Obsah (7)

§ 5§ 436§ 367§ 405§ 442§ 122§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. märtsil 2013.a kell 16.00 kohtu tsiviilkantsele

) § 405 lg 1 kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

§ 5

lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 sätestab, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg 1 on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on laenu saanud. Hageja on esitanud kohtule tõenditena 31.01.2010.a. kostja poolt digitaalselt allkirjastatud portaali XXX kasutustingimused ja laenutaotluse laenulepingu sõlmimiseks (I kd t/l 22-32, 33-38). Nimetatud 31.01.2010.a. laenutaotlusest nr. 1864 nähtub, et laenuvõtja tegi XXX kasutajatele suunatud siduva pakkumuse laenulepingu sõlmimiseks järgmistel põhitingimustel: põhisummaga alates 4 000 krooni, mis laenutaotluse päeva seisuga vastab 255,65 eurole (edaspidi minimaalne põhisumma) kuni 8 000 krooni, mis laenutaotluse päeva seisuga vastab 511,29 eurole; intressiga kuni 35% aastas, tagasimaksmise tähtajaga 12 kuud (I kd t/l 33). Antud pakkumuse üldtingimuste p 3.1 kohaselt laenulepingu sõlmimisel isePankuris debiteeritakse 2 tunni jooksul oksjoni võitmisest automaatselt ning samaaegselt investori isepankurikontot ning krediteeritakse laenuvõtja XXX kontot. Sellega loetakse laenuleping investori poolt täidetuks ning laenulepingu alusel investori poolt võlgnetav summa ehk vastava laenulepingu järgne põhisumma üleantuks (I kd t/l 34).
3. Samuti nähtub kasutaja „paraskovija“ XXX konto väljavõttelt, et 14.02.2010.a on erinevad investorid kandnud kontole erinevaid summasid kokku 7 200 krooni (I kd 39-40). Samuti nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et SOÜ kontolt on tehtud väljamakse kostja isiklikule kontole SEB Pangas summas 7 200 krooni (II kd t/l 244, 246). Kohus on seisukohal, et eeltooduga on tõendatud, et kostja on hagejalt hagiavalduses märgitud summas laenu saanud.
4. Asjakohased ei ole siin kostja väited selle kohta, et ta ei oska digitaalallkirja anda. On üldteada asjaolu, et kui PIN-koodid satuvad koos ID-kaardiga pahatahtliku inimese kätte, on viimasel võimalik anda ID- kaardi omaniku eest juriidiliselt siduvat digiallkirja. 3 Digitaalallkirja seaduse (DAS) § 2 lg 1 järgi on digitaalallkiri tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks oma seost dokumendiga. DAS § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal, kui seadusega ei ole neid tagajärgi piiratud ning on tõendatud allkirja vastavus käesoleva seaduse § 2 lõike 3 nõuetele. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt digitaalallkirja andmine ei too kaasa käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta.
5. Kostja on kohtule esitanud Põhja Prefektuuri Kriminaalbüroo 06.10.2010.a. teatise nr. 10.203/71306, millest nähtuvalt on majanduskuritegude talitus 04.08.2010.a. registreerinud PU avalduse selle kohta, et kostja nimele sõlmiti tundmatute isikute poolt läbi XXX portaali laenulepingud ning laenulepingujärgsed kohustused on täitmata ning selle avalduse alusel on alustatud kriminaalasi (I kd t/l 52). Kostja avaldas samas ise 07.11.2012.a. kohtuistungil, et andis oma ID-kaardi kasutamiseks tuttavale, kes kuritarvitas usaldust (II kd t/l 239). Samas ei osanud kostja selgitada, milliseks tehinguks ja kuidas tema ID-kaarti vajati. Kostja selgituse kohaselt, andis ta oma ID-kaardi selleks, et aidata mingit firmat. Kui isik annab oma IDkaardi teisele isikule kasutamiseks, peab ta arvestama sellega, et talle võib saabuda ebasoovitavaid tagajärgi. ID-kaardi tuttavale noormehele kasutada andmisega aktsepteeris kostja sisuliselt, et tema ID-kaardiga tehakse kostja nimel mingeid tehinguid. Seega ei ole millegagi tõendatud või põhistatud kostja poolt väidetu, et kostja digitaalallkiri on antud ilma kostja nõusolekuta. Lisaks on laenusumma laekunud kostja isiklikule pangakontole ning seega on laenusaajaks antud juhul kostja.
6. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja XXX veebikeskkonna pidaja, mille kaudu sõlmivad isikud üksteisega krediidilepinguid. Selle veebikeskkonna kaudu on ka kostja sõlminud krediidilepingud. Hageja 21.11.2011.a. ühtse menetlusdokumendi p. 1.7 järgi on 14.02.2010.a. kostja poolt investoritega sõlmitud lepingud, sama menetlusdokumendi p 1.8 kohaselt on lepingute sõlmimine kostja ja investorite vahel tõendatud kostja poolt allkirjastatud laenutaotlusega nr. 1864 (II kd t/l 3). Seega hagiavalduse lisadeks olevatest krediidilepingutest nähtub, et krediidiandjateks olid antud juhul erinevad füüsilised ja juriidilised isikud, mitte hageja (I kd t/l 33).
7. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohtule on esitatud nõude loovutamise lepingud, mille kohaselt on 12 investorit 31.01.2010.a. laenutaotluse nr. 1864 alusel sõlmitud laenulepingutest tuleneva nõude loovutanud hagejale (II kd t/l 267-290). Oma nõudeid ei ole hagejale loovutanud RP, MK ja V OÜ. MK on laenanud kostjale 100 krooni, RP100 krooni ja V OÜ 2 000 krooni (II kd t/l 25, 43, 67). Seega ei ole nende nõue hagejale üle läinud ning ei ole põhjendatud nende antud laenusummat kokku 2 200 krooni kostjalt hageja kasuks välja mõista. Selles osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt põhivõlgnevusena välja mõista 319,56 eurot (7 200 – 2 200 : 15,6466 = 319,56).
8. Hageja taotleb lisaks põhivõlale kostjalt eelpoolviidatud lepingute alusel intressi summas 269,86 eurot väljamõistmist. Riigikohus on 29.01.2007.a. tsiviilasjas nr. 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja 4 rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
9. Asjas on tuvastatud, et laenulepingute kohaselt tuli laen tagastada kaheteistkümne kuu jooksul. Seega kasutas kostja laenu ajavahemikus 14.02.2010.a. -14.02.2011.a. ning sama ajavahemiku eest tuli kostjal tasuda laenu kasutamise eest ka intressi. Hageja väidete kohaselt on kostja ja investorid lepingu sõlmimisel leppinud kokku intressimäära 34,47 % aastas. Kostja nimetatud intressimäärale vastuväited esitanud ei ole. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista intress 110,15 eurot (34,47% summast 319,56 eurot). Kuigi kostja esindaja on taotlenud intressi vähendamist, jätab kohus nimetatud taotluse rahuldamata, kuivõrd intressi vähendamist seadus ei võimalda. Riigikohus on 16.06.2008.a. lahendis nr. 3-2-1-54-08 p 12 väljendanud seisukohta, et erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
10. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Tulenevalt laenutaotluse p 5.2 on viivisemääraks 0,2% kalendripäevas laekumata summalt.

§ 367

kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud, kooskõlas eelnimetatud sätetega ja kuulub seega rahuldamisele.

1. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega võimaldab viidatud säte kohtul oma diskretsiooniõigust kasutades vähendada nõutav viivise summa mõistliku suuruseni võttes arvesse konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Kohus otsustab viivisnõude vähendamise lepingupoolte huve kaaludes.
2. Kostja taotles makseraskuste tõttu viivise vähendamist poole viivise summa võrra. Kostja on invaliidsuspensionär ja tema sissetulekuks on 260 eurot. Kohtupraktikas on asutud muuhulgas seisukohale, et kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu seaduses sätestatust suuremas ulatuses. Sellist seisukohta on korduvalt väljendanud Riigikohus oma lahendites nr. 3-2-166-05 ja 3-2-1-87-
3. Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks võla mittetagastamise tõttu tekkinud kahju. Kohus asub seisukohale, et arvestades väljamõistetavat summat ja kostja varalist seisu, ning seda, et ka hageja ise avaldas kohtuistungil nõusolekut viivise vähendamiseks 50 % ulatuses, tuleb väljamõistetavat viivist vähendada summani 200 eurot.
4. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus peab põhjendatuks hageja kasuks välja mõista kostjalt lepingujärgse põhivõlgnevuse summas 319,56 eurot, intressi summas 110,15 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 200 eurot ning 0,2% päevas viivist põhinõudelt, s.o 319,56 eurolt alates 22.11.2011.a kuni põhinõude kohase täitmiseni.
5. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse lähtub kohus euro kasutusele võtmise seaduse §s 5 sätestatud arvutusreeglitest ja Euroopa Keskpanga ametlikust vahetuskursist.
6. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 5
7. 09.11.2012.a esitas hageja kohtule taotluse 07.11.2012.a kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kohus on seisukohal, et juhindudes

§ 405lg 1 p 1 tuleb hageja taotlus protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.

Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 22.

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122lg 1 ja § 123 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 460,16 eurot.

Menetluskulude jaotamine 23.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades käesoleva tsiviilasja materjale, asjaoluga, et kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt ning kostja rasket materiaalset olukorda, tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik 6