Obsah (5)

§ 40§ 58§ 4§ 55§ 54

3-13-528 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 22. mai 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-528 Haldusasi K.P.’i kaebus

§ 40lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist.

Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul, peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist. Distsiplinaarvastutuse kohaldamisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum. Ärakuulamisõiguse mitte võimaldamist loetakse haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata, toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise (Riigikohtu

1. detsembri 2006 aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-06). Seega on kaebaja seisukohal, et vastustaja oleks pidanud võimaldama kaebajal esitada vastulause ning tagama õiguse olla ära kuulatud pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist ning enne karistuse määramist. Kaebaja viitab ka oma varasemale kohtuasjale 2 haldusasjas nr 3-10-2992, kus kohus on leidnud, et ametnik saab oma ärakuulamisõigust sisuliselt realiseerida alles pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist, ning et antud juhul kaebaja jäeti sellest õigusest ilma on tegemist sedavõrd olulise menetlusnõude rikkumisega, mis on ilmselgelt võinud mõjutada asja otsustamist ning ainuüksi selle tõttu kuulus vaidlustatud käskkiri tühistamisele. Käesoleva distsiplinaarjuurdluse ja karistusega tutvus kaebaja 19.02.2013 üheaegselt, millest tulenevalt ei olnud kaebajale järjekordselt võimaldatud olla ära kuulatud vastustaja poolt, kuna tegemist oli ebapiisava ajaga. Kaebaja viitab antud vaidlusse küll mitte puudutavale, kuid kaebaja arvates tähtsust omavale asjaolule ning ei liialda kui väidab, et tegemist on asutusega, kes on keskendunud kaebaja kõiksuguste vigade otsimistele ja tagakiusamisele (manipulatsioon kaebaja närvidel ja tunnetel). Antud väidet kinnitab faktiline asjaolu, et kaebaja on antud asutusega pidanud korduvalt kohtu poole pöörduma (kohtulahendid nr 3-10-2992, nr 3-11-2435 ja määrus nr 3-111707), mille lahendamine oleks võinud toimuda ka kohtuväliselt. Kaebaja on olnud vastustajaga piisavalt tolerantne, näiteks materiaalse kahju nõudes oleks võinud kaebaja pöörduda ka kohtutäituri poole, kuna kohtu poolt välja nõutud summa maksmine ületas maksetähtaega ja ülekanne toimus valedel alustel ehk töötasuna. Kaebaja arvates on tema pahameel vastustaja tegevuse kohta igati õigustatud ning vastustaja vigade otsimine kaebaja suhtes jääb arusaamatuks. Vastustaja tegevus, nn. keskendumine kaebaja vigade otsimisele, ei jäta tõsiselt võetava asutuse muljet, millele kahjuks ei ole võimalik muudmoodi reageerida kui irooniaga. Kaebajal puudub usaldus vastustaja tegevuse ning väljastatud informatsiooni kohta. Eelpoolnimetatud väidet kinnitab ka vahetu ülema M. Kirna 4.02.2013 e-kiri, milles sisaldub kaebaja arvates kogu informatsioon kaebaja töökohal viibimise kohta. E-kirjast nähtub kus kaebaja viibis, kaua viibis jne, seega jääb arusaamatuks distsiplinaarjuurdluse algatamise alus. Kuidas või mismoodi informatsioon temani jõudis, seda ei ole võimalik mitte kuidagi suuliselt motiveerida, seega polnud kaebaja arvates vajalik isegi tunnistajatelt seletuste võtmine. E-kiri, mille sisu kajastub ka Käskkirjas, sisaldab kaebaja arvates vastavat informatsiooni, millest nähtus ja ka võis järeldada, et vahetu ülem oli kaebaja käimistest teadlik. Tegemist on kirjaliku faktilise asjaoluga, mida pole võimalik suuliste ütluste ja muude seletustega ümber lükata. Lisaks kaebaja märgib, et teenistuskoht on lai mõiste. TLPA asub aadressil Vabaduse väljak 7 ning tegemist oleks täieliku absurdsusega, kui asutusesiseselt ringi liikuda ei tohiks. Väga piinlik oleks ka iga tualetis käigu kohta luba küsida, tööaja efektiivsuse mõttes ei oleks see ka otstarbekas. Lisaks asub ka söökla Vabaduse väljak 7, TLPA ruumidest väljaspool. Kaebaja on seisukohal, et ilmselgelt tehakse kitsendusi ühe töötaja suhtes. Näiteks, kaebaja saatis ka vahetule ülemale meili, kus märkis, et käis ka töökaaslast õnnitlemas, millest tulenevalt tekib kaebajal küsimus, et mispärast võib üks töötaja pidada sünnipäeva vastuvõtu ajal, kuid teine ei tohi isegi majas ringi liikuda. Tegemist on kaebaja arvates alusetult algatatud juurdlusega. Mõned kokkulepped on iseenesest mõistetavad, majas ringi liikumiseks kahtlemata luba küsida poleks vajalik, mis on vaikiv kokkulepe ning lubatud igale ametnikule. Kui asutusesisest liikumist nimetatakse väärituks teoks, siis kahjuks jääb kaebajale süütegu arusaamatuks. Kaebaja arvates peaks juurdlust läbiviiv ametnik, kes omab juriidilist haridust, oskama teha loogilisi järeldusi, seega oleks pidanud juba ettekande põhjal, mis sisaldas vastavat informatsiooni, mille tõttu distsiplinaarjuurdlus üldse algatati, tegema ameti juhatajale ettepaneku kaebajat mitte karistada süüteokoosseisu puudumise tõttu, ettekandest nähtus ja võis ka järeldusi teha, kus kaebaja viibis ja miks ta viibis. Käskkiri sisaldab ka väidet, et esmaspäeval, 4.02.2013 lahkus K.P. töölt kell 17:15, oma vahetult juhilt ta selleks nõusolekut ei küsinud ega saanud. See on üksnes vastustajapoolne suusõnaline väide, millega kaebaja ei nõustu, antud asjaolu ei ole ka mitte kuidagi võimalik tõendada. Lisatud Lasteaia X käskkirjas /tl 27/ on märgitud, mis ajal lasteaed suletakse. Kuna kaebaja on kahe lapse üksikema ning lähedased sugulased, tuttavad ja sõbrad kaebajal 3 puuduvad, kes lapse lasteaiast ära toomisel abi osutaksid, on iseenesest mõistetav, et kaebaja peab oma 1,6 kuusele lapsele lasteaeda järele minema. Käskkiri sisaldab vastavat informatsiooni, kus märgitakse, et tööandja on mõistev ja lubab varem ära, seega jääb järjekordselt distsiplinaarjuurdluse läbi viimine ning määratud karistus kaebajale arusaamatuks, kuna ühelt poolt kirjeldatakse tööandja mõistmist, kuid teiselt poolt alustatakse antud asjas juurdlus ning määratakse karistus. Mis puudutab seletuskirja esitamisse, siis esitas kaebaja seletuse 04.02.2013 (e-kirjadega 10:12, 10:15, 10:24, 10:28, 16:52, 17:14; tl 21, 28, 48-50), millele on viidatud ka Käskkirja p-s
2. Vastustaja väide Käskkirja p-s 1 justkui kaebaja pole seletust esitanud ei pea paika, seega sisaldab Käskkiri vastuolulist informatsiooni. Ükski seadus ei reguleeri seletuse andmise vorminõudeid ja ka esitamise viise. Kaebaja oleks võinud jätta ka üldse seletuse andmata, kuna ettekanne sisaldas juba vajalikku informatsiooni, mistõttu tuleb lähtuda faktilisest asjaolust, et vahetu ülemus oli informeeritud. Muude suuliste ütluste ja ka kirjalikke seletustega ei ole võimalik ettekandel sisalduvat informatsiooni ümber lükata. Kui vastustaja arvates see seletuskiri ei olnud ning ta seda ei aktsepteerinud, siis oleks võinud vahetu ülemus ka põhjendada, et ta ei aktsepteeri seda seletuskirjana, M. Kirna põhjendust ei esitanud, vaid saatis ähvardava kirja kaebajale, et esitab ettekande ameti juhtajale seetõttu, et kaebaja ei ole temale seletuskirja esitanud /tl 26/. Kaebaja on seisukohal, et kuna vahetu ülemus kaebaja seletuskirjale ei vastanud, siis võis järeldada, et ta antud seletust ka aktsepteeris ning samas on ju kaebajapoolseid e-kirju distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel arvesse võetud. Arusaamatuks jääb vahetu ülema e-kiri, et kaebaja ei ole justkui talle seletuskirja esitanud 4.02.
3. Isegi kui kaebaja oleks jätnud seletuskirja esitamata, siis ei ole seletuskirja esitamata jätmine distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluseks, mida vastustaja on kaebajale ette heitnud Käskkirjas ning käsitlenud ühe võimaliku rikkumisena. Eeltoodust võib järeldada, et distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel vahetu ülema selgitused sisaldavad valeinformatsiooni, mis ilmselgelt võisid mõjutada asja otsustamist. Arvestades asjaolu, et kaebaja on korduvalt pöördunud kohtu poole vastustajapoolsete seaduserikkumiste tõttu, nii ebaseaduslikult teenistusest vabastamise põhjustel kui ka muudel põhjustel, siis võib teha järelduse, et vastustaja etteheiteid ei ole võimalik tõsiselt võtta. Pigem on tegemist kiuslike etteheidete ning järjekordselt otsitud põhjustega kaebaja aadressil. Käskkiri sisaldab vastustaja poolt vastuolulist informatsiooni. Väidetavalt on tööandja mõistev kaebaja suhtes, et kaebajal on kaks väikest last ning kaebaja peab töölt varem ära minema jne, märkides vastutulelikkust, kuid samas algatades analoogse juhtumi kohta distsiplinaarjuurdluse ning määrates ka karistuse, et kaebaja läks töölt varem ära. Kaebajale jääb selline ebastabiilne käitumine tööandja poolt arusaamatuks. Ühelt poolt algatatakse juurdlus ja määratakse karistus, teiselt poolt märgitakse kui mõistev tööandja on. Kaebajale ei tundu antud informatsioon äratoodud käskkirjas õiglane, veenev, aus ning usaldusväärne. Ka viitab kaebaja siinkohal e-kirjale, kus juurdlust läbi viiv ametnik soovitab pöörduda kilpnäärme arstile, väites, et ka temal endal on see haigus olnud. Antud juhul on tegemist kaebaja arvates väga ebapädeva ning ebakompetentse soovitusega, kuna kaebaja on eelpoolnimetatud juristiga kokku puutunud vaid mõned korrad tööalaselt. Kaebaja ei tunne isiklikult nimetatud ametnikku ega pole temale ka ennast sõbraks pressinud. Sellist soovitust ei jagata isegi sõbrale mitte, kuna antud juhul otsustab haiguse üle siiski arst ning arstil käimine on sisetunde ja vajaduse küsimus. Kaebaja on enam kui kindel, et arsti diplom mainitud juristil puudub, mistõttu on selline soovitus kaebaja arvates solvav ning ei ole mitte mingil moel seotud sõbraliku murega ehk heatahtlikku soovitusega, pigem manipulatsiooniga, soovitades oma haigust kaebajale, väites sealjuures, et ka temal esinevad meeleolumuutused, mistõttu võtab tablette elulõpuni ning on selle üle õnnelik. Tegemist ei ole isegi ju naljaga mitte, kuna kaebaja arvates haiguse üle nalja ei tehta. Kaebaja ei ole väitnud, et temal esinevad meeleolu muutused, millest võis küll eelpoolnimetatud jurist sellised järeldused teha, kui ta on vaid 4 kaebajaga mõned korrad tööalaselt kokku puutunud. Lisaks on kaebaja enam kui kindel, et ükski arst ei kirjuta välja tablette, mis on määratud elu lõpuni manustamiseks, kuna elu lõpp ei ole inimesele ju teada ja kui ka oleks, siis kindlasti ei saa ükski arst väita, et inimesel ei ole võimalik kunagi antud haigusest paraneda. Antud juristi õnnetus ehk haigus ei ole küll kingitus mitte kellelegi, kuid seda soovitada teisele ehk võõrale inimesele on kaebaja arvates solvav. Kaebaja on enam kui veendunud, et ühegi ravimi tarvitamine küll kindlasti kedagi õnnelikuks ei tee. Sellised isikliku pöördumisega kirjad pole küll kellelegi edastamiseks, kuid antud ekirjad seavad kahtluse alla juurdlust läbi viiva ametniku erapooletuse kaebaja suhtes, kuna tegemist on isiklikult võetavate soovituste ja märkustega ja seda veel töö juures. Kuna antud e-kirja saatis juurdlust läbiviiv ametnik kaebajale pärast distsiplinaarjuurdluse läbi viimist ning pärast distsiplinaarkaristuse määramist, puudus kaebajal distsiplinaarjuurdluse läbi viimise ajal kui ka enne alus kahelda antud juristi kompetentsuses, kuna kaebaja ju ei tunne ega tea nimetatud ametnikku isiklikult. Pärast mainitud e-kirja kahtleb aga kaebaja juristi pädevuses ja distsiplinaarjuurdluse läbi viimise erapooletuses, kuna ta ju väidab oma e-kirjas, et tal esinevad meeleolu muutused ja tablette süües on ta veel ka õnnelik jne. Kui oleks vastavasisuline e-kiri saadetud enne distsiplinaarmenetluse läbi viimist, oleks kaebaja kindlasti nimetatud ametniku distsiplinaarjuurdluse läbi viimisest taandanud või teinud ameti juhatajale sellekohase ettepaneku. Seega juurdlus võib olla läbi viidud ebapädeva ametniku poolt. Kahtlemata ei ole tegemist ka tõsiselt võetava soovitusega kaebaja aadressil, kuna kaebaja ei olnud ju arstliku soovituse kohta ametnikult küsinud, ega palunud ka hinnata oma tervisliku seisundit juristil. Lisaks antud ametnik kaebajale saadetud e-kirjas soovitas olla tolerantsem ja sõbralikum jne /tl 22/. Kaebaja on lausa hämmingus võõra inimese poolt tehtavatest märkustest ning soovitustest, millest küll antud jurist järjekordselt järeldusi teeb, kes kaebajat isiklikult ei tunne, mille üle otsustab, et kaebaja seda ei ole, jääb kaebajale arusaamatuks. Kaebaja märgib siinkohal irooniaga, et ilmselgelt tegeleb antud asutus, mitte Tallinna linna planeerimise, vaid kaebaja isikuomaduste kujundamisega, mis kaebaja arvates küll antud ameti funktsioon ei peaks olema. Distsiplinaarjuurdluse eesmärk on süüteo väljaselgitamine, mitte ilmtingimata karistuse kohaldamine, antud asjast jääb aga arvamus, et eesmärk on ilmtingimata karistuse määramine, ilma asja sisuliselt kaalumata ning põhjendamata. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi

) § 4 lg-le 2 märgib kaebaja, et kuna juurdlus sisaldab väära informatsiooni kui ka menetlusnormide olulist rikkumist (olla õigus ära kuulatud, pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist ning enne karistuse määramist), on kaebaja seisukohal, et süütegu antud asjas puudub. Vastustaja Tallinna linn (TLPA kaudu) vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et Käskkiri ei kuulu tühistamisele järgmistel põhjustel: Kaebaja peamine argument on, et distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel ei ole vastustaja võimaldanud kaebajale õigust olla ära kuulatud. Nimetatud väide on otsene vale ja vastustaja esitab koos kaebusele vastusega kohtule distsiplinaarmenetluse toimiku materjalid, millest nähtub, et vastustaja on tutvustanud juurdluse algatamisel kaebajale nõuetekohaselt juurdluse algatamise käskkirja ning kaebaja õigusi distsiplinaarjuurdluse vältel. Mõlemal dokumendil on kaebaja poolne tutvumismärge kuupäevaga 5.02.2013. Lisaks dokumentide tutvustamisele selgitas juurdluse läbiviija kaebajale õigusi lühidalt ka suuliselt ning palus esitada omapoolne selgitus juurdluse materjalide juurde. Selgituse kirjutamisest kaebaja keeldus ning teatas, et tema on oma vahetule juhile kõik selgitused juba andnud. Juurdleja selgitas, et mõningad asjaolud vajaksid täpsustamist ning küsis kaebajalt, kas tal on kergem, kui juurdleja omalt poolt vormistab küsimused, mis omavad juurdluse seisukohalt tähtsust. Kaebaja nõustus küsimustega ning esitas omapoolse selgituse küsimustele vastuste vormis. Samuti selgitas juurdluse läbiviija suuliselt kaebajale, milliseid sisekorraeeskirja punkte ja eetikakoodeksi punkte on kaebaja oma 5 tegevusega eeldatavalt rikkunud ja millele kavatseb juurdleja kokkuvõtet vormistades tugineda. Seda, et see nii oli, tõendab ka kaebaja enda seletuses juurdlejale viidatud sisekorraeeskirja lõik ja selgitus teenistuskoha osas. Seega olid kaebajale loodud kõik võimalused anda omapoolseid ütlusi, selgitusi, esitada tõendeid ja muid seisukohti, mida kaebaja vajalikuks pidas kogu menetluse vältel ja enne haldusakti andmist. Kaebaja oli algusest peale seisukohal, et tema käitumises ametnikuna ei ole midagi taunimisväärset, kogu vastustaja tegevust pidas kaebaja suureks naljaks ja tema kiusamiseks. Juurdleja ja kaebaja vestluse ja dokumentide tutvustamise juures viibis ka detailplaneeringute menetlemise osakonna jurist Triin Sepp, kes jagab kaebajaga kabinetti. Juurdleja viis distsiplinaarmenetluse raames dokumentide kogumise lõpule ja vormistas juurdluse kokkuvõtte 12.02.2013, mille esitas ameti juhatajale tutvumiseks ja karistuse määramise või mittemääramise osas seisukoha võtmiseks. Saanud 18.02.2013 hommikul ameti juhatajalt juurdluse kokkuvõtte resolutsiooniga „palun vormistada noomitus“, võttis juurdleja ühendust kaebaja vahetu juhiga ja palus, et kaebaja tuleks juurdluse kokkuvõttega tutvuma. Vahetu juhi sõnul ei olnud kaebajat sel päeval tööl. Kuna TLPA-s toimub käskkirjade menetlemine elektrooniliselt dokumendihaldussüsteemis „Postipoisis“, siis valmistas juurdleja ette ka karistuse määramise käskkirja eelnõu. 19.02.2013 helistas juurdluse läbiviija kaebajale ja palus tulla oma kabinetti juurdluse kokkuvõttega tutvuma. Tutvuma tulekust kaebaja keeldus. Kuna juurdluse kokkuvõte ja lisamaterjalid olid 50 lehel ja nendega korrektne tutvumine oleks võtnud märkimisväärselt aega, siis võttis juurdleja oma poolelioleva töö kaasa ja suundus kaebaja kabinetti kokkuvõtet tutvustama. Juurdleja andis toimiku kaebaja kätte ja asus ise samas ruumis oma tööd tegema. Kaebaja pidas kogu toimuvat väga naeruväärseks, leidis endiselt, et tema tegevuses ei ole võimalik süüteo koosseisu leida, ühtegi siulist argumenti selles osas esitamata. Juurdleja palus kaebajal rahulikult kokkuvõte läbi lugeda kuna seal on antud korrektne analüüs ja kuidas on mingi järelduseni jõutud ja kui tal siis tekib küsimusi, saab neid arutada ja selgitada. Kaebaja kirjutas ilma kokkuvõtet läbi lugemata kokkuvõttele „olen tutvunud“ ja allkirja. Kuskil ei ole kaebaja kirjutanud, et soovib esitada vastulauset või ei nõustu kokkuvõttes toodud järeldustega või soovib esitada mingeid lisatõendeid, mis andnuks aluse juurdluse tulemuste ümbervaatamiseks. Juurdleja palus veelkord kaebajal siiski kogu dokument läbi lugeda, kuid kaebaja sellest keeldus. Seejärel, kuna ameti juhataja oli allkirjastanud eelmisel päeval digitaalselt ka karistuse määramise käskkirja (19.02.2013 viibis ameti juhataja majast väljas), siis palus juurdleja kaebajal tutvuda Käskkirjaga, kuna ka seal olid kaalutlused ja põhjendused suuremas osas välja toodud. Kaebaja keeldus Käskkirja läbi lugemast ning kirjutas Käskkirjale kuupäeva ja allkirja. Seega ei vasta tegelikkusele kaebaja väited selle kohta et temal ei ole võimaldatud juurdluse kokkuvõtte või materjalidega tutvuda, ja seda, et ta on materjalidega tutvunud on ta oma allkirjaga ka tõendanud juurdluse kokkuvõtte lõpus ja Käskkirjal. Üks Käskkirja eksemplar anti ka kaebajale endale. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahend ei ole antud juhul kohaldatav, kuna kaebajale võimaldati juurdluse kokkuvõttega tutvumist enne Käskkirjaga tutvumist ning ametnikule on määratud võimalikest kõige kergem distsiplinaarkaristus - noomitus. Hoolimata asjaolust, et ameti juhataja oli Käskkirja allkirjastanud samal päeval, kui andis korralduse karistuse määramiseks, ei ole see käesoleval juhul haldusakti tühistamise alus, kuna kaebajal säilis teenistussuhe ning soovi ja huvi korral oleks tal igal ajahetkel võimalik olnud tulla juurdleja juurde ning esitada oma vastuväited ja kui need oleksid olnud sellist laadi, mis oleksid andnud aluse Käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, siis oleks vastustaja seda igal ajal saanud ise teha. Samas on süütegude toimepanemine tõendatud ning vastustaja ei oleks saanud teha teistsugust otsust. Kõik viited eelmisele kaebaja kohtuvaidlusele ei ole asjakohased ning neid antud kohtuasja raames käsitleda ei saa. Kohus peab erapooletult lähtuma ainult kaevatavast haldusaktist. Küll aga soovib vastustaja selgitada, et keegi TLPA-s ei ole kunagi olnud keskendunud kaebaja tagakiusamisele, ning asjaolu, et kaebaja eelmise kohtuasja võitis, näitab vaid halvasti 6 läbiviidud juurdlust ja ebaõiget kaalumist, mitte seda, et kaebaja ise on ametniku musternäidis. Kaebaja on töötanud tänaseks kahe erineva ülemuse alluvuses ning jätkuvalt on kaebajaga probleemid teenistusülesannete täitmise ja käitumise osas. Kaebaja on hariduselt jurist ning väidetavalt on tal ka oma õigusbüroo ja kohtule võiks olla ilmekaks näiteks ametniku võimetusest korrektselt teenistuskohustusi täita kaebuses esitatud valed viited HKMS-le (kaebaja ilmselt ei ole kursis seaduse muudatustega), kriitikat mittekannatav õigekiri ja paranoiline suhtumine soovitusse lasta oma tervist kontrollida. Kaebaja ei ole hoolimata temale antud korduvatest võimalustest püüdnudki asuda oma suhtumist teenistusülesannete täitmisse või kaastöötajatesse muutma. Kaebaja on esitanud kohtule asjassepuutumatu materjali juurdleja kaastundest ajendatud pöördumise osas (oli põhjendatud kaebaja irratsionaalsest ja paranoilisest käitumisest) ja kohtul on seetõttu endal võimalik otsustada, kas kaebaja käitumine on adekvaatne ja ametnikule kohane. Kõik vihjed vastustaja esindaja tervislikule seisundile ja selle mõjule juurdluse läbiviimisele on asjassepuutumatu ja täiesti ainetu materjal. Üheselt on ka selge, et karistuse määrajaks ei ole juurdluse läbiviija, vaid ameti juhataja. Isegi, kui kohus asub seisukohale, et on menetlusnõudeid rikutud, on Käskkiri sisuliselt õiguspärane ning määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ei ole alust.

§ 58

kohaselt ei saa vähetähtis menetlus- või vorminõude rikkumine, mis toob küll kaasa haldusakti formaalse õigusvastasuse, olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel. Distsiplinaarvastutuse kohaldamisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum. Distsiplinaarvastutuse kohaldamine on oma karistusliku iseloomu tõttu isikule küll koormav, kuid vastustaja on määranud kõige kergema karistuse, mis iseenesest mingeid olulisi õiguslikke tagajärgi kaasa ametniku jaoks ei too ja on suunatud pigem ametniku tähelepanu juhtimisele, et ametnikul tuleks oma tegevus ja käitumine ümber hinnata ning lähtuda seaduse ja asutuse sisemise töökorralduse nõuetest, mis on kõikide ametnike jaoks ühte moodi kohalduvad. Käskkirja tühistamisega annab kohus inimesele, kes oma isikuomadustelt ei sobi ametnikuks ning ei ole võimeline endale kriitiliselt vaatama ning oma töötulemusi parandama (loe: kes ei soovigi seda teha) signaali, et tema käitumine on hea ja õige. Ärakuulamise erilisest olulisusest on vastustaja teadlik ning seda on kaebajale võimaldatud ja selle hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmisest ei saa käesolevas asjas juttu olla. Menetlusnormi rikkumine toob kaasa haldusakti tühistamise, kui on tõendatud, et rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune. Kaebaja on saanud oma selgitused ja vastuväited esitada distsiplinaarmenetluse jooksul ning neist ei nähtu sellist lisainformatsiooni, millega arvestamine oleks mõjutanud asja lõpptulemust. Ka kohtule esitatud kaebuses on kaebaja esitanud täpselt samad seisukohad, mis on juurdlejale juba esitatud. Selleks, et ärakuulamisõiguse rikkumine tooks kaasa haldusakti tühistamise, peab siiski olema tõendatud, et rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Kaebaja kaebus ei sisalda juurdluse käigus esitatuga võrreldes uut teavet võrreldes sellega, mis juurdlejal juurdluse läbiviimise ajal juba olemas oli. Lähtudes eespooltoodust vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED

1. K.P. taotleb oma kaebusega tühistada TLPA juhataja 18.02.2013 käskkiri nr 2-1/6, millega kaebajale määrati kolme eri distsiplinaarsüüteo - teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise ja süülise täitmata jätmise ning vääritu teo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Poolte vahel ei ole vaieldav, et Käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik ja noomitus on määratud seaduses ettenähtud tähtaegu arvestades. Samuti puudub vaidlus, et asjas on viidud läbi distsiplinaarjuurdlus, nagu nõuab „Tallinna 7 Linnaplaneerimise Ameti distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi“ (edaspidi Juhend) p 6, distsiplinaarmenetluse alustamisest on kaebajat teavitatud ja talle on tema õigusi selles menetluses tutvustatud. Kaebusest nähtuvalt K.P. iseenesest ei vaidlusta ka fakte, et ta viibis 28.01.2013 kodanike vastuvõtu ajal (14-18) pikemalt kui 30 minutit oma kabinetist eemal, sellest oma vahetut juhti eelnevalt teavitamata ja ametitelefoni kõnesid eemalviibimise ajaks kaastöötajale suunamata, ning et ta lahkus 04.02.2013 TLPA hoonest 17.15 paiku sellest konkreetsel päeval oma vahetut juhti eelnevalt teavitamata. Samas on kaebaja seisukohal, et need teod, nagu ka e-kirjana esitatud seletuse keelepruuk ei ole sellised, mis vääriksid distsiplinaarkorras karistamist. Kaebaja leiab, et tegemist on tema tagakiusamise ja ebavõrdse kohtlemisega. Samuti peab K.P. Käskkirja õigusvastaseks põhjusel, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on oluliselt rikutud menetlusnorme - kaebaja ärakuulamisõigust. Ka sisaldab Käskkiri kaebaja hinnangul vastuolulist informatsiooni ja Käskkirjas puuduvad asjakohased kaalutlused. Vastustaja vaidleb kõigile kaebaja etteheidetele vastu ja leiab, et isegi kui kohus asub seisukohale, et menetlusnõudeid on rikutud, ei saanud need asja otsustamist mõjutada, ning kuna Käskkiri on sisuliselt õiguspärane, siis määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ei ole alust. Käskkirja tühistamisega annaks kohus kaebajale vale signaali.
2. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Käskkirjas ning selle lisaks olevas distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja kohtupraktikat, poolte kirjalikke ja vastustaja suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et K.P.i kaebus on põhjendatud ja see kuulub rahuldamisele.
3. Enne kui kohus asub põhistama oma eeltoodud kokkuvõtlikku järeldust ja andma hinnangut kaebaja väidete põhjendatusele peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kõik poolte väited, mis puudutavad K.P.i ja TLPA vahelisi varasemaid kohtuvaidlusi, ning väited seoses vastustaja esindaja/ distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja kaebaja vahelise hilisema, pärast Käskkirja andmist ja tutvustamist, toimunud e-kirjavahetusega (20.02.2013), samuti seoses sellega, et kaebajaga on väidetavalt jätkuvalt probleemid teenistusülesannete täitmise ja käitumise osas, on käesoleva haldusasja lahendamise seisukohalt põhimõtteliselt asjassepuutumatud ja jäävad tähelepanuta. Samuti nendib kohus, et asjakohatud on ka TLPA etteheited kaebajale, et ta pärast Käskkirja andmist Käskkirja ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamisel ei esitanud TLPA-le oma vastuväiteid ega uusi tõendeid, vaid pöördus kaebusega kohtusse. Vastustaja oletus, et sel juhul oleks TLPA saanud ise vajadusel Käskkirja kehtetuks tunnistada, on tegelikult alusetu, sest nagu on ilmnenud, ei ole K.P.i kaebuse argumentatsioon ega kohtule täiendavalt esitatud lasteaia lahtiolekuaegu käsitlev käskkiri /tl 27/ suutnud vastustajat veenda Käskkirja õigusvastasuses ega kaebust õigeks võtma. Ühtlasi jääb tähelepanuta ka K.P.i poolt 14.05.2013 koos kohtuistungi protokolli kättesaamise kinnitusega esitatud seletus /tl 98/. Kaebajal oleks olnud võimalik oma seisukohti soovi korral esitada samal päeval toimunud kohtuistungil. Et kaebaja sellel osaleda ei tahtnud ja asja arutamine lõppes nimelt kõnealusel kohtuistungil, siis ei oma hilisemad selgitused enam mingit tähendust. 4.

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 8 Kohus on seisukohal, et antud juhul esinevad Käskkirja puhul niisugused menetlusnõuete ja haldusakti vorminõuete rikkumised, mis võisid mõjutada asja otsustamist ja on seega Käskkirja tühistamise aluseks. Kõigepealt kohus leiab, et rikutud on

§ 40

lg-s 1 sätestatud nõuet, mille järgi enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Asja materjalidest nähtuvalt 04.02.2013 küsis kaebaja vahetu ülemus Maire Kirna K.P.ilt sama päeva kella 16.00-ks seletuskirja kahe asjaolu kohta – et kaebaja ei viibinud esmaspäeval, 28. jaanuaril 2013 peale lõunat kodanike vastuvõtu ajal oma kabinetis vähemalt 1-1,5 tundi ja et K.P. andis linnakantselei õigusteenistuse jurist Jaan Lindsaarele kasutada Luite tn 5 ja 11 kinnistute detailplaneeringu kausta /tl 21, 48/. Kuivõrd selgitusi küsiti veel enne distsiplinaarjuurdluse alustamist ja kaebaja ei saanud sel hetkel veel teada, et üldse menetlust alustatakse, siis see ärakuulamisena arvesse ei lähe. Distsiplinaarjuurdluse raames esitas K.P. seletuse vastavalt juurdleja poolt 05.02.2013 meili teel edastatud küsimustele /tl 55 pöördel-57/, uuesti eelmärgitud kahe asjaolu kohta ning esmakordselt ka 04.02.2013 teenistuskohalt kell 17.15 lahkumise ja samal päeval oma vahetule juhile kirjutatud e-kirjade stiili/keelekasutuse kohta. Kohus ei saa pidada viidatud küsimuste-vastuste vormis seletuse küsimist isiku tegelikuks ärakuulamiseks, kuna sel ajal ei olnud veel selge, et järgneb üldse karistamine (nt asjaolu, et K.P. andis linnakantselei õigusteenistuse jurist J. Lindsaarele kasutada Luite tn 5 ja 11 kausta, ei olnud juurdleja arvates piisav süüteokoosseisu moodustumiseks ja hiljem kaebajat selle eest ka ei karistatud), kuna karistamise üle saab otsustada selleks pädev ametiisik, rääkimata sellest, millise karistusega nimelt. Kaebaja ärakuulamist pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist ja enne Käskkirja andmist ei toimunud. See on vastuolus nii ülalviidatud

§ 40

lg-ga 1, sisuliselt Juhendi p 17 alap-ga 6 ja p 18 alap-dega 1 ja 3 ning vastava väga selgelt väljakujunenud kohtupraktikaga.

1. Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHK) on haldusasjas nr 3-3-1-72-10 tehtud
2. detsembri 2010 otsuses (p 13) asunud seisukohale, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine on üks distsiplinaarmenetluse toiming, millega antakse menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta. Sellega luuakse isikule võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Samas lahendis (p 16) on kõrgeim kohus tõdenud: „Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist“. Ajaliselt viimases, käesoleva vaidlusega ilmselgelt sarnases sellekohases kohtulahendis,
3. mai 2013 otsuse p-s 10 haldusasjas nr 3-3-1-76-12 on RKHK sedastanud: „Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb

§ 40lg-st 1.

See sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-3-1-8203, p 17;
3. detsembri
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-10, p 17;
5. oktoobri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-12, p 24). Kolleegium jääb oma senise praktika juurde. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast
7. jaanuaril 2011 ning kaebaja on esitanud selgitused
8. septembril 2010 toimunud väljakutse 9 kohta nii
9. kui
10. jaanuaril
11. Kummalgi kuupäeval kaebajalt selgituse küsimist ei saa lugeda aga ärakuulamisõiguse tagamiseks täies mahus.
12. jaanuaril seletuskirja kirjutamise hetkeks ei antud kaebajale teada, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust.
13. jaanuaril seletuskirja kirjutades võis kaebaja olla teadlik enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisest, kuid distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas esitatud teave ei anna võimalust vaielda vastu vastustaja kogutud tõenditele, süüksarvatava teo kvalifikatsioonile ja kavandatavale karistusele. See, et isik võib kavandatava koormava haldusakti sisu aimata, ei ole korrektseks ärakuulamiseks piisav (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
14. oktoobri
15. a otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 24).“ RKHK jätkas sama lahendi p-s 11: „…Menetlusosalise ärakuulamine haldusmenetluses ei ole üksnes haldusorgani formaalne kohustus. Riigikohtu halduskolleegium on
16. jaanuari
17. a otsuses asjas nr 3-31-82-03 leidnud, et menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Seega on menetlusosalise ärakuulamise üheks eesmärgiks ka oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada haldusmenetluses uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (

§ 4lg 2 ja § 6).

Vastustajal ei olnud võimalik arvestada kaebaja ärakuulamisel öeldut haldusakti andmisel, kuna distsiplinaarkokkuvõtte tutvustamise ajaks

1. veebruaril 2012 oli vaidlustatud käskkiri juba antud. Isikule tuleb ärakuulamisõigus tagada, sõltumata sellest, millisel määral haldusakt isikut koormab, s.h kui range distsiplinaarkaristus talle määratakse.“ Kuigi Juhendi p-s 17 on distsiplinaarjuurdluse läbiviija kohustused järjestatud nii nagu kõigepealt tuleks viivitamatult esitada kokkuvõte juurdluse algatanud isikule ja seejärel on aega küll kokkuvõtte teenistujale tutvustamisega, siis sisuliselt see nii ei ole. Tegelikult tuleb koheselt, enne kui karistamise käskkiri vormistatakse, tutvustada isikule distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet, et ta saaks tutvuda kõigi asjas kogutud tõendite ja tehtud järeldustega (tema tegudele antud kvalifikatsiooniga) ning kõige selle alusel vajadusel/soovi korral esitada omapoolsed täiendavad selgitused/vastuväited ja/või tõendid. Karistuse määramise õigust omav isik peab enne käskkirja vormistamist ja allakirjutamist neid täiendavaid selgitusi hindama ja vajadusel ise neid küsima. Alles sel kujul on isiku ärakuulamisõigus ka sisuliselt realiseeritud. Et käesoleval juhul tutvustati K.P.ile distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet alles pärast Käskkirja andmist ja koos viimatinimetatuga, on vastustaja rikkunud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid, nagu tõdes ülalviidatud
2. mai 2013 otsuses ka kõrgeim kohus. RKHK toonitas eelviidatud otsuse p-s 14: „Kuna ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, võimaldab

§ 58

jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kuid need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Samas on ärakuulamisõigusel eriline roll isiku õiguste kaitsel. Mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja mida raskem on ärakuulamisviga, seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist.

§-st 58 tuleneb, et ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa kaebaja jaoks soodsama haldusakti andmist. Isiku ärakuulamata jätmisel saab see distsiplinaarasjades praktiliselt tähendada vaid olukordi, kui kaalutlusõigus on kohtu arvates juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni.“ RKHK märkis samas, et vastustajal on tõendamiskoormus, et isegi kaebajat õiguspäraselt ära kuulates ei saanuks kaebaja väidetes toodud asjaolud kaasa tuua teistsuguse haldusakti andmist.

1. Halduskohtule jääb arusaamatuks, mis takistas TLPA-l ülalmärgitud nõudeid täitmast, kuna sellekohane selge kohtupraktika peaks olema vastustajale teada (isegi seonduvalt kaebaja varasema analoogse kaasusega). Ka ei olnud antud juhul vajalik kiirustamine ega Käskkirja vormistamine nimelt 18.02.2013, millisel päeval kaebaja ei olnud oma ülemuse sõnul tööl (ajaliselt varaseimast väidetavast süüteost sai K.P.i vahetu ülemus teada 28.01.2013, juurdleja 10 viis distsiplinaarmenetluse raames dokumentide kogumise lõpule ja vormistas juurdluse kokkuvõtte juba 12.02.2013). Järelikult oli piisavalt aega nimetatud distsiplinaarmenetluse toimingu teostamiseks isegi sel juhul, kui Käskkirja sooviti vormistada just 18.02.
2. Kohus on K.P.i kaebuseasjas seisukohal, et ärakuulamisõiguse tagamata jätmine võis tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise kui see oleks olnud õiguspärasel toimimisel. Vastupidist ei ole vastustaja antud juhul suutnud tõendada. Tegelikult ei välistanud seda ju ka vastustaja, kui väitis, et kaebaja vastuväidete esitamise korral otse TLPA-le (kohtusse pöördumise asemel) oleks vastustaja saanud ise vajadusel Käskkirja kehtetuks tunnistada. Järelikult ärakuulamisõiguse kohaldamata jätmine enne Käskkirja andmist võis viia väära haldusakti andmisele ning koosmõjus puudustega Käskkirja motiveerimises ja võimaliku kaalutlusveaga, millel kohus peatub täpsemalt allpool, teeb see oluline rikkumine Käskkirja õigusvastaseks. Seda enam, et TLPA juhataja on pidanud võimalikuks määrata kaebajale karistuse nii distsiplinaarsüütegude ideaal- (seletuskirjade episood täidab ühe teoga kaks süüteokoosseisu: teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine ja vääritu tegu) kui ka reaalkogumi (3 eri süütegu) eest, samas täpsemalt määratlemata, kas iga tegu eraldiseisvana väärib samuti noomitusega karistamist või tingis karistamise see, et süütegusid leiti olevat nii mitu. Sellisel juhtumil on aga alati risk, „et olukorras, kus kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga ühe distsiplinaarsüüteo toimepanemise osas, tuleb käskkiri tühistada, sest karistusotsuste suure diskretsioonilisuse tõttu ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas vastustaja oleks sama karistuse määranud ka ilma selle välistatud rikkumiseta.“ (vt Tallinna ringkonnakohtu
3. mai 2011 otsuse p 10 haldusasjas nr 3-10-457). Eelmärgitu kontekstis, seoses motiveerimispuudustega, tekitab kohtul näiteks tõsiseid kahtlusi vajadus K.P.i karistada 04.02.2013 teenistuskohalt kell 17.15 lahkumise eest, vaatamata asjaolule, et tegemist oli formaalselt teenistuskohustuste rikkumisega. Olukorras, kus kaebaja kahte väikest last üksinda kasvatava emana oli oma vahetut ülemust korduvalt informeerinud vajadusest oma tööaega vastavalt lasteaia lahtiolekule korrigeerida, sh esmaspäeviti varem lahkuda, ja seda oli talle ka lubatud /tl 47 pöördel, 52/, ei mõju veenvalt kõnealusele varem lahkumisele kohe distsiplinaarkorras reageerimine. Kui karistamise eesmärk oli väidetavalt kaebaja tähelepanu juhtimine, siis seda saab teha ka muul moel. Ilmselt oleks taolised juhtumid välditavad, kui administratsioon ja ametnik lepiksid kokku konkreetsed ajad pikemaks perioodiks, mil ametnikul on lubatud varem lahkuda/hiljem tulla selmet isik peaks seda igakordselt paluma. Võib eeldada ju, et lasteaia lahtioleku ajad igapäevaselt ei muutu.
4. Tulenevalt

§-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 4

lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpuks milline distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist ja ainuüksi asjaolu, et rikutav kohustus on sätestatud avaliku teenistuse eetikakoodeksis, ei anna alust sisustada distsiplinaarüleastumist vääritu teona (vt RKHKo 24. märtsi 2011 otsuse p 13 haldusasjas nr 3-3-1-96-10). Vastavalt

§ 4

lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. 11 Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 8 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Sama seaduse § 56 nõuab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 1); haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2); kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3).

§ 55lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

1. Kohtule jääb kõigepealt arusaamatuks vastustaja vastuoluline positsioon selles osas, kas K.P. esitas 04.02.2013 kella 16.00-ks temalt nõutud seletuse eelpool nimetatud 2 episoodi osas või mitte. Seda arusaamatust põhjustab ühelt poolt M. Kirna sama päeva e-kiri kell 16.49 (4:49 PM) kaebajale, kus on märgitud: „Kuna sa mulle kella 16ks seletuskirja ei kirjutanud allpoololevates küsimustes, saadan materjalid edasi ameti juhatajale“ /tl 48/. Kirjast ilmneb seega, et ettekande distsiplinaarmenetluse alustamiseks esitamise põhjustas eelkõige asjaolu, et kaebaja väidetavalt ei täitnud korraldust ega esitanud seletust. Samas on K.P. oma 04.02.2013 e-kirjades (saadetud kell 10:12, 10:15, 10:24, 10:28) esitanud omapoolsed selgitused/vastuväited (kausta andmine J. Lindsaarele toimus kolleegi abistamise vormis, kabinetist äraoleku ajal kaebaja ei väljunud Vabaduse väljak 7 hoonest, äraoleku vältel oli ta J. Lindsaare juures, käis kolleegi õnnitlemas, tualetis jne). Seetõttu Käskkirja p-s 1 toodud väide „Nimetatud sündmuste kohta küsis ametniku vahetu juht, detailplaneeringute menetlemise osakonna juhataja Maire Kirna K.P.ilt seletuskirja, mida viimane ei esitanud, vaid vastas ametnikule ebasobivas toonis e-kirjadega“ ei vasta seletuskirja esitamata jätmise osas tegelikkusele. Õige on kaebaja väide, et seletuse andmine e-kirja vormis ei ole keelatud. M. Kirna, kes ka ise nõudis seletust samal viisil, ei määratlenud oma korralduses kuidas peab olema K.P.i seletuskiri vormistatud. Korraldus sisaldas vaid kohustust esitada selgitused kahes konkreetses küsimuses hiljemalt samal päeva kell 16.
2. Asjaolu, et üks e-kirjadest oli väidetavalt „nõudvas ja ebaviisakas toonis“, „segasesisuline“ jms, ei anna alust väita, et seletusi üldse ei esitatud. Lisaks jääb täiesti ebaselgeks mitmest e-kirjast üldse jutt käib: Käskkirja p-s 1 räägitakse „ametnikule ebasobivas toonis“ e-kirjadest, p-s 1.
3. aga „segasesisulisest“ e-kirjast, mis on ära toodud juurdluse kokkuvõtte
4. leheküljel p-s
5. Viidatud kohas aga ei ole esitatud mitte üks e-kiri, vaid kokku on pandud kaebaja poolt eri kellaaegadel (kell 10.12, 10.15, 10.24, 10.28) saadetud e-kirjades esitatud seletused. Käskkirjast ilmneb samas, et enim on taunimist väärinud tegelikult just kell 10.24 saadetud kiri, mis sisaldab väljendit „inspektor kukeke". Sealjuures ei selgu, kas karistamisotsuse tegemisel omas kaalu ka menetleja allnimetatud väide kokkuvõttes: „Nagu nähtub K.P.i poolt M.Kirnale saadetud e-kirjadest, mille üks adressaatidest on juurdluse läbiviija, ei ole K.P. aru saanud oma rikkumistest ning ei kahetse mingil moel. Vastupidi, ametnik kasutab jätkuvalt ametnikule ebasobivat kõnepruuki oma vahetu juhi aadressil“, viidates 12.02.2013 e-kirjale. Seega jääb kokkuvõttes arusaamatuks, mitme e-kirja eest on kaebajat karistatud ja miks (kõiki) neid sealjuures ühtlasi väärituks teoks kvalifitseeritakse. Seda enam, et teatav familiaarne toon ametnike vahel tundub olevat TLPA-s sallitav ka ilma distsiplinaarse reageerimiseta („K.kene! Ma ei viitsi üldiselt kirjavahetust pidada…“, tl 22).
6. Käskkirjas on toodud küll haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kuid vaidlust ei saa olla selles, et Käskkirjas (ja ka selle lisaks olevas distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes) puuduvad igasugused kaalutlused, miks üldse on vaja K.P.i karistada iga tuvastatud 12 üleastumise eest (nt kuigi kaebaja oli ühel päeval ära ja teisel lahkus enne tööpäeva lõppu, mõlemal juhul kodanike vastuvõtu ajal, ei selgu, kas sellest tekkis konkreetseid probleeme – mõni kodanik jäi teenindamata, esitas kaebuse vms). Kohtuistungil püüdis vastustaja esindaja hakata tagantjärele Käskkirja motiveerima, väites, et “juurdluse kokkuvõttes on kirjas, et inimene oli ära vastuvõtu ajal ehk ajal millal ametnikke, eriti juriste, kes detailplaneeringuid menetlevad, külastavad kolmandad isikud väljastpoolt ametit, kes soovivad saada oma lepinguid või infot detailplaneeringute kohta, siis on see äraolek on meie mainele oluline kahju.“ Esiteks, nimetatud kokkuvõtte analüüsi (ja lõplike järelduste) osas ega ka Käskkirjas ei ole kuskil väidetud, et kaebaja põhjustas oma äraolekutega ameti mainele olulist kahju. Teiseks aga ei suutnud esindaja selgitada, milles see „mainele oluline kahju“ antud juhul seisnes, kuna konkreetsetel päevadel ükski kodanik nö tühjade kätega lahkuma ei pidanud ja nende päevade osas kaebust samuti ei esitanud /tl 94 pöördel/. Samuti ei nähtu Käskkirjast, et oleks kaalutud iga teo puhul karistusvahendi valikut, kaebaja senist tööalast käitumist (sh kehtivate karistuste olemasolu), võimalikke vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Seda ei vabanda ka asjaolu, et kaebajale määrati võimalikest kergeim karistus. Sealjuures ei ilmne, kas ja kuidas on TLPA juhataja arvestanud vahetu juhi poolt antud K.P.i iseloomustust, kas karistamist on mõjutanud kaebaja perekondlik olukord jms.
7. Niisugune pealiskaudne, nn „iga hinna eest“ karistamine viitab sellele, et tõele võib vastata K.P.i väide, et TLPA on keskendunud kaebaja kõiksuguste vigade otsimistele ja tema tagakiusamisele. Kohus ei jaga sealjuures vastustaja optimismi, et kõige kergem karistus iseenesest mingeid olulisi õiguslikke tagajärgi ametniku jaoks kaasa ei too, kuna kehtiv distsiplinaarkaristus võib põhjustada mingitest lisahüvedest ilmajäämist ning kindlasti halvendab/raskendab isiku olukorda järgmise rikkumise korral. Nagu ilmnes vastustaja esindaja poolt kohtuistungil märgitust ootab kaebajat juba uus juurdlus. Kõike eelmärgitut arvestades on Käskkiri õigusvastane, kuna selle vastuvõtmisel on rikutud menetlusnõudeid, mis võisid viia väära otsuse tegemiseni, Käskkiri ei vasta

§ 54

ega selguse ja üheselt mõistetavuse nõuetele ja ei ole seetõttu täiel määral arusaadav ega kontrollitav, kuid asjaoludest nähtuvalt võib olla tehtud kaalutlusveaga. Seetõttu kuulub Käskkiri tühistamisele. Samas kohus kategooriliselt ei nõustu vastustaja väitega, et „Käskkirja tühistamisega annab kohus inimesele, kes oma isikuomadustelt ei sobi ametnikuks ning ei ole võimeline endale kriitiliselt vaatama ning oma töötulemusi parandama (loe: kes ei soovigi seda teha) signaali, et tema käitumine on hea ja õige“. Kohus on möönnud, et formaalselt on kaebaja vähemalt osaliselt oma teenistuskohustusi rikkunud ning seda ei saa kohus kuidagi heaks ja õigeks pidada. Samas tuleb vastustajal mõista, et ainult formaalsest süüteost ei piisa, vaid distsiplinaarasja tuleb ka korrektselt ja menetlusosalise õigusi austavalt menetleda ning karistamist nõuetekohaselt põhistada. Ka TLPA peaks olema „võimeline endale kriitiliselt vaatama ning oma töötulemusi parandama“, kuna analoogsetel alustel halduskohus juba rahuldas K.P.i kaebuse haldusasjas nr 3-10-

2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul kohus rahuldab K.P.i kaebuse. Kaebaja on oma kaebuses palunud menetluskulude jaotamisel jätta kõik kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Samas ei ole K.P. järginud HKMS § 109 lg 1 nõudeid. Kohus on seetõttu seisukohal, et poolte võimalikud menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda. 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 14