Obsah (4)

§ 36§ 43§ 41§ 49

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2194 Otsuse kuupäev 22. märts 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Peeter Kaarese kaebus Politsei- ja Piirivalveame

) § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud asjaolude esinemise tõttu.

1. 06.09.2012 esitas P. Kaares Politsei- ja Piirivalveametile vaide otsusele nr 98/5/
2. Politsei- ja Piirivalveameti 04.10.2012 vaideotsusega nr 4.2-1/8443-4 jäeti vaie rahuldamata.
3. 18.10.2012 esitas P. Kaares Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 09.08.2012 otsuse ja 04.10.2012 vaideotsuse tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
4. Tartu Halduskohtu 24.10.2012 määrusega rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ja tehti vastustajale ettekirjutus mitte sundvõõrandada P. Kaaresele kuuluvaid relvi ja laskemoona kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
5. P. Kaares täiendas kaebust 29.10.2012 avalduses nõudega kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama uuesti läbi P. Kaarese 02.08.2012 esitatud avaldus relvaloa RL066550 vahetamiseks seoses relvaloa kehtivuse tähtaja lõppemisega. Samuti palub P. Kaares jätta kohtuasja lahendamisel põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata

§ 36

lõike 1 punkti 6 juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole diskretsiooni kasutamist võimaldava normiga. Kaebuse taotlus ja põhjendused

1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on otsuse ja vaideotsuse tegemisel rikkunud järgmisi Eesti Vabariigi Põhiseadusest (PS) tulenevaid subjektiivseid õigusi nagu isikute võrdne kohtlemine, vaba eneseteostus ja õigus omandile. Kaebaja leiab samuti, et haldusorgan on kaevatava otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega ole kasutanud seaduses sätestatud kaalutlusõigust, jõudes seeläbi ekslikule seisukohale kaebajale relvaloa väljastamise küsimuses.
2. Ebaõige on vastustaja vaideotsuses esitatud väide, et relvaloa väljastamata jätmise otsus ei olnud diskretsiooniotsus, mistõttu ei pidanud haldusorgan kaebajat ära kuulama ega saanud otsuse tegemisel rakendada kaalutlusõigust. Kaebaja leiab, et vastustaja käsitlus, mille kohaselt ei ole relvaloa andmise üle otsustamisel võimalik kaalutlusõigust kasutada, rikub oluliselt PS § 12 sätestatud isikute võrdse kohtlemise põhimõtet.

§ 36

lg 1 p 6 tõlgendamine viisil, mis ei võimalda relvaloa väljastamise otsustamisel rakendada kaalutlusõigust (eriti olukorras, kus isikul on juba kehtiv relvaluba), on vastuolus põhiseaduse ning Riigikohtu praktikaga, kuna sellise tõlgenduse korral käsitletakse ühesuguseid asjaolusid ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt, mis ei ole aga lubatud (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsuse nr 3 3-1-65-06 punkti 25). Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-10-10 leidnud, et kriminaalkorras karistatud isiku relva soetamise loa või relvaloa kehtetuks tunnistamise kaalutlusõigust välistades ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada asjaolu, et kriminaalkorras karistatud isik ei tarvitse loa kehtetuks tunnistamisega kaitstavaid õigushüvesid kahjustada. Riigikohtu poolt väljendatud põhimõtet tuleb kaebaja hinnangul rakendada ka relvaloa väljastamise üle otsustamisel. Kaebaja seisukohti toetab seejuures ka varasem Riigikohtu praktika, kus kohus on sedastanud, et seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-9-00). Eeltoodust lähtuvalt on Riigikohtu poolt otsuses nt 3-4-1-10-10 sedastatut ainuvõimalik käsitleda selliselt, et ka relvaloa andmisel saab ja tuleb rakendada kaalutlusõigust. Vastustaja seisukoht, nagu oleks

§ 36

lg 1 p 6 diskretsiooni sisaldav norm kohalduv üksnes koostoimes

§ 43lg 3 p-ga 2, ei ole põhjendatud.

11. Juhul, kui halduskohus peaks nõustuma vastustajaga, et praegusel kujul ei võimaldada

§ 36

lg 1 p 6 haldusorganile kaalutlusõiguse rakendamist, on nimetatud säte põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kaebaja on seisukohal, et puudub legitiimne põhjus, miks peaks kriminaalkorras karistatud isikuid kohtlema erinevalt sõltuvalt sellest, kas neil on kehtiv relvaluba (mille kehtetuks tunnistamist otsustatakse) või nad soovivad uue relvaloa väljastamist. Seetõttu on

§ 36lg 1 p 6 vastuolus PS §-ga 12.

1. Vastustaja on rikkunud haldusakti andmisel haldusorganile seadusega sätestatud kohustust kuulata isik ära enne haldusakti andmist. Kõnealusel juhul pöördus kaebaja vastustaja poole taotlusega uue relvaloa väljastamiseks
2. augustil
3. Juba
4. augustil 2012 tegi haldusorgan kaebaja suhtes koormava haldusakti, millega jättis relvaloa väljastamata ning kohustas isikut võõrandama talle kuuluvad relvad ja laskemoona. Seejuures tehti otsus ilma kaebaja seisukohti ning vastuväiteid eelnevalt ära kuulamata. Tulenevalt sellest, et käesoleval juhul oli tegemist diskretsiooniotsusega, oleks haldusorgan pidanud kaebaja enne otsuse tegemist ära kuulama, eriti arvestades asjaolu, et haldusakti andmise kaudu piirati oluliselt kaebaja PS § 19 lg-s 1 ja PS § 32 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. Kõnealusel juhul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis oleksid õigustanud kaebaja ärakuulamata jätmist. Tulenevalt sellest, et haldusorgan ei otsustanud kehtiva relvaloa kehtetuks tunnistamise, vaid uue relvaloa väljastamise üle, siis puudus ka vajadus otsuse tegemiseks viivitamatult ilma kaebajat ära kuulamata. Vastustajal oleks igal juhul olnud piisavalt aega ja võimalusi kaebaja ärakuulamiseks. Riigikohtu praktika järgi on ärakuulamise õiguse mittevõimaldamine haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise (vt otsus asjas nr 3-3-1-72- 10, punkt 20 ja otsus asjas nr 3-31-23-06, punkt 15).
5. Vastustaja ei kasutanud otsuse tegemisel diskretsiooniõigust, mistõttu on haldusakt ka sisuliselt õigusvastane ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. Haldusorgan peab enne relvaloa väljastamata jätmise otsuse tegemist kaaluma, kas meede on kaebaja isikut ja tegu arvestades proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas Põhiseadusega. Vastustaja oleks pidanud enne otsuse tegemist rakendama oma diskretsiooniõigust ning kaaluma kaebaja isikuomadusi, tema usaldusväärsust ja ohtlikkust ühiskonnale, toimepandud teo iseloomu ja raskust jms asjaolusid, mis võiksid mõjutada relvaloa väljastamist. Antud juhul ei nähtu haldusaktist, et haldusorgan oleks eeltoodud asjaolusid otsuse tegemisel mingilgi määral arvesse võtnud.
6. Vastustaja oleks pidanud otsuse tegemisel kaaluma, kas kaebaja põhiõiguste riive relvaloa väljastamata jätmise kaudu on põhjendatud ja proportsionaalne meede. Riigikohus on oma praktikas asunud korduvalt seisukohale, et isiku õigus soetada ja vallata relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 13,
9. märtsi
10. a otsus asjas nr 3 4 1 16 08, p 22 ja
11. detsembri
12. a otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 44). Lisaks eeltoodule on Riigikohtu üldkogu märkinud, et ka jahipidamine on üks isiku vaba eneseteostuse viisidest ning seetõttu kaetud PS § 19 lõikega 1 (vt
13. oktoobri
14. a otsus asjas 3-4-1-7-01, p 13). Seega saab õigust soetada ja omada relva ning tegeleda jahipidamisega lugeda üheks isiku põhiõigustest. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast ei tohi vastavad piirangud kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (vt
15. veebruari
16. a otsus asjas nr 3-3-1-60-03, punkt 20). Riigikohus on ühtlasi tuvastanud, et riigil on õigus jätta relvaluba väljastamata üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas (vt otsus asjas nr 3-4-1-2-11, punkt 43).
17. Kaebaja rõhutab, et jahipidamise õiguse piiramine on tema suhtes äärmiselt range meede. Kaebaja näol on tegemist kirgliku jahimehega, kes on jahipidamisega tegelenud püsivalt alates
18. aastast. Seetõttu on jahipidamine kujunenud kaebaja eluviisiks. Ilma kehtiva relvaloata ei ole kaebajal võimalik tegeleda ka jahipidamisega, kuna jahiseaduse § 38 lg 1 sätestab, et kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks anda jahiluba isikule, kes relvaluba ei oma. Samuti tuleb märkida, et juhul kui kaebajale ei väljastata uut relvaluba, ei ole tal õigust tulirelvi omada ja kasutada. Tegemist on PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse märkimisväärse riivega. Relvaloa väljastamata jätmine tooks aga omakorda kaasa relvade ja laskemoona võõrandamise kohustuse, mis riivab oluliselt P. Kaarese PS § 32 lg-st 1 tulenevat õigust omandile. Ülaltoodud asjaoludest lähtuvalt peaksid antud juhul esinema äärmiselt kaalukad põhjused, miks relvaloa väljastamine kaebajale ei ole objektiivselt põhjendatud. Kaebaja on seisukohal, et selliseid põhjuseid antud juhul ei esine.
19. Jääb arusaamatuks, millistest kaalutlusest lähtuvalt on vastustaja tõlgendanud

§ 36

lg 1 p-i 6 viisil, et kriminaalkorras karistatud isikul on küll õigus relva vallata ja soetada, kuid tal ei ole võimalik oma relvaluba vahetada. Kaebaja hinnangul on vastustaja ka ise sisuliselt leidnud, et kaebaja isikuomadused ning toimepandud tegu ei õigusta isikule antud relvakasutamise õiguse äravõtmist. Tulenevalt sellest, et vastavad asjaolud ei ole pärast kaebaja süüdimõistmist muutunud, ei ole õigustatud ega põhjendatud uue relvaloa väljastamistest keeldumine. Vastustaja seisukoht 17. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et uue relvaloa väljastamisel eelmise kehtivuse lõppemise tõttu on tegemist diskretsiooniotsusega.

§ 41

lõike 1 kohaselt vahetatakse relvaluba selle omaja avalduse põhjal muuhulgas loa kehtivuse lõppemise korral. Sama § 41 lõike 9 kohaselt relvaluba või relvakandmisluba väljastatakse juhul, kui ei esine sama seaduse §s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid.

§ 36

lõike 1 p 6 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Seega ei ole seadusandja kehtiva relvaseaduse kohaselt andnud seaduse rakendajale (PPA-le) võimalust arvestada relvaloa kehtivuse lõppemise tõttu uue relvaloa väljastamisel relvaloa vahetaja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid ning tegemist ei ole kaalutlust lubava normiga. Kaebaja on küll kaebuses viidanud mitmetele Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kaalutlusõiguse puudumise põhiseadusevastasust käsitlevatele otsustele, kuid need on käsitlenud konkreetseid juhtumeid muude relvaseaduse menetluste või teises seisundis isikute suhtes. Niisamuti on kaebaja oma kaebuses viidanud varasemale Riigikohtu otsusele 3-4-1-9-00, milles on kohus sedastanud, et seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid. Vastustaja toonitab siinjuures, et Politsei- ja Piirivalveameti puhul ei ole tegemist ei seadusandjaga ega kohtuga, vaid seaduse rakendajaga. Samuti puudub PPA-l seaduse sätte põhiseadusega vastuolu või selle puudumise menetluse algatusõigus. PPA kinnitab siinkohal oma seisukohta, et haldusorganil puudub õigus omavoliliselt rakendada kaalutlusõigust, kui seda õigust seadusandja poolt seaduse rakendajale seadusega antud ei ole.

1. Vastustaja on seisukohal, et ärakuulamisõiguse rakendamise eesmärk on õiglase otsuse tagamine, s.o. kaalutlusõiguse korral õige ja õiglase võimaluse valimine. Vastustaja lähtus kehtivast relvaseaduse regulatsioonist, mille kohaselt ei ole tegemist diskretsiooniotsusega. Vaidlust ei ole selle üle, et kaalutlusõigust ettenägev norm eeldab ärakuulamist, vaid selle üle, kas vastav relvaseaduse säte näeb imperatiivses vormis ette haldusorgani tegevuse. Ärakuulamisõiguse eesmärgiks on ka isiku teavitamine tema suhtes alustatud menetlusest. Käesolevas juhtumis oli isik teadlik haldusorgani poolt menetluse alustamisest, kuna seda tehti tema enda taotluse alusel. Vastustaja oli kaebaja poolt taotluse esitamisel veendunud, et kõik asjas tähtsust omada võivad andmed on juba esitatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõike 3 punkti 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Ka siis, kui asuda seisukohale, et antud juhul oli kaebaja arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine kohustuslik, ei saa ainult selle menetlusnõude rikkumine kaasa tuua haldusakti kehtetuks tunnistamist, sest tulenevalt HMS §-st 58 ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
2. Arvestades Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt mitmes relvaseaduse sättes kaalutlusõiguse puudumise põhiseadusevastasust käsitlevaid otsuseid ei saa vastustaja välistada, et ka

§ 36

lõike 1 punkt 6 vajab põhiseadusega vastavuse kontrolli osas, milles see ei võimalda relvaloa andmisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema poolt toimepandud tegu.

1. Kaebaja on seisukohal, et kuna ta on vaidlustanud Euroopa Inimõiguste Kohtus tema suhtes kriminaalasjas nr 1-11-1409 tehtud süüdimõistva otsuse, ei oleks haldusorgan tohtinud otsuse tegemisel ega vaide lahendamisel rajada otsust kaebaja kriminaalkorras karistatuse faktile ning vastustaja otsuse ja vaideotsuse tühistamine on põhjendatud lisaks kaebuses esitatud põhjustele ka nimetatud asjaolust lähtuvalt. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukoht selles osas on ekslik. Vastustaja tugineb oma otsuste tegemisel karistusregistri andmetele. Viimase andmetel on kaebajal kehtiv kriminaalkaristus, mis jõustus 02.08.2011 ning karistusandmed kustutatakse karistusregistrist ning kantakse arhiivi karistusregistri seaduses sätestatud tähtaja möödumisel. Avalduse esitamine Euroopa Inimõiguste Kohtule ei muuda olematuks jõustunud ja kehtivat kriminaalkaristust ning kaebaja kriminaalkorras karistatuse fakti.
2. Lähtudes eeltoodud põhjendustest vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et nii PPA Lõuna prefektuuri 09.08.2012 otsus nr 98/5/12 kui ka PPA 04.10.2012 vaideotsus nr 4.2-1/84434 on kooskõlas kehtiva relvaseadusega ja haldusmenetluse seadusega, seaduslikud ja põhjendatud. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Halduskohus jääb eelmenetluses kaebaja nõude rahuldamise eelduste hindamisel väljendatud seisukoha juurde (tlk 38 pöördel), et kaebus on lubatav. Kaebaja nõude rahuldamise eelduste aspektist on poolte vahel vaidlus kaebuse põhjendatuse üle.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on 07.08.2008 väljastatud relvaluba nr RL066550, mis andis kaebajale õiguse omada ja kanda kolme püssi jahipidamise eesmärgil ning kahte püstolit enese ja oma vara kaitse eesmärgil. Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja väitele, et kaebaja tegeleb jahipidamisega
5. aastast. Kuna kaebajale väljastatud relvaluba kehtis kuni 15.11.2012, esitas kaebaja 02.08.2012 vastustajale avalduse relvaloa nr RL066550 vahetamiseks seoses relvaloa kehtivuse tähtaja lõppemisega. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei vastanud

§ 36

lõike 1 punktis 6 sätestatule juba alates 02.08.2011, seega ühe aasta jooksul, arvates ajast, mil jõustus kaebajat kriminaalkorras süüdimõistev kohtuotsus. Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et kaebaja relvaluba ei tunnistatud perioodil 03.08.2011-08.08.2012 kehtetuks teadlikult seoses Riigikohtu otsustega relvaseaduse asjakohaste sätete põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamisega. 24. PPA Lõuna prefektuuri 09.08.2012 relvaloa väljastamisest keeldumise otsusega (tlk 9) keelduti

§ 41

lõike 9 alusel kaebajale relvaloa väljastamisest põhjusel, et isikul esinevad

§ 36

lõike 1 punkti 6 järgi asjaolud, mis välistavad füüsilisele isikule relvaloa andmise. Otsusega kohustati kaebajat relvade ja laskemoona üle andmiseks politseiasutusele ja relvade ja laskemoona võõrandamiseks. 25. Relvaloa ja relvakandmisloa vahetamisega seonduvaid õigussuhteid reguleerib

§ 41

.

§ 41

lõike 1 kohaselt relvaluba vahetatakse selle omaja avalduse põhjal ja relvakandmisluba vahetatakse juriidilise isiku avalduse põhjal loa kehtivuse lõppemise, kõlbmatuks muutumise, relva või loa omaja andmete muutumise või loa või relva kaotsimineku või hävimise korral, samuti relvahoidla asukoha muutumise korral. Vaidlustatud otsuse aluseks olnud

§ 41

lõige 9 sätestab, et relvaluba või relvakandmisluba väljastatakse, kui ei esine käesoleva seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsuses viidatud

§ 36

lõike 1 punkti 6 kohaselt ei anta relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud.

1. Karistusregistri andmetele tuginedes on vastustaja tuvastanud, et kaebaja omas vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtivat karistust kriminaalkorras. Kohtute infosüsteemist kättesaadava Tartu Maakohtu 10.05.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-1409 on Peeter Kaares süüdi tunnistatud KarS § 209 lõike 2 punktide 2 ja 3, § 394 lõike 2 punktide 1 ja 3, § 344 lõike 1 ja § 381 1 lõike 1 järgi ja lõplikuks karistuseks mõistetud 4 aastat vangistust 3 aasta pikkuse katseajaga, lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamisega tähtajaga 5 aastat. Tartu Maakohtu otsus on jõustunud Riigikohtu 02.08.2011 kohtumäärusega kohtuasjas nr 3-7-1-1-
3. Seega on Peeter Kaares kriminaalkorras karistatud isik. Vastustaja on seisukohal, et relvaloa kehtivuse lõppemise tõttu relvaloa vahetamisel ei ole tal kaalutlusõigust arvestada relvaloa vahetaja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid.
4. Halduskohus nõustub selles osas vastustajaga. Kuna P. Kaarese suhtes esineb

§ 36

lõige 1 punktis 6 nimetatud asjaolu, siis vastavalt

§ 41

lõikele 9 tuli vastustajal kaebaja taotlus relvaloa vahetamiseks jätta rahuldamata. Alternatiivseid õiguslike tagajärgi need sätted oma koostoimes ette ei näe. Samuti ei võimalda need sätted seaduse rakendajale kaalutlusõigust. Tegemist on koosmõjus imperatiivsete sätetega, mis ei sisalda ka varjatud kaalutlusvolitusi (vrdl RKHKo 3-3-1-23-06, p 13). Seega on vaidlustatud otsuse puhul tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga.

1. Menetlusosalise ärakuulamata jätmine kaebuses toodud asjaoludel ei ole mõjutanud asja otsustamist vastustaja poolt (HMS § 58), sest vaidlus on õiguse kohaldamise, mitte asjas tähtsust omada võivate faktiliste asjaolude üle. KrMS § 408 lõike 1 kohaselt oli maakohtu otsuse puhul tegemist jõustunud kohtuotsusega. Vastustaja pidi tuginema karistusregistri andmetele, kuhu andmed kantakse siseriikliku kohtuotsuse jõustumisel, mistõttu ei kuulu vaidlustatud otsus ka sel motiivil tühistamisele, et kaebaja on kaebusega pöördunud Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
2. Haldustegevuse õiguspärasuse kõigi aspektide hindamiseks peab kohus kontrollima, kas täitevvõim on õigust õigesti kohaldanud, st kohaldama ka ise õigust õigesti.
3. Tuginedes isikute võrdse kohtlemise printsiibile ja omandiõigusele leiab kaebaja, et vaidlustatud otsus rikub tema õigust relvaga jahipidamisele ja relvaga turvalisuse tagamisele ning seeläbi kaebaja õigust vabale eneseteostusele (PS § 19 lõige 1).
4. Sel motiivil kaebuse õiguspärasuse põhjendatuse kontrolli tuleb alustada tõdemusest, et halduskohus leiab tuginedes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 punktile 37, mis käsitleb analoogset vaidlust, et käesolevas vaidluses asjasse puutuvad sätted on seotud EL-i õigusega. Nimetatud asjaolu omab tähtsust asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse hindamise eelduste aspektist.

§ 41

lõige 9 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 on osaliselt kehtestatud selleks, et võtta üle Euroopa Nõukogu 18.06.1991 direktiivi 91/477/EÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 21.05.2008 direktiivi 2008/51/EÜ (direktiiv 91/477) artikliga 5. 33. Halduskohus on seisukohal, et

§ 49

lõige 1 ja § 36 lõike 1 punkt 6 on nende koostoimes kooskõlas EL-i õigusega, sest direktiiviga 91/477 on liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel jäetud diskretsiooniõigus, sh rangemate eeskirjade kehtestamiseks. Diskretsiooniõiguse kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Halduskohus jagab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-10 punktides 38 ja 39 väljendatud seisukohta direktiiviga 91/477 liikmesriigile jäetud otsustusvabadusest ning on seisukohal, et käesolevas vaidluses asjassepuutuvad sätted ei ole direktiiviga vastuolus. Seega on sätete põhiseaduspärasuse kontrolli eeldused selles osas täidetud.

1. Halduskohus tugineb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuasja nr 3-41-10-10 otsuse punktides 40 - 44 tuvastatud asjaoludele ja selles lahendis käsitlemist leidnud Riigikohtu varasematele seisukohtadele. Kuna vaidlustatud otsuse kohaselt peab kaebaja relvad ja laskemoona üle andma politseile ja lõppkokkuvõttes võõrandama, ei ole tal ka enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada. Halduskohus jagab seetõttu Riigikohtu seisukohta, et kui isik ei saa enam kasutada õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, piiravad käesolevas asjas vastustaja otsuse aluseks olnud seadusesätted oma koosmõjus P. Kaarese PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust.
2. Tuvastamaks asjaolu, kas vastustaja on õigust õigesti kohaldanud (käesoleva kohtulahendi p 30), peab kohus seega kontrollima, kas kaebaja õiguste riive on üle kasvanud kaebaja õiguste rikkumiseks. Põhiõigusi riivav õigusakt on põhiseaduspärane, kui see on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (RKPJKo 3-4-1-5-05 p 7).
3. Tuginedes käesoleva kohtulahendi punktis 28 vaidlustatud otsuse suhtes tuvastatule, on halduskohus seisukohal, et ka otsuse aluseks oleva materiaalõiguse sätted on oma koosmõjus formaalselt põhiseaduspärased, sest nad on kooskõlas pädevus-, menetlus- ja vorminõuetega ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetega (vrdl RKPJKo 3-4-1-5-05 p 8).
4. Õigusnormide materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusnorm on kehtestatud põhiseadusega lubatud eesmärgi saavutamiseks ja on selle saavutamiseks proportsionaalne (RKPJKo 3-4-1-10-10 p 48).
5. Seega saab põhiseaduse riivet pidada õigustatuks siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11) ja seda mitte ainult õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja poolt (RKÜKo 34-7-01 p 21).
6. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
7. Pooled ei vaidle riive sobivuse ja vajalikkuse üle. Asjas tuvastatud asjaoludel ei tähelda halduskohus õigusnormide põhiseadusega materiaalse kooskõla hindamisel minetusi seonduvalt riive sobivuse ja vajalikkusega. Kaebaja leiab, et riive ei ole mõõdukas. Vastustaja leiab seaduse reservatsiooni põhimõttele tuginedes, et normi mõõdukuse hindamiseks puudub tal normi kohaldajana otsustuspädevus. Halduskohus jagab kaebaja seisukohta, et kuriteo eest karistatud isiku relvaloa vahetamata jätmine arvestamata kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu ei ole mõõdukas. Halduskohus jagab ka vastustaja seisukohta kaalutlusõiguse puudumisest.
8. Halduskohus tugineb Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav, kusjuures mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. (vt RKPJKo 3-4-1-1-99 p 13, RKPJKo 3-4-1-10-10 p 55).
9. Vaidlustatud otsuse aluseks olnud normide koosmõjuga põhjustatud piirang on väga intensiivne, piirates iga kuriteo eest karistatud isiku vaba eneseteostuse viisil, mis võtab isikult täielikult võimaluse kasutada relva ja kohustades isikut isegi relvade võõrandamiseks.
10. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud aususe kohustuse rikkumise eest. Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid ega karistatud isiku isikuomadusi. Kuna vaidlustatud otsus võtab kaebajalt täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ning turvalisuse tagamiseks, riivab see intensiivselt kaebaja õigust vabale eneseteostusele. Seetõttu peab haldusorganil, kelle pädevusse kuulub relvaloa tähtaja möödumisel relvaloa vahetamine, olema õigus ja võimalus kaaluda toimepandud tegu ja karistatud isiku isikuomadusi.
11. Kohtu arvates ei ole käesoleva kaasuse asjaoludel imperatiivne relvaloa vahetamata jätmine lähtudes ainuüksi kriminaalkorras karistamise faktist teiste inimeste elu ja tervise kaitsmise eesmärgil mõõdukas abinõu. Lisaks sellele, et kriminaalkorras karistatud isiku teole on hinnang antud juba kohtute poolt tema süüdimõistmisel, on isiku teole varasema relvaloa kehtivuse perioodil hinnang vaikimisi antud ka täitevvõimu poolt, kuna tema relvaluba ei ole kehtetuks tunnistatud enne selle tähtaja möödumist. Kohtu hinnangul puudub piiranguks mõõdukuse aspektist seetõttu legitiimse põhjuse kõrval ka isegi arusaadav põhjus, millele viitab õigustatult ka kaebaja.
12. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on juba varases 06.10.
13. a otsuse nr 3-4-1-9-00 punktis 17 tõdenud, et seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 26.03.
14. a otsusega nr 3-4-1-16-08 tunnistanud

§ 43

lõike 1 punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-1-10 tunnistanud

§ 43

lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

1. Kohus on seisukohal, et sarnaselt eelnimetatud kohtuasjades kirjeldatud olukordadega ei kaasne isiku puhul, kelle relvaluba ei ole kehtetuks tunnistatud seoses kriminaalkorras karistava kohtuotsuse jõustumisega ja kes taotleb relvaloa vahetamist seoses relvaloa tähtaja möödumisega, relva kuritarvitamise ohtu ning puudub mõistlik alus arvata, et isik, keda riik on usaldanud relva omama vaatamata kriminaalkorras karistamise faktile, muutuks edaspidi kindlasti ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks pelgalt seetõttu, et tema relvaloa kehtivuse tähtaeg möödus ja tema suhtes esineb kriminaalkorras karistamise fakt.
2. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa vahetamata jätmine tähtaja möödumisel kaalutlusõigust välistades ei ole mõõdukas abinõu (PS § 11) teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada asjaolu, et kriminaalkorras karistatud isik ei tarvitse loa vahetamata jätmisega kaitstavaid õigushüvesid kahjustada.
3. HKMS § 158 lõike 4 kohaselt jätab kohus kohaldamata otsuse tegemisel seaduse, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks olev relvaseaduse § 41 lõige 9 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 on vastuolus põhiseaduse § 19 lõikega 1 ja tuleb jätta kohaldamata osas, millega sätted ei võimalda relvaloa kehtivuse lõppemisel relvaloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.
4. Põhiseadusega vastuolus olevale ja kohaldamata jäävale materiaalõigusele tuginevad haldusaktid on õigusvastased ja kaebaja õigusi rikkuvad. Vaidlustatud haldusaktide andmine vastustaja poolt ei ole vajalik ka EL-i eelpool osundatud õigusest tulenevalt. Seetõttu tuleb vaidlustatud haldusaktid tühistada ja vastustajale teha ettekirjutus kaebaja taotluse uuesti otsustamiseks. Kaebus kuulub neil asjaoludel täielikult rahuldamisele.
5. Seoses kaebuse rahuldamisega tuleb kindlaks määrata menetluskulude jaotus. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt peab kaebaja menetluskulud kandma vastustaja. Kaebaja on menetluskulu kandnud seoses riigilõivuga 30 eurot (tlk 15 pöördel) ja õigusabiga. Kaebaja menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide (tlk 74-83) kohaselt on kaebaja poolt kohtumenetluses kantud õigusabikulude suuruseks 2 522 eurot. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik