← Eesti

2-11-48650/48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-11-48650 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, Ande Tänav, Iko Nõmm Tsiviilasi Otsuse tegemise aeg ja koht AS SEB Lii

§ 367

lg-le 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

§ 367

lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja

§ 367

lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). 3

(6)OÜ BRC poolt koostatud hindamisaktide alusel oli seisuga 02.12.2008 liisingulepingu 1 liisingueseme turuväärtus käibemaksuta 16 770,42 eurot ning liisingulepingu 2 liisingueseme turuväärtus käibemaksuta 8 909,28 eurot. Olukorras, kus konkreetseid liisinguesemeid on lepingupoolte teadmisel ja vahetult pärast liisinguesemete tagastamist ning enne müükipanekut pädeva isiku poolt hinnatud, ei oma õiguslikku tähendust ega tõenduslikku väärtust ei sõidukite lõplik müügihind, müügiprotsess tervikuna, lepingujärgne jääkväärtus lepingute ülesütlemise aja seisuga ega müügiportaali auto24.ee väljatrükid selle ajaperioodi tehingute kohta. Kostja esitatud auto24.ee väljatrükkides on kajastatud küll sama väljalaskeaasta ja marki sõidukid, kuid nad on erinevalt kas manuaal- või automaatkäigukastiga, sedaanid, luukpärad või universaalid, erineva läbisõiduga jne. Turuväärtust võivad mõjutada defektid, lisaseadmed, sisustus, isegi sõiduki värv. Seetõttu ei ole antud juhul kohane tugineda kõnealuste sõidukite puhul võrdlusele teiste sarnaste sõidukitega, samuti ei oma tähtsust see, millise hinnaga müügiprotsessi tegelikult alustati. Hindamisaktidel on sõidukite fotod ja täpne kirjeldus lisaseadmetest ning tehnilistest parameetritest, mis võivad küll olla antud hageja andmete põhjal, kuid mis ei tähenda, et hinnang turuväärtuse osas oleks konkreetse objekti puhul vale. Pealegi sõidukite hindamisaktides toodud hinnad on kostja esiletoodud väidetavate turuhindade mediaanhinnaga lähedases suurusjärgus (erinevus jääb alla 20%), samuti tuleb silmas pidada, et lõplik müügihind osutus vaatamata suhteliselt pikale müügiprotsessile ja hindade korduvale alandamisele veel oluliselt madalamaks.

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul on lepingud erakorraliselt üles öeldud seoses kostjapoolse lepingute rikkumisega. Varade müügiteenusega tekkinud kulu kokku 969,86 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu sõidukite realiseerimiseks. Kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb vahendusteenuse kasutamist iseenesest lugeda mõistlikuks. Kui vaadelda müügiteenuse maksumust võrrelduna sõidukite müügihinnaga ja müügiperioodiga liisinguesemete osas, siis liisingueseme 1 osas on müügiteenuse arve (koos käibemaksuga) ca 4% müügihinnast, kusjuures sõidukit müüdi 7 kuud ning hinda alandati 5 korral; ning liisingueseme 2 osas on müügiteenuse arve (koos käibemaksuga) ca 5% müügihinnast, kusjuures sõidukit müüdi veidi üle 5 kuu ning hinda alandati 4 korral. Selline müügiteenuse osutamine on analoogne

37. peatükis käsitletud maaklerteenusega, seda sõltumata asjaolust, et antud juhul ostis müügiteenuse osutaja ise kõnealused liisinguesemed. See ei tähenda, et teenust ei osutatud. Kohtupraktikas on 5% müügihinnast olnud mõistlikuks maakleritasuks ning arvestades müügiprotsessi pikkust ja selleks tehtud vajalikke toiminguid, on esitatud teenuse eest küsitud mõistlikku hinda. Kostja ei väida, et ta ei saanud ise müügiprotsessis osaleda või et ta ei ole saanud teha endast olenevat, leidmaks sõidukitele ostjat kõrgema hinnaga, kui need müüdi. Kostja väited, et Autolink OÜ müüs sõidukid ise edasi kõrgema hinnaga või et madal hind oli hagejaga kokkuleppeline, on oletuslikud ega oma sisuliselt asjas mingit tähtsust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja lugeda uueks nõudeks liisinglepingute nr L07108432 ja L07100611 ülesütlemisest tulenevate kulude katteks saadav 515,56 eurot. Maakohus on sõidukite turuväärtuse arvestamisel arvestanud ainult OÜ BRC hindamisakte. Hindamisaktid ei ole koostatud üldist turusituatsiooni ja konkreetseid vaidluse all olevaid sõidukeid arvestades. Sõidukite turuväärtuse määramisel tuleks arvesse võtta nii Auto24.ee statistika kui ka hageja poolt esmane sõidukite müüki panemise hind. Auto24.ee statistikat võrreldes olid sellel perioodil pakutavate sõidukite varustus ja läbisõit sarnane. Varustustaseme poolest olid mõlemad vaidluse all olevad sõidukid üle keskmise. OÜ BRC hindamisaktides ei 4

(6)ole kogu lisavarustust välja toodud ja seega annab alust arvata, et ei ole ka hinna kujunemisel arvesse võetud, hind on hindamisaktis seetõttu madalam. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja väide, et statistikas on toodud erinevad sõidukid ja selle tõttu ei saa seda aluseks võtta. Hageja on ekslikult kostjalt sisse nõudnud arved nr A08424895 166,17 eurot, arve nr A08424903 83,09 eurot ja arve nr A08424893 63,91 eurot. Riigikohtu lahendis 3-2-1-52-11 leiab kolleegium, et remondikulud ei ole

§ 367

lg 4 mõistes ülesütlemisest tingitud lisakulud.

§ 367

lg 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada

§ 367lg 3 järgi.

Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka

§ 367

lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Kostja peab mõistlikuks kahe sõiduki peale kokku hüvitada 828,73 eurot, võttes sõidukite turuväärtuse hindamisel arvesse Auto24.ee statistikat kui ka hageja poolt esmane sõidukite müüki panemise hinda. Nimetatud summast tuleb maha arvestada arvete nr A08424895, nr A08424903 ja nr A08424893 kogusumma 313,17 eurot. Seega tuleb kostjal hüvitada 515,56 eurot. Kostja ei nõustu ka müügiteenuse suurusega. Kuivõrd sõidukite pesud on juba tehtud ja selle eest ka kostjale arved esitatud, siis ei ole põhjendatud täiendavalt müügiteenuses nõuda raha sõidukite pesu eest. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja olles eelnevalt ära kuulanud pooled, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti kohaldanud

§ 367

ja kaebuse väited ei anna alust järelduseks, et maakohus oleks ebaõigesti tuvastanud sõiduautode väärtuse liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on väärtuse määramisel tuginenud OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt tehtud aktidele. Ebaõige on kaebuse väide, et aktid ei arvesta konkreetseid sõidukeid ja turusituatsiooni. Aktidest nähtub, et arvestatud on väärtuse määramisel just konkreetse auto vanust, lisaseadmeid ja muid näitajaid. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et auto väärtust kajastavad ka müügipakkumised portaalides, kuid kolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult jätnud need kõrvale. 5

(6)Kolleegium ühineb maakohtu seisukohaga ja seetõttu seda ei korda. OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt esitatud hinnangud sõidukite väärtuse kohta ei ole olulises määras erinevad internetikeskkonna Auto24.ee hindadest. Lisaks tuleb arvestada müügikuulutuste puhul ka sellega, et müügikuulutustes on toodud hinnad, mida ostjad soovivad saada ja tavaliselt müügitehingud sõlmitakse madalama hinnaga. Apellandi väide, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus ei ole autode väärtuse määramisel arvestanud kogu lisavarustusega, on paljasõnaline ja konkretiseerimata. Maakohtu menetluses ei ole apellant seda esitanud. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud hageja arvetele nr A08424895 166,17 eurot, nr A08424903 83,09 eurot ja nr A08424893 63,91 eurot. Eeltoodud arvete osas ei ole poolte vahel vaidlusi olnud. Tegemist on arvetega, mille kostja on vabatahtlikult enne käesoleva hagi esitamist hagejale tasunud ja need ei olnud käesoleva vaidluse esemeks. Samuti ei ole kostja maakohtu menetluses esile toonud, et eeltoodud arvete alusel on ta hagejale tasunud ebaõigesti ning selle tõttu on tal õigus nõuda hagejalt arvete alusel tasutu tagasi ning ta soovib selles osas teha tasaarvestuse. TsMS § 652 lg 5 järgi ei ole ringkonnakohtu menetluses võimalik üldreeglina esitada uusi asjaolusid ja väiteid, mida maakohtu menetluses ei ole esitatud. Kostja ei ole esile toonud, et maakohus oleks rikkunud asjaolude väljaselgitamisel menetlusõiguse norme või esineksid muud alused, mis annavad võimaluse esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid või väiteid. Kolleegiumi arvates ei anna kaebuse väited alust, et hinnata maakohtust erinevalt hageja poolt müügiteenuse eest tasutut, mida hageja nõudis kostjalt. Maakohus on selles osas oma seisukohta piisavalt põhjendanud ja kostja paljasõnalised väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Müügikulud on hagejale tekkinud seoses kostjaga sõlmitud liisingulepingute ülesütlemisega, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt

§ 367lg 4 järgi nende hüvitamist.

Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tavapäraselt on müügikulud väiksemad. Seoses ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud menetluskulud õigesti kostja kanda. Margo Klaar Ande Tänav Iko Nõmm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.