← Eesti

3-12-211/54

Obsah (15)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 165§ 95§ 56§ 62§ 61§ 59§ 60§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2012, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-211 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 06.10.2009 korralduse nr 12.2-3/8172-1 alusel OÜ Aurincop
  2. a augustikuu maksude arvestamise ja deklareerimise õigsust ning koostas 19.05.2011 kontrollakti nr 12.2-3/8172-23 ja 19.10.2011 kontrollakti nr 12.2-3/8172-
  3. OÜ Aurincop esitas kontrollaktile 11.11.2011 eriarvamuse.
  4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu ja tollikeskus vähendas 02.01.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/8172-28 OÜ Aurincop poolt maksustamisperioodil
  5. a augustikuu deklareeritud sisendkäibemaksu 2 058 186 krooni (131 542,06 euro) võrra, jättis käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p-de 1 ja 4 ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 alusel rahuldamata OÜ Aurincop tagastusnõude 2 025 423 krooni (129 448,15 eurot) ja määras OÜ Aurincop poolt täiendavalt tasumisele kuuluva käibemaksu 32 763 krooni (2093,91 eurot). Lisaks kohustas maksuhaldur äriühingut MKS § 115 lg 1 ja § 117 lg 1 alusel arvestama ja maksma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi 0,06% päevas. OÜ Aurincop põhitegevuseks on kinnisvara rendile andmine. Äriühingu juhatuse liige on O M. OÜ Aurincop kajastas
  6. a augustikuu sisendkäibemaksus Tallinnas XXXXXXXX asuva korteriomandiga seotud kulusid kokku summas 2345,27 krooni, mille näol oli tegemist äriühingu maksuvaba käibe (eluruumi üürileandmine) tarbeks tehtud kulutustega. Selles osas kuulub OÜ Aurincop
  7. a augustikuu käibedeklaratsioonil kajastatud sisendkäibemaks vähendamisele 340 krooni võrra. OÜ Aurincop deklareeris
  8. a augustikuu sisendkäibemaksuna Harjumaal XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX; edaspidi: XXXXXXXXX) soetamist OÜ-lt L I maksumusega 12 300 000 krooni (sh käibemaks 2 050 000 krooni) ja sellega seotud XXXXXXXXX hindamist OÜ-lt K U M summas 3000 krooni (sh käibemaks 500 krooni) ning notar M P poolt väljastatud arvet summas 44 076 krooni (sh käibemaks 7346 krooni). OÜ L I deklareeris
  9. a augustikuu käibedeklaratsioonil XXXXXXXXX müügist tekkinud käibe ning sellelt tasumisele kuuluva käibemaksu, kuid reaalselt äriühing käesoleva ajani käibemaksu tasunud ei ole. OÜ L I (asutatud 07.12.2005) tegevusalaks on äriregistri kohaselt „enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus“. OÜ L I omandisse kuulus üksnes XXXXXXXXX ja kogu äriühingu tegevus oli seotud selle kinnistu rendile andmisega (ainsaks üürnikuks oli OÜ PG M ja üürileping lõppes 30.06.2009). Muid varasid OÜ-l L I ei olnud. OÜ Aurincop juhatuse liige O M oli OÜ-ga L I seotud perioodil 31.03.2009–04.08.2009 ehk vahetult enne XXXXXXXXXga toimunud tehingut, samuti oli tema poeg A M varem (16.12.2005–31.03.2009) OÜ L I osanik ja juhatuse liige. OÜ L I ostis XXXXXXXXX 08.02.2006 OÜ-lt T P hinnaga 13 000 000 krooni (käibemaksu ostuhinnale ei lisandunud). Kinnistu ostuks võttis OÜ L I AS-lt Swedbank laenu 9 000 000 krooni. Laenu tagatiseks seati kinnistule hüpoteek AS Swedbank kasuks summas 20 000 000 krooni ning laenusummat käendasid OÜ L I juhatuse liikmed R R, G V ja A M. Lepingu kohaselt tasuti ostuhinnast 4 000 000 krooni vahendajale OÜ M G, kellel reaalne majandustegevus puudus. OÜ L I suhtes koostatud 27.07.2009 maksuotsusega nr 12.22

(22)3-12-211 3/5202-2 kohustati äriühingut tasuma nimetatud tehinguga seoses tulumaksu 1 194 805 krooni. AS Swedbank esitas OÜ L I vastu 05.03.2009 kohtutäiturile täitmisavalduse võlgnevuse likvideerimiseks (põhinõue 9 093 557,93 krooni + viivis 0,15% päevas). Kohtutäitur seadis XXXXXXXXXle käsutamise keelumärke AS Swedbank kasuks. OÜ L I taotles AS-lt Swedbank
  1. a märtsis uut laenu, millega soovis refinantseerida olemasolevat laenu. Krediidiasutuse poolseks eeltingimuseks oli eelmise laenu osaline tasumine (3 000 000 krooni) ja täiendavate tagatiste seadmine, mille leidmisega oli äriühingul tema majandusnäitajaid arvestades ilmselgelt raskusi. Kriminaalmenetluse nr 09930000496 käigus on A M ja R R selgitanud, et
  2. a veebruaris või märtsis, kui selgusid OÜ L I makseraskused ja pank ei olnud nõus laenulepingut pikendama, leidsid juhatuse liikmed ühiselt, et XXXXXXXXX sundmüügi vältimiseks on kõige parem, kui O M ostab äriühingu ning tehingu eesmärk oli päästa projekt, et see ei läheks pankrotti. Äriühingu müügi eesmärk oli vabastada endised juhatuse liikmed käendustest ning samas säilitada A M i ja O M i kontroll XXXXXXXXX üle. Pärast OÜ L I osaniku ja juhatuse liikme vahetust laekus äriühingule O M lt 2 067 000 krooni (selgitusega „omaniku laen“) ja OÜ-lt B (juhatuse liige ja osanik A M) 1 000 000 krooni (selgitusega „omaniku laen“), millest OÜ L I tasus kohtutäituri tasu 59 000 krooni ja AS-le Swedbank laenulepingu järgi 3 000 000 krooni. AS Swedbank ja OÜ L I sõlmisid 09.04.2009 laenulepingu summas 353 467 eurot (5 528 112,16 krooni), tagastamise lõpptähtajaga 09.03.2014, millega refinantseeriti varasem laenuleping ning uue laenulepingu tagatiseks jäi XXXXXXXXXle seatud hüpoteek summas 20 000 000 krooni, lisaks A M i käendus summas 3 000 000 krooni ja OÜ Aurincop garantii summas 3 000 000 krooni. OÜ L I ja OÜ Aurincop vahel 21.08.2009 sõlmitud lepingu kohaselt müüs OÜ L I XXXXXXXXX 12 300 000 krooni eest OÜ-le Aurincop, kusjuures müügihind sisaldas käibemaksu 2 050 000 krooni (OÜ L I 21.08.2009 arve nr 01-0809). Tehingu pooli esindasid vastavalt A S(OÜ L I osanik alates 03.08.2009 ja juhatuse liige alates 04.08.2009) ja O M. A M ja O M olid huvitatud sellest, et pank ega maksuhaldur XXXXXXXXXt ei võõrandaks ning samuti olid nad teadlikud OÜ L I tegelikust finantsolukorrast ja soovisid leida võimalikult soodsa lahenduse, et XXXXXXXXX omanikuks saaks OÜ Aurincop. Kuna XXXXXXXXX moodustas OÜ-s L I iseseisva majandusüksuse ja äriühingul muu vara puudus, siis on selge, et kinnistu üleminekuga toimus sisuliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 2 ja EL direktiivi 2001/23/EÜ art 1 tähenduses kogu ettevõtte üleminek OÜ-sse Aurincop. OÜ Aurincop on maksuhaldurile 17.10.2011 selgitanud, et XXXXXXXXX omandamise ajal seal enam rentnikku ei olnud ja OÜ Aurincop on teinud XXXXXXXXXga seoses pärast omandamist kulutusi üksnes lammutus- ja koristustöödeks ning pole kinnistut turuolukorra tõttu välja rentinud. O M on maksuhaldurile 20.10.2009 antud seletustes ka ise märkinud, et loobus OÜ-st L I, kuna tal ei olnud vaja kahte kinnisvaraga tegelevat äriühingut ning sisuliselt viis ta OÜ L I tegevuse, mis seisnes ainult XXXXXXXXXga tegelemises, üle OÜ-sse Aurincop. A M on kriminaalmenetluses 17.11.2009 selgitanud, et otsustas koos isaga OÜ L I maha müüa, et OÜ Aurincop saaks edasi minna ning A S tunneb ta juba aastaid. A S on maksuhaldurile 03.11.2009 antud seletustes märkinud, et OÜ-l L I ei olnud peale maa mingeid muid varasid ja kuna laenumakseid ei suudetud tasuda, võttis tema umbes kaks nädalat pärast äriühingu omandamist vastu otsuse müüa kinnistu OÜ-le Aurincop. Maksuhalduri hinnangul vormistati A M i initsiatiivil tema tuttav A S OÜ L I osanikuks ja juhatuse liikmeks, et varjata A M i ja O M i jätkuvat seotust XXXXXXXXX müügitehingu mõlema osapoolega. Seotust kinnitab seegi, et ka pärast äriühingu müüki jäid OÜ L I pangalaenu tagatisteks A M i käendus ja OÜ Aurincop garantii, kusjuures AS Swedbank laenuhalduriga suhtles edaspidigi A M ning võlausaldajat osaniku ja juhatuse liikme vahetumisest ei teavitatud. Seega organiseerisid O M ja A M ettevõtte ülemineku varjamiseks OÜ L I ja OÜ Aurincop vahel 21.08.2009 vormistatud näiliku ostu-müügitehingu, soovides 3
(22)3-12-211 tekitada olukorra, kus OÜ Aurincop saaks riigile esitada sisendkäibemaksu tagastusnõude, jättes samas kinnistu müügilt tasumisele kuuluva käibemaksu selleks vahendeid mitteomava OÜ L I kanda. Kuna tehinguga seotud notaritasu ja riigilõivu tasus ostja, lisab see kahtlust, et müük toimus OÜ Aurincop huvides. OÜ Aurincop tasus 17.09.2009 AS-le Swedbank OÜ L I laenujäägi vähendamiseks 1 000 000 krooni ning OÜ Aurincop ja AS Swedbank sõlmisid 17.09.2009 laenulepingu, millega refinantseeriti OÜ L I laenuleping summas 279 736,81 eurot. Ehkki krediidiasutusega vormistati uus laenuleping, toimus sisuliselt laenukohustuse ülevõtmine, mis kinnitab müügitehingu näilikkust ja tegelikku ettevõtte üleminekut. OÜ Aurincop poolt ei ole reaalselt toimunud OÜ-le L I kinnistu eest lepingujärgset tasumist (pangakontole oleks pidanud laekuma 6 948 051 krooni). OÜ L I ja OÜ Aurincop sõlmisid 18.09.2009 nõuete tasaarvestamise ja võlasumma tasumise kokkuleppe, mille kohaselt tasaarvestatakse OÜ Aurincop nõudeõigus OÜ L I vastu summas 10 245 455,15 krooni ja OÜ L I nõudeõigus OÜ Aurincop vastu summas 6 948 051 krooni ning OÜ-l L I jääb OÜ Aurincop ees täitmata kohustusi summas 3 297 404,15 krooni. Juba varem teada olnud tasaarvestuse XXXXXXXXX müügilepingus kajastamata jätmine toimus eesmärgil jätta ebaõige mulje, et tegemist on tavapärase müügitehinguga ja reaalse rahalise arveldamisega. Ettevõtte üleminekut (VÕS § 180 lg-d 1 ja 2; EL direktiivi 2001/23/EÜ art 1 lg 1 p-d „b“ ja „c“) kinnitab asjaolu, et OÜ L I ja OÜ Aurincop põhitegevus on identne (kinnisvara arendamine) ning XXXXXXXXX oli OÜ L I iseseisev majandusüksus, mille OÜ Aurincop võttis üle koos sinna kuuluvate asjade, õiguste ja kohustustega, jätkates majandusüksuse senist tegevust. O Mi näol on käesoleval juhul olemas ka võtmeisiku liikumine, kes lõpetas tegevuse OÜ-s L I ja jätkas sellega OÜ-s Aurincop.
  1. OÜ Aurincop esitas 01.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 02.01.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/8172-28 tühistamiseks osas, mis puudutab XXXXXXXXX soetamist OÜ-lt L I ja sellega seotud sisendkäibemaksu. Kaebaja ei vaidlusta XXXXXXX korteriomandiga seoses sisendkäibemaksu vähendamist 340 krooni võrra. OÜ Aurincop pole esitanud
  2. a augustikuu käibedeklaratsioonis valeandmeid, mistõttu puudub alus sisendkäibemaksu vähendamiseks. Maksuhaldur on kasutanud maksumenetluses kriminaalasja eeluurimise materjale, kuid pole arvestanud sama kriminaalasja kohtumenetluses kogutud tõendite ja Harju Maakohtu 22.12.2011 õigeksmõistva otsusega kriminaalasjas nr 1-10-14520, rikkudes sellega uurimispõhimõtet. OÜ Aurincop ei ole võtnud üle mingeid OÜ L I lepinguid ega kohustusi, muu hulgas ka mitte laenukohustusi AS Swedbank ees, vaid refinantseerimislepingud sõlmiti pangaga varasematest erinevatel tingimustel (sh erinevate tagatistega) ja eesmärkidega. Majanduslikult oli mõttekas jätkata raskustes OÜ L I rahastamist omanike laenudega, sest täitemenetluses oleks kinnistu eeldatavalt võõrandatud turuhinnast oluliselt odavamalt. Riigikohtu 01.06.2011 otsuse nr 3-31-20-11 (p 11) kohaselt ei ole antud juhul ettevõtte ülemineku kriteeriumid täidetud. XXXXXXXXX pole iseseisvalt majandatav, sest selle võimalik üüritulu ei kataks ühelgi juhul kinnistu ostuks võetud laenu igakuised tagasimakseid. Maksuhalduri viidatud O M i seletused maksumenetluses on kontekstist välja rebitud. OÜ L I eesmärk oli XXXXXXXXX detailplaneeringu realiseerimine (s.o kinnisvara arendamine), kuid OÜ-l Aurincop selline huvi XXXXXXXXX osas puudub, sest kaebaja soovib üksnes kinnistu kasumlikult edasi müüa või anda selle rendile. Kuigi O M oli varem OÜ L I osanik ja juhatuse liige, olid mõlemad äriühingud XXXXXXXXX müügi hetkel iseseisvad ja üksteisest sõltumatud. EL direktiiv 2001/23/EÜ ei ole ettevõtte ülemineku sisustamisel asjakohane, sest käsitleb töötajate õiguste kaitset. Tagastusnõude täitmisel ei oma tähtsust, kas OÜ L I on omalt poolt kinnistu müügitehingult käibemaksu ära maksnud või mitte (vt Riigikohtu 25.03.2009 otsus nr 3-3-13-09, p-d 11-12). OÜ L I oli kohustatud lisama müügihinnale käibemaksu, sest kinnistul on 4
(22)3-12-211 kehtiv detailplaneering ja olemasoleva hoone lammutamiseks on tehtud ettekirjutus. Majandusliku sisu poolest oli tegemist ehitisteta krundiga. Kuna OÜ Aurincop ei ole varjanud kinnistu ostu-müügitehinguga ettevõtte üleminekut ning see pole ka vaidlusaluse tehingu majanduslikuks sisuks, siis on kogu maksumenetlus viidud läbi ebaõigest eeldusest lähtudes ja maksuotsus tuleb tühistada. KMS § 4 lg 2 p 1 ei ole maksuhalduri ega ka maksukohustuslaste jaoks piisavalt õigusselge ja seega on säte vastuolus põhiseadusega, kuna sellest ei nähtu ettevõtte ülemineku kriteeriumid.
  1. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata, jäädes vaidlustatud maksuotsuses toodud seisukohtade juurde. Maksuhaldur ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, sest tal oli piisavalt tõendeid igakülgse ja põhjendatud maksuotsuse tegemiseks. Kriminaalasjas tehtud Harju Maakohtu jõustumata 22.12.2011 otsus ei saa lükata ümber maksuhalduri seisukohti. Ettevõtte üleminekut iseloomustavad näitajad võivad erineda sõltuvalt konkreetse ettevõtte spetsiifikast. EL direktiivile 2001/23/EÜ viidatakse ettevõtte ülemineku sisustamisel nii Eesti kui ka Euroopa kohtupraktikas ning sugugi mitte üksnes töövaidlustes, vaid ka maksuasjades (nt Riigikohtu 21.12.2011 otsus nr 32-1-131-11; 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11). Direktiivi 2001/23/EÜ mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus (vt Euroopa Kohtu 12.02.2009 otsus C-466/07, p 53). Ettevõtte üleminek VÕS § 180 lg 2 tähenduses võib toimuda erinevatel õiguslikel alustel, praegusel juhul toimus see kinnistu ostu-müügilepingu vormistamisega. Ettevõtte üleandja puhul peab mingi terviklik tegevusala lõppema ja ettevõtte omandaja puhul algama või kattuma osaliselt või tervikuna ettevõtte omandaja senise tegevusalaga. OÜ L I ainuke vara oli XXXXXXXXX, mis moodustas iseseisva majandusüksuse, seega toimus kinnistu üleminekuga sisuliselt kogu ettevõtte (majandusüksuse) üleminek OÜ-le Aurincop. O M ei saa väita, et ta polnud teadlik OÜ L I makseraskustest, mis nähtub ka tema 20.10.2009 seletusest maksuhaldurile. Maksumenetluses on tehingute vormi ja sisu erinemisel määravaks tehingute tegelik majanduslik sisu. Kõnealuse tehingu tegelikuks majanduslikuks sisuks oli mitte kinnistu ost-müük, vaid ettevõtte ainukese tegutseva majandusüksuse (XXXXXXXXX) üleandmine. Seetõttu tuli maksuhalduril tehingut maksustamisel ka vastavalt käsitleda. Sisendkäibemaksu deklareerimise ja mahaarvamise õigus on otseselt seotud käibe tekkimisega. Kuna ettevõtte üleminekul käivet ei teki (KMS § 4 lg 2 p-d 1 ja 4), siis puudus OÜ-l Aurincop ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Maksuhaldur ei pea sellisel juhul tuginema ka MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84 (vt lahend nr 3-3-1-20-11, p 15), kuid ka neile normidele tuginemine ei saaks olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Kuna vaidlusaluse maksukohustuse tekkimise aluseks on ettevõtte üleminek, mitte KMS § 16 lg 2 p 3, siis on kaebaja sellele sättele tuginev arutlus ainetu.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 08.05.2012 otsusega OÜ Aurincop kaebuse rahuldamata ega pidanud maksuotsuse põhjendustega nõustudes

§ 165lg 2 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastustaja on maksuotsuses õigesti tuvastanud ja asjakohaselt põhjendanud, et OÜ-le L I kuuluv ettevõte (XXXXXXXXX) läks 21.08.2009 müügilepinguga üle OÜ-le Aurincop. Ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriume on Riigikohus käsitlenud 01.06.2011 otsuses nr 33-1-20-11 (p 11) ja 16.04.2012 otsuses nr 3-3-1-6-12 (p 10). Kaebaja arutlused KMS § 16 lg 2 p 3 osas on asjakohatud, sest seda sätet pole maksuotsuse tegemisel kohaldatud ja Riigikohus viitas lahendis nr 3-3-1-20-11 sellele üksnes illustreeriva näitena. Kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine VÕS tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt poleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis pole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kuna OÜ L I pole XXXXXXXXX müügitehingult käibemaksu tasunud, puudub ka kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Asjaolu, et 5

(22)3-12-211 maksuotsuses on õigusliku alusena lisaks KMS § 4 lg 2 p-dele 1 ja 4 viidatud ka MKS § 83 lg-le 4, ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks (vt lahend nr 3-3-1-20-11, p 15). OÜ-l L I ja OÜ-l Aurincop oli ajavahemikul 07.04.2009–03.08.2009 ühine juhatuse liige (O M) ja ühine tegevuskoht (Peterburi tee 38, Tallinn), seega kattusid nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja tegevuskoht ja juhtorganid. Kinnistu ostu-müügi tehingule eelnenud OÜ L I vastu suunatud võlanõuete omandamine OÜ Aurincop poolt, pangale A Mi käenduse ja OÜ Aurincop garantii andmine ning A Si vormistamine OÜ L I ainuosanikuks 03.08.2009 ja juhatuse ainuliikmeks 04.08.2009, olid vajalikud, et valmistada ette OÜ-le L I kuuluva kinnisvaraarenduse müüki OÜ-le Aurincop, millega varjati ettevõtte üleminekut. Selle järelduse õigsust kinnitab ka sündmuste edasine kulg (nõuete tasaarvestamine, mitte reaalne rahaline arveldamine). Kuna OÜ-le L I ei jäänud pärast XXXXXXXXX müüki üldse mingit vara, siis ei saanud ta müügitehingu pealt ettenähtud käibemaksu riigile tasuda ja polegi seda teinud. Eelnev tõendab veenvalt, et OÜ Aurincop huvi kirjeldatud tehingutes osalemiseks oli teostada OÜ L I ettevõtte (XXXXXXXXX) ülevõtmine, jättes mulje, et tegemist on tavalise müügitehinguga, eesmärgiga saada riigilt sisendkäibemaksuna tagasi 2 050 000 krooni, mille saamiseks tal seaduslik alus puudus. Maksuhaldur on õigesti järeldanud, et alates
  1. a märtsikuust kuni 21.08.2009 toimunud tehingute tulemusena on OÜ-le Aurincop läinud üle OÜ L I ettevõte (s.o terviklik kinnisvaraarendus: kinnisasi ja lepingud), mille tulemusena kinnisvaraalane tegevus OÜ-s L I lõppes ja jätkus OÜ-s Aurincop. Ettevõtte ülevõtmist on maksumenetluses 20.10.2009 antud ütlustes kinnitanud ka O M ise ning kohtu hinnangul on selgitus tõene. Viidatud selgitus sisaldub O M i vastuses maksuhalduri küsimusele ning seondub sisuliselt ja loogiliselt vastuse ülejäänud tekstiga, olemata seega kontekstist välja rebitud. O M i poolt hiljem kohtuistungil oma varasemate ütluste muutmine oli tingitud tema soovist pääseda sellega kriminaalkaristusest. Maksuhaldur ei pidanud maksuotsuse tegemisel arvestama Harju Maakohtu jõustumata 22.12.2011 otsusega, mille peale oli prokurör esitanud apellatsiooni. Kaebaja nõudmise absurdsust ilmestab fakt, et Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2012 otsusega tühistati maakohtu otsus O M i, A M i, A S i ja OÜ Aurincop õigeksmõistmises. Ekslik on ka kaebaja arvamus, et maksuotsuses viidatud EL direktiiv 2001/23/EÜ pole asjakohane, kuna sellele direktiivile on Riigikohus ettevõtte või selle osa üleminekuga seonduvates kohtulahendites korduvalt viidanud (vt viimati 16.04.2012 otsus nr 3-3-1-6-12). Kohus ei algata KMS § 4 lg 2 p 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Seadustega ei peaks pürgima liiga detailselt reglementeerida kõiki eluvaldkondi, sest see võib muuta seadused teatud juhtudel raskesti kohaldatavateks või üldse kohaldamatuteks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. OÜ Aurincop palub apellatsioonkaebuses (ja 01.11.2012 esitatud täiendavates põhjendustes) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Lisaks palub apellant tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata KMS § 4 lg 2 p 1 ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ettevõtte ülemineku kriteeriumeid sisaldava õigustloova akti andmata jätmine. Samuti taotleb apellant vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Halduskohus on vaidlustatud otsuses kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme (sh põhiseadusega vastuolus olevat sätet), vääralt hinnanud tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Halduskohus ignoreeris põhjendamatult MKS § 11 lg 1, mille kohaselt on maksuhaldur kohustatud arvestama kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas neid, mis maksukohustust vähendavad. Vastustaja on ilmselgelt kasutanud maksusumma määramisel üksnes kriminaalasja eeluurimise materjale ning jätnud täielikult arvesse võtmata 6
(22)3-12-211 kriminaalasja nr 1-10-14520 kohtuliku arutamise käigus tuvastatu (sh õigeksmõistva kohtuotsuse). Poolik maksumenetlus ja selle tulemusena tehtud maksuotsus on uurimispõhimõtte rikkumise tõttu õigusvastane. Maksumenetluses ei ole apellandi käest kordagi küsitud, kas XXXXXXXXX müügitehingu eesmärgiks oli ettevõtte üleminek. Lisaks on vaidlustatud haldusakt ehitatud üles süüdistavalt, mitte kõiki asjaolusid igakülgselt kaaludes (nt esimeses kontrollaktis ei olnud kusagil väidetud, et tegemist võiks olla ettevõtte üleminekuga). Vastustaja on sisuliselt n-ö nööbi külge ülikonna õmmelnud, võttes sisendkäibemaksu arvestamata jätmiseks ja OÜ L I maksuvõlgade OÜ-le Aurincop ülekandmiseks teadlikult eesmärgiks kvalifitseerida kinnistu müügitehing ümber ettevõtte varjatud üleminekuks. Selline tegevus ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõttega. Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud KMS § 4 lg 2 p 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 ja VÕS § 180. KMS § 4 lg 2 p 1 aluseks on EL nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19, mille mõte on lihtsustada ettevõtte või selle osa üleandmist, vältides üle antavate vahendite ainetut koormamist maksudega (vt Euroopa Liidu Kohtu otsus kohtuasjas C497/01, p 39). Seega on KMS § 4 lg 2 p-l 1 maksukohustuslase õiguste tähenduses avardav mõju. Antud juhul on maksuhalduri eesmärk aga omistada kaebajale OÜ L I maksuvõlad ja välistada OÜ Aurincop sisendkäibemaksu tagastusnõude täitmine. Kuna halduskohus ei ole otsuse tegemisel üldse arvestanud ettevõtte ülemineku regulatsiooni eesmärki, siis on üheselt selge, et KMS § 4 lg 2 p 1 on kohaldatud vääralt. Halduskohus on põhjendamatult laiendanud Riigikohtu 01.06.2011 otsuses nr 3-3-1-20-11 toodud ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriume, avardades juhtorganite kattuvuse mõju ka tehingutele eelnenud perioodile. Kinnistu müügilepingu ettevõtte üleminekuks ümberkvalifitseerimisel ei ole lisaks üldse asjakohased müügihinna tasaarvestamise ja müüja poolt käibemaksu riigile tasumata jätmise faktid. Juhul, kui ettevõtte üleminek tuvastatakse vaid objektiivsete kriteeriumite alusel, siis on arusaamatu seegi, miks kasutas kohus oma otsuse põhjendamisel n-ö tehingute jada kirjeldamise meetodit ning pidas oluliseks seda, millise mulje XXXXXXXXXga seotud tehingud subjektiivselt jätavad. See oleks asjakohane vaid MKS § 83 lg 4 ja § 84 rakendamise korral, mis ei ole Riigikohtu praktika kohaselt aga õige. Halduskohus on jätnud ettevõtte üleminekut reguleerivate sätete kohaldamisel täielikult tähelepanuta Euroopa Liidu Kohtu praktika direktiivi 2001/23/EÜ art 1 kohaldamisel (otsused kohtuasjades C-24/85 ja C-458/05 ning liidetud kohtuasjades C-127/96, C-229/96, C-74/97 ja C-232/04, C-233/04). Ettevõtte üleminekut peavad tõendama kõik asjaolud ja tõendid kogumis ning nende vastastikuses seoses, otsustavaks kriteeriumiks on kõnealuse üksuse identiteedi säilimine ja ka soov üle võetud ettevõttega jätkata (vt ka otsust kohtuasjas nr C-497/01). Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks ehk maksukoormust suurendavalt (nt Riigikohtu 03.04.2000 ostus nr 3-3-1-4-00). KMS § 4 lg 2 p 1 kuritarvitamise vältimise võimalused on reguleeritud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84, mille käesoleval juhul mittekohaldatavusega on nõustunud ka halduskohus. Halduskohtu poolt viidatud O M i 20.10.2009 seletuses sisalduv üldine väide tegevuse üleviimisest OÜ-st L I OÜ-sse Aurincop ei tõenda ettevõtte üleminekut, sest OÜ L I tegeles XXXXXXXXX arendamisega, kuid OÜ Aurincop ei ole XXXXXXXXXl kinnisvaraarendusega kunagi tegelenud. Seega on halduskohus nimetatud selgitust hinnanud vääralt. Halduskohus on kriminaalasja nr 1-10-14520 kohtumenetluses O M i, A M i, R R ja A S i antud ütlusi hinnanud ebaõigesti. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 293 lg 2 kohaselt on süüdistatavatel kohustus rääkida tõtt, siis ei saa kohus jätta kriminaalasja kohtumenetluses antud ütlusi arvestamata põhjusel, et kohtu subjektiivsel hinnangul ei ole need usaldusväärsed. Pealegi ei olnud R R kriminaalasjas süüdistatav. Sisuliselt on halduskohus jätnud kriminaalasja kohtumenetluses kogutud tõendid täielikult uurimata. OÜ Aurincop ei ole XXXXXXXXX omandamisest arvates teinud XXXXXXXXXl arendustöid 7
(22)3-12-211 ega kavatse neid ka tulevikus teha, sest ta ei tegele ega ole tegelenud kinnisvaraarendusega, vaid üksnes kinnisvara väljaüürimisega. Halduskohus on jätnud OÜ L I ja OÜ Aurincop tegevusvaldkondade erinevuse käsitlemata. XXXXXXXXX müügitehingul oli iseseisev majanduslik sisu – kuna OÜ Aurincop garanteeris OÜ L I laenu, mida viimane ei suutnud teenindada, siis oli apellandil majanduslikult otstarbekas XXXXXXXXX omandada. Seejuures omandati kinnistu, mitte „tegutsev majandusüksus“. Mingitest kohustustest keegi tehingu tulemusena lahti ei saanud ja mingeid lepinguid ega töötajaid üle ei läinud. XXXXXXXXX ei olnud funktsioneeriv majandusüksus, vaid üksnes hüpoteegiga koormatud ja amortiseerunud kinnistu, mille arendamine oli lõppenud ammu enne müügitehingut. Kuna kinnistu arendamine oli majanduslikult ebaõnnestunud, siis ei soovinud OÜ Aurincop võtta ka OÜ-lt L I üle ettevõtet, vaid üksnes omandada kinnistut, millega oli seotud tema poolt pangale antud garantii. Halduskohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et ei juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid nende asjaolude tõendamiseks, mida apellant oli omapoolses menetlusdokumendis loetlenud vaidluse all mitteolevate asjaoludena, kuid mida halduskohus sisustas osaliselt siiski teisiti. Kohtuotsusest jääb täiesti arusaamatuks, millised lepingud läksid halduskohtu hinnangul OÜ-lt L I üle OÜ-le Aurincop, kuivõrd objektiivselt ühtegi lepingut apellandile üle ei läinud. Vaidlust ei ole selles, et kui XXXXXXXXX müügitehingu näol ei ole tegemist ettevõtte üleminekuga, siis on apellandil õigus tasutud käibemaks sisendkäibemaksuna vastustajalt tagasi küsida. Teiselt poolt võidakse müügitehingu ettevõtte üleminekuks kvalifitseerimisel MKS § 37 alusel hakata apellandile omistama ka OÜ L I maksuvõlgu. Põhiseaduse §-dest 3, 13 ja 32 tuleneb muu hulgas, et põhiõiguse riive kaasa toov seadus peab olema piisavalt õigusselge (vt Riigikohtu 12.01.1994 otsus nr III-4/A-1/94; 05.10.2000 otsus nr 3-4-1-8-2000; 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 31; 15.12.2005 otsus nr 3-4-1-16-05, p 23; 13.02.2012 otsus nr 3-3-1-79-11, p 24). Antud juhul on ilmselge, et KMS § 4 lg 2 p 1 ei ole piisavalt õigusselge maksuhalduri ega ka maksukohustuslaste jaoks, kuna sellest ei nähtu ettevõtte ülemineku kriteeriumid. Eksisteerivas õigusselgusetus olukorras on riigil alati kasulik tõlgendada majanduslikes raskustes äriühingutega tehtud tehinguid ettevõtte üleminekuna, mille korral lähevad ettevõttega kaasa ka maksuvõlad. Selline olukord ei ole õigusriigis aktsepteeritav. Piisavaks täpsustuseks KMS § 4 lg 2 p 1 suhtes ei ole ka TsÜS § 661 ega VÕS § 180 lg 2, mis jäävad liiga üldisteks ja ebamäärasteks. Kui KMS § 4 lg 2 p 1 oleks sõnastatud õigusselgelt, siis ei oleks antud vaidlust suure tõenäosusega üldse tekkinud. Kuna seadusandja ei ole ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriumeid välja töötanud, on põhiõiguste kandjad sunnitud tegutsema ebamõistliku õigusliku määramatuse tingimustes. Küsimus võib olla ka määratlemata õigusmõiste (vt Riigikohtu 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05, p 16) sisustamises ilma seadusandja juhisteta. Määratlemata õigusmõistet sisaldava sätte adressaatidel peab säilima võimalus avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist selle järgi reguleerida. Kuna selline võimalus puudub, siis on ilmselgelt tegemist põhiseadusevastase õigusselgusetuse ja kohase regulatsiooni puudumisega. Arusaamatuks jääb, miks seadusandja (või MKS § 15 lg 1 alusel täitevvõim) ei ole järginud Riigikohtu soovitust ning on jätnud õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise ja samuti ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriumid õigusaktides sätestamata. OÜ Aurincop esitas ringkonnakohtule 25.10.2012 taotluse peatada menetlus haldusasjas nr 3-12-211 kuni Riigikohtu lahendi jõustumiseni kriminaalasjas nr 3-1-1-108-12 (kriminaalasi nr 1-10-14520) ja võtta täiendava tõendina haldusasja materjalide juurde OÜ Aurincop juhatuse liikme ja raamatupidaja 24.10.2012 kinnitus selle kohta, et OÜ Aurincop ei ole 21.08.2009–24.10.2012 teostanud XXXXXXXXXl lammutus-, koristus- ja arendustöid. Menetluse peatamise taotlust põhjendab apellant asjaoluga, et käesolevas haldusasjas käib vaidlus sama perioodi maksukohustuse üle, milles apellandile on esitatud süüdistus 8
(22)3-12-211 kriminaalasjas nr 3-1-1-108-12 (nr 1-10-14520). Apellandi hinnangul on Riigikohtu 18.06.2010 otsusest nr 3-1-1-46-10 (p 8.3.3) tulenevalt haldusasjas mõistlik ja otstarbekas menetlus

§ 95

lg-te 1 ja 3 alusel peatada kuni kriminaalasjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni muu hulgas põhjusel, et apellandi kaitsja on kassatsioonis esitanud taotluse tunnistada KMS § 4 lg 2 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning ettevõtte ülemineku kriteeriume sisaldava õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks. Samasisuline taotlus sisaldub käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebuse p-s 1.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi teatise kohaselt tehakse kohtuotsus teatavaks hiljemalt 14.12.
  3. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses (ja 31.10.2012 täiendavates seisukohtades) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega ka rikkunud kohtumenetluse norme. Kohtuotsus on nõuetekohaselt motiveerinud ja seaduslik ning selle tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maksuhaldur ei ole uurimispõhimõtet rikkunud, vaid maksuotsuse tegemiseks olid olemas piisavad tõendid, mis kinnitasid, et OÜ L I käitumine oli ette planeeritud ja järjekindel ning see sai realiseeruda ainult koostöös OÜ-ga Aurincop. Harju Maakohtu 22.12.2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-14520 ei ole jõustunud ja Tallinna Ringkonnakohus on selle 27.04.2012 otsusega tühistanud. Maksukohustuslasel on ka endal alati võimalus esitada asjakohaseid täiendavaid tõendeid. Kriminaalmenetlus ja haldusmenetlus on niivõrd erinevad (nt tõendamiskoormuse erisused, maksuõigusest tulenev võimalus tehinguid ümber kvalifitseerida, menetluste erinevad eesmärgid), et nende vahele paralleeli seadmine ei ole põhjendatud. Maksuotsus ei ole ehitatud üles süüdistavalt, vaid selles on antud hinnang kogutud tõenditele ja esitatud neist tehtud järeldused. Halduskohus on asjakohast materiaalõigust kohaldanud väga õigesti. Ettevõtte üleminekut iseloomustavad näitajad võivad erineda sõltuvalt konkreetse ettevõtte spetsiifikast (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus nr 3-2-1-131-11, p 10). Ettevõtte üleandja puhul peab mingi terviklik tegevusala lõppema ja ettevõtte omandaja puhul algama või kattuma osaliselt või tervikuna ettevõtte omandaja senise tegevusalaga. Käesoleval juhul toimus ettevõtte üleminek kinnistu ostu-müügilepingu vormistamisega, kusjuures tehingupoolteks olid seotud isikud (vt tabel 1 maksuotsuse lk 4: O M oli seotud mõlema äriühinguga 31.03.2009–04.08.2009 ehk vahetult enne vaidlusalust tehingut; O Mi poeg A M oli varem OÜ L I juhatuse liige ja osanik), XXXXXXXXX oli OÜ L I ainuke vara ja moodustas iseseisva majandusüksuse (OÜ L I üüris kinnistut OÜ-le PG M ja üürilepingut pikendati mitmel korral, mistõttu oli kinnistu üürileandmine majandustegevuseks), mis läks üle OÜ-le Aurincop. Üldjuhul on ettevõtte ülemineku varjamise põhjuseks soov anda omandajale üle vara ja jätta üleandjale kohustused, lõpetades sisuliselt tema tegevuse. See on nii toimunud ka käesoleval juhul ja OÜ Aurincop juhatuse liige O M on seda 20.10.2009 seletuses sisuliselt kinnitanud. Maksuhaldur peab maksustamisel lähtuma tehingu tegelikust majanduslikust sisust, milleks antud juhul oli mitte kinnistu müük, vaid ettevõtte üleandmine. Kuna KMS § 4 lg 2 p-de 1 ja 4 kohaselt ettevõtte üleminekul käivet ei teki, siis puudub OÜ-l Aurincop ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Halduskohus tugines otsuses suuresti kehtivale kohtupraktikale ja ei ole sellest lähtunud valikuliselt. Halduskohus ei ole eksinud tõendite hindamisel ja on teinud tõenditest õiged lõppjäreldused. Maksuhalduril oli piisavalt tõendeid, mis kinnitasid ettevõtte ülemineku toimumist. Olenemata sellest, kas maksuhaldur viitab MKS § 83 lg-le 4 või mitte, ettevõtte üleandmise tehingust käivet ei teki, mistõttu ei saa selline viide tuua kaasa maksuotsuse tühistamist (vt 9

(22)3-12-211 Riigikohtu 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 15). Maksuotsus on seaduslik ja piisavalt motiveeritud. Halduskohus on O M i poolt kriminaalasja kohtumenetluses oma varasemate ütluste muutmist hinnanud õigesti, kuna just maksumenetluses 20.10.2009 antud seletused kattuvad tegelikkuses toimunud sündmustega ja teiste tõenditega. KrMS § 293 lg 2 ei garanteeri ütluste sisulist õigsust. Halduskohus on kogunud asja õiglaseks lahendamiseks piisavalt materjale ning täiendavaid tõendeid sai kohtumenetluses esitada ka kaebaja. Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid oleks halduskohus pidanud veel koguma. KMS § 4 lg 2 p 1 ei ole õigusselgusetu ja halduskohus jättis põhjendatult algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ettevõtte ülemineku hindamise kriteeriumide täpsem määratlemine ei ole otstarbekas ega ka võimalik, sest alati tuleks lähtuda konkreetse tehingu asjaoludest (sh valdkonna spetsiifikast) ja kogutud tõenditest. Ka kohtupraktikas välja toodud loetelu ei ole kindlasti ammendav ega pea kõik kriteeriumid olema alati täidetud. Sarnaseid vaidlusi on viimastel aastatel küll esinenud, kuid mitte massiliselt, ning enamasti ongi vaidluste peamiseks põhjuseks just olukord, kus isikud üritavalt võlgades äriühingu varad võtta kaasa uude või teise äriühingusse ja saada riigilt lisaks alusetult sisendkäibemaksu. Ettevõtte varjatud üleminekut kasutatakse peamiselt n-ö võlausaldajate eest põgenemiseks. KMS § 4 lg 2 p 1 ei saa olla põhiseadusevastane üksnes põhjusel, et maksuhaldur võib MKS § 37 alusel hakata üle läinud ettevõtte omandajalt nõudma sisse üleandja maksuvõlgasid. VÕS § 180 lg 2 näebki ette, et lisaks õigustele lähevad üle ka ettevõttega seotud kohustused. KMS § 4 lg 2 p 1 on piisavalt õigusselge ja maksumaksjal on alati võimalik enne tehingu sooritamist küsida maksuhaldurilt eelotsust MKS § 911 alusel. Maksu- ja Tolliamet vaidles 31.10.2012 seisukohas haldusasja menetluse peatamise ja täiendava tõendi juurdevõtmise taotlustele vastu. Vastustaja ei pea haldusasja menetluse peatamist mõistlikuks ega otstarbekaks, sest kriminaalmenetlus ja haldusmenetlus on sedavõrd erinevad, et nende vahele paralleeli seadmine ei ole põhjendatud. Lisaks on just halduskohtust eeldus saada õigem hinnang maksuõiguslikus vaidluses. Ringkonnakohtule esitatud ja alles pärast halduskohtu otsuse tegemist muretsetud tõend ei saa muuta halduskohtu põhjendatud seisukohta ettevõtte ülemineku kohta. Apellandil ei olnud mingit põhjust jätta esitatud tõend halduskohtule esitamata ning seetõttu on tõendi esitamisega hilinetud ja see tuleb jätta vastu võtmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. I 9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et käesoleval juhul ei esine

§-s 95 sätestatud aluseid haldusasja menetluse peatamiseks. Haldusasja lahendamiseks ei ole iseenesest vajalik kriminaalmenetluses mingite asjaolude tuvastamine ega sõltu haldusasjas tehtav lahend kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele üldkohtu poolt antavast hinnangust. Seejuures ei või Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu ei saaks haldusasja menetluse peatamine kuni Riigikohtu lahendi jõustumiseni olla üldse eesmärgipärane. Kohaldatav ei ole ka

§ 95

lg-s 3 sisalduv, kuna kassatsioonis põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamist ei ole võimalik samastada Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisega, millega saaks tegemist 10

(22)3-12-211 olla üksnes siis, kui Riigikohtu kriminaalkolleegium oleks andnud kriminaalasja nr 3-1-1108-12 KrMS § 356 p 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna kolleegiumil on tekkinud põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Apellandi viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.06.2010 otsuses nr 3-1-1-46-10 (p 8.3.3) toodud seisukohale, et võimaluse korral tuleks vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud teineteist välistavad asjaolud, on iseenesest õigustatud, kuid see ei anna siiski iseseisvat alust menetluse peatamiseks. Tuvastatud asjaolude pinnalt erinevates menetlusliikides tehtavad õiguslikud järeldused ei ole universaalselt rakendatavad. Kuivõrd menetlusseadustikus sätestatud alused haldusasja menetluse peatamiseks puuduvad, jääb OÜ Aurincop taotlus rahuldamata. 10. OÜ Aurincop taotluse osas võtta täiendava tõendina asja juurde OÜ Aurincop juhatuse liikme O M i ja teenusraamatupidaja K I 24.10.2012 kinnitus selle kohta, et OÜ Aurincop ei ole 21.08.2009–24.10.2012 teostanud XXXXXXXXXl lammutus-, koristus- ja arendustöid, märgib ringkonnakohus, et küsitav on, kas tegemist saab üldse olla tõendiga

§ 56lg-te 1 ja 2 tähenduses.

Dokumentaalseks tõendiks oleks esitatud kinnitus üksnes juhul, kui selle koostajaks oleks menetlusväline isik (vrd Riigikohtu 12.10.2011 otsus nr 3-2-1-74-11, p 26). Praegusel juhul on kinnituse koostanud OÜ Aurincop ehk apellandi enda seaduslik esindaja ja töötaja / töövõtja, mistõttu tuleb esitatud kinnitust vähemasti osaliselt käsitada pelgalt menetlusosalise seletusena (vrd Riigikohtu 15.01.2009 otsus nr 3-3-1-87-08, p 15; 18.10.1999 määrus nr 3-3-1-38-99, p 3; 18.10.1999 määrus nr 3-3-1-39-99, p 3). Tõendi oluliseks tunnuseks on, et see peab olema seaduses sätestatud menetlusvormis. Poole seletus on kehtiva menetlusseadustiku kohaselt tõendiks üksnes juhul, kui see on antud vande all (vt TsMS

  1. ptk; samuti Riigikohtu 18.12.2008 otsus nr 3-3-1-83-08, p 9). Kuna kinnitus on küll esitatud OÜ Aurincop nimel, kuid sellele on omapoolse kaasallkirja andnud ka äriühingu raamatupidaja, kelle seletuse omistamine OÜ-le Aurincop oleks iseenesest põhjendamatult kaugeleulatuv, pole siiski võimalik välistada esitatud kinnituse käsitamist ka dokumentaalse tõendina. Kui esitatud kinnitust käsitada tõendina, siis on õige vastustaja viide, et apellandil puudus igasugune takistus esitada samalaadne kinnitus juba esimese astme kohtus toimunud menetluse ajal. Eelnevale vaatamata ei ole ringkonnakohtul siiski põhjust esitatud kinnitust apellandile tagastada, sest menetlusosalise poolt täiendavate seletuste esitamine on lubatav ka apellatsioonimenetluses ja kinnitus esitati ringkonnakohtu 03.10.2012 määrusega antud tähtaja jooksul. Kohus hindab esitatud kinnitust kogumis muude asjas olevate tõenditega. II
  2. Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 661). Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud (VÕS § 180 lg 2). Olemuselt on ettevõte seega individuaaltunnustega varakogum. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones VÕS
  3. peatüki
  4. jagu (§-d 180–185). Ettevõte võib omandajale üle minna lepinguga või seaduse alusel (VÕS § 180 lg 1). KMS § 1 lg-st 1 ja § 29 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse käibemaksuga ja saab ostja sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitata KMS § 16 järgi maksuvaba käibena. KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest VÕS tähenduses. MKS § 37 kohaselt lähevad ettevõtte ülemineku korral ettevõttega olemuslikult seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused (s.o maksuseadusest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused), välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, omandajale üle vastavalt VÕS-s sätestatule. MKS §-st 38 11

(22)3-12-211 tulenevalt vastutab ettevõtte üle andnud isik maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt VÕS-s sätestatule.
  1. Ettevõtte üleminekuga seonduvat on Riigikohus käsitlenud mitmes erinevas kontekstis. Eelkõige on menetlusosalised antud asjas viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 01.06.2011 otsusele nr 3-3-1-20-11, kuid mõistnud selle sisu erinevalt. Riigikohus selgitas nimetatud otsuse p-s 11, et ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on muu hulgas: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Seejuures on loetletud kriteeriumitel eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Riigikohus rõhutas otsuse p-s 14 veel, et kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine VÕS tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Otsuse p-s 15 asus Riigikohus lisaks seisukohale, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le
  2. Neid seisukohti on Riigikohus korranud 16.04.2012 otsuses nr 3-3-1-6-12 (p 10) ja 15.03.2012 otsuses nr 3-3-189-11 (p 14). Viimatinimetatud lahendis nr 3-3-1-89-11 (p 10) täpsustas Riigikohus veel, et KMS § 4 lg 2 p-s 1 sätestatud erand käibemaksuga maksustamise üldreeglist on kohaldatav üksnes vahetult ettevõtte üleandja ja ettevõtte omandaja vahel toimunud tehingu puhul, kuid mitte olukorras, kus ettevõtte üleminek toimub mitme tehingu tulemusena, milles osaleb ka kolmandaid isikuid (v.a MKS § 83 lg 4 või § 84 rakendamise korral). Riigikohtu tsiviilkolleegium on ettevõtte üleminekut reguleerivaid sätteid tõlgendanud viimati 04.01.2012 otsuses nr 3-2-1-129-11 (p 11), milles viitas oma varasemale praktikale (nt 23.11.2011 otsus nr 3-2-1-113-11, p 47; 20.10.2010 otsus nr 3-2-1-82-10, p-d 12, 13 ja 16; 20.10.2009 otsus nr 3-2-1-105-09, p 12) ning pidas kokkuvõttes oluliseks hinnata esmajoones seda, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (ettevõtte tuum). Antud asjas on juhitud korduvalt tähelepanu ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2011 otsusele nr 3-2-1-131-11 (p 10), mis käsitleb samuti ettevõtte ülemineku hindamist. Käesoleva vaidluse sisu arvestades tuleb täiendavalt rõhutada, et Riigikohus on muu hulgas möönnud, et äriühingu majandustegevuse jaoks olulise kinnisasja (kui ettevõtte) võõrandamisega võivad kinnisasja omandajale VÕS § 182 lg 2 järgi olulises osas üle minna ka äriühingu võlad, kusjuures nende eest jääb VÕS § 183 lg 1 järgi vastutama ka ettevõtte võõrandaja (vt 04.05.2010 otsus nr 3-2-1-33-10, p 17). Kinnistute võõrandamise kaudu sisuliselt ettevõtte kui iseseisva majandusüksuse üleandmise võimalikkust on aktsepteerinud ka Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2012 otsuses nr 3-11-302 ning Tartu Ringkonnakohus 07.03.2011 otsuses nr 3-10-415 ja 29.10.2010 otsuses nr 3-10-
  3. Samas on Tartu Ringkonnakohus 30.10.2010 otsuses nr 3-10-370 pooleliolevas elamus asuvate korteriomandite müügi ettevõtte üleminekuna käsitamise asjakohasust pigem eitanud. Kokkuvõtlikult saab kohtupraktika järgi (nii haldus- kui ka tsiviilasjades) kinnistu(te) müüki iseenesest samaaegselt käsitada ka ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom põhimõtteliselt võimaldab sellist järeldust ja seda toetavad tehingu tegemisega või tehingu pooltega seotud erandlikud asjaolud. 12
(22)3-12-211
  1. Ettevõtte ülemineku sisustamise osas on asjakohane viidata ka Euroopa Liidu Kohtu praktikale nii ühise käibemaksusüsteemi (s.o seoses direktiividega 77/388/EMÜ ja 2006/112/EÜ) kui ka üleantava ettevõtte töötajate kaitse valdkonnas (s.o seoses direktiividega 77/187/EMÜ ja 2001/23/EÜ). Nii tuleneb Euroopa Kohtu 10.11.2011 otsusest kohtuasjas C444/10: Schriever (p-d 23-37), et ettevõtte üleminekuks ei saa näiteks pidada pelgalt sellist kauba võõrandamistehingut nagu kaubavarude müük. Üle antud vara osad tervikuna peavad võimaldama iseseisva majandustegevuse jätkamist ja küsimust, kas üleantud vara peab koosnema nii vallasvarast kui ka kinnisvarast, tuleb eraldi analüüsida asjaomase majandustegevuse sisust lähtudes. Samuti on ettevõtte üleminekuks vajalik, et omandajal oleks kavatsus üleantud vara või ettevõtte osa kasutada, mitte asjaomast tegevust kohe lihtsalt lõpetada või vastavalt olukorrale kaubavaru müüa. Euroopa Kohtu 29.07.2010 otsuses kohtuasjas C-151/09: UGT-FSP (p-d 26-30) on toodud välja loetelu ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võetavatest elementidest, mis sarnaneb Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 (p 11) sisalduvale, ning 06.09.2011 otsuses kohtuasjas C-108/10: Scattolon (p 60) on Euroopa Kohus rõhutanud, et otsustavaks kriteeriumiks tuleb pidada seda, kas asjaomane üksus säilitab pärast ülevõtmist oma identiteedi. Ning selleks, et otsustada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua (vt Euroopa Kohtu 20.01.2011 otsus kohtuasjas C463/09: CLECE, p 34). III
  2. OÜ Aurincop on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul asjassepuutuv KMS § 4 lg 2 p 1 on vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega, ning palub ringkonnakohtul jätta nimetatud säte kohaldamata, käivitades selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust pidada KMS § 4 lg 2 p 1 õigusselgusetuks või muul põhjusel põhiseadusega vastuolus olevaks. Apellandiga tuleb iseenesest nõustuda, et juba ainuüksi MKS §-s 37 sätestatut arvestades toob XXXXXXXXX ostu-müügitehingu suhtes KMS § 4 lg 2 p 1 rakendamine temale kaasa märkimisväärselt koormavad tagajärjed. Põhjendamatult kategooriline on samas apellandi märkus, et vaidlust ei ole selles, et kui XXXXXXXXX müügitehingu näol ei ole tegemist ettevõtte üleminekuga, siis on OÜ-l Aurincop õigus tasutud käibemaks sisendkäibemaksuna vastustajalt tagasi küsida. Maksuotsuse lk-l 15 (I kd, tl 19) on maksuhaldur juhtinud täiendavalt tähelepanu, et vaidlusaluse XXXXXXXXX müügitehingu puhul oleks OÜ L I arve alusel sisendkäibemaksu kajastamine OÜ Aurincop käibemaksuarvestuses vastuolus KMS § 16 lg 2 p-ga 3, kuna OÜ L I ei ole KMS § 16 lg 3 p 2 alusel teavitanud maksuhaldurit kinnisasja müügile käibemaksu lisamisest. Nimetatud küsimus ei ole käesoleva asja lahendamiseks siiski määrav, kuna maksuotsuse tegemisel on lähtutud üheselt ettevõtte ülemineku kohta käivatest sätetest ning apellant on ilmselgelt soovinud rõhutada esmajoones seda, et KMS § 4 lg 2 p 1 põhiseadusevastasuse korral võiks tema maksukohustus olla oluliselt väiksem ning sellise tagajärje võimalikkust ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul antud olukorras välistada.
  3. OÜ Aurincop hinnangul on KMS § 4 lg 2 p 1 põhiseadusevastasel määral õigusselgusetu põhjusel, et sellest ei nähtu piisavalt üksikasjalikud „ettevõtte ülemineku“ sisustamise kriteeriumid, ning seda ka mitte koostoimes üldise sisuga TsÜS §-ga 661 ja VÕS 13
(22)3-12-211 § 180 lg-ga
  1. Seetõttu on põhiõiguste kandjad sunnitud tegutsema ebamõistliku õigusliku määramatuse tingimustes. KMS § 4 lg 2 p 1 sätestab, et käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses. Ettevõtte üleminekut reguleerivad VÕS
  2. peatüki „Nõuete ja kohustuste üleminek“
  3. jagu (§-d 180–185). TsÜS § 661 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg-st 2 tuleneb, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. VÕS § 185 näeb ette, et ettevõtte ülemineku kohta sätestatut kohaldatakse ka lepingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa (käitis).
  4. Õigusselguse (määratletuse) põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. Normi määratletuse mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik. Igasugune seaduse ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust (nt Riigikohtu 15.12.2005 otsus nr 3-4-1-16-05, p-d 20-23). Õiguskorras on tavapärane, et ühes seaduses avamata mõistet sisustatakse selle seaduse kaudu, milles see mõiste on avatud. Vaid juhul, kui on alus eeldada, et seadust, milles mõiste on jäetud avamata, peab mõistma teisiti kui seadust, milles see mõiste on avatud, tuleb tunnistada esimese seaduse autonoomset mõistekasutust ja lähtuda sellest, et see seadus kasutab määratlemata õigusmõistet (vt Riigikohtu 12.05.2011 otsus nr 3-3-1-12-11, p 11). Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil (vt Riigikohtu 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-505, p 16). Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist (nt Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-4-1-19-10, p 40).
  5. Käesoleval juhul tuleb seega esmalt tõdeda, et KMS § 4 lg 2 p 1 iseenesest määratlemata õigusmõistet ei kasuta, kuna viitab mõiste „ettevõtte üleminek“ sisustamisele VÕS tähenduses. „Ettevõtte“ mõiste sisustamisel on omakorda asjakohane pöördumine tsiviilõiguse üldosa poole (TsÜS § 661) ning seda avab veelgi täpsemalt VÕS § 180 lg 2 („Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.“). Ülemineku / üleandmise sisu ilmneb esmajoones VÕS § 182 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt tähendab ettevõtte üleandmine ettevõttesse kuuluvate asjade, õiguste ja lepingute üleandmist omandajale, kusjuures reeglina (s.o erinormita seaduses) lähevad sellega vältimatult omandajale üle ka kõik ettevõttega seotud kohustused. Nagu juba eespool märgitud, on kohtupraktikas peetud asjakohaseks kasutada ettevõtte ülemineku hindamisel abistavas tähenduses ka direktiivi 2001/23/EÜ (ja sellele eelnenud direktiivi 77/187/EMÜ), mille art 1 lg 1 p-st „b“ nähtub ettevõtte ülemineku peamise kriteeriumina, et üle läheb oma identiteeti säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.
  6. Ehkki on ilmne, et võrreldes nii Eesti kohtute kui ka Euroopa Liidu Kohtu praktikas välja toodud hindamiskriteeriumitega ettevõtte ülemineku tuvastamiseks, on KMS § 4 lg 2 p 1 ja selles omakorda viidatud normid määratletud oluliselt abstraktsemalt ning kahtlemata oleks iseenesest vähemasti teatud ulatuses võimalik neid täpsustada (nt sellesama kohtupraktikas 14
(22)3-12-211 viidatud mitteammendava näitliku loetelu abil), ei tähenda normi abstraktsus siiski veel põhiseadusevastast õigusselgusetust, kui adressaadil on endal võimalik seda konkreetses elulises situatsioonis piisavalt adekvaatselt sisustada, lähtudes normi eesmärgist (s.o igal üksikjuhtumil hinnata normi kohaldamisele kuuluvust). VÕS § 180 lg 2 ja § 182 lg 1 alusel on KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisulatus määratletav selliselt, et see on asjakohane kõigi nende üksiktehingute või tehingute kogumite puhul, mille tagajärjel lähevad mingi eraldiseisva toimimisvõimega majandusüksuse majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused (sh lepingud) ühelt õigussubjektilt (üleandjalt) üle teisele õigussubjektile (omandajale) ning üleantud majandusüksus säilitab oma olemusliku toimimisvõime. Selline määratlus tugineb küll abstraktsetele tunnustele ja nõuab normiadressaatidelt mõnevõrra suuremat pingutust sätte sisustamiseks, arvestades ka seaduse eesmärki, kuid seda ei ole siiski põhjust pidada keskmisele mõistlikule käibemaksukohustuslasele ebamõistlikult keeruliseks või suisa võimatuks. Halduskohus on põhjendatult viidanud, et tänapäevaste majandussuhete mitmekesisust silmas pidades pole välistatud, et just ülemäära üksikasjalik regulatsioon võiks tegelikkuses osutuda normiadressaatide õigusi kahjustavaks. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus apellandiga selles, et seadusandja eesmärke KMS § 4 lg 2 p 1 sätestamisel saab seostada ainuüksi maksukohustuslaste õiguste laiendamisega, mitte aga nende piiramisega. Apellandi käsitlus on põhjendamatult kitsendav ega arvesta asjaoluga, et säte ei anna maksukohustuslastele valikuvõimalust ettevõtte ülemineku aluseks oleva(te)le tehingu(te)le käibemaksu lisamiseks ja nende alusel tasutud sisendkäibemaksu riigilt tagasinõudmiseks, vaid sättest tuleneb muu hulgas keeld käsitada ettevõtte üleminekut moodustavaid tehinguid maksustatava käibena ning seda tuleb samuti pidada regulatsiooni üheks eesmärgiks. Vastupidist ei tulene ka apellandi viidatud Euroopa Kohtu 27.11.2003 otsusest kohtuasjas C-497/01: Zita Modes, kus muu hulgas rõhutati (p 31), et juhul, kui liikmesriik otsustab rakendada süsteemi, mille kohaselt ettevõtte (või selle osa) ülemineku puhul käivet toimunuks ei loeta ja omandajat käsitatakse üleandja õigusjärglasena, siis tuleb seda reeglit (nn no-supply rule) rakendada totaalselt ega või piirduda üksnes mingit kindlat laadi olukordadega. Viidatud kohtuasi käsitles pealegi varasema nn Kuuenda direktiivi (77/388/EMÜ) art 5 lg 8 tõlgendamist, milles puudus analoogne säte uue käibemaksudirektiivi (2006/112/EÜ) art 19 teise lõiguga, kus eraldi rõhutatakse, et liikmesriigid võivad võtta mis tahes meetmeid, mis on vajalikud selleks, et takistada selle artikli kasutamist maksudest kõrvalehoidumiseks või maksustamise vältimiseks. 19. Ringkonnakohus on seisukohal, et eespool toodut arvestades ei saa väita, et KMS § 4 lg 2 p 1 oleks ilmselgelt ebapiisavalt määratletud ja normi adressaatidel (s.o käibemaksukohustuslastel) puuduks igasugune ratsionaalne võimalus olemasolevate õigusaktide alusel nimetatud normist mõistliku kindlusega aru saada ja vastavalt sellele oma käitumist juhtida. Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et KMS § 4 lg 2 p 1 ei ole vaatamata ettevõtte ülemineku hindamiseks senisest üksikasjalikumate aluste puudumisele vastuolus põhiseadusega, siis on samadele argumentidele tuginevalt põhjendamatu ka apellandi taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ettevõtte ülemineku kriteeriumeid sisaldava õigustloova akti andmata jätmine. IV 15
(22)3-12-211
  1. Maksuhaldur on oma järeldust, et XXXXXXXXX müügitehingu tulemusel toimus O M i ja A M i kontrolli all varjatult OÜ L I ettevõtte üleminek OÜ-le Aurincop, põhjendanud järgmiste asjaolude koostoimega (vt maksuotsuse lk 16-18 – I kd, tl 30-32): 1) O M i ja A M i teadlikkus OÜ L I majandusnäitajatest, mis tulenes sellest, et O M oli OÜ L I juhatuse liige 07.04.2009–04.08.2009 ja A M 16.12.2005–31.03.2009; 2) OÜ-l L I 1 194 805 krooni suuruse tulumaksuvõla olemasolu (27.07.2009 maksuotsus nr 12.2-3/5202-2: maksusumma määrati XXXXXXXXX soetamisel näilisele vahendajale OÜ M G tehtud väljamaksetelt) ning sellest tulenev äriühingu pankrotistumise ja XXXXXXXXX sundmüügi oht; 3) OÜ L I võimatus täita AS Swedbank poolt seatud lisatagatiste esitamise tingimusi ilma O M i ja OÜ Aurincop kaasabita; 4) OÜ L I ühe varasema juhatuse liikme A M i käenduse kehtivus ka pärast äriühingu osade võõrandamist O M le; 5) OÜ L I varasema laenu refinantseerimine AS-ga Swedbank 09.04.2009 sõlmitud uue laenulepinguga, samas kui keelumärge kehtis XXXXXXXXX suhtes veel kuni 21.08.2009; 6) OÜ L I majandustegevuse seotus üksnes XXXXXXXXX arendamise ja väljarentimisega (moodustas tervikliku majandusüksuse) ja selle tegevuse püsiv kahjumlikkus; 7) vaatamata A S i vormistamisele OÜ L I juhatuse liikmeks ja osanikuks, jätkas äriühingu nimel pangaga suhtlemist A M; 8) A S vormistati OÜ L I juhatuse liikmeks 03.08.2009 ja XXXXXXXXX müük toimus juba 21.08.2009, mistõttu ei saanud ta asuda äriühingut reaalselt juhtima ja otsima võimalusi kinnistu võõrandamiseks äriühingule kõige kasulikumal viisil; 9) A M teavitas AS Swedbank kliendihaldurit plaanist müüa kinnistu OÜ-le Aurincop; 10) OÜ-ga PG M sõlmitud tähtajaline rendileping XXXXXXXXX suhtes lõppes 30.06.2009, mistõttu ei saanudki see OÜ-le Aurincop üle minna; 11) O Mi seletus, et ta ei vajanud kahte samal tegevusalal tegutsevat ettevõtet ning XXXXXXXXX arendamisega (s.o OÜ L I majandustegevusega) jätkab OÜ Aurincop; 12) XXXXXXXXX müügihinnast (12 300 000 krooni, sh käibemaks 2 050 000 krooni) tasus OÜ Aurincop 1 000 000 krooni OÜ L I poolt krediidiasutuselt võetud laenu katteks ning ülejäänud laenujäägi osas võttis OÜ Aurincop uue laenulepinguga sisuliselt üle OÜ L I varasema laenulepingu AS-ga Swedbank (summas 279 736,81 eurot); 13) OÜ Aurincop ei tasunud XXXXXXXXX ostmisel OÜ-le L I tegelikkuses lepingus ettenähtud 6 948 051 krooni, vaid võttis 18.09.2010 tasaarveldamise kokkuleppe kohaselt üle kolmandate isikute nõuded OÜ L I vastu kogusummas 10 245 455,15 krooni, kuigi nimetatud nõuded oli OÜ Aurincop omandanud juba 31.03.2009 ja kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal 21.08.2009 oli juba teada, et reaalset tasumist ei toimu, kuid lepingus seda ei kajastatud.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi hinnanguga, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes kogumata ja arvestamata OÜ Aurincop maksukohustust vähendavad asjaolud, ning maksuotsus on koostatud sihilikult eesmärgiga omistada apellandile OÜ L I maksuvõlad. Kuigi iseenesest on õige, et 19.05.2011 koostatud esimeses kontrollaktis (I kd, tl 146-157p) ei tuginenud maksuhaldur ettevõtte ülemineku regulatsioonile, pidades 21.08.2009 vormistatud XXXXXXXXX müügitehingut üksnes näilikuks tehinguks ja välistades sisendkäibemaksu tagastamise tehingul majandusliku sisu puudumise tõttu, on 19.10.2011 koostatud teises kontrollaktis (I kd, tl 178-188p) kõik maksuhalduri muudetud järeldused selgelt esile toodud ja seostatud XXXXXXXXX müük ettevõtte üleminekut käsitlevate sätetega. PMTK 02.01.2012 maksuotsuses (lk 1 – I kd, tl 15 ja tl 132) on seejuures eraldi selgitatud, et uus kontrollakt anti välja just põhjusel, et maksuhaldur on oma varasemat 16
(22)3-12-211 seisukohta muutnud, ning maksuotsuse lahutamatuks lisaks on loetud üksnes hilisem 19.10.2011 kontrollakt. Ringkonnakohus leiab, et maksuhalduri õiguslike hinnangute muutumist maksumenetluse käigus ei saa kuidagi pidada uurimispõhimõtte rikkumiseks. Maksukohustus määratakse kindlaks maksuotsusega, mitte kontrollaktiga. OÜ-le Aurincop on ärakuulamisõigus tagatud, sest tal oli võimalik esitada 19.10.2011 kontrollaktile omapoolne eriarvamus, mida apellant 11.11.2011 ka kasutas (I kd, tl 194). Maksuhaldur ei ole kohustatud jääma oma esialgse n-ö tööversiooni juurde ka juhul, kui kontrollitavate tehingute kvalifitseerimise oleks selle järgi olnud maksukohustuslase jaoks soodsam. Maksukohustuse väljaselgitamine ei ole kaalutlusotsus, vaid maksuhaldur peab maksustamisel lähtuma tehingute ja soorituste maksumenetluse käigus tuvastatud tegelikust majanduslikust sisust, mitte isikute poolt neile antud õiguslikust vormist. Tehingute käsitlemine nende sisu järgi ei kujuta endast seaduse lubamatut tõlgendamist maksumaksja kahjuks. Põhjendatud ei ole ka apellandi etteheide maksumenetluses kriminaalasja kohtueelses menetluses kogutud tõenditele tuginemise osas. MKS § 59 lg 1 kohaselt on maksumenetluses lubatud tõenditeks kõik asjas kogutud andmed ning maksuhaldur otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Kui isiku antud suulised ütlused on teises menetluses fikseeritud vähemalt MKS § 60 lg 4 nõuetele vastavalt ja need on saadud seaduses sätestatud korda olulises osas järgides, siis ei ole ütluste maksumenetluses tõendina kasutamine keelatud (vt Riigikohtu 16.01.2003 määrus nr 3-3-1-203, p 11). Seejuures ei nõua ka uurimispõhimõte (MKS § 11), et maksuhaldur peaks maksukohustuse kindlaksmääramiseks koguma maksumenetluse käigus absoluutselt kõik vähegi mõeldavad tõendid, millel võiks olla kontrolliesemega mingi puutumus. Tõendeid tuleb koguda asja õigeks otsustamiseks vajalikul määral. Analoogia korras võib viidata

§ 62

lg-le 2, mis näeb ette, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust, ning muu hulgas ei ole tõendil asjas tähtsust juhul, kui asjaolu on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Seetõttu ei saa pidada juba põhimõtteliselt õigusvastaseks seda, et maksuhaldur ei ole enne maksuotsuse koostamist omal initsiatiivil kogunud kriminaalasja nr 1-10-14520 kohtuliku arutamise käigus tekkinud täiendavaid tõendeid (s.o eelkõige O M i, A M i, A S i ja R R poolt maakohtu istungil antud ütlused) ega neile maksuotsuses tuginenud. Nimetatud tõendid esitas OÜ Aurincop käesolevas haldusasjas esimese astme kohtus ning halduskohus võttis need ka kohtuasja materjalide juurde (II kd, tl 66-87p). Lisaks on maksumenetluses ka maksukohustuslasel endal õigus ja kohustus õigeaegselt esitada maksuhaldurile maksustamise seisukohalt tähtsust omavaid tõendeid ja teavitada maksuhaldurit maksukohustuslasele teadaolevatest olulistest asjaoludest (s.o kaasaaitamiskohustus – MKS § 56). Samuti ei pidanud maksuhaldur vältimatult käsitlema Harju Maakohtu 22.12.2011 otsuse nr 1-10-14520 põhjendustes tuvastatud asjaolusid ja neile kohtu poolt antud hinnanguid, pidades lisaks silmas, et maksumenetluse ja kriminaalmenetluse eesmärgid ja tõendamisstandardid ei ole kaugeltki identsed, samuti võib oluliselt erineda asjas kogutud ja hindamisele kuuluvate tõendite koosseis. Apellandi sarnane etteheide halduskohtule on alusetu samadel põhjustel, kuigi tuleb märkida, et iseenesest ei piira

§ 61

lg 4 halduskohtu võimalust arvestada asja lahendamisel tõendite kogumi hulgas ka varasema jõustumata kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaoludega, kuna sisuliselt on kohtulahendi näol selle jõustumisest olenemata tegemist dokumentaalse tõendiga (vt uue

eelnõu seletuskirjas § 61 kohta esitatud selgitusi – Riigikogu

  1. koosseisu 755 SE). Jõustumise lisatingimust ei näe ette ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg
  2. Teisalt on ilmne, et apellandi poolt viidatud Riigikohtu 18.06.2010 otsuses nr 3-1-1-46-10 (p 8.3.3) on samade tõendite varasemast erinevalt hindamise korral ulatuslikuma põhjendamise vajalikkust silmas peetud esmajoones teises menetluses tehtud jõustunud kohtulahendites tuvastatud asjaolude puhul. Käesoleval 17

(22)3-12-211 juhul on kahtlemata asjakohane ka viide, et Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.04.2012 otsusega nr 1-10-14520 maakohtu lahendi, mistõttu ei saa Harju Maakohtu 22.12.2011 otsuses märgitust erinevale seisukohale asumise põhjendamata jätmist ühelgi juhul pidada veaks, mis saanuks mõjutada asja otsustamist.
  1. Maksuhaldur ega halduskohus ei ole alusetult laiendanud varasemas kohtupraktikas välja toodud näitlikku loetelu ettevõtte üleminekule viitavatest tunnustest ning OÜ L I ettevõtte (XXXXXXXXX) üleminek OÜ-sse Aurincop on asjassepuutuvate tõendite kogumi igakülgse, täieliku ja seostatud hindamise tulemusena veenvalt tuvastatud. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-20-11 (p 11) on üksnes näitlikult kirjeldatud, millised tunnused võivad ettevõtte üleminekule viidata. Seega ei piira see lahend iseenesest kuidagi tähenduse omistamist ka sellisele juhtorganite kattuvusele, mida formaalselt üleandmistehingu tegemise ajal enam ei eksisteeri. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Aurincop juhatuse liige on kogu aeg olnud O M ning OÜ L I juhatuse liikmeteks olid varem nii O M (07.04.2009–04.08.2009) kui ka A M (16.12.2005–31.03.2009). Alates 04.08.2009 sai OÜ L I juhatuse liikmeks küll A S, kuid maksumenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et tema puhul oli tegemist nn variisikuga, kes ei juhtinud äriühingu tegevust iseseisvalt, vaid A M ja O M säilitasid tegeliku kontrolli OÜ L I üle. Seega langesid XXXXXXXXX müügitehingu osapoolte juhtorganid sisuliselt kokku. Seda, et A S tegelikkuses vähemalt kuni 21.08.2009 toimunud müügitehinguni OÜ L I tegevust ei suunanud, kinnitavad eelkõige: 1) kriminaalmenetluses antud AS Swedbank kliendihalduri 25.02.2010 ütlused (I kd, tl 231-232p), mille kohaselt suhtlesid ka
  2. a augustis XXXXXXXXX OÜ-le Aurincop edasimüügi osas pangaga üksnes A M ja O M ning OÜ L I juhatuse liikme vahetusest teavitati panka alles pärast kinnistu müügitehingu toimumist, samuti AS Swedbank teise kliendihalduri 08.03.2010 ütlused (II kd, tl 28-29), mille kohaselt rääkis A M pangale juba
  3. a juunis või juulis plaanist müüa XXXXXXXXX OÜ-le Aurincop; 2) A M i 17.11.2009 ütlused kriminaalmenetluses (I kd, tl 242-243p), mille kohaselt peeti targemaks OÜ L I maha müüa, et OÜ Aurincop saaks edasi minna ning A S oli tema ammune tuttav; pikaajalist omavahelist tutvust on kinnitanud ka A S kriminaalasjas nr 1-10-14520 (09.12.2011 kohtuistungi protokolli lk 2 – II kd, tl 74 pöördel); 3) O M i 13.10.2009 seletuse (II kd, tl 10-11) ja A Si 03.11.2009 seletuse (II kd, tl 15-17) umbmäärasus ja vastuolulisus küsimuse osas, kuidas saavutati nende omavaheline kontakt OÜ L I osa ja XXXXXXXXX müügitehingute ettevalmistamiseks, millest oli möödas üsna vähe aega: O M märkis, et „eks S külavahel liikus“ (08.12.2011 kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-10-14520 märkis O M seevastu, et A S võttis A M ga ühendust XXXXXXXXX müügikuulutuse peale – II kd, tl 67 pöördel) ning A S pakkus enda sõnul kinnistut hiljem müüa läbi oma erinevate tuttavate, kuid O M i sõnul esitas tema nõude, et kinnistu tuleb müüa, kuna OÜ L I ei tasunud pangalaenu ja OÜ Aurincop garantiid oleks asutud realiseerima (08.12.2011 kohtuistungi protokoll kriminaalasjas nr 1-10-14520 – II kd, tl 68).
  4. Vaidluse all ei ole asjaolu, et XXXXXXXXX oli
  5. aastal OÜ L I ainus vara ning pärast kinnistu müüki äriühingusse mingeid materiaalseid ja immateriaalseid vahendeid alles ei jäänud. OÜ L I majandustegevuse eesmärk oli XXXXXXXXX välja arendada, kuid kuna selleks nappis vahendeid, siis jäi arendustegevus pooleli. Kinnistu OÜ L I poolt 08.02.2006 lepinguga (I kd, tl 219-226) omandamise ajal ja kuni 30.06.2009 üüris ühte kinnistul asuvat tootmishoonet OÜ PG M, kellega on üürilepinguid pikendatud 26.03.2007 (kuni 01.07.2007, pikendamisvõimalusega – II kd, tl 21-24) ja 26.01.2009 (kuni 30.06.2009 – II kd, tl 25). Kahtluse alla pole seatud fakti, et üürileping OÜ-ga PG M oli lõppenud enne XXXXXXXXX 18
(22)3-12-211 müüki OÜ-le Aurincop, mistõttu ei saanud see ka objektiivsetel põhjustel koos kinnistuga OÜ-le Aurincop üle minna. Kuivõrd OÜ L I kogu majandustegevus seisnes XXXXXXXXX haldamises, arendamises ja väljaüürimises, äriühingul puudus igasugune töötajaskond ja organisatsioon, samuti polnud tal muid tegevusvaldkondi, äriühingu kohustused (pangalaen, omanikulaenud) seondusid üksnes kinnistu haldamise ja arendamisega, siis moodustas XXXXXXXXX OÜ L I ettevõtte ehk iseseisva majandusüksuse. Määrav ei ole asjaolu, et kinnistul asuva tootmishoone väljaüürimisest saadud summa ei võimaldanud reaalselt kasumlikku tegutsemist. OÜ Aurincop tegeles ja tegeleb peamiselt temale kuuluva kinnisvara väljaüürimisega. Kuigi OÜ Aurincop on rõhutanud (mh ringkonnakohtule 25.10.2012 täiendavalt esitatud kinnituskirjas), et äriühing ei tegele, ei ole kunagi tegelenud ega kavatsegi hakata tegelema kinnisvaraarendusega, on see ilmses vastuolus O M i poolt maksumenetluses antud 13.10.2009 seletusega („Kinnistu sai soetatud L I OÜ-lt. Eesmärgiks oli kinnisvara arendamine. Kinnistul on detailplaneering peal. Seal on nii elamumaa kui tootmismaa krundid. Kuidas me neid edasi müüme eks seda elu näitab, kes rohkem maksab, saab omale. Meil on üks puha kas müüme ühe kaupa või terviku. Praegu alles soetasime, ei tea veel täpselt millal edasi tegelema hakkame, midagi konkreetset plaani meil ei ole, ootame vaatame.“ – II kd, tl 10-11) ja 20.10.2009 seletusega („L I OÜ-st loobusin, kuna mul ei ole neid firmasid nii palju vaja. Mul ei ole vaja 2 firmat, mis tegeles kinnisvaraga. Sisuliselt L I OÜ tegevuse viisin üle OÜ-sse Aurincop, kuna mul ei ole vaja kahte firmat, kes tegelevad kinnisvaraga.“ – II kd, tl 2-3p). O M on samuti kriminaalasja kohtulikus menetluses 08.12.2011 kohtuistungil andnud ütlusi, mille kohaselt ei välistanud ta pärast OÜ L I juhatuse liikmeks ja omanikuks saades sugugi XXXXXXXXX edasiarendamist, kui leitakse investor, kuigi pidas võimalikuks ka edasimüüki ilma arendust lõpule viimata („Plaan oli teda edasi arendada, leida talle, kes hakkab seda tööd tegema, investor.“ – II kd, tl 67 pöördel). Puudub mõistlik põhjus, miks oleks O M pärast kinnistu OÜ-sse Aurincop üleviimist pidanud sellisest kavatsusest loobuma. Lisaks on OÜ Aurincop oma seadusliku esindaja O M i kaudu esitanud 17.10.2011 vastuse (II kd, tl 27) maksuhalduri 29.09.2011 korralduses (II kd, tl 26) püstitatud küsimustele, selgitades muu hulgas, et äriühing omandas XXXXXXXXX ärilisel ehk tulu teenimise eesmärgil, kuna tegemist on detailplaneeringuga ehk ehitusõigusega kinnistuga. Samas vastuses märgiti, et OÜ Aurincop ei ole XXXXXXXXXt välja rentinud kinnisvaraturu madalseisu tõttu. Eelnevast nähtuvalt on nii OÜ L I kui ka OÜ Aurincop oma majandustegevuse eesmärgina seoses XXXXXXXXXga käsitanud just kinnisvaraga tegelemist laiemalt (s.o mida turusituatsioon konkreetsel ajahetkel parasjagu võimaldab) ning apellant on kohtumenetluses püüdnud üksnes kunstlikult iseloomustada neid äriühinguid kui mingit selgelt eristatavat identiteeti omavatena. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arusaama, et OÜ L I ja OÜ Aurincop tegevusvaldkondi oleks võimalik sedavõrd selgelt eristada, et üle läinud majandusüksuse identiteedi säilimine võiks olla välistatud. Samuti ei anna asjas kogutud tõendid alust järeldada, et OÜ Aurincop sooviks oli koheselt kinnistust lahti saada, jätkamata seega ettevõtte tegevust. Antud juhul tuleb kõnealuse perioodi üldist majandusolukorda arvestades ettevõtte identiteediks pidada mitte ainuüksi eelistatavaima lõppeesmärgi poole püüdlemist (kinnisvaraarendus ehk kinnistu ehitusõiguse realiseerimine vähemalt detailplaneeringus ettenähtud mahus), vaid on selge, et OÜ L I reaalset majandustegevust ei iseloomustanud vähemasti 2009. aastal enne XXXXXXXXX müüki enam kaugeltki mitte pelgalt soov nimetatud kinnistut välja arendada (kuna selleks puudusid rahalised vahendid), vaid pigem oli see ajutiselt taandunud üksnes kinnistul asuva tootmishoone väljaüürimisele. Samas on O M maksuhaldurile antud 20.10.2009 seletuses (II kd, tl 2-3p) toonud välja, et OÜ Aurincop otsib maaklerite kaudu kinnistule pidevalt uusi rentnikke ja sellekohased kuulutused on üles 19
(22)3-12-211 pandud. Seega on käesoleval juhul tuvastatav ettevõtte üleandja ja omandaja majandustegevuse sarnasus ja eesmärk seda reaalsete võimaluste piires jätkata. See, et tegelikkuses ei ole OÜ Aurincop XXXXXXXXXt välja üürinud, kuna olemasolevad hooned on amortiseerunud ja kuuluvad detailplaneeringu kohaselt lammutamisele, samuti pole suudetud leida kinnistu arendamiseks investorit, ei mõjuta hinnangut OÜ Aurincop majandustegevuse sisule, kuna tegemist on selliste ebasoodsate asjaolude esinemisega, mis ei ole apellandi kontrolli all. Maksuhaldur ja halduskohus on O M i ütlusi ja seletusi hinnanud õigesti ning neid ei ole kasutatud kontekstiväliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vastupidisele seisukohale asumiseks alust ka O M i, A M i, R R ja A S i poolt kriminaalasja nr 1-10-14520 kohtumenetluses antud ütlused, kuivõrd muud asjas olevad tõendid kinnitavad maksuotsuses tehtud järelduste õigsust. 24. Ringkonnakohus jagab maksuhalduri ja halduskohtu seisukohta, et XXXXXXXXX müügitehinguga OÜ L I ettevõtte üleminekule viitavad otseselt ka kõnealuse müügitehingu tegemise ja tehingupooltega seotud asjaolud ning ekslik on apellandi arvamus, et need pole ettevõtte ülemineku tuvastamisel asjakohased. Kuigi ettevõtte üleminek ei toimu mingi spetsiifilise üleminekutehinguga, millest tingituna ei ole olemas ka MKS § 83 lg 4 tähenduses teist tehingut, mida oleks näiliku tehinguga varjatud, ei saa ettevõtte ülemineku toimumise või mittetoimumise hindamisel jätta kõrvale tehingu tegemise asjaolusid ning tehinguosaliste eelnevat ja järgnevat käitumist (vt lahend nr 3-3-1-20-11, p 11 esimene lause). Teisalt ei kõrvalda vaidlusalusel tehingul majandusliku sisu olemasolu võimalust käsitada seda maksustamise seisukohalt samaaegselt ettevõtte üleminekuna. Veelgi enam, ettevõtte üleminekut moodustaval tehingul peabki olema ka mingi konkreetsem majanduslik sisu (asjade, õiguste või lepingute üleandmine). Ratsionaalselt puudub igasugune alus kahelda selles, et nii O M kui ka A M omasid käesoleval juhul enne OÜ L I osa võõrandamist A Sile ja 21.08.2009 toimunud XXXXXXXXX müüki OÜ-le Aurincop ammendavat teavet OÜ L I majandusliku seisu (s.o maksejõuetuse) kohta. Maksuotsuses on asetleidnud toiminguid õigesti käsitletud sisuliselt OÜ L I likvideerimise ettevalmistamisena, kusjuures otsiti võimalust ettevõtte vara (kinnistu) varjatult üle anda OÜ-le Aurincop, kuid kohustused (v.a panga ees) jätta varatuks muudetud äriühingusse. Tegelikkuses sooviti esmajoones n-ö lahti saada maksukohustusest, sealhulgas OÜ-le L I 27.07.2009 maksuotsusega ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt määratud 1 194 805 krooni suurusest tulumaksust (I kd, tl 209-217p). Õige on ka viide, et OÜ Aurincop ja O M omandasid OÜ L I endiste juhatuse liikmete (R R, G V) või nendega seotud äriühingute nõudeõigused OÜ L I vastu, mis tulenesid omanikulaenudest, juba 31.03.2009 (II kd, tl 38-41; II kd, tl 45 ja pöördel) ning lisaks koondati vahetult pärast A Si OÜ L I ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks vormistamist 10.08.2009 lepingutega (II kd, tl 43-44; II kd, tl 46-49p) kõik nõuded OÜ L I vastu kokku OÜ-sse Aurincop (loovutajateks A M ga seotud OÜ B ja O M). Erinevalt OÜ L I varasema laenulepingu refinantseerimist puudutavatest täpsustustest, ei sisaldanud XXXXXXXXX 21.08.2009 müügileping mingeid viiteid ülejäänud ostusumma tasaarvestamisele, vaid lepingu p-s 2.2 nähti ette ostusumma tasumine 30 päeva jooksul pangaülekandega OÜ L I arveldusarvele (II kd, tl 4-9). Tegelikkuses hiljem OÜ L I ja OÜ Aurincop vahel 18.09.2009 sõlmitud kokkuleppe alusel tasaarvestati OÜ Aurincop poolt tasumisele kuuluv ostusumma (sh käibemaks 2 050 000 krooni) OÜ Aurincop poolt omandatud nõuetega OÜ L I vastu ning kinnistu müüjale jäi seeläbi ostja vastu veel alles 3 297 404,15 krooni suurune kohustus (II kd, tl 37). Sellisel viisil toimunud rahatut arveldamist ei saa pidada äris tavapäraseks, kuna muu hulgas ei arvestatud müügihinnale lisatud käibemaksu riigile ülekandmise kohustusega. 20
(22)3-12-211 Ringkonnakohus peab siiski ekslikuks maksuhalduri käsitlust, et OÜ Aurincop võttis üle OÜ L I laenukohustuse AS Swedbank ees. Kinnistu ostmiseks laenulepingu nr XXXXXXXXX(II kd, tl 34-36p) alusel saadud raha vahetut ülekandmist müügilepingu poolte seisukohast kolmandale isikule (s.o pangale) müüja kohustuste täitmiseks ei ole põhjust pidada kuidagi ebatavaliseks (eriti olukorras, kus müüjal oli laenukohustus sama panga ees, millega ostja ostuhinna tasumiseks laenulepingu sõlmis) ning käsitada seda laenukohustuse ülevõtmisena. See ei anna siiski alust asuda ettevõtte ülemineku osas teistsugusele seisukohale, kui seda on tehtud vaidlustatud maksuotsuses, sest mitmed kohtupraktikas välja toodud ettevõtte ülemineku olulised kriteeriumid on käesoleval juhul täidetud: OÜ-le Aurincop on XXXXXXXXX müügiga üle läinud OÜ L I ettevõtluse tuum, tehing on tehtud seotud osapoolte vahel ja tavapärastest oluliselt kõrvale kalduvatel tingimustel, kusjuures üleandja ja omandaja majandustegevus sisuliselt kattub ning see on jätkuv ja säilitanud oma identiteedi. 25. Apellant on heitnud apellatsioonkaebuses halduskohtule muu hulgas ette, et kohus ei juhtinud tema tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid nende asjaolude tõendamiseks, mida apellant oli omapoolses menetlusdokumendis loetlenud vaidluse all mitteolevate asjaoludena, kuid mida halduskohus hindas osaliselt teisiti. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi etteheide ei ole põhjendatud. OÜ Aurincop märkis 09.04.2012 vastuses (II kd, tl 62-65p) maksuhalduri 20.03.2012 kirjalikele vastuväidetele (I kd, tl 127-131), et „poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude üle“ (p 2.1 – II kd, tl 63): 1) OÜ Aurincop tegevusalaks oli ja on kinnisvara rendile andmine ning OÜ Aurincop ei tegelenud ega tegele kinnisvaraarendusega ning ei kavatse seda teha ka tulevikus; 2) OÜ L I tegevusalaks seoses XXXXXXXXXga oli kinnisvaraarendus; 3) OÜ Aurincop omas ja üüris välja mitmeid kinnisvaraobjekte enne XXXXXXXXX omandamist ja on jätkanud seda tegevust ka pärast XXXXXXXXX omandamist; 4) XXXXXXXXX arendamine lõppes enne kaebaja poolt nimetatud kinnistu omandamist; 5) XXXXXXXXXt ei ole välja üüritud; 6) kinnisvara üürimisega tegelev OÜ Aurincop omandas XXXXXXXXX kinnisvara arendamisega tegelevalt OÜ-lt L I põhjusel, et oli omandanud nimetatud äriühingu vastu nõudeid, garanteeris OÜ L I laenu ja OÜ L I poolt laenumaksete mittetasumise tõttu ähvardas OÜ Aurincop garantiid (käendust) täitmine, mistõttu oli OÜ-l Aurincop majanduslikult mõistlik XXXXXXXXX omandada, mitte jätkata OÜ L I laenu tagasimaksmist ja käendamist; 7) OÜ Aurincop ei ole arendanud ega kavatse ka tulevikus XXXXXXXXXt ise arendada, kuna tema tegeleb vaid kinnisvara rentimisega ega oma kinnisvaraarenduseks vajalikke teadmisi ja materiaalseid vahendeid ning ei soovigi neid omada; 8) OÜ-le Aurincop ei tulnud XXXXXXXXXga üle ühtegi klienti, lepingut, töötajat ega toimivat tootmisüksust; 9) OÜ Aurincop ja OÜ L I vahel teostatud XXXXXXXXX müügitehingu näol ei olnud tegemist näiliku tehinguga ja pooled ei varjanud sellega mõnda teist tehingut. Pärast toodud loetelu märkis OÜ Aurincop samas menetlusdokumendis järgmist: „Juhul, kui vastustaja vaidlustab mõne ülaltoodud väite tõelevastavust, siis on kaebaja valmis selle kohta esitama täiendavaid tõendeid või taotlema tunnistajate ülekuulamist.“ Järgmisena toimus asjas 16.04.2012 kohtuistung, mille protokollist (II kd, tl 112-115) nähtuvalt loobus OÜ Aurincop tunnistajate ülekuulamise taotlusest, kuna halduskohus võttis asja materjalide juurde O M i, A M i, A S i ja R R kriminaalasjas nr 1-10-14520 toimunud kohtuistungil protokollitud ütlused. Samuti ilmneb halduskohtu istungil protokollitust üheselt, et maksuhaldur jäi kõigi oma seniste seisukohtade juurde. Seega puudus kaebajal igasugune 21
(22)3-12-211 mõistlik alus eeldada, et tema poolt 09.04.2012 seisukohas loetletud asjaolud või hinnangud ei ole vaidluse all. OÜ-d Aurincop on maksumenetluses ja ka kogu kohtumenetluse ajal esindanud kogemustega vandeadvokaat, kes pidi mõistma, et igal menetlusosalisel on kohustus tõendada oma väidete aluseks olevaid asjaolusid asjakohaste tõenditega (

§ 59lg 1).

Käesoleval juhul on ilmne, et advokaadist esindajal oli selgelt teada ka vaidluse lahendamiseks tõendamist vajavate asjaolude ring. Seda, et vastustaja ei ole kaebaja 09.04.2012 seisukohtades sisalduvale loetelule selgesõnaliselt vastu vaielnud, ei ole võimalik käsitada ka neis kajastatud faktiliste asjaolude omaksvõtuna

§ 60

lg 2 tähenduses, kuivõrd omaksvõtt eeldab kohtule esitatud avalduses faktiväitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist (s.o aktiivset tegevust). Pealegi ei piiraks isegi vastustaja poolne omaksvõtt halduskohtu võimalust asuda kõiki tõendeid kogumis hinnates teistsugusele seisukohale (

§ 60lg 2 viimane lause, § 61 lg-d 1 ja 2).

Samuti tuleb tõdeda, et kaebaja esitatud loetelu käsitleb faktilisi asjaolusid üksnes osaliselt, hõlmates ka mitmeid õiguslikke või tõenduslikke hinnanguid (nt kaebaja tegevuse eesmärgid ja motiivid, tehingu näilikkus). V 26. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb OÜ Aurincop apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.05.2012 otsus muutmata. 27.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on OÜ Aurincop tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 958,67 eurot (I kd, tl 14) ning taotlenud advokaadikulude väljamõistmist kokku 5340 eurot (II kd, tl 96-106). Ringkonnakohtus on OÜ Aurincop tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 958,67 eurot (II kd, tl 150) ning taotlenud advokaadikulude väljamõistmist kokku 2497,54 eurot. OÜ Aurincop menetluskulud kahe kohtuastme peale on seega kokku 9754,88 eurot. Menetluskulude kandmine seoses käesoleva haldusasja kohtumenetlusega esimese ja teise astme kohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, jäävad OÜ Aurincop menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Maksu- ja Tolliamet esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 22

(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.