2-12-23749 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2013 kell 12.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-23749 T

§ 76lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6, § 367 lg 1 ja 4, § 455 lg 1.

Kostja vastuväited

1. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused
2. Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
3. Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
4. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
5. Võlaõigusseadus (

) § 361 alusel liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja AS OÜ (kustutatud, edaspidi liisinguvõtja) sõlmisid 16.08.2005 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli tarbesõiduk Citroen Berlingo, 1.4, ehitusaasta 2004 (edaspidi liisinguese) (tl 12-16). Hageja kohustus andma liisingueseme lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid, sh intressi, vastavalt maksegraafikule (tl 17). Hageja andis liisingueseme kostja valdusesse 16.08.2005 (tl 24). Liisingulepingule kohaldatakse üldtingimusi (tl 18-23). 9.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see 2 2-12-23749 olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 16.08.2005 käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise maksimumsummas 7433,24 eurot (tl 46-47). Kohus ei nõustu kostjaga, et kuna käendusleping oli kehtiv kuni 15.10.2009, siis on käendus lõppenud ning kostja ei vastuta käesoleval ajal käenduslepingust tulenevatest kohustustest. Käesoleval juhul on liisingulepingust tulenev võlgnevus tekkinud enne käenduslepingu kehtivuse lõppu, mistõttu tulenevalt käenduslepingu punktist 4 vastutab käendaja enne liisingulepingu lõppemist tekkinud kohustuste eest. Vaidlus on, kas kostja vastutab ka hageja ja liisinguvõtja vahel 20.04.2009 sõlmitud liisingulepingu lisast nr 1 tulenevalt kohustuste ees.

1. Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved (tl 26-33). Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi sõlmisid hageja ja liisinguvõtja 20.04.2009 liisingulepingu nr XXX lisa 1, mille punkti 1 kohaselt pooled leppisid kokku, et liisinguleping lõpetatakse ennetähtaegselt ning liisinguvõtja tagastab liisingueseme liisinguandjale
2. päeva jooksul alates lisa sõlmimisest. Punkti 2 alusel pärast liisingueseme valduse üleandmist liisinguandjale, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele (tl 37). Liisinguvõtja andis liisingueseme üle 20.04.2009 (tl 38). Hageja ja liisinguvõtja poolt 20.04.2009 allkirjastatud lisa 1 poolteks olid hageja ja liisinguvõtja esindajana Erik Eeltee. Seega kostja nimetatud kokkuleppe pooleks ei olnud, mistõttu ei saa 20.04.2009 kokkulepe olla siduv kostjale, kuna kostja ei saanud ette näha kokkuleppe sisu. Tulenevalt

§ 145

lg 4 tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust.

§ 142

lg 2 järgi tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kohus nõustub kostjaga, et lisas nr 1 toodud kohustused ei olnud oma sisust tulenevalt kostjale ette nähtavad. Lisaks on kohus seisukohal, et lisa nr 1 punkt 2 ja üldtingimuste punkt 7.4 puhul on tegemist tüüptingimustega, mille kohaselt rahuldab liisinguandja liisinguvõtja vastu lepingust tuleneva nõude eelkõige vara müügist laekuva raha arvel ning juhul, kui vara võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub puuduva osa liisinguvõtja ehk soovitakse kõrvale kalduda

§ 367lg 3 sisalduvast liisingueseme väärtuse kindlaksmääramise põhimõttest.

Kohus leiab, et lisa nr 2 puhul on ka tegemist tüüptingimusega, kuna hagejal oli võimalus liisinguleping üles öelda ennetähtaegselt, hageja aga asus pidama läbirääkimisi ning lisas lepingu lõpetamisse kokkuleppesse punkti 2, mis on peaaegu identne üldtingimuste punktiga 7.4, mistõttu on mõlemad punktid välja töötatud paljukordseks kasutamiseks ning liisinguvõtjal ei olnud võimalik lisa nr 1 punkti 2 sisu mõjutada, seega on tegemist tüüptingimusega

§ 35

alusel.

§ 42

lg 1 järgi tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest 3 2-12-23749 põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Lisa nr 1 punkt 2 ja üldtingimuste punkt 7.4 vastavad

§ 42

lg p 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse

§ 44

kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes

§-st 39 lg 2 ja §-st 42 lg 1, leiab kohus, et lisa nr 1 punkt 2 ja üldtingimuste punkt 7.4 on tühised ning nende asemel tuleb

§ 41

kohaselt lähtuda

§-s 367 sätestatust. Samadel põhjustel on tühised ka üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1, millede asemel kuulub kohaldamisele samuti

§ 367

. Eeltoodud seisukohale tüüptingimuste tühisuse osas on asunud ka Riigikohus mitmes lahendis (32-1-33-08 punktid 17 ja 18, 3-2-1-77-08 punkt 17, 3-2-1-52-11 punkt 15 ja 3-2-1-11-12 punkt 12). 11.

§ 367

lg 1 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tulenevalt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud Väljaanne lk 329 p 1 § 367 regulatsioon ei seondu üksnes § 366 alusel toimuva liisingulepingu ülesütlemisega, vaid kehtib sätte sõnastust ja eesmärki arvestades põhimõtteliselt kõigi liisingulepingu ülesütlemise juhtude korral. Seega, kuna leping on lõpetatud poolte kokkuleppel ennetähtaegselt kuulub kohaldamisele

§ 367, mille alusel vastutab ka kostja liisingulepingust tulenevate kohustuste eest.

12. Vastavalt

§ 195

lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Leping lõpetati ennetähtaegselt 20.04.2009. Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingute alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Lisaks oli liisinguvõtjal kohustus tasuda 15.08.2007 sõlmitud kindlustusleppe (tl 25) alusel kindlustuse eest. Hageja poolt esitatud arvetest nr 8517276549, nr 8521176130, nr 8525113856, nr 8528725393, nr 8532407869 ja nr 8535997541 (tl 26-31) nähtub, et liisinguvõtjal jäid lepingu alusel tasumata osamaksed koos intressi ja kindlustusega summas 14 266,08 krooni ehk 911,77 eurot. Kostja ei ole debitoorse võlgnevuse osas vastuväiteid esitanud. 13.

§ 101

lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Arvete 8207349197, 8207476222, 8207769065, 8207899207, 8208148258 (tl 32-36) kohaselt on hageja arvestanud viivist tasumata arvetelt 2067,86 krooni ehk 132,17 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. 14. Vastavalt

§-le 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse, millise kohustuse liisinguvõtja täitis. Pärast liisinguesemete valduse taastamist 20.04.2009 (tl 37) andis hageja liisingueseme võõrandamiseks üle SAAS-ile. SAAS esitas hagejale osutatud teenuste eest arve 292602166 summas 943,3 krooni ehk 60,29 eurot (käibemaksuta) (longlife III 5W-30

§ 367

lg-t 4, mõistes kostjalt hageja kasuks välja pärast liisingulepingu ülesütlemist kantud auto remondikulud.

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sarnane regulatsioon sisaldub ka liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7. Kolleegium leiab, et remondikulud ei ole

§ 367

lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks.

§ 367

lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada

§ 367lg 3 järgi.

Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka

§ 367

lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Seega tuleb hagi remondikulude (5693 krooni 86 senti) hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata. Seega ei ole SAAS-i arvel 292602166 toodud remonttööde puhul tegemist lisakuludega

§ 367

lg 4 tähenduses, mistõttu tuleb remonttööde osa summas 83,56 krooni ehk 5,34 eurot jätta rahuldamata. Kohus leiab, et ülejäänud arvega summas 54,95 eurot on tegemist lisakuludega

§ 367lg 4 tähenduses.

Kohus leiab ka, et hoiutasu summas 407,44 eurot on lisakulu

§ 367lg 4 tähenduses.

Kohus leiab, et hoiutasu on põhjendatud, kostja ei ole esitanud tõendeid, et hoiutasu oleks saanud väiksem olla. Seega on põhjendatud lisakulud kokku summas 462,39 eurot. 15. Vastavalt

§-le 367 lg 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme jääkmaksumus on 2313,64 eurot (käibemaksuta) (tl 17). Vara valdus taastati 20.04.2009 (tl 38). Hageja suunas liisingueseme müüki 18.05.2009 (tl 40) hinnaga 2396,69 eurot käibemaksuta (tl 107-110). Vara realiseeriti 18.09.2009 hinnaga 1077,09 eurot (käibemaksuta) (tl 40). Kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme hinna määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 2396,69 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks selle tagastamise ajahetkel. Esmase hinna määramisel on hageja arvestanud liisingueseme seisukorda ning asjaolu, et sõiduk on läbi teinud avariid (tl 116). Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud liisingueset müüa esmase müügihinnaga ei tähenda, et see ei olnud liisingueseme eelduslik turuhind sellel hetkel. Kohus leiab, et ei ole usutav, et liisingueseme hind langeb nelja kuuga üle 50%. Seega tuleb pidada väärtuseks liisingueseme tagastamisel selle esmane müügihind ehk 2396,69 eurot. 16. Eeltooduga on tõendatud, et kostjal on hageja ees lepingu lõppemisest tulenev nõue summas 3819,97 eurot (jääkmaksumus 2313,64 eurot, debitoorne võlg 911,77 eurot, viivis 132,17 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 462,39 eurot). Vara turuhind vara tagastamise hetkel oli 2396,69 eurot. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlgnevus summas 1423,28 eurot, mille eest kostja vastutab solidaarselt.

§ 146

lg 2 alusel põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale.

§ 146

lg 3 järgi, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kostja ei ole tõendanud kostjale kahju tekkimist. Lisaks on oluline, et liisinguvõtja pankrotimenetlus lõppes raugemisega, mis näitab, et liisinguvõtjal pankrotivara puudus, mistõttu ei oleks saanud hageja enda nõuet liisinguvõtja pankrotimenetluses rahuldada, sest väljamakseteks puudus võimalus. Seega on kostja väide kahju 5 2-12-23749 tekitamise osas paljasõnaline ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 1423,28 eurot.

1. TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise 0,25% päevas põhinõudelt (2625,94 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus mõistis kostjalt välja võlgnevuse summas 1423,28 eurot (sh viivis 132,17 eurot), siis kuulub viivisenõue täpsustamisele. Kohus leiab, et kostjalt kuulub välja mõistmisele viivis 0,25% päevas põhinõudelt summalt 1291,11 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
2. Kooskõlas TsMS §-ga 163 jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda 49% ulatuses ja 51% ulatuses jätab kohus hageja menetluskulud hageja enda kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk Kohtunik 6