KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1728 Haldusasi A.E.u kaebused Tartu V

§ 15

lõikest 4 ega vangla sisekorraeeskirja § 641 ei tulene vangla direktorile volitust piirata kinni peetavale isikule kirjaga saabuvate esemete ja ainete ringi ning kinnipeetavale saabunud kirjadega tuleb toimida vastavalt VangS § 29 lõikele

1. Kaebaja viitab ka sellele, et Tartu Vangala direktori
2. detsembri 2010 käskkirja punkt 1.33 on sarnane varem kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 461 ja § 50 lõikes 3 sätestatuga, mille Riigikohus põhiseadusevastaseks tunnistas. Kaebaja rõhutab, et saatis kirjaga Tartu Vanglasse eseme, mille omamine Tartu Vanglas ei ole keelatud, kuna kõnealune seep oli ostetud Tallinna Vangla kauplusest. Kaebaja on ka seisukohal, et kirjaga saadetud esemete, mille omamine muidu on vanglas lubatud, äravõtmist ei saa õigustada sellega, et kirjade sisu kontrollimine on keeruline, kuna vanglal on kohustus kõiki nii saabuvaid kui saadetud kirju kontrollida. Kaebaja rõhutab, et seadusest ei tulene ei ministrile ega vangla direktorile volitust kehtestada keelatud esemete omamist sõltuvalt nende saamise viisist. Samuti märgib kaebaja, et vangla ei ole kuidagi põhjendanud seda, millist ohtu kujutab endast kaebaja poolt Tartu Vanglas viibivale kinnipeetavale seebi saatmine. Kaebaja on ka seisukohal, et võimaik oht vangla julgeolekule ei saa üles kaaluda kinnipeetava õigust saada vanglas lubatud esemeid. Ka toob kaebaja välja, et käesoleval juhul on tegemist vanglateenistuse poolt kontrollitud esemega, kuna seda kontrolliti juba Tallinna Vanglast välja saates ning kui tegu oleks olnud Tartu Vanglas keelatud esemega, oleks Tallinna Vanglas pidanud keelama sellise saadetise saatmise. VASTUSTAJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Tartu Vangla peab A.E.u kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja hinnangul vastab Tartu Vangla direktori
4. detsembri 2010 käskkiri nr 1-3/164 haldusmenetluse seaduses (edaspidi HMS) kehtestatud vorminõuetele ning vangla direktori õigus sellise üldkorralduse andmiseks tuleneb VangS § 15 lõikest
5. Vastustaja viitab ka üldkorralduse seletuskirjale, millele on ka üldkorralduses viidatud ning milles põhjendatakse üldkorralduse punkte 1.33 – 1.37 asjaoluga, et seal nimetatud esemed ohustavad vangla üldist julgeolekut, kui neid ei saada vanglasse turvalisel viisil, nende esemete läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu, tekitades võimaluse keelatud esemete vanglasse toimetamiseks, tekitades hügieeniriske ja/või on ebaproportsionaalselt ressurssenõudev. Vastustaja leiab, et tegemist on piiranguga, mis on julgeoleku tagamiseks hädavajalik ning selline ainete ja esemete saamise piiramine vanglas kinnipidamisega kaasnev paratamatu ebameeldivus, mille talumiskohustus tuleb VangS § 41 lõikest
7. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud üldkorralduse punktist 1.33 tulenev piirang on proportsionaalne ning selgitab, et Tartu Vanglas on keelatud esemeks seep, mis oma vanglasse 2 toimetamise viisist ohustab üldist julgeolekut. Vastustaja selgitab, et hügieenitarbeid on kinni peetaval isikul võimalik osta vangla kauplusest ning rahapuuduse korral väljastab vangla kinnipeetavale kord kvartalis hügieenipaki, mis sisaldab ka 1 tualettseebi ja 1 majapidamisseebi.
8. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja viidet Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-4-1-3-09 ning märgib, et selles otsuses ei võtnud Riigikohus seisukohti VangS § 15 lõike 4 osas, küll aga märkis, et kinnipeetavale saabunud kirjast võib osutuda vajalikuks ära võtta mõni keelatud ese VangS § 15 lg 2 või VSKE § 641 tähenduses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et A.E.u kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Asjas ei ole vaidlust käesoleva kohtuotsuse jaos Asjaolud välja toodud faktiliste asjaolude üle ega selle üle, et kaebaja poolt Tartu Vanglas viibivale isikule maksikirjas saadetud seebi adressaadile kätte andmisest keeldumise ning vanglateenistuse poolt äravõtmise õiguslikuks aluseks oli Tartu Vangla direktori
10. detsembri 2010 käskkirja nr 1-3/164 punkt 1.
11. Seega taandub vaidlus kahele kesksele küsimusele – esiteks, kas kaebaja poolt maksikirjas saadetud seep kuulub Tartu Vanglas kinni peetavale isikule keelatud asjade hulka vangla direktori eelviidatud käskkirja kohaselt ning teiseks, kas selline käskkiri kui üldkorraldus on õiguspärane, eeskätt kas sellise üldkorralduse andmiseks on seaduslik alus ning kas see on käesolevat vaidlust puudutavas osas proportsionaalne.
12. Käesolevale kohtumenetlusele eelnenud vaidemenetluses on tõusetunud ka küsimus sellest, kas vaidlustatud toiming ja Tartu Vangla direktori käskkiri üldse saavad rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-09 tehtud kohtuotsuses märkis Riigikohus, et kirjavahetus kinnipeetavaga ei puuduta üksnes vanglas kinni peetavat isikut, vaid ka isikut, kes kinnipeetavale kirja adresseeris. Samas lahendis märkis Riigikohus sedagi, et põhiseaduse § 26 kaitseala hõlmab kinnipeetava elukaaslase õigust saata kirja teel vanglasse dokumente või esemeid, mille omamine pole vanglas keelatud. Eeltoodu valguses saab asuda seisukohale, et kirjavahetuse mõiste ei pruugi piirduda üksnes inimestevahelise kirjalike sõnumite edastamisega, vaid võib hõlmata ka asjade muude dokumentide või esemete edastamist. Ka sellisel juhul on tegemist kahepoolse suhtlemisega ning seetõttu saab VangS § 28 lõikes 1 sätestatud kinnipeetava üldist õigust kirjavahetusele tõlgendada ühelt poolt kinnipeetava õigusena kirisaadetisi saada ning samas mistahes muu isiku õigust neid kinnipeetavale saata. Kirjavahetuse kui isikute kahepoolse suhtlemise vormi iseloomust tulenevalt ei lõpe seega kirja posti teel saatmise korral kirja saatja õigused kirja postiasutusele üleandmisega (või vanglast kirja saatmisel vanglateenistusele üle andmisega), vaid kirja adressaadile kättetoimetamisega. Seetõttu on käesoleval juhul kaebajal õigus vaidlustada halduskohtus Tartu Vangla toimingut ning üldkorraldust, mille tõttu kaebaja poolt Tartu Vanglas viibivale kinnipeetavale kirisaadetises saadetud eset viimasele kätte ei antud. Seega on kaebajal kaebeõigus. Kaebaja nõuded on aga põhjendamatud.
13. VangS § 29 lõikest 1 tuleneb, et kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Selles sättes kasutatud sõnad vangla sisekorraeeskirjad on üldmõiste, mis hõlmab kõiki vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte, sealhulgas ka vanglateenistuse poolt kehtestatud üldkorralduse iseloomuga akte. See tähendab,

§ 29lg 1 ei puuduta üksnes neid esemeid, mis on loetletud justiitsministri 30.

novembri 2000 määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSE), vaid ka muid kinnipeetavale keelatud esemeid, mis on sellistena määratletud VangS § 15 lg 4 alusel. 3

1. Tartu Vangla direktor on
2. detsembri 2010 käskkirjaga nr 1-3/164 kinnitanud VangS § 15 lg 4 alusel Tartu Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. Kõnealuse käskkirja punkti 1.33 kohaselt on Tartu Vanglas kinni peetavatele isikutele lisaks VSE § 641 sätestatule keelatud vanglas omada tahkeid ained, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud, kusjuures samas sätestatakse ka sõnaselgelt, et tahked ained hõlmavad seepe, wc-värskendajaid, pulkdeodorante jt sarnaseid esemeid. Eeltoodust tulenevalt on seep Tartu Vanglas kinni peetavale isikule keelatud ese, välja arvatud juhul kui see on vanglateenistuse poolt väljastatud, isiku vanglasse saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Viidatud käskkirja seletuskirja (tl 32) kohaselt iseloomustab käskkirja 1.33 loetletud esemeid see, et need ohustavad vangla julgeolekut, kui neid ei saada vanglasse turvalisel viisil, kuivõrd nende esemete läbiotsimine on raskendatud või võimatu. Seega on kõnealuse piirangu eesmärk vangla julgeoleku kindlustamine ning selle meetme läbi soovitakse vähendada väljastpoolt vanglasse raskesti kontrollitavate ainete ja esemete saabumist. Seetõttu tuleb vaidlustatud käskkirja punktis 1.33 kasutatud sõnastust vanglas asuvast kauplusest ostetud mõista viitena Tartu Vanglas asuvale kauplusele ning see ei puuduta mistahes teises vanglas asuvat kauplust.
3. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja poolt I. O.ile saadetud seebi näol tegemist Taru Vanglas kinni peetavale isikule keelatud esemega ning asjaolu, et kaebaja oli seebi soetanud Tallinna Vangla kauplusest, ei muuda seda Tartu Vanglas kinni peetavale isikule lubatud esemeks, kui see Tartu Vanglasse saabus posti teel. Seda seisukohta ei muuda ka see, et Tallinna Vangla pidi VangS § 29 lõikest 1 tulenevalt kontrollima kaebaja poolt Tallinna Vanglast välja saadetud kirja sisu. On ilmne, et iga vangla administratsiooni tegevuse eesmärk on eeskätt konkreetse vangla julgeoleku tagamine. Tallinna Vangla kauplusest ostetud seep ei ole Tallinna Vanglas iseenesest keelatud esemeks ning Tallinna Vangla kinnipeetava poolt selle saatmisel ei ole Tallinna Vanglal üldiselt põhjust seda põhjalikumalt kontrollida ning kulutada ressursse sellele, et veenduda, et näiteks seebipakendit ei ole avatud, et sinna ei ole peidetud keelatud aineid vms. Seetõttu ei saaks nõuda, et Tartu Vangla peaks teises vanglas viibivalt kinnipeetavalt kirja teel saadetud esemetesse suhtuma samamoodi nagu nendesse, mis on ostetud Tartu Vangla kauplusest, kuhu saabuvad kaubad Tartu Vangla kontrolli all.
4. Järgnevalt on küsimus selles, kas Tartu Vangla direktori
5. detsembri 2010 käskkiri nr 164, millega selline seep keelatud esemeks tunnistatakse, on õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi
6. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimustele. VSE § 11 kohaselt on VangS § 15 lõikes 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult vormistatud ja selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused. Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on formaalselt õiguspärane. 4
7. Kaebaja seisukoht,

§ 15

lg 4 ei luba vangla direktoril piirata esemete vanglasse saabumise viise, on ekslik. Eelviidatud normi eesmärk on anda vanglateenistusele võimalus kehtestada vangla reaalsetest julgeolekuvajadustest ning julgeoleku tagamise muude vahendite kasutatavusest lähtudes täiendav loetelu ainetest ja esemetest, mida kinni peetav isik vanglas omada ei tohi. VangS § 15 lg 4 ei välista võimalust, et teatud esemed on kinnipeetavale lubatud vaid teatud tingimustel, sealhulgas tingimusel, et need on vanglasse saabunud mingisugust kindlat kanalit pidi, samas kui mistahes muid kanaleid pidi vanglasse saabunud samasuguse eseme omamine ei ole lubatud. Asjaolust, et seep iseenesest ei kuulu kinnipeetavale keelatud esemete hulka, ei tähenda, et kinnipeetavale ei võiks keelata omada seepi, mis on saabunud kirjaga.

1. Kaebaja on vääralt mõistnud ka Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-09 tehtud otsuses võetud seisukohti. Viidatud otsuses käsitles Riigikohus juhtumit, kus vanglateenistus võttis varem kehtinud VSE § 461 ning 50 lg 3 alusel kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis ei olnud vanglas keelatud esemeteks. Konkreetsel juhul oli tegemist Internetist välja trükitud laulusõnu sisaldavate paberilehtedega. Riigikohus leidis eeltoodud lahendis, et justiitsministril ei ole õigust määratleda kirja mõistet ega otsustada, millised postiseaduse tähenduses kirisaadetistena käsitatavad saadetised lugeda kinni peetavale isikule saadetud kirjadeks millised mitte. Riigikohus ei asunud seisukohale, et kirjaga peab olema võimalik saada kinni peetavale isikule mistahes esemeid, mida postiseaduse mõttes on võimalik kirisaadetisega edastada. Viidatud lahendis märkis Riigikohus, et kinnipeetavale saabunud kirjast võib osutuda vajalikuks ära võtta mõni keelatud ese VangS § 15 lg 2 või VSE § 641 tähenduses. Kuna VangS § 15 lg 4 annab vanglateenistusele aluse keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole VSE §-s 641 sätestatud keelatud asjade loetelus, ent vastavad VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimustele, siis tuleneb eeltoodust, et samamoodi võib vanglateenistus kinnipeetavale saabunud kirjast ära võtta esemed, mille omamine on keelatud vanglateenistuse poolt VangS § 15 lg 4 alusel antud õigusaktiga. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinnipeetavate kirjavahetuse õigust, vaid üksnes posti teel saadetavate esemete ja ainete ringi. VangS § 28 sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et lubatud peaks olema kõikvõimalike esemete ja ainete posti teel saamine.
2. Tartu Vangla direktori
3. detsembri 2010 käskkirja nr 164 ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Poolte vahel ei ole põhimõtteliselt vaidlust selle üle, et julgeoleku tagamine vanglas on vajalik ning selle julgeoleku tagamiseks on samuti oluline, et kinni peetavate isikute käsutusse ei satuks selliseid esemeid ja aineid, mis julgeolekut ohustada võivad. Vastustaja on välja toonud, et väljastpoolt vanglat saabunud esemete kontrollimine on raskendatud ning mõnel juhul võimatu. Eeskätt on keeruline kontrollida, ega vanglasse saadetud esemete või neid ümbritsevate pakendite sisse ei ole peidetud vangla julgeolekut otseselt ohustavaid esemeid ja aineid. Ainsana oskab vanglateenistuse suutlikkust saadetisi kontrollida ning neisse peidetud keelatud esemeid ja aineid leida, hinnata vangla direktor, kellele seepärast ongi VangS § 15 lõikes 4 antud volitus kinni peetavatele isikutele lubatud asjade osas täiendavaid piiranguid kehtestada. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega (sh saadetiste füüsiline läbivaatamine, röntgenläbivaatus, narkokoera kasutamine) võimalik suurem osa keelatud ainetest saadetistest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vangla direktori seisukohast, et vanglateenistus sellega piisaval määral toime ei tule. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt on näiteks selliste esemete, nagu seebid, kontrollimine nendes või nendega koos olevate keelatud ainete tuvastamiseks raskendatud või võimatu. See põhjendus on usutav, samuti on usutav, et keelatud esemeid on võimalik mingisuguste muude asjade sisse peita selliselt, et neid raske avastada. Ka tuleb märkida, et kõigi selliste täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab vanglateenistuselt mingisuguste ressursside (nt tööjõu) kasutamist, mis omakorda tähendab kas täiendavaid kulusid 5 või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude ülesannetega. Seetõttu on piirang õigustatud.
4. Samuti ei kahjusta see piirang kinni peetavate isikute huve ja õigusi, eeskätt aga mitte kaebaja kui kõnealust seepi teisele kinnipeetavale saata soovinud isiku õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla siiski peaks ühelt poolt kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida ning samas siiski riskima sellega, et kõiki vangla julgeolekut ohustavaid esemeid või aineid ei leita ning need satuvad kinni peetavate isikute käsutusse. Kaebajal on võimalik teises vanglas viibiva kinnipeetavaga suhelda ka muul moel kui viimasele seepi saates, samuti saab kaebaja poolt saadetud kirja adressaat endale seepi osta Tartu Vangla kauplusest või kui tal selleks raha pole, tagab talle vajalikud hügieenivahendid vangla. Juhul kui kinnipeetav leiab, et vangla poolt antavad hügieenitarbed pole piisavad selleks, et ta saaks oma hügieeni eest hoolitseda määral, et see ei alandaks tema inimväärikust, on kinnipeetaval oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda vaidega pädeva vaideorgani või kaebusega kohtu poole. Kindlasti ei ole kinnipeetaval õigust nõuda, et vangla varustaks teda mingisugust kindlat liiki või marki hügieenitarvetega, ent elementaarse vajaliku peab vangla tagama ka sellele kinnipeetavale, kes ise ei ole võimeline neid vahendeid hankima. On üldteada, et meetodeid, kuidas vanglasse mingisuguseid keelatud aineid või esemeid salaja sisse viia, on väga erinevaid ning ei ole alust arvata, et nende meetodite kasutajad oleksid märkimisväärselt rumalamad või saamatumad kui vanglateenistus, kes selle vastu võitleb ning keelatud asju otsib. Seetõttu pole mistahes põhjust uskuda, et vangla kartus oleks aluseta või riskid, mille maandamiseks on vaidlustatud käskkiri antud, oleksid ebareaalsed.
6. novembril 2012 esitatud kaebuse täienduses on kaebaja Tartu Vanglale ette heitnud ka seda, et vaidlusaluse seebi äravõtmisel ei koostatud VangS § 72 sätestatud nõuetele vastavat akti ega tehtud ettepanekut saadetud eseme hävitamise või saatjale tagastamise kohta. VSE § 50 lõikes 3 sätestatakse, et kinnipeetavale saadetud kirjast ära võetud esemete suhtes kohaldatakse VSE § 70, § 72 ja § 73 sätteid. VSE § 70 lõikes 2 sätestatakse, et kui äravõetud esemete väärtus on 6,39 euro või alla selle, siis ese võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja poolt saadetud seebi väärtus oli alla 6,39 euro. Seega ei pidanud Tartu Vangla saatma kaebajale VSE § 70 lõikest 1 sätestatu selgitust ega pidanud talle selgitama võimalust saadetud seep kätte saada. See, et vangla otsustas eseme leidmise/äravõtmise aktis (tl 5) ära võetud eset kaks kuud hoida, ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega muuda seebi adressaadile kätte andmisest keeldumist õigusvastaseks.
7. Eeltoodu tõttu tuleb kaebus rahuldamata jätta. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6