) § 13 lg 1 p 2 kohaselt tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokument on alusetult välja antud. V Ž on
lg 4 järgi kohustatud isikutunnistuse nr XXXXXXXX viivitamatult PPA-le tagastama. 3. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 09.08.2012 vaideotsusega nr 15.2-9/195 rahuldamata V Ž vaide PPA 01.06.2012 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. PPA rõhutas vaideotsuses muu hulgas, et oluline on eristada isikul Eesti kodakondsuse tekkimist ja temale isikut tõendava dokumendi väljaandmist. Sünnijärgne kodakondsus saab tekkida üksnes isiku sünniga seotud faktilistest asjaoludest ehk üldreeglina põlvnemisest Eesti kodanikust. Asjaolu, et isikule on välja antud Eesti kodaniku dokument, ei ole kodakondsuse tekkimise aluseks ega tee temast kodanikku. Vaide esitaja väide, et ilmselgelt ei tea V Ž kõiki asjaolusid oma sünni kohta ning 2
ei anna PPA-le kaalutlusõigust otsustada Eesti kodaniku dokumendi väljaandmist isikule, kes ei ole Eesti kodanik. Seega puudub PPA-l kaalutlusõigus ka Eesti kodaniku dokumendi kehtetuks tunnistamisel juhul, kui on tuvastatud, et isik ei ole Eesti kodanik. 4. V Ž esitas 04.09.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 01.06.2012 otsuse nr 15.29/147 ja 09.08.2012 vaideotsuse nr 15.2- 9/195 tühistamiseks. Vaidlusalustes haldusaktides esitatud põhjendustele ja kahtlustele vaatamata oli ja on kaebaja sünnijärgne Eesti kodanik (KodS § 5 lg 1 p 1), kellelt ei ole võimalik kodakondsust ära võtta (põhiseaduse § 8). Isikutunnistus anti kaebajale välja
p 1 alusel ja Eesti kodanikuna on tal selle kasutamiseks seadusest tulenev õigus. Kaebajale väljastatud isikutunnistus tunnistati kehtetuks
lg 1 p 2 alusel, mis reguleerib vaid juhtu, kus isikutunnistuse väljaandmiseks puuduvad seaduslikud alused. PPA poolt haldusmenetluses tuvastatud täiendavad asjaolud ei oma õiguslikku mõju sellele, et V Ž oli haldusakti andmise hetkel Eesti kodanik, kes omandas kodakondsuse
lg 1 p 2 alusel kehtetuks, kuna PPA tuvastas järelkontrolli käigus, et V Ž ei ole Eesti kodanik, mistõttu puudub tal seaduslik alus Eesti kodaniku dokumendi kasutamiseks. V Ž esitas esmakordselt passi taotlemisel tegelikkusele mittevastavad andmed. Interpoli Venemaa osakonnast saadud informatsiooni järgi ei ole Vene Föderatsiooni Tuula oblasti politsei teatel V Ž vanemate abielutunnistus nr XXXXXXXXXXX väljastatud O Ž le ja A. V le. Samas edastati PPA-le väljavõte V Ž sünniaktist, millelt nähtub, et tema vanemad on O Ž ja M Ž . PPA-le edastati ka koopia V Ž le 2001. aastal välja antud Vene Föderatsiooni kodaniku passi avaldusest, millelt nähtub samuti, et V Ž vanemad on O Ž ja M Ž . Seega on tõendatud, et kaebaja esitas haldusorganile esmakordselt passi taotlemisel valeandmed oma ema kohta ning võltsitud dokumendid. Kuna V Ž ema on M Ž , mitte A. V, ei saanud kaebaja sünniga omandada Eesti kodakondsust ema A. V (Ž ) kaudu. PPA on V Ž läbiviidud kontrollist ja tuvastatud asjaoludest korduvalt teavitanud ning andnud talle võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited (18.04.2011, 13.07.2011 ja 11.10.2011 kirjad saabusid PPA-le tagasi; 23.03.2012 kirja sai V Ž kätte 09.04.2012, kuid ei esitanud selle kohta oma arvamust ega vastuväiteid määratud tähtajaks 07.05.2012). Vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud selgitused ei ole ümber lükanud haldusorgani andmeid, et V Ž on Eesti kodaniku dokumentide esmakordsel taotlemisel esitanud haldusorganile valeandmed ja võltsitud dokumendid, mille alusel anti talle Eesti kodaniku pass välja alusetult. Kuna A. V ei 3
ei anna PPA-le kaalutlusõigust väljastada Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust isikule, kes ei ole Eesti kodanik, mistõttu ei ole võimalik rääkida ka kaalutlusvigadest. Pole kahtlust, et regulatsioon, mille kohaselt ei anta isikule, kes ei ole Eesti kodanik, Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust, on proportsionaalne. Kuna PPA-l puudus seadusest tulenevalt võimalus teha asjas teistsugune otsus, ei saa esineda menetlus- või vormivigu, mis oleksid võinud asjas tehtavat otsust mõjutada.
p 1).
lg 1 p 3 kohaselt tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokument on alusetult välja antud või välja vahetatud. Tähtsust ei oma, millal kaebaja tegelikke vanemaid puudutavad andmed PPA-le teatavaks said. Õigusliku aluse puudumine dokumendi väljastamiseks saab reeglina selguda kogutud täiendavate tõendite pinnalt. Väär on kaebaja seisukoht, et PPA poolt haldusmenetluses tuvastatud täiendavad asjaolud ei saa omada tagasiulatuvat mõju PPA varasemale otsusele isikutunnistuse väljastamise kohta. 4
Seega tõendab isikutunnistus seda, et dokumendile kantud isiku puhul on tegemist Eesti kodanikuga. Isikutunnistus väljastatakse isikule seaduses sätestatud eelduste olemasolul ja kui need pole täidetud, on isikutunnistuse väljastamine õigusvastane. Kaebaja isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsusega ei ole V Ž lt võetud kodakondsust, sest kaebaja ei ole kunagi Eesti kodanik olnud. Isikutunnistus ei loonud ega loo kaebajale õigust, mida tal varem ei olnud. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, millise ajani pidi kaebajale väljastatud isikutunnistus kehtima. Kuna isikutunnistus kui tõend väljastatakse vaid Eesti kodanikule, puudus haldusorganil õigus kohaldada isikutunnistuse väljastamisel ja kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust ning kaebaja väited kaalutlusreeglite rikkumise kohta on alusetud. PPA pädevus isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisel tulenes
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. V Ž palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada, vaidlusalused haldusaktid tühistada ja lõpetada haldusmenetlus V Ž le 09.03.2004 välja antud isikutunnistuse nr XXXXXXXX kehtetuks tunnistamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. PPA tugines V Ž le väljastatud isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuses
lg 1 p-le 2, halduskohus viitas otsuses aga
Kui haldusaktis on kohaldatud ebaõiget materiaalõiguse normi, ei saa see olla seaduslik (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1). Halduskohus ei ole ümber lükanud kaebuse põhjendusi, et V Ž oli temale
p 1 alusel isikutunnistuse väljaandmise otsuse tegemise hetkel Eesti kodanik, mistõttu on dokument väljastatud seaduslikul alusel. Halduskohus on oma otsust põhistanud materiaalõiguse normiga (
lg 1 p 3), mis ei ole kohtu poolt õigesti tuvastatud faktilistel asjaoludel üldse kohaldatav, kuna V Ž isikutunnistus ei sisalda mingeid kandeid või andmeid dokumendi omaniku kodakondsuse kohta. Halduskohus on otsuses õigesti tuvastanud faktilise asjaolu, et alles PPA-s läbiviidud kontrolli käigus selgus, et V Ž ei ole Eesti kodanik. V Ž põhiseaduslikku õigust sünnijärgselt omandatud kodakondsusele saab piirata üksnes vastavuses materiaalõigusega ja tuvastatud asjaoludega. Seadusele ei vasta halduskohtu järeldused, et asjas ei oma tähtsust kaebaja tegelike vanemate kohta andmete PPA-le teatavaks saamise aeg ning PPA poolt tuvastatud asjaolud omavad mõju ka PPA varasema otsusega kaebajale isikutunnistuse väljastamise suhtes. Halduskohus on ebaõigesti tuginenud andmetele, mis said PPA-le teatavaks pärast V Ž le isikut tõendava dokumendi väljaandmist.
lg 2 nõuab PPA-lt asjaolude tuvastamist, kuid ei anna talle kaalutlusõigust toimida oma äranägemise järgi. Vastavalt
S § 5 lg 1 p-s 1 sätestatud korras, piirata üksnes
PPA ei andnud vaidemenetluse käigus
lg-s 2 sätestatut rikkudes V Ž le tähtaega dokumentaalsete tõendite esitamiseks, kuigi kaebaja seda vaides taotles. Halduskohus ei ole kontrollinud V Ž kaebuses sisalduvaid etteheiteid PPA poolt haldusmenetluse käigus kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. V Ž esitas kaebuses ka nõude lõpetada haldusmenetlus V Ž le 09.03.2004 välja antud isikutunnistuse nr XXXXXXXX kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud nõude esitamine oli tingitud V Ž kavatsusest esitada taotlus Eesti kodakondsusest loobumiseks teise riigi kodakondsuse kasuks. Halduskohus jättis selle tähelepanuta. V Ž esitas 22.10.2012 taotluse 5
lg-s 2 sätestatud korras, kuna V Ž on kasutanud oma subjektiivset õigust loobuda Eesti kodakondsusest ja seega puudub haldusorganil vajadus sekkuda tema isikut tõendava dokumendi kehtetuks tunnistamisega, mille kehtivus niigi lõpeb seoses kodaniku poolt oma vaba valiku realiseerimisega. 8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on selgitanud välja tähtsust omavad asjaolud, hinnanud asjas kogutud tõendeid ja õigesti leidnud, et PPA vaidlusalused otsused on õiguspärased. PPA tunnistas 01.06.2012 otsusega V Ž isikutunnistuse kehtetuks
lg 1 p 2 alusel, sest apellant ei ole Eesti kodanik ning tal puudub seaduslik alus Eesti kodaniku dokumendi kasutamiseks. V Ž le väljastatud Eesti kodaniku dokumentide suhtes PPA teostatud järelkontrolli käigus on selgunud, et V Ž ei kuulu Eesti kodakondsusesse ning apellant esitas esmakordselt passi taotlemisel haldusorganile tegelikkusele mittevastavad andmed (valeandmed oma ema kohta ja võltsitud dokumendid). V Ž ema on M Ž , mitte A. V, mistõttu ei saanud V Ž omandada Eesti kodakondsust sünniga ema A. V (Ž ) kaudu. PPA tuvastas, et V Ž ei ole Eesti kodanik ja temale väljastatud Eesti kodaniku dokumendid on välja antud alusetult. PPA ei ole vaidlustatud haldusakti andmisel rikkunud haldusmenetluse norme. V Ž teavitati tema suhtes algatatud menetlusest ning anti talle võimalus esitada omapoolne seisukoht. Apellandi poolt vaidemenetluse käigus esitatud selgitused ei ole haldusorgani kogutud andmeid ümber lükanud. Isik, kes leiab, et tema õigusi on haldusorgani poolt rikutud, võib esitada haldusorgani tegevuse või haldusakti peale vaide ning ühtlasi eeldatakse, et vaide esitaja lisab vaidele kõik dokumentaalsed tõendid, millega ta soovib tõendada, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi (HMS § 76 lg 2 p 4; § 76 lg 2 p 7), ja mille kaudu on võimalik kindlaks teha vaide esitaja selgelt väljendatud nõue (HMS § 76 lg 2 p 5). Apellandi viidatud
lg 2 reguleerib dokumendi kehtetuks tunnistamise menetluse läbiviimist ning vaidemenetluses ei ole haldusorganil kohustust määrata isikule tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks. Isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise menetluse raames oli apellandile tagatud võimalus lisatõendite ning oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kuna PPA tuvastas, et A. V ei ole V Ž ema, ei saanud apellant omandada tema kaudu sünniga Eesti kodakondsust. V Ž ei ole Eesti kodakondsust saanud ka naturalisatsiooni korras või muul viisil ega ole seega Eesti kodanik. V Ž ei ole tõendanud, et ta põlvneb Eesti kodanikust ning pole esitanud lisadokumente, millest nähtuks tema Eesti kodakondsusesse kuulumine. PPA ei ole teinud ega saagi teha otsust võtta apellandilt ära Eesti kodakondsus, kuna tal ei ole seda kunagi olnud. Pass on ühtlasi tõend kodakondsuse kohta, ent see ei anna isikule kodakondsust. PPA-l ei ole kaalutlusõigust anda Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust välja isikule, kes ei ole Eesti kodanik, mistõttu ei saa otsuste tegemisel rääkida kaalutlusvigadest ning menetlus- või vormivigadest, mis oleksid võinud mõjutada asjas tehtavat otsust. PPA-l puudus alus ka 01.08.2012 jõustunud KodS § 32 uue redaktsiooni alusel V Ž Eesti kodanikuks lugemiseks, sest apellant esitas esmakordselt Eesti kodaniku passi taotlemisel võltsitud dokumendid. V Ž esitas 23.10.2012 posti teel sooviavalduse Eesti kodakondsusest vabastamiseks seoses Venemaa kodakondsuse saamisega. PPA teavitas 02.11.2012 kirjaga nr 15.2-15/1405 V Ž , et PPA on kohustatud jätma apellandi sooviavalduse läbi vaatamata, kuna ta ei ole Eesti kodanik ning kasutas alusetult saadud Eesti kodaniku passi ja isikutunnistust. PPA andis V Ž le 30 päeva aega esitada omapoolne arvamus ja vastuväited. Vastustaja andmetel ei ole V Ž PPA 6
lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on selle seaduse alusel väljaantavateks dokumentideks muu hulgas vastavalt isikutunnistus ja Eesti kodaniku pass.
sätestab, et isikutunnistus on Eesti kodaniku ja Eestis püsivalt elava või rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel viibiva Euroopa Liidu kodaniku siseriiklik ning digitaalne dokument.
lg 1 kohaselt antakse Eesti kodaniku pass Eesti kodanikule riigipiiri ületamiseks, millest tulenevalt on tegemist Eesti kodaniku reisidokumendiga. Ekslik on halduskohtu käsitlus isikutunnistusest kui üksnes Eesti kodanikule väljastatavast isikut tõendavast dokumendist, kuivõrd
määratleb isikutunnistuse kasutusala märksa avaramalt, hõlmates ka Eestis püsivalt viibivad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud. Seejuures tuleb lisaks rõhutada, et V Ž le 09.03.2004 isikutunnistuse väljastamise ajal kehtinud redaktsioonis nägi
lg 1 isikutunnistuse väljaandmise ette nii Eesti kodanikele kui ka Eestis kehtiva elamisloa alusel püsivalt viibivatele välismaalastele, sõltumata nende kodakondsusest. Eestis püsivalt elavatele kolmandate riikide kodanikele väljastatakse alates 01.01.2011 elamisloakaarte (
lg 1, § 404 lg 1), kusjuures varasemalt väljastatud isikutunnistused kehtivad kuni nende kehtivusaja lõppemiseni (
Küll aga on õige, et isikutunnistus tõendab muu hulgas isiku kodakondsust, sest nii V Ž le isikutunnistuse väljaandmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.12.2001 määruse nr 370 „Isikutunnistuse vormi ja tehnilise kirjelduse ning isikutunnistusele kantavate andmete loetelu kehtestamine ja isikutunnistusele kantavate digitaalsete andmete kehtivusaja määramine“ § 4 lg 1 p 6 ja § 5 lg 4 kui ka praegusel ajal kehtiva sama pealkirjaga Vabariigi Valitsuse 09.12.2010 määruse nr 169 § 4 lg 2 p 4 ja § 5 lg 4 p 4 kohaselt kantakse isikutunnistusele muu hulgas andmed (sh digitaalsed andmed) dokumendi kasutaja kodakondsuse kohta. Eelnevat arvestades ei ole tõsiseltvõetav apellandi väide, et V Ž le väljastatud isikutunnistus ei sisalda mingeid andmeid tema kodakondsuse kohta. Asjas puuduvad igasugused väited selle kohta, et V Ž le 09.03.2004 väljastatud isikutunnistus ei oleks vastanud selle väljaandmise ajal õigusaktides ettenähtud nõuetele. 11. Vaidlust ei ole selles, et V Ž taotles isikutunnistuse väljaandmist sünnijärgse Eesti kodanikuna KodS § 5 lg 1 p 1 tähenduses ja samade dokumentide alusel, millest tulenevalt oli temale 14.02.2001 väljastatud Eesti kodaniku pass. KodS § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. V Ž esitas Eesti kodaniku passi taotlemisel dokumendid, mille kohaselt on ta omandanud sünniga Eesti kodakondsuse, kuna tema ema on A Ž (V), kes sündis XX.XX.XXXX Eestis XXXXXXXX (tl 57-58p, tl 60, tl 61, tl 64; tõlked – tl 72 ja pöördel). PPA on järelkontrolli käigus saadud andmete alusel tuvastanud, et V Ž poolt Eesti kodaniku passi taotlemisel esitatud andmed olid ebaõiged ning esitatud abielutunnistus ja sünnitunnistus ei vastanud tegelikkusele (tl 54 ja pöördel; tõlked – tl 71 ja pöördel). Kuna V Ž ema ei olnud A Ž (V), vaid hoopis M Ž , ei saanud apellant ka ema kaudu sünniga omandada Eesti kodakondsust. Samuti ei ole V Ž saanud Eesti kodakondsust muul viisil. Apellant ei ole 7
lg-s 2 sätestatud õigust saab isik kasutada dokumendi kehtetuks tunnistamise menetluse ajal. V Ž l oli selle õiguse kasutamine tagatud (tl 48-52). PPA-l ei ole nimetatud sättest tulenevat kohustust anda isikule täiendavat tähtaega tõendite esitamiseks ka dokumendi kehtetuks tunnistamisele järgnevas vaidemenetluses. Seda enam, et 01.06.2012 otsusele eelnenud haldusmenetlus kestis väga pikka aega (alates aprillist 2011) ja HMS § 84 kohaselt tuleb haldusorganil vaie lahendada lühikese tähtaja jooksul. V Ž l oli võimalik esitada omapoolsed tõendid koos vaidega, kuid ta pole seda teinud (tl 13-23). Apellandi vastuväited on jäänud üksnes paljasõnalisteks ka kohtumenetluses. 12. Apellant on iseenesest õigesti osutanud, et PPA on 01.06.2012 otsuses (tl 10-12) viidanud V Ž isikutunnistuse kehtetuks tunnistamisel õigusliku alusena
lg 1 p-le 2, kuid halduskohus viitas oma otsuses seevastu
Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole siiski sisulise erinevusega, vaid halduskohtu otsuse põhjendustes sisalduva ilmse ebatäpsusega. Halduskohus on otsuse p-s 16 märkinud järgmist: „
lg 1 p 3 kohaselt tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokument on alusetult välja antud või välja vahetatud.“ Kuivõrd see sõnastus vastab täielikult
lg 1 p 2 sõnastusele, siis on halduskohus otsuse sõnastusest lähtudes pidanud üheselt mõistetavalt silmas siiski
lg 1 p 2, mitte aga
lg 1 p 3, mille kohaselt tunnistatakse dokument kehtetuks, kui dokument või selles sisalduv kanne või andmed on võltsitud või ebaõiged. Halduskohtu selline ilmne ebatäpsus ei tingi kohtuotsuse tühistamist ja ainetu on apellandi seisukoht, et halduskohus pidas PPA 01.06.2012 otsuses viidatud õiguslikku alust ebaõigeks. Isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise pädevus tuleneb PPA-le
V Ž le 09.03.2004 välja antud isikutunnistuse kehtetuks tunnistamiseks oli
lg 1 p 2 kohane õiguslik alus, kuivõrd PPA tuvastas, et apellandile anti dokument välja alusetult, sest ta ei ole kunagi Eesti kodakondsust omandanud.
lg 1 p 2 ei anna PPA-le dokumendi kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalutlusõigust, vaid seaduses sätestatud asjaolu tuvastamise korral on PPA-l kohustus tunnistada dokument kehtetuks.
lg-st 2 tulenev tõendite hindamise kohustus ei tähenda PPA-l kaalutlusõiguse olemasolu. Kuigi isikut tõendav dokument ei ole haldusakt ega väljastata seda haldusaktiga (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2005 otsus nr 2-3/214/2005, p 8; 19.02.2007 otsus nr 3-05-605, p 25), ei saaks PPA-le dokumendi kehtetuks tunnistamise otsustamiseks kaalutlusõigust tuleneda ka analoogia korras haldusmenetluse üldregulatsioonist lähtumisel. Nimelt annab HMS § 64 lg 2 haldusorganile haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalutlusõiguse üksnes eeldusel, et seadus ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Lisaks ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel HMS § 67 lg 4 p 2 kohaselt tugineda usaldusele muu hulgas juhul, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on nähtud ette seaduses. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades välistaksid apellandi usalduse kaitse arvestamise ka HMS § 67 lg 4 p 6 ja lg 5, sest 8
lg 2) lõppenud juba alates hetkest, mil talle tehti teatavaks PPA 01.06.2012 otsus nr 15.2-9/147, millega tunnistati temale välja antud dokument kehtetuks. Lisaks ei saa V Ž loobuda Eesti kodakondsusest, mida tal ei ole kunagi olnudki. V Ž poolt temale alusetult välja antud Eesti kodaniku dokumentide kasutamist ei saa võrdsustada Eesti kodakondsuse omandamisega. Praeguseks ajaks on PPA jätnud 02.11.2012 kirjaga nr 15.2-15/1405 (tl 127) V Ž sooviavalduse Eesti kodakondsusest vabastamiseks ka samal põhjusel läbi vaatamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.