← Eesti

3-11-1464/86

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 157§ 165§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2013, Tallinn Haldusasja numbe

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse 3-11-1464 vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 02.12.2010 korralduse nr 12.2-3/8172-1 alusel Unieveem Eesti AS (uue nimega Katoen Natie Eesti AS) poolt ja AS Farm Plant Eesti eest esitatud tollideklaratsioonidega 09EE3370EE91914647 29/12/2009, 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse deklareeritud kauba (väetis) kohta deklareeritud andmete, tollivormistuse ja impordimaksude ning impordi käibemaksu deklareerimise ja tasumise ning tollideklaratsioonide esitamisega samades kuudes esitatud käibedeklaratsioonidel impordi käibemaksu deklareerimise õigsust. Tollideklaratsioonidega 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse lubatud kaubaga seonduvalt esitati AS-le Farm Plant Eesti 01.04.2010 tagatise määramise otsused nr 8-4/00221 summas 483 449 krooni (30 898,02 eurot) ja nr 8-4/00219 summas 1 244 464 krooni (79 535,75 eurot). AS Farm Plant Eesti tasus nimetatud summad.
  2. PMTK 13.05.2011 maksuotsusega nr 12.2-3/8172-4 kohustati AS Farm Plant Eesti ja Unieveem Eesti AS tasuma solidaarselt maksuvõlga 110 038,09 eurot, millest lõpliku dumpinguvastase tollimaksu (A30) summa on 81 694,68 eurot, täiendava tollimaksu (A00) summa 10 003,71 eurot ja täiendava käibemaksu (B00) summa 18 339,7 eurot. Maksuhaldur asus seisukohale, et tollideklaratsioonidega 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse lubatud kaup (väetis) on valesti klassifitseeritud, mistõttu on imporditud kaupadelt eelviidatud maksud jäänud tähtajaks tasumata. Maksuotsuses märgiti, et tollideklaratsioonil 09EE3370EE91914647 29/12/2009 on ühendusesisesed veokulud deklareeritud ekslikult tolliväärtusesse, mille tõttu on tasutud ettenähtust enam tollimaksu (A00) summas 5160 krooni, mis tasaarvestatakse täiendavalt tasumisele kuuluva tollimaksu (A00) summaga tollideklaratsioonil 10EE1210EE90452818 15/03/
  3. Maksu juurdemääramist põhjendas maksuhaldur järgmiselt: 1) Tollideklaratsioonide 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 (edaspidi tollideklaratsioonid) lahtris nr 33 „Kauba kood“ on määratud väetise Euroopa Nõukogu määruse 2658/87 tariifi- ja statistika nomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas esitatud kombineeritud nomenklatuuri (KN) alamrubriigiks 3105 51 00, millele
  4. ja
  5. a KN kohaselt vastab kauba kirjeldus „Mineraal- või keemilised väetised, mis sisaldavad kahte või kolme järgmistest toiteelementidest: lämmastik, fosfor ja kaalium; muud väetised; käesoleva grupi kaubad tablettidena vms kujul või pakendis brutomassiga kuni 2

(17)3-11-1464 10 kg - sisaldavad nitraate ja fosfaate“, ning Euroopa ühenduste integreeritud tariifi (TARIC) alamrubriigiks 3105 51 00 20 „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“; 2) Euroopa Ühenduste Nõukogu määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), art 20 lg 6 alusel klassifitseeritakse kaubad määruse nr 2658/87 I lisas esitatud kombineeritud nomenklatuuri (KN) põhjal.
  1. a kehtinud KN kehtestati Komisjoni määrusega (EÜ) nr 948/
  2. Määruse nr 2658/87 art 2 kohaselt kehtestab Komisjon Euroopa ühenduste integreeritud tariifi (TARIC), mis põhineb koondnomenklatuuril ja hõlmab sama artikli punkti d kohaselt muu hulgas tollimaksumäärad ning impordi- ja eksporditollimaksumäärad, sh teatavate kaupade importimisel või eksportimisel kohaldatavad maksuvabastused ja tariifisoodustused. Vastavalt määruse nr 2658/87 art-le 5 kasutavad liikmesriigid TARIC-t ühendusse importimisega ja ühendusest eksportimisega seotud ühenduse meetmete kohaldamiseks ning deklareerija peab kaubale määrama TARIC koodi. Kaupade klassifitseerimisel lähtutakse KN klassifitseerimise üldreeglitest, harmoneeritud süsteemi (HS) selgitavatest märkustest (HSSM) ja KN selgitavatest märkustest (KNSM, EÜT 2008/C 133/01, 30.05.2008), samuti Euroopa Kohtu otsustest, Komisjoni määrustest teatavate kaupade klassifitseerimise kohta KN-s ja elektroonsest siduva tariifinformatsiooni andmebaasist (EBTI). ÜTS art 20 lg 6 p-st a tulenevalt määratakse kaupade klassifitseerimisel kindlaks koondnomenklatuuri alamrubriik. Lähtuvalt KN klassifitseerimise üldreeglist 1 (KN I osa, I jagu „Üldreeglid“, alljaotus A punkt 1) vaadeldakse ametlikul klassifitseerimisel esmajärjekorras rubriikide kirjeldusi ja vastavate jaotiste ja gruppide märkusi. Kaupade ametlik klassifitseerimine iga rubriigi alamrubriikidesse toimub nende alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkuste põhjal, kasutades vastavalt üldreegleid 1-5 vajalike muudatustega, ning arvestades, et omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Selle reegli kohaldamisel kasutatakse ka vastavaid märkusi jaotiste ja gruppide kohta, kui kontekst ei nõua teisiti (KN klassifitseerimise üldreegel 6); 3) Tollideklaratsioonide lisadokumentidel on kauba kirjelduseks stabiliseeritud ammoniumnitraat NP 33:3 või azotofosfaat 33:3 pakkimata kaubana raudteevagunis. Tollideklaratsioonil 10EE121EE90452885 kajastuva kauba kohta esitatud tootja kvaliteedisertifikaadil on lämmastiku sisalduseks 33 +/- 1% ja fosfori fosforpentaoksiidina P205 sisalduseks 3%. Samasugune on kauba keemiline koostis ka tollideklaratsiooni 10EE1210EE90452818 juurde esitatud toote andmelehe (product data sheet) kohaselt. Tootja kvaliteedisertifikaadil on kauba nimetuseks stabiliseeritud ammooniumnitraat NP 33:3 ja kaup on graanulitena. 4) AS Farm Plant Eesti tootejuhi K. S 13.12.2011 seletuse kohaselt näitab väetise kohta märgitud lühend NP 33:3 lämmastiku ja fosfori sisaldust (P205-na) protsentuaalselt. K. S viitas Põllumajandusuuringute Keskuse Agrokeemia Laboratooriumi Jääkide ja Saasteainete Laboratooriumi 22.12.2009 katseprotokollile, mille kohaselt sisaldas analüüsiks esitatud ammooniumnitraat NP 33-3 üldfosforit 3,3% (sellest veeslahustuv fosfor (P2O5) 2,2%), ammooniumlämmastikku 16,7% ning ammoonium- ja nitraatlämmastikku 33%. Vastuseks küsimusele, miks on väetiseregistris väetise kaubanduslikuks nimetuseks märgitud stabiliseeritud ammooniumnitraat, ütles K. S, et kuna tavaline ammooniumnitraat on plahvatusohtlik, siis on natuke vähendatud lämmastikuprotsenti ja on lisandunud fosfor ja kui tootja nimetab seda ammooniumnitraadiks, on sellele raske teist nime panna. K. S-i hinnangul on toiteelemendi efekt fosforist 2,2%, mis on vees lahustuv ehk täielikult taimede poolt omastatav. Väetiseplaani koostades võetakse fosfor arvesse. Tavapärane fosfori sisaldus väetistel on erinev, jäädes 6-10% piiresse. Ammooniumnitraadi 33:3 põhiline kasutusala on tali- ja suviviljade pealtväetamine ehk kasvuaegne väetamine. K. S-i seletuses toodud näitest tuleneb, et suurema fosforisisaldusega väetised annavad suurema efekti ja teatud juhtudel puudub mõte kasutada väe3
(17)3-11-1464 tist ammooniumnitraat 33:3 fosfori lisamiseks, kuna väetise kulu on sel juhul väga suur. K. Si hinnangul annab ammooniumnitraadis 33:3 sisalduv fosfor efekti, kuid selle suuruse tuvastamiseks tuleks teha katseid. Väetiseseaduse § 11 lg 3 alusel on AS Farm Plant Estonia registreerinud stabiliseeritud ammooniumnitraadi N-P2O5 33-3 riiklikus väetiseregistris väetise tüüpnimetuse „ammooniumnitraat“ all, registreerimisnumbriga 037-2, kus üldlämmastiku sisaldus on 33% ja fosfori sisaldus P2O5-na on 3%. 5) Vastavalt väetiseseaduse § 6 lg 2 alusel kehtestatud põllumajandusministri 10.03.2005 määruse nr 23 lisa p-le 1 peab mineraalväetise impordil kolmandatest riikidest mineraalväetise koostis vastama Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse 2003/2003 (edaspidi määrus 2003/2003) lisas I toodud väetise koostise nõuetele. Määruse 2003/2003 I lisa alusel on väetis materjal, mille peamiseks ülesandeks on taimede varustamine toiteelementidega. Määruse I lisas on antud NP väetiste puhul minimaalsed lämmastiku (N) ja fosfori (P2O5-na) kogused selliselt, et need toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena. Lämmastiku minimaalseks koguseks NP väetises on 3% ja fosfori fosforpentaoksiidina P2O5 minimaalseks koguseks 5%. Riiklikus väetiseregistris registrinumbriga 037-2 registreeritud väetis sisaldab fosforit fosforpentaoksiidina P2O5 3%, mis ei ole piisav kogus, et toimida tegelikult väetava ainena, ning on käsitletav üksnes lisandina. Seetõttu pole tegemist kahekomponendilise väetisega, vaid, nagu määratleb väetiseregister, ammooniumnitraadiga; 6) OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus poolt 24.03.2010 väljastatud analüüsiaktidest nähtub, et fosfori fosforpentaoksiidina sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4 massiprotsenti. KNSM-s on KN koodide 3105 20 10 kuni 3105 20 90 ning 3105 51 00 kuni 3105 59 00 kirjeldustes märgitud, et termin „mis sisaldavad /…/ toiteelementi“ tähendab, et kõnesolevaid aineid on piisavas koguses, et need tegelikult toimivad väetavate ainetena ega ole ainult lisandid. KN-s, HSSM-s ja KNSM-s puudub määratlus mõistete „piisavas koguses väetavad ained“ ja „lisandid“ kohta. Euroopa Kohtu kohtuasja C-42/99 kohtujuristi ettepaneku p-s 25 asuti seisukohale, et asjaolu, et terminid ei ole KN-s defineeritud, tähendab, et selliste toodete enda nimetus iseloomustab toodet ja eriti toote objektiivseid tunnuseid ja omadusi. Kohtujuristi ettepaneku kohaselt saab KN-s sisalduvate mõistete defineerimiseks kasutada teist õigusakti või sõnaraamatut. Seega tuleb mõiste defineerimiseks kasutada õigusakti, mis käsitleks väetisi. Määruse 2003/2003 I lisa sätestab minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused NP väetistes, mis on piisavad selleks, et tegelikult toimida väetavate ainetena. Lähtudes klassifitseerimise üldreeglitest, määrusest nr 2003/2003 ning neist toetavast väetiseregistris toodud määratlusest, mille kohaselt on stabiliseeritud ammooniumnitraat N-P2O5 33:3 ühekomponendiline väetis, ei saa seda väetist klassifitseerida HS rubriiki 3105 kirjeldusega „mineraalsed ja keemilised väetised, mis sisaldavad kahte toiteelementi: lämmastikku ja fosforit“; 7) Eesti Tollitariifistikus on TARIC-koodi 3105 51 00 10 kirjeldus „tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5 alla 3 massiprotsendi“ ja TARIC koodi 3105 51 00 20 kirjeldus „tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatuna P2O5, vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“. Sellised TARIC koodide kirjeldused ei vasta kahte toiteelementi sisaldava mineraal- või keemilise väetise määratlusele ja tekitavad importijate seas väetise klassifitseerimisel vääritimõistmist; 8) Kauba klassifitseerimisel KN järgi peab esmalt tegema kindlaks väetise liigi. Antud juhul määrab väetise liigi toiteelementide sisaldus massiprotsentides, mis peab olema selline, et see toimiks väetava ainena. Ka riiklik väetiseregister on väetise määratlenud lihtväetisena (sisaldab vaid ühte toiteelementi) – ammooniumnitraadina. Kauba klassifitseerimisel tuleb lähtuda KN üldreeglist 1, mille järgi tuleb kaubale valida kõige täpsema kirjelduse järgi KN rubriik. Selleks on KN rubriigi 3102 kirjeldus: „mineraalsed ja keemilised lämmastikväetised“. Vasta4
(17)3-11-1464 valt KN üldreeglile 1 klassifitseeritakse ammooniumnitraat HS rubriiki 3102 kirjeldusega „mineraalsed ja keemilised lämmastikväetised“ ja vastavalt KN üldreeglile 6, kus võrreldavaks on sama taseme alamrubriigid, HS alamrubriiki 3102 30 kirjeldusega „ammooniumnitraat“. Kuna väetis on graanulitena, siis klassifitseeritakse see KN alamrubriiki 3102 30 90 ning TARIC alamrubriiki 3102 30 90
  1. Vastavalt komisjoni määrusele nr 948/2009 on kaubakoodi 3102 30 90 00 kokkuleppeline tollimaksumäär ilma tariifisoodustuseta 6,5%. Nõukogu määruse nr 661/2008 art 2 lg 2 p b kohaselt on äriühingu JSC Kirovo-Chepetsky Khimichesky Kombinat poolt toodetud ammooniumnitraadi lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr 47,07 eurot tonni kohta (TARIC-kood 3102 30 90 00, lisakood A 959).
  2. AS Farm Plant Eesti esitas 13.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 13.05.2011 otsuse nr 12.2-3/8172-4 tühistamiseks osas, millega määrati AS-le Farm Plant Eesti tasumisele kuuluvaks maksusummaks 110 038,09 eurot (kaebaja märkis, et ei vaidlusta maksuotsuse osa, milles jõuti järeldusele tollimaksu summas 5160 krooni enammaksmisest), ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks AS Farm Plant Eesti tasutud tagatise summade 79 535,75 eurot ja 30 898,02 eurot tagastamiseks. Kaebuse esitaja seisukohad maksu määramise õigusvastasusest (I kd tl 3-9; II kd tl 37, 112, 154-156) olid järgmised. 1) Tollideklaratsioonide lahtris nr 33 „Kauba kood“ deklareeritud väetise kombineeritud nomenklatuuri alamrubriik 3105 51 00 ning TARIC alamrubriik 3105 51 00 20 on korrektsed, mistõttu puudub alus deklareeritud kauba ümberklassifitseerimiseks ning täiendava maksu määramiseks. Kuna tollideklaratsioonide lahtris 36 deklareeriti soodustuse koodiks 200 (ilma tingimuste ja piiranguteta GSP tollimaksumäär), mis deklareeritud KN alamrubriigi 3105 51 00 ning TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 puhul andis Venemaa päritolu kaubale päritolusertifikaatide vormi A esitamisel tollimaksu tariifsoodustuse 3%, on tollideklaratsioonidega imporditud väetiselt tasutud tollimaksu (A00) ja käibemaksu (B00) summad korrektsed ning puudub alus täiendava tollimaksu ja käibemaksu määramiseks. Ühtlasi, kuna tollideklaratsioonidega KN alamrubriigi 3105 51 00 alla deklareeritud kaup on kauba päritolusertifikaatide kohaselt toodetud äriühingu JSC Kirovo-Chepetsky Khimichesky Kombinat poolt, ei kuulu kõnealune toode Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 989/2009 kohaselt dumpinguvastase tollimaksu kohaldamisalasse. Seega puudub alus ka lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määramiseks. Väetise N-P2O5 33-3 ekslik klassifitseerimine KN alamrubriigi 3102 30 90 ning TARIC alamrubriigi 3102 30 90 00 alla tingib kõnealuse toote osas õigustamatult dumpinguvastase tollimaksu kohaldamise vastavalt määrusele nr 989/
  3. 2) OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 24.03.2010 analüüsiaktidest nähtub, et väetise ammooniumnitraadi sisaldus jäi vahemikku 95,3–96,8%, üldlämmastiku (N) sisaldus vahemikku 31,6–32% ning vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus vahemikku 2,7–3,4%. Kuna puudub vaidlus analüüsiaktides toodud protsentuaalsete sisalduste osas, on selge, et deklareeritud kaup sisaldab nii lämmastikku kui ka fosforit (nitraate ja fosfaate) ja kõnealuse väetise ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ning fosforisisaldus (väljendatud P2O5) on keskmiselt üle 3 massiprotsendi ja jääb üldjoontes vahemikku 3-6 massiprotsenti (kolm analüüsiakti – nr 1-3/30, 1-3/32, 1-3/33 – neljast tõendavad, et fosforisisaldus (P2O5) on vähemalt 3 massiprotsenti). 3) Tulenevalt KN alamrubriigi 3105 51 00 alla kuuluva kauba kirjeldusest „sisaldavad kahte toiteelementi: lämmastikku ja fosforit: sisaldavad nitraate ja fosfaate“ on oluline, et nii lämmastik kui ka fosfor oleksid käsitletavad toiteelementidena. Kuna KN mõistet „toiteelement“ ei määratle, tuleb KN alamrubriigi 3105 51 00 alla kuuluva kauba kirjelduses sisalduvat mõistet „toiteelement“ tõlgendada koosmõjus KNSM, HSSM ning asjakohase Euroopa Kohtu praktikaga. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-396/02 p 27; 07.02.2002 otsus kohtuasjas nr C-276/00 p 21; jpt) kohaselt on õigus5
(17)3-11-1464 kindluse ning kontrollitavuse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid kauba objektiivsed tunnused ja omadused, nii nagu need on kindlaks määratud KN asjaomaste rubriikide nimetustes ja ning KN-s sisalduvate vastavate rubriikide ja gruppide märkuste sõnastuses. Kuigi KSSM ja HSSM aitavad kaasa KN rubriikide tõlgendamisele, ei oma need siiski siduvat õigusjõudu, seega peab KNSM ja HSSM sisu olema kooskõlas KN sätetega ega tohi muuta nende sätete ulatust (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-396/02 p 28; 26.09.2000 otsus kohtuasjas nr C-42/99 p 20; 09.02.1999 otsus kohtuasjas nr C-280/97 p 23; jpt). Nagu märgitud, on Euroopa Kohtu praktika kohaselt kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks kauba objektiivsed tunnused ja omadused. Lisaks võib objektiivne klassifitseerimiskriteerium olla toote kasutuseesmärk, kui see on nimetatud tootele omane ja seda saab hinnata selle kauba objektiivsete tunnuste ning omaduste alusel (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-396/02, p 29). 4) 24.03.2010 analüüsiaktidest nähtub, et kõnealuse väetise vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4%. See tähendab, et väetises sisalduv fosfor fosforpentaoksiidina (P2O5) on täielikult taimede poolt omastatav ehk tegemist on toiteelemendiga. Vastava toiteelemendi sisaldus on piisav, et see tegelikult toimiks väetava ainena, mitte saasteaine või muu ebapuhtusele viitava ebasoovitava elemendina (inglise keeles impurity), mida on silmas peetud KN alamrubriigi 3105 51 00 selgitavates märkustes. Vees lahustuvat fosforit fosforpentaoksiidina sisaldava väetise N-P2O5 33-3 põhiline kasutusala on tali- ja suviviljade pealtväetamine ehk kasvuaegne väetamine. Lisaks kasutatakse seda rapsi ja rohumaade puhul. Vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) kasutuseesmärgiks on taimede varustamine toiteelementidega koosmõjus teiste väetises sisalduvate väetavate ainetega. Seega on fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) näol tegemist tegelikult toimiva väetava ainega ja mitte lisandiga. Seda kinnitab täiendavalt ka kõnealuse väetise ostmiseks sõlmitud lepingu nr 094/09 lisade nr 8 ja 9 p 1. Kuna väetise ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ning fosforisisaldus (väljendatud P2O5-
  1. na)on kolmel analüüsil neljast jäänud vahemikku 3–6 massiprotsenti, tuleb kõnealune väetis klassifitseerida ühtlasi TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 alla. Kuna TARIC kui EL maksuseaduse kohaselt peab P2O5 kui toiteelemendi sisaldus jääma vahemikku 3-6%, et kaup kuuluks TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 alla, on ilmne, et EL maksuseaduste kohaselt on P2O5 kui toiteelemendi 3-6%-list sisaldust peetud piisavaks, et see toimiks tegelikult väetava ainena ega oleks lihtsalt saasteaine või muu ebapuhtusele viitav element. 5) Vastustaja viidatud kohtujuristi ettepanekust kohtuasjas nr C-42/99 ei ole võimalik tuletada, et KN selgitavates märkustes sisalduvate mõistete defineerimisel tuleb lähtuda määrusest nr 2003/2003. Kohtujurist on ettepaneku p-s 25 asunud seisukohale, et asjaolu, et mõisted ei ole KN-s defineeritud, viib eelduseni, et selliste toodete kirjeldus ja eriti nende objektiivsed tunnused ja omadused iseloomustavad vastavaid tooteid piisavalt. Seega nõustub kohtujurist Euroopa Kohtu 26.09.2000 otsuse kohtuasjas nr C-42/99 p-s 20 sätestatuga, mille kohaselt on õiguskindluse ning kontrollitavuse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid just kauba objektiivsed tunnused ja omadused. Vastustaja on maksuotsuses kohtujuristi ettepaneku p 25 valesti tõlgendanud ning üritanud KN ja määruse nr 2003/2003 vahelist seost tuletada ilmselt kohtujuristi ettepaneku joonealuse märkuse nr 19 kaudu, milles viidatakse Euroopa Kohtu 10.12.1975 otsusele kohtuasjas nr 53/75, kus kohus võttis lisaks toote objektiivsetele tunnustele ja omadustele arvesse ka toote määratlust mõnes teises Euroopa Liidu õigusaktis. Ka viidatud otsuses kohtuasjas nr 53/75 on toote tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks olnud kauba objektiivsed tunnused ja omadused. Seega puudub KN, KNSM ja määruse nr 2003/2003 vahel igasugune õiguslikult siduv seos. Samal seisukohal on tulenevalt kaebaja esitatud teabenõudele antud vastusest ka Euroopa Komisjon (13.10.2010 e-kiri). Isegi kui eeldada, et teatud juhtudel võib KN-s (ja KNSM-
  2. s)sisal6
(17)3-11-1464 duva mõiste määratlemisel võtta arvesse ka mõnes teises Euroopa Liidu õigusaktis sisalduvat määratlust, tuleb esmajoones lähtuda kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavast kriteeriumist ehk toote objektiivsetest tunnustest ja omadustest. Kõnealuse väetise objektiivseks tunnuseks ja omaduseks on kahe toiteelemendi – lämmastiku ja fosfori – sisaldus. KN alamrubriigi 3102 30 90 alla kuuluvad üksnes ühte toiteelementi – lämmastikku – sisaldavad väetised. 6) Vastavalt ÜTS art 20 lg-le 1 põhinevad tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud Euroopa ühenduste tollitariifistikul. ÜTS art 20 lg-s 3 on toodud ammendav loetelu komponentidest, millest Euroopa ühenduste tollitariifistik koosneb. Tollitariifistiku moodustavad muu hulgas KN ja TARIC. Vastustaja poolt täiendava maksu määramisel aluseks võetud määrus nr 2003/2003 ei ole ÜTS art 20 lg 3 kohaselt Euroopa ühenduste tollitariifistiku osa. Tegemist ei ole EL maksuseadusega ega EL maksuseaduse alusel antud õigusaktiga. Kõik maksukoosseisu täitmiseks vajalikud tingimused tuleb sätestada seadusega. Õigusselguse põhimõttega poleks kooskõlas see, kui maksukoosseisu täitmiseks vajalikke tingimusi saaks tuletada ka maksuõigusest välja jäävast õigusaktist. Kuna EL maksuseadustes puudub P2O5 koguseline nõue (5%), ei ole võimalik vastavat koguselist piirangut maksu määramisel rakendada. Materiaalses maksuõiguses pole analoogia lubatud. 7) Vastustaja on ekslikult leidnud, nagu oleks kaebaja väetise kvalifitseerimist alustanud TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 kirjeldusest. Kaebaja on esmalt leidnud klassifitseeritavale väetisele kõige täpsema kirjeldusega KN rubriigi, milleks on väetise objektiivsetest tunnustest lähtuvalt rubriik
  1. Edasi leidis kaebaja väetise objektiivsetele tunnustele vastava alamrubriigi 3105 51 00 ning alles viimasena TARIC alamrubriigi. 8) Erinevalt vastustaja 17.01.2012 seisukohast ei ole kaebaja väitnud, et maksukoosseis võibki olla erinev väetise kaubanduslikust iseloomust ning et ta müüb väetist ammooniumnitraadina. Samuti pole kaebaja väljendanud seisukohta, et väetiseid kasutatakse EL-s ammooniumnitraadina. Kaebaja on vastustajale selgitanud, et ta müüb väetist kaubandusliku nimetusega „stabiliseeritud ammooniumnitraat“ üksnes seetõttu, et tootja on seda nii kvaliteedisertifikaadil märkinud. Kuna kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks on kauba objektiivsed tunnused ja omadused, nii nagu need on määratud kindlaks KN-s, ei oma väetise tootja antud kaubanduslik nimetus väetise klassifitseerimisel tähendust. 9) Väetise klassifitseerimisel peab käesoleval juhul tuginema ka klassifitseerimise üldreeglitele 2b ja 3a, sest nende kohaldamisel ei teki vastuolu rubriikide kirjelduste ega vastavate jaotiste ja gruppide märkustega ning üldreeglid 2b ja 3a võimaldavad väetist paremini kvalifitseerida. Üldreegel 2b näeb ette, et rohkem kui ühest materjalist või ainest koosnevaid kaupu klassifitseeritakse üldreegli 3 kohaselt. Üldreegli 3a järgi on kaupa täpsemalt kirjeldav rubriik eelistatum üldisemat kirjeldust sisaldavate rubriikide ees. Rubriigi 3105 kirjeldus on vaidlusalust kaupa täpsemalt kirjeldav kui rubriigi 3102 kirjeldus. Samuti on KN alamrubriik 3105 51 00 väetist täpsemini kirjeldav kui vastustaja pakutud alamrubriik 3102 30
  2. Vastustaja poolt kohtule esitatud ammooniumnitraadi ohutuspassist nähtuvalt sisalduvad tootes üksnes nitraadid ja fosfaadid, mis vastab 100%-liselt KN alamrubriigile 3105 51 00, alamrubriigile 3102 30 90 vastab väetise koostisest üksnes 90-96%. Isegi juhul, kui eeldada, et klassifitseerimise üldreegli 1 kohaselt peab klassifitseerimine toimuma käesoleval juhul üksnes lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest, ei ole võimalik jõuda vastustaja kirjeldatud tulemuseni, kuna väetis vastab oma objektiivsete tunnuste poolest 100%-liselt KN rubriigi 3105 ja KN alamrubriigi 3105 51 00 kirjeldusele. 10) Maksuotsus on vastuoluline. Vastustaja väidab, et määrus 2003/2003 kehtestab minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused, millest alates need toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena. Sellega välistab vastustaja mineraalsete ja keemiliste väetiste, mis sisaldavad kahte 7
(17)3-11-1464 toiteelementi (nitraate ja fosfaate), kuid milles P2O5 on alla 5%, kuulumise 3105 51 alamrubriiki. Jääb arusaamatuks, miks on vaja TARIC alamrubriikides üldse reguleerida P2O5 sisaldust sellistes väetistes ja kehtestada neile alamrubriigis 3105 51 mis tahes meetmeid, kui alla 5% P2O5 sisaldusega väetised sinna kuuluda ei saa. Samuti on põhjendamata ja paljasõnaline väide, et määrus 2003/2003 kehtestab minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused, et need toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena.
  1. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata (I kd, tl 78-81; II kd, tl 104-107). 1) Vaidlus puudub selles, et deklareeritud väetis sisaldab nii lämmastikku kui ka fosforit. Samuti on vastustaja ja kaebaja ühel meelel ainete protsentuaalse koguse osas. 2) Imporditud väetise näol on tegemist ammooniumnitraadi, mitte kahte toiteelementi sisaldava väetisega. Kaebaja on ebaõigesti sisustanud KNSM-s toodud mõistet „piisavas koguses, et need tegelikult toimivad väetavate ainetena“. Toote objektiivsed tunnused on tõepoolest koostisainete faktiline sisaldus väetises, kuid lisaks sellele on olulised toote omadused ehk toote kasutatavus selleks otstarbeks, mida talle omistatakse. Mõiste „piisavas koguses, et need tegelikult toimivad väetavate ainetena“ sisustamine on üks osa toote omaduste tuvastamisel, mitte omaette menetlus. Käesolevas vaidluses tekitavad toodete enda nimetus ja objektiivsed tunnused palju küsimusi ega iseloomusta toodet piisavalt. Kohtujuristi ettepaneku kohaselt kohtuasjas C-42/99 saab KN mingi mõiste sisustamiseks kasutada ka teist õigusakti või sõnaraamatut. Kaebaja leiab ekslikult, et määrus 2003/2003 pole antud juhul asjakohane. Põllumajandusministri 10.03.2005 määruse nr 23 „Nõuded väetise koostisele väetise liikide kaupa“ lisa p-s 1 on sätestatud, et mineraalväetise koostis peab vastama määruse 2003/2003 lisas I toodud väetise koostise nõuetele. Seega kehtivad ka väljaspool EL toodetud väetistele Eestisse toimetamisel samad nõuded kui EL-s toodetud väetistele. Juba seetõttu võib käesolevas asjas rakendada määrust 2003/
  2. 3) Tuginedes mh väetiseregistri kandele, kuulub kõne all olev kõrge lämmastikusisaldusega väetis, mis sisaldab 33% lämmastikku ja 3% P2O5, liiginimetuse „ammooniumnitraat“ alla ning selles sisalduval 3%-l P2O5-l on üksnes plahvatusohtlikku ammooniumnitraati stabiliseeriv ülesanne. 4) Väetiste väljendusviis (NP 33:3) on mõneti segadust tekitav, kuna sellist ühendit nagu P2O5 looduses ei esine ning taim seda ei omasta. Taimed omastavad sellest ühendist vees lahustuvat osa. Kogu see 3% ei ole aga vees lahustuv, kuid kaebaja on ekslikult käsitlenud numbreid selliselt, nagu oleks kogu kõnealuses väetises sisalduv P2O5 vees lahustuv. Ka K. Si hinnangul on toiteelemendi efekt fosforist 2,2%, mis on vees lahustuv ehk täielikult taimede poolt omastatav. Kaebaja pole põhjendanud, miks on vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus piisav. Internetist kättesaadavatel andmetel on toiteelementide lämmastiku, fosfori ja kaaliumi (NPK) suhe NPK väetistes 1:0,2:0,6…0,
  3. Selle järgi peaks kõnealuses ammooniumnitraadis optimaalne fosfori sisaldus olema minimaalselt 6%, kuid praegu on see 2,7-3,4%. Sisuliselt sama sätestab ka määrus 2003/
  4. Isegi kui lähtuda kaebaja ekslikust seisukohast, et määrus 2003/2003 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kantakse väetiste andmed väetiseregistrisse ikkagi vastavalt ühenduse õigusaktide nõuetele. Seega peaks vähemalt kaudselt arvestama ka määrust 2003/
  5. Kindlasti on taimedel mingil määral kasu ka väikesest fosforisisaldusest (3%), kuid mitte piisavalt. See tuleneb ka K. S-i seletusest. Kui võrrelda kõnealuseid väetiseid samanimeliste EL-s toodetud väetistega (st nendega, millele igal juhul ja vahetult kohaldub määrus 2003/2003), siis peab seal selleks, et väetist nimetada toiteelemente lämmastikku ja fosforit sisaldavaks väetiseks, toiteainet sisalduma üle 5%. Kui mingit lämmastikule lisaks olevat toiteelementi esineb vähem kui 5%, on tegemist lämmastikväetisega. Kõnealuse väetise etiketile võib lisada vaid tekstina, et see si8
(17)3-11-1464 saldab lisaks teatud koguse fosforit. Fosfor pole sel juhul siiski toiteelement, mida võiks eesmärgipäraselt kasutada. Kuna fosforit pole piisavalt, pole väetisel neid omadusi, mis fosforil väetamiseks kasutamisel peaksid olema. Kuigi toiteelemendid on ka väikestes kogustes kasulikud, on oluline tõmmata piir, millest arvates paigutatakse väetisi liiginimetuste alla. 5) Kauba klassifitseerimist ei alustata TARIC alamrubriigi kirjeldusest, nagu seda on teinud kaebaja. KN esimesest üldreeglist ja kuuendast reeglist tulenevalt on kaupade tariifsel klassifitseerimisel esmaseks rubriikide ja alamrubriikide kirjeldused. Kuigi KNSM-l pole õigusakti jõudu, on need KN tõlgendamisel abistava tähendusega. Esmalt määratletakse, millise kaubaga on tegemist. Pärast seda leitakse vastavalt KN üldreeglile 1 kaubale kõige täpsema kirjeldusega rubriik (4-kohaline kood). Pärast õige rubriigi leidmist asutakse otsima kaubale kõige täpsemini vastava kirjeldusega
  1. astme HS alamrubriiki ja KN alamrubriiki. Kõige lõpus leitakse TARIC alamrubriik. Klassifitseerimise üldreeglite selgituste kohaselt ei tohi KN alamrubriigi (8-kohalise koodi) ulatus ületada HS alamrubriigi ulatust (6-kohalise koodi kirjeldust), mis omakorda ei tohi ületada HS rubriigi (4-kohalise koodi kirjeldust) ulatust. Antud juhul on TARIC alamrubriigi 3105 51 00 10 ja 3105 51 00 20 (osaliselt) ulatus sama suur kui HS rubriigi 3102 ulatus. 6) TARIC koodid (kaubakoodi
  2. ja
  3. koht) väljendavad EL rakendatud kaubanduslikke meetmeid. EL määrustega nr 661/2008 ja 989/2009 on Venemaa teatud tootjate väetistele kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud. EL määrusega 989/2009 vabastatakse JSC Kirovo-Chepetsky Khimichesky Kombinat poolt toodetud teatavad väetised dumpinguvastastest tollimaksudest. Selle määruse aluseks on asjaolu, et ettevõte suutis kohtuvaidluses tõendada, et tema toodetud väetistel ei ole halba majanduslikku mõju EL tootjatele. See ei avalda aga mõju kauba kvalifitseerimisele. Dumpinguvastane tollimaks jäi endiselt kehtima ammooniumnitraadi (KN kood 3102 30 90) osas. EL Nõukogu määruse nr 661/2008 lg-s 87 on toodud põhjus, miks TARIC koodi kirjeldused (fosfori sisaldusega alla 5%) on sellised, nagu nad on. See on tingitud Venemaa eksportijatest, kes püüavad süstemaatiliselt suurendada ühendusse dumpinguhinnaga eksporditava ammooniumnitraadi ekspordimahte. Samal ajal on Euroopa Nõukogu võtnud järjest kasutusele meetmeid järjest uute imporditavate toodete vastu ja see on vähemalt osaliselt tinginud erinevate meetmete paljususe. Dumpinguvastastest maksudest kõrvalehoidmiseks ongi ammooniumnitraat importijate poolt deklareeritud vale kaubakoodi alla. Määrus 2003/2003 on kehtestatud selleks, et kõik liikmesriigid määratleksid ja käsitleksid väetiseid ühtemoodi. 7) ÜTS rakendussätete (komisjoni määrus 2454/93) art 1 p 5 kohaselt on kauba identifitseerimiseks vajalikud andmed need, mida kasutatakse kauba kaubanduslikul eesmärgil identifitseerimiseks ning mis võimaldavad tollil määrata tariifset klassifikatsiooni. Kaubanduslikul eesmärgil identifitseerimisel EL siseselt tuleb lähtuda määrusest 2003/
  4. Ainuüksi seetõttu pole õige kaebaja seisukoht, et maksukoosseis (ehk kauba klassifitseerimine) võibki olla erinev väetise iseloomust selle müügil EL-s. Kaupade klassifitseerimisel ei saa teineteisest lahutada kauba tehnoloogilist eripära ja kasutusotstarvet. Nagu märkis ka kaebaja, kasutatakse kõnealuseid väetiseid EL-s ammooniumnitraadina. Euroopa Kohus on otsuse C-14/05 p-s 21 leidnud, et toote kasutusotstarve võib klassifikatsiooni seisukohalt olla objektiivne kriteerium, kui see on kõnealusele tootele loomuomane, mida peab saama hinnata toote objektiivsete omaduste ja tunnuste kaudu. Isegi kui asuda seisukohale, et ilma ulatuslike uuringuteta pole võimalik anda hinnangut sellele, kas mingit ainet on väetises piisavalt, et tal oleks väetav toime, ei saa mööda minna asjaolust, et P2O5 on kõnealustes väetistes stabiliseeriva mõjuga, mida kinnitavad kõik tootja ja kaebaja esitatud tõendid. 8) Kaebaja viited klassifitseerimise üldreeglitele 2b ja 3 ei ole asjakohased. Need puudutavad erinevate ainete segude klassifitseerimist. Reegli 2b kohaldamine tuleb kõne alla alles 9
(17)3-11-1464 siis, kui kaupa ei ole võimalik
  1. reegli alusel klassifitseerida. Nt vett, mis sisaldab eraldi elemente hapnikku ja vesinikku, ei ole vaja hakata liigitama vesiniku või hapniku erinevate segude alla. Kui kaupa ei saa klassifitseerida üldreegli 1 põhimõtetest lähtudes, kasutatakse reegli 2 põhimõtteid ja kui ka siis pole võimalik kaupa klassifitseerida, kasutatakse
  2. reegli põhimõtteid. Segud, mis on kaupadena kirjeldatud mingis jaotise või grupi märkuses või rubriigi tekstis, tuleb klassifitseerida reegli 1 sätete kohaselt. Reegel 2b ei laienda rubriiki sedavõrd, et sinna võiks arvata kaupu, mida vastavalt reeglile 1 ei saa käsitleda kui rubriigi kirjeldusele vastavaid; see juhtub, kui teise materjali või aine lisamine muudab kauba iseloomu nii, et see läheb vastuollu rubriigi määratlustega. Praegu on võimalik kaup klassifitseerida
  3. reegli alusel – kõnealused väetised on klassifitseeritavad ammooniumnitraadina. Kõnealune väetis on ainete segu, mille peamiseks koostisosaks on ammooniumnitraat (95,3%) ja lisandiks vees lahustuv fosforpentaoksiid (3,4% vastavalt analüüsiaktile nr 1-3/30, teistes proovides oli fosforpentaoksiidi vähem). Mitte igasugune teise aine sisaldus ei anna automaatset põhjust klassifitseerida aine mingite ainete seguks. Looduses eksisteerib vähe puhtaid aineid ning seetõttu on loogiline eeldada, et eksisteerivad objektiivsed kriteeriumid ja piirid, mille alusel aineid kas puhtana või seguna käsitleda. HSSM-s HS rubriigi 3105 kohta on lõigu B p 3 järel märgitud, et HS rubriigi 3102 väetised võivad sisaldada väikestes kogustes fosforit ja kaaliumi, kuid see ei anna alust nende käsitlemiseks liit- või kompleksväetistena. See selgitus ei ole rubriigi kirjeldusega vastuolus, vaid täpsustab seda. Oluline on see, kui palju fosforit väetis sisaldab. Et väike kogus fosforit võib olla ka 3102 rubriigi väetises, tuleb uurida, mida tähendab väike kogus. Selle osas annavad juhised KNSM rubriikide 3105 20 10 kuni 3105 20 90 kohta (kahte toiteelementi sisaldavas väetises peab olema toiteelemente piisavas koguses, et need tegelikult toimiksid väetavate ainetena). Kaebaja imporditud väetises on fosfori kontsentratsioon niivõrd väike, et see ei toimi tegelikult väetava ainena.
  4. Tallinna Halduskohtu 22.06.2012 otsusega (II kd, tl 179-184) jäeti AS Farm Plant Eesti kaebus rahuldamata. 1) Maksuotsus on formaalselt õiguspärane haldusakt, mis vastab haldusmenetluse seaduse §s 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele ning maksukorralduse seaduse §-s 46 sätestatud spetsiifilistele nõuetele. 2) Vaidlus puudub selles, et deklareeritud väetis sisaldab nii lämmastikku kui ka fosforit, ammooniumnitraati ja vees lahustuvat P2O5; samuti selles, kui palju väetis nimetatud aineid protsentuaalselt sisaldab. Pooled on ühel meelel, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks on kauba objektiivsed tunnused ja omadused. 3) Kaebaja ei ole lähtuvalt MKS §-st 150 suutnud kohut veenda ega tõendada, et maksuotsusega tasumisele kuuluvad maksusummad on valesti määratud. Kaebaja on esitanud kaebuses põhimõtteliselt samu väiteid, mis on esitatud juba kontrollakti kohta koostatud eriarvamuses ning vastustaja on nendele seisukohtadele vastanud. Kohus nõustub maksuotsuses toodud argumentatsiooniga. Arvestades haldusasja mahtu, poolte seisukohtade üksikasjalikkust ning nende kohtuotsuses pea terviklikul kujul esitamist, puudub olukorras, kus kohus jagab vastustaja seisukohti, mõte kaebaja väidetele veel kord samas mahus vastata. 4) Kohus viitas Põllumajandusameti väetiste osakonna juhataja selgitusele ammooniumnitraadi kohta (II kd tl 59); 24.03.2010 analüüsiaktidele, millest nähtuvalt jäi väetise ammooniumnitraadi sisaldus vahemikku 95,3–96,8%, samas kui vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4% (I kd tl 110-111, 114, 137); Põllumajandusuuringute Keskuse Agrokeemia Laboratooriumi jääkide ja saasteainete laboratooriumi 22.12.2009 katseprotokollile, millest nähtuvalt oli lahustuva fosfori (P2O5) sisaldus koguni 2,2% (I kd tl 254, II kd tl 30); asjaolule, et väetiseregistris on kõnealuse väetise kauban10
(17)3-11-1464 duslikuks nimetuseks märgitud stabiliseeritud ammooniumnitraat, nagu seda nimetab ka tootja ja nagu see on märgitud tollideklaratsioonidel, ning kaebaja tootejuhi K. S-i 13.12.2011 seletustele (I kd tl 203-204), millest kohus tõi välja, et tavalise ammooniumnitraadi plahvatusohtlikkuse tõttu on natuke vähendatud lämmastikuprotsenti ja lisatud fosforit, toiteelemendi efektiga fosforit, mis on vees lahustuv ehk siis taimede poolt täielikult omastatav, on 2,2%, tavapärane fosfori sisaldus väetistel on 6-10%, 3% fosfori sisalduse puhul pole toiteelemendi mõju olemasolu osas uuringuid tehtud. Selle põhjal leidis kohus, et kaebaja väited kahe toimeainega väetisest jäävad ilmselgelt paljasõnaliseks ega tõenda väidetavaid „objektiivseid tunnuseid ja omadusi“. Asjaolust, et vastustaja möönab, et ka väikesest kogusest fosforist on väetises mingil määral kasu, ei saa teha järeldust, et konkreetses väetises on fosforit piisavas koguses selleks, et seda toiteelemendina käsitada. Maksuhalduri järelduste ja põhjenduste õigsust ei väära ka Euroopa Komisjoni ametniku arutlused ammooniumnitraadi klassifitseerimise üle, kuna nähtuvalt kirja (I kd tl 63, tõlge I kd tl 253) sisust pole küsimuses ühtset seisukohta ning probleem vajab arutamist. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et väetises sisalduval 3%-l P2O5-l on vaid plahvatusohtlikku ammooniumnitraati stabiliseeriv ülesanne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. AS Farm Plant Eesti esitas 19.07.2012 apellatsioonkaebuse (II kd, tl 187-198) Tallinna Halduskohtu 22.06.2012 otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega kaebus rahuldatakse. Alternatiivselt soovis apellant asja halduskohtule uuesti läbivaatamiseks saatmist. 1) Üksnes sedastamine, et kohus nõustub vastustaja poolt maksuotsuses toodud argumentatsiooniga ning kohtumenetluses toodud vastuväidetega, ei vasta

§ 157lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõudele.

Kohtuotsus peab võimaldama tuvastatud faktiliste asjaolude ning kaebaja ja vastustaja seisukohtade kõrval jälgida ka kohtu enda arutluskäiku. See muutub veelgi olulisemaks, kui vaidlus toimub Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud normi tõlgendamise üle. Kohtuotsuse põhjendustest ei ole jälgitav, kuidas on kohus jõudnud veendumusele, et deklareeritud väetis kuulub KN alamrubriiki 3102 30 90 ja TARIC alamrubriiki 3102 30 90 00. Tulenevalt

§ 165

lg-st 2 on kohtul õigus vastustaja põhjendustega nõustumise korral neid kohtuotsuses mitte korrata üksnes juhul, kui vastavad põhjendused sisalduvad vaidlustatud haldusaktis. Seega juhul, kui kohus järgib vastustaja põhjendusi, mis on esitatud kohtumenetluses, peab kohus vastavad põhjendused otsuse põhjendavas osas välja tooma. Käesoleval juhul kohus seda teinud ei ole. Lisaks pole vastustaja teatud kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist maksuotsuses (ega ka kohtumenetluses) põhjendanud, mistõttu polnud kohtul objektiivselt võimalik sedastada, et ta nõustub vastustaja põhjendustega. 2) Muuhulgas pole vastustaja ega kohus võtnud põhjendatud seisukohta küsimuses, kas kaebajale täiendava maksu määramisel maksuõigusest väljapoole jääva määruse 2003/2003 I lisast lähtumine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja õigusselguse printsiibiga, mille kohaselt peavad kõik maksukoosseisu täitmiseks vajalikud tingimused olema reguleeritud maksuseaduses. Vastustaja ega kohus pole võtnud põhjendatud seisukohta kaebaja väite osas, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on õigusselguse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid kauba objektiivsed tunnused ja omadused, nii nagu need on määratud KN-s, täpsemalt KN asjaomaste rubriikide nimetustes ning KN-s sisalduvate vastavate rubriikide ja gruppide märkuste sõnastuses ehk EL maksuseadustes. Vastustaja ega kohus pole võtnud põhjendatud seisukohta kaebaja väite kohta, et KNSM-s on KN alamrubriigi 3105 51 00 kohta märgitud, et termin „mis sisaldavad kahte toiteelementi: lämmastikku ja fosforit“ tähendab seda, et viidatud elemendid ei tohi olla saasteained või muud ebapuhtusele viitavad ebasoovitavad elemendid ehk inglise keeles impurity. Juhul, kui 11

(17)3-11-1464 väetises sisalduv P2O5 ei ole käsitatav saasteaine ega muu ebapuhtusele viitava ebasoovitava elemendina, siis järelikult peab see KNSM kohaselt olema käsitatav toitelemendina. Nende kaebaja väidete arvesse võtmata jätmine mõjutas asjas õiguspärase otsuse tegemist ja rikkus kaebaja põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevat õigust. 3) Kohus on meelevaldselt ja põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja väited kahe toimeainega väetisest on paljasõnalised. Asjas puudub vaidlus selle üle, et väetise vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jäi vahemikku 2,7–3,4%. Vees lahustuva P2O5 faktilise sisalduse (keskmiselt üle 3%) näol ongi tegemist väetise objektiivse tunnuse ja omadusega, nii nagu see on kindlaks määratud TARIC-s, vastates TARIC alamrubriigile 3105 51 00
  1. Kaebaja väited kahe toimeainega väetise ning väetise objektiivsete tunnuste ja omaduste kohta on tõendatud OÜ Keskkonnauuringute Keskus 24.03.2010 analüüsiaktidega. 4) Kohus on asja lahendamisel tuginenud peaasjalikult väetise kaubanduslikule nimetusele. Samas jääb arusaamatuks, millise õigusliku tähenduse on kohus kaubanduslikule nimetusele väetise klassifitseerimisel omistanud. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et tema hinnangul tuleb kauba tariifsel klassifitseerimisel lähtuda üksnes asjassepuutuvatest õigusaktidest, mitte asjaolust, kuidas tootja ja importija vastavat kaupa määratlevad. Seetõttu ei saa kohus tugineda asjaolule, et vastustaja on väetise klassifitseerimisel kaubandusliku nimetuse aluseks võtmist juba maksuotsuses põhjendanud. Seetõttu on kohtuotsus vastuoluline. 5) Kohus on põhjendamatult tuginenud Põllumajandusameti väetiste osakonna juhataja 07.12.2011 vastusele nr 18-5/1494 ning väetiseregistri registreeringule. Põllumajandusameti väetiste osakonna juhataja selgitab oma kirjas üksnes seda, millistel alustel saab väetist nimetada ammooniumnitraadiks või mõne teise liiginimetusega väetiseks ning kuidas seda kaubanduslikult nimetada, kuid mitte seda, mille alusel saab vastavat väetist tariifselt klassifitseerida. Väetise kaubandusliku nimetuse määratlemine ja väetise tariifne klassifitseerimine on kaks erinevat menetlust, millest esimene toimub määruse 2003/2003 ja teine EL maksuseaduste alusel. 6) Vastustaja on kaebajale täiendava maksu määramisel lähtunud maksuõigusest väljapoole jäävast õigusaktist, mis on kaasa toonud kaebaja jaoks ettearvamatu lahenduse. Vastustaja on tuletanud maksukoosseisu täitmiseks vajalikud tingimused (5%-lise P2O5 piirmäära) määruse 2003/2003 kaudu, mis on vastuolus põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega ning seetõttu lubamatu. Maksumaksja peab suutma maksuseaduste teksti lugedes maksukohustuse välja arvestada. Ka Riigikohus on kinnitanud, et maksumaksja ei pruugi tema maksukohustust mõjutavat üksikut normi leida väljaspool maksuseadusega määratud piire. Sealjuures on TARIC-s sätestatud, et P2O5 sisaldus peab jääma vahemikku 3–6%, et kaup kuuluks TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 alla, kuid määruse 2003/2003 I lisas on sätestatud, et P2O5 sisaldus peab olema minimaalselt 5%, et kaup kuuluks määruse 2003/2003 I lisa tähenduses NP-väetiste hulka. Seega ei ole määruse 2003/2003 I lisas sätestatud, et P2O5 sisaldus peab olema minimaalselt 5%, et kaup kuuluks TARIC alamrubriigi 3105 51 00 20 alla või et see osundaks väetava toime minimaalsele väärtusele.
  2. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (III kd, tl 2-5). 1) Küsimuses määruse 2003/2003 I lisast lähtumisest on vastustaja võtnud seisukoha nt 13.10.2011 kohtule esitatud vastuses, milles leidis, et isegi kui lähtuda kaebaja ekslikust seisukohast, et määrus 2003/2003 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kantakse väetiste andmed väetiseregistrisse ikkagi vastavalt ühenduse õigusaktide nõuetele ning seetõttu peaks vähemalt kaudselt arvestama ka määrust 2003/
  3. Kohus nõustus vastustaja argumentatsiooniga. 12
(17)3-11-1464 2) Arusaamatu on kaebaja väide, et mingite kaupade importimisel tugineb ta ainult maksuseadustele. Imporditollimaksud on kõigest üks osa erinevatest formaalsustest, mis kaupade Euroopa Liidu territooriumile toimetamisel täita tuleb. Teine osa on kaupade importimisega seonduvad keelud, nõuded ja piirangud. Enne kaupade importimist peab isik neist teadlik olema. Väetiste valdkonda reguleeriv õigusakt on ka määrus 2003/2003. Imporditollimaksude küsimus tõusetub ainult pärast seda, kui need esimesed nõuded on täidetud ning kaupa hakatakse importima. Seetõttu on meelevaldne nimetada määrust 2003/2003 muid küsimusi reguleerivaks õigusaktiks. Kõiki õigusakte tuleks vaadelda kogumis. 3) Maksuhaldur on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et fosfori roll on peamiselt stabiliseerida muidu plahvatusohtlikku ammooniumnitraati ning tegemist ei ole selles mõttes toiteelemendiga, mis tingiks väetise kvalifitseerimise NP-väetiseks. 4) Kaebaja tõlgendus

§ 165lg 2 kohta on meelevaldne.

Et kohus on jätnud refereerimata vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitused ega pole iga kaebaja väidet eraldi analüüsinud, ei saa apellatsioonkaebuses toodu põhjal olla menetlusnormi oluline rikkumine. Apellant pole toonud välja, mida täpselt pole veel kohtumenetluses käsitletud. Kaebaja on kõikide asjaoludega tuttav ning kuivõrd tal on olemas kõik vastustaja esitatud argumendid, on koge see info kaebaja jaoks jälgitav. Kõigi põhjenduste kordamata jätmine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2012 määrusega (III kd, tl 10-11) kaasati haldusasja kolmanda isikuna Katoen Natie Eesti AS (endise nimega Unieveem Eesti AS) ning selgitati talle võimalust esitada apellatsioonkaebusele vastus. Katoen Natie Eesti AS märkis apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (III kd, tl 16-17), et nõustub täielikult apellatsioonkaebusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlustatud maksuotsus põhineb seisukohal, et kaebuse esitaja eest esitatud tollideklaratsioonidel 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse deklareeritud väetis on ebaõigesti klassifitseeritud KN alamrubriiki 3105 51 00 ja TARIC alamrubriiki 3105 51 00 20, mis tõi koos ebaõige soodustuskoodiga 200 kaasa ebaõige tollimaksutariifi 3% kohaldamise ja lisakoodiga A959 dumpinguvastase tollimaksu tasumata jätmise. Maksuhalduri arvates tuleb väetis klassifitseerida KN alamrubriiki 3102 30 90 ning TARIC alamrubriiki 3102 30 90 00, mis toob vastavalt komisjoni määrusele nr 948/2009 kaasa tollimaksumäära 6,5% ja nõukogu määruse nr 661/2008 art 2 lg 2 p b kohaselt dumpinguvastase tollimaksu 47,07 eurot/tonn tasumise kohustuse ning suurendab tollimaksukohustuse muutumise ja dumpinguvastase tollimaksu võrra käibemaksu alussummat ja toob kaasa täiendava käibemaksukohustuse. Järelikult sõltub maksuotsuse õiguspärasus sellest, kas õige on maksuotsuses või eelviidatud tollideklaratsioonides kaubale omistatud tariifne klassifikatsioon.
  3. ÜTS art 20 lg 6 alusel klassifitseeritakse kaubad KN põhjal. KN on esitatud Euroopa Nõukogu määruse nr 2658/87 (EÜT L 256, 07.09.1987) I lisas ja seda muudetakse. Määruse nr 2658/87 art-s 12 sätestatud korras võtab Euroopa Komisjon vastu määruse, milles esitatakse KN täielik variant. Kõnealune määrus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas hiljemalt
  4. oktoobril ja seda kohaldatakse alates järgneva aasta
  5. jaanuarist.
  6. aastal kehtinud KN kehtestati komisjoni määrusega nr 948/
  8. KN I osa I jao p-s A sätestatud klassifitseerimise üldreegli 1 kohaselt on jaotiste, kaubagruppide ja alamgruppide nimetused antud suunaval eesmärgil; „ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest 13

(17)3-11-1464 ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud“. Määruse nr 2658/87 art 3 lg 1 kohaselt on igal KN alamrubriigil kaheksakohaline numbriline kood, millest esimesed kuus numbrit on HS nomenklatuuri rubriikide ja alamrubriikidega seotud numbrilised koodid ja
  1. ja
  2. number tähistavad KN alamrubriike.
  3. HS rubriigi 3102 kirjeldus on „Mineraalsed ja keemilised lämmastikväetised“. Grupi 31 märkuse 2 a) 1) kohaselt klassifitseeritakse rubriiki 3102 „ammooniumnitraat, puhastatud või puhastamata“. HS rubriigi 3105 kirjeldus on „Mineraal- või keemilised väetised, mis sisaldavad kahte või kolme järgmistest toiteelementidest: lämmastik, fosfor ja kaalium; muud väetised; käesoleva grupi kaubad tablettidena vms kujul või pakendis brutomassiga kuni 10 kg“. Nagu märgib maksuhaldur vastuseks apellatsioonkaebusele, puudub vaidlus väetise koostise ja koostisainete protsentuaalse koguse osas, sealjuures täpsustab maksuhaldur, et taimed omastavad fosforpentaoksiidi vees lahustuvat osa, mida saab maksuhalduri hinnangul arvestada toiteelemendina. Ilmselt tähendab vaidluse puudumine väetise sisalduse osas seda, et mõlemad pooled on nõus OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus analüüsiaktides toodud andmetega vaidlusaluse väetiste proovide kohta, mille kohaselt vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina (P2O5) sisaldus jääb vahemikku 2,7–3,4 massiprotsenti. Maksuotsuse p-st 4.3.1 nähtuvalt on tollideklaratsioonide 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 alusel Eestisse imporditud väetise kohta OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus PMTK poolt võetud proovide alusel koostanud 24.03.2010 analüüsiaktid. Analüüsiakti nr 1-3/30 proovi märgistusega ET0014078 kohta (I kd tl 114, 196) kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 3,4 massiprotsenti. Analüüsiakti nr 1-3/31 proovi märgistusega ET0022991 kohta (I kd tl 110, 136) kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 2,7 massiprotsenti. Analüüsiakti nr 1-3/32 proovi märgistusega ET0022994 kohta (I kd tl 110 pöördel, 136 pöördel) kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 3,0 massiprotsenti. Analüüsiakti nr 1-3/33 proovi märgistusega ET0022997 kohta (I kd tl 111, 137) kohaselt on proovis vees lahustuva P2O5 sisaldus 3,0 massiprotsenti. Põllumajandusuuringute Keskuse Agrokeemia Laboratooriumi Jääkide ja Saasteainete Laboratooriumi 22.12.2009 katseprotokolli (I kd tl 254), millele on oma seletuses viidanud A. S ja mille kohaselt on veeslahustuva fosfori osa väetises 2,2 massiprotsenti, ei ole koostatud tollideklaratsioonide 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE9045288515/03/2010 alusel imporditud väetise kohta. Seega võib analüüsiaktide keskmise tulemuse ja ÜTS art 70 lg 1 põhjal vaidlusaluse väetise kohta järeldada, et vees lahustuva fosfori fosforpentaoksiidina osakaal oli selles 3,025 mahuprotsenti.
  4. Kaebuse esitaja leiab, et HS rubriigi 3105 kirjeldus vastab vaidlusalusele väetisele paremini, sest see sisaldab kaht toiteelementi – lämmastikku ja fosforit. Vastustaja leiab aga, et vees lahustuva fosfori kogus on liiga väike selleks, et pidada fosforit toiteelemendiks HS rubriigi 3105 kirjelduse mõttes. Selles hinnangus tugineb vastustaja KNSM-s toodud selgitusele, mille kohaselt alamrubriigis 3105 51 00 kasutatud termini „mis sisaldavad kahte toiteelementi: lämmastikku ja fosforit“ tõlgendamisel kehtib vastavate muudatustega alamrubriikide 3105 20 10 ja 3105 20 90 selgitav märkus: „Termin „mis sisaldavad kolme toiteelementi: lämmastikku, fosforit ja kaaliumi“ tähendab, et kõnesolevaid aineid on piisavas koguses, et need tegelikult toimivad väetavate ainetena ega ole ainult lisandid.“ Samuti viitab vastustaja määruse nr 2003/2003 I lisale, milles vastustaja hinnangul on antud NP väetiste puhul minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused, et need toiteelemendid toimiksid väetavate ainetena. Vastustaja ja kohus tuginevad ka kaebaja tootejuhi K. S-i 13.12.2011 seletustele (I kd tl 203-204), millest kohus tõi välja, et tavalise ammooniumnitraadi plahvatusohtlikkuse tõttu on natuke vähendatud lämmastikuprotsenti ja lisatud fosforit, toiteelemendi efektiga fosforit, mis on vees lahustuv ehk siis taimede poolt täielikult omastatav, on 2,2%, tavapärane fosfori sisaldus väetistel on 6-10%, 3% fosfori sisalduse puhul pole toiteelemendi mõju olemasolu osas uuringuid teh14
(17)3-11-1464 tud. Selle põhjal leidis kohus, et kaebaja väited kahe toimeainega väetisest jäävad ilmselgelt paljasõnaliseks ega tõenda väidetavaid „objektiivseid tunnuseid ja omadusi“.
  1. HS rubriigi 3105 kirjelduses käsitletakse fosforit toiteelemendina, seadmata selle kogusele väetises alampiire. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks maksuhalduril, kvalifitseerides vaidlusaluse väetise vaatamata selles lämmastiku kõrval fosfori esinemisele, HS rubriigi 3105 asemel rubriiki 3102, tõendada fosforil toiteelemendi mõju puudumist. Seda ei ole vastustaja teinud. Kaebuse esitaja tootejuhi K. S-i seletuses ei kinnita miski väetises 3 mahuprotsendi sisaldusega fosforil toiteelemendi efekti puudumist. K. S väidab, et see annab efekti, kuid kui suur see efekt on, selleks peab katseid tegema, selliseid uuringuid ei ole Eestis alles
  2. a müüma hakatud väetise puhul veel tehtud. K. S-i seletustest ning väetiseregistris väetise kaubanduslikuks nimetuseks „stabiliseeritud ammooniumnitraat“ märkimiseks tootja antud nimega ei saa järeldada, nagu oleks vees lahustuv fosfor vaidlusalusesse väetisse lisatud üksnes ammooniumnitraadi plahvatusohtlikkuse stabiliseerimiseks. Sellist järeldust ei saa teha ka ühestki teisest haldusasjas kogutud tõendist. Samas ei välista fosfori lisamise stabiliseeriv eesmärk väetise toiteelementidega rikastamise eesmärki.
  3. Juba seetõttu ei saa vastustaja tugineda KNSM-s toodud märkusele, mille kohaselt peab selleks, et ainet käsitletakse toiteelemendina, seda väetises olema piisavas koguses, et aine tegelikult toimiks väetava ainena. Ringkonnakohus osundab ka HSSM-le, milles rubriigi 3105 kohta öeldakse: „Märgime, et rubriikidesse 3102, 3103 ja 3104 kuuluvad ka väetised, mis sisaldavad „võõrlisanditena“ [ringkonnakohtu rõhutus] väga vähestes kogustes rubriigile vastavast erinevaid väetiselemente (lämmastikku, fosforit või kaaliumi); selliseid kaupu ei pea seetõttu veel käsitlema sellesse rubriiki klassifitseeritavate liit-või kompleksväetistena.“ KNSM inglisekeelses tekstis „lisandi“ asemel kasutatud termin „impurity“ viitab lisandiks oleva aine juhuslikule, toote ebapuhtuse ja saastumisega seonduvale sisaldusele. Fosforisisalduse niisugusele päritolule käesoleva asja materjalides ja menetlusosaliste seisukohtades miski ei viita.
  4. Viidates määruse nr 2003/2003 I lisale on vastustaja asunud HS rubriigi 3105 kirjeldust sisustama selles lisas kehtestatud minimaalsete toiteelementide sisalduse nõuetega. ÜTS art 20 lg 1 kohaselt põhinevad tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud Euroopa ühenduste tollitariifistikul. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on õiguskindluse ning kontrollitavuse tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid kauba objektiivsed tunnused ja omadused, nii nagu need on kindlaks määratud KN asjaomaste rubriikide nimetustes ja ning KN-s sisalduvate vastavate rubriikide ja gruppide märkuste sõnastuses (Euroopa Kohtu 16.09.2004 otsus kohtuasjas nr C-396/02 p 27; 07.02.2002 otsus kohtuasjas nr C-276/00 p 21; jpt). ÜTS art 20 lg-st 1, eelviidatud Euroopa Kohtu seisukohtadest ja KN-s toodud kaupade klassifitseerimise üldreeglitest tuleneb ühtlasi, et KN kui ühenduste tollitariifistiku osaks olevas õigusaktis kasutatud mõisted on autonoomsed ühenduste õiguse muude valdkondade õigusaktide suhtes, mis ei saa omada KN sisustamisel määravat tähtsust. Sellist arusaama väljendab ka ringkonnakohtu varasem praktika (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.07.2012 otsuse nr 3-11-1365 p 34). Selline mõiste on ringkonnakohtu arvates ka rubriigi 3105 nimetuses kasutatud „toiteelemendi fosfor sisaldus“, mis kirjeldavad kauba (väetis) objektiivseid tunnuseid ja omadusi.
  5. Määruse nr 2003/2003 sätetele KN sisu määrava tähenduse omistamisele räägib vastu ka KN ja määruse nr 2003/2003 eesmärkide erinevus. Põhjendamatu on vastustaja väide, nagu sätestaks määruse nr 2003/2003 I lisa minimaalsed lämmastiku ja fosfori kogused NP väetistes, mis on piisavad selleks, et tegelikult toimida toiteelementidena. Määrus nr 2003/2003 ei ole mõeldud piiritlema kolmandatest riikidest ühendusse importida lubatavate väetiste liike ja sätestama nõudeid nende koostisele. Määrus nr 2003/2003 ja selle lisa I sätestab nõuded üks15
(17)3-11-1464 nes väetistele, mille puhul tohib nende turuleviimisel (sh impordil) kasutada märget „EÜ väetis“ (vt määruse preambula lg 5 ja art-d 1 ja 3). Ühenduse pädevuses olevate ühtse tolliliidu meetmete, sh tollimaksumäärad, kohaldamist ei saa kuidagi mõjutada põllumajandusministri 10.03.2005 määruse nr 23 § 1 ja lisa 1 p 1, millega laiendatakse määruse nr 2003/2003 lisas 1 toodud väetise koostise nõuded ka muudele Eestis käideldavatele mineraalväetistele kui „EÜ väetis“ märgistusega väetised.
  1. Samas on rubriigi 3105 rakendamisel oluline tähele panna, et selle KN alamrubriigile 3105 51 00 vastavad mh TARIC koodid 3105 51 00 10 „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, alla 3 massiprotsendi“ ja 3105 51 00 20 „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“. Õige on vastustaja väide, et kauba klassifitseerimist ei alustata TARIC alamrubriigi kirjeldusest. Kuid TARIC põhineb väliskaubandusega seotud ühenduse tariifsetel vm erimeetmetel, mis on kehtestatud ühenduse õigusaktidega, millel nende reguleerimisala tõttu on KN-ga tihe seos. TARIC eelviidatud koodid ja nende kirjeldused tulenevad Nõukogu 08.07.2008 määrusest nr 661/2008, millega kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks Venemaalt pärit ammooniumnitraadi (sh TARIC koodiga 3105 51 00 20 tähistatud ammooniumnitraati sisaldavad väetised) impordi suhtes, mida on muudetud Nõukogu 19.10.2009 määrusega nr 989/2009, millega lõpetati dumpinguvastase tollimaksu kohaldamine selliste äriühingu JSC KirovoChepetsky Khimichesky Kombinat toodetud väetiste osas. Eelviidatud Nõukogu määrused näitavad selgelt, et ühenduse praktika väliskaubanduse erimeetmete kehtestamisel ei lähtu seisukohast, nagu ei annaks väetise 5 massiprotsendist väiksem fosforisisaldus alust selle väetise fosfori kui toiteelemendi sisalduse põhjal rubriiki 3105 klassifitseerimiseks. Määruse nr 661/2008 preambuli lg-s 87 märgitakse: „Juunis 2005 sätestati määrusega (EÜ) nr 945/2005 tollimaksud ka muudele Venemaalt eksporditavatele ammooniumnitraadi vormidele, mis olid sisuliselt ammooniumnitraat, kuigi neid deklareeriti „liitväetisena”. See näitab, et Venemaa eksportijad püüavad süstemaatiliselt suurendada oma ühendusse dumpinguhinnaga eksporditava ammooniumnitraadi ekspordimahte.“ Nagu määruses nr 661/2008, oli ka määruses nr 945/2005 kehtestatud toodetele TARIC koodidega nr 3105 51 00 10 ja 3105 51 00 20 ja kirjeldustega vastavalt „Tahked väetised, mille ammooniumnitraadi sisaldus on üle 80 massiprotsendi ja fosforisisaldusega, väljendatud P2O5, alla 3 massiprotsendi“ ja „/---/ P2O5, vähemalt 3, kuid alla 6 massiprotsendi“ dumpinguvastased tollimaksud. Nõustudes vastustajaga, et määruse nr 661/2008 preambuli lg 87 viitab selliste kirjeldustega TARIC koodide kehtestamise põhjustele, leiab ringkonnakohus vastupidiselt vastustajale, et eeltoodu just kinnitab ühenduse praktikat ammooniumnitraadi kõrval alla 5 mahuprotsendi fosforit sisaldavate väetiste (ehk siis „sisuliselt ammooniumnitraat“) kvalifitseeritavusest rubriiki 3105, mille ebasoovitavale mõjule reageerimiseks ongi TARIC koodid 3105 51 00 10 ja 3105 51 00 20 koos neile vastavate dumpinguvastaste tollimaksumääradega kehtestatud.
  2. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus kokkuvõttes, et maksuhalduri seisukoht vaidlusaluses väetises sisalduval fosforil toiteelemendi mõju puudumisest ei põhine andmetel selle väetise objektiivsete tunnuste ja omaduste kohta, vaid ebaõigel õiguslikul hinnangul, justkui tuleks HS rubriigi 3105 kirjeldust sisustada läbi määruse nr 2003/2003 lisa I p B.2.1 toodud toitaine miinimumsisalduse. Seetõttu on vaidlustatud maksuotsuse aluseks olev väetise klassifitseerimine HS rubriiki 3102 ebaõige, millest lähtuvalt on ebaõige ka selle kauba KN alamrubriiki 3102 30 90 klassifitseerimisest ning kaubale TARIC koodi 3102 30 90 00 omistamisest lähtuv täiendav maksustamine.
  3. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on tollideklaratsioonidega 10EE1210EE90452818 15/03/2010 ja 10EE121EE90452885 15/03/2010 vabasse ringlusse lubatud kaubaga seonduvalt täiendavalt tekkida võiva tollivõla tagatiseks 01.04.2010 tagatise 16
(17)3-11-1464 määramise otsuste nr 8-4/00221 ja 8-4/00219 alusel tasunud kokku summas 110 433,77 eurot. Vaidlusaluse maksuotsuse tühistamisega on tühistatud tollivõlg, mille tagamiseks kaebaja need summad tasus. Tulenevalt rahandusministri 30.06.2006 määruse nr 42 „Tagatise esitamise, kasutamise ja vabastamise kord ning tagatise suuruse määramise ja arvutamise alused“ §-st 11 ja MKS § 126 lg 1 p-st 3, on kaebajal õigus nõuda selle tagatise tagastamist. 21. Käesolevas otsuses toodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks käsitleda poolte väiteid kohtumenetlusnormide rikkumisest kohtuotsuse põhjendamisel. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PMTK 13.05.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/8172-4 vaidlustatud osas ehk osas, millega pandi kaebuse esitajale maksu tasumise kohustus, ning teeb PMTK-le ettekirjutuse kaebaja tasutud tagatise summas 110 433,77 eurot tagastamiseks. 22.

§ 108

lg 1 alusel on apellandil õigus taotleda vastustajalt enda menetluskulude väljamõistmist.

§ 109

lg 4 alusel tuleb muuta ka menetluskulude jaotust alama astme kohtus, kus apellandi menetluskulud jäid kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda. Esimese astme kohtus esitas apellant taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 10 015,94 eurot, sh 958,67 eurot kaebuselt tasutud riigilõiv ja 9057,27 eurot tasu advokaadist esindaja õigusabi eest (ilma käibemaksuta, vt taotlus ja kuludokumendid II kd tl 158-171). Vastustaja leidis, et kaebuse esitaja poolt on koostatud küll suur arv dokumente, kuid nende sisu on korduv, ning ehkki tegemist on tavapärasest mitmekülgsema vaidlusega, peab vastustaja põhjendatuks menetluskulusid summas 6000 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist taotles apellant 14.03.2013 ja 19.03.2013 taotlustes kokku summas 4463,34 eurot, millest 750 eurot moodustas apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv ja ülejäänu tasu advokaadist esindaja õigusabi eest (käibemaksuta). Ringkonnakohtu istungil leidis vastustaja esindaja samuti, et kulud tunduvad liiga suured. Taotlustele lisatud kuludokumentidega peab ringkonnakohus sellises ulatuses menetluskulude kandmist seoses käesoleva haldusasjaga tõendatuks.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kahtluse alla ei saa seada riigilõivu tasumise põhjendatust. Esindajatasu osas tuleb arvestada sellega, et kuigi vaidluse all olev õiguslik küsimus oli suhteliselt keerukas, ei olnud haldusasjas vaja hinnata suures mahus faktilisi asjaolusid. Esimese astme kohtumenetluse esindajatasu põhjendatud suuruseks hindab ringkonnakohus 6000 eurot (arvestamata käibemaksu). Et teises kohtuastmes käsitleti põhiliselt esimeses astmes läbi vaieldud küsimusi, v.a. vaidlus halduskohtu poolt nendes küsimustes kohtuotsuse põhjendamise kohustuse kinnipidamise üle, on apellatsiooniastme esindajatasu põhjendatud suurus ringkonnakohtu hinnangul 2000 eurot (arvestamata käibemaksu). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.