MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Elle Kask Määruse tegemise aeg ja koht 27.11.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2150 Haldusasi A.J. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskus

§ 152lg 1 p 4 alusel.

3.Tagastada A.J. kaebus Maksu- ja Tolliameti 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/371-2 õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise nõudes

§ 121lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

4.Rahuldada osaliselt kaebuse esitaja taotlus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks. 5.Välja mõista menetluskulud Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuselt A.J. kasuks summas 53,99 eurot. 6.Saata määrus menetlusosalistele elektrooniliselt. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Edasikaebamise kord 1 A.J. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse (PMTK) 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/371-2 tühistamise nõudes. 06.06.2012 määrusega rahuldas kohus osaliselt vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks (p 1); lõpetas haldusasja menetluse PMTK 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 tühistamise nõudes seoses asja kohtuvälise lahendamisega; jättis läbi vaatamata kaebuse MTA 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/371-2 tühistamise nõudes, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki ja mõistis välja vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 27,99 eurot. 21.06.2012 esitas kaebaja kohtule määruskaebuse, milles taotles 06.06.2012 määruse tühistamist; PMTK 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 õigusvastaseks tunnistamist; tühistamise alusena haldusasja nr 3-11-2150 kohtumenetluse tunnistamist; ning MTA 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/3712 õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Samuti taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist summas 2431,30 eurot, millele lisanduvad määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud. PMTK esitas 27.06.2012 „vastumääruskaebuse“, milles taotles 06.06.2012 määruse tühistamist osas, millega mõisteti vastustajalt välja kaebaja menetluskulud ning uue otsuse tegemist. 02.07.2012 esitas kaebuse esitaja vastuväite kohtu tegevusele, kuna menetlusdokumendid ei edastatud menetlusosalistele õigeaegselt ning kohus ei ole põhjendanud, miks võis PMTK määruskaebuse esitada. Tallinna Halduskohtu 05.07.2012 määrusega rahuldati kaebaja määruskaebus ja PMTK vastumääruskaebus ja tühistati kohtu 06.06.2012 määrus täies ulatuses. Sama määrusega jäeti kaebaja vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata. Määruse edasikaebamise korra kohaselt on menetlusosalistel õigus esitada määruse resolutiivosa p-le 1 määruskaebus. Kaebaja esitas 22.07.2012 määruskaebuse kohtu 05.07.2012 määruse peale. 24.07.2012 kohtumäärusega tagastas kohus A.J. poolt 22.07.2012 Tallinna Halduskohtu 05.07.2012 määruse peale esitatud määruskaebuse. Kaebuse esitaja selgitas 01.03.2012 kohtuistungil, et ei ole nõus MTA taotlusega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja ei olnud nõus ka väitega, et vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamine kohtuväliselt pole seotud kaebusega. Tulenevalt Riigivastutuse seadusest on MTA-l kohustused ka seoses muude nõuetega, kui ta on õigusvastaseid toiminguid teinud ning kaebaja soovib esitada tulevikus eraldiseisva kahjunõude. Kaebaja väidab, et menetluskulude väljamaksmise suhtes on õigusregulatsioonis erinevad punktid.

§ 108

lg 6 sätestab, et kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, kannab menetluskulud vastustaja, v.a juhul, kui aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. MTA väidab, et vaieldava haldusakti kehtetuks tunnistamist ei tinginud kohtuvaidlus. Kaebaja on vastupidisel seisukohal, et selle haldusakti kohtuväliselt kehtetuks tunnistamise alus tuleneb just kohtuvaidlusest, see oli tingitud kaebuse esitamisest. Oma täiendavas, 23.04.2012, kohtule esitatud vastuses on kaebaja seisukohal, et nõustub menetluse lõpetamisega vaid järgnevatel tingimustel: tunnistada õigusvastaseks PTMK 28.06.2011 korraldus nr 13-11/32723 ja nimetatud korralduse PTMK poolt tühistamise aluseks võtta käimasolev kohtumenetlus ning kaebuse esitamine. Tunnistada õigusvastaseks ja tühistada MTA 08.08.2011 vaideotsus nr 6-1/371-

1. Välja mõista vastustajatelt A.J. kasuks kõik menetlusega seotud kulud. Kaebuse esitaja leiab vastuses, et nii PMTK 28.06.2011 korraldus nr 13-11/32723 kui ka MTA 08.08.2011 vaideotsus nr 6-1/371-2 olid õigusvastased juba nende andmise ajal, sest nende sisu oli vastuolus seadusega- puudus alus sotsiaalmaksu nõudeks, sest isik ei tegutsenud. Veelgi enam, kaebaja arvates vastustajad rikkusid kohtueelses menetluses uurimispõhimõtet, st Haldusmenetluse seadus (ka vaidemenetlus on haldusmenetlus) § 6 kohustab välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Uurimispõhimõtte kohustus tuleneb ka MKS § 11 lg
2. MKS § 82 annab maksukohustuslase esitatud andmetele tõendusliku jõu. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 61 lg 1 võimaldab vastustajatel saada maksumenetluses kõiki tõendeid ja kontrollida maksude arvestamise õigsust. MKS § 59 lg 1 on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas ka maksukohustuslaselt. MKS § 131 lg 6 alusel oli vastustajatel info kaebuse esitaja pangakontode 2 kohta juba enne vaidemenetlust. Vastustajad kaebaja väitel ei kontrollinud maksude arvestamise õigsust, kohustus tuleneb MKS § 10 lg
3. Kaebuse esitaja leiab, et vastustajad ei taganud menetlusosalise õiguste kaitset ja ei jälginud haldusmenetluse üldpõhimõtet, seega rikkusid MKS §10 lg
4. Veelgi enam, kaebuse esitajalt võeti ära enne haldusakti esitamist ( 28.06.2011 korraldus) õigus ja võimalus esitada arvamusi ja vastuväiteid, seega rikuti MKS § 13 lg
5. A.J. esitas oma majandustegevuse peatamise kohta selgitused ja tõendid juba 04.07.
6. Maksuhaldur teadis, et esinevad kõrvalekalded ja lahknevused maksukohustuslase poolt esitatus ja maksukohustuse osas. Ilma kaebaja väidete kontrollimiseta võttis vastustaja seisukoha korraldusena sotsiaalmaksu tasumise kohta. Vastustajad on kohtueelses menetluses ja ka esialgses kohtumenetluses ignoreerinud maksukohustuslase poolt esitatud seisukohti ja vastustajad pole laskunudki teadaolevate faktide ja maksumaksja poolt esitatud tõendite kontrollimise tasandile. Kohtumenetluses tühistas PMTK oma 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 seoses asjaoluga, et vastustaja tunnistas fakti, et A.J. vaidlustataval perioodil ei tegutsenud. Seega oli sotsiaalmaksu nõue juba andmise hetkel õigusvastane, mida kaebaja arvates vastustajad ei suuda või ei taha tunnistada. Kohtumenetluse käigus on vastustaja PMTK tunnistanud asjaolu, et korraldus 28.06.2011 tuleb tühistada, sest korraldusel puudub õiguslik juriidiline alus, maksunõude esitamine ei tulenenud seadusest. Kaebaja leiab, et tõendite ilmnemine ei mõjuta asja menetluse üldpõhimõtet, et haldusaktid peavad tulenema seadusest ning et kaalutlusõigus peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõttega. Kaebaja väidab, et vastustajad leiavad endiselt, et vaidlustatavad õigusaktid on õiguspärased ja seega kehtivad ning kehtiv haldusakt loob aga õiguslikke tagajärgi ja on kohustuslik ka täitmiseks, see aga oleks kaebuse esitaja õiguste jätkuv rikkumine. Kehtivast vaideotsusest tulenevad kohustused on kaebuse esitajale vastukäivad ja neid ei ole objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Seega on kaebuse esitaja põhjendatud huvi nõuda vaidlustatavate haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemist ja tühistamist haldusmenetluses, sest haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni. PTMK poolt tühistatud korraldus 28.06.2011 nr 13-11/32723 ja MTA 08.08.2011 vaideotsus on õiguslikult siduvad. Vaideotsus annab hetkel tühistatud korraldusele põhiregulatsioonist tulenevalt õiguse tekkimise, mis on aga korralduse kehtetuks tunnistamisega vastuolus. Arvestades asjaolu, et korraldus tühistati, mis oli aga vaideotsuse põhiregulatsioonist tulenev õigus, muutub ka vaideotsus õigusvastaseks. Seega tuleb vaideotsus viivitamatult tühistada. Kaebuse esitaja leiab jätkuvalt, et vaidemenetluses rikuti ka temale seadusega antud õigusi vastavalt MKS §-des 13 lg 1; 10 lg 1 ja 2; 68; 59 lg 1 sätestatule, millest tingituna tuleb ka vaideotsus õigusvastaseks tunnistada ning tühistada vastavalt MKS §-le 151 lg 1 ja 2 ning 3 p
7. Lisaks on kaebaja esitanud kuludokumendid vastavalt menetluskulude nimekirjale, millele lisanduvad veel täiendavad menetluskulud seoses täiendavate selgitustega vastustajate seisukohtadele 16.04.
8. 08.10.2012 kohtule esitatud vastuses märgib kaebaja, et pöördus vastavalt EV Põhiseadusest tuleneva õigusega kohtu poole, et tuvastatakse vastustaja poolset õigusvastast tegevust PMTK korralduse nr 13-11/32723 kui haldusakti andmisel ja ka sellele järgnenud vaidemenetluses, kus rikuti korduvalt haldusmenetluse põhimõtet. Kaebaja märgib, et kohus võib menetlusosaliselt, samuti menetlusväliselt haldusorganilt, menetlusosalise tööandjalt, kindlustusseltsilt või krediidiasutuselt nõuda asja või taotluse lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti. Kohus ei lõpeta menetlust, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kaebaja on oma menetluskuludeks märkinud nii 19.06.2012 esitatud määruskaebuses kui ka 23.07.2012 Tallinna Halduskohtu esimehele esitatud protestis kohtuniku tegevusele 2431,3 eurot, millele lisanduvad seoses määruskaebuse esitamisega tekkinud kulud. Vastustaja märgib taotluses, et maksuhaldur lähtus maksuvõla tasumise korralduse andmisel talle sellel hetkel teadaolevatest andmetest - maksuvõla olemasolust ning äriregistri kandest, millest nähtuvalt ei olnud kaebaja tegevus nimetatud perioodil peatunud. Kuivõrd äriregistrist kaebaja tegevuse peatamist ei nähtunud, puudus maksuhalduril alus korraldust mitte välja anda, seega käitus maksuhaldur korralduse andmisel õiguspäraselt. Olukorras, kus kaebaja on jätnud äriregistrile peatamise avalduse esitamata, lasub tõendamiskoormus, et kaebajal oli nimetatud perioodil majandustegevus peatatud, kaebajal. Kuivõrd kaebaja on esitanud piisavad tõendid oma 3 majandustegevuse peatumisest alles kohtumenetluses, saabus maksuhalduril alus korralduse tühistamiseks alles kohtumenetluses. Seega oli haldusakti tühistamine tingitud majandustegevuse peatumise tõendamise faktist, mitte kaebuse esitamisest. Kaebajal oli võimalik nimetatud tõendid esitada ka ilma kaebust esitamata, mistõttu ei ole menetluskulude väljamõistmine vastustajalt

§108

lg 6 alusel põhjendatud.

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja märgib, et kohus on 01.03.2012 toimunud kohtuistungil määranud kaebajale menetluskulude esitamise tähtajaks hiljemalt 09.03.2012. Kaebaja on 09.03.2012 esitanud menetluskulude nimekirja, kuid ühtegi kuludokumenti menetluskulude reaalse kandmise kohta esitatud ei ole, seega on jätnud kaebaja vajalikud dokumendid tähtajaks esitamata. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-85-11 sedastanud, et

§ 109

lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seega on vastustaja seisukohal, et menetluskulude väljamõistmine on käesoleval juhul

§ 109

lg 1 alusel välistatud.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Arvestades eeltoodut palub vastustaja jätta menetluskulud vastustajalt välja mõistmata põhjusel, et: (a) menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ei ole

§ 108

lg 6 mõistes põhjendatud ning (b) kaebaja on jätnud menetluskulude dokumendid

§ 109lg 1 mõistes kohtu poolt määratud tähtajaks esitamata.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 109

lõikest 6 palub vastustaja kaebaja kasuks välja mõista üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Täiendavas vastuses on vastustaja märkinud, et jääb menetluskulude väljamõistmise osas oma 04.05.2012 esitatud seisukohtade juurde, et menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ei ole tulenevalt Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-st 6 põhjendatud. Samuti tuleks jätta menetluskulud välja mõistmata

§ 109

lg 1 alusel, kuna kaebaja ei ole kuludokumente kohtu poolt määratud tähtajaks esitanud. Vastustaja selgitab, et

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb olukorras, kus kaebaja jätab menetluskude nimekirja ja kuludokumendid esitamata, menetluskulud jätta välja mõistmata ning seadus ei anna sealjuures kohtule dokumentide vastuvõtmise osas kaalutlusõigust. Vastustaja lisab, et tähtaegselt tuleb esitada nii menetluskulude nimekiri kui kuludokumendid. Kirjeldatud olukorras tuleb lähtuda viidatud sätte viimasest lausest, mille järgi kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kaebaja kandnud sõidukulusid summas 92 eurot, millest 66 eurot on bensiinikulud, mis on kantud seoses 30.01.2012 toimunud kohtuistungiga ning 26 eurot bussipiletite eest, mis on kantud seoses 01.03.2012 toimunud kohtuistungiga. Kuludokumentidena on kaebaja esitanud järgnevad dokumendid: 28.01.2012 AS Eesti Statoil kviitung nr 1763 summas 6,62 eurot; 07.02.2012 AS Eesti Statoil kviitung nr 3170 summas 13,47 eurot; 09.03.2012 AS Lukoil Eesti kviitung nr H3641/04/ summas 50 eurot; 29.02.2012 OÜ Sirel Reisid pilet nr 0552 liinil Valga-Pärnu summas 8,5 eurot; 01.03.2012 AS GOBus pilet nr 0921656771 liinil Pärnu-Tallinn summas 6 eurot; 01.03.2012 OÜ Tallinna Bussijaam pilet nr 0136222943 liinil Tallinn-Valga summas 11,5 eurot. Vastustaja on seisukohal, et kviitungit bensiini soetamise kohta 09.03.2012 ei saa seostada 30.01.2012 toimunud istungi tarbeks tehtud sõidukuludega. Samuti ei nõustu vastustaja 01.03.2012 istungi tarbeks tehtud kulutuste põhjendatusega. Vastustaja saatis 29.02.2012 ennelõunal kohtule ning kaebajale otsuse, millega tühistati korraldus nr 13-11/32723, sama päeva pärastlõunal tühistas Tallinna Halduskohus 01.03.2012 kohtuistungi, mistõttu puudus kaebajal vajadus Tallinnasse istungile sõitmiseks. Kaebaja on küll selgitanud, et kuna hommikul ei olnud võimalik Valgast Tallinnasse sõita, sõitis kaebaja juba 28.02.2012 õhtul Pärnusse, et sealt Tallinnasse sõita. Samas on kaebaja kinnitanud, et sai vastustaja otsuse 29.02.2012 kätte, mistõttu oli kaebajale teada, et istungi pidamiseks puudub vajadus. Seega vastustaja arvates saab põhjendatuks lugeda bensiini soetamist summas 20,09 eurot (28.01.2012 AS Eesti Statoil kviitung nr 1763 summas 6,62 eurot ja 07.02.2012 AS Eesti Statoil kviitung nr 3170 4 summas 13,47 eurot). Kaebaja on esitanud kuludokumendid kaebaja postikulude (summas 7,90 eurot) kandmise tõendamiseks. Vastustaja märgib, et lisatud kuludokumendid on dokumentide kehva kvaliteedi tõttu loetamatud, mistõttu ei saa vastustaja dokumentide asjakohasust hinnata ning nende osas seisukohta võtta. Postikulude väljamõistmist saab nõuda üksnes nende kulude osas, mis on kantud seoses kohtumenetlusega. Vastustaja juhib tähelepanu, et kuna kaebaja jättis täitmata oma ÄS § 3 lg-st 3 ja Sotsiaalmaksu seaduse (SMS) § 9 lg-st 51 tuleneva kohustuse teavitada äriregistri pidajat oma tegevuse peatamisest, läks tõendamiskoormus, et kaebaja nimetatud perioodil ettevõtlusega ei tegelenud, üle kaebajale. Seega oli kaebajal tõendite esitamise kohustus selles osas, et ta nimetatud perioodil ettevõtlusega ei tegelenud juba enne kohtumenetlust, mistõttu ei saa kaebaja selliste tõendite esitamisega seotud kulusid lugeda kohtumenetluses tehtud kulutusteks, sest nimetatud kulud oleks kaebaja pidanud omapoolsete kohustuste rikkumise tõttu oma väidete tõenduseks niikuinii tegema. Seega vastustaja arvates tuleks jätta kaebaja postikulud summas 7,9 eurot välja mõistmata. Kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas on kaebaja menetluskuluna välja toonud telefoni ja interneti maksed summas 25 eurot. Vastustaja rõhutab, et tulenevalt

§ 109

lg-st 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

§ 103

lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole selgitanud, miks tuleks hüvitada tema telefoni ja interneti maksed. Kaebaja ei ole lisanud nimetatud kulu kohta ühtegi kuludokumenti, sealhulgas telefoniväljavõtteid, mis oleks seostatavad konkreetse haldusasja raames tehtud kulutustega. Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi kaebuse esitamine ei anna kaebajale alust nõuda vastustajalt oma igakuiste tavapäraste kulude, mida kaebaja oleks niikuinii kandnud, hüvitamist. Seega tuleks vastustaja väitel kaebaja sidekulud summas 25 eurot jätta välja mõistmata. Kaebaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kaebaja küsinud pangakontode väljavõtete kinnitusi AS-st SEB Pank ja AS-st Swedbank ning tasunud nende eest teenustasu 6,4 eurot. Vastustaja märgib, et nimetatud kulude kandmist ei saa otseselt seostada käesoleva kohtuvaidlusega. Kuna kaebaja jättis täitmata oma ÄS § 3 lg-st 3 ja SMS § 9 lg-st 5 tuleneva kohustuse teavitada äriregistri pidajat oma tegevuse peatamisest, läks tõendamiskoormus, et kaebaja nimetatud perioodil ettevõtlusega ei tegelenud, üle kaebajale. Seega oli kaebajal pangakonto väljavõtete esitamise kohustus juba enne kohtumenetlust, mistõttu ei saa kaebaja poolt nimetatud kulusid pidada kohtumenetlusest tingitud kuludeks ning tuleks jätta välja mõistmata. Menetluskulude nimekirjast tulenevalt on kaebaja kandnud õigusabi- ja esinduskulusid kokku summas 2 500 eurot, millest 900 eurot on õigusabikulud (sh 200 eurot täiendavad õigusabikulud) ning 1600 eurot esinduskulud. Esinduskulud sisaldavad muuhulgas transpordikulusid ja telefonimakseid, mille on kaebaja menetluskulude nimekirjas ka eraldi ridadena välja toonud, seega on kaebaja küsinud transpordi- ja sidekulusid topelt. Vastustaja märgib, et kaebaja on küll esitanud õigusabi- ja esinduskulude tasumise tõendamiseks maksekorraldused, kuid kuludokumente esitatud ei ole. Maksekorraldustelt nähtuvad üle kantud summad ning selgitus kulude kandmise kohta nimetatud haldusasjas, samas puudub vastustajal ilma nõuetekohase arve ja spetsifikatsioonita võimalus hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust. Lisaks eelnevale nähtub kaebaja esitatud maksekorraldustelt, et kaebaja on nimetatud kulud kandnud alles 28.04.2012 ehk pärast seda, kui vastustaja küsis menetluskulude tasumist tõendavaid dokumente. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtumenetluses on võimalik välja mõista üksnes need kulud, mille eest isik on tasunud. Vastustaja tugineb

§ 101

lg-le 3, mille kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud menetluskulude, muuhulgas asja läbivaatamise kulude, kohta ning

§ 109

lg-le 6, mille kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Seda seisukohta on ka Riigikohus oma praktikas esindanud. Nimetatud sätteid koostoimes

§ 109

lg-ga 1, mille kohaselt tuleb menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitada enne kohtuvaidlusi või kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning kuludokumentide ja menetluskulude esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta, tuleks mõista selliselt, et teiselt poolelt mõistetakse välja üksnes need kulud, mis on kuludokumentide esitamise tähtajaks tasutud. Isegi juhul, kui kohus on andnud kaebajale täiendava tähtaja kuludokumentide esitamiseks, saab vastustajalt välja mõista üksnes need kulud, mis on kuludokumentide esitamise ajaks tasutud. Menetluskulude tasumine alles pärast 5 kohtunõude saamist ning peaaegu kaks kuud peale kohtu poolt määratud menetluskulude esitamise tähtaega näitab kaebaja pahatahtlikust kohtukulude näilikul suurendamisel kulude arvelt, mida kaebaja tegelikkuses kandnud ei ole. Seega tuleks jätta kaebaja õigusabi- ja esinduskulud välja mõistmata. Arvestades eeltoodut palub vastustaja lõpetada

§ 152

lg 1 p 4 alusel menetlus ning jätta kaebus vaideotsuse tühistamise nõudes maksukorralduse seadus § 151 lg 1 p 3 alusel rahuldamata ning jätta menetluskulud vastustajalt välja mõistmata põhjusel, et: (a) menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ei ole

§ 108

lg 6 mõistes põhjendatud ning (b) kaebaja on jätnud menetluskulude dokumendid

§ 109lg 1 mõistes kohtu poolt määratud tähtajaks esitamata.

Alternatiivselt: (c) kui kohus siiski leiab, et teatud osas on kaebaja menetluskulud põhjendatud, siis on vastustaja seisukohal, et arvestades ülaltoodud asjaolusid ning kaebaja selgitusi, vastustaja vastuväiteid ning vastaspoole vastuväiteid nendele, samuti arvestades käesoleva vaidluse raskust ja spetsiifikat on kaebaja menetluskulud üle paisutatud ning neid tuleb olulises osas vähendada kuni summani 20,09 eurot. 04.10.2012 kohtule esitatud seisukohas selgitab vastustaja, et on taotlenud haldusasjas menetluse lõpetamist juba 08.05.2012 esitatud vastuses kohtunõudele. Kuivõrd käesolevaks hetkeks ei ole asjaolud muutunud, nõustub vastustaja menetluse lõpetamisega

§ 152lg 1 p 4 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus haldusasja menetluse muuhulgas juhul, kui vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud.

§ 152

lg 2 sätestatakse, et ülalnimetatud alusel ei lõpeta kohus menetlust, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Vastustaja on kohtule esitanud taotluse asja menetluse lõpetamiseks. Vastustaja on esitanud koos menetluse lõpetamise taotlusega kohtule 28.02.2012 otsuse nr 13-1/915 millega tunnistati kohtumenetluse käigus kehtetuks PMTK 28.06.2011 korraldus nr 13-11/32723. Kaebaja on PMTK 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 õigusvastasuse tuvastamise ning MTA 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/371-2 õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise taotlemisel oma 23.04.2012 esitatud seisukohtades märkinud, et vastustajad ei tunnista jätkuvalt 28.06.2011 PMTK korralduse nr 13-11/32723 tühistamist ning on jätkuvalt seisukohal, et ka vaideotsus on õiguspärane. Kaebuse esitaja leiab, et mõlemad kaevatavad haldusaktid olid õigusvastased juba nende andmise ajal, sest nende sisu oli vastuolus seadusega- puudus alus sotsiaalmaksu nõudeks, sest isik ei tegutsenud, vastustajad rikkusid kohtueelses menetluses uurimispõhimõtet, vastustajad on ignoreerinud kohtueelses menetluses ja ka esialgses kohtumenetluses kaebaja esitatud seisukohti. Kaebaja on seisukohal, et kehtivast vaideotsusest tulenevad kohustused on kaebuse esitajale vastukäivad ja neid ei ole objektiivsetel põhjustel kellelgi võimalik täita, millest tulenevalt on kaebajal põhjendatud huvi nõuda vaidlustatavate haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemist ja tühistamist haldusmenetluses, sest haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni. Kohus märgib, et 29.01.2009 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-78-08 on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et „/…/Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda/…/“. Antud juhul tulnuks kaebajal näidata PMTK 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 õigusvastasuse tuvastamise taotlemisel, lisaks sellele, et kaevatav haldusakt on juba 6 tühistatud, kuidas selle õigusvastasuse tuvastamine tema olukorda parandab või aitab edaspidi kaasa kaebaja õiguste kaitsmisele või teostamisele. Õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks ning juba tühistatud (haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud) haldusakti ei saa teistkordselt tühistada. Vastustajad on seisukohal, et kaevatava korralduse andmise hetkel anti korraldus välja õiguspäraselt, tuginedes olemasolevatele andmetele. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kuna kaebaja jättis täitmata ÄS §-st 3 lg 3 ja SMS §-st 9 lg 51 tuleneva kohustuse teavitada äriregistri pidajat oma tegevuse peatamisest, läks tõendamiskoormus, et kaebaja nimetatud perioodil ettevõtlusega ei tegelenud, üle kaebajale. Kuna kaebaja esitas tühistamise (kehtetuks tunnistamise) tinginud andmed alles kohtumenetluse ajal, siis ei saanud maksuhaldur neid korralduse andmise otsustamisel arvestada ega neile tugineda. 01.03.20112 toimunud kohtuistungil on kaebaja nõustaja selgitanud, et kaebaja soovib esitada tulevikus ka eraldiseisva kahjunõude, kuid on seda põhjendanud muude nõuete ja Riigivastutuse seadusest tulenevate kohustustega seoses MTA õigusvastaste toimingutega. Kaebaja ei ole vaatamata korduvatele kohtu selgitustele nimetanud oma vastustes kohtunõuetele peale erinevate seadusesätete tsiteerimisele ühtegi põhjendust, mis näitaksid PMTK 28.06.2011 korralduse nr 1311/32723 õigusvastasuse tuvastamiseks nõutavat põhjendatud huvi. Käesoleval ajal on kaevatav PMTK 28.06.2011 korraldus nr 13-11/32723 kehtetuks tunnistatud, mis tähendab, et see õigusruumis enam ei kehti. Kaebaja ei ole kohtule esitanud kehtetuks tunnistatud korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Samuti leiab kohus, et see ei ole ka vajalik kaebaja õiguste kaitseks, kuna kaebuse esitaja on kohtumenetluse käigus oma eesmärgikorralduse tühistamise- saavutanud. Seega menetlus korralduse tühistamise nõudes tuleb lõpetada. MKS § 151 lg 1 kohaselt võib maksukohustuslane või muu menetlusosaline võib vaidemenetluse igas staadiumis pöörduda asja lahendamiseks kohtusse. Kohtusse võib pöörduda ka vaiet esitamata. MKS § 151 lg 2 ja 3 näeb ette, et maksukohustuslasel või muul menetlusosalisel, kelle vaie jäi rahuldamata või kelle õigusi vaidemenetluses rikuti, on õigus pöörduda Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Vaideotsuse tühistamist võib halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda kas koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata või siis sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Alates 01.01.2012 jõustunud HMS § 86 lg 2 kohaselt võib vaideotsuse tühistamist halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda kas koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata või siis sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Seega võib käesolevast aastast alates esitada kaebuse vaideotsuse peale koos kaevatava maksuotsusega, ilma, et vaideotsus rikuks kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest eraldiseisvalt, kuid juhul, kui kaevatav maksuotsus kohtumenetluse vältel MTA poolt tühistatakse (tunnistatakse kehtetuks), muutub ka vaideotsus sisutuks ning selle kohtu poolt tühistamiseks puudub vajadus. Kohus märgib, et vaideotsusest ei tulene kaebajale eraldi kohustusi. Kaevatava vaideotsusega on jäetud kaebaja vaie rahuldamata, kuid sellega ei ole kaebajale pandud kaevatavast PMTK korraldusest eraldiseisvalt muid täiendavaid kohustusi. Seega leiab kohus, et ei ole vajalik kaevatava PMTK korralduse kehtetuks tunnistamise jõustumiseks veel ka eraldi vaideotsuse tühistamine. Vaidlustatud PMTK korralduse kehtetuks tunnistamisega kaasneb vaideotsuse kehtivuse kaotamine. Vaideotsusel eraldiseisvalt ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi. Kaevatava MTA 08.08.2011 vaideotsuse osas on kaebaja selgitanud täiendavalt, et vaideotsusega on vaidemenetluse esemest eraldiseisvalt rikutud tema õigusi, kuna vastustaja ignoreeris kohtueelses menetluses tema poolt esitatud seisukohti ja ei laskunud teadaolevate faktide ja kaebaja esitatud tõendite kontrollimiseni. Kohtu hinnangul on kaebaja sellised väited paljasõnalised ja tõendamata. Kohus seejuures märgib, et kaebaja ei ole kohtule näidanud ega esitanud andmeid selle kohta, et vaidemenetluses oleks rikutud kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kõik kaebaja nimetatud rikkumised, mida ta MTA-le ette heidab, on seotud vaidemenetluse eseme, so PMTK 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 peale esitatud vaide lahendamisega. 7 20.01.2011 on Riigikohtu halduskolleegium asjas 3-3-1-74-10 märkinud, et „/…/Põhjendatud huvi olemasolu on tuvastamiskaebuse menetlemise ja ka rahuldamise üks eeldustest. Seetõttu on kohtutel kohustus põhjendatud huvi olemasolu kontrollida isegi juhul, kui põhjendatud huvi olemasolu pole menetlusosaline kahtluse alla seadnud/…/“. Kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud ühtegi sellist asjaolu, mis näitaks, kuidas MTA 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/371-2 õigusvastasuse tuvastamine lisaks sellele, et PMTK korraldus on juba tühistatud (maksuhalduri enda poolt kehtetuks tunnistatud), parandab tema olukorda. Kohtule esitatud põhjendustest nähtub jätkuvalt, et kaebaja tegelikuks sooviks vaideotsuse vaidlustamisel on saavutada PMTK korralduse ning sellega pandud kohustuste tühistamine, mis aga ei ole vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks ega ka tühistamiseks esitatud kaebusega saavutatav. Kaebaja eesmärk on juba saavutatud kaebuses esitatud põhinõude kohtuvälise lahendamisega ehk siis PMTK 28.06.2011 korralduse nr 13-11/32723 tühistamisega (kehtetuks tunnistamisega) maksuhalduri poolt. Vastavalt

§-s 151 lg 2 p 1sätestatule võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud.

§ 121

lg 2 p 2 kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus asub eeltoodust tulenevalt seisukohale, et kaebus MTA 08.08.2011 vaideotsuse nr 6-1/371-2 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kaebaja esitas kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja, kuid kuludokumente kaebaja koos menetluskulude nimekirjaga ei esitanud. Kohus andis kaebajale kohtunõudega võimaluse esitatud menetluskulude nimekirja täpsustada ja esitada selle juurde kuludokumendid. Kaebuse esitaja 26.03.2012 esitas kohtukulude nimekirja, milles on kohtukulude kogusummana märkinud 24313 eurot. 30.04.2012 esitas kaebaja kohtule vastuse kohtunõudele, milles täiendas kohtukulude nimekirja 200 euro võrra. 06.05.202 esitas kaebaja kohtule kohtukulude nimekirja kohta täpsustuse, milles selgitab, et menetluskulude kogusummas 24313 eurot on ära jäänud koma ning õige summa on 2431,3 eurot. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebajal järgnevad kulud: 30.01.2012 kohtuistungil osalemiseks bensiinikulu summas 66.00 eurot; 01.03.2012 kohtuistungile tulemiseks ostetud bussipiletid summas 26.00 eurot; kaebuse esitaja postikulud summas 7,90 eurot; kaebuse esitaja telefonimaksed, internet summas 25.00 eurot; pangakontode väljavõtete kinnitus summas 6,40 eurot. Samuti kaebuse esitaja õigusabi- ja esinduskulud summas 1800 eurot. Kaebaja andmetel õigusabikulud koosnevad järgmistest kuludest: avalduse koostamine ja esitamine; kirjavahetus kohtumenetluses; kohtuvigade parandamise taotlus; täiendavate tõendite esitamine; taotluste ja selgituste koostamine; täiendavad kulutused seoses kohtunõudele vastamisega. Esinduskuludeks on: esindus kohtuistungil 30.01.2012 ja 01.03.2012, transpordikulud ja telefonimaksed. Lisaks õigusabikulud vaidemenetluses summas 700 eurot. A.J. menetluskulud kokku on 2631,3 eurot. Kaebaja esitas kohtule oma menetluskulude tõendamiseks maksekorraldused nr 521, mille kohaselt on kaebaja tasunud 28.04.2012 Ene Solomile õigusabi- ja esinduskuludena 1600 eurot, ning nr 519, mille kohaselt tasus kaebaja 28.04.2012 Ene Solomile täiendavate õigusabikulude eest 200 eurot. Samas arveid ega kohtukulude aruannet õigusabiteenuse osutamise eest kohtule ei ole esitatud. Kaebaja on esitanud kohtule ka maksekorralduse nr 520 vaidemenetluses õigusabikulude tasumise kohta summas 700 eurot. Kohus märgib, et kohtueelselt vaidemenetluses kantud kulud ei ole kohtumenetluskulu ega ka kohtuväline kulu kehtiva

§ 103

lg 1 (sama ka kehtetu

§ 83lg 4) tähenduses.

Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebaja õigusabikulud ei ole põhjendatud, need on üle paisutatud ja tõendamata. Enne 01.01.2012 kehtinud

§ 14

lg 5 kohaselt võis menetlusosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldati tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades

ga sätestatud erisusi. Kehtiva

§ 31

lg 1-3 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtumenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 8 Isiklik osavõtt ei võta menetlusosaliselt õigust omada esindajat või nõustajat. Esindaja või nõustaja osavõtt ei võta menetlusosalistelt õigust osaleda menetluses isiklikult. Õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Menetlusosaline võib esindusõiguse seadusjärgset ulatust piirata. Esindusõiguse seadusjärgse ulatuse piiramine kehtib kohtu ja teiste menetlusosaliste suhtes üksnes ulatuses, milles see puudutab õigust lõpetada kohtuvaidlus kohtuliku kompromissiga, loobuda kaebusest või kaebus õigeks võtta, tingimusel et piirang on kohtule ja menetlusosalistele teatavaks tehtud. Esindusele kohaldatakse Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lõikeid 5-8, § 219 lõikeid 3-7 ning § 221, 224 ja 225.

§ 32

lg 1 p 2 kohaselt võib halduskohtumenetluses olla volitatud esindajaks õigusteadusliku kõrgharidusega isik.

§ 32

lg 3 kohaselt loetakse õigusteadusliku kõrghariduse omandanuks isik, kes on omandanud asjaomasel õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi Haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Kohtule esitatud kaebuse ja määruskaebuse on allkirjastanud A. Jantsikene. Samuti on määruskaebuse allkirjastanud koostajana ja esindajana Ene Solom. Määruskaebusega koos ega ka kogu eelnevas kohtumenetluses ei ole esitatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et esindaja oleks omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi Haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Kohus on aktsepteerinud Ene Solomi osalemist kohtuistungitel kaebuse esitaja nõustajana 30.01.2012 kaebaja poolt antud suulise volituse alusel ning E. Solom on alati osalenud ning väljendanud oma seisukohti koos kaebajaga. Määruskaebuses märgitakse, et E. Solom omab magistrikraadi ning on korduvalt osalenud haldusmenetluses nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus. Kohtuinfosüsteemist kontrollimisel nähtub, et Ene Solom on küll osalenud erinevates halduskohtumenetlustes Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus, kuid seda seoses tema enda esitatud kaebustega, mitte kellegi volitatud esindajana. Kuna kohtule ei ole kogu kohtumenetluse vältel ei kaebaja ega tema nõustaja esitanud, vaatamata kohtu selgitustele, seadusest tulenevalt dokumenti selle kohta, et E. Solom omab õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi Haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni, tuleb E. Solomit antud kohtumenetluses vaadelda vaid kaebaja nõustajana, mitte volitatud või lepingulise esindajana.

§ 36

lg 2 kohaselt võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse

§ 36

lg 3 kohaselt kohtuistungil menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Kuna käesolevas haldusasjas on menetlustoimingud tehtud osaliselt enne 01.01.2012, nende osas kuulub kehtiva

§ 285

kohaselt menetluskulude jaotusele ning nende väljamõistmisel kohaldamisele menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud seadustik. Alates 01.01.2012 tehtud menetlustoimingute osas kuulub kohaldamisele kehtiv

. Kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 92

lg 5 (alates 01.01.2012 kehtiva

§ 108

lg 6) kohaselt kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse põhjusel, et vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Varem kehtinud

§ 93

lg 1 sätestas, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid (kehtiva

§ 109lg 1 sätestab sama põhimõtte).

Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kehtinud

§ 93

lg 5 (kehtiva

§ 109

lg 6) kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastavalt kehtinud

§-le 83 lg 1 (kehtiv

§ 101lg 1) on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kehtinud

§ 83

lg 4 p 1 (kehtiv

103 lg 1 p 1) kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Tallinna Ringkonnakohus on 02.05.2011 kohtumääruses haldusasjas nr 3-10-3042 öelnud järgnevat: „/…/Lepingulise esindaja puudumise korral puudub õigus nõuda esindaja kulude väljamõistmist. 9 Esindaja kuludena ei saa mõista võimalikke õigusabikulusid kaebuse koostamiseks või nõustamiseks. Riigikohtu 03.03.2009 otsusest nr 3-3-1-93-08 nähtuvalt on nõustaja kulude (

§ 83

lg 4 p 1) väljamõistmine võimalik vaid juhul, kui kohtumenetluses toimus istung ning nõustaja osales istungil koos menetlusosalisega. TsMS § 228 lg 2 järgi on nõustaja kohtumenetluses osalemise viisiks koos menetlusosalisega istungil osalemine ja selgituste andmine./…/“. Kaebajal on olnud kohtuistungil kaasas suulise volituse alusel nõustajana Ene Solom. Kaebuse esitaja on käesolevas asjas kaebuse ja kõik kaebuse täpsustused ning seisukohad esitanud kohtule iseseisvalt ning ei ole menetletavas haldusasjas enne kohtuistungeid esitanud kohtule andmeid/volikirja enda esindaja kohta. Kaebuse esitaja on õigusabikuludena nimetanud nii vaidemenetluse kulusid summas 700 eurot kui ka kaebuse koostamisele, esitamisele ja kohtumenetluses kulunud õigusabile kokku 1800 eurot. Kohus on seisukohal, et kaebajale vaide ja muude vaidemenetluses esitatavate dokumentide, samuti kohtumenetluses kaebuse, selle täpsustuste, määruskaebuse ja erinevate kohtule esitatavate vastuste koostamiseks juriidilist konsultatsiooni andnud Ene Solom ei ole kaebaja esindaja TsMS mõttes ning seega kaebaja poolt näidatud summasid ei saa pidada kaebaja kohtuvälisteks kuludeks

§ 83lg 4 tähenduses.

Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajakulu (Riigikohtu 18.05.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-28-09). Kohtul on kohtuasja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum (Riigikohtu 30.11.2005 määrus haldusasjas nr 3-3-1-70-05). Käesolevas asjas on kaebus ja selle täpsustused, samuti kõik kohtumenetluse vältel kohtule esitatud seisukohad koostatud kaebaja enda poolt. Kõigile kohtule esitatud avaldustele ja dokumentidele on koostajana märgitud kaebuse esitaja ning need on allkirjastatud kaebuse esitaja enda poolt. Kaebaja ei ole üheski kohtule esitatud dokumendis märkinud enda esindaja andmeid ega ole esitanud vastavat volitust enda esindamiseks menetletavas kohtuasjas. Kogu suhtlemine kohtu ja kaebaja vahel, v.a kohtuistungid, on toimunud kaebajaga vahetult ilma lepingulise/volitatud esindaja vahenduseta. Kohtule esitatud kaebuse täpsustused ja vastustaja vastusele esitatud seisukohad on mitte rohkem kui pooleteise lehekülje pikkused ning on lakoonilised ega sisalda endas asjakohast õiguslikku analüüsi. Kuna kohtule ei ole esitatud arvet ega kuluaruandeid, siis ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, milline summa on kulunud õigusabile 17 minutit kestnud kohtuistungil osalemise eest. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja taotles kaebuse esitamisel enda vabastamist riigilõivu tasumisest summas 15,97 eurot seoses maksejõuetusega, kuna ta on töötu. Samas õigusabi eest on kaebuse esitaja suutnud iseseisvalt tasuda mitmetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvad arved. Kohus nõustub vastustaja väitega, et kaebaja on tasunud õigusabi eest alles peale seda, kui temalt on kohtunõudega nõutud õigusabikulude tõendamist, mis annab alust kahelda õigusabi kulude tegelikus kandmises kaebaja poolt näidatud suuruses olukorras, kus kaebaja enda väitel ta on töötu ning maksejõuetu, mis takistas tal kaebuselt riigilõivu tasumist kordades väiksemas summas kui seda on tema poolt toodud õigusabikulude summa. Kaebaja on esitanud kohtule lisaks kuludokumendid seoses kohtuistungitele