3-12-1454/14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1454 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2013 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.O. kaebus Tartu Vangla 28.05.2012 käskkirjade nr 62/895, nr 6-2/896, nr 6-2/897, nr 6-2/898 ning 01.06.2012 käskkirjade nr 6-2/927 ja nr 6-2/928 tühistamiseks Kirjalik menetlus Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: R.O. /isikukood xxx/, Vastustaja: Tartu Vangla /registrikood 70006056/, Resolutsioon Jätta R.O. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.02.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 28.05.2012 koostati Tartu Vanglas käskkirjad nr 6-2/895, nr 6-2/896, nr 6-2/897 ja nr 6-2/898 (tl 17-24), milledega karistati kinnipeetav R.O. vangistusseaduse § 67 lg 1 nõuete rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 01.06.2012 koostati samasuguse karistuse samal alusel määramise kohta käskkirjad nr 6-2/927 ja nr 6-2/928 (tl 25-28). 20.06.2012 koostatud vaideotsusega nr 1-11/235-1/1-11/236-1 (tl 11-12) jäeti käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaided (tl 13-16) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 11.07.2012 edastas R.O. Tartu Halduskohtu Jõhvi kaebuse (tl 1), milles palus tühistada kõik kuus eelnimetatud Tartu Vangla käskkirja. Kaebaja väitis, et Euroopa vanglareeglistiku alusel on vangide kehasisene läbiotsimine keelatud, vastavat läbivaatust võib teha üksnes arst ning seetõttu on vanglateenistuse ametniku korraldused lubamatud ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad kehtetud.
5. Tartu Vangla vastuses (tl 38-39) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirju ja määratud karistusi õiguspärasteks ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Tartu Vangla kodukorra punktidele 7.2.14 ja 18.6 tuginedes märgiti, et kinni peetaval isikul on keelatud jätta arsti poolt määratud või muu vanglateenistuja poolt antud ravim ettenähtud ajal tarvitamata, ravimeid annavad valvurid, need tuleb manustada koheselt vanglaametniku juuresolekul ning seega oli korraldus suu avamiseks vajalik. Veel leiti, et tablettide manustamise kontrollimise näol ei ole tegemist kehasisese läbiotsimisega ning lisati, et kontroll ravimi manustamise üle tuleneb vangla julgeoleku tagamise vajadusest, sest ravimite mittesihipärane kasutamine võib ohustada nii kaebaja enda kui ka teiste kinni peetavate isikute elu ja tervist. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Tartu Vangla vaidlustatud käskkirjadega (tl 17-28) on R.O.le vangistusseaduse § 67 p 1 toetudes süüks pandud seda, et 16.05.2012 kella 20.35, 19.05.2012 kella 8.25, 20.05.2012 kella 8.35 ja 20.30, 21.05.2012 kella 8.35 ning 22.05.2012 kella 8.25 paiku ei allunud ta vanglateenistuse ametniku korraldusele näidata peale ravimi manustamist suuõõnt. Kaebaja ise pole kaebuses (tl 1) ja vaietes (tl 13-16 väitnud, et talle ei ole arsti poolt üldse ravimeid määratud ega eitanud korralduse täitmisest keeldumist, kuid peab niisugust käitumist Euroopa vanglareeglistiku punktidele 54.6 ja 54.7 tuginedes õigustatuks. Vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud vanglas täitma sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on kohaldatav ka kõigi R.O. poolt vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirjade puhul.
7. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. R.O.le antud korraldused tulenevad talle Tartu Vangla kodukorra punktiga 7.2.14 pandud kohustusest mitte jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud ja/või muu vanglateenistuja poolt antud ravimeid. Niisuguse kohustuse täitmist saab vanglaametnik tablettidena manustatava ravimi puhul tõhusalt kontrollida vaid siis, kui ta annab korralduse avada suu ja veendub seejärel vaatluse teel, et kinnipeetav on tabletid alla neelanud. Seega on tegemist kehtival õigusel rajaneva seadusliku korraldusega. Kaebaja poolt oma nõude alusena viidatud Euroopa Vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga, selles kehtestatu saab anda üksnes eesmärgi ja põhimõtted, milledest võimaluse korral juhinduda, kuid pole õiguslikult siduv ega too seetõttu kaasa vanglateenistuse ametniku korralduse tühisust. Siinkohal omab tähtsust ka põhiseaduse § 41, mis annab küll igaühele õiguse jääda oma arvamusele ja veendumusele truuks, kuid ei luba nendega õiguserikkumist vabandada. Vangistusseaduse § 4’ lg 2 kohaselt on kinnipeetava vabadus allutatud seaduses toodud piirangutele ning kui seadus konkreetset piirangut ei sätesta võib vangla julgeoleku kaalutlustel piiranguid ka ise kohaldada. Kuna ravimite ebaõige manustamine võib vastava isiku tervist ohustada või talle koguni eluohtlikke seisundeid tekitada, on piirangute kohaldamine ja nende järgimise kontrollimine vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku tagamiseks igati eesmärgipärane, õigustatud ja proportsionaalne. 2
8. Tartu Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on R.O. puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluste käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 40, 43, 46, 48-49, 52 ja 55), karistatut on teavitatud menetluste algatamisest ja antud võimalus end seletuste abil kaitsta (tl 42, 45, 47 pöördel, 51, 53 pöördel, 56 pöördel). Karistused on talle määratud ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on igas käskkirjas käsitletud süüteo asjaolusid ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine R.O. puhul kõige otstarbekam karistus. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud karistuse sisulist otstarbekust, kuid kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist, saavad viie ööpäeva pikkused karistused arvestada nii kaebaja varasemat käitumist kui vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võivad võrreldes teiste võimalike karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et R.O.le määratud karistused rajanevad igati õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et nende kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduse § 12, § 18 ja § 19 kehtestatud õigusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid.
9. Eeltoodud järeldustel jääb R.O. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 29). Tartu Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 3