) § 103 lg-s 2 sätestatud kohustust. Viru Maakohus vabastas 31.05.2010 määrusega nr 2-08-90033 OÜ S O NV (pankrotis) pankrotihalduri tema kohustustest. Maakohus märkis, et
lg 2 järgi ei ole võlausaldajatel õigust taotleda pankrotihalduri vabastamist, kuid kuna pankrotiasjas on avalik huvi, algatas maakohus
OÜ T.R. Tamme Auto ja OÜ S O NV on sõlminud hoonestusõiguse müügilepingu hinnaga 62 880 000 krooni, millest OÜ S O NV on tasunud 31 293 200 krooni. Kuigi OÜ S O NV on 04.03.2009 seisuga koostatud bilansis kajastanud ülejäänud ostuhinna tasumise kohustuse OÜ T.R. Tamme Auto vastu, ei piisa ainuüksi sellest asjaolust, et haldur võinuks jätta OÜ T.R. Tamme Auto nõudele vastuväite esitamata. Olukorras, kus enne pankrotimenetlust on OÜ S O NV esitanud OÜ T.R. Tamme Auto vastu hagi tasutud ostuhinna tagasinõudmiseks ja pankrotihaldur oli sellest teadlik, oleks haldur pidanud kogu OÜ T.R. Tamme Auto nõudele vastu vaidlema. Kuna haldur vaidles niikuinii vastu OÜ T.R. Tamme Auto 2 117 320 000 krooni suurusele nõudele ning ka 35 375 485,22 krooni suurusele nõudele 145 385,80 krooni suuruses osas, ei saa ülejäänud osas vastuväite esitamata jätmist põhjendada ka sooviga vältida kohtumenetluses osalemist. Seega on pankrotihaldur rikkunud
lg-s 2 sätestatud hoolsuskohustust ja
Sellest tulenevalt on haldur kaotanud kohtu ja võlausaldajate usalduse ning tuleb
Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23.08.2010 määrusega T. E määruskaebuse ja tühistas Viru Maakohtu 31.05.2010 määruse. Riigikohus rahuldas 02.02.2011 määrusega nr 3-2-1-154-10 OÜ S S ja OÜ S määruskaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 23.08.2010 määruse ja jättis jõusse Viru Maakohtu 31.05.2010 määruse. Riigikohus märkis, et
lg-st 2 ei tulene, et halduri võib vabastada üksnes raske rikkumise korral, vaid halduri vabastamine tema kohustuste rikkumise tuvastamise korral on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Üheks arvesse võetavaks asjaoluks saab kaalumisel olla see, kas haldur on rikkumise tulemusena kaotanud kohtu või võlausaldajate usalduse
lg 2 tähenduses.
lg-st 2 tuleneva halduri kohustusega täita oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega.
S § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi 500 eurot. Aukohus jõudis Justiitsministeeriumi 07.02.2011 pöördumise, Riigikohtu 02.02.2011 määruse nr 3-2-1-15410, vandeadvokaadi kirjalike ja suuliste selgituste ning muude aukohtule esitatud materjalide alusel seisukohale, et Riigikohtu 02.02.2011 määrusega nr 3-2-1-154-10, millega jäeti jõusse Viru Maakohtu 31.05.2010 määrus nr 2-08-90033 vandeadvokaat T. E pankrotihalduri kohustustest vabastamise kohta, on tuvastamist leidnud vandeadvokaat T. E poolt pankrotihalduri kohustuste rikkumine. T. E rikkumine seisnes selles, et ta jättis pankrotihaldurina nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlemata, kuigi selleks oli olemas seaduslik alus. Viru Maakohus leidis, et haldur oleks pidanud kujunenud olukorras vaidlema OÜ T.R. Tamme Auto nõudele vastu täies ulatuses, kuid tegi seda vaid osaliselt (s.o vaidles vastu üksnes viivistele ja tingimuslikule nõudele). Sellest tulenevalt ei ole haldur kohtu hinnangul täitnud oma hoolsuskohustust ega arvestanud kõigi võlausaldajate ja 3
Aukohus märkis, et arvestab otsuse tegemisel konkreetse rikkumise faktilisi asjaolusid, distsiplinaarsüüteo iseloomu ja advokaadi enda suhtumist rikkumisse. 5. T. E esitas 26.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse advokatuuri aukohtu 20.10.2011 otsuse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et pankrotihalduri õigused, kohustused ja vastutus pankrotimenetluse läbiviimisel on seaduses (
lg-d 1 ja 2, § 103 lg 2) reguleeritud puudulikult ja vastuoluliselt ning pankrotihalduril puudub oma õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend võlgniku või võlausaldaja pahatahtliku kaebuse vastu. Asjas tehtud kohtulahendid on vastuolulised, kuna pankrotihaldur vabastati sellisele nõudele vastuväite esitamata jätmise eest, mis on teises tsiviilasjas tunnistatud põhjendatuks. Eksitud on mõistlikkuse ja hea usu põhimõtete vastu ning vaidlust nõude tunnustamise üle on menetletud kaebusena halduri tegevuse peale, jättes seejuures
Kohtute järeldused halduri suhtes usalduse kaotusest on ilmselgelt meelevaldsed ja ebamõistlikud, sest haldur tugines oma tegevuses võlgniku bilansis kajastuvatele andmetele ja hindas käimasolevat kohtumenetlust õigesti perspektiivituks. Vaidlustatud otsus on üksnes formaalne ning selles ei ole kohtumenetluses väljendatud seisukohti sisuliselt analüüsitud, samuti ei ole arvestatud maakohtu otsuse jõustumisega tsiviilasjas nr 2-08-89232 ning sellest tulenevalt halduri poolt vastuväite esitamata jätmise sisulise õigsusega. Vaidlustatud otsusest ei nähtu aukohtu kaalutlusi ega määratud karistuse proportsionaalsust, arvestades, et kaebajat on kohtu poolt karistatud ametist vabastamisega ja ta ei saanud mingit tasu 1,5 aastat kestnud töö eest OÜ S O NV pankrotihaldurina. Otsusest ei ole võimalik aru saada, mille eest haldurit karistati ning mis on karistuse mõte ja eesmärk. Otsusest ei nähtu erinevate karistuste kaalumist (ja seega ei saa välistada diskretsioonivea esinemist), karistus ei ole proportsionaalne ja kaebajat on sama teo eest karistatud kaks korda (esmalt kohtu poolt halduri vabastamisega ning teist korda aukohtu poolt rahatrahviga) ning seda võimaldav
Kaebaja on jäänud ilma igasugusest õigusriiklikust kaitsest ning tema tegevuse üle otsustamine on toimunud vastukäivalt ja ebamõistlikult. Aukohtu otsus on vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 11, 13, 14) ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK art-tega 1, 6 ja 13).
) ei ole karistus distsiplinaarsüüteo eest, vaid üks seadusega ettenähtud menetlustoiming. Pankrotihalduri distsiplinaarvastutus on reguleeritud
§-s 71 koosmõjus AdvS § 16 lg-te 4-6 ning §-de 18 ja 19 erisustega. Aukohus arvestas karistuse määramisel kohtulahenditega tuvastatud kaebajapoolsete rikkumiste ulatust ja laadi, samuti kaebaja suhtumist rikkumisse ning jõudis järeldusele, et õige on karistusena kohaldada rahatrahvi, mis vastab toimepandud distsiplinaarsüüteo raskusele. Karistusena kohaldatud rahatrahvi määr jääb minimaalse võimaliku rahatrahvi määra lähedale. Otsus on kooskõlas seadusega ning karistus vastab distsiplinaarsüüteo iseloomule ja raskusele. 4
S § 16 lg 5 sõnastusest nähtuvalt on aukohus igal juhul kohustatud aukohtumenetluse algatama, kui kohus on advokaadist pankrotihalduri pankrotimenetlusest kõrvaldanud. Riigikohtu 02.02.2011 määrusega nr 3-2-1-154-10 jäeti jõusse Viru Maakohtu 31.05.2010 määrus, millega kaebaja vabastati OÜ S O NV (pankrotis) pankrotihalduri kohustustest
-s sätestatud hoolsuskohustuse (
lg 2) täitmata jätmise ja nõudele vastuvaidlemise kohustuse (
Riigikohus nõustus maakohtu rõhutusega, et olukorras, kus võlgnik on esitanud enne tema pankrotimenetluse algatamiseks avalduste esitamist ise tsiviilasjas nr 2-08-89232 hagi OÜ T.R. Tamme Auto vastu hoonestusõiguse müügilepingust, isikliku kasutusõiguse üleandmise lepingust ja asjaõiguslepingust tuleneva põhivõlgnevuse 31 293 200 krooni nõudes ja haldur on sellest teadlik (ning seejuures jätkab võlgniku esindajana tsiviilasja menetlust, esitades maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse), oleks haldur pidanud kuni selle kohtuvaidluse lahendamiseni ja tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni võlgniku ja võlausaldajate huvide kaitsmise tagamiseks OÜ T.R. Tamme Auto nõudele täies ulatuses vastu vaidlema, hoolimata sellest, et võlgnik OÜ S O NV oli seda nõuet oma bilansis kajastanud. Aukohtul puudus pädevus hakata hindama Viru Maakohtu ja Riigikohtu määruste põhjendatust ja seaduslikkust. Halduskohtul on küll õigus ja kohustus hinnata kohtulahendeid kogumis teiste tõenditega, kuid tal puudub pädevus jõustunud määruste tühistamiseks või nende resolutsioonide ümberhindamiseks, mistõttu jäävad tähelepanuta kaebaja seisukohad määruste väidetava õigusvastasuse kohta. Halduskohus nõustub pealegi määrustes toodud põhjendustega. OÜ T.R. Tamme Auto nõudele vastu vaidlemata jätmisega rikkus kaebaja
Distsiplinaarkaristuse määramine ja valik on AdvS § 19 lg 2 järgi aukohtu kaalutlusõiguse teostamine, milles ta peab arvesse võtma teo toimepanija süüd ja muid olulisi asjaolusid. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt puudub kohtul võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust aukohtu eest. Kohtul on võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud ning kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Neid põhimõtteid ei ole antud juhul rikutud ja kaebaja süü temale inkrimineeritava teo toimepanemisel on tõendatud. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud, mistõttu puudub selle tühistamiseks alus. Aukohus jõudis kohtumääruste, T. E kirjalike ja suuliste selgituste ning muude aukohtule esitatud materjalide põhjal veendumusele, et tuvastamist on leidnud kaebaja poolt pankrotihalduri kohustuste rikkumine, mis on käsitatav distsiplinaarsüüteona. Lisaks kohtumäärustes tuvastatule leidis aukohus, et kaebaja on rikkunud
Kuigi selles sättes toodud nõuete rikkumist pole aukohus oma otsuses eraldi põhjendanud, kattub see sisuliselt
lg-s 2 kehtestatud kohustusega ja seetõttu piisab põhjendustest, mis on toodud viimatinimetatud sätte rikkumise tõendamiseks. Aukohtu määratud rahatrahv on toimepandud rikkumist arvestades proportsionaalne. Aukohus arvestas vastavalt AdvS § 19 lg-le 4 otsuse tegemisel kohtumenetluses tuvastatud rikkumise faktilisi asjaolusid, distsiplinaarsüüteo iseloomu ja advokaadi enda suhtumist rikkumisse ning määras karistuseks rahatrahvi 500 eurot, mis on trahvi ülemmääraga (16 000 eurot) võrreldes kerge karistus.
Sättest nähtuvalt ei takista ka pankrotihaldurile määratud väärteo- või kriminaalkaristus halduri karistamist sama teo eest distsiplinaarkorras. Halduri vabastamist pankrotimenetluses ei saa 5
Halduskohus on rikkunud HKMS § 158 lg-t 2, sest ei teinud asjaolusid kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, vaid viitas kohtulahenditele, mis on tehtud enne uute asjaolude ilmnemist. Pankrotivõlgniku nõue OÜ T.R. Tamme Auto vastu jäi 17.03.2011 jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, mis tähendab, et OÜ T.R. Tamme Auto nõue OÜ S O NV (pankrotis) vastu on põhjendatud ja pankrotihaldur jättis sellele õigesti vastu vaidlemata. Halduskohus ei ole nimetatud kohtulahendi tähendusele üldse hinnangut andnud. Halduskohus ei ole järginud ka HKMS § 158 lg-t 3, mille kohaselt peab kohus kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel kontrollima ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Halduskohus ei ole seda piisavalt teinud, jättes varasemates jõustunud kohtulahendites toodud järeldustele andmata hinnangu kogumis teiste tõenditega, sh hilisemate kohtulahenditega. Halduskohtu seisukoht, et tal puudub HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt võimalus hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust aukohtu eest, on seaduse kitsendav tõlgendamine. Halduskohus on asja menetlenud formaalselt ja üksnes rikkumisekeskselt, jättes tähelepanuta vaidlusaluse vastuväite perspektiivi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 2 tulenev menetlusökonoomia põhimõte laieneb ka halduri tegevusele pankrotimenetluses ning sellest tuleneb keeld koormata pankrotimenetlust mõttetute vaidlustega (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 23.08.2010 määrus nr 2-08-90033). Halduskohtu otsusest järeldub, et haldurit peaks karistama isegi juhul, kui ta ei koormanud pankrotipesa mõttetu kohtuvaidlusega. Halduskohus leidis ebaõigesti, et karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning halduri süü on tõendatud ja karistus proportsionaalne. AdvS § 19 lg 1 ei sätesta kohustust advokaati igal juhul karistada, kui see ei ole otstarbekas ja põhjendatud, isegi juhul, kui esinevad süüteo formaalsed tunnused. Käesoleval juhul on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et halduri esialgne prognoos nõuete osas osutus õigeks, mistõttu ei ole võlausaldajate raha säästnud halduri karistamine põhjendatud. Haldurit karistati esmalt ametist vabastamise ja seejärel veel ebaõiglaselt rahatrahviga selle eest, et ta prognoosis õigesti nõuete üle peetava tsiviilvaidluse tulemust. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei ole võimalik tuvastada, millistel kaalutlustel konkreetne karistus määrati. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine kujutab endast olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks. Apellant leiab jätkuvalt, et
Apellant jääb selles osas oma varasemalt esitatud argumentide juurde ega korda neid.
lg 7 rikub pankrotihalduri õigusi ja kohtleb teda ebavõrdselt, sest pankrotihalduri suhtes kasutatakse korraga nii ametist vabastamist (nimetamata seda karistuseks) ja rahatrahvi (distsiplinaarkaristus). Samas on pankrotihaldur korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 2 p 27 järgi ametiisik. Seaduse analoogiale ja võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes võib 6
Pankrotihalduri distsiplinaarvastutust reguleerib
S § 16 lg-tega 4-6 ning §-dega 18 ja 19.
S § 19 lg 2 ei näe pankrotihaldurile distsiplinaarsüüteo eest karistusena ette „ametist vabastamist“. Aukohus arvestas karistuse määramisel kohtulahenditega tuvastatud rikkumiste ulatust ja laadi, samuti apellandi suhtumist rikkumisse. Karistusena kohaldatud minimaalmäärale lähedane rahatrahv vastab toimepandud distsiplinaarsüüteo raskusele. Aukohtumenetluses puudus vajadus analüüsida T. E tegevust
-st lähtuvalt, sest seda oli jõustunud kohtulahendites juba piisavalt kajastatud ja antud ka asjakohane hinnang. Kehtiv regulatsioon advokaadist pankrotihalduri distsiplinaarvastutusele võtmiseks vastab vastustaja arvates PS-le ja EIÕK-le. Kuna apellatsioonkaebus kordab suures osas apellandi poolt esimese astme kohtus esitatud seisukohti, jääb vastustaja oma varem esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 7 on vastuolus põhiseadusega (PS §-d 11, 13, 14 ja 15) või poleks pankrotihaldurile tema vabastamise korral tagatud EIÕK art-tes 1, 6 ja 13 sätestatud õigused.
lg 7 kolmanda lause kohaselt ei loeta distsiplinaarkaristuseks kohtu poolt halduri vabastamist või trahvimist
Asjaolust, et KVS § 4 lg 2 p 27 kohaselt on pankrotihaldur korruptsioonivastase seaduse tähenduses ametiisik, ei järeldu, et pankrotihalduri ülesannete täitmist saaks võrdsustada tema ametisolekuga. Pankrotihaldur ei ole avalik teenistuja avaliku teenistuse seaduse tähenduses.
lg-te 1 või 2 alusel ei vabastata pankrotihaldurit mitte ametist, vaid kohtu poolt määratud ülesande (pankrotimenetluse läbiviimine) täitmisest. Halduskohus rõhutas õigesti, et halduri vabastamise eesmärk ei ole tema karistamine, vaid võlgniku ja võlausaldajate huvide kaitsmine või seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse tagamine (
lg 1).
S § 19 lgst 1 tulenevalt saab advokaadist pankrotihaldurile distsiplinaarkaristuse määrata üksnes Eesti Advokatuuri aukohus ning määratavate distsiplinaarkaristuste loetelu sisaldub AdvS § 19 lg-s 2. Selle järgi on võimalikeks distsiplinaarkaristusteks: 1) noomitus; 2) rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot; 3) kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks; 4) advokatuurist väljaheitmine; 5) pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmine kuni viieks aastaks. Seega ei olnud distsiplinaarkaristuseks Viru Maakohtu 31.05.2010 määrusega nr 2-08-90033 T. E vabastamine OÜ S O NV pankrotihalduri kohustustest. Iseseisvat tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et etteheited T. E tegevusele OÜ S O NV pankrotihaldurina on mõlemal juhul suuresti kokkulangevad, sest nende tähendus on kummaski menetluses erinev. Vastupidisele seisukohale ei ole põhjust asuda ka analoogia korras
lg-s 8 sätestatust juhindudes, sest nimetatud regulatsioon ei välista iseenesest justiitsministri poolt (mitteadvokaadist) pankrotihaldurile siiski distsiplinaarkaristuse määramist, olenemata sellest, kas kohus on halduri vabastanud või määranud haldurile trahvi. Säte annab justiitsministrile üksnes õiguse käimasoleva pankrotimenetluse korral piirduda halduri vabastamiseks või trahvimiseks kohtule taotluse esitamisega, kuid ei kohusta teda loobuma distsiplinaarkaristuse määramisest. 13. Põhjendamatu on ka apellandi väide, et halduril puudub tõhus õiguskaitsevahend pahatahtlike kaebuste vastu.
sätestab, et halduri tegevuse peale võivad võlausaldaja ja võlgnik kaevata pankrotitoimkonnale, võlausaldajate üldkoosolekule, kohtule, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale või Justiitsministeeriumile. Seevastu tuleneb 8
lg-st 2, et oma ülesanded täitmata jätnud või neid mittenõuetekohaselt täitnud halduri võib kohus vabastada kas omal algatusel või pankrotitoimkonna, võlgniku või Justiitsministeeriumi taotlusel või võlausaldajate üldkoosoleku otsuse alusel. Seega on vähemasti pahatahtliku võlausaldaja võimalused halduri vabastamist nõuda oluliselt piiratud. Lisaks annab
lg 6 haldurile õiguse esitada tema vabastamise kohta tehtud määruse peale määruskaebus kuni Riigikohtuni välja. Seega on halduril olemas ilmselgelt piisavad õiguskaitsevahendid, mis kaitsevad teda põhjendamatu vabastamise eest (s.o võimalus eraldiseisvalt tõstatada tema vabastamise õiguspärasuse küsimus nii teises kui ka kolmandas kohtuastmes). Kahtlust ei saa olla selles, et nimetatud õiguskaitsevahendid olid pankrotihaldurile ka tegelikkuses kättesaadavad, kuivõrd ta on oma edasikaebevõimalusi saanud realiseerida tsiviilasjas nr 2-08-90033, mis lõppes Riigikohtu 02.02.2011 määrusega nr 3-2-1-154-
S § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahvi 500 eurot. Aukohus on Riigikohtu 02.02.2011 määrusega nr 3-2-1-154-10 ja Viru Maakohtu 31.05.2010 määrusega nr 2-08-90033 nõustudes asunud seisukohale, et T. E oleks pidanud pankrotihaldurina nõuete kaitsmise koosolekul võlausaldaja nõudele vastu vaidlema, sest selleks oli olemas seaduslik alus. Selliseks aluseks on peetud asjaolu, et võlgnik oli esitanud hagi võlausaldaja vastu, mis oli veel kohtu menetluses ning kuni kohtulahendini pidi pankrotihaldur võlausaldajate huvide kaitsmise tagamiseks võlausaldaja nõudele tervikuna vastu vaidlema, kuid vaidles vastu ainult osaliselt (viivised ja tingimuslikud nõuded). T. E poolt aukohtumenetluse käigus (vt aukohtu otsuse lk 2-3 – tl 13-14) ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2013 istungil esitatud selgitused (vt kohtuistungi protokoll, lk 3) oma väidetavalt vastuolulise käitumise põhjuste kohta on ratsionaalsed ja eluliselt usutavad. Haldur oli küll astunud tsiviilasjas nr 2-08-89232 võlgniku (hageja) asemele, kuid tal polnud põhjust hagi tagasi võtta, sest selle menetlemine ei tekitanud pankrotipesale täiendavaid kulutusi. Samuti pidi haldur arvestama, et teistsuguse käitumise korral võidakse teda süüdistada võlgniku või võlausaldajate huvide kahjustamises. Oluline on seegi, et ehkki pankrotihaldur esitas tsiviilasjas nr 2-08-89232 tehtud Viru Maakohtu 08.09.2010 otsuse peale apellatsioonkaebuse, taotles ta kohtult samas riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist, mille Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20.10.2010 määrusega üksnes osaliselt (pankrotivõlgnik vabastati riigilõivu tasumisest 738 796 krooni ulatuses ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrati 200 000 krooni). Kuna asja suhtes varalist huvi omavad isikud riigilõivu tasumisega ei nõustunud ja puudused jäid kõrvaldamata, siis keeldus Tartu Ringkonnakohus 01.03.2011 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Seega on eluliselt usutavad T. E selgitused, et ta püüdis võlgniku ja võlausaldajate huvide kahjustamise süüdistuste vältimiseks tsiviilasja nr 208-89232 menetlust, milles esitatud nõue ei olnud tema hinnangul tegelikult perspektiivikas, jätkata senikaua, kuni see ei tekitanud pankrotipesale täiendavaid rahalisi kulutusi. See, et T. E vaidles OÜ S O NV pankrotimenetluses 21.12.2009 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul OÜ T.R. Tamme Auto 35 375 485,22 krooni suurusele nõudele vastu üksnes osas, mis oli halduri arvates sisuliselt põhjendamatu (s.o 145 385,80 krooni ulatuses), kuid ei esitanud nõudele vastuväidet osas, milles ta pidas esitatud nõuet põhjendatuks, on samuti mõistlikult õigustatav asjaoluga, et OÜ T.R. Tamme Auto nõudele tervikuna vastu vaidlemise 9
lg 2 teisest lausest tuleneb haldurile kohustus vaielda nõudele nõuete kaitsmise koosolekul vastu üksnes juhul, kui selleks on alust. Ringkonnakohus leiab, et pankrotihalduril on kohustus kaitsta nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve, seepärast oli tal vaatamata võlgniku poolt varem algatatud hagimenetluse jätkamisele õigus hinnata, kas sama tehinguga seotud ülejäänud nõudele vastuvaidlemine on menetluskulude kandmise riski arvestades mõistlik. Aukohtumenetluse ajaks oli selgunud ka võlgniku poolt esitatud hagi põhjendamatus. Ringkonnakohus leiab, et Eesti Advokatuuri aukohtu 20.10.2011 otsus ei ole sellest tulenevalt põhjendatud. Aukohus pidi otsuse tegemisel arvestama täiendavalt asjaoluga, et Tartu Ringkonnakohus keeldus 01.03.2011 määrusega OÜ S O NV (pankrotis) apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja selle tagajärjel jõustus Viru Maakohtu 08.09.2010 otsus, millega OÜ S O NV (pankrotis) hagi OÜ T.R. Tamme Auto vastu jäeti tervikuna rahuldamata. Ehkki see ei muuda iseenesest olematuks T. E käitumises esinenud formaalseid vastuolusid, millele juhtis tähelepanu Riigikohus lahendis nr 3-2-1-15410 (p 15), nähtub nimetatud kohtuvaidluse lõpptulemusest siiski, et tegelikkuses ei esinenud
lg 2 teises lauses sätestatud alust, millest tulenevalt oleks haldur olnud kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul OÜ T.R. Tamme Auto nõudele täies ulatuses vastu vaidlema ning halduri käitumine oli ratsionaalselt põhjendatud. Kujunenud olukorras polnud aukohtul alust väita, et T. E ei ole OÜ S O NV (pankrotis) pankrotihaldurina kaitsnud kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning taganud pankrotimenetluse seaduslikkust, kiirust ja majanduslikku otstarbekust (
lg 1), või ei ole ta täitnud halduri kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega (
Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalidest järeldada, et T. E oleks temale etteheidetud distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdi.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.