04.05.2012 koostas E.P. selle käskkirja peale vaide (tl 78). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 29.05.2012 esitas E.P. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1), milles palus Viru Vangla 03.05.2012 käskkiri nr 6.-3/746-D tühistada ning väitis, et ei ole kunagi tööst keeldunud ja on selle saamiseks korduvalt vanglaametnike poole pöördunud. Põhiseaduse § 29, EIÕK artikkel 3 ja
lg 1 osundades väitis kaebaja, et kedagi ei saa tööle sundida ning kinnipeetavava tööga kindlustamisel tuleb arvestada tema võimeid ja oskusi, tal aga puuduvad koristajana töötamiseks vajalikud harjumused, soov ja oskused. 16.08.2012 ja 16.11.2012 edastatud täiendustes (tl 53 ja 89) märkis kaebaja, et teda on korduvalt ühe ja sama asja eest karistatud ning soovis, et kohus hindaks asja ka sellest küljest. 3. Viru Vangla vastuses (tl 64-65) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirja, läbi viidud distsiplinaarmenetlust ja määratud karistust õiguspäraseks ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Seejuures märgiti, et alus kinnipeetava töökohustuseks tuleneb põhiseaduse § 29 lg 2,
lg 1 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd ning kinnipeetava töö on sunnitöö määratlusest välistatud ka EIÕK artikkel 4 lg 3 kohaselt. Veel märgiti, et kinnipeetav on
lg 2 tulenevalt kohustatud oma kambrit korras hoidma ja puhastama, olmeruumide koristamine ei ole spetsiifilisi teadmisi või oskusi nõudev töö, kaebajat on allkirja vastu tutvustatud koristaja ohutusjuhendiga ning lisati, et kaebaja on otseselt väljendanud soovimatust töötada ning kõik muud tema poolt toodud ettekäänded on esitatud sooviga vabaneda vastutusest. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Viru Vangla 03.05.2012 käskkirjaga nr 6.-3/746-D (tl 71-72) on E.P.t karistatud
p 1 alusel selle eest, et 10.04.2012 ei allunud ta vanglaametniku korraldusele asuda tööle E7 osakonna koristajana.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul saab halduskohus uurida üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. E.P.le antud korraldus tuleneb põhiseaduse § 29 ja
lg 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 24.01.2012 antud käskkirjast nr 6.2/84-T (tl 66). Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning kaebajal tuli see vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita, sest vastupidine seisukoht raskendaks distsipliini tagamist vanglas ja seaks ohtu sealse julgeoleku. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-10306 ja 3-3-1-44-12 asunud ühemõtteliselt seisukohale, et korralduse täitmatajätmine kinnipeetava poolt saab olla õigustatud üksnes juhul, kui selle tühisus on ilmselge ning kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna talle õigust keelduda korralduse täitmisest. See seisukoht on täiel määral kohaldatav ka E.P. distsiplinaarmenetluse asjas. 5. Põhiseaduse § 29 teises lõikes kehtestatu kohaselt ei laiene tahte vastaselt tööle sundimise keeld tööle, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Põhimõtteliselt seesama tuleneb ka EIÕK artikkel 4 alapunktist 3a, kus on sätestatud, et sunniviisilise või kohustusliku töötamise mõiste ei hõlma töid, mida nõutakse õiguspäraselt kinni peetud isikult.
lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. E.P. ei ole enda puhul ühtegi neist töökohustusest vabanemise alustest ära nimetanud ning tugineb üksnes sellele, et pole kunagi koristajana töötanud, ei oma vastavaid võimeid ja oskusi ning talle pole seda tööd õpetatud. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et vangla eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristamise puhul ei ole tegemist spetsiifilisi oskusi ja teadmisi, seega ka eriväljaõpet nõudva tööga ning
lg 1 ja § 39 lg 3 tulenevalt kindlustatakse kinnipeetav tema füüsilisi ja 2 vaimseid võimeid ning oskusi arvestava tööga vaid võimaluse korral, selle puudumisel aga rakendatakse ta vanglateenistuse äranägemisel vangla majandustöödel. 6.
lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. E.P. süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduse täitmata jätmises on tõendatud vanemvalvur E. S. ettekandega (tl 74) ning kaebaja ei ole oma seletuskirjas (tl 44), vaides (tl 37) ja kaebuses (tl 1-6) ka ise korralduse täitmata jätmist eitanud. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on E.P. puhul kõik
Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 nõuete kohaselt protokollitud (tl 73), karistatut on teavitatud menetluse algatamisest, talle on selgitatud tema õigusi ja võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 75) ning karistus on määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud süüteo asjaolusid ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just 45- ööpäevaks kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna
lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab niisuguse pikkusega karistus arvestada nii varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud kaebaja isikut kui vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini aidata suunata teda õiguskuulekale käitumisele. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et E.P.le määratud distsiplinaarkaristus rajaneb õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. Asjaolu, et kaebajat on samalaadsete rikkumiste eest varem juba korduvalt karistatud, viitab üksnes tema soovimatusele alluda vanglas kehtivale korrale. See pole käsitletav ühe süüteo eest teistkordse karistamisena, ei saanud seetõttu kuidagi välistada distsiplinaarmenetluse läbiviimist järjekordse õiguserikkumise suhtes ja kinnitab vaid valitud karistuse õigsust. Et kehtiv distsiplinaarkaristus ja samaliigilise rikkumise fakt saab õigustada varasematest rangema karistuse määramist ega muuda seda ebaproportsionaalseks, on eelnevalt juba viidatud lahendis nr 3-3-1-44-12 leidnud ka Riigikohtu halduskolleegium. 7.Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul vähimatki alust Viru Vangla 03.05.2012 käskkirja nr 6-3/746-D õigusvastaseks pidada ega tühistada, mistõttu jääb E.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.