Obsah (6)

§ 171§ 175§ 29§ 186§ 1§ 6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Mõtsnik Otsuse tegemise aeg ja koht 30.jaanuar 2013.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-12-48357 Tsiviilasi SMNAS avaldus B OÜ pankroti v

§ 171

lg 1 järgi võib võlgnik esitada uue võlausaldaja vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik on vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kohtule kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb lahendada võlausaldaja nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldajal nõude kehtivuse, olemasolu, sissenõutavuse ja muud küsimused. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal tekkinud võlgniku vastu, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu ei tõenda nõude loovutamise leping, vaid nõude tõendamiseks peab võlausaldaja esitama nõude olemasolu tõendavad algdokumendid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud oma lahendites (nt 3-2-1-50-05), et nõude olemasolu peab tõendama võlausaldaja. Nii on PankrS § 15 lg 2 p. 1 ja § 31 lg 1 lause 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-

1. Riigikohus on
2. märtsi 2002.a. otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga. Kohus ei nõustu võlausaldaja seisukohaga, et võlgnik ei ole liisingulepingu I aluseks olevaid esemeid tagastanud. EEAS 11.04.
3. a kirjast nähtub alljärgnev: Liisingulepingu alusel B OÜ-le antud seadmete tagastamisel EEAS-le ilmnes /…/ ning EEAS-le tagastatud seadmete tegelik maksumus aga moodustab /…/. Eeltooduga on ümber lükatud võlausaldaja 3 pankrotiavalduse aluseks olev asjaolu, et vaidlusaluseid seadmeid ei ole EEAS-le tagastatud. Kuivõrd vaidlusalused seadmed on tagastatud, nõustub kohus võlgniku seisukohaga, et võlausaldaja nõue ei saa tuleneda asjaolust, nagu ei oleks seadmeid EEAS-le tagastatud. Hagimenetluses vajab tuvastamist võlausaldaja nõude summas 160 466,08 eurot kujunemine võlgniku vastu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on EEAS esitanud võlgnikule kapitalirendilepingust tulenevaid kreeditarveid kokku summas 542 940,30 eurot. Kas ja millises ulatuses nõue võib võlausaldajal olla võlgniku vastu, vajab tõendamist hagimenetluses. Nõude loovutamise lepingus ei ole üleantavaid nõudeid konkreetselt määratletud. Kohus nõustub võlgniku seisukohaga, et seotus liisingulepingu lisas a määratletud seadmetega ei ole piisav, et tuvastada selge nõude olemasolu. Sellise määratluse alla võivad kuuluda erinevad materiaalõiguslikud nõuded nagu asjade väljaandmise nõue, kahju hüvitamise nõu jms. Samuti vajab tuvastamist, millal muutus võlausaldaja nõue sissenõutavaks. Kohus on seisukohal, et ka liisingulepingu II osas vajab hagimenetluse tuvastamist võlausaldaja nõude materiaalõiguslik alus ja nõude kujunemine. 23.08.2010.a. nõude loovutamise ja liisingulepingu esemete omandiõiguse üleandmise lepingu punktidest 1.2 ja 1.4 on antud lepingu esemeks: Liisingulepingust II tulenev nõue võlgniku vastu summas 63 891,33 eurot, mis koosneb vara jäägist, viivistest ning vara tagastamise kuludest (punkt 1.2); Liisingulepingu II esemeks olnud serverite omandi üleandmine (1.4).

§ 175

lg 2 järgi võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kohus nõustub võlgniku seisukohaga, et liisingulepingu esemete omandi üleandmise kohustuse osas on võlausaldajaks võlgnik, mistõttu peab kohustuse kehtivale üleandmisele eelnema võlgniku nõusolek.

§ 175

lg 2 järgi on kohustuse üleandmise lepingu käsutustehing kehtetu, kui võlausaldaja sellele nõusolekut ei anna. Seega ei saa kohustus võlgniku suhtes üle minna, kui võlgnik seda heaks kiitnud ei ole. Võlgniku nõusolek antud tehingu tegemiseks puudub. Hagimenetluses vajab tuvastamist poolte tahe ülaltoodud lepingu sõlmimisel ja kas antud leping võiks olla täies ulatuses tühine. Tulenevalt

§ 29

lg-st 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 1 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada eelkõige ka lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi ning sama sätte p 3 kohaselt lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Nõude loovutajata ei ole poolte ühist tahet võimalik tuvastada. Hagimenetluses vajab tuvastamist ka võlgniku tasaarvestusnõude kehtivus võlausaldaja vastu. Võlgniku vastuväidete kohaselt on võlgnikul võlausaldaja vastu nõue summas 2 234 520 eurot (1 080 000 eurot põhivõlgnevust ning 1 154 520 eurot viivisevõlgnevust). Võlgnik tegi oma 17.01.

1. a menetlusdokumendis alternatiivse protsessuaalse tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas võlausaldaja nõude, mis tuleneb liisingulepingust I summas 160 466,08 eurot ning liisingulepingust II summas 63 891,33 eurot, oma nõudega summas 2 234 520 eurot. Tasaarvestuse tulemusena võlgneb võlausaldaja võlgnikule 2 010 162,59 eurot (arvestades seisuga 22.10.
2. a välja arvestatud viivist), millest 1 080 000 eurot moodustab põhivõlg ning 930 162,59 eurot viivis.

§ 186p 2 kohaselt on üheks võlasuhte lõppemise aluseks tasaarvestus.

Tasaarvestuse tulemusena lõpevad vastastikused rahalised nõuded kattuvas osas ühe poole tahteavalduse alusel kujundusõigusena. Seega tasaarvestuse kehtivuse korral puudub võlausaldajal nõue võlgniku vastu. Võlausaldaja on tuginenud väitele, et võlgnikul puudub õigus nõudele tugineda ja et võlgnik on 24.07.

1. a nõude loovutanud. Samas 4 puudub vaidlus selles, et tsiviilasjas nr 2-12-42722 on võlausaldaja esitanud vastuväite, et 24.07.
2. a võlgniku poolt nõude loovutamise leping ei kehti. Kohus leiab, et selline võlausaldaja vastuoluline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Riigikohus on oma
3. märtsi 2009 lahendis nr 3-2-1-7-09 juhtinud tähelepanu sellele, et

§ 1

lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad tehingupooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus on seisukohal, et hagimenetluses vajab tuvastamist, kas ja millises ulatuses on võlgnik vaidlusaluseid liisingulepinguid rikkunud, kas võlausaldajal on kehtiv nõue võlgniku vastu, millal see on muutunud sissenõutavaks, kas võlausaldaja on kehtivalt omandanud vaidlusalused nõuded ja kas võlgniku on kehtivalt tasaarvestanud oma nõude 17.01.2013. a tasaarvestusavaldusega võlausaldaja vastu. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Kuivõrd võlausaldaja nõue vajab tõendamist hagimenetluses, ei oma ebaselge nõude alusel pankrotihoiatuse esitamine võlgnikule tähendust. Seetõttu ei anna kohus hinnangut poolte väidetele ja vastuväidetele, mis puudutavad pankrotihoiatuse kättetoimetamist võlgnikule. Lisaks eelnevale märgib kohus, et puudub alus PankrS § 10 lg 2 p 4 kohaldamiseks, kuna võlgniku 07.03.1011.a e-kirjast EEAS-le ei saa teha järeldust selle kohta, et võlgnik oleks tunnistanud oma maksejõuetust. Antud kirjast nähtuvalt soovis võlgnik liisingulepingu I esemeks olnud vara EEAS-le tagastada, mis on ka toimunud. Samuti on EEAS esitanud võlgnikule kreeditarved. Seega on pooled antud kirja alusel lahendanud liisingulepingust I tulenevat õigussuhet. Samuti ei ole alust kohaldada PankrS § 10 lg 2 p 3, kuna maksuvõla olemasolu, seadusest tulenevate deklaratsioonide esitamata jätmine ja sellest tulenevate teadete avaldamine ning võlgniku teatud vara realiseerimine täitemenetluses ei ole käsitletav võlgniku poolt vara hävitamise, raiskamise või peitmisena või raskete juhtimisvigadena, mille tagajärjel oleks võlgnik muutunud maksejõuetuks. Eeltoodud põhjendustel tuleb võlgnikule ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 alusel tuleb menetluskulud jätta pankrotiavalduse esitaja kanda. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik 6