lg 8 ja
MS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses, samas andis pooltele tähtaja avalduste ja tõendite esitamiseks kuni 05.04.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas.
kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik.
kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Poolte vahel on vaidlus asjaolus, kas hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe laenuintresside tasumiseks. Kohtule nähtub kostja poolt 26.06.2009 allkirjastatud võlakirjast järgnev: kohustun igakuiselt maksma 10% sellest summast, aga nimelt 10 300 krooni 26.-ndal kuupäeval. Vastavalt
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.
lg 4 kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Antud juhul on hageja seisukohal, et eelnimetatu all tuleb mõista kostja intresside tasumise kohustust saadud laenult. Kostja vaidleb hagejale vastu ning on seisukohal, et võlakirjast ei tulene, et kostja oleks pidanud laenu kasutamise eest maksma intressi. Kohtule nähtuvalt on pooled vaidlusaluse lepingulise õiguse ja kohustuse osas esitanud vastukäivaid väiteid.
lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: p 1 lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; p 3 lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul võib esitatud tõendi põhjal (tl 5) järeldada kostja tahet tasuda laenusummalt intressi. Vastupidisel juhul jääks kohtule arusaamatuks, miks laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamine osamaksudena 10 300 krooni tähtajaga kolm kuud, kuivõrd laenusumma suuruseks oli 103 000 krooni. Tulenevalt
lg-st 2 ei tohi lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, 3 mida lepingupool on kasutanud eksimuse tõttu.
lg 3 kohaselt juhul, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus on seisukohal, et kostja seisukoht ei ole antud juhul põhjendatud. Kohus järeldab, et antud juhul on tegemist võlakirjas ebaõige tähistuse või väljendusviisiga, mida on kasutatud eksimuse tõttu. Kohtu hinnangul tuleb antud juhul lähtuda
lg-s 3 sätestatust, seega loeb kohus, et kostja kohustus igakuiselt maksma intressi 10% laenusummalt s.o 10 300 krooni 26.-ndal kuupäeval. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja selgitanud, et juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et laen anti intressiga, siis ei ole kostja nõus selle summa suurusega, mida hageja palub välja mõista. Kostja vastuväitest nähtuvalt võib hageja nõuda intressi tasumist 3 kuu eest, s.t 30 900 krooni ehk 1974,87 euro ulatuses. Kohus asub seisukohale, et intress summas 1974,87 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-137-06 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on esitanud viivisenõude summas 4607,13 eurot. Võlakirjast nähtuvalt kohustus kostja kohustuse täitmisega viivitamise korral tasuma viivist iga viivitatud päeva eest 10% tasumata summalt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja olnud laenu tagasimaksmisega viivituses 1055 päeva (s.o 26.09.2009 oli viimane maksekuupäev, seega laen muutus sissenõutavaks 27.09.2009, hagiavaldus esitati 17.08.2012). Hageja arvutustest nähtuvalt on viivise suurus 1055 päeva korral 10 866 500 krooni ehk 694 495,93 eurot. Põhjusel, et see summa on ebamõistlik, vähendas hageja nõutava viivise suurust 4607,13 euroni. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt palub kohtul
lg 8 ja
lg 1 alusel vähendada viivist.
lg 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik võlgniku taotlusel vähendada viivist, kui see on ebamõistlikult suur. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus arvestab antud taotluse lahendamisel järgmist: 1) hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude summas 4607,13 eurot; 2) kostja ei ole esitanud kohtule enda majandusliku seisundi tõendamiseks tõendeid; 3) hageja on vähendanud kokkuleppest tuleneva viivise suurust, mistõttu ei ületa nõutav summa põhinõude suurust. Kohtule nähtuvalt ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisenõudega. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust, samas ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid tõendeid viivise vähendamiseks. Eeltoodust juhindudes ei pea kohus põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetava viivise 4 suurust. Kohus asub seisukohale, et viivis summas 4607,13 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kostja ei ole kohtule esitanud oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 13 164,90 eurot s.h laenu põhisumma 6582,90 eurot, intressid 1974,87 eurot ning viivise 4607,13 eurot. Tsiviilasja hindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.