Kostjate 11.03.2012 vastuväite kohaselt on laenuleping heade kommete vastasuse tõttu tühine ning hageja ja pankrotivõlgniku rahalised nõuded tasaarvestatud. Kostjad ei ole nimetatud vastuväiteid tõendanud. Kostjate väited, et hageja ja temaga seotud isikud moodustavad kuritegeliku grupi, tuleb jätta tähelepanuta. Kostja on esitanud kohtule mitmeid selgitusi ja taotlusi, aga konkreetseid vastuväiteid ega tõendeid kohtule esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping tühine ning poolte vastastikused rahalised nõuded tasaarvestamisele ei kuulu. Seega on laenuleping kehtiv ja hageja nõue on õiguslikult põhjendatud. Lisaks on kostjad väitnud, et pankrotivõlgnik on 13.03.2009 avaldusega laenulepingu tühistanud. Kostjate sõnul hageja kallutas pankrotivõlgnikku pettuse teel sõlmima laenulepingut eesmärgiga oluline osa sellest laenust edasi laenata endaga seotud isikutele. Samuti kavatses hageja jätta laenu tagastamata, lootes sellisel viisil pankrotivõlgniku majanduslikku olukorda ära kasutades omandada ebaõiglase hinnaga pankrotivõlgniku omandis oleva väärtusliku kinnisasja XXXXXXXXX XXXXX X. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Antud juhul on tühistamisavaldus tehtud pärast tühistamis-õiguse lõppemist. Laenulepingu pooled on kokku leppinud lepingu punktis 1.4 intressimääras 1,5 % kuus. Majandusja kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi (
Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi summas 1 000 750 krooni. Samuti on hageja leppetrahvi nõue õiguslikult põhjendatud. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (
Vastavalt lepingu punktile 1.7, kui laenusaaja ei ole tasunud laenusummat ühe kuu jooksul lõpptähtajast arvates, kohustub laenusaaja tasuma leppetrahvi summas, mis moodustab pool laenuandja antud laenusummast. Pankrotivõlgnik ei ole tähtaegselt ega hiljem laenu tasunud, mistõttu on tal kohustus tasuda leppetrahvi summas 6 500 000 krooni. Kostja esitatud väide, et hageja ei ole pankrotimenetluses kordagi nõudnud leppetrahvi nõude täitmist, on asjakohatu. Pankrotimenetluses hageja esitatud nõudeavaldus summas 51 310 750 krooni sisaldas ka leppetrahvi nõuet, leppetrahvi nõudeõigus tuleneb laenulepingust. Laenulepingu kohaselt leppisid hageja ja pankrotivõlgnik laenulepingu punktis 1.5 kokku, et laenusaaja tasub viivist 0,5 % laenu jäägilt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest tasumata laenusummalt päevas. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (
Pooled võivad kokku leppida seadusest erineva intressimäära. Sellisel juhul tuleb kohaldada, lähtuvalt lepinguvabaduse põhimõttest, lepingus kokku lepitud intressimäära (
Pankrotivõlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud ning hageja nõuab viivist summas 30 810 000 krooni perioodi 01.06.2008 - 17.09.2009 eest. Kostja esitas viivisenõudele vastuväite 12.10.2011 toimunud kohtuistungil, kuid eelmine kohtukoosseis seda ei arvestanud, kuna vastuväide esitati hilinenult. Kohus on teinud kostjale korduvalt ettepanekuid, esitada hagile õiguslikud vastuväited, kuid kostja seda teinud ei ole. Seega ei ole kostja viivisenõuet vaidlustanud. Laenulepingu pooled on viivise määra põhjendatuks pidanud, mistõttu puudub kohtul alus selle vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt saab lugeda tunnustatuks hageja 30 000 000 kroonist ehk 1 917 349, 46 euro suurust nõuet pandiga tagatud nõudena ja 21 310 750 kroonist ehk 1 362 005, 16 euro suurust nõuet II järgu nõudena. Apellatsioonkaebus Kostja OÜ Boat Residence palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata asi täies ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 4 Maakohus ei järginud TsMS §-st 7 tulenevat põhimõtet, et pooled on õigusemõistmisel tsiviilasjades seaduse ja kohtu ees võrdsed ning kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt. Samuti rikkus kohus TsMS § 5 lg-st 2 tulenevat nõuet, et pooltel peab olema võrdne õigus ja võimalus oma nõuet tõendada ning vastaspoole väiteid ümber lükata. Kostjal II ei võimaldatud tõendada laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimise asjaolusid. Eelviidatud lepingud olid sõlmitud grupi isikute suulise koostöölepingu osana ja selle täitmiseks. Samuti takistas kohus, rikkudes TsMS § 5 lg-t 2, § 230 lg-t 1 ja § 236 lg-t 2, kostja II tõendamisvõimalust. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 03.04.2012 otsusega Harju Maakohtu 22.11.2011 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, leides, et maakohus on viinud eelmenetluse läbi puudulikult. Kohtupoolne tõendite kogumata ning uurimata jätmine põhjusel, et kohus ei pea väiteid tehingute tühisuse kohta usutavaks ning väide, et kirjaliku lepingu olemasolul ei kuulu asja esemesse nende lepingute sõlmimise asjaolud ning tehingu poolte tegeliku tahte väljaselgitamine, on kohtu pahatahtlik tegevus ning menetlusosaliste võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine. Arvestada tuleb, et PankrS § 106 alusel toimuva menetluse eripäraks on see, et võlausaldajatest kostjatel on tõendamisvõimalused tihti piiratud, kuivõrd nad ei ole ise vastava õigussuhte pooleks, mistõttu on tavapärane, et nõuet vaidlustanud võlausaldajad on sunnitud kasutama kohtu abi tõendite kogumisel. Kostja II soovis tõendada (18.05.2010, 31.05.2012) tunnistajate ütlustega ning poolte seaduslike esindajate vande all antud seletustega, et laenuleping ja hüpoteegi seadmise lepingud hageja ja pankrotivõlgniku vahel oli sõlmitud osana suulisest koostöölepingust ning sellisena oli põhistatud ka kohtule esitatud taotlused. 31.05.2012 esitas kostja II taotluse dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks. Nõutud kontoväljavõtete analüüs tõendas, et hageja üheskoos Danske Bank A/S Eesti filiaali juhtkonda kuuluvate isikutega ja mitmete firmade juhtidega organiseerisid ja viisid ellu „raha kantimise“ vabriku, mis varjas rahaliste vahendite maksukohustust ja tegeles seejärel rahapesuga, mille kogukäive oli kokku 229 118 466, 8 miljonit krooni. Üheskoos püüti santaaži abil saavutada olukord, et pankrotivõlgnik ei otsi „väljakanditud raha summas 50 miljonit krooni“ ja hageja koos Danske Bank A/S Eesti filiaali juhtkonda kuuluvate isikutega saavad pankrotivõlgniku vara - kinnistu XXXXX X (sadamaterminaal) - omanikuks. Eeltoodud andmeid on kostja II korduvalt maakohtule esitanud (12.07.2012, 05.09.2012, 15.10.2012, 07.12.2012, 04.12.2012). Kõik taotlused on jäänud rahuldamata, sest kohus ei pidanud vajalikuks süveneda kostja II põhjendustesse ja vastuväidetesse. Hagejaga seotud isikute grupp (I. R, V. V, R. P, A. J, A. R, A. T, H. K, M. L, M. M ning hageja juhatuse liige ja omanik A. L) korraldas pankrotivõlgnikule laenude saamist XXXXX X kinnistute arendamiseks tingimusel, et võlgnik nõustub vahendaja ja tagajana osalema hageja poolt laenude andmisel eelviidatud grupiga seotud isikutele (OÜ Estredos, PromoProject OÜ, Dexter Capital OÜ, Manticore Invest OÜ (pankrotis), Best Holder OÜ, HK Sage Invest OÜ, I. R). Nimetatud äriühingud tegelesid erinevate kinnisvara arendusprojektidega aadressidel Pelgulinna 22, Tööstuse 29, Naeri 5, Kungla 44, Roo 44/Timuti 30 jne. Seega ei olnud pankrotivõlgnik 13 000 000 krooni suuruse summa osas mitte hagejalt laenu saajaks, vaid hageja laenude vahendajaks eelviidatud isikutele. Lähtudes kohtu abil välja mõistetud dokumendist „Laenude koondväljavõte 01.04.2006 19.04.2010“ ja asjaolust, et äriühingute OÜ Estredos, OÜ Best Holder, OÜ Dexter Capital osad on müüdud ning kõigi nende äriühingute seaduslikuks esindajaks on saanud R. S, (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X XXXX X-XX, XXXX), kelle puhul on tegu „tankistiga“, siis on võimalik väita, et hagejal puudub õigus hagis esitatud summale 13 000 000 krooni. See summa on osa 50 000 000 kroonist, mis usalduse kuritarvitamise abil on varastatud pankrotivõlgnikult või saadud muul ebaseaduslikul teel rahapesu skeemi abil ja maksustamisobjekte varjates. Hageja suurendas teadlikult ja tahtlikult pankrotivõlgniku kohustusi, andes ilmselgelt laenusaajale üle jõu käivaid laene ja sundis põhjendamatult suurendama hüpoteeki. 5 Laenude võtmise asjaoludega, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepetega ning laenu kasutamise planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbega seoses palus kostja II üle kuulata tunnistajatena kaebuses loetletud 9 isikut, kes on seotud ja teadlikud vaidlusaluse laenu võtmisest (nende hulgas Danske Bank A/S Eesti filiaali juhtkonda ja töötajate hulka kuulunud isikud), kes soovitasid ja korraldasid laenu võtmist, olid teadlikud laenu võtmist tinginud asjaoludest, osalesid selle planeerimises, läbirääkimistel jne. Ühtlasi taotles kostja II menetlusosaliste seaduslike esindajate ülekuulamist vande all: 1) S. H (OÜ Fransertal, AS Haltransa ja OÜ Boat Residence juhatuse liige), kes osales kõikidel läbirääkimistel ja allkirjastas kõik lepingud, mistõttu saab ta anda põhjalikke ütlusi laenude võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete, laenu kasutamise planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbe suhtes; 2) A. L (OÜ Herkimer juhatuse liige), kes saab anda ütlusi laenude võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete ning laenu kasutamise planeeritud otstarbe ja tegeliku sihtotstarbe suhtes. Apellant jääb 18.05.2010, 31.05.2012 ja 05.09.2012 esitatud taotluste juurde ning taotleb jätkuvalt tunnistajate ja menetlusosaliste seaduslike esindajate vande all ülekuulamist ning dokumentaalsete tõendite väljanõudmist. Raha tegelike saajate pangakontode väljavõtted on vajalikud asjas tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks, mistõttu tuleb krediidiasutustelt välja nõuda kaebuses loetletud isikute kontode
lg 1 ja § 200, leides, et tasaarvestust ei ole toimunud, sest tasaarvestuseks on vajalik teise poole nõusolek. Võlgnik tegi tasaarvestusavalduse ja lisaks esitas kahjunõude maksma panekuks 06.01.2009 hageja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-09-25487, kuid nimetatud menetlus lõpetati seoses asjaoluga, et pankrotihaldurid keeldusid selle menetlemisest. Hageja ise ei ole pankrotivõlgniku 13.03.2009 kahjude arvestusele vastu vaielnud, mistõttu puudus kohtul õigus tugineda kahjunõude alusetusele. Kui hagimenetluse pool selgesõnaliselt asjaolule vastu ei vaidle, loetakse see TsMS § 231 lg 4 omaksvõetuks. Seega on võlgniku 13.03.2009 kahjude arvestus hageja poolt omaks võetud. Kohus oleks pidanud tasaarvestusavaldust sisuliselt analüüsima ning uurima tasaarvestamiseks kasutatud kahjunõude põhistusi. Lisaks on arusaamatu, millistest tõenditest lähtudes jõudis kohus järeldusele, et pankrotivõlgnik sai pettusest teada enne 13.03.2009. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 saab kohus menetleda asja vaid poolte esitatud alusel, mis tähendab, et sellise järelduse saaks teha juhul, kui hageja oleks nimetatud asjaolu välja toonud ning seda ka tõendanud. Kohus seevastu ei ole tuvastanud, mis kuupäeval hiljemalt sai pankrotivõlgnik teada vaidlusaluste laenulepingute sõlmimisel kasutatud pettusest või mis kuupäeval ta oleks pidanud seda teada saama. Nimetatud asjaolu peab tõendama hageja. Õige pole kohtu väide, et tulenevalt
MS §-st 330 ei saa viivise ja leppetrahvi vähendamise nõuet esitada pärast eelmenetluse lõppu. Kostja II leiab, et
lg-s 8 ja §-s 162 sätestatud võlgniku õiguskaitsevahend on sarnane aegumise vastuväitega, mida võib esitada igas menetlusetapis, sõltumata TsMS §-s 330 sätestatust. Tegemist ei ole menetlusliku avaldusega, vaid materiaalõigusliku õiguskaitsevahendiga. Kostja II esitas 12.10.2011 kohtuistungil hagile vastuväite ka selles osas, et hageja poolt nõutud leppetrahv ja viivised on ebamõistlikult suured. Olukorras, kus põhinõude suurus on 13 000 000 krooni, on lepptrahvide nõudmine ligi kolm korda suuremas summas (leppetrahv koos viivisega on 37 310 000 krooni) ebamõistlik. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et leppetrahvid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ei või ületada põhinõuet. Antud juhul on leppetrahvide nõudmine vastuolus heade kommete ja mõistlikkuse põhimõttega. Seega oleks maakohus pidanud andma sisulise hinnangu leppetrahvi suuruse mõistlikkusele ning selle ebamõistlikkuse korral seda ka vähendama vähemalt põhinõude suuruseni. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus lahendas piisava põhjalikkusega kõiki kostjate esitatud taotlusi. Kohus juhtis kostjate tähelepanu sellele, et tõendite kogumise taotlus peab olema põhjendatud. Kohus andis kostjatele korduvalt võimaluse oma taotlusi põhistada. Olukorras, kus vastuväited on ebamäärased ja üldsõnalised, ei saa kohus asuda koguma tõendeid taotleja suva järgi. Kohus keeldus põhjendatult kogumast tõendeid suulise koostöölepingu sisu tuvastamiseks, mille osalisteks on lisaks võlgnikule ja kolmandatele isikutele väidetavalt ka hageja. Kostja esiletoodud faktilised asjaolud ei anna alust eeldada sellise koostööleppe olemasolu ja siduda sellega hagejat. 7 Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsust tuleb nõude tunnustamise suuruse osas muuta. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus. Ühtlasi tuleb ümber jaotada menetluskulud. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja ja OÜ Fransertal vahel sõlmiti 20.12.2007 laenuleping, mille kohaselt andis hageja laenu 13 000 000 krooni, kandes selle summa üle OÜ Fransertal pangakontole kahe maksega: 7 500 000 krooni 20.12.2007 ja 5 500 000 krooni 08.01.
järgi alusetu rikastumise sätete kohaselt tagastamisele (õigusliku alusteta saadu tuleb välja anda). Samas ei saa pidada ebaõigeks maakohtu viidet tühistamisavalduse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumisele (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Kuigi materiaalõigusliku aluse puudumisel ei oma vastavast asjaolust teadasaamine tähtsust, tuleb siiski märkida, et väidetavast eksimusest/pettusest pidi OÜ Fransertal olema teadlik vähemalt 31.05.2008, s.o laenu tagastamise tähtajast alates, kui laenuks saadud raha (laenusummast olulise osa) väidetavad lõppsaajad seda ei tagastanud. Sellest ajast alates oli avalduse esitamiseni möödunud enam kui üheksa kuud. Kuigi maakohus ei ole oma seisukohta tasaarvestuse väite osas põhjendanud, ei anna kohtu ette toodud asjaolud siis alust muuta kaevatava otsuse sellekohast lõppjäreldust. Antud juhul ei ole võimalik tuvastada, et pankrotivõlgnikul oli rahaline nõue hageja vastu, mida ta võis
Kuigi vastunõude olemasolu ei sõltu sellest, kas selline nõue on esitatud varasemas kohtumenetluses või mitte (ega seega ka sellest, kui menetlus lõpetati, sest pankrotihaldur ei soovinud menetlust jätkata), ei ole praegusel juhul võimalik tuvastada sellise sissenõutava nõude olemasolu, mida OÜ Fransertal oleks saanud hageja nõudega tasaarvestada. Hüpoteetilisi vaieldavaid nõudeid tasaarvestada ei saa.
lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Sellist nõuet, millele hageja ei saaks sisulist vastuväidet esitada või mida kohtul oleks võimalik põhjendatuks pidada, OÜ-l Fransertal hageja vastu ei ole. 13.03.2009 avalduses (tl 117-120, I köide) sisalduvad väited tekitatud kahju kohta ei võimalda järeldada sellise nõude olemasolu. Nõudes hagejalt hüpoteekide kustutamist, seostades selle nõudega õigust saada intressi ja muude kantud kulude hüvitamist, on OÜ Fransertal rajanud oma kahjunõude eeldusele, et laenulepingu järgse summa peavad hagejale tagastama kolmandad isikud (Dexter Capital OÜ, PromoProjekt OÜ ja Manticora Invest OÜ). Apellandi väide pankrotivõlgniku nõude hagejapoolsest omaksvõtust ei ole toimiku materjaliga kooskõlas. Hageja ei ole 13.03.2009 avalduses sisalduvat kahjunõuet (ja sellekohaseid arvestusi) TsMS § 231 lg 4 järgi omaks võtnud. Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et 13.03.2009 avaldusega lõppesid pankrotivõlgniku kohustused hageja ees. Maakohus tuvastas õigesti, et lisaks põhivõlale ja intressile peab laenusaaja maksma laenuandjale viivist (
lg 1) ja leppetrahvi (
Laenulepingu punktis 1.5 leppisid hageja ja OÜ Fransertal (pankrotis) kokku, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat või muid lepingu järgi tasumisele kuuluvaid makseid lepingu kohaselt, tasub laenusaaja viivist 0,5% laenu jäägilt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Laenusaaja ei tagastanud laenu tähtaegselt, mistõttu esitas hageja viivisenõude perioodi 01.06.2008-17.09.2009 eest summas 30 810 000 krooni. Lepingu punktist 1.7 tulenevalt, kui laenusaaja ei ole tasunud laenusummat kohaselt ühe kuu jooksul lõpptähtajast arvates, kohustub laenusaaja tasuma leppetrahvi summas, mis moodustab pool laenuandja poolt antud laenusummast. Hageja on esitanud nõude lepptrahvi 6 500 000 krooni saamiseks. 9 Kostja II esitas 12.10.2011 kohtuistungil (protokoll tl 372-373, II köide) hagile vastuväite selle kohta, et hageja poolt nõutud leppetrahv ja viivised on ebamõistlikult suured. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et olukorras, kus põhinõude suurus on 13 000 000 krooni, on lepptrahvide nõudmine ligi kolm korda suuremas summas (leppetrahv koos viivisega on 37 310 000 krooni) ebamõistlik. Kõnealuse vastuväite puhul on tegemist pankrotivõlgniku materiaalõigusliku õiguskaitsevahendiga, mistõttu tuli kohtul hinnata, kas nõutav leppetrahv ja viivis on vastavuses mõistlikkuse printsiibiga ja heade kommetega. Seevastu maakohus, leides, et kostjad ei ole hagile õiguslikke vastuväiteid esitanud ega ole viivisenõuet vaidlustanud, luges hageja vastava nõude õiguslikult põhjendatuks (otsuse lk 5). Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Maakohus oleks pidanud andma sisulise hinnangu leppetrahvi ja viivise suuruse mõistlikkusele. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjad ei ole viivisenõuet vaidlustanud (õiguslikku vastuväidet esitanud). Seadusest tulenevalt, kui pool esitab leppetrahvi ja viivise nõudele vastuväite, peab kohus nõuete suuruse põhjendatust kontrollima. Antud juhul taotles hageja viivist ja leppetrahvi kokku summas 37 310 00 krooni, mis ületab pankrotivõlgniku põhikohustuse ligi kolmekordselt, mistõttu tuli kohtul hinnata selle nõude vastavust headele kommetele. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et leppetrahvid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ei või üldjuhul ületada põhinõuet. Nõude hindamine heade kommete vastaseks on oma olemuselt seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud või nõuded olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada taunitavaks. Leppetrahvi ja viivise nõudmine põhivõlgnevust ligi kolmekordselt ületavas määras on ilmselgelt vastuolus heade kommetega, sest eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Leppetrahvide nõudmine viidatud summas on ringkonnakohtu arvates seetõttu ebamõistlik, mistõttu vähendab kohus hageja vastavat nõuet põhivõla suuruseni, s.o 13 000 000 kroonini. Seega kuulub hageja nõue OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele osaliselt, s.o summas 27 000 750 krooni (13 000 000 + 1 000 750 + 13 000 0000) ehk 1 725 662 eurot ning seda pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi. Asjaolu, et maakohus jättis taotluse istungi protokolli parandamiseks rahuldamata, ei ole hinnatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Antud juhul on menetlusosaliste õiguslik positsioon menetlusdokumentides põhjalikult kajastatud. Menetlusosalised on esitanud kohtule oma seisukohtade põhjendamiseks hulgaliselt mahukaid menetlusdokumente, s.h korduvalt vastuseid vastaspoole täiendavatele seisukohtadele. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab kostja II apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hageja nõude osaliselt, siis kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab ta menetluskulud tervikuna poolte endi kanda. Taotluse lahendamine OÜ Haltransa (pankrotis) juhatuse liige esitas OÜ Haltransa pankrotihaldurile avalduse, millest ärakirja koos lisadega saatis 23.04.2013 ringkonnakohtule. Kuna ringkonnakohus on asja sisulise arutamise lõpetanud, tagastab kohus nimetatud materjali selle esitajale. Ü. Jänes U. Loonurm I. Nõmm 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.