3-12-1005/76

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1005 Otsuse kuupäev

1. mai 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla
2. aprilli 2012 käskkirja nr 6-1/188 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Tartu Vangla
3. mai 2012 käskkirja nr 6-2/780 tühistamiseks
4. aprill 2013 Kohtuistungi kuupäev Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja – Nikolai Lilitškin Vastustaja - Tartu Vangla, esindaja Marju Altsaar
5. Jätta Nikolai Lilitškini kaebus haldusasjas nr 3-12-1005 rahuldamata.
6. Poolte menetluskulud jätta poolte enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
7. juunini 2013 a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud
8. Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja kohaldas 11.04.2012 käskkirjaga Tartu Vangla kinnipeetava Nikolai Lilitškini suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (tlk 93). Käskkirja põhjenduste kohaselt tingis selle 09.04.2012 kella 13.15 ja 14.30 ajal kambris 2024 N. Lilitškini poolt kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamine. N. Lilitškin esitas 27.04.2012 vaide, milles palus tunnistada ülalnimetatud käskkiri kehtetuks. Tartu Vangla jättis vaide 28.05.2012 vaideotsusega nr 1-11/185-1 rahuldamata.
9. Tartu Vangla 09.05.2012 käskkirjaga nr 6-2/780 määrati N. Lilitškinile distsiplinaarkaristus 20 päevaks kartserisse paigutamiseks. N. Lilitškini distsiplinaarsüütegu seisis selles, et kasutas 09.04.2012 kinnipeetav Stanislav Komjakovi suhtes füüsilist vägivalda (tlk 57). 15.05.2012 esitas N. Lilitškin Tartu Vangla 09.05.2012 käskkirjale vaide. Tartu Vangla 13.07.2012 otsusega nr 1-11/211-1 jäeti vaie rahuldamata.
10. 16.05.2012 saabus Tartu Halduskohtusse N. Lilitškini kaebus Tartu Vangla 11.04.2012 ja 09.05.2012 käskkirjade tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
11. 14.06.2012 määrusega jättis kohus N. Lilitškini esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
12. Tartu Vangla 20.07.2012 käskkirjaga nr 6-1/363 lõpetati N. Lilitškini suhtes Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja 11.04.2012 käskkirja alusel seatud täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine (tlk 56).
13. Tartu Ringkonnakohtu 16.11.2012 määrusega jäeti N. Lilitškini määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.06.2012 määrus muutmata.
14. Tartu Halduskohtu 28.11.2012 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäevaks 08.02.
15. 07.02.2013 määrusega tühistas halduskohus väljakuulutatud otsuse teatavaks tegemise aja ja määras asjas kohtuistungi. Kohus asus seisukohale, et asja õigeks lahendamiseks tuleb üle kuulata tunnistajad.
16. 03.04.2013 esitas N. Lilitškin taotluse võtta lisaks asja juurde tunnistaja Aleksei Dronini avaldus (tlk 151). Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajas 10.04.2013 toimunud kohtuistungil avaldas kaebaja soovi kaebuse muutmiseks, asendades Tartu Vangla 11.04.2012 käskkirja tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega (tlk 166). Kaebuse põhjendused ja taotlused
17. Kaebaja väitel sai ta julgeolekuabinõude kohaldamisest teada üksikkambrisse toimetamisel. Kaebaja on enda sõnul nõudnud vanglalt viia läbi põhjalik uurimine, tuvastamaks S. Komjakovi poolne laimamine ja valetamine. Seda ei tehtud ja kaebaja tõendid jäeti kõrvale. Kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud. Teda on karistatud kaks korda ühe distsiplinaarsüüteo eest. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õigusvastaselt, kaebaja on jäetud ilma õiglasest haldusmenetlusest. Vastustaja vastuväited
18. 26.04.2012 julgeolekuosakonna spetsialisti poolt koostatud teatise kohaselt on kaebajat etteheidetavast teost, mille suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viiakse, teavitatud aga N. Lilitškin on keeldunud sellele alla kirjutamast.
19. Samuti ei ole rikutud uurimispõhimõtet, mis väidetavalt seisnes selles, et temalt ei võetud menetluse käigus seletusi. Seletuse andmine on isiku õigus aga mitte kohustus. Samas on N. 2 Lilitškin avaldanud 27.04.2012 soovi, et menetluse juurde võetakse koopia tema kaebusest Prokuratuurile, milles ta selgitab 09.04.2012 juhtunut. Seda menetleja ka tegi ning seega sai N. Lilitškin oma seisukohad esitada.
20. Kuigi N. Lilitškini suhtes kohaldati ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei ole see käsitletav ühe teo eest teistkordse karistamisena. VangS § 63 lg 1 annab ammendava loetelu kinnipeetavale kohaldatavatest distsiplinaarkaristusest ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist selles loetelus ei ole. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole kinnipeetavale karistus. Täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine tuleneb vajadusest tagada vangla ning seal viibivate isikute julgeolek. Menetluse käigus on selgeks tehtud, et N. Lilitškin kasutas teise kinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda, mis on fikseeritud meditsiini osakonna ametnike poolt, vägivalla kasutamist kinnitab kannatanu ise.
21. Tartu Vangla palub jätta Nikolai Lilitškini kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
22. Halduskohus on asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid ei riku tema õigusi.
23. Tartu Vangla 11.04.2012 käskkirja (tlk 93) kohaselt kohaldati kaebaja suhtes käskkirjas loetletud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna 09.04.2012 kella 13.15 ja 14.30 paiku kasutas N. Lilitškin kambris 2024 kaaskinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda, tekitades viimasele kehavigastusi, mis fikseeriti meditsiiniosakonna poolt. Käskkirja kohaselt on kaebaja keeldunud enne käskkirja andmist toimunud vestluse käigus vastuväidete esitamisest.
24. VangS § 69 lg 1 kohaselt, täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eelduste olemasolu on tõendatud, kuna Tartu Vangla 30.12.2011 käskkirjaga (tlk 13) on tõendatud, et kaebaja puhul on tegemist süstemaatilise distsipliinirikkujaga. Käskkirja kohaselt on kaebajal 30.12.2011 seisuga olnud 18 kehtivat distsiplinaarkaristust. Tartu Vangla 05.04.2012 käskkirjaga (tlk 22) on tõendatud, et kaebaja suhtes on alles alates 05.04.2012 lõpetatud varasemate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, vaatamata millele on kaebaja vaidlustatud käskkirja kohaselt juba 09.04.2012 sattunud kaaskinnipeetavaga konfliktsituatsiooni, mis on viinud uuesti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni. Seega on tõendatud eeldus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ehk asjaolu, et kaebaja on süstemaatiliselt rikkunud vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
25. Kohtupraktika ei toeta kaebaja käsitlust, et teda oleks karistatud kaks korda ühe teo eest. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Kusjuures täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist preventiivsete 3 meetmetega (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
26. juuni
27. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
28. aprilli
29. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12). Seega ei saa halduskohus nõustuda kaebaja väitega kahekordsest karistamisest ühe teo eest, kuna täiendavaid julgeolekuabinõusid on kohaldatud preventiivsel eesmärgil lähtudes kaebaja isikust lähtuvast ja realiseerunud ohust vangla julgeolekule, mitte aga kaebaja karistamise eesmärgil. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud menetlusõiguse rikkumisi, mis saaksid aluseks olla kaebaja õiguste rikkumisele seonduvalt toimunud julgeolekuabinõude kohaldamise menetlusega, sest tõendatud on kaebaja poolne keeldumine seletuse andmisest.
30. Tartu Vangla 09.05.2012 käskkirja nr 6-2/780 (tlk 57) kohaselt määrati N. Lilitškinile distsiplinaarkaristus 20 päevaks kartserisse paigutamiseks. Käskkirja kohaselt kasutas N. Lilitškin 09.04.2012 kinnipeetav Stanislav Komjakovi suhtes füüsilist vägivalda.
31. Kaebaja väidab, et menetlus tema asjas toimus õigusvastaselt ja tema poolt nimetatud tõendeid ei uuritud, mille tõttu kuulas kohus kohtuistungil tunnistajatena üle Andrei Spiridenoki, Vjatseslav Bajuki, Voldemar Põdra (Põder) ning Stanislav Komjakovi. Oma õiguste rikkumist soovib kaebaja tõendada ka vanglas asuvate kaamerate salvestuste ja kaebaja omakäelise ärakirjaga kinnipeetav Aleksei Dronini avaldusest kohtule (tlk 152-153, tõlge tlk 155), mida kaebaja ei julgevat kohtule edastada, sest kohus ei mõistvat õigust õigesti.
32. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et juhul, kui kaebaja poolt esitatud tõenditega leiab tõendamist asjaolu, et vastustaja ei ole asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid õigesti välja selgitanud, kuuluks kaebus rahuldamisele, sest usutavaks võib pidada kaebaja väidet temapoolsete tõendite tagasilükkamise kohta haldusmenetluses. Samas peab kohus vajalikuks märkida vastuseks kaebusele, et vastustaja ei ole kohustatud rahuldamata menetlusosalise kõiki taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks. Vastustaja peab kindlustama selle, et isiku poolt distsipliinirikkumise toimepanemise kahtluse korral, kogutakse ja uuritakse tõendeid selles mahus, mis on piisav isiku süü üle otsustamiseks.
33. Tunnistaja Vjatšeslav Bajuki ütlustest (tlk 167 p -168) nähtub, et 09.04.2012 natuke pärast kella ühte päeval läks ta kaebajaga kambrisse 2024, mida jagasid V. Bajuk ja S. Komjakov, et N. Lilitškinile teevett keeta. N. Lilitškin istus S. Komjakovi voodile. Kui S. Komjakov tuli kambrisse, käskis viimane N. Lilitškinil istuda toolile või lahkuda kambrist. N. Lilitškin vastas S. Komjakovile, et voodi kuulub vanglale, S. Komjakvi voodi pealt istumast ära ei tulnud ja lahkus kambrist pärast seda kui vesi oli keema läinud. Kambris kella 14.30 paiku toimunut V. Bajuk ei näinud, sektori sulgemisest kuulis koridoris olles. Tunnistaja ei näinud, et V. Lilitškin oleks S. Komjakovi löönud. Menetlejale rääkis tunnistaja V. Bajuk toimunust õigesti, menetleja teda kuidagi ei mõjutanud.
34. Tunnistaja Stanislav Komjakovi ütlustest (tlk 168 p-169 pöördel) nähtub, et N. Lilitškin lõi teda 09.04.2012 kambris 2024 paar korda. N. Lilitškin istus tema padja peal ja tunnistaja palus, et N. Lilitškin ei istuks voodi peal vaid istuks toolile. N. Lilitškin ähvardas teda selle peale agressiivselt. N. Lilitškin lõi tunnistajat vastu pead, nagu S. Komjakov seletas ka vanglale antud seletuses. 09.04.2012 käis N. Lilitškin tunnistaja kambris veel ka teist korda, seega kaks korda. Teisel korral olid nad kambris kahekesi. N. Lilitškin ähvardas tunnistajat ka teisel korral kambris 2024 viibimise ajal.
35. Tunnistaja Andrei Spiridenoki ütlustest (tlk 167) nähtub, et 09.04.2012 kella 11.45 paiku läks ta sektorist tööle, mille tõttu on ta kambris 2024 kella 13.15 ja 14.30 paiku toimunust kuulnud ainult teistelt kinnipeetavatelt. 4
36. Tunnistaja Voldemar Põderi ütlustest (tlk 168 p) nähtub, et ta ei tea 09.04.2012 kambris 2024 toimunu kohta, kuid N. Lilitškin andis tunnistajale 04.04.2012 teed.
37. Kohus ei rahuldanud asja sisulise arutamise käigus kaebaja taotlust sektori koridoris asuvate kaamerate salvestiste tõendina asja juurde võtmiseks, kuna vangla kinnituse kohaselt ei salvestata heli. Kuna kaamerad ei asu ka kinnipeetav S. Komjakovi kambris, ei saa salvestised tõendada kambris N. Lilitškini ja S. Komjakovi vahel toimunut. N. Lilitškin väidab, et ta ei mäleta, mitu korda ta 09.04.2012 kambris 2024 käis. Kohus ei pea seda väidet usutavaks, sest kaebaja toimetati pärast selle päeva sündmusi lukustatud kambrisse, kus kaebaja liikumisvõimalused olid piiratud, mille tõttu on loogiline ja eluliselt usutav, et kaebaja mäletab selle päeva sündmusi, mis tingisid tema liikumisvabaduse piiramise. Neil asjaoludel ei ole põhjendatud ka kaamerasalvestiste tõendina asja juurde võtmiseks.
38. Aleksei Dronini väidetav avaldus (tlk 152-153, tõlge tlk 155) ei vasta TsMS § 272 lg 1 sätestatud kirjaliku tõendi mõistele, kuna tegemist ei ole kirjalikult jäädvustatud dokumentaalse tõendiga, vaid kaebaja omakäelise väidetava ärakirjaga originaalist. Kohtule ei ole võimalust veenduda ärakirja identsuses, kuna kaebaja ei ole väidetavat originaaldokumenti kohtule ärakirja õigsuse kinnitamiseks esitanud. Kaebaja põhjendused originaaldokumendi mitteesitamise põhjuste kohta on lapsikud. Võttes arvesse ärakirjast tehtud tõlget, on kohus jätkuvalt seisukohal, et A. Dronini tunnistajana ülekuulamine asja õigeks lahendamiseks ei ole ka sisuliselt põhjendatud, kuna N. Lilitškini kirjutatust ja teistest asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et A. Dronin oleks 09.04.2012 viibinud vaidlusaluste sündmuste juures.
39. Neil asjaoludel on kohus veendunud, et kaebaja süü temale inkrimineeritud distsipliinirikkumise toimepanemises on tõendatud. Samuti on tõendatud, et kaebaja oma käitumisega kujutas 09.04.2012 ohtu vangla julgeolekule, mille tõttu oli ka sisuliselt põhjendatud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine. Vaidlustatud käskkirjade õiguspärasus on lisaks haldusmenetluses kogutud tõenditele tõendatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses nimetatud ja kohtule esitatud tõenditega. Kaks kaebaja nimetatud tunnistajatest (A. Spiridenok ja V. Põder) ei viibinud 09.04.2012 kambris 2024, seega ei saa nende ütlused tõendada ka kaebaja versiooni toimunust. Võrreldes N. Lilitškini kohtus antud seletust ja S. Komjakovi kohtus antud ütlusi, on kohus siseveendumusele ja kogemusele tuginedes seisukohal, et vaieldamatult on usaldusväärsemad S. Komjakovi ütlused. S. Komjakovi ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et kohtus antud ütlused ühtivad tema poolt haldusmenetluses menetlejale antud seletustega. N. Lilitškini seletuste usaldusväärsuse seab kahtluse alla tema poolt kohtus kasutatav taktika mitte anda selgesõnalisi vastuseid küsimustele. Ta vastab küsimusele ja samas parandab vastust vastupidiseks seniöeldule. Kohtu kogemusele tuginedes viitab see sellele, et isik ei soovi, et tema seletusi kasutataks tema vastu süüstava tõendina. Taoline õigus on küll deliktimenetluses isikul olemas, kuid käesoleval juhul on tegemist kaebaja poolt teadliku süüst vabanemise soovile viitava tegevusega. Võrreldes S. Komjakovi ja N. Lilitškini ütluste usaldusväärsust, ei saa kohus jätta märkimata ja arvestamata ka asjaolu, kuidas kaebaja iseloomustas tunnistajat kohtus ja kuidas ta tunnistajat küsitles. Vaieldamatult oli tegemist N. Lilitškini poolse agressiivsusega tunnistaja vastu, mille kohus pidi korduvalt katkestama kaebaja tõkestamisega. Mis puutub tunnistaja V. Bajuki ütlustesse, siis olid ka tema ütlused kantud ilmselgest soovist vabastada teda tunnistajana kohtusse kutsunud kaaskinnipeetav N. Lilitškin süüst. Samas kinnitas aga V. Bajuk kohtule, et vangla poolt läbiviidavas menetluses rääkis ta 5 tõtt ja teda ei mõjutatud. Asja materjalide kohaselt on menetleja aga V. Bajuki poolt haldusmenetluses antud seletust lugenud õigustatult N. Lilitškini süüd tõendavaks tõendiks.
40. 26.04.2012 teatisega (tlk 59 pöördel) ja 07.05.2012 distsiplinaarmenetluse protokolliga (tlk 58-59) on tõendatud, et kaebaja on keeldunud distsiplinaarmenetluses seletuste andmisest, mistõttu pole tõendatud ka menetlusnõuete eiramine vastustaja poolt.
41. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jääb kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud seoses sellega nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 6