OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

) § 6 lg 31 kohaselt peab kohalik omavalitsus andma ehitise omanikule ehitise taastamiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui üks aasta. Vastustaja on jätnud ettekirjutuse tegemata, hoolimata kaebaja sellekohasest taotlusest; 3) Arvamus, et lõhutud raudtee taastamiseks puudub perspektiiv, on vastustaja subjektiivne hoiak. Sellisest kaalutlusest lähtumine on vastuolus poolte vahel

1. augustil 1999 sõlmitud halduslepingus võetud kohustusega võimaldada kaebajale raudteeühenduse rekonstrueerimine. Leping on vastavuses haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95-100 nõuetega ning puuduvad lepingu õigusvastasuse või tühisuse eeldused. Raudtee taastamise perspektiivikuse otsustamisel võib tähtsust omada ka Tallinna Linnavalitsuse
2. juuni
3. a korraldus nr 1434-k „Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneeringu algatamine“ (Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneering), mille kehtetuks tunnistamise õiguspärasus ei ole veel kohtumenetluses lõplikku lahendust leidnud.
4. a algatatud detailplaneeringu üheks eesmärgiks oli Paavli tn 6c raudtee harutee juhtfunktsiooni määratlemine harutee taasühendamiseks avaliku raudteega. Seega oleks kuulunud rekonstrueerimisele ka Paavli tn 6c teelõik. Tallinna üldplaneering fikseerib harutee olemasolu ja näeb ette selle funktsioneerimise „perspektiivselt likvideeritavana“. Kuna Tallinna linn sõlmis kaebajaga
5. augusti
6. a halduslepingu kaks aastat enne üldplaneeringu kehtestamist, tähendab formuleering „perspektiivselt likvideeritav“ kõnealuse raudtee edasikestvust lähiperspektiivis. Tallinna linna üldplaneering ei takista raudteeharu taasühendamist avaliku raudteega. Põhja-Tallinna üldplaneering ei ole haldusaktina kehtestatud, mistõttu on viited kavandile ebakorrektsed; 4) Vaidlustatud korralduses väidetu, et Harju maavanem keeldus
7. detsembri
8. a korraldusega nr 2566-k Paavli tn 6c maaüksusele hoonestusõiguse seadmisest, on esitatud kontekstivabalt ning moonutab maavanema seisukohta. Nimetatud korralduses rõhutab maavanem, et eksisteerivas tehnilises seisukorras ei vasta ehitis

-st tulenevatele 2 nõuetele ning puudub alus ja võimalus hoonestusõiguse seadmiseks. Samas märgitakse, et toimikust ei nähtu Tallinna Linnavalitsuse poolset

§ 6

lõikes 31 sätestatud ettekirjutuse tegemist ehitise nõuetega vastavusse viimiseks. Harju Maavalitsus selgitas

1. jaanuari
2. a vastuses kaebaja järelpärimisele, et juhul, kui ehitis viiakse vastavusse

§ 6

lõikest 31 tulenevate nõuetega, saab Tallinna Linnavalitsus uuesti pöörduda maavanema poole hoonestusõiguse seadmise taotlusega; 5) Ekslik on vaidlustatud haldusakti seletuskirjast tulenev tõlgendus, mille järgi

§ 6

lg 3 kohaselt on hoone või rajatis

tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (EhS) tähenduses. Tähelepanuta on jäetud

§ 6

lg 31 esimene lause, mille kohaselt teed ning tehnovõrgud ja –rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Kuna tegemist on raudteega, siis kuulub kohaldamisele raudteeseaduse § 3 p

1. Kuigi raudtee maapealne osa, mis koosneb rööbastest, pöörmetest, liipritest ja ballastist, on ca 80% ulatuses lõhutud, on muldkeha ise säilinud 100% ulatuses. Paavli tn 6c raudteeharu tehnilise seisundi määratlemisel ei ole õigesti rakendatud MRS § 6 lõiget 3, sama paragrahvi lõike 31 esimeses lauset ega raudteeseaduse § 3 punkti 2, mistõttu hinnang raudtee hävitatusele 80% ulatuses on liialdatud. Seni, kuni raudtee on kantud raudteede riiklikusse registrisse, ei ole kahtlust selle olemasolus, vaatamata selle tehnilise seisukorra puudustele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Tallinna linn palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Kaebus on perspektiivitu, kuna kaebaja ei ole tõendanud raudtee olemasolu. Kaebaja ise kinnitab, et raudtee on lõhutud ning tema hagi raudtee taastamiseks kohustamiseks ei rahuldatud. Raudtee puudumine on tuvastatud ka Harju Maavalitsuse ametnike poolt
3. juunil
4. a läbiviidud paikvaatlusel. Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-45344 on samuti tuvastatud, et Paavli tn 6c raudteeharu enam ei eksisteeri. Ja isegi kui eeldada, et kaebajale kuulub vaidlusalune raudteeharu, ei ole ta tõendanud selle omanikuks olemist kaebuse esitamise ajal; 2) EhS § 2 lg 3 esimese lause kohaselt on rajatis ehitis, mis ei ole hoone. Seega peaks raudtee kui rajatis olema nii maapinnaga püsivalt ühendatud (

§ 6lg 3) kui ka aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ning inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi (Eh

S § 2 lg 1). Raudtee kaotas terviklikkuse lammutamistegevuse tulemusena ja langes seetõttu kasutusest välja. Seega puudus ka raudtee üksikutel osadel pärast lammutamist terviklikule rajatisele omane iseseisev funktsioon; 3)

§ 6

lg-st 31 ei tulene vastustajale kohustust raudtee korrastamise ettekirjutuse tegemiseks. See ei välista kaebaja õigust raudteed ise korrastada. Kaebajal on selleks ka piisavalt aega olnud. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Vaidlus käib selle üle, kas Tallinna Linnavalitsus on õiguspäraselt tunnistanud kehtetuks korralduse nr 471-k, millega määrati Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ omandis oleva ehitise teenindamiseks vajalik maa asukohaga Paavli tn 6c ja nõustuti maa riigi omandisse jätmisega osaühingu kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil, ning lõpetanud Paavli tn 6c asuvale riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse. 8.

§ 351

sätestab, et ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, võib riigimaale seada hoonestusõiguse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

§ 6

lg 3 kohaselt on hoone või rajatis

tähenduses maapinnaga püsivalt 3 ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi.

§ 6

lg 31 teine ja kolmas lause sätestavad, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi; viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et Paavli tn 6c asunud raudtee on

§ 6lg 31 teise lause tähenduses lagunenud ja kasutusest väljalangenud (tl 129).

Harju maavanem on sel põhjusel

1. detsembri
2. a korraldusega nr 2566-k keeldunud Paavli tn 6c maaüksuse kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil riigi omandisse jätmisest (tl 39) ja see korraldus on jõustunud. Kaebaja väitel ei ole raudtee seisukord pärast maavanema korralduse andmist muutnud (tl 128). Kaebaja leiab aga, et hoonestusõiguse seadmise menetluse lõpetamise asemel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale ettekirjutuse raudtee kordategemiseks, mille järel oleks maavanem saanud uuesti otsustada maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise üle.
3. Kohtupraktika kohaselt on kohalikul omavalitsusel lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitise korrastamise või kõrvaldamise ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel kaalutlusõigus. Sellist kaalutlusõigust on tunnustanud näiteks Tallinna Ringkonnakohus
4. mai
5. a otsuses nr 3-08-1934 (p 35). Nimetatud otsuses on ringkonnakohus lisaks avaldanud arvamust, et lagunenud ja maastikupilti kahjustavate ehitiste kordategemine on võimalik, kuid kasutusest väljalangenud ehitiste kordategemine mitte, ning viimati nimetatud juhul on kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus kahanenud nullini. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Paavli tn 6c raudteed ei kasutata sihipäraselt, st see on juba aastaid tagasi kasutusest välja langenud. Kuid isegi kui eeldada, et vastustaja kaalutlusõigus Paavli tn 6c asuva raudtee kordategemise ettekirjutuse tegemiseks ei olnud kahanenud nullini, ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.
6. Korralduse nr 101-k põhjenduste kohaselt ei ole antud kaebajale tähtaega Paavli tn 6c asuva lagunenud ja kaustusest väljalangenud raudtee kordategemiseks põhjusel, et raudtee taastamiseks nimetatud asukohas puudub perspektiiv. Vaidlustatud korralduses on selgitatud, et
7. a kehtestatud Tallinna üldplaneeringu kohaselt ei ole vaidlusalusele alale raudteed kavandatud; Tallinna üldplaneering näeb Sõle tänavast Kopli poole ette tööstusettevõtete ala ning teisel pool Sõle tänavat korruselamute ala, rohekoridori ja magistraaltänava. Kaebaja märgib vastuväitena, et Tallinna üldplaneering fikseerib harutee olemasolu ja näeb ette selle funktsioneerimise perspektiivselt likvideeritavana; tulenevalt kaebaja ja vastustaja
8. augusti
9. a lepingust tähendab formuleering „perspektiivselt likvideeritav“ raudtee edasikestvust lähiperspektiivis ning seega Tallinna linna üldplaneering ei takista raudteeharu taasühendamist avaliku raudteega. Kohus leiab, et kaebaja arutelu selle üle, millist ajaperioodi hõlmab „perspektiivselt likvideeritav“, on ainetu olukorras, kus raudteed ei kasutata juba alates
10. aastast ning alates
11. a juunist on raudtee lagunenud. Kaebaja möönab ka ise, et kehtiva Tallinna üldplaneeringu kohaselt ei ole Paavli 6c asuvale maatükile perspektiivis raudteed ette nähtud, seega ei saanud nimetatud üldplaneeringust tulla kaebajale õiguspärast ootust raudtee kordategemise ettekirjutuse tegemiseks. Vastustaja põhjendab raudtee taastamise perspektiivitust ka sellega, et
12. a algatatud Põhja-Tallinna üldplaneeringus nähakse ette Kopli kaubajaama raudteeharude likvideerimine. 4 Kaebaja märgib kohtu arvates õigesti, et Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud. See ei tähenda siiski, et Tallinna Linnavalitsus lähtus vaidlustatud korraldust andes asjakohatust kaalutlusest. Raudtee taastamise perspektiivi hindamisel on asjakohane vaadelda piirkonna arengut laiemalt. Olukorras, kus pikemas perspektiivis ei ole antud piirkonnas raudtee olemasolu ette nähtud, võiks kohalik omavalitsus tekitada kaebajale raudtee taastamise ettekirjutuse tegemisega hoopis asjatuid kulusid. Põhja-Tallinna üldplaneeringut algatades on vastustaja juba
13. a (st enne Paavli tn 6c raudtee lagunemist) märku andnud, et Kopli kaubajaama raudteeharud tuleb likvideerida. See lähenemine on kooskõlas Tallinna üldplaneeringuga, mis, nagu kaebaja isegi märgib, kõnealuse raudtee olemasolu tulevikus ette ei näe. Kaebaja viidatud Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneeringu algatamisel (tl 31) nähti ette raudteeharu Paavli tn 6c maaüksusele, kuid Tallinna Linnavalitsuse
14. juuni
15. a korraldus nr 1434-k on Tallinna Linnavalitsuse
16. novembri
17. a korraldusega nr 1721-k (tl 63) kehtetuks tunnistatud. Seega oli Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneeringu menetlus lõppenud enne käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andmist. Korralduse nr 1434-k kehtetuks tunnistamise põhjusi on vastustaja selgitanud käesoleva vaidluse esemeks oleva korralduse nr 101-k seletuskirjas, mis on kaebajale haldusmenetluse käigus edastatud (tl 74-75). Kuigi kohtumenetlus Tallinna Linnavalitsuse
18. novembri
19. a korralduse nr 1721-k õiguspärasuse üle ei ole veel lõppenud, oli korraldus nr 1721-k korralduse nr 101-k andmise ajal kehtiv haldusakt, mis oli kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Seega ei pidanud vastustaja korralduse nr 101-k andmisel
20. juuni
21. a korraldusega nr 1434-k enam arvestama.
22. juunil
23. a kehtestatud Põhja-Tallinna Linnaosas Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise kvartali detailplaneeringust (tl 23-29) ei saanud kaebajale eespool käsitletu valguses samuti tekkida ootust raudtee säilimiseks Paavli tn 6c maatükil. Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise kvartali detailplaneeringu kehtestamise ajal ei olnud raudtee veel kasutusest välja langenud ega lagunenud ning planeeringus nenditakse seetõttu, et krundil on säilitatud raudtee, mis võimaldab ladude juures vajaduse tekkimisel kasutada ka raudteetranspordi teenuseid. See detailplaneering ei ole aga korralduse nr 101-k otseseks aluseks. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise kvartali detailplaneeringu eelnev kehtetuks tunnistamine ei olnud seetõttu vaidlustatud korralduse andmise vältimatuks eelduseks.
24. Kaebaja arvates tuleneb tema õiguspärane ootus korralduse nr 471-k püsima jäämiseks ning hoonestusõiguse seadmise menetluse jätkamiseks ka kaebaja ja Tallinna Linnavalitsuse vahel
25. augustil 1999 sõlmitud lepingust (tl 30). Lepingu preambuli kohaselt on lepingu eesmärgiks korrastada Sõle tänava raudteede ülesõit võimalusega raudteid tulevikus kasutusele võtta. Lepingust tuleb Tallinna linnale kohustus algatada Sõle tänava raudtee ülesõidukohast Kopli ja linna poole jäävate raudteeharude arvelevõtmine peremehetu varana, et tagada raudteeühendus Kopli kaubajaamaga (p 1). Kaebaja nõustub lepinguga temale kuuluva raudteeharu ülesvõtmisega Sõle tänava ülesõidu asfaltkatte remonttööde teostamiseks (p 2) ning Tallinna linn garanteerib kaebajale linnaga kooskõlastatud projekti alusel raudtee ülesõidu rekonstrueerimise võimaluse hetkel, mil ülesõidukoha taastamine on kaebaja seisukohalt vajalik (p 3). Kohtu arvates ei saa sellest lepingust tulla kaebajale õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmiseks, ega ka selleks, et Tallinna Linnavalitsus annab kaebajale tingimata tähtaja lepingu sõlmimise ajal Paavli tn 6c asunud, kuid tänaseks lagunenud ja kasutusest väljalangenud raudtee taastamiseks. Lepingu ese ja pooltele siduvad kohustused puudutavad eelkõige Sõle tänava raudteede ülesõitu. 5 Sisuliselt soovib kaebaja vastustajalt

§ 6lg-st 31 sätestatud raudtee taastamise ettekirjutust põhjusel, et saavutada 31.

augustil 1999 sõlmitud lepingu täitmine vastustaja poolt (tl 129). Kohus leiab, et kui kaebaja arvates on teine lepingupool lepingut rikkunud, saab ta kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, sh nõuda teiselt poolelt lepingu täitmist või lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kui leping ei ole muutunud asjaolude tõttu enam täidetav, saab kaebaja teha teisele lepingupoolele ka ettepaneku lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Käesoleva kohtuvaidluse pidamine ei ole lepingu võimalikule rikkumisele reageerimiseks või vastustaja lepingulise kohustuse täitmisele sundimiseks kohane õiguskaitsevahend, sest lepingu õiguspärasus, kehtivus või täidetavus ei ole käesoleva vaidluse esemeks.

1. Vastustaja märgib õigesti, et korraldus nr 471-k oli eelhaldusaktiks hoonestusõiguse seadmise menetluses, sest kohalik omavalitsus teeb hoonestusõiguse seadmise menetluses eeltoiminguid, sh määrab kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, kuid maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise otsustab kokkuvõttes riigimaa valitseja (Vabariigi Valitsuse
2. novembri
3. a määrus nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra kinnitamine“ p 5, 11, 12, 13, 15, 16, 18). Seepärast ei saanud korraldusest nr 471-k tekkida kaebajale veel õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmisele. Hoonestusõiguse saab seada üksnes ehitise omaniku kasuks (

§ 351

), kuid Paavli tn 6c asunud raudtee, mille all olevale ja teenindamiseks vajalikule maale kaebaja hoonestusõiguse seadmist taotles, on nüüdseks lagunenud ja kasutusest välja langenud ega ole käsitatav ehitisena

§ 6lg 3 mõttes.

Kohus on eespool leidnud, et vastustajal ei olnud kohustust teha kaebajale ettekirjutust lagunenud ja kasutusest väljalangenud raudtee kordategemiseks. Kohus leidis, et kaebaja vastuväited raudtee taastamise perspektiivitusele ei ole asjakohased. Eeltoodut arvestades ei saa kaebajal olla õiguspärast ootust ka hoonestusõiguse seadmise menetluse jätkamisele ning hoonestusõiguse seadmise menetluse lõpetamine korralduse nr 101-k punktis 1 ei olnud seetõttu õigusvastane. 13. Teenindamiseks vajaliku maa saab määrata üksnes ehitise juurde (Vabariigi Valitsuse 30 juuni 1998. a määrus nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ p 2 ja 3). Paavli tn 6c ei asu ehitist

§ 6

lg 3 tähenduses, sest seal asunud raudtee on lagunenud ja kasutusest väljalangenud. Vastustaja võis jätta kaebajale tegemata

§ 6

lg 31 sätestatud ettekirjutuse raudtee kordategemiseks, sest raudtee taastamine antud piirkonnas ei ole perspektiivikas. Seetõttu on õiguspärane ka vaidlustatud korralduse p 2, millega tühistati korraldus nr 471-k. 14. Kokkuvõttes jääb Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kaebus korralduse nr 101-k tühistamiseks rahuldamata. Menetluskulude hüvitamist vastustaja ei taotlenud, seega jäävad mõlema poole võimalikud menetluskulud poole enda kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Monika Laatsit 6