TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-870 Otsuse kuupäev 19.10.2011.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi OÜ Pesulux kaebus Jõhvi Vallavalitsuse kohustami

§ 92lg 1 kohaselt läks veetorustike omandiõigus OÜ-le Pesulux.

Täiendavalt kinnitavad veetorustike kuulumist Jõhvi linnas Malmi tn, Narva mnt, Pargi tn, Puru tee ja Raudtee tn piirkonnas kinnistute omanike kirjalikud kinnitused selle kohta, et nad tunnustavad veetrasside kuulumist OÜ-le Pesulux ja nad on nõus veetorustike asumisega nende kinnistul. Eeltoodule lisaks on Jõhvi linnas asuvate Narva mnt 13 kuni 84, Lille ja Raua tn veevarustuse ringvõrgu kuulumist OÜ-le ZET-Net enne 10.02. 2000 ostu- müügilepingu sõlmimist, kinnitanud Jõhvi Linnavalitsus 06.07.1999 korraldusega nr 451. Jõhvi linnas Malmi tn asuvate joogiveetrasside kuuluvust OÜ-le Pesulux on tunnustanud ka Jõhvi Linnavalitsus 18.10.2005, kui sõlmiti OÜ Pesulux ja Jõhvi Linnavalitsuse vahel leping reguleerimaks pooltevahelisi suhteid. Samuti on Jõhvi Vallavalitsus tunnustanud veetorustike asukohaga Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee, Jõhvi kuuluvust OÜ-le Pesulux enda 08.02.2011 korralduse nr 1454 lisas. Korraldusega määratud ja sellele lisatud projekteerimistingimuste p. 1.2. on Jõhvi Vallavalitsus selgesõnaliselt sedastanud, et eelnimetatud piirkonnas on trasside omanikuks OÜ Pesulux. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ehitusseaduse (EhS)§ 56 lg 2 kohaselt on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Seega ei oma vallasasja omandiõiguse tuvastamisel ehitisregistri kanne omaniku kohta primaarset tähendust ja omandiõiguse olemasolu on võimalik tõendada ka muude dokumentidega. Kaebuse esitaja leiab, et Jõhvi Vallavalitsus on leidnud põhjendamatult, et käesoleva ajani ei ole OÜ Pesulux Jõhvi Vallavalitsuselt taotlenud kasutusloa väljastamist, mistõttu kohalik omavalitsus ei saa olla kindel, et OÜ Pesulux veetrasse võib kasutada inimeste tervisele ohutult joogiveega varustamiseks. Selline väide on alusetu, sest Terviseameti Virumaa Tervisekaitsetalitus on 29.05.2009 OÜ-le Pesulux väljastanud loa joogivee müümiseks Malmi ja Pargi tänava piirkonnas ning aadressidel Narva mnt 30, 36, 137, mis kehtib kuni 30.05.2012. Samuti on Keskkonnaameti Viru regioon pikendanud OÜ Pesulux vee erikasutusluba L.VV.IV-46122 seoses uue vee erikasutusloa menetlustähtaja pikendamisega. OÜ Pesulux on seisukohal, et veetrassidele kasutuslubade taotlemine on eraldiseisev menetlus ja kasutuslubade olemasolu või puudumine ei ole takistuseks OÜ Pesulux vee-ettevõtjaks määramisel ega tegevuspiirkonna kehtestamisel. Vee-ettevõtja määramise menetlemisega on lahutamatult seotud vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine, mistõttu tuleb Jõhvi Vallavolikogul otsustada ka see küsimus. Volikogul tuleb lähtuda otsuse tegemisel sellest, kes on konkreetses piirkonnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik ning milline on ehitise omaniku tahe. Kohalik omavalitsus ei saa kehtestada sunniviisiliselt ühe äriühingu tegevuspiirkonnaks ala, kus asuvad ainult teisele äriühingule kuuluvad veetrassid või võimaldada teisel isikul tegutsemist piirkonnas, kus asuvad ainult ühele isikule kuuluvad veetrassid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Jõhvi Vallavalitsus ei ole mõistliku aja jooksul edastanud OÜ Pesulux ettepanekut Jõhvi Vallavolikogule. Kaebuse esitaja leiab ka, et haldusorganil puudub õigus käituda vastuolus hea halduse tavaga. Vastupidiselt sellisele keelule on Jõhvi Vallavalitsus asunud OÜlt Pesulux nõudma tõendeid selle kohta, mille eesmärgiks on tõendada Jõhvi Vallavalitsusele juba teadaolevat fakti - seda, et veetorustikud Jõhvi linnas Malmi tn, Pargi tn, Puru tee ja Narva mnt piirkonnas kuuluvad OÜ-le Pesulux. Samuti on Jõhvi Vallavalitsus asunud nõudma OÜ-lt Pesulux selliste tingimuste täitmist vee-ettevõtja määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks, mis ei tulene ÜVVKS, veeseadusest ega selle alusel kehtestatud määrusest. Sellise tegevuse vajadust ja eesmärki ei ole haldusorgan selgitanud ega suutnud põhjendada. Seega ei saa hea halduse põhimõttega olla kooskõlas Jõhvi Vallavalitsuse tegevus, millega põhjendamatult koormatakse juriidilist isikut ja keeldutakse tegemast otsust, mille tegemise kohustus haldusorganil tegelikkuses lasub. Kaebuse esitaja palub kohustada Jõhvi Vallavalitsust edastama OÜ Pesulux taotlus vee-ettevõtja määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks Jõhvi Vallavolikogule koheselt, arvates kohtuotsuse 3 jõustumisest. Kohustada Jõhvi Vallavolikogu tegema otsust Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tänava piirkonnas joogivee ettevõtja määramise kohta. Kaebus nr. 3-11-1223. 18.05.2011 esitas OÜ Pesulux Tartu Halduskohtule kaebuse Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011 otsuse nr. 112 tühistamise nõudes. Kaebuste kohaselt määrati Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001 otsusega nr 109 Jõhvi linna veeettevõtjaks OÜ Jõhvi Veemajandus ja kaebaja (OÜ Pesulux, endise ärinimega OÜ Teklas Teenindus). OÜ-le Teklas Teenindus kehtestati tegevuspiirkonnaks Jõhvi linnas Malmi tänava piirkond ja OÜ Jõhvi Veemajandus tegevuspiirkonnaks kogu ülejäänud Jõhvi linna haldusterritoorium. Vastavalt otsusele kohustus Jõhvi linn üle andma OÜ-le Pesulux ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni Jõhvi linna Malmi tn ja osaliselt Pargi tn piirkonnas, kuid Jõhvi linn seda ei teinud. OÜ Pesulux oli sunnitud rajama 2001 alguses vastavasse piirkonda täiendavaid veetrasse. 31. detsembril 2010 esitas OÜ Pesulux Jõhvi Vallavalitsusele avalduse, milles palus määrata Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tn piirkonnas joogivee ettevõtteks OÜ Pesulux. Jõhvi Vallavalitsus saatis OÜ-le Pesulux 12.01.2011 kirja nr 9-2.2/8522-1, milles palus OÜ-1 Pesulux esitada veetrasside kuuluvust tõendavad dokumendid vallavalitsusele hiljemalt 20.01.2011. OÜ Pesulux esitas Jõhvi Vallavalitsusele põhjendatud taotluse puuduste kõrvaldamiseks koos vallavalitsuse poolt nõutud Malmi ja Pargi tn piirkonnas asuvate veetrasside omandiõigust tõendavate dokumentidega 22.02.2011, ning palus määrata Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tn piirkonnas vee-ettevõtjaks OÜ Pesulux. 09.03.2011 esitas OÜ Pesulux Jõhvi Vallavalitsusele järelpärimise ja palus selgitada, kas OÜ Jõhvi Veemajanduse juhatuse liikme ja abivallavanema Priit-Aulis Kesleri tegevuses ei esine huvide konflikti seoses veeerikasutuslubade väljastamisega ning millistel põhjustel on OÜ Jõhvi Veemajandus väljunud oma tegevuspiirkonnast. Kuigi Jõhvi Vallavalitsus esitas lühikese vastuse, et P.-A. Kesleri tegevuses ei esine huvide konflikti, ei ole käesoleva hetkeni suutnud Jõhvi Vallavalitsus esitada OÜ-le Pesulux vastust, miks linna osalusega OÜ Jõhvi Veemajandus oma tegevuspiirkondadest on väljunud. 06.04.2011 esitas OÜ Pesulux taotluse nr 1/239-T enda joogivee ettevõtteks määramiseks Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas. Käesoleva ajani on OÜ Pesulux mõlemad taotlused vee-ettevõtjaks määramise kohta Jõhvi Vallavolikogule otsustamiseks edastamata. 20.04.2011 tegi Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112, millega muutis Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001 otsuse nr 109 „Jõhvi linna vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkondade kehtestamine" p-e 1 ja 2 ning asendas „OÜ Jõhvi Veemajandus" sõnadega „OÜ Järve Biopuhastus“. Otsuse tegemisel on tuginetud ÜVVKS § 7 lg-le 21 ja 3 ning võetud aluseks OÜ Järve Biopuhastus ettepanek ning asjaolu, et OÜ Jõhvi Veemajandus (likvideerimisel) trassid on OÜ Järve Biopuhastus valduses. Võttes arvesse Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001.a. otsust nr 109, on Jõhvi Vallavolikogu määranud kogu Jõhvi linnas, v.a. Malmi ja osaliselt Pargi tn, veeettevõtjaks OÜ Järve Biopuhastus. 06.05.2011 pöördus OÜ Järve Biopuhastus OÜ Pesulux poole kirjaga, milles leiti, et otsusest nr 112 ja otsusest nr 109 tuleb OÜ Järve Biopuhastus ja OÜ Pesulux vahel sõlmida leping ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks. Oma kirjaga on Jõhvi Vallavalitsus asunud nõudma tõendeid, mis on Jõhvi Vallavalitsusel olemas või mis ei oma vee-ettevõtja määramisel tähendust ja mida OÜ Pesulux on Jõhvi Vallavalitsusele korduvalt selgitanud. OÜ Pesulux on seisukohal, et Jõhvi Vallavolikogu otsus nr 112 rikub tema subjektiivseid õigusi ning on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane. Kaebaja palub, et kohus tühistaks Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112, millega määrati Jõhvi linnas vee-ettevõtjaks OÜ Järve Biopuhastus ja kehtestatakse tema tegevuspiirkonnaks kogu Jõhvi linn, v.a. Malmi ja osaliselt Pargi tn. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112 tegemisega sisuliselt keeldunud OÜ Pesulux taotluste rahuldamisest ja määranud OÜ Järve Biopuhastus vee-ettevõtjaks piirkondades, kus asuvad OÜ-le Pesulux kuuluvad trassid. Selgitusi, miks on OÜ Pesulux taotlused vee-ettevõtjaks määramise kohta jäetud rahuldamata, ei 4 ole OÜ Pesulux saanud. Samuti on jäetud põhjendamata, millistel kaalutlustel on loodud olukord, kus OÜ Pesulux on kohustatud sõlmima temale kuuluvate veetrasside kasutusõiguse lepingu OÜga Järve Biopuhastus, kuigi OÜ Pesulux soovib tegutseda vee-ettevõtjana ja varustada oma klientide kinnistute veevärki ühisveevärgi kaudu joogiveega. Jõhvi Vallavolikogu on rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 lg-st 2 tulenevat õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Samuti on haldusorgan rikkunud PS §-st 12 tulenevat üldist võrdsuspõhimõtet isikute kohtlemisel, PS §-st 14 tulenevat õigust heale haldusele, õiguspärasele menetlusele ning õigusnormide järgmisele täidesaatva võimu poolt ning piiranud põhjendamatult PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Vastustaja on eiranud ka PS § 3 lg-st 1 tulenevat põhiõiguste piiramise seadusliku aluse põhimõtet, mis võimaldab avaliku võimu kandjal teostada täidesaatvat riigivõimu üksnes seadusest tuleneva volituse alusel. Jõhvi Vallavolikogu 20. aprilli 2011.a. otsus nr 112 on formaalselt õigusvastane. Formaalse õiguspärasuse raames hinnatakse haldusakti andmisele kehtestatud pädevus-, vormi- ja menetlusnõuetest kinnipidamist. Vallavolikogu otsustele kohalduvad HMS-s sätestatud nõuded. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112 andmisel on järgitud pädevusnorme, ei ole otsus haldusaktile esitatavate üldtunnustatud nõuete kohaselt põhjendatud ja selle andmisel ei ole peetud kinni menetlusnõuetest. Seega on nimetatud otsus juba puhtformaalselt õigusvastane. Vastustaja otsus nr 112 ei ole selge ja üheselt mõistetav. Vorminõuetest kinnipidamise hindamisel on kohustuslik järgida, et haldusakt on selge ja üheselt arusaadav (HKMS § 55 lg 1), haldusaktis on viide selle vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta (HKMS § 57 lg 1) ning haldusaktist nähtub selle andnud haldusorgan, haldusorgani juhi või tema poolt volitatud isiku nimi ja allkiri, haldusakti väljaandmise aeg ning muud õigusaktiga ettenähtud andmed (HKMS §55 lg 4).Kaebuse esitaja hinnangul on Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112 tegemisel eiranud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuet. Otsusest nr 112 on võimalik tuletada, et Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001.a. otsus Jõhvi linna vee-ettevõtjate määramise ja tegevuspiirkondade kehtestamise kohta jääb jõusse ning OÜ Pesulux jääb vee-ettevõtjaks ainult Malmi ja osaliselt Pargi tn piirkonnas. Samas on kaebaja esitanud kõikvõimalikud tõendid ja taotlused selle kohta, et temale kuuluvad veetrassid asuvad Jõhvi linnas ka muudes piirkondades kui Malmi ja Pargi tn-1, ta soovib oma klientide varustamist joogiveega jätkata ja tal on olemas selleks vajalik kehtiv vee-erikasutusluba ning Terviseameti 29. mai 2009.a. luba joogivee müümiseks. Samuti on Terviseamet 10. mail 2011.a. inspekteerinud OÜ-le Pesulux kuuluvat veevärki asukohaga Jõhvi linn, Malmi tn, Pargi tn ja Narva mnt ning leidnud veevärgi inspekteerimise aktis nr VIT11JD0016E, et müüdav joogivesi on tervisele ohutu. See, millistel alustel OÜ-le Pesulux on seatud kohustus sõlmida OÜ-ga Järve Biopuhastus veetrasside kasutuslepingud, jääb otsuses selgusetuks. Vastustaja on otsuse nr 112 tegemisel rikkunud menetlusnorme - puudulikult täitnud põhjendamiskohustust. HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti faktiline ja õiguslik algus. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on 17. oktoobri 2007.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-139-07 (p. 13) sedastanud, et: „Seega tähendab HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. " Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses nr 112 puuduvad igasugused põhjendused või viited dokumentidele, kus võiksid vastavad põhjendused sisalduda. Otsuses ei nähtu kaalutlused, millest Jõhvi Vallavolikogu on otsuse koostamisel lähtunud. Samuti on jäetud arvestamata kõik kaebaja poolt esitatud taotlused ja tõendid. Seega on sisuliselt loodud olukord, kus kaebajal on võimatu aru saada miks ja millisel alusel otsus tehti ning kas kaebaja õigusi on kitsendatud seaduslikult või mitte. Haldusakti põhjenduses saab eristada kahte osa - haldusakti andmise õiguslikku alust ja faktilist alust. Viitamisest ja asjaolude loetlemisest ei piisa motiveerimiskohustuse täitmiseks, vaid oluline on faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline ja sellest tulenevalt veenev sidumine. 5 Jõhvi Vallavolikogu on otsuse nr 112 tegemise aluseks võtnud järgmised faktilised asjaolud: OÜ Järve Biopuhastus on esitanud ettepaneku ja tema valduses on OÜ Jõhvi Veemajanduse veetrassid. Õiguslikuks aluseks on märgitud ÜVVKS § 7 lg 21, millele tuginemiseks on vajalik kindla eelduse täitmine - veetrass peab olema ettepaneku tegija omandis, mitte valduses. Kuna veetrassid Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn kindlates osades on OÜ Pesulux omandis ja ülejäänud Jõhvi linna veetrassid on OÜ Jõhvi Veemajanduse omandis, siis kaebajale jääb arusaamatuks, miks üldse rahuldati OÜ Järve Biopuhastus ettepanek. Lisaks sellele jääb kaebajale arusaamatuks, miks on Jõhvi Vallavolikogu asunud muutma Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001.a. otsust nr 109, kui vee-ettevõtja määramise ja tegevuspiirkonna kehtestamisel on muutunud õiguslikud alused. Nimelt on Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001.a. otsuse nr 109 tegemisel tuginetud ÜVKKS § 7 lg-le 2 ja 3, samas kui otsuse nr 112 aluseks on ÜVVKS § 7 lg 21 ja lg 3. Mõistmatuks jääb samuti asjaolu, millistel kaalutlustel ei ole volikogu tunnistanud senist otsust kehtetuks ja teinud uut otsust, millega kehtestatakse vee-ettevõtjad, arvestades kõiki ettepanekuid ja taotlejate omandiõigust. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et vastustaja on HMS §-st 56 tulenevat põhjendamiskohustust puudulikult täitnud. Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme - puudulikult kohaldanud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Kuigi kaebaja on Jõhvi Vallavalitsusele esitanud Jõhvi linnas temale kuuluvate veetrasside omandiõigust tõendavad dokumendid, ei pruugi Jõhvi Vallavalitsus olla neid Jõhvi Vallavolikogule esitanud. Isegi kui selline asjaolu on ilmnenud, on Jõhvi Vallavolikogu siiski rikkunud haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet. Asjaolu, et Jõhvi Vallavolikogu teadis Jõhvi linna vee-ettevõtjate määramisel tekkinud vaidlusest, kinnitab Jõhvi Vallavolikogu Arengukomisjoni 20. jaanuari 2011.a. koosoleku protokoll. Nimelt oli koosoleku päevakorras arutelu OÜ Pesulux 05. jaanuari 2011.a. avaliku kirja üle, millega OÜ Pesulux palus Jõhvi Vallavolikogul üle vaadata Jõhvi Linnavolikogu 15. märtsi 2001.a. otsus nr 109. Otsuse nr 112 kõige olulisemaks veaks on sellest järelduv fakt, et justkui kõik veetrassid Jõhvi linnas, v.a. Malmi tn-1 on OÜ Järve Biopuhastus valduses ja OÜ Jõhvi Veemajanduse omandis. Tegemist on haldusorgani poolt loodud väära järeldusega, mis ei põhine ühelgi dokumendil. Vastupidi, haldusorganile esitatud dokumentatsioon näitab, et lisaks Malmi tn-le, kuulub OÜ-le Pesulux veetrasse ka muudel tänavatel. Seega on otsuses nr 112 esitatud vastustaja järelduvad väited oletuslikud, mistõttu tuleb järeldada, et vastustaja on uurimispõhimõtet puudulikult teostanud. Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme - ebaõigesti teostanud kaalutlusõigust (HMS § 4).Käesoleval juhul nähtub otsusest nr 112, et vastustaja on täielikult jätnud arvestamata kaebaja dokumentatsiooni ja selgitused, et veetrassid Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn on tema omandis ja ta soovib veetrasside kaudu klientidele ise joogivett müüa ning seeläbi ettevõtlusega tegeleda. Ka OÜ Pesulux 31. detsembri 2010.a. ja 06. aprilli 2010.a. taotlusi enda vee-ettevõtjaks määramiseks ei ole Jõhvi Vallavolikogu käesoleva hetkeni ära lahendanud. Kaebajal on jäänud vastustaja käitumisest mulje, et viimane on alates 31. detsembrist 2010.a. esimese taotluse esitamises püüdnud pidevalt leida viise, kuidas jätta OÜ Pesulux Jõhvi linnas (v.a. Malmi

1. tn)veeettevõtjaks alusetult määramata. Teiseks on Jõhvi Vallavolikogu otsuse nr 112 tegemisel rikkunud diskretsioonipiire. Nimelt on haldusorgan tuginenud otsuse tegemisel ÜVVKS § 7 lg-le 21, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitab vee-ettevõtja, kui on täidetud järgmised tingimused: eraõiguslik juriidiline isik on vee-ettevõtja; eraõiguslikule juriidilisele isiku omandis on ühisveevärk ja -kanalisatsioon; isik on esitanud ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks. Otsuse nr 112 tegemise aluseks on olnud fakt, et OÜ Järve Biopuhastus valduses, mitte omandis, on Jõhvi linnas asuvad trassid, mis kuuluvad OÜ-le Jõhvi Veemajandus. Juba väide, et kõik veetrassid Jõhvi linnas (v.a. Malmi
2. tn)kuuluvad OÜ-le Jõhvi Veemajandus, on väär. Nimelt Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn asuvad veetrassid kuuluvad OÜ-le Pesulux. 6 Seega ei saanud Jõhvi Vallavalitsus ÜVVKS § 7 lg-le 21 tuginedes üldse OÜ-d Järve Biopuhastus vee-ettevõtjaks kogu Jõhvi linnas kinnitada. Menetlusnormide oluline rikkumine on viinud ebaõige otsuseni. Seega kokkuvõtlikult on kaebaja seisukohal, et vastustaja otsus nr 112 tuleb tühistada juba ainuüksi põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid. Ainuüksi menetlusnõuete rikkumine on viinud ebaõige sisulise otsuseni. Jõhvi Vallavolikogu 20. aprilli 2011.a. otsus nr 112 on materiaalselt õigusvastane. HKMS §-st 54 tulenevalt on haldusakt materiaalselt ehk sisuliselt õiguspärane, kui see on kooskõlas kõrgemalseisvate õigusaktidega, antud volitusnormi alusel, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja õiguse üldpõhimõtteid järgiv. Kuivõrd otsus on oluliste kaalutlusvigadega, piirab põhjendamatult kaebaja ettevõtlusvabadust ja PS § 32 lg-st 2 tulenevat õigust enda omandit vabalt kasutada ning PS § 12 lg-st 1 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele, leiab kaebaja, et otsus nr 112 on materiaalselt õigusvastane. Kaebaja on tõendanud, et OÜ Pesulux omandis on Jõhvi linnas aadressil Malmi tn 2a, 2c, 6A, 6a/lb, 6a/2, 6c, Narva mnt 30, 54A, 80, 82, 122, 136A, 139, 139, 139b, 142, 145, 150a, 150c, Pargi tn 15, 25, 25A, 27A, 27C, 27F, 27H, 27r, 33, 33a, 39, 42, 42a, Puru tee 1, 3, 5 ja Raudtee tn 16, 23, 33, 39, 42, 59, 60 asuvad veetrassid. Selles puudub vaidlus. Samuti on kaebajal olemas vee-erikasutusluba ja Terviseameti luba joogivee müümiseks. PS § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandi kitsendused sätestab seadus. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada üksnes seadusjõulise õigusaktiga (Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsust asjas nr 3-4-1-7-01, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994.a otsuseid asjades nr 111-4/A-l/94 ja III-4/A-2/94 ning Riigikohtu 24. detsembri 2002. a otsust asjas nr 3-41-10-02, samuti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03. detsembri 2007. a otsust asjas nr 3-3-1-41-06). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 03. detsembri 2007. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-41-06 (p. 22) märkinud, et: „Kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega.“ Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalitsuse üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi erinevates piirkondades ebaühtlaselt tagatud. Seega võiks selge ja piisavalt määratletud volitusnormi raames määrusega kohalike eripärade arvestamisele suunatud omandiõiguse piirangute kehtestamine olla PS-iga kooskõlas. Antud juhtumi puhul Riigikohtu poolt viidatud selge ja piisavalt määratletud volitusnorm puudub, mis annaks õiguse omandiõiguse piiranguid kehtestada PS-ga kooskõlas. Seega puudub Jõhvi Vallavolikogul õigus määrata vee-ettevõtjaks OÜ-d Järve Biopuhastus piirkondades, kus veetrassid kuuluvad OÜ-le Pesulux. Otsus nr 112 on lisaks eeltoodule vastuolus ÜVVKS § 7 lg-ga 21, sest vee-ettevõtjaks ei saa määrata isikut, kelle omandis veetrassid ei ole. Otsusest nr 112 nähtuvalt on piisavaks peetud veetrasside OÜ Järve Biopuhastus valduses olemist. Kaebajale teadaolevalt ei ole OÜ-le Järve Biopuhastus üle antud OÜ-le Jõhvi Veemajandus kuuluvaid veetrasse. Ka otsusest nähtuv väide, et kõik veetrassid Jõhvi linnas (v.a. Malmi
3. tn)on OÜ Jõhvi Veemajandus omandis, on väär ja tõendamata, kuivõrd Jõhvi linna kindlates piirkondades asuvad veetrassid kuuluvad OÜ-le Pesulux. 7 Kaebaja on kohtule 30.09.2011 esitanud täiendavad seisukohad koos lisadega. Kaebaja jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde, kuid viitab lisaks Riigikohtu 19. mai 2011.a. otsusele haldusasjas nr 3-3-1-14-11 (p. 17). Kaebuse esitaja ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et veetorustikud on ehitatud seadusvastaselt ja kinnisasjade omanikel puudub veetrasside talumiskohustus. Esiteks on kolmas isik sellise väite esitamisel jätnud tähelepanuta fakti, et OÜ-l Pesulux on enamike kinnisasjade omanike kirjalikud nõusolekud (selle kohta, et veetrasside paiknevad nende kinnistutel) olemas. OÜ ZET-Net on ehitanud enamuse Jõhvi linna territooriumil paiknevad veetrassidest enne 1999. a (sellest on olnud teadlik ka Jõhvi Linnavalitsus) ja võõrandanud need edasi OÜ-le Pesulux. Osade veetrasside ehitus lõpetati (s.t. ehitustegevus oli juba alanud) 1999.a. alguses, kuid kindlasti enne 01. aprilli 1999.a. OÜ Pesulux on seisukohal, et veetrasside ehitamine toimus kinnisasjade omanike nõusolekul. Veetrasside paigaldamine ja sellega seotud ehitustegevus oli kinnisasjade omaniku loata mõeldamatu ja välistatud. OÜ Pesulux peab vajalikuks selgitada, et veetrasside ehitamisel enne 01. aprilli 1999.a. ei tulnud seada kinnistule servituuti veetrassi omaniku kasuks. OÜ Järve Biopuhastus on esitanud 15.02.2011 taotluse (allkirjastatud juhatuse liikme Vladislav Petuhhovi poolt) tema määramiseks Jõhvi linnas vee-ettevõtjaks Priit-Aulis Keslerile, kes on abivallavanem ja samal ajal ka OÜ Järve Biopuhastus nõukogu liige (Jõhvi Vallavalitsuse poolt Tartu Halduskohtule esitatud 30. mai 2011.a. arvamuse lisa 8). Võõrandamislepingute sõlmimiseks OÜ-ga Järve Biopuhastus volitati samuti abivallavanemat P.-A. Keslerit. Kaebaja leiab, et tegelikkuses ei kuulunud 15.02.2011 OÜ-le Järve Biopuhastus ühisveevärk ja -kanalisatsioon, sest 20.04.2011 on Jõhvi Vallavolikogu otsustanud otsusega nr 111 (Jõhvi Vallavalitsuse poolt Tartu Halduskohtule esitatud 30. mai 2011.a. arvamuse lisa 11) alles nõusoleku andmise võõrandada Jõhvi vallale kuuluvate puurkaevude, koos kinnistutega ja veetrassidega, tasuta võõrandamise OÜ-le Järve Biopuhastus. Võõrandatava vara väärtust ei ole Jõhvi Vallavolikogu otsuses märgitud. Kaebaja andmetel omandas OÜ Järve Biopuhastus rajatised alles 21.07.2011. Kuna OÜ-le Järve Biopuhastus ei kuulunud taotletavates piirkondades 20.04.2011 otsuse nr 112 vastuvõtmisel ühisveevärki ja –kanalisatsiooni, ei saanud viimast määrata ka vee-ettevõtjaks. Lähtudes sellest, et OÜ Järve Biopuhastus poolt taotletud piirkondades asuvad rajatised kuulusid Jõhvi vallale kuni 21.07.2011, pidi Jõhvi Vallavolikogu ÜVVKS § 7 lg 3 alusel korraldama eelnevalt avaliku konkursi. Jõhvi Vallavalitsuse ja Vallavolikogu poolt loodi OÜ Järve Biopuhastus 15.02.2011 taotluse menetlemisel ja rahuldamisel näilik ja seadusvastane olukord. Vastustajate vastuväidete kohaselt ei olnud Jõhvi Vallavalitsus tegevusetu kaebaja avalduse menetlemisel ning ei ole rikutud kaebaja subjektiivseid õiguseid. Jõhvi Vallavalitsus on omalt poolt teinud kõik selleks, et menetlus viia läbi just selliselt. Menetluse käigus on Jõhvi Vallavalitsus täitnud HMS § 36 lõikest 1 tulenevat selgitamiskohustust – haldusorgan selgitab menetlusosalisele millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Jõhvi Vallavalitsus selgitas Kaebajale käesoleva arvamuse punktis 1.14 nimetatud kirjas, et vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkonna kehtestamine võetakse Jõhvi Vallavolikogu päevakorda 2011 esimese poolaasta jooksul, kuna üks veeettevõtjatest, OÜ Jõhvi Veemajandus, on likvideerimisel. Samuti selgitati Kaebajale, et veeettevõtja nimetamise ja tegevuspiirkonna kehtestamise otsustamiseks tuleb Jõhvi Vallavalitsusele esimesel võimalusel esitada taotlus veetrassi kasutusloa väljastamiseks koos vastava dokumentatsiooniga. Käesoleva arvamuse punktis 1.24 nimetatud kirjas selgitati Kaebajale, miks peab haldusorgan põhjalikult kaaluma vee-ettevõtja ja tegevuspiirkonna määramist ning paluti esitada menetluses tähtsust omavaid tõendeid. Menetluse läbiviimisel on Jõhvi Vallavalitsus kohaldanud uurimispõhimõtet, mis tuleneb HMS §-st 6. Selleks, et menetlevas asjas selgitada välja olulise tähendusega asjaolusid, palus Jõhvi Vallavalitsus käesoleva arvamuse punktis 1.4 8 nimetatud kirjas Kaebajal esitada täiendavaid andmeid, mis tõendaksid, et veetrassid kuuluvad Kaebajale. Andmete esitamine oli vajalik selleks, et Jõhvi Vallavalitsus saaks olla veendunud, et Kaebaja vastab ÜVVKS §7 lõikele 2¹, mille kohaselt peavad ühisveevärk ja-kanalisatsioon olema eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Samuti esitas Jõhvi Vallavalitsus järelpärimised isikutele, kes andsid menetluses olulist infot. Kaebaja etteheide, justkui oleks Vallavalitsus olnud tegevusetu, ei vasta tõele, sest haldusorgan ei ole viivitanud ega lõpetanud menetlust. Haldusorgan on pidanud kinni märgukirjade ja selgitustaotlustele vastamise seaduses sätestatud vastamise tähtaegadest, vastates kõikidele Kaebaja taotlustele mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul. Haldusorgan on korduvalt pikendanud oma kirjadega haldusmenetluses tähtsust omavate tõendite esitamise tähtaegu, mistõttu hea halduse tava on pidevalt järgitud. Viivitus haldusmenetluses on olnud tingitud üksnes Kaebajast, kes ei ole haldusorganile esitanud viimase poolt nõutud ammendavaid tõendeid. Jõhvi Vallavalitsusele jääb seetõttu arusaamatuks, missuguseid Kaebaja subjektiivseid õiguseid on haldusmenetluse viivitamisel antud juhul rikutud. Jõhvi Vallavalitsusel on alust arvata, et Kaebaja ei kavatsenudki esitada nõutud tõendeid, sest nende esitamisel võinud tulla ilmsiks, et veetrassid ei olegi täies ulatuses Kaebaja omandis, need ei ole ehitatud õiguslikul alusel ning nõuetekohaselt, mistõttu Kaebaja ei saakski tegutseda vee-ettevõtjana. Haldusmenetluse käigus on Kaebaja aru saanud, et olemasolevate tõendite alusel haldusorgan ei saagi teda vee-ettevõtjaks nimetada ning selle asemel, et veetrassid seadustada, otsustas Kaebaja haldusorganile survet avaldada halduskohtu kaudu, väites alusetult, et tema subjektiivseid õiguseid on menetluse viivitamise tõttu rikutud. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-3-99 nimetanud, et asutuse või ametiisiku toiming saab rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes siis, kui toiming lisaks õigusvastasusele toob kaasa ka kaebaja õiguste lõppemise või kitsendamise. Kuni käesoleva ajani ei ole Jõhvi Vallavolikogu muutnud Kaebaja vee-ettevõtja staatust ning tegevuspiirkonda, mistõttu ei ole kitsendatud või lõpetatud Kaebaja õigust majandustegevusele vee-ettevõtjana. Jõhvi Vallavalitsus ei nõustu Kaebaja seisukohaga, justkui vee-ettevõtja määramine on kohaliku omavalitsuse formaaljuriidiline kohustus anda haldusakt, kui on täidetud eelpool nimetatud tingimused. KOKS § 6 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada veevarustust ja kanalisatsiooni. Korraldamine ei seisne üksnes formaalsete haldusaktide andmises, vaid erinevates tegevustes, mida viiakse läbi ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamise kava elluviimisel. Jõhvi Vallavalitsus leiab, et otsustuse tegemisel peab omavalitsusorgan kasutama diskretsiooni HMS § 4 lõike 1 alusel, kuna tuleb valida erinevate otsustuste vahel. Erinevate otsustuste vahel valiku tegemine seisneb eelkõige selles, et samas piirkonnas tegutseb ka teine vee-ettevõtja, OÜ Järve Biopuhastus, kes on esitanud Jõhvi Vallavalitsusele taotluse määrata talle sama tegevuspiirkond. Seetõttu peab kohaliku omavalitsusüksuse organ valima, keda nimetada vee-ettevõtjaks ning missugune tegevuspiirkond vee-ettevõtjale kinnitada. Vee-ettevõtja nimetamine puudutab kõiki vallakodanikke, kes tarbivad ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuseid, mistõttu valiku tegemisel peab kohaliku omavalitsusüksuse organ olema veendunud, et nimetataval ettevõttel on olemas vastav infrastruktuur, mis on ohutu inimeste tervisele. Kohaliku omavalitsusüksuse organ peab enne valiku tegemist kontrollima, kas taotluse esitanud vee-ettevõtja vastab ÜVVKS-s sätestatule, ehk kas vee-ettevõtja omandis on ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Jõhvi vald on OÜ-le Järve Biopuhastus võõrandanud ja üle andnud kõik Jõhvi vallale kuulunud ühisveevärgi ja kanalisatsioonirajatised, mistõttu puudub igasugune vaidlus selle üle, kas OÜ Järve Biopuhastus on nende omanik või mitte. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riiklikust ehitisregistrist saadud omaniku ehitise andmete väljavõtte alusel on tuvastanud, et OÜ Järve Biopuhastus nimel on registreeritud nii ühisveevärk kui ka -kanalisatsioon, mistõttu vastab viimane ÜVVKS § 7 lõikele 2¹. Olemasolevate andmete alusel ei ole võimalik tuvastada, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon on OÜ Pesulux omandis. Riiklikust ehitisregistrist saadud omaniku ehitise andmete väljavõtte kohaselt puuduvad Pesulux OÜ-l ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Väljavõttes on kajastatud üksnes ehitised, mille Kaebaja on soetanud OÜ-lt ZET-Net 10.02.2000. Kaebaja esitatud tõendina ostu-müügi leping ei kajasta veetrasside võõrandamist, mistõttu veetrasside omandiõigus ei ole selle alusel tuvastatav. Samuti ei tõenda veetorustiku omandiõigust OÜ Uponor Eesti esitatud kinnitus, mille kohaselt on OÜ ZET-Net 9 temalt omandanud vee- ja kanalisatsioonitorustike materjale, sest materjalide ostmine ei tõenda seda, et neid on kasutatud konkreetsete rajatise ehitamisel. TsÜS § 54 lõike 2 kohaselt kinnisasjal paiknev tehnovõrk või –rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole kinnisasja osa. Nimetatud sätte alusel ei ole veetorustik kinnisasja osa, kuid vaidluses veetorustiku kuuluvuse üle tuleb arvestada asjaõiguse sätteid. Kaebaja esitatud 43 kinnistu omaniku kooskõlastused ei anna täielikku ülevaadet selle kohta, et veetorustik on ehitatud asjaõiguse alusel, kuna puuduvad teiste omanike, kelle kinnistuid samuti vaidlusalune veetrass läbib, kooskõlastused. Kui panna nimetatud tõendite alusel kokku pilt veetrassist kui terviklikust rajatisest, jäävad veetrassi sisse nn augud (või lüngad) kohtadel, kus osad kinnistu omanikud ei ole oma kooskõlastusi andnud. Veetrass kui terviklik rajatis ei saa teatavasti aukudega/lünkadega toimida. Jõhvi Vallavalitsus lükkab ümber Kaebaja väite, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omandus on tõendatud, kuna esitatud tõendid ja selgitused ei ole ammendavad. Ehitisregistri väljavõtte alusel kaebajal puudub ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Jõhvi Vallavalitsusele teadaolevalt ei ole Kaebaja omandis või valduses mitte kunagi olnud ühiskanalisatsiooni. Võttes arvesse asjaolu, et rajatud veetrassid on ehitatud asjaõigusliku aluseta ning Kaebajal puudub ühiskanalisatsioon, ei vasta Kaebaja ÜVVKS § 7 lõikele 2¹. Asjaõigusseaduse § 30 lõike 1 kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Jõhvi Vallavalitsus on käesoleva haldusmenetluse käigus tõendite kogumise teel tõendanud vastupidist, et osad veetrassid ei kuulu Kaebajale. Jõhvi Vallavalitsusele võib üksnes ette heita seda, et ta ei ole rakendanud õigeaegselt sunnimeetmeid ebaseaduslike ehitiste likvideerimiseks või nende seadustamiseks. Kohaliku omavalitsusüksuse organ peab eelkõige lähtuma vallakodanike huvidest, sest joogiveega varustamine on elutähtsa teenuse osutamine. Rahvatervise seaduse § 4 punkti 3 kohaselt peab joogivesi olema tervisele ohutu. Nõuded olmevee kvaliteedi kohta on määratud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 98/83/EÜ. Veetrass on ehitis EhS tähenduses. EhS § 32 sätestab ehitise kasutusloa, mille kohaselt ehitise kasutamiseks peab olema kasutusluba. ZET-Net OÜ, kellelt Kaebaja on omandanud Malmi tn 6a ehitisi, esitas 1999. aastal Jõhvi Linnavalitsusele kooskõlastamiseks Narva mnt 13 kuni 74, Lille ning Raua tn veevarustuse ringvõrgu tööprojekti. Jõhvi Linnavalitsus keeldus 06.07.1999, a korraldusega nr 451 projekti kooskõlastamisest ja tagastas projekti taotlejale. Kohalik omavalitsusüksuse organ on aastaid tolereerinud Kaebaja ebaseaduslikult ehitatud veetrasside olemasolu ja vaatamata sellele on 15.03.2001. a otsusega nr 109 määranud Kaebaja Jõhvi valla vee-ettevõtjaks ning kehtestanud talle tegevuspiirkonna. Määruse punktis 2 kehtestati haldusakti kõrvaltingimused: „OÜ Teklas Teenindus peab kindlustama klientide nõuetekohase veega varustamise. Ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimine ning puhastamine peab olema tagatud vastavalt sõlmitavale lepingule OÜ Teklas Teenindus ja OÜ Jõhvi Veemajandus vahel.“ Kaebaja ei ole käesoleva ajani sõlminud OÜ-ga Jõhvi Veemajandus lepinguid heitvee ärajuhtimiseks ning on keeldunud neid sõlmimast ka OÜ-ga Järve Biopuhastus. Jõhvi Linnavalitsus ja Kaebaja sõlmisid 18.10 2005 lepingu, mille eesmärgiks oli reguleerida poolte vahelisi suhteid vee-ettevõtjale kinnitatud piirkonnas abonentidele ühisveevärgi teenuste osutamisel. Lepingu punkti 7.9 kohaselt kohustus veeettevõtja ehitama ja rajama teenuse osutamiseks vajalikud veetrassid, -torustiku jms järgides õigusaktidega kehtestatud norme ja nõudeid. Kaebaja ei täitnud lepingu tingimusi ning veetrassidele ei ole käesoleva hetkeni väljastatud ei ehitus-, ega ka kasutusluba. Kaebaja esitas Jõhvi Vallavalitsusele avalduse, milles palus registreerida ehitisregistris veetorustikud asukohaga Jõhvis Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru teel, mis on ehitatud ajavahemikus 1997-2002. Jõhvi Vallavalitsus määras 08.02.2011. a korraldusega nr 1454 projekteerimistingimused olemasolevatele ebaseaduslikult väljaehitatud veetrassidele kasutusloa saamiseks ja ehitisregistrisse kandmiseks. Jõhvi Vallavalitsuselt ei ole vaidlusalusele veetorustikule kasutusluba taotletud ehk siis puudub kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Võttes arvesse nimetatud argumente on kohaliku omavalitsusüksuse organil alust arvata, et ebaseaduslikult rajatud ja ehitusnormidele mittevastava torustiku kaudu 10 tarnitav joogivesi ei jõua tarbijani ohutult. Kaebuse lisas 57 esitatud Virumaa Tervisekaitsetalituse 29.05.2009 „Luba kvaliteedinõuetele mittevastava, kuid tervisele ohutu joogivee müümiseks nr 200“ käsitleb joogivee kvaliteeti puurkaevudest väljapumpamisel, mitte aga joogivee kvaliteeti tarbija lõpp-punktis. Kaebaja on kuritahtlikult väljunud Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001 otsusega nr 109 kehtestatud tegevuspiirkonnast ja rajanud ebaseaduslikult väljaspool oma tegevuspiirkonda veetrassid ning osutanud seal oma teenuseid. Kaebaja tegevuspiirkonnaks on Jõhvi linnas Malmi tänav ja Pargi tänava paaritud majad ning ülejäänud linna haldusterritooriumil peab tegutsema OÜ Järve Biopuhastus. Narva mnt, Pargi, Puru tee, Raudtee teatud kinnistute omanike kinnitused tõendavad seda, et Kaebaja on rajanud ebaseaduslikult, ehitusloata, väljaspool talle kehtestatud tegevuspiirkonda veetrassid. Jõhvi Vallavalitsus on seisukohal, et vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkonna kehtestamine on antud situatsioonis komplitseeritud ja ei ole võimalik enne, kui pole lahendatud veetrasside ehitusõiguslikud küsimused. Kuna ettepaneku vee-ettevõtja määramise kohta on teinud 2 ettevõtet, peab Jõhvi Vallavolikogu kasutama diskretsiooni. Jõhvi Vallavalituse seisukohalt on kaebus perspektiivitu. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele haldusasjades nr 3-3-1-18-04 ja nr 3-3-1-3-99. Kaebuse esitamisega on kaebuse esitatud taotlus juba lõplikult rahuldatud. Tartu Halduskohus on vastustajaks määranud Jõhvi Vallavalitsuse ja Jõhvi Vallavolikogu, mistõttu Kaebaja taotlus veeettevõtja määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks on halduskohtu poolt koos kohtudokumentidega Jõhvi Vallavolikogule juba edastatud. Kaebaja ei ole Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001 otsust nr. 109 vaidlustatud ja see on kehtiv. Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011 otsuse nr 112, Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2011 otsusega nr 109 „Jõhvi linna vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkonna kehtestamine“ muutmine“ asendati vee-ettevõte OÜ Jõhvi Veemajandus vee-ettevõttega OÜ Järve Biopuhastus, sest OÜ Jõhvi Veemajandus osas toimub likvideerimismenetlus. Jõhvi vallale kuulub 100% OÜ Jõhvi Veemajandus osadest ning 25% OÜ Järve Biopuhastus osadest. Otsusega nr 112 ei ole Kaebaja jaoks muutunud otsusest nr 109 tulenev õiguslik olukord, sest otsusega ei kehtestatud veeettevõtjatele uut tegevuspiirkonda ega jagatud ümber kehtestatud tegevuspiirkonda. Otsus reguleerib üksnes OÜ-t Jõhvi Veemajandus ja OÜ-t Järve Biopuhastus ning nende majandustegevust. Otsusega nr 112 ei muudeta Kaebaja staatust vee-ettevõtjana, ei muudeta Kaebaja tegevuspiirkonda ega koormata Kaebajat sõlmima lepinguid. Otsus nr 112 ei riku Kaebaja subjektiivseid õiguseid, mistõttu tal puudub kaebeõigus. Kaebaja on tõlgendanud otsust nr 112 kui haldusakti, millega talle on keeldutud vee-ettevõtjaks määramisest ja tegevuspiirkonna kehtestamist. Kaebaja seisukoht on väär, kuivõrd otsus nr 112 ei käsitle Kaebaja taotluseid. Jõhvi Vallavalitsuses on menetluses Kaebaja taotlused vee-ettevõtjaks määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks, kuid sellekohast otsust ei ole kohaliku omavalitsuse organ saanud vastu võtta Kaebaja esitamata jäetud andmete tõttu. Vastustaja on seisukohal, et otsuse nr 112 andmisel on haldusorgan selgitanud välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ning leidnud, et selleks täiendavaid tõendeid koguda ei ole vaja. Vastustajale, kui OÜ Jõhvi Veemajandus ja OÜ Järve Biopuhastus osade omanikul on olemas laiaulatuslik ülevaade ettevõtete tegevusest ja varadest. OÜ Järve Biopuhatus on esitatud taotluse tema määramiseks vee-ettevõtjaks, mistõttu haldusakt on soodustava iseloomuga ja selle motiveerimine ei ole obligatoorne. Kaebaja jaoks ei ole otsus nr 112 ootamatu, sest Vastustaja on oma 8.03.2011 kirjaga nr 2-9-2/8522-8 Kaebajat teavitanud sellest, et OÜ Jõhvi Veemajandus on likvideerimisel ning uue vee-ettevõtja määramine võetakse vallvolikogu päevakorda 2011. esimese poolaasta jooksul. Kaebaja ei ole esitanud menetluse käigus olulisi tõendeid ja Vastustaja ei saanud Kaebaja taotlust esitada koos OÜ Järve Biopuhatus taotlusega vallavolikogule otsustamiseks. Vastustaja toonitab, et otsus nr 112 ei käsitle Kaebaja taotluseid vee-ettevõtteks nimetamiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks, vaid üksnes OÜ Järve Biopuhatus taotlust. Otsuse nr 112 andmisel ei ole rikutud menetlusnõudeid ja otsuses nr 112 puudub Kaebuse esitaja õiguste riive. Kaebaja väide, et otsus nr 112 on kaalutlusvigadega, piirab põhjendamatult tema ettevõtlusvabadust ja rikub PS § 32 lõikest 2 ja PS § 12 lõikest 1 tulenevaid õiguseid, on paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja on eksiarvamusel, 11 et ta on tõendanud veetrasside omandiõiguse ning selle üle puudub vaidlus. Kaebaja ei ole tõendanud, et veetrassid oleksid ehitatud õiguslikul alusel ja on tema omandis. Vastustajad paluvad jätta OÜ Pesulux kaebused rahuldamata. 18.05.2011 kohtumäärusega kaasas kohus kolmanda isikuna menetlusse OÜ Järve Biopuhastuse ja liitis ühte menetlusse OÜ Pesulux haldusasjad Jõhvi Vallavalitsuse ja Jõhvi Vallavolikogu vastu (nr 3-11-1223 ja 3-11-870), jättes haldusasja numbriks 3-11-870. Kolmanda isiku seisukoha kohaselt tuleb kaebused jätta rahuldamata. Asjaõigusseaduse (

) § 68 lg 3 sätestab, et omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seadus ei sätesta, et omand saab tekkida lihtsalt ehitise omavolilise ehitamisega. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (

RakS) § 14 lg 1 sätestab, et maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse § 2 2 lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse

RakS § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Ehitusseaduse (EHS) § 72 lg 4 sätestab, et pärast planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist ning enne käesoleva seaduse jõustumist ehitusloata püstitatud väikeehitistele, torujuhtmetele, elektrija telekommunikatsiooniliinidele, veehoidlatele, tammidele ja lüüsidele võib ehitise omanik taotleda kuni

1. aasta
2. detsembrini ehitusluba või kasutusluba. Ehitusloa taotlemise korral annab kohalik omavalitsus ehitusprojekti alusel ehitisele hinnangu ja otsustab ehitisele ehitusloa väljastamise või väljastamisest keeldumise, arvestades EHS §-s 23 või 24 sätestatut. Kasutusloa taotlemise korral esitatakse kohalikule omavalitsusele kasutusloa taotlus, ehitise mõõdistusprojekt ja tasutakse riigilõiv. Kasutusloa taotluses esitatakse EHS § 36 lõike 1 punktides 1–3 ning 6, 7 ja 9 nimetatud andmed. Käesolevas lõikes nimetatud ehitisele kasutusloa väljastamise korral ei pea kohalik omavalitsus kontrollima ehitise vastavust ettenähtud nõuetele. Seega saab omand tekkida ainult õiguslikul alusel ja kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on õiguslikul alusel püstitanud Jõhvi linnas Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee asuvad ehitised (veetorustik), mille kandmist ehitisregistrisse ta taotleb ning Jõhvi Vallavalitsus on õiguspäraselt jätnud vastustajale kaebuse esitaja ettepaneku esitamata ja vastustajal esinevad käesoleval ajal õiguslikud alused kaebuse esitaja 31.12.2010.a. avalduse menetlemata/rahuldamata jätmiseks. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on veetorustiku ehitanud asjaõiguse alusel (vt

§ 5) või veetorustiku suhtes kehtib talumiskohustus.

Kaebuse esitaja on väidab, et talle on veetorustike omandiõigus üle läinud 10.02.2000 sõlmitud ehitiste ostu-müügilepinguga. Nimetatud väide on väär. Viidatud ostu-müügilepingu esemeks ei ole veetorustikud! Seega ei saanud ka veetorustike omand üle minna, isegi kui need veetorustikud olid õigusliku aluseta ehitatud. Veetorustiku ehitamist õiguslikul alusel ja selle omandamist peab tõendama kaebuse esitaja. Veetorustike kuulumist kaebuse esitajale ei saa tõendada Jõhvi linnas Malmi tn, Narva mnt, Pargi tn, Puru tee ja Raudtee tn kinnistute omanike kirjalike kinnitustega. Õiguslikus mõttes ei oma need kinnitused mingit tähtsust kuna veetorustikud on püstitatud õigusliku aluseta ja viidatud kinnitused ei muuda veetorustikku õiguslikul alusel püstitatud ehitiseks. Esitatud kinnistusraamatu kannetest ei nähtu veetrassi olemasolu (so servituuti). Jõhvi Linnavalitsuse 06.07.1999.a. korraldus nr 451 ei tõenda Jõhvi linnas Narva mnt 13 kuni 84, Lille ning Raua tn asuva veevarustuse ringvõrgu kuuluvust kaebuse esitajale. Nimetatud korralduse kohaselt keelduti kooskõlastamast Jõhvis, Narva mnt 13 kuni 84, Lille ning Raua tn veevarustuse ringvõrgu tööprojekti esitatud kujul ja mahus ning tagastati see ZET-NET OÜ-le. Seega on asjakohatu kaebuse esitaja viide nimetatud korraldusele. Jõhvi Linnavalitsuse ja OÜ Pesulux vahel 18.10.2005 sõlmitud leping ei tõenda Jõhvi linnas Malmi tn asuvate joogiveetrasside kuuluvust kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja kohustuseks oli ehitada ja 12 rajada teenuse osutamiseks vajalikud veetrassid, -torustikud jms. järgides õigusaktidega kehtestatud norme ja nõudeid. Kaebuse esitaja seda kohustust täitnud ei ole. Viidatud leping kehtis kuni 15.03.2006.a. Jõhvi Vallavalitsus ei ole 8.02.2011 korraldusega nr 1454 tunnustanud Jõhvi linnas Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike kuuluvust kaebuse esitajale ja seda hoolimata ka nimetatud korralduse lisaks olevates projekteerimistingimustes tehtud märkest. Nimetatud korralduses on Jõhvi Vallavalitsus sõnaselgelt rõhutanud, et veetorustik on ehitatud ebaseaduslikult. Samuti ei näe seadus ette omandi tekkimist kohaliku omavalitsuse projekteerimistingimuste väljastamise korralduses sisalduva alusel. Kaebuse esitaja väidab Kaebuses, et tulenevalt ehitusseaduse (EhS) § 56 lg 2 on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Samas väidab aga kaebuse esitaja oma 17.02.2011 kirjas nr 1/119-T, et veetrasside omandiõigust kinnitavad ehitisregistri väljavõtted. Seega on absoluutselt väär, asjakohatu ja tõendamata kaebuse esitaja poolt toodud väide, et Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike omandiõigus kuulub kaebuse esitajale ja sellest on olnud Jõhvi Vallavalitsus teadlik alates oktoobrist 2005.a. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et tal oleksid õiguslikul alusel ehitatud veetorustikud Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee piirkonnas. OÜ-l Pesulux puudus alus tuginedes ÜVVKS § 7 lg 21 esitada taotlust enda vee-ettevõtjaks määramiseks Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tn piirkonnas ja seda eelkõige põhjustel, et (

1. i)OÜ-l Pesulux puudub õiguslikul alusel ehitatud veetorustik nimetatud piirkonnas ja (
2. ii)Otsusega 109 on kaebuse esitaja määratud vee-ettevõtjaks ning on kehtestatud tegevuspiirkond. Enne vastava otsuse muutmist/täiendamist kaebuse esitaja tegevuspiirkonna suhtes peavad olema muutunud ka vastavad asjaolud (nt õiguslikul alusel ehitatud uusi veetorustikke). Lisaks märgib Kolmas isik, et kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Otsust 109. Kolmas isik rõhutab, et õiguslikul alusel püstitatud veetrasside kasutusele võtuks on vajalik kasutusluba ja see on eelduseks, ÜVVKS § 7 lg 21 alusel avalduse esitamiseks. Käesoleval ajal puuduvad kaebuse esitajal Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike õiguslikul alusel ehitamist tõendavad tõendid (neid ei ole esitatud ka antud haldusasja menetluses). Kolmas isik nõustub, et vee-ettevõtja määramisel peab kehtestama talle ka tegevuspiirkonna. Kolmas isi leiab et Jõhvi Vallavalitsus ei ole õigusvastaselt viivituses haldustoimingute tegemisega ja ei ole läinud ka vastuollu hea halduse põhimõttega. Selline Kaebuse toodud väide on absoluutselt väär. Kaebuse esitaja soovib õigusliku aluseta ehitatud veetorustike kasutamise põhjendusel saavutada tegevuspiirkonna laiendamist, kuid see on lubamatu. Kolmas isik on seisukohal, et enne Jõhvi Vallavalitsuse 8.02.2011.a. korralduse nr 1454 täitmist puudub OÜ-l Pesulux alus esitada taotlus enda määramiseks vee-ettevõtjaks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks. Lisaks märgib Kolmas isik, et nimetatud korraldus on vaidlustamata (millega kinnitab OÜ Pesulux, et veetorustik on ehitatud ebaseaduslikult) ja seega OÜ-le Pesulux täitmiseks kohustuslik. Kaebuse esitaja on jätnud oma kohustused täitmata, mistõttu ei Jõhvi Vallavalitsus ega ka vastustaja ei saa edasi menetleda kaebuse esitaja ettepanekut ega ka nn „kaebuse esitajale soodsas suunas tulemuslikult tegutseda“. Samuti on kaebuse esitaja saanud kogu aeg teavet oma avalduse menetlemise kohta. Kolmas isik rõhutab, et kaebuse esitaja arusaam Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike omandi kuuluvuse faktist ei põhine õigusaktidel. Õigusliku aluseta omandit ei teki. Kaebuse esitajal puudub HKMS § 7 lg 1 sätestatud kaebeõigus. Kaebuse esitaja õigusi ei ole Jõhvi Vallavolikogu 20.04.2011 otsusega nr 112 rikutud ja ei ole piiratud ka tema vabadusi. Kaebuse esitaja jaoks ei muutunud Otsusega 112 absoluutselt Otsusest 109 tulenev õiguslik olukord. Otsust 109 ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud. Isegi kui kõik Kaebuse väited oleksid tõesed (Kolmas isik ei tunnista mingilgi viisil seda), siis puudub igasugune formaalne ja materiaalne alus Otsuse 112 tühistamiseks tervikuna. Otsusest 112 ei tulene, et kaebuse esitaja mingid taotlused oleks jäetud rahuldamata ja/või kohustatud teda sõlmima mingit lepingut Kolmanda isikuga. Sellised väited on absoluutselt väärad. Vastustaja ei ole rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §§-de 32 lg 2, 12, 14, 31 ja 3 lg 1 sätteid. Kaebuse esitaja väited rikkumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebuse esitaja on ekslikul seisukohal, et ta on tõendanud veetrasside kuuluvust kaebuse esitajale. Täiesti arusaamatu ja absurdne on väide, et 13 kaebuse esitaja on kohustatud sõlmima Kolmanda isikuga veetrasside kasutuslepingud. Nimetatud kohustust ei tulene ühestki haldusasja materjalide koosseisus olevast dokumendist. Otsuse 112 tegemisel ei pidanud vastustaja arvestama kaebuse esitaja taotlusi ja tõendeid. Kaebuse esitaja taotlused on puuduste kõrvaldamise menetlusjärgus ning haldusasja materjalide kohaselt menetletakse neid taotlusi edasi pärast veetrasside õiguspärase omandi küsimuse lahendamist ja kasutusloa saamist. Vastustaja ei ole ebaõigesti teostanud kaalutlusõigust. Samuti ei ole vastustaja rikkunud diskretsiooni piire. Kolmanda isiku omandis ja/või valduses on veetrasse Jõhvi linnas. Paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide (Kaebuse II p 2.4.2.), et Otsus 112 on kaalutlusvigadega, piirab põhjendamatult kaebaja ettevõtlusvabadust ja rikub PS § 32 lg 2 ja PS § 12 lg 1 tulenevaid õigusi. 08.06.2011 kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde, palus kaebuse rahuldada ja mõista välja menetluskulud. Kaebaja märkis, et kasutusluba ei ole siiani väljastatud. 2000 a. andis projekti valda Kesleri kätte, et saada kasutuluba. Vastustajad palusid jätta kaebus rahuldamata. Menetlusosalised olid nõus edaspidi asja lahendamisega kirjalikus menetluses. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja leiab, et Jõhvi Vallavolikogu on otsuse nr 112 vastuvõtmisel rikkunud tema õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 2), võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12), piiranud põhjendamatult ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja õigust heale haldusele (PS § 14) tegutsedes väljaspool PS § 3 lg-s 1 lubatut. Veetrassid Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn kindlates osades on OÜ Pesulux omandis. Vastustaja leiab, et otsus nr. 112 ei riku subjektiivseid õiguseid, mistõttu kaebajal puudub kaebeõigus. Otsus reguleerib üksnes OÜ Jõhvi Veemajandus ja OÜ Järve Biopuhastus majandustegevust ning otsusega nr 112 ei muudeta kaebaja staatust vee-ettevõtjana, tema tegevuspiirkonda ega sunnita kaebajat sõlmima lepinguid. Otsus ei käsitle kaebaja taotluseid, vaid üksnes OÜ Järve Biopuhatus taotlust. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitajal puudub HKMS § 7 lg 1 sätestatud kaebeõigus. Kaebuse esitaja õigusi ei ole otsusega nr 112 rikutud ja ei ole piiratud ka tema vabadusi. Kaebuse esitaja jaoks ei muutunud absoluutselt otsusest 109 tulenev õiguslik olukord. Vastustaja ei ole rikkunud PS §-de 32 lg 2, 12, 14, 31 ja 3 lg 1 sätteid. Kaebaja väited rikkumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. HKMS § 7 lg 1 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja õigusi võib rikkuda olukord, kus haldusorgan lahendab otsusega teenuste osutamise piirkonnas, millises soovis teenuseid osutada ka kaebaja (Narva mnt, Pargi tn. ja Puru tee) teise taotleja kasuks, kaalumata otsuse vastuvõtmisel teisi võimalusi. Seega ei saa halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada ning kaebus on lubatav. Iseenesest õige on vastustaja väide, et vaidlustatud otsus reguleerib kahe äriühingu majandustegevust ja käsitleb ainult kolmanda isiku taotlust, kuid otsus jätab sisuliselt kaebaja ilma võimalusest laiendada oma tegevuspiirkonda, olenemata sellest, millistel põhjustel kaebaja taotlust nr 1/239-T volikogule ei edastatud ja sisuliselt läbi ei vaadatud. Arvestades sellega, et vaidlustatud otsus piirab, või isegi välistab kaebaja majandustegevuse viimase poolt taotletud piirkonnas, ei ole kolmanda isiku väide, et otsusega ei ole muutunud otsusest nr 109 tulenev õiguslik olukord, asjassepuutuv. Vaidluse esemeks ei ole õigused, mis on kaebajale antud otsusega nr. 109 (Malmi tänava piirkond), vaid kaebaja taotluste lahendamata jätmine piirkondade suhtes, kus kaebaja arvates ei oleks tohtinud kolmandat isikut määrata vee- ettevõtjaks põhjusel, et veetrassid seal on kaebaja omandis. Sellist seisukohta ei väära ka vastustaja väide, et otsus nr 112 ei käsitle kaebaja taotluseid, vaid üksnes OÜ Järve Biopuhatus taotlust. 14 Kaebaja väitel on Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tn, Malmi tn, Puru tee ja Raudtee tn asuvad veetrassid tema omandis ning seega on täidetud ÜVVKS § 7 lg-le 21 sätestatud tingimus, et veetrassid on eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Veetorustikud, mille omandiõiguse kohta Jõhvi Vallavalitsus teavet soovis, on vallasasjad lähtuvalt TsÜS § 54 lg-st 2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ehitusseaduse (EhS) § 56 lg 2 kohaselt on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus. Malmi ja Pargi tänava veetorustikud kuulusid esialgselt OÜ-le ZET-Net kes võõrandas need 10.02.2000 OÜ-Ie Pesulux (endine OÜ Teklas Teenindus). Vastavalt poolte tahtele läksid koos ostu-müügilepingus p. 2.1. nimetatud objektide omandiõigusega samal päeval üle OÜ-le Pesulux ka kõik OÜ-le ZET-Net kuuluvad veetorustike omandiõigus. Arvestades, et lepingu sõlmimise ajal oli OÜ ZET-Net ja OÜ Pesulux juhatuse liige Toomas Žiljov, saab viimane kinnitada seda, et poolte tahe oli suunatud ka veetorustike omandiõiguse üleminekule (TsÜS § 75 lg 1). Veetorustike omandiõigus läks OÜ-le Pesulux üle (

§ 92lg 1).

Täiendavalt kinnitavad veetorustike kuulumist Jõhvi linnas kinnistute omanike kirjalikud kinnitused. Kohalik omavalitsus ei saa kehtestada sunniviisiliselt ühe äriühingu tegevuspiirkonnaks ala, kus asuvad ainult teisele äriühingule kuuluvad veetrassid, või lubada teisel äriühingul seal tegutseda. Eelnevalt OÜ-le Jõhvi Veemajandus kuulunud trassid on aga ainult kolmanda isiku (OÜ Järve Biopuhastus) valduses, mitte omandis ning seega ei vasta viimane ÜVVKS § 7 lg-le 21 sätestatud tingimustele. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et veetrassid on tema omandis. Ehitisregistri andmete kohaselt puuduvad kaebajal ühisveevärk ja -kanalisatsioon. Kaebaja tõendina esitatud ostu-müügi leping ei kajasta veetrasside võõrandamist (omandiõigus ei ole tuvastatav). Veetorustiku omandiõigust ei tõenda OÜ Uponor Eesti esitatud kinnitus, sest materjalide ostmine ei tõenda seda, et neid on kasutatud konkreetsete rajatise ehitamisel. TSÜS § 54 lõike 2 alusel ei ole veetorustik kinnisasja osa, kuid vaidluses veetorustiku kuuluvuse üle tuleb arvestada asjaõiguse sätteid. Kaebaja esitatud 43 kinnistu omaniku kooskõlastused ei ole ammendavad, sest osad kinnistu omanikud ei ole oma kooskõlastusi andnud. Veetrass, kui terviklik rajatis ei saa aukudega/lünkadega toimida.

§ 30

lõike 1 kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Jõhvi Vallavalitsus on haldusmenetluse käigus tõendite kogumise teel tõendanud, et osad veetrassid ei kuulu kaebajale. Riiklikust ehitisregistrist saadud andmete alusel on tuvastanud, et OÜ Järve Biopuhastus nimel on registreeritud nii ühisveevärk kui ka kanalisatsioon, mistõttu vastab viimane ÜVVKS § 7 lõikele 2¹ tingimustele ja puudub igasugune vaidlus selle üle, kas OÜ Järve Biopuhastus on nende omanik või mitte. Kolmas isik leiab tuginedes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (

RakS) §-le 13, 14 lg 1, ehitusseaduse (EHS) § 72 lg 4, et omand saab tekkida ainult õiguslikul alusel ja kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on õiguslikul alusel püstitanud veetrassid. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on veetorustiku ehitanud asjaõiguse alusel (

§ 5) või veetorustiku suhtes kehtib talumiskohustus.

Esitatud kinnistusraamatu kannetest ei nähtu veetrassi olemasolu (so servituuti). Jõhvi Linnavalitsuse ja OÜ Pesulux vahel 18.10.2005 sõlmitud leping ei tõenda Jõhvi linnas Malmi tn asuvate veetrasside kuuluvust kaebajale, nagu ka esitatud kinnistute omanike kinnitused. Vastustaja ei ole tunnustanud veetrasside kuulumist kaebajale. Absoluutselt väär, asjakohatu ja tõendamata on kaebaja väide, et Malmi tn, Pargi tn, Narva mnt ja Puru tee veetorustike omandiõigus kuulub kaebuse esitajale ja sellest on olnud Jõhvi Vallavalitsus teadlik alates oktoobrist 2005.a. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et tal oleksid õiguslikul alusel ehitatud veetorustikud. Õigusliku aluseta omandit ei teki. Halduskohus leiab, et haldusasja lahendamisel on keskseks küsimuseks see, kas kaebajal on omandiõigus veetrassidele (edaspidi rajatised), kuna sellest sõltub haldusasja lahendamine, sest Jõhvi Vallavalitsus on jätnud kaebaja taotluse vallavolikogule otsustamiseks edastamata põhjusel, et veetrassid ei ole kaebaja omandis ja seega ei saa kaebaja olla veeettevõtjaks. Samuti väidab kaebaja, et kolmandat isikut ei saanud veeettevõtjaks määrata põhjusel, et viimasel 15 puudub omandiõigus rajatistele. Ka kolmanda isiku arvamust üheks läbivaks põhiväiteks on see, et kaebaja ei ole tõendanud omandiõigust veetrassidele. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on väljendanud seisukohta, et kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel (RKEKo-d 3-3-1-15-01 p 16, 3-2-1-100-08). Riigikohus on märkinud, et kui haldusakti õiguspärasuse hindamisel on vajalik asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema, sest tegemist ei ole tsiviilõigusliku vaidluse lahendamisega põhjusel, et vaidlus ei ole tekkinud tsiviilõigussuhetest (RKHKo-d 3-3-1-39-01, 3-3-1-50-08). Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest.

§ 90

lg-st 1 tulenevalt saab valdaja tugineda omandieeldusele ka juhul, kui ta hetkel asja ei valda, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Küll aga paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid (RKHKo 3-3-1-39-08). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on Jõhvi linnas teatud piirkondades varustanud kliente joogiveega Jõhvi Linnavolikogu 15.03.2001 otsuse nr 109 alusel ja on Jõhvi linna veeettevõtjaks. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja veetrassid on ehitatud 1997-2000 aastatel ja et rajatised on vallasasjad. Kolmas isik selles osas oma seisukohta väljendanud ei ole, väites ainult, et omand saab tekkida ainult õiguslikul alusel, viidates

RakS §-le 13, 14 lg 1, ehitusseaduse (EHS) § 72 lg 4 ning et kaebaja ei ole tõendatud veetorustike ehitamist asjaõiguse alusel (

§ 5) või, et veetorustiku suhtes kehtib talumiskohustus.

Halduskohus ei nõustu vastustajate ja kolmanda isiku seisukohaga, et kaebaja omandiõigus veetorustikele pole tõendatud. Haldustoimiku materjalide alusel on tuvastatud, et kaebaja rajatised on ehitatud pärast planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) jõustumist (22.07.1995) ning enne EhS jõustumist (01.01.2003). Ühisveevärk ja kanalisatsioon on ÜVVKS § 2 lg 3 teise lause järgi asjaõigusseaduse (

) § 158 lg 1 mõttes tehnorajatis (tehnovõrk) (veevarustus- ja kanalisatsioonitorustik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis). Kinnisasjaga püsivalt ühendatud rajatised (ehitised EhS § 2 lg 1 järgi) on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad ja kuuluvad seega kinnisomandi koosseisus kinnisasja omanikule. Tulenevalt TsÜS § 54 lg 2 teisest lausest saab kinnisasjal asuv tehnovõrk (tehnorajatis) kuuluda muule isikule, kui kinnisasja omanikule üksnes juhul, kui sellele laieneb muule isikule kuuluv piiratud asjaõigus või seadusest tulenev talumiskohustus (3-2-1-164-09). Kohus leiab, et kolmas isik on valesti mõistnud asjaõigusseadust ja asjaõigusseaduse rakendamise seadust (

RS) rajatiste omandiõiguse osas, kuna

RS eesmärgiks on omandisuhete ümberkorraldamine (sh omandivormi muutmine) selliselt, et omandireformi käigus ühtiks ehitiste ja maa käive ning

sätete kohaldamise reguleerimine, mitte asjaõigused iseenesest.

§ 1

kohaselt sätestab asjaõigusseadus asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele. Asjaõigused on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus (

§ 5

lg 1).

ei erista õiguslikul alusel ja ilma selleta rajatud tehnorajatisi. EhS § 72 lg 4 ei ole asjassepuutuv, kuna reguleerib ehitusloa või kasutusloa saamist, mitte omandi tekkimist. Kui lähtuda kolmanda isiku seisukohast, et õigusliku aluseta omandit ei teki, st. kaebajal ei ole 16 omandiõigust, siis ei saaks kaebaja taotleda ka kolmanda isiku viidatud EhS § 72 lg 4 alusel kasutusluba, kuna nimetatud sätte kohaselt võib kasutusluba taotleda ehitise omanik. Mõisted "tehnorajatis" ja "tehnovõrgud" tulid

§ 158

ja

RS § 152-154

1. aprillil
2. a jõustunud seadusemuudatusega ning alates
3. jaanuarist 2003 on samas sätestatud tehnorajatise mõiste loetelu. Seadusemuudatusest alates eristab seadus neid tehnorajatisi, mis on püstitatud võõrale maale enne
4. aasta
5. aprilli, ja neid, mis on püstitatud pärast seda kuupäeva. Selline eristamine avaldab mõju maaomaniku ja tehnorajatise omaniku vahelistele suhetele. 2003 aasta
6. jaanuaril jõustunud

RS redaktsioon nõuab omanikult tema maale enne

1. aasta
2. aprilli püstitatud tehnorajatiste talumist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte, ja sellise tehnorajatise omanik ei pea maksma tasu tehnorajatise talumise kohustuse eest
3. aasta
4. jaanuarini. Pärast
5. aasta
6. aprilli püstitatud tehnorajatiste puhul on nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega ja eraomanikust kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tehnorajatise talumise eest. Omandiõiguse seisukohalt ei oma tähtsust, kas tegemist on

RS §-s 13 käsitletud õiguslikul alusel püstitatud ehitisega või

RS §-s 14 sätestatud õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad muuhulgas ka õigusvastastest tegudest (TsÜS § 5). Kui rajatised olid ehitatud ilma ehitusloata, siis oli tegemist sel ajal kehtinud PES § 42 tähenduses omavoliliste rajatistega. Ka omavolilisel rajatisel on olemas omanik, kellel oli mh. kohustus likvideerida omavoliline ehitis kohaliku omavalitsuse nõudel (PES § 61) ja tagada ehitustööde kontrollimiseks järelevalve teostajate juurdepääs ehitisele ja sellega seotud dokumentatsioonile (PES § 59 p 3). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-71-03 p 17 leidnud, et tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel, kui on olemas tema ekspluatatsiooni võtmise akt. Kui vaidlusalused veetorustikud on õigusliku aluseta püstitatud ehitised, siis kuulub kohaldamisele

RS § 14. Nimetatud sätte esimene lõige näeb erandina ette võimaluse õigusliku aluseta ehitise legaliseerimiseks, sellele kasutusloa andmisega EhS alusel. Kui tegemist on aga õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, siis selle edasist saatust reguleeritakse

RS §des 152 ja 153 17. Kinnisasja omaniku tehnovõrkude talumiskohustus on sätestatud

§ 1581

lg 1 ja

RS §-s

1. Servituudi seadmisel ei toimu mingit omandi muutumist, vaid tekib uus suhe omandi kõrvale. Antud juhul ei puuduta servituudi seadmata jätmine kaebaja omandit. Servituudi seadmises kokkuleppimist nõutakse üksnes pärast
2. aprilli 1999 rajatud tehnovõrgu osas (

RS § 152). Kui tehnovõrk oli rajatud pärast 1. aprilli 1999, kuid seda ei tehtud mingil põhjusel servituudi alusel (nt. kinnistamata maa), võib tehnovõrgu omanik nõuda servituudi seadmist tagantjärele (

RS § 153), sh. pöörduda selle seadmiseks maakohtusse. Koormatud kinnisasja omanikul on õigus nõuda täielikku hüvitist ja tasu maksmist eeldatakse (

RS § 154). Siit tulenevalt on asjakohatud ka kolmanda isiku väited et kinnistusraamatu kannetest ei nähtu veetrassi olemasolu (so servituuti), või et rajatiste suhtes kehtib talumiskohustus. Kinnisasja omanikul on seadusest tulenev talumiskohustus rajatiste suhtes, mis on ehitatud enne 01.04.1999 ja kaebaja väitel on enamus rajatisi ehitatud OÜ ZET-Net poolt enne 1999 ja osade veetrasside ehitus lõpetati 1999 alguses. Järelikult kehtib nende rajatiste suhtes talumiskohustus. Talumiskohustus on ka õigusliku aluseta püstitatud tehnorajatiste suhtes (

RS § 152). Õige on kaebaja seisukoht, et rajatiste ehitamisel enne nimetatud tähtaega ei tulnud seada kinnistule servituuti rajatise omaniku kasuks. Pooled ei vaidle selle üle, et rajatised on vallasasjad.

§ 92

lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette kaks tingimust: asja valduse üleandmise omandajale ja kokkuleppe sõlmimise omandiõiguse ülemineku kohta (nn asjaõiguslepingu). Ka ehitiste kui vallasasjade puhul tuleb lähtuda valdaja omandi eeldusest. 17 Asjaõiguslik kokkulepe ei sõltu võlaõiguslikust tehingust ja selle kehtivusest. Asjaõiguslik kokkulepe on pooltevaheline tahteavaldus, millega lepitakse kokku, et omand sellele asjale peab üle minema omandajale. Sellise kokkuleppe võib sõlmida enne või pärast asja faktilist üleandmist, või üheaegselt asja üleandmisega. Toimiku materjalide juures oleva Jõhvi Linnavolikogu 15.02.2001 määruse nr. 42 „Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumise ja kasutamise eeskirjad“ punkt 1.3 kohaselt on veevarustuse ja kanalisatsiooniteenuseid osutav ettevõte ühisveevärgi ja-kanalisatsiooni omanik või valdaja.

§ 92

lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega saaks OÜ Pesulux tugineda valdaja omandieeldusele isegi juhul, kui ta käesoleval ajal rajatisi ei valdaks, kuid on tõendatud tema varasem valdus. See õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid. Kohus leiab, et valduse üleandmist tõendab eelkõige kaebaja seadusliku esindaja (Toomas Žiljov) kaebuses esitatud kinnitus, et poolte tahe 10.02.2000 ehitiste ostu-müügilepingu sõlmimisel oli suunatud ka veetorustike omandiõiguse üleminekule, olenemata sellest, et lepingus neid lepinguobjektidena märgitud ei ole. Selles osas, et veetorustik kuulus enne OÜ-le ZET-Net, kelle seaduslikuks esindajaks oli samuti Toomas Žiljov, vaidlust ei ole. Vallasasjadele omandiõiguse tekkimisel on oluline üksnes see, et valduse üleandmise aluseks oli võõrandaja tahe. Käesoleval juhul on tuvastatud, et rajatiste valduse andis 10.02.2000 OÜ-le Pesulux üle OÜ ZET-Net. Valdaja omandieeldus paneb isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid (RKHKo 3-3-1-39-08 p 12). Kaebaja väiteid tehingu toimumise asjaolude kohta ei ole vastustajad, ega ka kolmas isik vaidlustanud ega ümber lükanud. Vaidlust ei ole ka selles, et rajatised olid ja on ka praegu kaebaja, kui OÜ ZET-Net ja OÜ Pesulux juhatuse liikme ja osaniku tegeliku võimu all ning, et kohalik omavalitsus on pika aja vältel aktsepteerinud kaebajat rajatiste omanikuna. Lisas Jõhvi Vallavolikogu 15.03.2007 määrusele nr 64 „Jõhvi valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava (2007–2018) kinnitamine “ lk. 9 on märgitud et Jõhvis on üks era vee-ettevõtja OÜ Pesulux, kelle võrgust saab vee linna kagupoolne, peamiselt tööstuspiirkond ning osa raudtee äärsetest eramutest. Toimikus olevatest materjalidest ei nähtu, et toonase tehingu pool, või teised isikud, sh. Jõhvi linn oleks esitanud hagi nimetatud rajatiste omandiõiguse tunnustamiseks, või et viimane oleks tunnistanud need peremehetuks. Sellises olukorras pole alust arvata, et vaidlusalused rajatised polnud ostu-müügilepingu objektiks, või et müüdi võõrast vara. Seega saab lugeda OÜ Pesulux kõnealuste vallasasjade valdajaks ja ühtlasi omanikuks tulenevalt

§ 90lg 1.

Kinnistute omanike kinnitused saavad tõendada üksnes kaebaja valdust rajatiste üle, kuid mitte omandiõigust. Omandiõigust rajatistele ei tõenda ka ehitusmaterjalide müüja kinnitused, nagu väidab ka vastustaja. Tehnorajatised on seotud joogivee teenust pakkuva ettevõtte teiste, selle teenuse pakkumiseks vajalike ehitistega (nt. pumbajaam, elektri alajaam, katlamaja jms). Rajatisi tuleb käsitleda päraldistena, mis on seotud ehitistega ühise majandusliku eesmärgi kaudu. Vastustajad on 22.06.2011 kohtule esitanud veevarustuse skeemi, mis on tellitud OÜ ZET-Net poolt (II kd, tl 157-219). Kohus leiab, et ka esitatud skeemi näol on tegemist päraldiseks oleva dokumendiga TsÜS § 58 tähenduses. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud

§ 20

kohaselt on kinnisasja omandamise ja valdamise, samuti ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid ja plaanid asja päraldised. Peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad enne 1. juulit 2002. a kehtinud

§ 18

lg 3 järgi ka päraldistele, kui seaduses või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sarnane regulatsioon tuleneb ka kehtiva TsÜS § 57 lg-st 3 ja §-st

1. Seega tuleb seaduse järgi eeldada, et asja 18 müümisel tuleb lisaks asjale endale anda üle ka selle päraldiseks olevad dokumendid. Müüdud asja üleandmise kohustus tulenes ka müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg-st
2. Kohus leiab, et päraldis sai kaasa minna vaid koos OÜ ZET-Net varaga, v.a juhul, kui vara esialgne omanik ei võõrandanud seda eraldi kokkuleppega kaebajale. Sellist kokkulepet tuvastatud ei ole. Halduskohus ei näe mõistlikku põhjust, miks peaks juriidiline isik andma üle veevarustuse skeemi, ilma et ta annaks üle rajatised peaasjana. Kohtu arvates tõendab ka esitatud skeem rajatiste valduse üleandmist kaebajale. Kokkuvõttes leiab kohus, et omandiõigus rajatistele sai üle minna ka siis, kui neid ei olnud nimetatud notariaalselt tõestatud lepingus. Ehkki ka kaebaja on jätnud mitmed kohustused täitmata (ehitusloa taotlemine, rajatiste registreerimine jne), on kohalik omavalitsus oma tegevusetusega soodustanud käesoleva olukorra tekkimist. Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et kasutusluba on ÜVVKS § 7 lg 21 alusel avalduse esitamise eelduseks. Nimetatud säte kasutusloa tuvastamise nõuet ette ei näe, st. kasutusloa olemasolu pole tingimuseks sellele et määrata eraõiguslik juriidiline isik vee ettevõtjaks. Seega ei saa kohalik omavalitsus nõuda ühisveevärgi omanikult täiendavate, ehk siis ÜVVKS § 7 lg 21 konkreetselt nimetamata tingimuste täitmist. Arvestada tuleb ka sellega, et joogivee teenuse kättesaadavuse tagamine on avalik ülesanne, mille täitmise peab tagama kohalik omavalitsus. Vastustaja pole väitnud, et kaebaja hallatavatel klientidel oleks olemas mõistlik alternatiiv teenuse saamiseks. Kaebaja on esitanud tõendid selle kohta, et tal on olemas kehtiv vee-erikasutusluba ning Terviseameti luba joogivee müümiseks. Terviseameti 10.05.2011 akti nr VIT11JD0016E kohaselt on müüdav joogivesi tervisele ohutu. Järelikult on alusetu ka Jõhvi Vallavalitsuse seisukoht, et kohalik omavalitsus ei saa olla kindel, et OÜ Pesulux veetrasse võib kasutada inimese tervisele ohutult joogiveega varustamiseks. Asjakohane on kaebaja täiendavas seisukohas viide Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-1411, kus on öeldud, et kohaliku omavalitsuse volikogu pidi ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastusest ning eesmärgist tulenevalt vee-ettevõtja määramisel lähtuma ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku ettepanekust. Sätte kohaldamise faktiliste eelduste täitmisel puudus vallavolikogul diskretsiooniruum ning ta pidi ettepaneku kinnitama. Kohaliku omavalitsuse volikogu ei olnud kohustatud enne ettepaneku kinnitamist tegema kindlaks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku poolt sõlmitud trasside tasuta kasutamise lepingu kehtivust või ootama ära vastavasisulise vaidluse lahenemist kohtus (RKHKo 3-3-1-14-11 p 17). Kohus peab vajalikuks märkida et kaebaja omandiõigus ei muuda vaidlusaluste rajatiste õiguslikku staatust. Omandiõiguste tuvastamise tagajärjeks on konstateering, et kaebajal on omandiõigus vaidlusalustele rajatistele Jõhvi linnas. Kui kaebaja soovib omandit kasutada, siis peab ta tõendama, et tegemist on õiguslikul alusel püstitatud rajatistega või taotlema vastustajalt kasutusluba, mis on eelduseks rajatiste kasutusõigusele. Vaidlus rajatiste õigusliku aluse olemasolu või selle puudumise üle ei sõltu sellest, kes on rajatiste omanik. Pooled ei ole üksmeelel ka ehitisregistri kannete tähenduse suhtes, kuna vastustaja leiab, et ehitisregistri andmete kohaselt ei ole kaebaja omandis ühisveevärki ja kanalisatsiooni ning kaebaja arvates on ehitisregistri kannetel vallasasjade puhul informatiivne tähendus. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga et ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus (EhS § 56 lg 2). Tegemist on pelgalt informatsiooniga rajatiste kohta, mis on registreeritud ehitisregistris ja mille andmetele on seadusandja omistanud üksnes informatiivse ja statistilise tähenduse. Ehitisregistris registreerimine ei oma tähendust omandiõiguse ülemineku seisukohast.Hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele ning et andmed omaniku kohta kantakse registrisse ja tehakse nendes 19 muudatusi omandiõigust tõendava alusdokumendi alusel (RKTKo 3-2-1-64-01 ja RKHKo-d 3-31-11-02, 3-3-1-14-02). Kaebaja leiab, et kolmandat isikut ei saanud määrata 20.04.2011 Jõhvi Vallavolikogu otsusega nr 112 vee-ettevõtjaks, sest samal päeval on Jõhvi Vallavolikogu alles otsustanud nõusoleku andmise Jõhvi vallale kuuluvate rajatiste võõrandamiseks OÜ-le Järve Biopuhastus (Jõhvi Vallavolikogu otsus nr 111), millest järeldub et rajatised olid selle ajani haldusorgani omandis ja ka valduses. ÜVVKS § 7 näeb ette kaks alternatiivi vee-ettevõtja määramiseks tulenevalt sellest kas ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis (ÜVVKS § 7 lg 21), või kohaliku omavalitsuse omandis (ÜVVKS § 7 lg 2). Viimasel juhul tuleb vee-ettevõtja määramisel arvestada konkurentsiseadusega. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse vastavalt selle andmise ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale. Kohus leiab, et 20.04.2011 otsus nr 112 ei sisalda haldusorgani vormikohast tsiviilõiguslikku tahteavaldust rajatiste omandiõiguse ülemineku kohta. Selline tahteavaldus sisaldub aga arusaadavalt 21.07.2011 sõlmitud ühisveevärgi tagasiostueesõigusega müügilepingus. Sellise järelduse paikapidavus ei sõltu ka sellest, et vaidlustatud otsusest võib aru saada selliselt, et enne otsuse vastuvõtmist on rajatiste faktiline valdus juba kolmandale isikule üle antud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et 20.04.2011 otsuse nr 112 vastuvõtmise ajal ei olnud kolmanda isiku omandis rajatisi ning järelikult ei saanud kolmandat isikut ka ÜVVKS § 7 lg 21 alusel veeettevõtjaks määrata nagu märgib ka kaebaja. Seda asjaolu ei muudaks ka see, et kolmanda isiku omandis on antud hetkel vajalikud rajatised. Kaebaja leiab, et vastustaja, Jõhvi Vallavalitsus ei ole mõistliku aja jooksul edastanud OÜ Pesulux ettepanekut Jõhvi Vallavolikogule ja on asunud nõudma kaebajalt selliste tingimuste täitmist, mis ei tulene ÜVVKS, veeseadusest ega selle alusel kehtestatud määrusest. Vastustaja tegeles menetluse tahtliku, süstemaatilise ja eesmärgipärase viivitamisega. Vastustaja tegevus ei ole hea halduse põhimõttega kooskõlas. Kaebaja viitab Riigikohtu lahenditele 3-3-1-102-06, 3-3-1-94-08 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile
3. Vallavalitsus leiab, et ta ei ole olnud tegevusetu, sest haldusorgan ei ole viivitanud ega lõpetanud menetlust. Haldusorgan on pidanud kinni märgukirjade ja selgitustaotlustele vastamise seaduses sätestatud vastamise tähtaegadest, vastates kõikidele Kaebaja taotlustele mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul. Haldusorgan on korduvalt pikendanud oma kirjadega haldusmenetluses tähtsust omavate tõendite esitamise tähtaegu, mistõttu hea halduse tava on pidevalt järgitud. Viivitus haldusmenetluses on olnud tingitud üksnes kaebajast, kes ei ole esitanud nõutud dokumente rajatiste omandiõiguse kohta ja vastustaja ei saanud kaebaja taotlust esitada koos OÜ Järve Biopuhatus taotlusega vallavolikogule otsustamiseks. Kolmanda isiku arvates ei ole Jõhvi Vallavalitsus õigusvastaselt viivituses haldustoimingute tegemisega ja ei ole läinud ka vastuollu hea halduse põhimõttega ja selline kaebaja väide on absoluutselt väär. Kaebuse esitaja on jätnud oma kohustused täitmata, mistõttu ei Jõhvi Vallavalitsus ega ka vallavolikogu ei saa edasi menetleda kaebuse esitaja ettepanekut. Samuti on kaebuse esitaja saanud kogu aeg teavet oma avalduse menetlemise kohta. Kaebuse esitaja taotlused on puuduste kõrvaldamise menetlusjärgus ning haldusasja materjalide kohaselt menetletakse taotlusi edasi pärast veetrasside õiguspärase omandi küsimuse lahendamist ja kasutusloa saamist. Halduskohtu arvates on ka haldusmenetluse mõistliku pikkuse hindamisel keskseks küsimuseks, kas kaebaja tõendas vastustajale omandiõigust rajatistele, või mitte. Kaebaja arvates on ta seda teinud, millest tulenevalt on viivitus põhjendamatu ja vastustaja väitel kaebaja seda teinud ei ole, mille tagajärjel ei olnudki võimalik taotlust volikogule otsustamiseks edastada. 20 Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 30 lg 1 p 1 kohaselt valmistab vallavalitsus ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi. ÜVVKS § 1 lg 4 kohaselt kohaldatakse ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 35 lg 1 p 1 sätestab, et haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks algab taotluse esitamisega haldusorganile. Kaebaja on esitanud taotlused 31.12.2010 ja 06.04.
4. Kohus nõustub pooltega, et seadus ei sätesta konkreetset tähtaega, mille jooksul tuleb vallavalitsusel taotlus vee ettevõtja ja tegevuspiirkonna määramiseks edastada Vallavolikogule. Õiguslikult sätestatud tähtaja puudumisel peab kohalik omavalitsus täitma oma kohustused mõistliku aja jooksul. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vastustajalt saanud teavet ja selgitusi ning täiendavaid tähtaegu tõendite esitamiseks. Järelikult ei saa väita, et kaebaja oleks olnud teadmatuses tema taotluse lahendamise osas. Samuti on kaebajale antud võimalus väljendada oma seisukohti. Kaebaja taotluse edastamata jätmise volikogule otsustamiseks tingis poolte erinev arusaam faktilistest asjaoludest ja seaduste tõlgendamine. Hea halduse põhimõte tuleneb PS § 14 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41, nagu märgib ka kaebaja. Riigikohus on rõhutanud siseriiklike kohtute kohustust tõlgendada Eesti õigust võimalikult suures ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades (RKHKo 3-31-36-10). Põhiõigused moodustavad lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest (Üldkohtu 03.03.2011 otsus kohtuasjas T-110/07 p 187). Hea halduse põhimõtte tagatised on sarnased olenemata haldusmenetluse valdkonnast. Halduskohus leiab, et Euroopa Kohtu praktikaga tuleb arvestada. Haldusmenetlus peab olema õiglane ning vastama hea halduse põhimõttele, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. Isikute pöördumisi tuleb menetleda kooskõlas asjakohaste õiguslike regulatsioonidega (RKHKo 3-3-14-10). Euroopa Üldkohus on leidnud teises kontekstis, et haldusmenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude põhjal, arvestades eelkõige asja tausta, menetluse erinevaid etappe, mida peab järgima, poolte käitumist menetluse ajal, asja keerukust ning samuti selle olulisust erinevate huvitatud poolte jaoks (Üldkohtu 20.09.2011 otsus liidetud kohtuasjades T-394/08, T-408/08, T-453/08 ja T-454/08 p 99). Kohus kaebajaga ei nõustu ja leiab, et antud juhul ei saanud menetluse kestus iseenesest mõjutada menetluse lõpptulemust. Kaebajale on antud võimalus oma seisukohti väljendada ja vastatud nõuetekohaselt. Arvestades poolte vahelise õigusliku vaidlusega ja selle keerukusega, ei saa vastustajale otseselt ette heita mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumist kaebaja taotluse edastamata jätmisel. Samuti ei saa vastustajale ette heita faktiliste asjaolude moonutamist, sest kaebaja poolt esitatu põhjal ei olnud vastustajal piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada kaebaja omandiõigust rajatistele, olenemata valdaja omandieeldusest. Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et kaebaja taotlused on puuduste kõrvaldamise menetlusjärgus ning neid saab edasi menetleda pärast veetrasside õiguspärase omandi küsimuse lahendamist ja kasutusloa saamist. Nagu kohus eespool märkis ei ole omandi seisukohalt tähtsust, kas omand on õiguslikul alusel püstitatud või mitte ning ÜVVKS § 7 lg 21 alusel pole kasutusloa olemasolu isiku vee ettevõtjaks määramise tingimuseks. Kohtuistungil väitis kaebaja, et 2000 aasta suvel viis ta projekti Jõhvi Vallavalitsusele kasutusloa saamise eesmärgil ja andis isiklikult Priit-Aulis Kesleri kätte, kuid kasutusluba pole siiamaani 21 väljastatud. Samuti on kaebaja esitanud 09.03.2011 Jõhvi Vallavalitsusele järelpärimise, kas OÜ Jõhvi Veemajanduse juhatuse liikme ja abivallavanema Priit-Aulis Kesleri tegevuses ei esine huvide konflikti, millele Jõhvi Vallavalitsus vastas, et Priit-Aulis Kesleri tegevuses ei esine huvide konflikti. Kaebaja leiab oma täiendavas seisukohas, et võõrandamislepingute sõlmimiseks Jõhvi valla nimel OÜ-ga Järve Biopuhastus volitati abivallavanemat P.-A. Keslerit, kes on ühtlasi OÜ Järve Biopuhastus nõukogu liige. Kolmanda isiku (28.09.2011) ja vastustaja (29.09.2011) poolt kohtule esitatud seisukohtade kohaselt jäävad nad eelnevalt esitatu juurde. Kohtumenetluse ajal on Jõhvi Vallavalitsus 27.09.2011 korraldusega nr 2035 lõpetanud OÜ Pesulux 06.
5. 2011 taotluse nr 1/239T menetluse, seoses taotluse läbivaatamata jätmisega. Vastustaja ei oska selgitada, kelle esitatud skeem on ja mis asjaoludel on see sattunud vastustaja arhiivi, sest kirjavahetust säilitatakse 3 aastat ja see on tänaseks hävitatud. Kolmas isik lisab, et kaebaja skeem, mille vastustaja 22.06.2011 kohtule esitas, ei avalda mingil määral mõju kaebuse põhjendatusele ja see tuleb jätta tähelepanuta, kui asjakohatu dokument ja seda ei saa käsitleda tõendina. Kolmas isik nõustub vastustajaga, et skeem ei ole EhS mõttes ei projekt ega ka ehitamise dokument, seda võib iseloomustada, kui faktiliselt ehitatu kaardistamist ning skeem ei muuda õigusliku aluseta ehitatut õiguslikul alusel ehitatuks. See ei puuduta kaebajat ja ei oma kaebajaga mingit seost ning skeemi ei ole mingil viisil kasutatud ehitiste projekteerimiseks ega ka ehitamiseks. Tunnistaja Priit-Aulis Kesleri kohtuistungil antud ütluste kohaselt võib projekt olla majas, aga tema sahtlis küll mitte ning tuleb vaadata, kus see projekt on. Kohus ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et skeem on asjakohatu, ei ole käsitletav tõendina ja tuleb jätta tähelepanuta. Halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. HKMS § 16 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole halduskohtu jaoks ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Halduskohtumenetluses on tõendiks ka dokumentaalne tõend (TsMS § 272). Kohus leiab, et esitatud skeemi näol on tegemist dokumentaalse tõendiga, mis tõendab kaebaja ütluseid selle kohta, et ta on 2000 aastal esitanud kasutusloa saamise eesmärgil skeemi isiklikult Jõhvi Vallavalituse ametnik Priit-Aulis Keslerile ning näitab seda, et kaebaja ütlused on usaldusväärsed. Samuti seostub see vaidluse esemega, kuna nii vastustaja, kui kolmas isik on leidnud, et kaebajal peab olemas olema rajatiste kasutusluba, mis on üheks tingimuseks vee ettevõtjaks määramisel ja mida vastustaja väitel kaebuse esitaja siiamaani taotlenud ei ole. Haldusmenetluses antud tagatiste hulka kuulub lisaks haldusmenetluse läbiviimisele mõistliku aja jooksul ka pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (Üldkohtu 13.07.2011 otsus kohtuasjas T-39/07 p 103). Kohustus tegutseda erapooletult ja hoolikalt on hea halduse põhimõtte lahutamatu osa (Üldkohtu 12.07.2011 otsus kohtuasjas T-113/07 p 75). Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kui tähtaega pole määratud, siis peab haldusorgan tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et haldusorgani viivitamine kohustuse täitmisel on õiguspärane. Äriregistri elektroonilise teabesüsteemi kohaselt oli Priit-Aulis Kesler OÜ Jõhvi Veemajandus (likvideerimisel) juhatuse liige alates 01.12.1998-27.01.2011 ja edasi likvideerija ning Osaühing JÄRVE BIOPUHASTUS