← Eesti

2-12-22966/42

Obsah (8)§ 232§ 657§ 654§ 442§ 137§ 134§ 162§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013. a.,

) § 369 järgi nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (lahend 3-2-1-33-11 p. 18). Elatise maksmine loetakse kohaselt täidetuks, kui elatist antakse piisavalt ja regulaarselt. Vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on piisavalt täitnud laste ülalpidamise kohustust. Hagejad on nõustunud sellega, et lasteaiamaksu tasumisega summas 714, 55 eurot on kostja 4

(13)ülalpidamiskohustust täitnud. Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada sellega, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures (lahend 3-2-1-37-11 p. 13). Seega saab lapsega märkimisväärse aja koos elav vanem täita ülalpidamiskohustust ka lapse vajadusi vahetult rahuldades. Hagejad on palunud kostjalt elatise tagasiulatuvalt välja mõista ajavahemiku eest alates
  1. juunist
  2. a., tunnistajate K A ja K L ütlustest nähtuvalt on lapsed aga sel ajal viibinud kostja juures arvestatava osa ajast: pikad nädalavahetused (reedest esmaspäevani) ja suvekuudel mitu nädalat järjest. Seega tuleb kostja tõendatud ja põhjendatud kulusid summas 771 eurot lastele ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestada (dokumentaalsed tõendid ostetud riiete kohta, kviitungid, konto väljavõtted (kd. I, tl. 92 – 96, 99 – 100, 102, 104, 106 – 115), millega riimuvad tunnistajate K A ja K L ütlused). Lapsed saavad riideid kasutada kostja juures, kus veedavad olulise osa ajast, aga nad on neid kandnud ka emaga koos olles. Tõendatud on ka, et kostja on tasunud sularahas juunist augustini
  3. a. elatist 50 eurot kuus, s. o. kokku 150 eurot, ning detsembris
  4. a. 50 eurot. Seda kinnitab Viimsi Vallavalitsuse vastus kohtule (kd. II, tl. 25), mille järgi on hagejate ema esitanud vallavalitsusele tõendid, mis kinnitavad kostja poolt juunist augustini 50 euro tasumist sularahas (kd. II, tl. 28 – 30, kd. I, tl. 45). Sularahas elatise maksmist kinnitavad ka e-kirjad, ka hagejate ema saadetud
  5. juuni
  6. a. e-kirja sisu kinnitab 50 euro suuruse elatise saamist. Vastupidine väide ei ole usutav, ka konto nr. XXXXXXXXXXXX väljavõttest nähtub, et
  7. detsembril
  8. a. on kostja tasunud laste emale 50 eurot, mis kogumis teiste tõenditega kinnitab kostja poolt elatise maksmist 50 eurot kuus. Seega tuleb proportsionaalselt kõikide hagejate suhtes tagasiulatuva elatise nõuet 200 euro võrra vähendada. XXXXXX korteri vahendustasu 200 eurot ei saa lugeda kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning kostja kulutused kütusele 170 eurot ja toidule 30, 38 eurot ei tõenda kulutuste tegemist laste jaoks, sestap ei saa ka neid tagasiulatuva nõude osas arvestada. Kostja ei ole põhistanud, kuidas on nimetatud kulud ainult hagejatega seotud. Hagejad on nõudnud elatist tagasiulatuvalt miinimummääras., milleks
  9. a. oli 139, 01 eurot. Seega juunist detsembrini
  10. a. tuleb lugeda tagasiulatuva elatise nõude suuruseks lapse kohta 973, 07 eurot ja jaanuarist maini
  11. a. on elatise nõue miinimummääras 725 eurot, s. o. tagasiulatuv nõue on kokku 1698, 07 eurot hageja kohta. Kostja ei ole täitnud piisavalt ülalpidamiskohustust tagasiulatuva nõude perioodil, kuna on täitnud ülalpidamiskohustust kokku 1685, 55 eurot, mistõttu tuleb osaliselt rahuldada tagasiulatuv elatise nõue järgmiselt: M M suhtes 1374, 40 eurot (1698, 07 – 323, 67) ja teistele lastele kummalegi 1017, 12 eurot (1698, 07 – 357, 28 – 323, 67). Ainetud on kostja väited, mille järgi tuleb elatisenõuet vähendada tagasiulatuvalt vastavalt sellele, kui palju on hagejad saanud toimetuleku- ja peretoetusi, sest ei põhine seadusel. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt nimetatud esemed olid tegelikult tema ja laste ema ühisvaras olemas ning et neil oleks olnud kokkulepe selle arvel elatise maksmises. Hagejad taotlevad elatist miinimumsuuruses, milleks alates
  12. jaanuarist
  13. a. on 145 eurot ühe lapse kohta kuus. Palga alammäära suurenemisel tuleb kohtuotsuse täitmise käigus automaatselt ümber vaadata ka väljamõistetud elatise suurus. Põhjendamatu on kostja seisukoht, mille kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel arvestada perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg. 2 alusel kostja varalise seisundiga ja vähendada temalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Vanem peab hankima nii enda kui oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ega vabane ülalpidamiskohustusest selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ja kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (PkS § 102 lg. 2, lahend 3-2-1-37-11 p. 15). 5
(13)Erandina võib kohus PkS § 102 lg. 2 alusel mõjuval põhjusel vähendada elatist ala seaduses sätestatud miinimummäära muuhulgas olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. „Teise lapse“ all tuleb mõista kostja ülalpidamisel ja ühises majapidamises olevat last, kelle huvid võivad saada kahjustatud, kui elatis mõistetakse välja lahus elavale lapsele. Kuna kõik kostja lapsed on hagejad, siis ei ole ükski laps eelistatud olukorras ja kostja peab tasuma kõikidele lastele elatist võrdselt seaduses sätestatud miinimummääras halvast varalisest seisundist hoolimata. Hagejate apellatsioonkaebus Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hagejatele välja elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku eest
  1. juunist
  2. a. kuni
  3. juunini
  4. a. ning teha selles osas uus otsus, millega mõista maakohtu poolt märgitud rahasummade asemel kostjalt välja M M T-le 1631, 40 eurot ja K K T-le ning M M T-le kummalegi 1274, 12 eurot. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Maakohus on õigesti mõistnud kostjalt välja igakuise elatise 145 eurot kuus igale hagejale. Tagasiulatuvalt väljamõistetud elatise osas ei nõustu hagejad selle suurusega. Maakohtu hinnangul veedavad lapsed olulise osa ajast kostjaga, mis annab aluse arvestada kostja väljaminekuid sel ajal lastele ülalpidamise andmisena. Hagejad sellise järeldusega ei nõustu ja ka asjas kogutud tõendid selliseks järeldusteks alust ei anna. Tunnistajate K A ja K L ütlustest ei nähtu, et laste isa oleks veetnud lastega koos aega rohkem kui tavapärane, keskmine, kohtupraktikas üldiselt omaksvõetud suhtlusõiguse kohtumiste graafik ette näeb. Seetõttu ei saa lugeda lastega veedetud ajal neile esemete ostmist ülalpidamise andmiseks PkS § 100 tähenduses. Kohus viitab küll Riigikohtu lahendile 3-2-137-11, mille kohaselt elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Sel juhul pidanuks maakohus aga tuvastama, milline oli see aeg, mille lapsed isaga veetsid, ja põhjendama, miks see aeg moodustas olulise osa. Midagi sellist maakohtu otsusest ei nähtu. Maakohus ei ole tõendite hindamisel juhindunud

§ 232lõigetest 1 ja 2.

Kohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt, lähtudes m. h. nende elulisest usutavusest. Kohus on tõendina hinnanud pabereid, mis tõendina ei kvalifitseeru. Tunnistaja K A, kes on kostja elukaaslane, kinnitas, et on ostnud hagejatele rõivaid, pildistanud neid, kirjutanud oma käega piltidele juurde hinnad. Mõnede ostude kohta on kviitungid või tunnistaja pangakonto väljavõtted. Arvestades tunnistaja tõenäolist soovi säästa oma elukaaslast liigsest rahalisest kohustusest hagejate ees, ei ole tema ütlused objektiivsed ega eluliselt usutavad. Eluliselt usutav ei ole, et 9-aastasele poisile või 5-aastastele kaksikutele ostetakse BonBon Lingerie pesupoest 60 euro eest siidpesu, kuid muud riided ostetakse Humanast. Hagejate esindaja küsimusele, kuidas mõistlikult seletada seda, et K A pangakontolt novembrist

  1. a. kuni augustini
  2. a. on kõik väljaminekud, mis on tehtud, läinud kostja laste riiete jaoks ja mitte midagi tema enda 3 lapse jaoks, K A usutavalt vastata ei osanud. K L tunnistus, et ta on ühte T-särki kõikidest riideesemetest lapse seljas näinud, ei muuda usutavaks, et ka kõik teised riided laste kasutuses on. Isegi kui riideesemed oleksid ostetud kostja poolt (või kostja eest) ja hagejatele, on kostja enda ütlustega kinnitust leidnud, et neid riideid lastele koju kaasa ei anta. Seetõttu ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et lastele on 771 euro ulatuses ülalpidamist antud. Selle järelduse tegemisel on kohus lähtunud ekslikust eeldusest, et lapsed on olulise aja kostja juures. Teiseks läheb selline järeldus vastuollu elatise olemusega PkS § 99 lg. 2 ja 100 lg. 1 tähenduses. Kostja ei ole nõudnud ja puudub mõjuv põhjus, miks pidi kostja ülalpidamist andma muul viisil kui raha maksmisega. Lapse vajadusi ei rahulda selliste rõivaste ostmine, mida laps ei saa igapäevaselt kanda ja mida lapsi kasvatav vanem peab talle ostma topelt seetõttu, et eraldielav vanem riideid koju kaasa ei anna. Sel põhjusel pidanuks maakohus 6

(13)viidatud asjaolude ja tõendite pinnalt tegema teistsuguse lahendi ja lugema, et 771 euro ulatuses ei ole ülalpidamist antud. Maakohus saanuks lugeda ülalpidamise mahuks maksimaalselt 714, 55 eurot kaksikute eest tasutud lasteaiamaksu ja 200 eurot tasutuna rahas (3 x 50 sularahas ja 50 pangakontole). Seega pidanuks kohus rahuldama hagejate tagasiulatuva elatisenõude M M T-le vähemalt 1631, 40 euro ja K K T-le ning M M T-le vähemalt 1274, 12 euro suuruses. Maakohus on ebaselgelt jaotanud menetluskulud. Kohtuotsuse resolutsioonist pole arusaadav, milline kolmest hagejast peaks menetluskulud kandma. Seega pole kohtuotsus selles osas täidetav. Samuti ei tulene seadusest menetluskulude jaotuse proportsioon. Hageja(te) menetluskulude jätmine 65, 3% ulatuses kostja ja 34, 7% ulatuses hagejate kanda ei vasta ühelegi seaduses sätestatud kriteeriumidest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et igal hagejal oli kostja vastu erinev nõue, tegemist ei olnud solidaarvõlausaldajatega. Iga hageja elatisenõue kostja vastu oli 145 eurot kuus ja need nõuded rahuldas kohus 100%-liselt. Elatisevõla nõude rahuldas kohus küll osaliselt, kuid see ei tähenda, nagu oleks kogu hagi rahuldatud üksnes 65, 3% ulatuses. Pealegi vähendasid hagejad elatisevõlgnevuse nõuet kohtu eelistungil tasutud lasteaiamaksu 714, 55 euro võrra, seega rahuldas kohus tagasiulatuva elatisenõude mitte 65, 3% vaid 75, 7% ulatuses. Kui kohus oleks soovinud menetluskulusid jaotada vastavalt hagi rahuldatud osale, oleks tulnud lähtuda märgitud osade suurusest. Eriti raskesti mõistetav on kohtuotsus osas, kus osa kostja menetluskulusid on jäetud alaealiste hagejate kanda. Alaealistel lastel puudub mistahes vara, välja arvatud samas tsiviilasjas nende kasuks välja mõistetud elatised. Tõenäoliselt on nende isa poolt kohtumenetlusele tehtud kulutused suuremad kui lastele mõistetud elatis. Märgitust tuleneb, et lapsed, kes on sunnitud endale oma isalt ülalpidamise saamiseks pöörduma kohtusse, peavad arvestama, et väljamõistetavat elatist peavad nad hakkama ennekõike kasutama mitte enda ülalpidamiseks, vaid oma isa menetluskulude katmiseks. Kostja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada kohtuotsuse osas, millega hagi rahuldati ning uue otsusega jätta tagasiulatuv elatise nõue täielikult rahuldamata ja määrata elatis kindlaks alla seaduses sätestatud miinimummäära mitte suuremas summas kui 71, 25 eurot ühe lapse kohta. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kohtuotsus on tagasiulatuva elatise nõude osas vastuoluline seetõttu, et kohus on küll leidnud, et alates 11. juunist 2011. a. on hagejad viibinud kostja juures märkimisväärse osa ajast, kuid jätnud selle asjaolu tagasiulatuva nõude osas arvestamata. Kui kohus on tuvastanud, et hagejad viibivad märkimisväärse osa ajast kostjaga ning lisaks sellele on tõendatud, et kostja on tasunud vastavalt oma võimalustele elatist ja osalenud muul moel laste ülalpidamises, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et kostja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud või vähemalt mitte niivõrd, et see annaks alust elatise tagasiulatuva nõude rahuldamiseks kohtuotsuses sätestatud määras. Kuivõrd kohus on tagasiulatuva nõude rahuldamisel üksnes ja puhtalt lähtunud kostja vastuväidetest ja esitatud tõenditest, seega matemaatilistest tehetest, jättes täielikult põhjendamata kostja muud vastuväited, on kohus jätnud kohtuotsuse olulisel määral põhjendamata. Otsusest ei nähtu, miks ei nõustu kohus tagasiulatuva nõude osas kostja väidetega, et ta ei ole võimeline kõikidele hagejatele tagasiulatuvalt elatist miinimummääras tasuma, et kostja on osalenud hagejate ülalpidamises tagasiulatuva nõude perioodil vastavalt oma võimetele (kostjal puudub vara, tema sissetulek on umbes 285 eurot kuus ning tal on ainult kohustused) ning miinimummääras elatise väljamõistmisel kõikidele hagejatele tagasiulatuva 7
(13)nõude perioodil satub kostja sellisesse olukorda, milles ta ei ole suuteline iseennast üleval pidama ning satub võlgadesse. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata ka selle, et Viimsi Vallavalitsus on maksnud hagejatele tagasiulatuva nõude perioodil toimetulekutoetust ja hagejad on saanud ka lapsetoetusi ning lisaks sellele on hagejate seaduslik esindaja osalenud nende ülalpidamisel. Kui Viimsi Vallavalitsuse toimetulekutoetuste arvelt on hagejate vajadused kaetud, siis ei ole õigustatud tagasiulatuva nõude rahuldamine ega kostjalt hagejate kasuks eelnenud aasta eest elatise väljamõistmine. Toimetulekutoetuste arvestamata jätmine võimaldaks tekitada olukorra, kus hagejatega koos elav lapsevanem ei panusta laste ülalpidamisse muul moel kui toimetulekutoetustest saadavatest vahenditest, kuid nõuab elatist lahus elavalt lapsevanemalt, mis ei ole kooskõlas elatise väljamõistmise eesmärgiga. Kui lapse vajadused on toimetulekutoetuste arvelt rahuldatud, siis väheneb selle võrra vanemate kohustus laste ülalpidamisse eelduslikult võrdselt panustada. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmise eesmärk on teine kui etteulatuvalt nõutava elatise puhul, selle perioodi osas on laste vajadused toimetulekutoetuste arvelt juba kantud. Kohus on jätnud põhjendamata ka selle, miks ta ei arvesta kostja Riigikohtu lahenditele 3-2-1-14-10 ja 3-2-1-127-09 esitatud vastuväiteid, mille kohaselt on võimalik elatist kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista siis, kui vanemal ei ole enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta ning elatise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, kuna väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada oma minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime riigi abita. Arvestades kostja varalist seisu, on kohtuotsusega tagasiulatuva nõudega tekkinud talle elatise võlgnevus 3408, 64 eurot, mille tasumiseks kuluks kostjal igakuist keskmist sissetulekut arvestades umbes 12 kuud, rääkimata sellest, et sel juhul ei oleks kostja suuteline iseennast ülal pidama ega tasuma ka igakuiselt elatist hagejatele. Kostja selgitas, et ta oleks saanud XXXXXX korteri ise vahendustasu eest uuele üürnikule üürile anda ning selle raha siis hagejatele anda, kuna selle üürileping oli sõlmitud kostjaga, kuid nad leppisid hagejate seadusliku esindajaga kokku, et tema vahendab seda ja saab ühekordse vahendustasu 200 eurot endale, mis loetakse kostja poolt hagejate ülalpidamises osalemiseks. Kostja on esitanud ka e-kirjavahetuse hagejate seadusliku esindajaga, millest nähtub, et kostja tegi hagejate seaduslikule esindajale võimalikuks korteri üürile andmise. Arvestades hagejate seadusliku esindaja selgituste usaldusväärsust, milles eitatakse kõiki kokkuleppeid kostjaga ning püütakse jätta muljet, et kostja ei ole mingil moel hagejate ülalpidamises osalenud ega huvigi tundnud, tuleb asuda seisukohale, et kostja väide on põhistamist leidnud ning vahendustasu tuleb samuti arvestada kostja poolt laste ülalpidamises osalemiseks. Kohus on põhistamatusele tuginevalt jätnud arvestamata ka kütuse ja toidu tšekid. Kostja selgitas, et Keilas toidupoodides tehtud maksed ja kütuse ostud on seotud hagejatele järele minemisega, kuivõrd Keila jääb tee peale ning kostja on sealt ostnud hagejatele koju süüa kaasa, kui on nad koju viinud või neid vaatamas käinud. Tunnistajana andis hagejate vanaema ütlusi, mille kohaselt kostja on neile süüa viinud. Niisamuti puudub vaidlus selles, et kostja viib hagejaid Haapsallu ja toob neid Tallinna, seega tuleb kütusekulu Keilast tankides lugeda põhistatuks ning hagejate ülalpidamises osalemiseks. Ekslik on kohtu seisukoht, et „teine laps“ PkS § 102 lg. 2 mõistes on kostja ülalpidamisel ja ühises majapidamises olev laps. Selle lapse all tuleb mõelda kõiki kostja lapsi ning kui ühele hagejale mõistetakse välja elatis miinimummääras, siis kostja varalist seisu arvestades jäävad teised kaks hagejat vähem kindlustatuks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kõiki lapsi tuleb kohelda võrdselt ning ebaõige on tugineda elatise väljamõistmisel sellele, kas laps elab kostjaga koos või lahus, et võrrelda, kas ta jääb vähem 8
(13)kindlustatuks või mitte. Riigikohus on lahendis 3-2-1-118-12 p. 14 selgitanud, et vanem peab tagama kõikidele oma lastele võrdsed võimalused ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Kohus ei ole alates elatise hagi esitamisest elatise väljamõistmisel arvestanud kostja varalise seisuga ning on tuginenud üksnes sellele, et vanem ei vabane alaealise lapse ülapidamiskohustusest. Maakohus on jätnud täielikult arvestamata ja põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja vastuväitega, et kostja varaline seis on mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Sarnaselt tagasiulatuva elatise osas kostja varalise seisuga arvestamisel oleks tulnud kostja varaline seis lugeda mõjuvaks põhjuseks ning vähendada seetõttu igale hagejale väljamõistetavat elatist alla miinimummäära, tuginedes Riigikohtu lahendites 3-2-1-14-10 ja 3-2-1-127-09 esitatud seisukohtadele. Hagejate seisukoht Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas

§ 657lg.

1 punktiga 2 osaliselt tühistada kostjalt hagejate kasuks tagasiulatuvalt väljamõistetud elatise suuruse osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostjalt tuleb hagejatele ajavahemiku eest

  1. juunist
  2. a. kuni
  3. juunini
  4. a. maakohtu poolt väljamõistetud rahasummade asemel välja mõista elatis ühekordsete summadena järgmiselt: M M T-le summas 1631, 40 eurot ja K K Tle ning M M T-le kummalegi summas 1274, 12 eurot. Menetluskulud tuleb ümber jaotada. Ülejäänud osas maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebused alust ei anna ja selles osas tuleb otsus jätta muutmata. Muutmata jäetud osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg.

6). Hagejate apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mis PkS § 102 lg. 2 alusel võiksid anda alust mõista temalt hagejatele elatis välja alla alammäära, sealhulgas ajavahemiku eest, mis eelnes hagi esitamisele. Asjaoluga, et kostjal ei ole piisavat sissetulekut või muud vara, ei saa seaduse kohaselt seda põhjendada. Sisulised põhjendused selle kohta, miks on taoline seaduse nõue õiglane, on esitatud Riigikohtu lahendites, millele kostja ise oma apellatsioonkaebuses on viidanud. Olgu üksnes öeldud, et kui vanem on täies elujõus töövõimeline noor mees, nagu kostja, siis peaks ta raskusteta olema võimeline iseennast ülal pidama ja tema puhul peaks olema enesestmõistetav ka oma alaealistele lastele hädavajalike elatusvahendite tagamine, samal ajal kui tema alaealistel lastel – 9-aastasel pojal ja 5-aastastel kaksikutest pojal ja tütrel – ei ole mingeid objektiivseid võimalusi end elatada muul moel kui oma vanematelt saadava ülalpidamise arvel. Keskendades oma vaatenurga üksnes omaenda varalisele seisundile ja isiklikele huvidele, jätab kostja tähelepanuta selle, et esmajärjekorras on vanemad vastutavad oma laste heaolu eest. Kostja ei ole viidanud mingitele objektiivsetele asjaoludele, mis võiksid seada kahtluse alla tema võime vähemalt riigi keskmist sissetulekut hankida ja oma lapsi nõutavalt ülal pidada. Kostja eluviisist (tema uue perekonna kasutuses olev suur eluruum, kostja kasutuses olev hinnaline auto, puhkusereisid jmt.), millest on juttu olnud maakohtu menetluses, nähtub, et oma väidetavalt väikese sissetuleku juures saab kostja lubada endale mõndagi, mis tema väidetega kokku ei käi, see seab aga kahtluse alla kostja poolt oma keerulise varalise olukorra kohta esitatud väidete tõepärasuse. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheide, mis puudutab nendele kostja väidetele vastamata jätmist, mis kostja on esitanud, et diskuteerida Riigikohtu poolt teistes vaidlustes tehtud lahendites esitatud seisukohtadega, sest maakohtul ei ole kohustust vastata kõigile kostja õiguslikele väidetele –

§ 442lg.

8 lause 2 kohaselt peab maakohus vastama üksnes poolte faktilistele väidetele. Kostja käsitlus teisest lapsest, kes elab koos samade vanemate teiste lastega teise vanema juures (kes laste nimel neile ülalpidamise saamiseks elatisehagi ongi esitanud) 9

(13)kostjast lahus ja jäävat väidetavalt vähem kindlustatuks, kui kostjalt mõistetakse kõigi koos selle teise vanemaga elavate laste kasuks välja ühesuurune miinimumsuuruses elatis, on demagoogiline ega arvesta PkS § 102 lg. 2 eesmärki. Selles ei ole silmas peetud lapsi, kes lahus elavalt vanemalt elatise saamiseks on kohtu poole pöördunud ja kellele vajaliku elatise suuruse üle vaidlus just käibki. Kui kõigile hagejatele mõistetakse lahus elavalt kostjalt välja ühesuurune miinimumelatis, siis ei saa rääkida laste omavahelisest ebavõrdsusest. Kostjal ei ole lapsi, keda ta elatist hagevate laste kõrval ülal peaks ja kelle olukorraga vaidlusaluses asjas seaduse mõtte kohaselt vastavate eelduste olemasolul oleks võimalik arvestada. Nõustuda ei saa ka väitega, nagu saaks kostja oma lastele ülalpidamise andmise kohustuse lugeda täidetuks avaliku õiguse alusel makstavate toetuste arvel, olgu seda toetust siis makstud möödunud ajavahemikul või makstagu seda etteulatuvalt. Niisugust toetust võiks lapsele vajalike kulutuste katmisel arvesse võtta juhul, kui elatist taotletaks rohkem kui seaduses sätestatud miinimumsuurus. Vaidlusaluses asjas ei ole hagejad hagenud kostjalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimumsuurust ületavas suuruses. Tagasiulatuva elatisenõude osas on maakohtu otsuse vaidlustanud mõlemad pooled. Hagejad leiavad, et see nõue tuleks rahuldada suuremas ulatuses, seejuures ei ole hagejad apellatsioonkaebuses esitatud nõude suurust arvestades vaidlustanud kostja poolt vaidlusalusel ajavahemikul tasutud lasteaiatasu 714, 55 eurot ja sularahana antud elatist kogusummas 200 eurot, mida maakohus on arvestanud; hagejad on vaidlustanud kostja poolt väidetavalt kulutatud 771 euro (s. o. 257 eurot iga lapse kohta) arvessevõtmise elatise maksmise kohustusena, nagu maakohus seda tegi. Kostja seevastu leiab oma apellatsioonkaebuses, et tagasiulatuvalt esitatud elatisenõuet ei tohiks üldse rahuldada. Kolleegium nõustub hagejate apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kostjalt ajavahemiku eest aasta enne hagi esitamist väljamõistetavast elatisest ei ole alust arvestada maha lastele väidetavalt tehtud kulutusi 771 euro ulatuses, kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetega ei saa aga nõustuda. Kostja ei olegi oma apellatsioonkaebuses seadnud kahtluse alla asjaolu, et ajavahemikul, mille eest elatist nõutakse tagantjärele, ei ole ta andnud lastele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust vähendada tema elatise maksmise kohustust alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse muuhulgas ka ajavahemiku kohta, mille eest on elatisenõue esitatud tagasiulatuvalt. Taolistele asjaoludele ei ole viidatud ka apellatsioonkaebuses. Kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks tema elatisekohustus selle aja eest täidetud seetõttu, et ta andis elatist niipalju kui sai, ei ole juba ainuüksi seaduses sätestatud aluste puudumisest tulenevalt põhjendatud. Maakohus lähtus tagasiulatuvalt esitatud elatisenõude puhul põhjendatult sellest, et kostja kohustuse suuruseks oli vastava ajavahemiku kohta seaduses sätestatud elatise miinimumsuurus, ning tuvastas selle põhjal õigesti, et kostja oli ajavahemikul 11. juunist 2011. a. kuni 11. juunini 2012. a. kohustatud andma igale hagejale elatist 1698, 07 euro ulatuses. Sellest summast arvestas maakohus põhjendatult kummagi lasteaias käiva lapse kohta maha 357, 28 eurot (kostja poolt tasutud lasteaiamaks, mille üle pooled ei vaielnud). Iga lapse kohta maha arvestatud 66, 67 euro (sularahas antud elatis 200 : 3) osas pooled apellatsioonimenetluses samuti enam ei vaidle. Vaidlus puudutab kostja poolt väidetavalt tehtud kulutusi 771 euro ulatuses, mille maakohus elatisekohustusest maha arvestas (hagejate apellatsioonkaebus), samuti vahendustasu 200 eurot, kostja poolt toidule kulutatud 30, 38 eurot ja kütusele kulutatud 170 eurot, millega maakohus ei arvestanud ja millega arvestamata jätmise ebaõigsusele on tuginenud kostja oma apellatsioonkaebuses. Mis puudutab kostja kulutusi 771 euro ulatuses ajal, mis lapsed olid väidetavalt kostja juures, siis ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, nagu saaks neid arvestada laste ülalpidamiskohustuse täitmisena ajavahemikul 2011. a. juunist 2012. a. juunini. Maakohus leidis otsuses, et hagejad on sel ajavahemikul viibinud kostja juures arvestatava osa ajast, ei 10
(13)ole aga tuvastanud, millise aja täpsemalt. Pooled on esitanud erinevaid väiteid selle kohta, kui palju aega on osundatud ajavahemikul veetnud hagejad kostja juures. Kostja poolt
  1. juuli
  2. a. menetlusdokumendis (kd. I, tl. 30) esitatud andmetega ei ole hagejate seaduslik esindaja täiel määral nõustunud, esitades oma andmed (kd. II, tl. 50 – 51), mille kohaselt lapsed olid kostja juures järgmistel kuupäevadel:
  3. a. juunis 16 – 19, septembris 23 – 25, oktoobris 23 – 29, novembris 4 – 6, detsembris 9 – 11, 23 – 24 ja
  4. kuni
  7. Hagejate seadusliku esindaja väidetel on lapsed alates
  8. a. algusest olnud kostja juures üle nädalavahetuse, seega 4 päeva kuus. Tunnistajana üle kuulatatud, alates
  9. a. algusest kostjaga koos elav K A selgitas laste kostja juures viibimise asjaolusid alates
  10. a. septembrist (kd. II, tl. 72) – kuigi tunnistaja ei ole täpsustanud aastat, on ta kuupäevad, mil lapsed olid kostja juures, üles märkinud seoses kohtuistungiga ja seega ei saanud tema ütlused käia
  11. a. kohta, samuti ei ühtiks kuupäevad kostja väidetega
  12. a. võrreldavate kuude kohta. Varasema aja kohta ei ole see tunnistaja konkreetseid ütlusi andnud, märkides vaid üldiselt, et lapsed on tulnud üle nädalavahetuseti ja olnud pikemalt suveti. Seega ei ole tunnistaja ütlustega kostja eespooltoodud konkreetsed väited koos lastega veedetud aja kohta tõendatud. Tunnistajana üle kuulatud laste vanaema K L, kellega lapsed koos oma emaga elavad, on aga andnud ütlusi, mille kohaselt
  13. a. I poolaastal on lapsed olnud kostja juures reeglina üle nädala nädalavahetustel, kuigi mitte alati; tunnistaja kinnitas, et enamuse nädalavahetustest alates
  14. a. juunist on lastega olnud tema (kd. II, tl. 73). Seega langevad tunnistaja K L ütlused ja hagejate seadusliku esindaja seletused selles osas kokku ning üldjoontes langevad need kokku ka tunnistaja K A üldsõnaliste ütlustega. Nii saab hagejate ema andmed laste kostja juures viibimise ulatuse kohta aluseks võtta ning kolleegium nõustub hagejate seisukohaga, et eespooltoodud isa juures viibimise ulatust (keskmiselt 4 päeva kuus) ei saa seda pidada selliseks, mis võimaldaks järeldada, nagu elaksid lapsed enam – vähem võrdselt mõlema vanema juures. Tegelikult ei ole niisugusele asjaolule tuginenud ka kostja. Ilmne on, et ajal, mille lapsed veedavad temaga, on kostjal ka sellega seotud kulutusi. Laste koos kostjaga elamise kestus ei ole aga selline, et see tingiks iseenesest lastega põhiliselt koos elava ema käsutusse antava elatise vähendamise kostja kulutuste arvel, seda enam, et elatist lastele nõutakse miinimumsuuruses. PkS-s vanemate ja laste suhtlemise kohta sätestatut arvestades ei tulene seadusest, nagu saaks lahus elava vanema poolt lastele makstavat miinimumelatist vähendada sellest tulenevalt, et see vanem teeb lastele nendega suhtlemise ajal teatud kulutusi. See oleks küll võimalik, kui kulutused puudutaksid taolisi kuluartikleid, mille puhul lastega koos elava vanema vajadus neile samadele kuluartiklitele lahus elava vanema poolt makstava elatise arvel kulutusi teha ära langeks. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud seda, et ta on hagejatele riiete ja jalanõude muretsemisega teinud taolisi kulutusi. Nii on kostja esitanud küll fotosid riietusesemetest, tšekke taoliste esemete ostmise kohta ja väljavõtteid oma elukaaslase K A pangakontost teatud lastekaupade ostmise kohta, ei ole aga esile toonud, millised riided, millal ja kellele hagejatest on ta väidetavalt ostnud. Nii on kostja poolt esiletoodud asjaolud üldsõnalised ega ole juba iseenesest piisavad, et nendest lähtudes oleks kostja poolt hagejatele ostetut võimalik tuvastada. Tunnistaja K A andis ebamääraseid selgitusi esemete ostmise aja kohta, märkides, et asjad on ostetud üle-eelmise aasta jaanuarist, detsembrist,
  15. a. kevadest (kd. II, tl. 70). Tunnistaja ütluste alusel ei ole võimalik tuvastada seda, millised esemetest on ostetud vaidlusalusel ajavahemikul ja mille puhul seega saab kerkida küsimus ülalpidamisekohustuse täitmise osana arvesse võtmisest. Tšekkidel on küll kuupäevad, kuid tšekke endid ei ole võimalik kostja üldsõnaliste väidetega ühitada: neid ega ka kostja esitatud käsikirjalisi märkmeid või pangaülekandeid ei ole iseenesest võimalik hagejatega seostada. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, millised esemed on kostja hagejatele ostnud ega märkinud, milliste tõendite alusel saab taolisele järeldusele jõuda. Oma kokkuvõtva järelduse alusena on maakohus samas viidanud toimiku lehekülgedele, kus asub tšekke ja konto väljavõtteid, mille kohaselt tasumine on toimunud 11
(13)ajal, mis ei puuduta elatise tagasiulatuva nõude ajavahemikku (kd. I, tl. 102, 104, 108, 110, 112 – 115). Kuigi otsusest ei nähtu, milliseid andmeid nendelt toimiku lehtedelt on kohus arvestanud, ei saaks pärast
  1. juunit
  2. a. tehtud kulutusi juba ainuüksi sellest tulenevalt arvestada, et need ei puuduta ajavahemikku, mille eest elatise saamiseks tagasiulatuvalt on hagi esitatud. Tunnistaja K A küll kinnitas, et kõik fotodel olevad asjad on ostetud hagejatele ning ülekanded on tehtud tema pangaarvelt, kuid ei suutnud kohtuistungil küsimustele vastates usutavalt selgitada asjaolu, et ta on väidetavalt asju ostnud üksnes hagejatele ja mitte oma lastele, keda tal on kolm, kellest üks alaealine ja üks täisealine elavad koos tema ja kostjaga (kd. II, tl. 71). Kolleegiumi hinnangul ei ole see eluliselt usutav. Tunnistaja KL ütluste kohaselt ei ole ta kodus kostja ostetud asju näinud, välja arvatud ühed botased Markol ja üks särk, mida on kujutatud ühel kohtule esitatud fotodest (kd. II, tl. 73). Tunnistaja kinnitas ka, et lapsed ei ole rääkinud, et isa oleks neile midagi ostnud, v. a. McDonaldsist saadud kingitused, ning et riideid ja jalanõusid lastele ostab ema (kd. II, tl. 74). Tõendeid koosmõjus hinnates ei pea kolleegium kostja väiteid lastele tema poolt väidetud koguses riiete ja jalanõude ostmise kohta tõendatuks. Isegi kui aga eeldada, et kostja on vaidlusalusel ajavahemikul tõepoolest teinud hagejatele riiete ja jalanõude ostmiseks kulutusi 771 euro ulatuses, nagu ta on väitnud, tuleb hinnata nende kulutuste vajalikkust ja sellest tulenevat võimalikkust arvestada kulutuste tegemist elatise kohustuse täitmisena. Selle üle, millised on laste igapäevavajadused, mis tuleb elatise arvel rahuldada, on õigustatud ja kohustatud otsustama lapsega koos elav vanem (PkS § 100 lg. 2 lause 2). PkS § 100 lg. 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega; kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Sama paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Sellest tulenevalt eeldab lahus elava vanema poolt elatise andmine muul viisil kui raha maksmisega poolte kokkulepet või siis mõjuvat põhjust, kuid viimane eeldab samuti pooltevahelisi läbirääkimisi. Taolistele läbirääkimistele või kokkulepetele ei ole kostja tuginenud. Kostja on vajadust lastele riiete ostmiseks põhjendanud asjaoluga, et lapsed toodi tema juurde asjadeta ja isegi paljajalu. Seda, et ühel korral toodi lapsed kostja juurde paljajalu, kinnitas tunnistaja K A, kes samas selgitas, et jalanõud olid neil olemas ja seetõttu ei olnud tol korral vajadust neid osta (kd. II, tl. 72). Et kostja ei ole kirjeldanud asjaolusid selle kohta, millal ja kes lastest paljalt tema juurde toodi ja milliste asjade muretsemine oli seetõttu hädavajalik, on tema väide sedavõrd üldsõnaline, et sellele vastuväidete esitamine oleks raskendatud. Seegi väide on nõutavalt tõendamata. Pealegi tuvastas maakohus ja vaidlust ei ole tõstatatud selle üle, et asju, mille kostja lastele ostis, ei saanud lapsed kaasa koju, kus nad valdava osa oma ajast elasid, vaid need jäid isa juurde kasutamiseks ajal, mil lapsed teda külastavad. Taoliselt vaid külakäikude tarbeks asjade muretsemist ei saa lugeda lastele elatise andmiseks PkS § 100 tähenduses. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et tuvastamata ajal on ühed botased ja üks särk lastele koju ka kaasa antud. Toiduraha 30, 38 euro arvessevõtmise osas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega ega pea vajalikuks seda muuta. Et lastega suhtlemise kestel kulub muidu lastest lahus elaval vanemal üht-teist ka toidule, on ilmne, siiski ei saa isa taolist kulutust PkS §-des 99 – 103 sätestatud elatise maksmise põhimõtteid silmas pidades lastele maksta tulevast elatisest, eriti, kui tegemist on elatise miinimumsuurusega, maha arvata. Kostja poolt nimetatud vahendustasu 200 eurot on hagejate esindaja saanud kui maakler oma töisest tegevusest tulenevalt ning kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid seda arvestada kostjapoolse elatise maksmisena poolte ühistele lastele. Isegi kui eeldada kostjal tema tegevusest (korteri üürile andmise võimaldamisest, nagu ta väidab) tulenevalt selles osas hagejate esindaja vastu mingi nõude olemasolu, nagu kostja ilmselt ise 12
(13)on leidnud, ei võimaldaks see tasaarvestust kostja kohustusega maksta oma lastele elatist (sellest tulenevalt ei saaks kostjal juba iseenesest olla nõuet oma alaealiste laste vastu, pealegi oleks ka taolise nõude olemasolul ülalpidamise nõude tasaarvestamine keelatud VÕS § 200 lg. 1 p. 1 alusel). Seega on selle summa arvessevõtmine juba ainuüksi sellest tulenevalt välistatud. Lisaks ei ole kostja aga ka tõendanud tema ja hagejate esindaja vahelise vastava kokkuleppe olemasolu. Bensiinikulu (170 eurot) arvestamise vajadust on kostja põhjendanud sellega, et bensiin on kulunud lastele hageja juurde järele minemiseks. Kolleegium leiab, et seda kulu ei saa arvata lastele antava elatise hulka – tegemist ei ole kulutusega, mille arvel rahuldataks laste hädavajalikke igapäevavajadusi, vaid vanema kulutusega, mis on vajalik lapsega suhtlemise tagamiseks. Hagejate vanemad elavad teineteisest küllalt kaugel (Nõva vald ja Tallinn) ja kulusid laste transportimisele kostja juurde on kandnud ka laste ema. Tema kulutusi sellele ei arvestata samuti laste igapäevavajaduste hulka. Kui vanemad peaksid olema äärmiselt ebavõrdses olukorras osas, mis puudutab lapsega suhtlemise korraldamiseks vajalikke rahalisi vahendeid, siis on võimalik seda puudutavad eriarvamused lahendada väljaspool elatisehagi menetlust. Hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse 771 euro ulatuses, mille maakohus kostja tagasiulatuvast elatisekohustusest maha arvestas, seega on nende apellatsioonkaebuse hinnaks

§ 137lg.

1 ja § 124 lg. 1 alusel 771 eurot. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse temalt väljamõistetava elatise osas iga lapse kohta summas 73, 75 eurot, sellest tuleneb kaebuses esitatud nõude hind 1991, 25 (

§ 137lg.

1 ja § 129 lg. 2 alusel 73, 75 x 9 x 3). Tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise kohta tehtud otsuse on kostja vaidlustanud täies ulatuses, seega on tema selle kaebuses esitatud nõude hind 3408, 64 eurot (

§ 137lg.

1 ja § 124 lg. 1 alusel 1374, 40 + 2 x 1017, 12). Kostja kaebuse hind on seega

§ 137lg.

1 ja 134 lg. 1 alusel 5399, 89 eurot.

§ 137lg.

11 alusel tuleb muuta ka maakohtus määratud tsiviilasja hinda. Maakohus on õigesti leidnud, et etteulatuvalt esitatud elatisenõude hind on 3915 eurot (3 x 145 x 3915 eurot), on aga jätnud sellele liitmata tagaiulatuvalt esitatud elatisenõude hinna 5094, 21 eurot (1698, 07 x 3), mida tuleb hagihinna määramisel arvestada

§ 134lg.

1 alusel. Seega oli maakohtus hagihinnaks 9009, 21 eurot (3915 + 5094, 21). Et hagi on praktiliselt rahuldatud ulatuses, nagu see esitati (etteulatuvalt esitatud elatisehagi on rahuldatud täielikult; tagasiulatuvalt esitatud elatisehagi rahuldamisel on lähtutud miinimumelatise nõudest, nagu hagejad on taotlenud, ning sellest on maha arvatud üksnes ebaoluline osa, mille saab lugeda kostja poolt täidetuks; tulevikku suunatud elatisehagi rahuldamise tähendus on olulisem kui möödunud aja eest kindla rahasumma saamiseks esitatud hagil, sest sellega on määratud kostja kohustus laste täisealiseks saamiseni, seda arvesse võttes on hagejate hagi rahuldamata jäetud osa marginaalne), aga samuti, et tegemist on alaealiste laste elatisenõudega, siis peab kolleegium

§ 162

lõigete 1 ja 4 koosmõjust tulenevalt võimalikuks jätta poolte maakohtu menetluses kantud menetluskulud kostja kanda. Hagejate apellatsioonkaebuses esitatud nõue rahuldatakse ja kostja apellatsioonkaebuses esitatud nõue jäetakse rahuldamata,

§ 171lg.

1 ja § 162 lg. 1 koosmõjust tulenevalt jäävad poolte apellatsioonimenetluse menetluskulud sellest tulenevalt kostja kanda. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.