← Eesti

3-12-550/34

Obsah (10)§ 135§ 105§ 178§ 185§ 189§ 181§ 150§ 13§ 14§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-550

) § 181 lg 1 p 8 alusel töötamiseks OÜ NG. Elamisluba Eestis töötamiseks anti perioodiks 25.03.2011-24.03.2013. 2. PPA tunnistas 11.01.2012 otsusega nr 15.3-3/17-1

§ 135

lg 2 p 2 ja § 16 ja § 212 alusel A.V antud tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 11.01.2012. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole A.V elamisloa kehtivusaja jooksul OÜ-st NG töötasu ega juhatuse liikme tasu saanud. A.V ei ole veenvalt suutnud tõendada, et OÜ NG oleks aktiivselt tegutsev või et töötasu mittemaksmine oli tegelikult tingitud ettevõtte äritegevuse käivitamisega seotud suurte kuludega. A.V anti tähtajaline elamisluba juba märtsis 2011, kuid käesoleva ajani ei ole ettevõte suutnud maksta A.V töötasu ega juhatuse liikme tasu. PPA-l on põhjendatud alus arvata, et A.V i tegelik Eestis elamisloa omamise eesmärk ei ole seotud OÜ NG juhtimise ja aktiivse äritegevusega Eestis. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva oluliselt A.V i võimalusi Eestis äritegevusega tegeleda, kuna ta võib saada Eestis viibimiseks viibimisaluse vastavalt

§ 105lg-le 3.

A.V viibis Eestis üksnes lühiajaliselt, külastades Eestit maksimaalselt kahe järjestikuse päeva kaupa. Seega on A.V il võimalik tegeleda äritegevusega Eestis ka viisa alusel. 3. A.V esitas 23.01.2012 PPA-le vaide, mille PPA 10.02.2012 vaideotsusega nr 15.3-8/11-1 rahuldamata jättis. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt jääb PPA-le arusaamatuks vaide esitaja viide juriidiliste isikute OÜ NG ja OÜ R I tegevuse reorganiseerimisele, mille osanik ja juhatuse liige vaide esitaja on. A.V anti tähtajaline elamisluba töötamiseks OÜ NG. Välismaalasel, kellele on antud tähtajaline elamisluba töötamiseks, on lubatud Eestis töötada üksnes elamisloas kindlaks määratud tingimustel. Kui vaide esitaja tähtajalises elamisloas kindlaks määratud töötamise tingimused muutuvad (muutub tööandja), siis tulenevalt

§ 135

lg-2 p-st 2 on PPA-l kohustus tunnistada isikule antud elamis- ja tööluba kehtetuks. PPA järelkontrolli tulemusena teatavaks saanud andmetel ei maksnud OÜ NG A.V tema tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal mitte kordagi töötasu ega juhatuse liikme tasu, mistõttu ei olnud vaide esitaja puhul täidetud

§ 178lg-s 4 sätestatu.

Seega esines vaide esitaja puhul elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu ja PPA on tulenevalt

§ 135

lg 2 p-st 2 põhjendatult tunnistanud kehtetuks tema tähtajalise elamisloa töötamiseks juriidilise isiku juhtorgani liikmena. Samuti ei ole piiriületuste andmebaasi andmetel A.V elamisloa kehtivuse ajal Eestisse elama asunud. Elamisloa olemusest tulenevalt on elamisluba mõeldud välismaalasele eelkõige Eestis elamiseks, mis eeldab Eestis püsivat viibimist. Juhul, kui välismaalase soov on riiki lühiajaliselt külastada, tuleb selleks taotleda viisa. Seega tähtajalise elamisloa omamine A.V i puhul ei ole põhjendatud. PPA algatas A.V i tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise 07.11.2011. Nimetatud kuupäeval oli tõepoolest vaide esitaja elukoht Eestis registreerimata. Samas, vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli nimetatud tingimus täidetud (vaide esitaja registreeris oma elukoha Eesti rahvastikuregistris alates 18.11.2011) ning PPA ei tunnistanud vaide esitaja tähtajalist elamisluba kehtetuks

§ 135lg 1 p 1 alusel.

PPA tunnistas A.V i tähtajalise elamisloa kehtetuks

§ 135

lg 2 p 2 alusel, kuna vaide esitaja suhtes esines ka teisi elamisloa kehtetuks tunnistamise asjaolusid. Samuti jäi PPA-le arusaamtuks vaide esitaja viide HMS § 36 lg 1 p-le 4. PPA 14.11.2011 kirjaga nr 15.3-10/56666 teavitati vaide esitajat tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, algatamise põhjustest ja võimalusest 2

(8)3-12-550 esitada oma arvamus ja vastuväited. Vaide esitaja esitas PPA-le enda selgituse 06.01.
  1. Dokumentaalseid tõendeid kinnitamaks, et isikule makstakse juhtorgani liikme tasu või töötasu, isik ei esitanud. Samuti ei soovinud vaide esitaja PPA-lt täiendavaid selgitusi. PPA möönab, et 11.01.2012 otsuses nr 15.3-3/17-1 ei ole PPA põhjendanud, mis asjaoludel ei arvestatud vaide esitaja 06.01.2012 palvet pikendada täiendavalt legaalset sissetulekut tõendavate dokumentide esitamise tähtaega kuni märtsikuuni
  2. Samas oli PPA arvamusel, et täiendav dokumentide tähtaja pikendamine ei ole põhjendatud. Vaide esitaja elamisloa nõuded peavad olema täidetud kogu elamisloa kehtivusaja jooksul, s.o alates 25.03.
  3. A.V esitas 15.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 11.01.2012 otsuse nr 15.3-3/17-1 tühistamist. Elukoha rahvastikuregistris registreerimise kohustuse täitmisega viivitamise põhjustas objektiivne takistus - 21.04.2011 toimunud tulekahjus hävis eluruum, mille kasutamiseks kaebajal oli üürileping sõlmitud. Samas esitas kaebaja rahvastikuregistri pidajale avalduse elukoha registreerimiseks 06.10.2011 ehk uue üürilepingu sõlmimise päeval, ent rahvastikuregistris vastava kande tegemine viibis registripidaja tõttu ning kanne tehti alles 18.11.
  4. Kaebaja on esitanud haldusmenetluse käigus tõendid OÜ NG ja OÜ R I reorganiseerimise kohta. Kaebaja selgitas, et enne äriregistris vastavate muutmiskannete tegemist ja nõuetekohaste majandusaasta aruannete esitamist ei olnud võimalik esitada andmeid juhatuse liikme kohustuste täitmise eest tasu maksmise kohta. Kaebaja taotles sel põhjusel PPA-lt dokumentide esitamiseks tähtaja pikendamist, ent haldusorgan seda taotlust ei rahuldanud. Menetluse käigus ei nõudnud PPA tõendite esitamist selle kohta, et juhatuse liikme tasu pole kaebajale makstud seoses ettevõtlustegevuse alustamise korraldamisega. Vaidlustatud otsus ei ole vajalik ega proportsionaalne ning kaalutlusõigust on teostatud ilma olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvesse võtmata.
  5. PPA palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks põhjuseks ei olnud asjaolu, et kaebaja ei täitnud registreerimiskohutust rahvastikuregistris, vaid asjaolu, et kaebaja ei täitnud elamisloas sätestatud tingimusi.

§ 185

alusel töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas määratakse kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused ning kaebajale anti tähtajaline elamisluba töötamiseks OÜ NG juriidilise isiku juhtorgani liikmena, ent järelkontrolli käigus selgus, et töötasu ega juhatuse liikme tasu pole kaebaja sellest äriühingust saanud. Kui elamisloas kindlaks määratud töötamise tingimused muutuvad, tuleb

§ 135

lg 2 p 2 kohaselt elamisluba kehtetuks tunnistada ning tööandja muutumise korral oleks kaebaja pidanud taotlema uut tähtajalist elamisluba. OÜ NG ei ole kaebajale kordagi tasu maksnud ning seega ei olnud

§ 178lg 4 sätestatu kaebaja puhul täidetud.

Menetluse käigus tuvastati, et kaebaja viibib Eestis üksnes lühiajaliselt, külastades Eestit maksimaalselt kahe järjestikuse päeva kaupa. Elamisluba on mõeldud välismaalasele eelkõige Eestis elamiseks, mis eeldab püsivat Eestis viibimist. Vastustaja viitas

§ 105

lg-le 3 ning selgitas, et kui kaebaja tõeline kavatsus on Eestis ettevõtte juhtorgani liikme funktsioonide täitmine, siis seda on võimalik teostada viisa alusel riigis viibides, ning hiljem, kui ettevõte on tegutsema asunud, on tal võimalus soovi korral uuesti tähtajalist elamisluba taotleda. Samuti on tal võimalus taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel ja seda ka saada, kui ta vastab elamisloa andmise tingimustele. 6. Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2012 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. PPA andis 25.03.2011 otsusega nr 2023646746/TE kaebajale kaheaastase tähtajaga elamisloa töötamiseks. Nimetatud otsusest nähtub üheselt, et elamisluba on antud töötamiseks konkreetse äriühingu, s.o OÜ NG (registrikood XXXXXXX) juhatuse liikmena töökohaga Tallinnas. Selliste tingimuste kindlaksmääramise kohustus tuleneb

§ 185lg-st 1, kus sätestatakse, et 3

(8)3-12-550 töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas määratakse kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused, sealhulgas vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht.

§ 185

lg-s 3 sätestatakse, et välismaalasel, kellele on antud tähtajaline elamisluba töötamiseks, on lubatud Eestis töötada üksnes elamisloas kindlaks määratud tingimustel. Vaidlusaluses otsuses on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alusena viidatud

§ 135lg 2 p-le 2.

Kohus nõustub, et olukorras, kus ilmneb, et isik, kellele on antud elamisluba töötamiseks, ei tööta elamisloa andmise otsuses sätestatud tingimustel, tuleb elamisluba eeltoodud alusel kehtetuks tunnistada. Vaidlusaluse otsuse õigusliku alusena oleks võinud kohtu arvates viidata hoopis

§ 189

p-le 2, mille kohaselt tunnistatakse töötamiseks antud tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui elamisloas kindlaks määratud töötamise tingimus on muutunud. Antud juhul on aga ilmne, et sellele normile viitamata jätmine ei ole mõjutanud asja sisulist otsustamist.

§-s 176 sätestatakse, et tähtajalise elamisloaga töötamiseks antakse välismaalasele õigus viibida Eestis ja töötada Eestis registreeritud tööandja juures elamisloas määratud tingimustel. Olukorras, kus isik tegelikult ei asu tööle elamisloas näidatud tingimustel, saab tagantjärele väita, et esineb sellise elamisloa andmisest keeldumise alus. Asjaolu, et isik ei ole reaalselt Eestisse tööle asunud, on käsitatav ka töötamise tingimuse muutumisena

§ 189

p 2 mõistes.

§ 135

lg 2 p 2 ja § 189 p 2 eesmärk on tunnistada elamisluba kehtetuks, kui elamisloa kehtivuse ajal tuvastatakse, et asjaolusid, mis tingisid elamisloa andmise, tegelikult (enam) ei esine. Vaidlust ei ole selles, et OÜ NG ei ole kaebajale kogu kaebaja elamisloa kehtivusaja jooksul teinud ühtegi töötasuväljamakset ei palga ega äriühingu juhatuse liikme tasuna. Seega puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebaja tegelikult elamisloas nimetatud tingimusi täitnud oleks. Asjaolu, et kaebaja on äriregistrisse OÜ NG juhatuse liikmena kantud, ei oma siinkohal tähtsust. Elamisluba anti kaebajale Eestis töötamiseks, st reaalselt Eestis töötaja või juhatuse liikme igapäevaste ülesannete täitmiseks. Kohtu hinnangul saaks sellist töötamist tõendada eelkõige just töötasu (palga või juhatuse liikme tasu) saamine. Olukorras, kus sellist tasu isikule makstud ei ole, ei saa töötamist eeldada. Mingeid muid tõendeid Eestis OÜ NG juhatuse liikmena töötamise kohta ei ole kaebaja aga esitanud. Vaidlustatud otsuses on põhjendatult viidatud ka

§ 178

lg-le 4, milles sätestatakse, et tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise korral peab välismaalase töötasu võimaldama tema toimetulekut Eestis.

§ 181

lg 1 p 8 kohaselt ei nõuta kaebajalt küll, et talle makstava töötasu suurus vastaks

§-s 107 sätestatule, ent sellele vaatamata on äraelamist tagava piisava sissetuleku saamine samuti elamisloa andmise aluseks olevaks asjaoluks. See, et kaebajale ei ole ametikohal, kus töötamiseks talle tähtajaline elamisluba anti, tegelikult töötasu saanud, on omakorda asjaoluks, mis tingib elamisloa kehtetuks tunnistamise ehk teisisõnu asjaoluks, mis välistab elamisloa andmise aluseks oleva asjaolu (äraelamiseks piisav sissetulek) esinemise. See õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik esitada PPA-le OÜ NG ja OÜ R I juhatuse liikme kohustuste täitmise eest saadud tulude kohta andmeid seoses nende äriühingute ümberstruktureerimisega, ei ole tõsiseltvõetav. Vastustaja on Maksu- ja Tolliametist järele uurinud, et kaebajale ei ole kogu elamisloa kehtivusaja jooksul mingeid töötasuväljamakseid tehtud. Sellele asjaolule ei ole kaebaja ka vastu vaielnud. Asjaolu, et kunagi tulevikus võiks teoreetiliselt kaebajal tekkida õigus OÜ-lt NG mingisugust tasu nõuda, ei oma siinkohal tähtsust. Samuti puuduvad sellise õiguse kohta igasugused tõendid. Asjassepuutumatud on kaebaja väited, mis seonduvad OÜ-ga R I, kuna elamisluba oli kaebajale antud töötamiseks OÜ NG juhatuse liikmena ning töötamine või tasu saamine OÜ-st R I ei omanud ei elamisloa andmisel ega ka selle kehtetuks tunnistamisel mingisugust tähtsust. Kui kaebaja tegelikult soovib töötada OÜ-s R I, on 4

(8)3-12-550 tal võimalik taotleda selleks uut elamisluba. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja ei ole kaalunud tehtud otsuse tagajärgi kaebaja jaoks. Vastustaja on vaidlustatud otsuses kaebaja huve kaalunud ning kohtu meelest põhjendatult leidnud, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva oluliselt kaebaja võimalusi Eestis äritegevusega tegeleda. Tulenevalt

§ 150

lg-st 3 on kaebajal võimalik oma ettevõtete juhtimiseks Eestis viibida ka viisa alusel. Vastustaja poolt kohtule esitatud piiriületuse andmetest nähtuvalt ei ole kaebaja tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestis pikemaajaliselt viibinud, olles siin käinud küll mitmel korral, ent viibides Eestis iga kord vaid lühiajaliselt maksimaalselt paar päeva järjest. Seega ei kinnita kaebaja tegelik käitumine kuidagi tema vajadust Eesti tähtajalise elamisloa järele. Elamisloa eesmärk on anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema aja vältel püsivalt elada ja/või töötada. Välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikud alused olid loetletud

§-s 51 ja välismaalasele antav tähtajaline elamisluba on vaid üks võimalikest viibimisalustest. Tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine on põhjendatud juhul, kui isiku Eestis viibimise vajadust ei saa rahuldada mõne muu viibimisaluse andmisega. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt elada ja/või töötada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib Eestisse saabuda viisa alusel. Samuti on vastustaja kohtumenetluses õigesti selgitanud, et kui kaebajal tõepoolest tekib reaalne vajadus ettevõtete juhtimise või neis töötamise eesmärgil Eestis pikaajaliselt ja püsivalt viibida, on tal võimalik uuesti taotleda elamisluba. Käesoleva vaidluse esemeks oleva elamisloa kehtetuks tunnistamine ei välista kaebajale uue elamisloa andmist, kui selleks on tegelik vajadus ning esinevad elamisloa andmist õigustavad asjaolud. Asjaolu, et kaebaja ei olnud oma elukohta rahvastikuregistris registreerinud, ei ole vaidlusalusest otsusest nähtuvalt olnud elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Elukoha registreerimata jätmine oli küll üks argumente, mille tõttu elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust alustati, ent otsusest nähtub üheselt, et vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et otsuse tegemise ajaks oli kaebaja oma elukoha rahvastikuregistris registreerinud. Elukoha nõuetekohane registreerimine ei muuda olematuks aga tõsiasja, et kaebajale pole äriühingust, milles töötamiseks talle elamisluba anti, töötasu makstud, ning see asjaolu eraldivõetuna on piisav tegemaks järeldust, et kaebaja ei ole tegelikult Eestisse tööle asunud ning ta ei saa Eestis töötades äraelamiseks piisavat sissetulekut. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. A.V palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vaidlustatav otsus ei ole vajalik ja proportsionaalne ning kaalutlusõigust on teostatud ilma olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvesse võtmata.

§ 13

lg 1 sätestab Eesti territooriumil välismaalaste viibimisega seotud haldusmenetluse eesmärgi – tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riikliku julgeoleku kaitse vajadusele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei välista lg-s 1 sätestatud eesmärk muude asjaolude või kaalutluste arvestamist menetluses.

§ 14

lg 1 kohustab haldusorganit arvestama välismaalase asjassepuutuvaid õigusi, mille kasutamiseks välismaalane peab enda hinnangul Eestisse saabuma, ajutiselt Eestis viibima, Eestis elama või Eestis töötama. Kohus hindas kaebaja väiteid ja tõendeid ebaõigesti. Kaebaja väitis, et elamiseks oli takistus – kaebaja üürilepingu esemeks olnud eluruum XXXXXXX hävis 21.04.2011 toimunud tulekahjus ning uus üürileping sõlmiti 06.10.2011 ja samal päeval esitati teatis rahvastikuregistrile. Kaebaja 5

(8)3-12-550 on esitanud ka nimetatud asjaolu kinnitavad tõendid. Kaebaja väidet tuleb hinnata tema kasuks selliselt, et eluaseme puudumine takistas teatud perioodil nii elamist kui ka OÜ NG juhatuse liikme kohustuste täitmist. Seega puudus kaebajal mõjuval põhjusel võimalus täita tähtajalise elamisloa saamise tingimust – töötada OÜ NG juhatuse liikmena ja saada oma kohustuste täitmise eest vastavat tasu vajalikus suuruses. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et haldusorgan ei lahendanud HMS
  1. ptk
  2. jao sätteid eirates vaideotsusega vaiet, millega vaidlustati tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamine. Kohus jättis tähelepanuta ka väite, et haldusmenetluses ei nõudnud haldusorgan kaebajalt tõendite esitamist selle kohta, et tasu mittemaksmine oli seotud ettevõtlustegevuse alustamisega, ega selgitanud, et selliseid tõendeid võib esitada „vastuolus“ HMS § 36 lg 1 p 4 nõuetega.
  3. PPA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

§ 118

on loetletud tähtajalise elamisloa andmise alused ja nimetatud paragrahvi p 4 kohaselt võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa Eestis töötamiseks.

nimetatud sätte mõte on anda võimalus Eestisse elama asuda välismaalasele, kes soovib Eestis töötada ja riigile makse maksta. A.V anti kaheaastase kehtivusega elamisluba töötamiseks OÜ NG. Elamisloa taotluse menetlemise ehk eelkontrolli käigus selgitab PPA välja kõik elamisloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel tähtsust omavad asjaolud ja teeb hinnangulise otsuse – kas välismaalase elamisloa taotlemise eesmärk on see, mida välismaalane väidab olevat. Kui ei esine asjaolusid, mis viitaksid, et välismaalane ei kavatse Eestisse elama asuda või võetud kohustusi ei täideta, siis ei ole ka alust elamisloa andmisest keeldumiseks. Kuna kaebaja taotles tähtajalist elamisluba töötamiseks OÜ NG ja vastustaja hinnangul ei esinenud elamisloa andmise hetkel 25.03.2011 asjaolusid, mis viitaksid, et kaebaja ei asu töötama ettevõttesse OÜ NG, siis ei olnud vastustajal alust nimetatud isikule elamisloa andmisest keeldumiseks. Järelkontrolli käigus selgus, et A.V ei ole oma tähtajalise elamisloa kehtivusajal saanud töötasu ega ka juhatuse liikme tasu OÜ NG poolt. Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et olukorras, kus isik tegelikult ei asu tööle elamisloas näidatud tingimustel, saab tagantjärele väita, et esineb sellise elamisloa andmisest keeldumise alus. Juhul kui elamisloa saanud isik tegelikult tööle ei asu, saab tagantjärele ilmnenuks lugeda, et elamisloa andmise aluseks olevad asjaolud, mille saabumist elamisloa andmisega eeldati, ei saabunud ning elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada. Puuduvad tõendid, et A.V oleks OÜ NG juhatuse liikmena Eestis töötanud. Asjaolu, et ettevõttes OÜ NG toimub reorganiseerimine, ei ole aluseks elamisloa kehtima jätmiseks, sest kaebajale on antud tähtajaline elamisluba tegelemiseks ettevõttes OÜ NG, mitte aga OÜ R I. Asjakohatu on kaebaja väide, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid seoses elukoha registreerimisega rahvastikuregistris. Elukoha rahvastikuregistris registreerimata jätmine oli üks põhjusi, mille tõttu elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust alustati. Esitatud materjalide kohaselt on A.V oma elukoha rahvastikuregistris registreerinud. Seega ei olnud elukoha õigeaegne registreerimata jätmine tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Asjaolu, et elukoha puudumine oli A.V i jaoks teatud perioodil takistuseks OÜ NG juhatuse liikme kohustuse täitmiseks, ei ole tõene. Piiriületuste andmetest nähtuvalt ei viibinud kaebaja vahetult enne, tulekahju ajal ega pärast tulekahju Eestis. A.V on käinud küll Eestis mitmeid kordi, ent viibinud iga kord vaid lühiajaliselt maksimaalselt paar päeva. Kaebajal oli koheselt pärast eluruumi kahjustumist võimalus otsida uus elukoht, mitte teha seda pool aastat hiljem. Kaebaja on ise oma käitumisega näidanud, et ta ei vaja elamisluba Eestis. 6

(8)3-12-550 Vastustaja ei ole rikkunud HMS tulenevaid nõudeid haldusmenetluse ja vaidemenetluse läbiviimisel. Nimetatu nähtub ka vaidlusalusest otsusest ning esitatud materjalidest. Vaidemenetlusega seotud asjaolude otsuses kajastamata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et A.V tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud. Vaidlustatud otsus on kaalutletud ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud ka kohtumenetluse norme. Kohus ei ole jätnud kaebuse lahendamise seisukohast olulisi väiteid tähelepanuta. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Kohus ei ole jätnud tähelepanuta kaebaja seisukohta, et vaidlustatud haldusakt ei ole vajalik ja proportsionaalne ning otsus on tehtud olulisi asjaolusid ja põhjendatud huvisid arvesse võtmata. Kohus leidis, et vastustaja on kaebaja huve kaalunud ning põhjendatult leidnud, et tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva oluliselt kaebaja võimalusi Eestis äritegevusega tegeleda. Kohus on oma seisukohta selgitanud piisava põhjalikkusega.
  3. Halduskohtule esitatud kaebuses tõi kaebaja eluruumi üürilepingu eseme 21.04.2011 põlemise, 06.10.2011 uue üürilepingu sõlmimise, samal päeval rahvastikuregistrile teatise esitamise ja registris 18.11.2011 muudatuse tegemisega seonduvad faktilised asjaolud välja, põhjendamaks väidet, et rahvastikuregistris registreerimiskohustuse täitmiseks esinesid objektiivsed asjaolud. Nimetatud väitest lähtudes on halduskohus otsuses selgitanud, et elukoha registreerimisega seonduv ei olnud elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt pidanuks kohus neist faktilistest asjaoludest järeldama hoopis seda, et mõjuv põhjus – eluaseme puudumine – takistas kaebajal Eestis elamist ja OÜ NG juhatuse liikme kohustuste täitmist ning seega ka juhatuse liikme tasu saamist. Apellatsioonkaebusest järelduvalt kaebaja möönab, et ta perioodil 21.04.2011-06.10.2011 Eestis ei elanud ja OÜ NG juhatuse liikme kohustusi ei täitnud. Kaebaja arusaama, et tal oli selleks elamisloa kehtetuks tunnistamise kontekstis mõjuv põhjus, ringkonnakohus ei jaga, vaid nõustub vastustajaga, et kaebaja enda käitumine näitab, et tal ei olnud elamisluba töötamiseks vaja. Kaebajale anti 25.03.2011 otsusega elamisluba töötamiseks tööandja äriregistri koodiga XXXXXXX (OÜ NG) juhatuse liikmena töötamiskohaga aadressil XXXXXXXXXX(tl 72). Olukorras, kus isikul on äriühingu juhatuse liikme igapäevaste kohustuste täitmiseks vaja elada Eestis ning tema väidetav eluase hävib, ei ole mõeldav, et ta hangib uue eluaseme Eestis elamiseks alles ca poole aasta pärast.
  4. Kaebaja heidab halduskohtule ette väite tähelepanuta jätmist, et haldusorgan pole lahendanud vaideotsusega vaiet, milles vaidlustati elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamine. PPA 14.11.2011 kirjaga (tl 9) teatati kaebajale, et PPA algatas 07.11.2011 elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse, anti tähtaeg arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, samuti selgitati, et kaebaja poolt esitatavaid võimalikke olulisi tõendeid arvestatakse elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Nn vaie sellele teatisele on kaebuse lisa 2 – elektronposti aadressilt XXXXXXXX A.V i nimel PPA 14.11.2011 kirjale 06.01.2012 saadetud vastus (tl 10-12, tõlge tl 50). Nimetatud elektronkiri ei ole vormi ega ka sisu poolest vaie, vaid elamisloa kehtetuks 7
(8)3-12-550 tunnistamise menetluses esitatud arvamus ja vastuväited elamisloa kehtetuks tunnistamisele, sisaldades lisaks taotlust arvamuse ja tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks. Arvamusele ja vastuväidetele ei saanud ega pidanud PPA vaideotsusega reageerima. Kaebaja arusaam, et PPA pidanuks menetlema kaebaja arvamust ja vastuväiteid vaidena HMS
  1. ptk
  2. jao sätteid järgides, on ekslik.
  3. Kaebaja heidab kohtule ette ka väite tähelepanuta jätmist, et haldusmenetluses ei nõutud kaebajalt tõendeid selle kohta, et tasu mittemaksmine oli seotud ettevõtlustegevuse alustamisega. Olukorras, kus isikule teatatakse töötamiseks antud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest põhjusel, et ta ei ole saanud elamisloa kehtivuse ajal tööandjalt töötasu ega juhatuse liikme tasu, ning antakse võimalus esitada arvamus, vastuväited ja tõendid, esitab mõistlik inimene vähemalt selgituse, miks ta pole saanud tööandjalt ca poole aasta jooksul ei töötasu ega juhatuse liikme tasu. Kaebajal kui juhatuse liikmel olnuks soovi korral võimalus ka tõendada neid asjaolusid, mille tõttu OÜ NG ei täitnud talle PPA poolt 25.03.2011 saadetud teatises (tl 71) märgitud tööandja kohustust tagada töötasu, mis võimaldaks välismaalase Eestis äraelamise. Kaebaja nimel 06.01.2012 antud vastus sellist selgitust ei sisalda ning vastusest nähtuvalt hakkavad osanikud pärast
  4. a majandusaasta aruande koostamist majandustulemuste põhjal alles otsustama, kas ja millist tasu, sissetulekut või varalist hüve kaebaja saab. Väidet, nagu olnuks tasu mittemaksmine seotud ettevõtlustegevuse alustamisega, ei sisalda 06.01.2012 vastus ega ka 23.01.2012 vaie (tl 17-21). Selgitus, miks kaebaja tööandjalt töötasu ega juhatuse liikme tasu ei saanud, selgub aga apellatsioonkaebusest – ta ei täitnud eluaseme puudumise tõttu juhatuse liikme kohustusi. Apellatsioonkaebusest järelduv kaebaja seisukoht, nagu jätnuks vastustaja haldusmenetluses HMS §-st 36 tuleneva selgitamiskohustuse täitmata, ei ole põhjendatud.
  5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.