud otsus ei riku osas, mis puudutab V.K ja R.L tegevuse suhtes distsiplinaarmenetluse lõpetamist, kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu puudub tal kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks märgitud ulatuses. Kaebaja 08.11.2011 kirjast AB-le Hansa Law Offices nähtub, et kaebajal ei ole aukohtumenetluses oma lepinguliste esindajate tegevuse suhtes etteheiteid. Kaebaja väljendas oma sellekohast ühemõttelist seisukohta ka aukohtule. Seega pole kaebajal aukohtumenetluses oma lepinguliste esindajate tegevuse suhtes pretensioone olnud. Seetõttu on aukohtu otsus kaebaja jaoks positiivne, tema õigusi mittekoormav ega saa rikkuda V.K ja R.L suhtes aukohtumenetluse lõpetamise osas kaebaja õigusi. AdvS § 3 p 2, § 6 lg 2, § 15 lg 1 ja § 17 lg 4 ls 1 kohaselt on üksnes aukohus pädev arutama advokaadi kutsetegevuse suhtes läbiviidavat distsiplinaarmenetlust, selgitama välja asjas tähtsust omavad asjaolud ja koguma tõendeid ning andma omapoolse hinnangu advokaadi kutsetegevusele konkreetses asjas. Aukohus on oma otsuses sõltumatu ja ühelgi tõendil ei ole ettemääratud jõudu. Seetõttu ei saa Riigikohtu 04.11.2011 otsuses nr 3-1-1-18-11 toodud seisukoht olla aukohtu jaoks siduv. Aukohus ei ole ületanud pädevuse piire ega loonud vaidlustatud otsusega kaebaja jaoks õigusselgusetut olukorda, mis võiks rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Aukohus ei ole ümber vaadanud jõustunud Riigikohtu otsust, vaid on täitnud talle seadusega pandud ülesannet ning viinud advokaatide tegevuse suhtes läbi distsiplinaarmenetluse. 4
(9)3-12-1016 Õige pole kaebaja käsitlus, nagu rikuks vaidlustatud otsus tema õigusi seetõttu, et talle määrati otsuse tagajärjel reaalseks kandmiseks ühe aasta pikkune vangistus ja ta jäi ilma õigusest lühemale karistusele. Vanglakaristus määrati kaebajale kriminaalasjas nr 1-07-2186 tuvastatud teo toimepanemise eest, mitte tema lepinguliste esindajate tegevuse tõttu. Aukohtu otsuse tühistamine ei tooks kaasa kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse muutmist. Seda on kaebajale ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.05.2012 määruses nr 3-1-1-48-12 selgitanud. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Seetõttu ei hinda kohus ka kaebaja väiteid, mis puudutavad vaidlustatud aukohtu otsuse formaalset ja materiaalset õiguspärasust R.L ja V.K osas; 3) A.K tegutses kaebaja riikliku kaitsjana kooskõlas AdvS § 43 lg-s 1, § 44 lg 1 p-s 1 ja § 8 lg-s 1 sätestatuga. A.K määrati kaebaja esindajaks ajal, mil tuli esitada Riigikohtule kassatsioonkaebus. Sellele eelnev kohtumenetlus oli kestnud aastaid ning kriminaalasja toimikuid oli rohkem kui
  1. Seega oli V.L poolt koostatud kassatsioonkaebuse kasutamine nii kaebaja kui V.L enda nõusolekul menetlusökonoomika seisukohast kõige otstarbekam. Samuti oli selline tegevus kooskõlas kaebaja huvidega, et asja menetletaks kiiresti. Kassatsioonkaebus võeti Riigikohtu menetlusse, mistõttu ei saa väita, et see olnuks koostatud ebapädevalt. V.L poolt koostatud kassatsioonkaebuse esitamine ei ole selline tegu, mis tingiks A.K distsiplinaarkorras karistamise. Niisamuti ei tingi seda asjaolu, et kaebaja ei saanud isiklikult kohtuda oma esindajaga. Arvestades kirjeldatud asjaolusid ja seda, et kaebaja pidas esindajaga kirjavahetust ning oli kontaktis telefonitsi, jääb arusaamatuks kaebaja vastavasisuline etteheide; 4) kaebaja esitas seisukohad aukohtule 15.11.2011, 24.11.2011 ja 19.11.2012 e-kirjana. Ärakuulamisõiguse tagamiseks piisab ka kirjalikest ütlustest. Kaebajal oli võimalik oma suulised seisukohad esitada 19.01.2012 toimunud aukohtu istungil, mille toimumise aeg oli kaebajale teada, kuid millest osa võtma ta ei ilmunud. Seega oli kaebajale aukohtumenetluses tagatud piisavalt võimalusi oma seisukohtade esitamiseks ja tema õigust olla ärakuulatud ei ole rikutud; 5) vaidlustatud otsus vastab A.Kt puudutavas osas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54 ja 55 toodud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas; 6) kaebajalt oleks menetluskulude väljamõistmine põhjendatud üksnes juhul, kui käesolev vaidlus oleks väljunud Eesti Advokatuuri igapäevase põhitegevuse raamidest (vt analoogia korras haldusorgani õigusabikulude väljamõistmise kohta nt Riigikohtu 30.11.2010 lahendi nr 3-3-1-63-10 p 32). Eesti Advokatuuri puhul on tegemist avaliku-õigusliku juriidilise isikuga (AdvS § 2 lg 2). Kuivõrd advokaatide suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuulub advokatuuri organi pädevusse, siis pole ka käesolev vaidlus väljunud advokatuuri igapäevase põhitegevuse raamidest, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. R.P apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 09.11.2012 otsus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) haldusvaidluse sisuks on küsimus, kas kaebaja lepinguliste kaitsjate ja riikliku kaitsja tegevus vastab Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi §-s 8 sätestatule. Riigikohus on 18.06.2010 otsuses nr 3-1-1-43-10 ja 04.11.2011 otsuses nr 3-1-1-81-11 leidnud, et advokaadid on kohtumenetlust venitanud ning seega oli R.P ja tema lepinguliste kaitsjate tegevus vastuolus seadusega. Kaitsjate obstruktsionistlik käitumine jättis R.P ilma õigusest menetlusele mõistliku 5
(9)3-12-1016 aja jooksul. Kaitsjad ei teavitanud klienti, et menetluse venitamise taktika abil kaitseõiguse realiseerimine toob endaga kaasa põhiõigusest ilmajätmise. Lepinguliste kaitsjate tegevus kriminaalmenetluses (asi nr 1-07-2186) ei olnud kliendi huvidest lähtuv ja oli vastuolus seadusega. Advokatuur peab arvestama Riigikohtu otsustega; 2) riikliku kaitsja A.K käitumine ei ole kooskõlas eetikakoodeksiga ega ka konventsiooni art-st 6 tulenevate põhiõigustega. A.K koostas kassatsioonkaebuse tingimustes, kus ta ei teadnud ühtegi täiendavat argumenti, mida R.P soovis Riigikohtule esitada. Kuritegu, milles R.P kokkuleppemenetluses süüdi tunnistati, oli vastavalt kehtinud seadusele aegunud. Seega pidi kaitsja A.K esitama kassatsioonkaebuses ka argumendi, et tegu, milles R.P süüdi mõisteti, oli aegunud. Kuivõrd kaitsja seda ei teinud, jättis ta kliendi huvid kaitsmata; 3) A.K oleks pidanud esitama kassatsioonkaebuses argumendi ka selle kohta, et kokkulepe oli sõlmitud isiku elu ja tervise kaotamise hirmus. Isik, kes surma eelaimdusel sõlmib ametivõimudega kokkuleppe, ei ole oma tahtes vaba, ja selline sunni all sõlmitud kokkulepe on tühine. Kuivõrd rikuti konventsiooni art-te 2 ja 3 sätteid, oli kokkuleppe sõlmimine vastuolus art-tega 6, 8, 13 ja
  1. R.P tervis ei võimaldanud tal sellise intensiivsusega määratud istungitel osaleda ja kohtul oli teada varasem eksperthinnang, et isik saab kohtuistungitel osaleda, kui talle on tagatud kohane arstiabi. Istungil vajas R.P vältimatut arstiabi, mida ei osutata kohtusaalis. On ebaloogiline, et isik, kes eitab oma süüd, sõlmiks kokkuleppe vabal tahtel ja seega pidanuks kaitsja esitama väite, et kohtutel ei olnud konventsiooni art-te 6 ja 7 alusel õigust R.Pt süüdi mõista ega karistada; 4) riiklik kaitsja jättis tähelepanuta kohtuistungil R.P esitatud argumenteeritud väite, et karistusseadustiku (KarS) § 386 sellisena, nagu seda sisustas prokurör, on vastuolus konventsiooni art-tega 7 ja
  2. EIK on oma kohtupraktikaga loonud õiguskäsitluse, et kriminaalõiguslikku etteheidet ei saa teha isikule olukorras, kus on tõusetunud küsimus vastava karistusõigusliku sätte vastavusest Euroopa Liidu või rahvusvahelise õigusega. Ei Euroopa Liidu põhiõiguste harta ega ka konventsiooni sätteid ei tohi tõlgendada selliselt, et need õigustaksid tegevust, millega piiratakse õigusi või vabadusi suuremal määral viidatud õigusaktides sätestatust. Isiku õiguse, keelduda maksumenetluses ütluste andmisest ja tõendite esitamisest oma venna vastu, realiseerimine ei saa kaasa tuua kriminaalõiguslikku karistust; 5) halduskohus ei ole kaebaja esitatud põhiargumentidele vastanud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 10.02.2011 lahendis Seryavin jt vs Ukraina ja 07.10.2010 lahendis Bogatova vs Ukraina selgitanud, et kohtutel on kohustus vastata kaebaja põhiargumentidele, rõhutades seda, et avaldaja spetsiifilist ja tähtsat väidet ignoreerides rikkusid kohtud oma kohustusi konventsiooni art 6 lg-st 1 lähtuvalt.
  3. Eesti Advokatuur palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja mõista R.P lt vastustaja kasuks välja kohtu- ja menetluskulud. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsusega. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad advokaat A.K kaitsetegevuse kohta erinevad aukohtule esitatust, mistõttu puudub neil puutumus vaidlustatud otsusega. Etteheited on ainetud, kuna selles osas on seisukoha andnud Riigikohus asjas nr 3-1-1-81-11, asudes seisukohale, et kokkuleppemenetlus oli R.P enda vaba tahe ja tema enda initsiatiiv ning selle kohaldamiseks kriminaalmenetlusõigust ei rikutud.
  4. V.K ja R.L paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Kolmandad isikud nõustuvad halduskohtu otsusega ja toonitavad, et R.P muutis kaitsjatele ootamatult ja kooskõlastamatult senist kaitsetaktikat, avaldades järsku soovi üldmenetlusest minna üle kokkuleppemenetlusele. R.L ja V.K apellandi lepinguliste kaitsjatena keeldusid prokuratuuri poolt koostatud kokkuleppe allkirjastamisest, kuna olid seisukohal, et kokkuleppe sõlmimine ja kriminaalasja edasine lahendamine kokkuleppemenetluses ei vastanud R.P seaduslikele huvidele, kuna välistas üldmenetluse jätkamise ja kokkuvõttes õigeksmõistva otsuse saavutamise. 6
(9)3-12-1016 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. R.P taotles kohtule esitatud apellatsioonkaebuses asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus määras asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, leides 12.02.2013 määruses, et

§ 131lg 1 kohaselt pole käesoleval juhul kohtuistungi korraldamine vajalik.

Ringkonnakohus jääb seisukoha juurde, et asja lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja selgitada kirjalikus menetluses ning kaebaja istungisoovi ei pea arvestama, sest kaalul pole kaebaja jaoks olulised hüved ja vaidluse iseloom seisneb põhiliselt õigusküsimuste lahendamises. Oluliseks hüveks ei saa pidada kaebajat kriminaalmenetluses kaitsnud advokaatide suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, sest see ei annaks kaebajale mingit õiguslikku eelist. Samuti on vaidluse iseloom selline, et kõik vaidlusalused küsimused tuleb lahendada kohtumenetluses kogutud kirjalike dokumentide alusel – oluline on, millised taotlused kaebaja esitas aukohtule ning kas aukohus on neis esitatud väiteid korrakohaselt analüüsinud.

  1. AdvS § 18 lg 1 näeb ette, et huvitatud isik võib aukohtu otsuse peale esitada kaebuse halduskohtule. Huvitatud isikuks võib olla ka isik, kelle taotlusel algatati aukohtumenetlus. Sellise järelduse võib teha AdvS § 16 lg-st 1, mis kasutab sama terminit isiku suhtes, kes võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda. Seega võib aukohtu otsuse peale edasikaevata mitte üksnes advokaat, vaid ka isik, kelle taotlusele vaatamata advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu ei tuvastatud. Arvestades eeltoodud norme, on huvitatud isikul subjektiivne õigus, et tema taotluse lahendamisel võetakse menetlusnorme ja materiaalõigusnorme järgides vastu õige ja põhjendatud otsus.
  2. R.P esitas 15.11.2011 taotluse kriminaalmenetluses tema kaitsjatena tegutsenud V.K, R.L ja A.K tegevuse kontrollimiseks. 25.11.2011 esitas ta järjekordse taotluse (tl 70p), milles märkis, et ta ei taotle lepinguliste kaitsjate V.K ja R.L tegevuse kontrollimist, sest tal pole nende tegevuse suhtes mingeid pretensioone. Ka 19.01.2012 esitatud taotluses käsitles kaebaja ainult küsimusi, mis puudutasid riikliku kaitsja A.K tegevust. Seega oli sisuliselt tegemist olukorraga, kus taotluse esitanud isik oma taotlusest loobub ning aukohus oleks võinud menetluse AdvS § 9 lg 5 alusel vastu võetud Eesti Advokatuuri kodukorra § 512 lg 2 p 1 alusel lõpetada. Sellisel juhul lõpeb menetlus määrusega ning sisulist hinnangut aukohus ei anna. Menetluse lõpetamise huvitatud isiku poolt taotlusest loobumise korral otsustab aukohus diskretsiooni alusel, nagu nähtub samas kodukorra § 512 lg 2 p 1 tekstis sõna "võib" kasutamisest. AdvS § 16 lg 2 näeb ette, et aukohus algatab aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Seega võib aukohus jätkata menetlust vaatamata huvitatud isiku taotlusest loobumisele, kui aukohus leiab, et aukohtule teatavaks saanud tegevuses on distsiplinaarsüüteo tunnused. Küsimus on, kas advokaadi karistamise taotlusega aukohtu poole pöördunud isik säilitab oma huvitatud isiku staatuse, kui ta taotlusest loobub, kuid aukohus siiski menetlust jätkab ja asjas sisulise otsuse teeb. Eriti keeruline on sellele küsimusele vastata praegusel juhul, mil nii Riigikohtu, Justiitsministeeriumi kui ka R.P etteheited V.K le ja R.L le põhinesid samadel faktidel, mida aukohus oma sisulises otsuses Riigikohtu ja Justiitsministeeriumi taotlust läbi vaadates nagunii pidi hindama. Advokatuur ja halduskohus on leidnud, et mitte, kaebaja leiab, et säilitab, sest tema kaebust ei jäetud läbi vaatamata.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kaebaja 25.11.2011 aukohtule saadetud e-kiri on käsitletav taotlusest loobumisena ning kuigi aukohus oma otsuses kaebaja taotluse edasise menetlemise suhtes seisukohta pole võtnud, märkides ära üksnes taotlusest loobumise fakti, puudub kaebajal kaebeõigus V.K ja R.L suhtes tehtud aukohtu sisulise otsuse vaidlustamiseks. Aukohtu otsusest selgub, et aukohus pole R.P taotluses esitatud seisukohti uurinud, sellekohaseid selgitusi pole küsitud kaebaja lepingujärgsetelt kaitsjatelt ega analüüsi7

(9)3-12-1016 tud otsuses. Seega nähtub aukohtu otsusest, et aukohus pole R.P taotlust V.K ja R.L suhtes menetlenud ning järelikult pole otsuse põhjal võimalik kontrollida ka seda, kas taotlus on korrakohaselt lahendatud.
  1. Küsimusele, kas taotlus jäeti läbi vaatamata õiguspäraselt, tuleb vastata jaatavalt. Huvitatud isikul on võimalik taotlus aukohtule esitada ja võimalik see ka tagasi võtta. Aukohtumenetluses ei ole taotleja roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või isegi haldusmenetluses. Huvitatud isik taotleb advokaadi distsiplinaarkorras karistamist ning tegemist ei ole õigushüvega, mida tagada väga üksikasjaliku regulatsiooniga. Pigem keskendutakse aukohtumenetluse regulatsioonis advokaadi kui karistatava kaitsele. Seepärast ei ole ringkonnakohtu arvates R.P õigusi rikutud sellega, et talle pärast taotlusest loobumisest ei teatatud, et aukohus võtab loobumise vastu ja tema taotlust enam ei menetle. Mõistlikule inimesele peaks olema niigi arusaadav, et kui ta taotlusest loobub, siis selle kohta enam otsust ei tehta.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohus ei pidanud andma hinnangut kaebaja väidetele, mis puudutasid aukohtu otsuse V.K ja R.L suhtes tehtud otsuse sisulist õiguspärasust.
  3. A.K suhtes taotles kaebaja aukohtumenetluse algatamist seoses sellega, et A.K riikliku kaitsjana ei kohtunud kaebajaga kunagi, mistõttu kannatas kaebaja ja kaitsja konfidentsiaalne suhe, nõudis oma 21.06.2011 kirjaga tasu riikliku kaitsjana tegutsemise eest ning allkirjastas eelmise riikliku kaitsja poolt koostatud kassatsioonkaebuse ja esitas selle Riigikohtule (taotlus tl 70). Muid etteheiteid A.K le pole kaebaja esitanud ka 24.11.2011 e-kirjas ega 19.01.2012 ekirjas (tl 70p-71). Viimases e-kirjas sisaldub selline etteheide: "R.P riiklik kaitsja ei ole mitte kunagi küsinud temalt, kas isikul oli subjektiivne õiguskäsitlus rahvusvahelisest õigusest ja tavast tulenevalt. Seega ei saanud ka riiklik kaitsja esitada Riigikohtule kaitseargumenti selles osas, mis välistas süüteokoosseisu. Veelgi enam, tulenevalt rahvusvahelisest õigusest peavad kaitsja ja süüdistatav kohtuma." Ülejäänud taotluse väited keskenduvad selgitusele, et isiklik kohtumine oli vajalik kuna R.P telefonikõnesid kuulati pealt ning V.L poolt koostatud kassatsioonkaebus ei sisaldanud olulist informatsiooni just seetõttu, et nende telefonivestlusi kuulati pealt varasemalt esitatud teabele oli võimudel ligipääs advokaadibüroos korraldatud läbiotsimise tõttu.
  4. Ringkonnakohus leiab, et aukohus pidi taotluse lahendamisel kontrollima, kas distsiplinaarüleastumise koosseisu annab välja see, et A.K ei kohtunud kaitsealusega isiklikult, vahetades kliendiga üksnes e-kirju ja suheldes telefonitsi, et ta esitas Riigikohtule teise advokaadi poolt koostatud kassatsioonkaebuse ja küsis riigi õigusabi osutamise eest raha. Kui väidetav tegu kujutas endast distsiplinaarüleastumist, tuli kontrollida, kas teo toimepanemine on tõendatud. Kahe esimese süüdistuse osas leidis aukohus, et tegemist pole distsiplinaarüleastumisega ja riigi õigusabi eest raha küsimine ei leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei leia, et siinkohal oleks halduskohtu otsuses toodud põhjendustele midagi lisada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud A.K suhtes hoopis uued süüdistused, leides, et A.K jättis kassatsioonkaebuse koostamisel esitamata mitmed argumendid, mida kaebaja soovis kohtule esitada: et kaebajale süüks pandud kuritegu oli aegunud, et kaebaja kirjutas kokkuleppele alla elu ja tervise kaotamise hirmus ja et karistusseadustiku (KarS) § 386 sellisena, nagu seda sisustas prokurör, on vastuolus konventsiooni art-tega 7 ja
  5. Neid süüdistusi pole aukohus menetlenud ning seetõttu jätab ka ringkonnakohus need tähelepanuta.
  6. Kaebaja etteheide kohtule, et kohus on jätnud tema põhilised argumendid vastamata, ei ole põhjendatud. Nagu apellatsioonkaebusest selgub, seonduvad põhilised vastamist nõudvad 8
(9)3-12-1016 argumendid väidetega A.K rikkumistest kassatsioonkaebuse koostamisel. Need väited esitati esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, seega ei saanudki halduskohus neile vastata. 20. Eelnevast tulenevalt on R.P apellatsioonkaebus põhjendamatu ning kohtuotsuse tühistamiseks pole alust. Menetluskulud kannab

§ 108lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja tasus halduskohtus 15,97 eurot ja apellatsioonimenetluses 15 eurot riigilõivu. Vastustaja taotles halduskohtu 210 euro esindajatasu väljamõistmist kaebajalt, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Selles osas puudub õiguslik alus halduskohtu seisukoha ümber vaatamiseks, sest apellatsioonkaebust pole esitatud. Apellatsioonimenetluses pole vastustaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kaebaja menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 109

lg 1 alusel tema enda kanda, sest menetluskulud saab välja mõista ainult juhul, kui esitatakse õigel ajal menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.