OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord ja selgitused Tallinna Halduskoh

) § 71 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuseks haldurina tegutsemise keeld viieks aastaks. Käskkirja nr 28-d põhjenduste kohaselt pani K.P. OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotimenetluse läbiviimisel toime järgmised rikkumised: 1) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 74

lg-st 6 tulenevat kohustust esitada äriregistrisse kantud võlgniku asukoha järgsele kohtu registriosakonnale viivitamatult pankrotitoimkonna liikmete nimekiri ja selle muudatused; 2) pankrotihaldur ei ole täitnud tähtaegselt ja nõuetekohaselt

§-st 126 tulenevat kohustust esitada pankrotivara nimekiri, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1-5 toodud andmed; 3) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 132

lg-st 3 tulenevat kohustust esitada pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekanne, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1 toodud andmed; 4) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 165

lg-st 1 tulenevat kohustust esitada pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekanne, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1 toodud andmed; 5) pankrotihalduri kulutuste hüvitamine toimus ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta 1

§ 66

lg-t 3 rikkudes; 6) pankrotihaldur ei ole täitnud

§ 68

lg-st 2 tulenevat kohustust esitada kohtu nõudel tegevusaruanne; 7) pankrotihaldur on rikkunud

§ 55

lg-st 1 ja 2 tulenevat nõuet täita oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning tagada seaduslik, kiire ja efektiivne pankrotimenetlus. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 3. K.P. taotleb Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses käskkirja nr 28-d tühistamist järgmistel põhjustel: 1)

§ 71

lg 10 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe aasta jooksul rikkumisest teada saamisest arvates. Vaidlustatud käskkirja kohaselt käisid järelevalveametnikud Siirika Paulman ja Anne Värvimann Pärnu Maakohtus OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotiasja materjalidega tutvumas

1. märtsil 2009, seega on distsiplinaarkaristus määratud pärast selleks ettenähtud tähtaega. Lisaks ei ole tsiviilasja nr 205-24904 toimikus ühtegi märget selle kohta, et järelevalveametnikud oleksid toimikuga tutvunud; 2) Kuna mõned tuvastatud rikkumised on käskkirja kohaselt aset leidnud juba
2. aastal ja viimased rikkumised
3. septembril 2008, jääb arusaamatuks, millistest õiguslikest alustest on vastustaja distsiplinaarkaristuse menetlemisel ja määramisel lähtunud. Käesoleval ajal kehtivat pankrotiseadust ei saa rakendada tagasiulatuvalt. Käskkirjast ei selgu, kuidas väidetavate rikkumiste toimepanemise ajal kehtinud järelevalvemenetlus saab üle minna distsiplinaarmenetluseks või kuidas saab tagasiulatuvalt rakendada distsiplinaarmenetlust. Kaebajale ei ole mõistetav, kumba menetlust tema suhtes läbi viidi; 3) Kaebaja on jäetud enne distsiplinaarkaristuse määramist ära kuulamata. Justiitsministeeriumi poolt väidetavalt saadetud järelpärimistest on kaebaja kätte saanud vaid ühe (
4. aprilli
5. a), millele esitatud vastuses (
6. aprillil 2009) on märgitud, et kuna kaebajal ei ole OÜ Bumiller (pankrotis) dokumentatsiooni, ei saa ta küsimustele vastata. Vastustaja viited e-posti kasutamise kohta viitavad haldussuutmatuse õigustamisele. Elektronkeskkonna kasutamine on mugavus, mitte kohustus; 4) Põhjendamatud on vaidlustatud käskkirja väited, mille kohaselt kaebaja rikkumiste tulemusena ei ole õnnestunud pankrotimenetlust lõpetada. Kaebaja vabastati pankrotihalduri kohustustest
7. juulil 2008, mil nimetati ka uus pankrotihaldur A. Õnnik. Viimane pöördus kaebaja poole alles
8. a suvel, kuna talle jäi osa pangaülekandeid arusaamatuks. Muid pankrotimenetlusse puutuvaid küsimusi A. Õnnikul ei olnud. Kaebaja on pöördunud pankrotihaldur A. Õnniku poole abi pakkumiseks; 5) Isegi kui eeldada, et kaebaja on käskkirjas nr 28-d etteheidetud rikkumised toime pannud, on määratud karistus liiga range; 6) Järelevalve- või distsiplinaarmenetlus ei saanud olla objektiivne, kuna lõppresultaat oli ette ära määratud. Pärnu Maakohtu tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus sisaldub kohtunik Tiina Pappeli
9. oktoobri
10. a e-kiri, kus on märgitud, et Justiitsministeeriumist on saabunud info kaebajalt pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kohta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
11. Justiitsministeerium palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Käskkirjas nr 28-d on märgitud kohtus toimikuga tutvumise aastaarvuks ekslikult
12. Järelevalveametnikud S. Paulman ja A. Värvimann käisid tegelikult Pärnu Maakohtus OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotiasja materjalidega tutvumas
13. märtsil
14. Seda kinnitab pankrotiasja menetlev kohtunik M. Tartu oma
15. mai
16. a kirjas. Justiitsministeerium sai 2

§ 71

lg 4 p 3 kohaselt on justiitsministri määratavaks distsiplinaarkaristuseks muuhulgas haldurina tegutsemise keeld kuni viieks aastaks. Ka kuni

1. detsembrini 2009 kehtinud seaduse alusel oli justiitsministril õigus määrata haldurile tegutsemiskeeld kuni viieks aastaks. Seega kehtis nii rikkumiste toimepanemise, järelevalve teostamise kui ka käskkirja koostamise ajal säte, mille kohaselt võib haldurile määrata kohustuste rikkumise eest tegutsemiskeelu kuni viieks aastaks; 3) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta ei ole takistanud järelevalve läbiviimist. Kaebaja oli
2. aprillil 2009 Justiitsministeeriumi järelpärimisele vastates teadlik, et tema tegevuse suhtes on käimas järelevalvemenetlus ning ta pidi eeldama, et järelevalveametnikud võivad asjaolude väljaselgitamiseks saata täiendavaid järelepärimisi. Enam kui kaheldav on kaebuse esitaja väide, et ta ei ole kätte saanud kolme järelepärimist, mille Justiitsministeerium saatis
3. mail 2009 ja
4. juulil 2009 e-posti aadressile xxxxxxx@haldur.just.ee ning
5. märtsil 2010 e-posti aadressile xxxxxxxx@haldur.just.ee ja xxxxxxx@eesti.ee. Kaebaja on vastanud pankrotihaldur A. Õnniku järelpärimisele
6. juunil 2009, s.o pärast
7. mai
8. a Justiitsministeeriumi järelpärimist, e-posti aadressilt xxxxxxxx@haldur.just.ee. Lisaks on kaebaja saatnud
9. veebruaril 2010 e-posti aadressilt xxxxxxx@eesti.ee avalduse sooviga astuda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmeks. Justiitsministeerium saatis täiendava järelpärimise
10. märtsil 2010 eelnimetatud e-posti aadressile, millele kaebaja ei ole vastanud. Samuti on kaebaja märkinud Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses enda e-posti aadressiks xxxxxxx@eesti.ee. Vaatamata korduvatele järelpärimistele ei kõrvaldanud kaebaja oma ametikohustuste täitmata jätmisest tulenevaid puudusi ega näidanud üles huvi pankrotiasja menetlemise lõpetamisele kaasaaitamise vastu. Kaebaja on suhelnud eelnevalt vastustajaga üksnes e-posti teel ega ole avaldanud soovi saada Justiitsministeeriumi järelepärimisi muul viisil; 4) Meelevaldne on kaebaja väide, nagu oleks vastustaja asunud oma käskkirjas seisukohale, et „kaebaja rikkumiste tulemusena ei ole saadud pankrotimenetlust lõpetada“. Käskkirjas on märgitud, et „pankrotihaldur ei ole oma ametikohustustest tulenevaid olulisi puudusi käesoleva ajani kõrvaldanud ega näidanud üles huvi pankrotiasja menetluse lõpetamisele kaasa aitamise vastu, mille tagajärjel on OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotimenetluse läbiviimine oluliselt veninud“. Distsiplinaarkäskkirja koostamise aja seisuga oli uuele haldurile üle antud üksnes pankrotiasja dokumentatsioon ilma täiendavate selgitusteta. Samuti ei nõustunud kaebaja uue halduriga kokku saama ega koos üle vaatama pankrotiasja toimikut; 5) Distsiplinaarkaristus peab olema sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb lähtuda põhimõttest, et isik peab kandma vastutust tema poolt toimepandud süüteo eest, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid süüteo ja süüteo toimepanijaga seotud asjaolusid. Arvestades pankrotimenetluse läbiviimisel toimepandud rikkumiste raskust, tagajärgi ja halduri suhtumist oma teosse, kohaldati kaebaja suhtes kõige karmimat karistust. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja teisteski tema poolt läbiviidavates pankrotimenetlustes jätnud korduvalt kohtule esitamata kohtu poolt nõutud dokumente. Nii on kohus vabastanud kaebaja pankrotihalduri kohustustest AS Rinder (tsiviilasjas nr 2-08-16027) kui ka OÜ Elistvere Puhkeküla OÜ (tsiviilasjas nr 2-07-5228) pankrotimenetluses, kuna ta on jätnud oma ülesanded täitmata; 6) Järelevalvemenetlus on läbi viidud objektiivselt. Arusaamatuks jääb kaebaja viide Pärnu Maakohtu tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus sisalduvale kohtunik T. Pappeli e-kirjale. Järelevalveametnikud ei ole e-kirja teel nimetatud kohtunikuga suhelnud, mistõttu ei saa kõnealuses e-kirjas märgitut seostada Justiitsministeeriumiga. Kaebajale on korduvalt antud 3

ei näegi ette pankrotihalduri distsiplinaarmenetlust kui sellist, vaid enne

1. jaanuari 2010 määras justiitsminister järelevalvemenetluse tulemusena pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kuni viieks aastaks ning alates
2. jaanuarist 2010 määrab justiitsminister tegutsemisõiguse äravõtmise distsiplinaarkaristusena. Käskkirjaga nr 28-d kohaldati kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust põhjusel, et see regulatsioon oli kaebaja jaoks soodsam distsiplinaarkaristuse määramise ajalise piirangu tõttu (tl 183).
3. Enne
4. jaanuari 2010 kehtinud

redaktsioon ei näinud ette pankrotihalduri distsiplinaarvastutust. Riiklikku järelevalvet halduri tegevuse üle teostas

§ 70alusel Justiitsministeerium.

Järelevalve läbiviimise aluseks oli halduri peale esitatud kaebus või muud andmed, mis andsid aluse arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud (§ 70 lg 2). Justiitsministeeriumil oli järelevalve teostamisel õigus kontrollida halduri tegevuse nõuetekohasust ja pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkust (§ 70 lg 3).

§ 71

sätestas abinõud kohustuse rikkumise ilmnemise korral: justiitsminister võis esitada kohtule taotluse halduri vabastamiseks või haldurile trahvi määramiseks (§ 71 lg 1) või halduri kohustuste olulise või korduva rikkumise korral haldurilt haldurina tegutsemise õiguse kuni viieks aastaks ära võtta (§ 71 lg 4). Pankrotiseaduse eelnõu seletuskirjas (1085 SE) ei ole §-de 70 ja 71 regulatsiooni üksikasjalikult põhjendatud. Seletuskirjast selgub vaid, et järelevalve põhisisuks on halduri tegevuse nõuetekohasuse, eelkõige pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkuse kontroll, halduri ja pankrotivõlgniku raamatupidamise ning pankrotivõlgniku varalise seisukorra kontroll ning seaduses sätestatud abinõude tarvituselevõtmine halduri poolse kohustuse rikkumise või kuritarvituse ilmnemisel. Samuti on seletuskirjas öeldud, et eelnõu autorid ei pidanud vajalikuks pankrotihalduritele notarite või kohtutäiturite distsiplinaarjärelevalvele sarnase järelevalvesüsteemi kehtestamist. 8. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiv

§ 70

sätestab jätkuvalt riikliku järelevalve halduri tegevuse üle ja seda paragrahvi ei ole eelmise redaktsiooniga võrreldes sisuliselt muudetud.

§ 71

varasema regulatsiooni asemel (abinõud kohustuse rikkumise korral) on aga kehtivas õiguses ettenähtud halduri distsiplinaarvastutus.

§ 71

lg-st 1 tulenevalt võib justiitsminister määrata haldurile tema kutsetegevust sätestavatest õigusaktidest tuleneva kohustuse rikkumise eest distsiplinaarkaristuse; justiitsministril ei ole õigust määrata distsiplinaarkaristust advokaadist pankrotihaldurile. 4

§ 71

lg 2 ja lg 3 reguleerivad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (koda) aukohtu pädevust haldurile distsiplinaarkaristuse määramisel. Koja aukohtul ei ole samuti õigust arutada ega karistada distsiplinaarkorras koja liikmeks olevat advokaati. Justiitsminister või koja aukohus võivad taotleda advokatuuri aukohtult advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamist (

§ 71lg 3, advokatuuriseaduse (Adv

S) § 16 lg 4).

§ 71

lg 4 kohaselt võib justiitsminister määrata haldurile distsiplinaarkaristuseks noomituse (p 1), rahatrahvi (p 2) või haldurina tegutsemise keelu kuni viieks aastaks (p 3). Ühe rikkumise eest võib määrata ühe karistuse, kohtu poolt halduri trahvimist või vabastamist ei loeta distsiplinaarkaristuseks (§ 71 lg 7). Kui pankrotihaldur on rikkunud oma kohustusi käimasolevas pankrotimenetluses, on justiitsministril õigus jätta distsiplinaarkaristus määramata ja esitada kohtule taotlus halduri vabastamiseks või haldurile trahvi määramiseks (§ 71 lg 8). Distsiplinaarkaristuse võib määrata rikkumisest teadasaamisest ühe aasta jooksul (§ 71 lg 10), kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul § 71 lg 1 sätestatud rikkumise toimepanemisest ja mitte hiljem kui kolme aasta jooksul § 71 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud rikkumise toimepanemisest (§ 71 lg 11). Muudatused pankrotiseadusesse tehti kohtutäituri seadusega (KTS), mille seletuskirjas (462 SE) on

§-de 70 ja 71 muudatusi refereeritud, kuid mitte põhjendatud. Seletuskirjast tuleneb siiski, et

§ 71

muutmisega soovis seadusandja kehtestada halduri distsiplinaarvastutuse ja laiendada justiitsministri pädevust halduri üle järelevalve teostamisel. Kohus märgib, et

-s ei ole erisätteid selle kohta, kuidas toimida järelevalvemenetlusega, mida alustati enne 1. jaanuari 2010, ning mis jätkus pärast § 70 ja 71 uue redaktsiooni kehtestamist. Vastustaja seisukoha järgi reguleerib sellist juhtumit

§ 193

lg 1, mis sätestab, et enne

jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut. Kohtu arvates on siiski küsitav, kas

§ 193

lg 1 hõlmab ka kõiki hilisemaid

muudatusi, sest üleminekusätte sõnastus viitab üksnes enne

kehtestamist alanud pankrotimenetlustele. Seaduste seletuskirjad nimetatud probleemile vastust ei anna. 9. Kehtivast

-st ei tulene selgelt, milline on järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse vahekord. Advokaatidest pankrotihaldurite kohta sätestatu viitab siiski sellele, et tegemist ei ole ühe ja sama menetlusega, nagu vastustaja näib arvavat. Nimelt on justiitsministril järelevalvepädevus kõigi pankrotihaldurite üle, sest riikliku järelevalve teostamisel ei ole advokaate ja teisi pankrotihaldureid eristatud (

§ 70, Adv

S § 46 lg 3). Seega võib justiitsminister kontrollida kõigi pankrotihaldurite tegevuse nõuetekohasust, nõuda pankrotihaldurilt või kolmandatelt isikutelt pankrotihalduri kutsetegevuse kohta teavet ja dokumente jne. Justiitsministril ei ole aga õigust pankrotihaldurist advokaadile distsiplinaarkaristust määrata, kuid ta saab teha advokatuuri aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse alustamiseks (

§ 71lg 3, Adv

S § 16 lg 4 p 2). Aukohtumenetlus hõlmab sisuliselt ka distsiplinaarmenetlust. AdvS § 16 sätestab, millistel tingimustel aukohtumenetlust alustatakse. Näiteks ei alustata aukohtumenetlust juhul, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud (§ 16 lg 5). AdvS §-st 17 tuleneb, et süüteo tunnuste ilmnemisel menetleb aukohus asja ja võib määrata distsiplinaarkaristuse, kusjuures põhjendatud otsus tehakse ka juhul, kui aukohus distsiplinaarsüütegu ei tuvasta. Distsiplinaarkaristusena võib advokaadile AdvS § 19 lg 2 kohaselt määrata noomituse (p 1), rahatrahvi (p 2), kutsetegevuse peatamise kuni üheks aastaks (p 3), advokatuurist väljaheitmise (p 4) või pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kuni viieks aastaks (p 5). AdvS § 19 lg 4 täpsustab, mida tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada, § 19 lg 5 sätestab nõude kohaldada ühe teo eest ühte karistust, § 19 lg 6 keelab distsiplinaarkaristuse määramise, kui see on aegunud, ning § 19 lg 7 reguleerib distsiplinaarkaristuse kustumist. 5

§ 71lg 2, KTS § 100-103).

Eeltoodu lükkab kohtu arvates ümber vastustaja väite, et pankrotihalduritele ei ole distsiplinaarmenetlust kui sellist ette nähtudki. Seaduse seletuskirjadest või vastustaja vastusest kaebusele ei selgu ja ka kohus ei näe mõjuvat põhjust, miks advokaatidest pankrotihaldurite suhtes viiakse läbi nii järelevalve- kui distsiplinaarmenetlust, ning ülejäänud pankrotihaldurite suhtes, kellele distsiplinaarkaristuse määramise õigus on justiitsministril, viiakse läbi vaid järelevalvemenetlust, mis vastustaja selgituse kohaselt võib päädida distsiplinaarkaristuse määramisega. Kohus leiab ka, et pankrotihaldurite suhtes läbiviidava riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse vahetegu pole pelgalt teoreetiline küsimus, sest riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse eesmärgid ei pruugi kattuda. Riikliku järelevalve eesmärk on üldisemalt järelevalvatava isiku kutsetegevuses esinevate puuduste kindlakstegemine ja kõrvaldamine. Distsiplinaarmenetluse eesmärk on aga eelkõige distsiplinaarsüüteo avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine ning distsiplinaarkaristuse õige määramine, st sisuliselt süüdlase karistamine.

1. Kohtutäituri seaduse seletuskirja kohaselt on kohtutäituritel ja pankrotihalduritel sarnane õiguslik staatus ja sarnased menetlused (see on näiteks üks põhjusi, miks täituritele ja halduritele on loodud ühine kutseorganisatsioon – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda). Seetõttu peab kohus võimalikuks võrrelda pankrotihaldurite üle teostatava riikliku järelevalve ja haldurite distsiplinaarmenetluse sätteid täiendavalt ka kohtutäiturite vastava regulatsiooniga. KTS-s on eraldi jaotistes reguleeritud järelevalve (§ 54-55) ja distsiplinaarvastutus (§ 56-66). Kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalve teostamise täpsem kord on reguleeritud justiitsministri
2. detsembri
3. a määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ (kohtutäiturimäärustik) §-des 64-
4. Järelevalve kohtutäituri ametitegevuse üle toimub korralise kontrolli, erakorralise kontrolli ja järelkontrollina isiku avalduse, kaebuse või muu dokumendi või teabe alusel (kohtutäiturimäärustiku § 65 lg 1). Kui kohtutäituri üle järelevalvet teostanud isik tuvastab puudusi täituri ametitegevuses, teeb ta kohtutäiturile ettekirjutuse, andes tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ettekirjutuses kohtutäiturile antud juhised ja korraldused puuduste kõrvaldamiseks on kohtutäiturile täitmiseks kohustuslikud (kohtutäiturimäärustiku § 69 lg 1). Kui kohtutäitur jätab järelevalvematerjalide alusel tehtud ettekirjutuse täitmata või ei täida seda nõuetekohaselt, võib see olla kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks (kohtutäiturimäärustiku § 69 lg 3). Distsiplinaarmenetluse võib järelevalve teostaja algatada ka siis, kui järelevalve käigus avastatakse asjaolud, mis annavad alust arvata, et kohtutäitur on jätnud ametikohustused täitmata või ei ole neid täitnud nõuetekohaselt ning tegemist on puudusega, mille kõrvaldamine ei ole võimalik. Muus osas jätkub järelevalve kohtutäiturimäärustikus sätestatud korras (kohtutäiturimäärustiku § 70). KTS § 56 sätestab kohtutäituri distsiplinaarsüüteod; § 57 lg 1 distsiplinaarkaristused, milleks on noomitus, rahatrahv ja ametist tagandamine; § 57 lg 3 ja 4 ning § 60 sätestavad distsiplinaarkaristuse määramise pädevuse; § 59 distsiplinaarmenetluse algatamise; § 61 distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad; § 62-63 korduva karistamise keelu ning § 64 distsiplinaarkaristuse kustumise. Neist sätetest tuleneb, et järelevalvemenetluse tulemusena viitab järelevalve teostaja puudustele kohtutäituri töös ning annab ettekirjutusega täiturile tähtaja oma kutsetegevuse õigusaktidega kooskõlla viimiseks; distsiplinaarmenetluse tulemusena võib aga kohtutäiturit oma kohustuste süülise rikkumise eest karistada. Kohus märgib, et järelevalvet ja 6

§ 55

lg 3 p 5 kohaselt peab pankrotihaldur andma järelevalveametnikele oma tegevusest aru ja esitama oma tegevuse kohta dokumente.

§ 70

lg 5 p 1 sätestab vastavalt, et Justiitsministeeriumil on järelevalve teostamiseks õigus saada haldurilt vajalikku teavet ja dokumente. Riigikohtu praktikast avaliku teenistuse valdkonnas tuleneb, et distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt sarnane süüteomenetlusega, milles ametnikule laieneb süütuse presumptsioon. See tähendab muuhulgas, et distsiplinaarmenetluses ei pea ametnik iseenda vastu tunnistama ning seletuse andmata jätmise eest ei tohi ametnikku eraldi karistada (haldusasi nr 3-3-1-38-09, p 11-12). Kohtu arvates on see distsiplinaarmenetluse üldine põhimõte, mis on kohaldatav ka pankrotihaldurite puhul. Seega on menetlusaluse halduri õiguslik positsioon järelevalve- ja distsiplinaarmenetluses mõnevõrra erinev. Käesolevas asjas on justiitsminister kaebajale karistuse määramisel arvestanud sellega, et kaebaja ei esitanud menetluse käigus nõutud selgitusi ega vastanud Justiitsministeeriumi järelepärimistele (käskkirja nr 28-d lk 10). 12. Kohus leiab, et kuna pankrotihaldurite üle teostatava riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse näol on tegemist kahe erineva menetlusega, mille eesmärgid on erinevad, isiku õiguslik positsioon neis kahes menetluses võib olla erinev ning

ei sätesta selgelt, millal ja millistel tingimustel läheb justiitsministri läbiviidav riiklik järelevalve üle justiitsministri läbiviidavaks distsiplinaarmenetluseks, tuleb justiitsministril menetlusalust isikut sellest eraldi teavitada. Vastasel korral oleks mitteadvokaadist pankrotihaldurid, kelle asja menetleb justiitsminister, halvemas olukorras kui pankrotihaldurina tegutsevad advokaadid või pankrotihaldurid, kelle distsiplinaarasja menetleb koja aukohus. Menetlusalusele isikule peab ka justiitsministri läbiviidavas menetluses olema selge, millist (milliste potentsiaalsete tagajärgedega) menetlust tema suhtes parajasti läbi viiakse. Kohus märgib, et ka kohtutäiturite puhul võib järelevalvemenetluse tulemuste põhjal alustada distsiplinaarmenetlust, kuid sellest tuleb menetlusalust isikut teavitada (KTS § 59 lg 2). Samamoodi nähakse distsiplinaarmenetluse eraldi algatamine ette juhul, kui süüteo oletatavat toimpanemist asub menetlema aukohus (KTS § 101 ja 102). Käesolevas asjas ei ole vastustaja kaebajat selgesõnaliselt teavitanud, millal järelevalvemenetlus muutus distsiplinaarmenetluseks. 13. Eespool toodud põhjustel leiab kohus, et justiitsminister ei saa määrata pankrotihaldurile järelevalvemenetluse tulemusena distsiplinaarkaristust, vaid järelevalve käigus distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel tuleb justiitsministril läbi viia distsiplinaarmenetlus, teavitades pankrotihaldurit distsiplinaarmenetluse alustamisest. Distsiplinaarmenetlus on haldusmenetlus ja

-s asjakohaste normide puudumisel saab distsiplinaarmenetluse läbiviimisel lünki täita haldusmenetluse seaduses sätestatuga (nt § 35 haldusmenetluse algatamine; § 40 menetlusosalise ärakuulamine; § 56 haldusakti motiveerimine jne), kuigi õigusselguse huvides võiks täpsustused teha

-s. Käesolevas asjas on vastustaja korduvalt rõhutanud, et kaebaja suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust läbi viidud, ometi on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus.

1. Kaebaja on seisukohal, et teda ei ole enne distsiplinaarkaristuse määramist nõuetekohaselt ära kuulatud. Vastustaja arvates ei ole ärakuulamispõhimõtet rikutud, sest Justiitsministeerium saatis kaebajale e-kirjaga korduvalt järelepärimisi, sh pärast seda, kui kõik rikkumised olid tuvastatud, seega oli kaebajal võimalus esitada selgitusi ja vastuväiteid. Toimiku materjalidest selgub, et järelevalveametnik saatis
2. ja
3. aprillil 2009 e-posti aadressile xxxxxxxx@haldur.just.ee järelepärimised, milles palus kaebajal selgitada, miks on täitmata kohtumäärus, milles kohus nõudis pankrotihaldurilt

§ 132, § 126 lg 6 ja § 165 7