Obsah (5)

§ 11§ 12§ 10§ 1§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13.05.2013, kell 16.00 Tsiviilasja number 2-12-18852 Tsiviilasi FCOÜ hagi AT´i

tja: AT (isikukood XXX, elukoht XXX);

tja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Martin Männik (Pohla & Hallmägi, Jakobsoni 14, Tallinn; e-post m.mannik@phlaw.ee). 22.04.2013.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja kantselei RESOLUTSIOON

1. Jätta FCOÜ hagi AT´i vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2. Jätta menetluskulud täies ulatuses FCOÜ kanda. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, lg 3 ja lg 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. 1 Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse AT´i vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks. Hagiavalduse kohaselt hagejal, olles Tallinna linnas, XXX asuva, Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud korteriomandi omanik, on käesoleval hetkel takistatud ligipääs korteriomandi reaalosaks olevale mitteeluruumile (M1). Seda põhjusel, mille kohaselt tõkestab korteriomandi reaalosa, mis asub Tallinnas, XXXelamu keldrikorrusel, ühte sissepääsu panipaik, mille kasutajaks on

tja. Kuivõrd kõnealune panipaik asub kohas, mis on kaasomandi esemeks, st kuulub kõikidele elamus paiknevate korteriomandite omanikele kaasomandisse, võiks eeldada, et panipaiga asukoha suhtes eksisteerib kõikide korteriomanike, st kaasomanike kokkulepe ja milline on tehtud nähtavaks märkusega kinnistusraamatus. Kinnistusraamatust nähtuvalt viidatud kokkulepet aga ei eksisteeri. Veelgi enam, olles tutvunud Tallinna Linnaplaneerimise Ametis (TLPA) elamu kohta käivate dokumentidega, võib järeldada pigem seda, et panipaik on ehitatud oma praegusesse asukohta omavoliliselt. Hageja osundab siinkohal TLPA poolt 29. märtsil 2012 kinnitatud elamu taastamise, rekonstruktsioon ja juurdeehitamise projektile, millel panipaika märgitud ei ole. Hageja märgib ühtlasi, et on juhtinud antud olukorrale kõikide korteriomanike tähelepanu nii märtsis kui aprillis käesoleval aastal, tehes ettepaneku panipaiga üleviimiseks teise asukohta hageja enda kulul. Hagejale arusaamatult põhjusel on korteriomanikud, sh

tja ettepaneku tagasi lükanud. Hageja palub kohustada

tjat kõrvaldama hageja omandiõiguse rikkumine, milline seisneb hageja omandis oleva, Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna korteri omandi kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud korteriomandi asukohaga Tallinna linn, XXX, reaalosale (mitteeluruum nr MI) juurdepääsu takistamises ning teisaldama eelnimetatud korteriomandi juurdepääsu takistused. Hageja palub hageja menetluskulud välja mõista

tjalt.

tja võimalikud menetluskulud palub hageja jätta tema enda kanda. 10.07.2012 esitas hageja kohtule oma täiendava seisukoha. Hageja nendib, et kõnealuse üleandmise-vastuvõtmise aktiga on hageja tõepoolest võtnud korteriomandi vastu seisukorras „nii nagu see on", esitamata eelmisele omanikule (Tallinna linnale) mistahes nõudmisi. Hageja omandas temale kuuluva korteriomandi enampakkumiselt ning oli iseenesestmõistetavalt teadlik korteriomandi seisukorrast ja pidi sellega arvestama. Mingit tähtsust ei oma antud juhul aga see, et korteriomandi eelmine omanik talus sellist olukorda nagu see hagiavalduses kirjeldatuna hetkel on.

tja ise on möönnud, et mingeid kaasomanike vahelisi kokkuleppeid ei eksisteeri. Mis puutub

tja vastuväiteid, millised viitavad tavadele ja väljakujunenud kasutuskorrale, võib hageja sellega teatud juhtudel nõustuda. Kõige levinumaiks näiteks (millisel puhul nõustuks hageja

tjaga) on siinkohal möödunud riigikorra ajal ehitatud elamute juurdekuuluvate parkimiskohtade kasutamine, mille kasutamiskord on tõepoolest ajalooliselt ning erinevatel põhjustel välja kujunenud -nt said nn kooperatiivelamute juurde parkimiskoha need isikud, kes võtsid vahetult parkimiskohtade ehitusest osa (rahaliselt, tööpanusega). Eelkirjeldatud juhtum ei ole aga võrreldav käesolevaga, milles

tja on paigutanud enda poolt kasutatava panipaiga lihtsustatult öeldes keset üldkasutatavat pinda, sulgedes ligipääsu hageja korteriomandi 2 reaalosale. Tavadel ja väljakujunenud kasutuskorral peatudes leiab hageja, et

tja enda poolt esitatu lükkab ümber väite ajalooliselt väljakujunenud kasutuskorrast. Hageja osundab siinkohal

tja selgitustele, millest nähtuvalt on elamu 1946-1947 rekonstrueeritud, mille tulemusel muutus keldrikorruse plaanis mille tulemusel on

tja praeguse panipaiga paiknemise kohta ette nähtud ligipääs (uks) hageja korteriomandi reaalosale, mitte panipaik. Ainuüksi eeltoodu tõttu ei ole käesoleval juhul võimalik jaatada ajalooliselt väljakujunenud kasutuskorra olemasolu, rääkimata sellest, et

tja ei ole pidanud vajalikuks ka selgitada, millisel (ajaloolisel) hetkel vaidlusalune panipaik selle praegusesse asukohta paigaldati. Selgusetuks jääb ka

tja väide sellest, et hageja ei suuda tõendada ukse/ukseava olemasolu hageja poolt väidetud asukohas, kuivõrd nii hageja kui

tja enda poolt esitatud rekonstrueerimisejärgse keldrikorruse plaanil on ukseava hageja poolt nimetatud asukohas. Hageja selgitab, et on teinud varasemalt ettepanekud, mille kohaselt teisaldab hageja vaidlusaluse panipaiga hageja enda kulul hagiavalduse keldrikorruse piires teise asukohta, teostab hageja enda kulul (nõudmata hilisemalt kulutuste hüvitamist teistelt korteriomanikelt) elamu keldrikorruse põranda plaatimise, veetorude soojustamise, seinte pahteldamise ja värvimise ning paigaldab ka uued uksed. 15.04.2013 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Vastavalt plaanidele on mitteeluruum M1 tunduvalt suurem ning

tja poolt kasutatav panipaik on ka M1. Vastavalt ülalnimetatud plaanidele on ikkagi vaidlusaluses kohas ette nähtud uks, aga mitte nišš. Hagejale kuulub korteriomand M1 ning vastavalt plaanidele on ettenähtud uks, mida viimane ei saa kasutada

tja süül. Antud juhul

tja tekitab kahju hagejale, rikkudes tema omandiõigust. Arvestades kõike ülaltoodut jääb hageja oma hagiavalduse juurde ja palub selle rahuldada.

tja vastuväited ja nende põhjendused

tja hagi õigeks ei võtnud. Elamu Tallinnas aadressil XXX on ehitatud 1929. aastal

tja poolt viidatud keldrikorruse plaaniga. Elamu rekonstrueeriti 1946-1947 aastal, mille tulemusena muutus ka keldrikorruse plaan. Käesoleval ajal on faktiline olukord seoses hageja omandis oleva korteriomandiga selline, et hagejal on esiteks juurdepääs korteriomandile trepi kaudu ning teiseks läbi koridori keldris. Hageja poolt hagiavalduses viidatud asukohas ei ole kunagi olnud juurdepääsu keldriruumidele, vaid selles asukohas on ainult kunagi paiknenud seinasüvendis riiulid. Hageja ei ole tõendanud ega saagi tõendada, et

tja poolt kasutatav panipaik on mõeldud hageja korterisse sissepääsemiseks. Hageja korteril juba on kaks sissepääsu, mistõttu

tja poolt kasutatav panipaik ei ole mõeldud hageja korterisse sissepääsemiseks. Hageja kohustub taluma mõjusid, mis jäävad teiste korteriomanike omandi tavakasutusest tekkivate mõjude piiridesse, sealhulgas taluma keldris vaidlusaluse panipaiga kasutamist

tja poolt.

tjal on õigus kasutada kaasomandi eset (vaidlusalust panipaika) selle otstarbe kohaselt, kuna ajalooliselt väljakujunenud panipaikade kasutamine on kõigi korteriomanike huvides. Kõik korteriomanikud on pidanud käitumisviisi (ajalooliselt väljakujunenud panipaikade kasutamist) pikemaajalisest rakendamisest tulenevalt õiguslikult siduvaks. Sellega seoses märgib

tja, et hageja omandas korteriomandi alles

1. detsembril
2. aastal ning kinnitas korteriomandi saamisel Tallinna Kesklinna Valitsusele, et ta on teadlik korteriomandi seisukorrast ja teenuste kvaliteedist, võimalikest vara puudustest ning ei oma selles osas Tallinna Kesklinna Valitsusele pretensioone. Järelikult hageja teadis või pidi teadma kõiki asjaolusid seoses võimalustega pääseda korteriomandisse.

tja leiab, et hageja hagi rahuldamise välistab juba ainuüksi hea usu põhimõte. Hageja poolt hagi esitamise ainukeseks eesmärgiks on

tjale kahju tekitamine. Hageja teadis korteriomandi omandamisel sellega seotud kitsendustest, samuti olemasolevatest juurdepääsudest korteriomandile. Käesoleva hagi on hageja esitanud vaid eemärgiga tekitada

tjale kahju, et sundida

tjat lõpetama ajaloolist panipaiga kasutamist, mis ei takista mistahes viisil hageja poolt tema omandis oleva 3 korteriomandi kasutamist.

tja palub jätta täies ulatuses rahuldamata FCOÜ hagiavalduse AT´i vastu ja jätta kõik menetluskulud FCOÜ kanda. 23.08.2012 esitas

tja kohtule täiendava seisukoha.

tja kordab, et hageja poolt hagiavalduses viidatud asukohas ei ole kunagi olnud juurdepääsu hageja korteriomandi reaalosale (mitteeluruumile), vaid selles asukohas on ainult kunagi paiknenud seinasüvendis riiulid. 19.04.2013 esitas

tja kohtule täiendava seisukoha.

tja leiab, et hageja poolt kohtule esitatud plaanid ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga (samuti ei kajasta reaalosa suurust 35,2 m2), kuna hagejal on juurdepääs korteriomandile trepi kaudu ning teiseks läbi koridori keldris. Vajab rõhutamist, et hagejale võõrandati Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt korteriomand üldpinnaga 35,2 m2. Sellest tulenevalt ei saanud hagejale võõrandatud korteriomandi pind kuidagi suureneda

tja poolt kasutava panipaiga tõttu ning Tallinna Kesklinna Valitsus ei saanud võõrandada hagejale seda pinda, mida kasutab

tja. Vastavalt 1946. aasta plaanile ei olnud hagejal juurdepääsu läbi

tja kasutuses oleva panipaiga.

tja on koostanud eksplikatsiooni tegelikult hagejale võõrandatud pinna kohta, millest nähtub, et hagejale üleantud pinna tegelikuks suuruseks on 37,02 m2 ehk hagejale võõrandati tegelikkuses veelgi suurem pind kui Tallinna Kesklinna Valitsus otsustas. Hagejale ei ole kunagi võõrandatud reaalosana

tja poolt kasutatud pinda, kuna hagejale võõrandatud pinna suurus (35,2 m2) ei saanud hõlmata veelgi suuremat pinda (

tja kasutuses olevat panipaika). Pelgalt sellest, et kinnistusraamatusse on lisatud plaan, mis ei vasta tegelikule olukorrale ega kajasta ka korteriomandi reaalosa tegelikku suurust, ei saanud hagejal tekkida mistahes õigusi

tja poolt kasutatava panipaiga suhtes. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ning hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn (registriosa number XXX) omanik;

tja kasutab korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn keldrikorrusel asuvat panipaika (M1); hagejal on juurdepääs enda korteriomandile trepi kaudu ja teiseks on hagejal ligipääs läbi koridori keldris. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas

tja takistab hageja ligipääsu hageja omandis olevale korteriomandile ehk kas

tja poolt kasutatav panipaik on mõeldud hageja korterisse sissepääsemiseks. Kuna tegemist on kaasomanike vahelise vaidlusega, kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse (AÕS) kaasomandit reguleerivad sätted. Kooskõlas AÕS § 71 lg 1 on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti, sama paragrahvi

1. lõike kohaselt on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi. AÕS § 72 lg 1 sätestab, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Sama paragrahvi
2. lõike järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanike kokkulepet ja enamuse otsust vaidlusaluse panipaiga kasutamise kohta ei ole vastu võetud. Kuna ühise asja kasutus ei ole kindlaks määratud, on kaasomanikul õigus kasutada asja selliselt, et sellega ei takistata teiste kaasomanike kaaskasutust. 4 TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-13-12 jõudnud seisukohale, et hageja nõude puhul, mille sisuks on kõrvaldada tema korteriomandi reaalosa kasutamise takistus, peab hageja tõendama, et

tjad takistavad tal kasutada tema korteriomandi reaalosasse (korterisse nr 7) pääsemiseks elamu teisel korrusel asuvat ust. Seejuures ei ole oluline, kas hageja on seda ust varem kasutanud, vaid see, kas uks on mõeldud hageja korterisse sissepääsemiseks ning

tjate tegevuse tõttu on selle ukse kaudu hagejal takistatud pääsemine oma korterisse. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kohustus tõendada, et

tja poolt kasutatav panipaik oli mõeldud hageja korterisse sissepääsemiseks. Hageja nimetatud asjaolu tõendanud ei ole. Korteriomandiseaduse (

) § 11 lg 1 p 2 kohaselt on korteriomanik kohustatud taluma mõjusid, mis jäävad käesoleva lõike punktis 1 nimetatud piiridesse. Hageja kohustub

§ 11

lg 1 p 2 kohaselt taluma mõjusid, mis jäävad teiste korteriomanike omandi tavakasutusest tekkivate mõjude piiridesse, käesoleval juhul taluma keldris vaidlusaluse panipaiga kasutamist

tja poolt.

§ 12

lg 3 kohaselt võib korteriomanik nõuda, et korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eset kasutataks seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt. Kui korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse korteriomanike huvidest. Antud sättest tuleneb, et kui kaasomandi eseme kasutamine on reguleerimata, lähtutakse korteriomanike huvidest.

§ 10

lg 2 kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt. Seega on

tjal

§ 10

lg 2 kohaselt õigus kasutada kaasomandi eset (käesoleval juhul panipaika) selle otstarbe kohaselt, kuna ajalooliselt väljakujunenud panipaikade kasutamine on

§ 12lg 3 kohaselt kõigi korteriomanike huvides.

Panipaikade kasutamise kohta puuduva korteriomanike kirjaliku kokkuleppe osas märgib kohus järgmist.

§ 12

lg 1 kohaselt võivad korteriomanikud korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eseme kasutamist reguleerida kokkuleppega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 2 lg 1 kohaselt on tsiviilõiguse allikad seadus ja tava. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tekib tava käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust. Kohus on seisukohal, et kuigi panipaikade kasutamise kohta puudub korteriomanikel antud juhul kirjalik kokkulepe, ei ole selles osas kunagi vaidlust tekkinud. Kõik korteriomanikud on pidanud käitumisviisi (ajalooliselt väljakujunenud panipaikade kasutamist) pikemaajalisest rakendamisest tulenevalt õiguslikult siduvaks. Antud käitumise näol on tegemist tavaga. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 3-2-1-99-07 lahendis leidnud, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt toimida heas usus. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt ei ole lubatud õiguste teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ka VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07 5 jõudnud seisukohale, et tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte - hea usu põhimõtte - funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Kohtu nimetatud õigus tuleneb praegusel juhul
2. juulini
3. a kehtinud TsÜS § 108 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel toimida heas usus ja õiguste teostamine ei ole lubatud siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega saab nimetatud õigusnorm olla õiguslikuks aluseks võlasuhte poole igasuguse halvas usus käitumise tõkestamisele. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega. Hageja teadis korteriomandi omandamisel sellega seotud kitsendustest, samuti olemasolevatest juurdepääsudest korteriomandile.

tja poolt panipaiga kasutamine ei takista mistahes viisil hageja poolt tema omandis oleva korteriomandi kasutamist. Hageja on seisukohal, et elamu rekonstrueerimise järel aastatel 1946-1947 on

tja praeguse panipaiga paiknemise kohas ette nähtud ligipääs (uks) hageja korteriomandi reaalosale (mitteeluruumile).

tja leiab, et hageja poolt hagiavalduses viidatud asukohas ei ole kunagi olnud juurdepääsu hageja korteriomandi reaalosale (mitteeluruumile), vaid selles asukohas on ainult kunagi paiknenud seinasüvendis riiulid. 08.06.

1. aasta XXX keldrikorruse plaanilt ei nähtu, et vaidlusaluses kohas oleks ukseava (tl 38). Hageja enda väiteid tõendanud ei ole. Hageja omandas korteriomandi
2. detsembril
3. aastal ning kinnitas samas ka korteriomandi saamisel Tallinna Kesklinna Valitsusele, et ta on teadlik korteriomandi seisukorrast ja teenuste kvaliteedist, võimalikest vara puudustest ning ei oma selles osas Tallinna Kesklinna Valitsusele pretensioone (tl 44-45). Seega pidi hageja teadlik olema kõikidest asjaoludest seoses võimalustega pääseda korteriomandisse. Hageja korteril juba on kaks sissepääsu, mistõttu

tja poolt kasutatav panipaik ei ole mõeldud hageja korterisse sissepääsemiseks.

§ 1

lg 1 kohaselt on korteriomand omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile asjaõigusseaduse kinnisomandi sätteid. Hageja korteriomandi reaalosa suuruseks on kinnistusraamatu andmetel 35,2 m

1. Hageja poolt kohtule esitatud plaanid ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga (tl 7, 9), sh ei kajasta reaalosa suurust 35,2 m
2. Hagejal on juurdepääs korteriomandile trepi kaudu ning teiseks läbi koridori keldris. Hageja poolt hagiavalduses viidatud asukohas ei ole kunagi olnud juurdepääsu hageja korteriomandi reaalosale. Kuna hagejale võõrandati Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt korteriomand üldpinnaga 35,2 m2, ei saanud hagejale võõrandatud korteriomandi pind suureneda

tja poolt kasutava panipaiga tõttu ning Tallinna Kesklinna Valitsus ei saanud võõrandada hagejale seda pinda, mida kasutab

tja. Vastavalt 08.06.1946. aasta plaanile ei olnud hagejal juurdepääsu läbi

tja kasutuses oleva panipaiga (tl 38).

tja koostatud eksplikatsioonilt nähtub, et hagejale üleantud pinna tegelikuks suuruseks on 37,02 m2 ehk hagejale võõrandati tegelikkuses veelgi suurem pind kui seda otsustas Tallinna Kesklinna Valitsus (tl 83). Hagejale ei ole kunagi võõrandatud reaalosana 6

tja poolt kasutatud pinda, kuna hagejale võõrandatud pinna suurus (35,2 m2) ei saanud hõlmata veelgi suuremat pinda (st

tja kasutuses olevat panipaika). Hageja omandis olevaks reaalosaks on

§ 2

lg 1 kohaselt piiritletud eluruumid või mitteeluruumid ning nende juurde kuuluvad hooneosad, mida on võimalik eraldi kasutada ning mida saab muuta, kõrvaldada või lisada kaasomandit või teise korteriomaniku õigusi kahjustamata või hoone välist kuju muutmata, mitte plaanil märgitud tegelikkusele mittevastav olukord. Asjaolu, et AÕS § 79 lg 2 kohaselt kehtivad kaasomanike kokkulepped kaasomandi valdamise ja kasutamise suhtes vaid juhul, kui need on kantud kinnistusraamatusse, ei anna hagejale õigust nõuda korteriomanike poolt väljakujunenud tava muutmist ning ümberkorralduste nõudmist korteriomanike kaasomandisse kuuluval mõttelisel osal. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-156-11 leidnud, et ebaõigete faktiliste andmete kandmine maatüki või ehitise kohta registrisse ei muuda selle tegelikke omadusi. Sellel on informatiivne tähendus. Kui korteriomandi kohta on kantud ebaõiged andmed kinnistusraamatusse, siis see ei muuda reaalosa suurust. Ainuüksi sellest, et kinnistusraamatusse on lisatud plaan, mis ei vasta tegelikule olukorrale ega kajasta ka korteriomandi reaalosa tegelikku suurust, ei saanud hagejal tekkida mistahes õigusi

tja poolt kasutatava panipaiga suhtes. Ülalmärgitud asjaoludel leia kohus, et hagi tuleb rahuldamata jätta. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 7