KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2011a. kell 16.00 tsiviilkantselei kaudu Tsiviilasja number 2-10-55050

) § 58 lg 5 teise ja kolmanda lause kohaselt komisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus ülejäänud osas. Kohus on asja lahendamisel seotud komisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Seega on hagimenetluses nõue summas 11 250 krooni ehk 719,01 eurot. Hagiavalduse asjaolud, nõue

1. 13.05.2010 toimus aadressil Kopli tn 79 Tallinn, liiklusõnnetus, milles sai kahjustada hagejale kuuluv sõiduauto Mitsubishi Outlander reg. nr. XXX. Hageja teatas 17.05.2010 liiklusõnnetusest liiklusõnnetuse põhjustanud isiku tsiviilvastutuse kindlustusandjale ehk kostjale, kellele on edastatud täitetud vorm „Teade liiklusõnnetusest“ ning hagejapoolne seletus. Samuti on hageja esitanud 12.07.2010 koostatud avalduse liiklusõnnetuse tulemusena tekkinud kahju hüvitamiseks. 23.07.2010 laekus hageja arveldusarvele 56 250 krooni. Hageja on nimetatud summa kostjale tagastanud 12.08.
2. Hageja nõude suuruseks on seega kostja 11 250 krooni ehk 719,01 eurot, mis on see osas kindlustushüvitisest, mille jättis kindlustusandja 67 500 kroonist välja maksmata.
3. Tõendid: Kindlustuse vaidluskomisjoni otsus (t/l 27-31); eksperthinnang A10-234 (t/l 32-35); eksperdi arvamus 10-91 (t/l 36-37); garantiikiri (t/l 38); e- kiri (t/l 46). Kostja vastuväited
4. Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei nõustu vaidluskomisjoni otsuse põhjendustega ja leiab, et vaidluskomisjon on alusetult jätnud kohaldamata õigusnormi, mida antud juhul oleks tulnud kohaldada. Ka ei ole vaidluskomisjon oma otsuses põhjendanud, miks jäeti kohaldamata

§ 35

lõige 5 ja kohaldati võlaõigusseaduse üldsätteid.

§ 35

lõige 5 kohaselt vähendatakse taastamise teenuse hinna hüvitamisel väljamakstavat summat ettevõtja suhtes kohaldatavate maksude osas. Mõiste „ettevõtjale kohaldatavad maksud“ legaaldefinitsiooni liikluskindlustuse seadus ei anna, samuti ei ole nimetatud mõistet sätestatud maksukorralduse seaduses ning maksuseadustes.

§ 35

lõike 5 eesmärk on vältida hüvitise saaja alusetut rikastumist maksukulude säästmise läbi. Seega tuleb

§ 35

lõike 5 kohaldamisel arvestada väljamakstavast hüvitisest maha maksud osas, mis hüvitise saajal jääks maksmata või mis tagastatakse, arvatakse maha või hüvitatakse muul viisil hüvitise saajale. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja füüsilisest isikust ettevõtja ega käibemaksukohustuslane. Seega on ta tarbija, kes maksab asjade ostmisel ja teenuse tellimisel kõik summad käibemaksuga ning tal puudub võimalus soetamiselt sisendkäibemaksu maha arvata. Hüvitise maksmisel peab seega arvestama, et juhul kui hageja oleks teenuse tellinud remondiettevõtjalt, oleks teenuse hinnale lisandunud käibemaks. Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks remonditeenuse tellinud käibemaksukohustuslaseks olevalt ettevõtjalt, on teenuse hinna vähendamine käibemaksu võrra põhjendatud, sest selles osas on hüvitise saaja kulusid säästnud. Seega puudub kindlustusandjal kohustus ka seda hüvitada. Kohtu põhjendused 6. 13.05.2010 toimus aadressil Kopli tn 79 Tallinn, liiklusõnnetus, milles sai kahjustada hagejale kuuluv sõiduauto Mitsubishi Outlander reg. nr. XXX. Kostja hüvitas hagejale erimeeluste tõttu kahju rahas ja tuvastas kahju suuruse 67 500 krooni, kuid faktilise hüvitamise hetkel (väljamaksmisel) vähendas väljamakstavat summat hüvitamise ajal kehtinud käibemaksu võrra ja maksis hagejale (23.07.2010 laekus hageja arveldusarvele) tegelikult 56 250 krooni. Nende asjaolude üle vaidlus puudus ja seega ei pea kohus andma täiendavat hinnangut õnnetusjuhtumi asjaoludele, vastavatele tõenditele. Vaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, millega on tuvastatud, et kahju ulatus on 67 500 krooni. Seega ei pea kohus andma hinnangut ka kahju ulatust kinnitavatele tõenditele, välja arvatud osas, mis puudutab kahju hüvitise vähendamist. Vaidlus puudus ka selles, et kostja vähendas faktiliselt makstavat hüvitist käibemaksu võrra, mis on 11 250 krooni. Lisaks ei ole vaidlust selles, et hageja on tarbija ja et kostja otsustas hüvitada hagejale kindlustushüvituse rahas. 2

§ 7lg 1 järgi on kindlustusandja kohustus hüvitada tekitatud liikluskahju.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kannatanu asetada võimalikult lähedal olukorrale, milleks ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse lauseks olevat asjaolu ei oleks esitanud. Seega ei tohi VÕS §127 lg 1 mõtte kohaselt kannatanu kahju hüvitise kaudu rikastuda ning teisipidi tuleb kahju eelne olukord võimalikult lähedaselt ennistada. VÕS § 132 lg 3 järgi hõlmab asja kahjustamise korral hüvitis mõistlikud parandamise kulud. Seega on Võlaõigusseaduse kahju ulatust reguleerivad sätted kohaldatavad ka liikluskindlustuses ja on samane

§ 35lg 1 lg 1 sätestatuga (remondikulude ja muude kulude hüvitamine).

8.

§ 35

lõige 5 viimase lause kohaselt vähendatakse taastamise teenuse hinna hüvitamisel väljamakstavat summat ettevõtja suhtes kohaldatavate maksude osas. Seega on iseenesest õige kostja väide, et taastamise teenuse hinna hüvitamisel vähendatakse seda hinda nn maksude võrra (antud juhul käibemaksu võrra), kuid ekslik on hageja väide, et selline hinna vähendamine rahalise hüvitamise korral tarbijale toimub sarnaselt ettevõtjaga. Vaid ettevõtja, kes on käibemaksukohustuslane, saab selle maksu maha arvata käibest, mistõttu ettevõtjale

§ 35

lg 5 kohaselt hüvitise maksmine ja selle vähendamine viidatud lõike viimase lause kohaselt tagab ettevõtjale õiglase kahju hüvitamise ja väldib tema alusetu rikastumise käibemaksu võrra. Tarbija, kes pole ettevõtja e. käibemaksukohustuslane, st tal ei ole ettevõtlust ega käivet, ei saa olematult käibelt maha arvestada/käibele arvestada juurde käibemaksu. Seega oleks

§ 35

lg 5 viimasest lausest tulenev tõlgendus, kus tarbijale hüvitatava teenuse hinnast tuleks maha arvata ettevõtte maks, antud juhul käibemaksu summa, vastuolus

§ 7

lg 1 tuleneva kindlustusandja kohustusega hüvitada tekitatud liikluskahju ning VÕS § 127 lg 1 tuleneva kahju hüvitamise eesmärgiga ennistada kahju eelne olukord ning VÕS § 132 lg 3 sätestatud asja kahju ulatuse regulatsiooniga, sest kostja viidatud viisil arvestatud ja vähendatud kahju hüvitis ei kataks kahju ulatust (st ei ennista kahjueelset olukorda). Seega ei nõustu kohus kostja väitega, et hageja pole tõendanud, et ta oleks remonditeenuse tellinud käibemaksukohustuslaseks olevalt ettevõtjalt ja mille tõttu oleks kostjal justkui õigus hüvitada kahju käibemaksu võrra vähemas ulatuses. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on alusetult keeldunud hagejale hüvitamast osaliselt kahju ja on seega oma

§ 7

tulenevat kahju hüvitamise kohustust osaliselt rikkunud VÕS § 100 tähenduses, kuna jättis oma kohustuse osaliselt täitmata summas 11 250 krooni (täitis osaliselt 56 250 krooni 67 500 kroonisest kahjust). Nii on hagejal kui kannatanul õigus nõuda kostjapoolse kahju hüvitamise kohustuse osalise rikkumise tõttu kostjalt täitmata osas VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p1 , § 108 lg 1 ja

§ 7lg 1, 44 lg 2 ja § 35 lg 5 alusel kohustuse täitmist.

Antud juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt 11 250 krooni ehk 719,01 eurot, mille maksmisest kostja keeldus. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks 719,01 eurot välja mõista. Menetluskulude jaotus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 405 lg 1 p 10 alusel võib kohus määrata kindlaks lihtmenetluse otsuses menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda.
2. Kohus andis pooltele võimaluse esitada menetluskulude nimekiri. Hageja palus välja mõista ekspertiisikulud 108,65 eurot (1 700 krooni, ts. t/l 35, 63), mis on tasutud enne kohtumenetlust asjatundja arvamuse saamiseks (AGOÜ poolt koostatud arvamus) kahju käsitlemisel kindlustusandja juures. Kostja palus hüvitada riigilõivu 191,73 eurot (3 000 krooni, t/l 60), mille tasus avalduse esitamisel selleks, et asi kostja poolt vaidlustatud osas hagimenetluse korras läbi vaadata. 3