3-11-2686/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-11-2686 Otsuse tegemise aeg ja koht 21.märts 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Politseiprefektuuri 19.10.2011 käskkirja nr 357 tühistamiseks, teenistusse ennistamise kohustamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Asja läbivaatamise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.
2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 21.märtsist 2012 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 20.aprillil 2012 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. 19.10.2011 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Politseiprefektuuri politseikolonelleitnant Tarmo Kohv käskkirja nr 357, millega vabastas XXX politseiteenistusest korruptsioonivastase seaduse § 27 lg 3, avaliku teenistuse seaduse § 65, § 112, töölepingu seaduse § 71 ning haldusmenetluse seaduse § 73 lg 1 ja § 75 lg 1 alusel (tl 12-13). Käskkirja kohaselt jõustus tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 13.10.2011 määrusest väärteoasjas nr 4-104410 kohtuvälise menetleja 16.11.2010 otsus väärteoasjas nr 210010000001, millega karistati Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemat XXX korruptsioonivastase seaduse § 263 alusel sama seaduse § 19 lõikes 1 ettenähtud väärteo – töökohapiirangu rikkumise eest. Väärteomenetlusega tuvastati, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult ja teadlikuna oma tegevuse vastuolust korruptsioonivastase seadusega ning püüdis oma käitumist varjata ja näiliselt seadustada tasu saamisega enda osalusega osaühingu kaudu. Arvestades asjaolu, et XXX täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra, asuti seisukohale, et XXX on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saadud pidada võimalikuks XXX teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses ja sellel põhjusel otsustati XXX ka teenistusest vabastada. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
4. XXX esitas kohtule kaebuse, milles palub Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri prefekti politseikolonelleitnandi Tarmo Kohvi 19.10.2011 käskkiri nr 357 tühistada, kohustada välja andma haldusakt, millega ennistatakse kaebaja teenistusse, välja mõista saamata jäänud tasu teenistusest sunnitud puudutud aja eest ja välja mõista vastustajalt kaebuse rahuldamise korral menetluskulud summas 323,97 eurot. Kaebaja leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Politseiprefektuuri politseikolonelleitnant T.Kohv on oma käskkirjas lähtunud ebaõigetest faktilistest asjaoludest, tõlgendanud vääralt mitmeid õigusnorme ning meelevaldselt lõpetanud temaga teenistussuhte. Kaebaja leiab, et viitamisest ja asjaolude loetlemisest ei piisa motiveerimiskohustuse täitmiseks, vaid oluline on faktiliste ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline ja sellest tulenevalt veenev sidumine. Kaebaja järeldab, et vastustaja on uurimispõhimõtet puudulikult teostanud, kuna käesoleval juhul ei ole haldusorgan välja selgitanud olulise tähtsusega asjaolusid ega andnud menetlusosalisele võimalust esitada selgitusi ja vastuväiteid. Käskkirjas esitatud vastustaja väited on oletuslikud, tuginedes vaid kohtuvälise menetleja hinnangutele ja tõlgendustele. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme – ebaõigesti teostanud kaalutlusõigust, mistõttu vaidlustatud käskkiri ei ole proportsionaalne ja menetlusnormide rikkumine on viinud sisuliselt ebaõige otsuseni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei ole XXX nõuded põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja ei ole menetlusnorme rikkunud ega lähtunud ebaõigetest faktilistest asjaoludest, mistõttu ei saanud need viia ebaõige otsuseni. Vastustaja väidab, et nii nagu nähtub ka vaidlustatud käskkirjast, on ta lähtunud põhilisest hindamiskriteeriumist – aususkohustusest – ja teinud järelduse, et ametnik, kes on olnud ebaaus ja toime pannud isegi väärteo, ei ole sobiv töötama Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välipiiri teabe talituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemana, kuna kaebajale laienes jäägitu aususe ja eriti kõrge usalduse nõue. Vastustaja on seisukohal, et teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel on väärteomenetluses tehtud otsuse asjaolude vaidlustamine õiguslikult lubamatu, mistõttu palub jätta kohtul tähelepanuta need kaebaja vastavad väited. Vastustaja väidab, et kuna kaebajale oli vägagi hästi teada väärteoasja otsus, siis lisaandmete saamiseks puudus vajadus. Kaebaja kuulati korduvalt nii väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametniku kui ka kohtu poolt üle ja tal oli võimalus oma seisukohtade esitamiseks. Kaebaja on järjekindlalt oma rikkumist õigustanud ja väitnud, et ta ei ole seadust rikkunud ega olnud ebaaus. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 2
6. Kohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
7. Vaidlust ei ole antud haldusasjas selles, et kaebuse esitaja XXX pani toime süüteo. Süüteoasjas ei ole vaidlust, et menetlusalune isik oli ametiisik ja varemkehtinud ning kehtiva seaduse mõttes töökohapiiranguga. Kõik kaebaja väited, mis on seotud väärteomenetlusega ja puudutavad väärteomenetluses tehtud otsuse asjaolusid, jätab kohus tähelepanuta, kuna kaebaja ei saa esitada seisukohti ja väiteid asjas, milles on lahend juba jõustunud.
8. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on vaidlustatud käskkirja koostamisel rikkunud menetlusnorme ja puudulikult täitnud põhjendamiskohustust. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-79-08 punktis 27 märkinud, et kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Vaidlustatud käskkirjas (tl 12-13) on viidatud 16.11.2010 väärteoasjas nr 210010000001 tehtud otsusele (tl 43-45), millega kaebajat karistati korruptsioonivastase seaduse § 263 alusel sama seaduse § 19 lõikes 1 ettenähtud väärteo – töökohapiirangu rikkumise eest ja mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu 13.10.2011 määrusega (tl 51-55). Seega viide vaidlustatud käskkirjas mahukale ja kirjalikke tõendeid sisalduvale väärteoasjale (vt kohtutoimiku lisa - väärteoasja nr 210010000001 toimik, kokku 74 lehte) on kohtu arvates piisav, sest teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailne informatsioon paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks ja ebaproportsionaalseks võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Väärteoasjas tuvastati, et ametnik pani väärteo toime tahtlikult ja teadlikuna oma tegevuse vastuolust korruptsioonivastase seadusega ning püüdis oma käitumist varjata ja näiliselt seadustada tasu saamisega enda osalusega osaühingu kaudu. Kohtu hinnangul nähtub käskkirjast aga oluline kaalutlus, miks ei olnud võimalik teenistussuhet XXX jätkata. Käskkirjas on rõhutatult märgitud, et XXX täidab ametikohta, millel teenimine eeldab jäägitut ausust ja eriti kõrget usalduse määra ja asuti seisukohale, et XXX on korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteo toimepanekuga olulisel määral kahjustanud usku tema aususesse ja usaldusväärsusesse, mille tõttu ei saa pidada võimalikuks XXX teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Vastustaja on lähtunud põhilisest hindamiskriteeriumist – aususkohustusest – ja teinud õige järelduse, et ametnik, kes on olnud ebaaus ja toime pannud isegi väärteo, ei ole sobiv töötama Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse ebaseadusliku sisserände tõkestamise teenistuse vanemana. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale laienes jäägitu aususe ja eriti kõrge usalduse nõue ning väärteo toimepanemisega kahjustas ta olulisel määral usku oma aususesse ja usaldusväärsusesse, mistõttu ei ole mõeldav, et XXX jätkab politseiametnikuna teenistust politseiasutuses. Ja kuigi diskretsiooniõiguse teostamisel on vastustajal kaalutlusvabadus lähtuvalt ametikohale esitatavatest nõuetest, peab politseiasutuses töötav kõrgem ametnik siiski vastama eelkõige siseministri 14.12.2009 määrusega nr 66 vastu võetud „Politseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti kõrgema ametniku kutsesobivusnõuded, sh haridusnõuded ning nende kontrollimise tingimused ja kord“ § 1 lg 1 p 1 nõuetele, st peab olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas ning millel puuduvad alternatiivsed 3 mööndused. Politseiametnikule esitatav aususkohustus on ülitähtis, mis on üldtuntud asjaolu ja mis nähtub ka politseiametniku vandetekstist: „Astudes politseiteenistusse, annan mina, (ees ja perekonnanimi) vande olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale, juhinduda kõrvalekaldumatult seadustest ning rakendada minule antud võimu õiglaselt ja erapooletult ning täita ausalt ja kohusetundlikult teenistuskohustusi“.
9. Riigikohus asus oma lahendis nr 3-3-1-54-03 seisukohale, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et vaidlustatud käskkirjas on selgelt viidatud põhilistele asjaoludele, mille tõttu ei saanud vastustaja pidada võimalikuks kaebaja teenistuse jätkamist politseiametnikuna politseiasutuses. Kaebajale oli väga täpselt teada väärteoasja otsus, mistõttu puudus põhjendatud vajadus esitada täiendavaid tõendeid politseiteenistusest vabastamisel. Vaidlustatud käskkiri on menetlus- ja vormivigadeta, samuti on diskretsiooniotsus kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, käskkirjas on viidatud seaduslikule alusele ja ei ole väljutud diskretsiooni piiridest, mistõttu käskkirja tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus, siis jäävad ka kaebaja teised nõuded rahuldamata.
10. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 4