) § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja kostja on kokku leppinud intressimääras 31,53% aastas.
lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise 3 määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja väitel on kostja saanud hagejalt laenu 06.06.2006 ja 25.08.2006 (kokku 2 518 eurot) ning kostja on teinud tagasimakseid summas 1 471,57 eurot. Muude lepingutega on hageja suurendanud kostja võlga, kuid raha ülekandmist ei ole toimunud. Kostja on esitanud väidete tõendamiseks pangakonto väljavõtted perioodist 06.06.2006-31.12.2010 (t lk 80-190), millest nähtuvalt on kostjale üle kantud 06.06.2006 8 700 krooni ja 25.08.2006 30 700 krooni. Maksete selgitusena on märgitud lepingu numbriteks XXX ja XXX. Vastavalt kostja poolt esitatud kontoväljavõtetele on kostja teinud hagejale tagasimakseid, selgitusena märgitud lepingu nr XXX. 25.03.2009 sõlmitud tarbijakrediidileping nr XXX ning sellega seonduvad kokkulepped on võlgnevuse ümberkujundamise lepingud, mistõttu nende alusel reaalset laenusaajale raha ülekandmist ei pidanudki toimuma. Kostja esitatud konto väljavõttest nähtub, et tema viimane tagasimakse hagejale toimus 20.02.2008. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud võlgnevust hilisemalt ega esitanud väidet, et hageja ei ole arvestanud juba tasutud summasid võlgnevuse refinantseerimisel. Kostja väidet summade tagasimaksmise kohta ei saa eeltoodust tulenevalt arvestada, kuivõrd summad on tasutud teise lepingu alusel antud laenu tagasimaksmiseks enne lepingu nr XXX sõlmimist. Kostja on esitanud ka vastuväite, et hageja ei oleks tohtinud uute lepingute sõlmimisel arvestada kostja võlasumma hulka intressid ja viivised selliselt, et see võimaldab nõuda nendelt summadelt veelkord intressi ja viivist. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega.
lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus nõustub hagejaga, et võlgnevuse ümberkujundamise kokkulepe on oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine. Sellisel juhul tekib senise võlakohustuse kõrvale uus võlakohustus, mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine, seejuures võib kohustuselt arvestada intressi. Kostja on esitanud ka väite, et hageja sõlmis üha uusi lepinguid ning kostja ei julgenud keelduda lepingute sõlmimisest, kuivõrd võlgnes hagejale summasid, mida polnud võimeline tagasi maksma. Kohtu hinnangul on kostja väited asjakohatud. Kostja ei ole põhistanud, et hageja oleks teda sundinud kokkuleppeid sõlmima või et hageja ei pakkunud kostjale muid alternatiive võlgnevuse ümberkujundamiseks. Kohus juhib täiendavalt kostja tähelepanu, et makseraskused ei ole käsitletavad asjaoludena, mis vabandaksid kostja poolset maksekohustuse rikkumist. Kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on kohustuse rikkumine ning rikkumise mittevabandatavus. Rahalise kohustuse rikkumine ei ole reeglina vabandatav ning makseraskused ei vabasta täitmise kohustusest. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu on tehingud heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühised. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 2 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. 4 Kohus selgitab, et võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ainuüksi ei tähenda, et tehing on vastuolus heade kommetega ning sellest tulenevalt tühine. Riigikohus on asunud seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist
Kooskõlas kohustuse eesmärgiga tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu 27.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, punkt 25). Kohtu hinnangul peab laenusaaja olema ise võimeline hindama oma võimekust laenu tagasimaksmisel ning probleemide tekkimisel otsima võimalikke lahendusi. Kostjal oleks olnud võimalik hagejaga kokkulepete sõlmimise asemel otsida ka alternatiivseid lahendusi (näiteks laenu võtmine teisest krediidiasutusest soodsamatel tingimustel). Kostja vastusest ei nähtu, et kostja oleks selliseid võimalusi kasutanud. Hageja on seisukohal, et krediidiasutuste seaduses sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu lepingulistele eraõigussuhetele ning krediidiasutuse seaduse normide eesmärk ei ole tarbija õiguste kaitse eraõiguslike lepingute pinnalt. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Lisaks krediidiasutuste seadusele on vastutustundliku laenamise põhimõte sätestatud ka
lõike kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh on enne lepingu sõlmimist krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, hindama tarbija krediidivõimelisust ja andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. 3. lõike kohaselt tuleb tarbija krediidivõimelisust hinnata iga kord enne krediidisumma või ülempiiri muutmist. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirja kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi, laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise abil antakse tarbijale informatsioon lähtuvalt tema vajadustest ja võimalustest. Tarbijal tuleb seejuures laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Tarbijakaitse eesmärgil on sätestatud krediidiandjale ka tarbija nõustamise kohustus, mille eesmärgiks krediidilepingu sõlmimise mõjude ja tagajärgede arusaadavaks tegemine, mille pinnalt peab tarbija aru saama, kas lepingu sõlmine on talle vajalik ja kasulik või mitte. Kuigi vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine kaitseb riskide vähendamise kaudu ka krediidiandja huve, ei saa pidada õigeks väidet, justkui ei kohalduks põhimõte üldse eraõiguslikes suhetes. Seda näitab kohtu hinnangul ka Riigikohtu poolt eelnevalt väljatoodud seisukoht, mille kohaselt on krediidisaajal võimalik nõuda põhimõtte rikkumise korral kahjuhüvitist. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei saa põhimõtte rakendamise eesmärgiks ka olla krediidisaajalt täielikult vastutuse äravõtmine. Krediidisaaja peab siiski saama ise aru, kas tal on võimalik leping sõlmida või mitte. 5 Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 7 304,21 eurot, millest 4 021,38 eurot on tagastamata krediidisumma, 2 126,10 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 116,46 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 987,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 53,15 lepingu sõlmimise tasu, samuti viivise 31,53% tagastamata krediidisummalt aastas alates 13.06.2012 kuni tagastamata krediidisumma 4 021,38 euro täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.