KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 15.04.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2148 Haldu

vastavad sätted. Tulenevalt

§ 115

lg 2 ls-st 2 ja § 116 lg-st 1 esines käskkirja andmise ajal koondamissituatsioon, mistõttu pidi vastustaja lähtuma nimetatud paragrahvidest. Koondamise olukorras ei kuulu kohaldamisele mitte VangS § 128, vaid

§ 116, sh lg 3.

Kuna seoses Murru vangistusosakonna sulgemisega on ainsateks võimalikeks teisteks ametikohtadeks sama vangla teistes osakondades asuvad ametikohad ning kaebaja on selgesõnaliselt väljendanud mittenõustumist teisele ametikohale nimetamisega, oleks ainsaks õiguspäraseks võimaluseks vabastada kaebaja teenistusest koondamise tõttu. 3.

1. Isegi kui VangS § 128 kuuluks kohaldamisele, esineks kaebaja puhul VangS § 128 lg 4 ps 2 sätestatud kaks alust, mis mõlemad ka eraldivõetuna välistaksid kaebaja üleviimise tema nõusolekuta. Kaebaja tegelik kodu on XXXXXX XXXXXX XXX XXXXX XXXX XXXXXX, kus tema elukaaslasele kuulub juba aastaid elamu. Tallinnas elab kaebaja viimase aasta jooksul ajutiselt perekondlike asjaolude sunnil. Kaebaja kasutab XXXXXXX XX/XXXX korterit tähtajalise üürilepingu alusel, mis lõpeb 12.09.
2. Kaebajal ja elukaaslasel on olnud kindel kavatsus asuda pärast Murru vangistusosakonna alates 01.01.2013 sulgemist taas alaliselt elama Ennu tallu ja lahkuda Tallinnast. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas ning kaebajal ongi hetkel kaks elukohta. Üleviimine toob kaasa kaebaja elukohavahetuse, s.o kahest hetkel kaebajal olemasolevast elukohast kavandatud ühte elukohta jäädavalt elamaasumise võimatuse ja sunnitud jätkuva seotuse Tallinnas asuva elukohaga. Samuti toob ametikohavahetus kaasa kaebaja töölejõudmise aja olulise suurenemise. Kui kaebaja viiks ellu plaani asuda elama Padise alevikku, oleks elukoha ja Harku alevikus paikneva vangistusosakonna vaheline kaugus 45 km. Ühistranspordi kasutamise äärmiselt väheste võimaluste tõttu kuluks tööle jõudmiseks 2 tundi ja 20 minutit. Tallinnasse elama jäädes kuluks tööle jõudmiseks parimal juhul 1 tund ja 50 minutit. Seega on ebaõigesti jäetud tähelepanuta ka VangS § 128 lg 4 p-s 2 sätestatud nõusolekuta üleviimise keeld. 3

§ 116

ei kohusta tööandjat igal juhul koondamist läbi viima ja ametnikku teenistusest koondamisega vabastama. Vastustaja osutab Riigikohtu 24.04.2007 otsuse nr 3-3-1-14-07 väljendatud seisukohtadele.

1. Tallinna Halduskohtu 20.12.2012 otsusega rahuldati kaebus, tühistati Harku ja Murru Vangla direktori 04.10.2012 käskkiri nr 264-p ning kaebaja kasuks mõisteti vastustajalt välja menetluskulu 316,80 eurot. 5.
2. Tulenevalt

§ 12

lg 3 p-st 6 laieneb

vanglaametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse (PS) või seadustega ei sätestata teisiti. Seega on vanglaametnike jaoks eriseaduseks VangS ja üldseaduseks

, mida kohaldatakse VangS-s reguleerimata juhtudel. VangS-s (§-d 128 ja 144) on vanglaametniku ühelt ametikohalt teisele üleviimise regulatsioon

-ga võrreldes mõnevõrra erinev. Puudub vaidlus, et vastustajal võis olla tekkinud vajadus viia keegi Murru vangistusosakonna vanglaametnikest üle Harku vangistusosakonda, kus oli palju täitmata valvuri ametikohti (käskkirja kohaselt 13, koosseisuaruande järgi aga 12 valvuri ametikohta, mida kinnitas vastustaja esindaja ka kohtuistungil), mis võis olla tekitanud kriitilise olukorra järelevalvetoimingute nõuetekohases täitmises. Käskkirjast nähtuvalt ongi vastustaja juhindunud kaebaja üleviimisel viidatud sätetest ja kujunenud olukorrast/vajadusest. Seega on vangla formaalselt toiminud õiguspäraselt. Samas ei ole vaieldav, et kui justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 42 alates 01.04.2012 kehtiva redaktsiooni kohaselt oli vangla koosseisus 278,65 ametikohta, neist Murru vangistusosakonnas 68 ametikohta, siis justiitsministri 05.07.2012 määruse nr 41 kohaselt pidi alates 01.01.2013 vangla teenistujate koosseisu jääma vaid 173,8 ametikohta, kusjuures alates 01.01.2013 Murru vangistusosakonda ja selle koosseisus olnud 68 ametikohta enam ei eksisteeri. Kuigi käskkirja vastuvõtmise ajal kehtis 30.11.2010 määrus nr 42 veel varasemas redaktsioonis, oli selleks ajaks juba teada, et Murru vangistusosakonna 68 ametnikku osutuvad alates 01.01.2013 üleliigseteks. Seega oli kaebaja koondamissituatsioonis. VangS-s ei ole vanglaametnike koondamisega seonduv reguleeritud, mistõttu kuulub kohaldamisele

. 5.2.

§ 115

lg 2 ls 2 näeb ette, et kui reorganiseerimisega kaasneb ametikohtade koondamine, siis võib ametniku vabastada sama seaduse § 116 lg 1 alusel.

§ 116lg 1 kohaselt võib ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus 4

§ 116

lg 4 annab ametikohtade arvu vähenemisel ametiasutuse juhile õiguse teha ametnike ümberpaigutusi, vabastades koondamise tõttu teenistusest isiku, kelle ametikoht säilib, ning nimetada sellele ametikohale teise ametniku, kelle ametikoht koondatakse. Seega, kui vastustaja pidas kaebajat ametnikuks, keda sooviti jätkuvalt vangla teenistuses näha, tulnuks talle pakkuda teist ametikohta. Kui kaebaja oleks sellest keeldunud, tulnuks ta koondada seaduses ettenähtud korras.

§ 130

lg 1 p 4 näeb ette, et ametiasutuse likvideerimise või ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamisest teatatakse ametnikule kirjalikult vähemalt 90 kalendripäeva ette, kui tal on avaliku teenistuse staaži kümme või enam aastat. Kuna kaebaja on vanglaametnik alates 12.08.2002, tulnuks talle eelseisvast koondamisest 01.01.2013 teatada 90 kalendripäeva ette. 5.

1. Samal ajal, kui kaebajale tulnuks ette teatada tema koondamisest, kuna ta oli korduvalt väljendanud soovi lõpetada vanglateenistus, kui Murru vangistusosakond suletakse
2. a lõpus, ning paljudele teistele Murru vangistusosakonna vanglaametnikele vastavad teatised saadetigi, anti kaebajale tutvumiseks käskkiri tema nõusolekuta üleviimiseks alates 01.11.
3. Eelmärgitut arvestades on käskkiri ilmselgelt õigusvastane. VangS § 128 on kohaldatav tavaolukorras, kuid mitte enam siis, kui ametnik on koondamissituatsioonis (st tema ametikoht koondatakse, mitte ei viida üle teise struktuuriüksusesse). Teistsugusele seisukohale asumise korral muutuksid

-s ametnikele ametiasutuse reorganiseerimise (sh koondamise) puhuks sätestatud kord ja garantiid sisutühjaks. Kuna koondamissituatsioonis olevat ametnikku saab teisele ametikohale nimetada üksnes tema nõusolekul, siis üleviimisest (teisele ametikohale nimetamisest) keeldumise korral saab õiguspäraseks tagajärjeks olla vaid ametniku koondamine koos

§ 131lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisega.

Sisuliselt sama on selgitatud ka Justiitsministeeriumi 02.10.2012 vastuskirjas, kus märgitakse, et koondamishüvitised makstakse välja kehtiva

§ 131

lg 1 alusel ning lähtudes PS §-dest 10, 11 ja 12 ning kuni 16.07.2012 kehtinud

§ 131lg-st 1 ja 01.04.2013 jõustuva Vang

S § 1542 lg-st 3 koosmõjus. Viies kaebaja VangS alusel sundkorras alaliselt üle siis, kui ta oli koondamissituatsioonis, välistas vastustaja kaebaja koondamise ja tema nõusoleku, millega seadis ta teiste samas situatsioonis olevate (üleviimisele koondamist eelistavate) vanglaametnikega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda, mis on vastuolus osutatud PS sätete ja põhimõtetega. 5.4. Olukord, kus vastustaja vajas täiendavat tööjõudu Harku vangistusosakonda, tulnuks lahendada seaduslikult. Vastustaja saanuks kaaluda võimalust viia kaebaja teenistuslikest vajadustest lähtudes või tema nõusolekul üle ajutiselt kuni koondamiseni (kuna kaebaja ei soovinud vanglateenistust jätkata ega alaliselt teise osakonda ja ühtlasi teise paikkonda üle minna) või värvata uut tööjõudu, kuna selleks ajaks pidi vastustajale pärast mitmeid küsitlusi ja vestlusi olema selge, kui palju Murru vangistusosakonna vanglaametnikke on nõus jätkama pärast osakonna likvideerimist Harku vangistusosakonnas ja kui palju kuulub koondamisele. Seoses vastustaja osutamisega Riigikohtu 24.04.2007 otsusele nr 3-3-1-14-07 ja

§-le 47 märgib kohus, et tulenevalt

§-dest 47 ja 471 loetakse teenistussuhte oluliseks elemendiks ka teenistuse paikkonda, mistõttu teise paikkonda üleviimine eeldab samuti isiku kirjalikku nõusolekut. VangS § 128 lg 4 p-s 2 on sama põhimõte sisustatud lihtsalt veidi teisiti (kui ametikohavahetus toob kaasa ametniku elukohavahetuse või töölejõudmise aja olulise suurenemise). Samas ei oma see antud juhul tähtsust, kuna koondamissituatsioonis olevat isikut ei saa nagunii tema nõusolekuta koondamise asemel alaliselt viia teisele ametikohale, sealjuures veel teise paikkonda. Ka ei ole kõrgeima kohtu viidatud lahend käesoleva vaidluse puhul päris asjakohane. Kõnealuses asjas viidi lihtsalt üks töölõik ühest ministeeriumi struktuuriüksusest teise ja vastavalt sellele ka ametikoht. Tegemist ei olnud ametikohtade 5

§ 47

lubab ametnikku üle viia teise paikkonda tema nõusolekuta ainult ajutiselt ja eriliste olukordade puhul.

§ 47

räägib ametniku üleviimisest teise paikkonda, andmata selgitust, mida seadusandja „teise paikkonna“ all silmas peab. Kuna jõustruktuuridelt oodatakse teatud mobiilsust ning võimet reageerida teenistust mõjutavatele tingimustele operatiivselt, on VangS § 128 lg-s 2 antud võimalus paigutada teenistuse huvides ametnikke ilma nendepoolse nõusolekuta sama ametiasutuse piires üle ühelt ametikohalt teisele. VangS § 128 lg 4 laiendab vanglaametniku nõusolekuta üleviimise õigust, piirates seda tingimustega, et vanglaametniku üleviimise tõttu ei tohi pikeneda atesteerimisperiood, ametikohavahetus ei tohi kaasa tuua ametniku elukohavahetust või töölejõudmise aja olulist suurenemist ning ühe atesteerimisperioodi jooksul ei või üleviimine toimuda teist korda. Kaebaja puhul VangS § 128 lg-s 4 nimetatud üleviimist välistavaid asjaolusid ei esinenud ja seega oli vastustajal õigus viia kaebaja üle ilma tema nõusolekuta. 6.3. Vastustaja on endiselt seisukohal, et Murru vangistusosakonna sulgemise ja sellega seoses vangla ametnike koosseisu vähenemise tõttu ei pidanud vastustaja igal juhul läbi viima koondamist ning kõik Murru vangistusosakonna ametnikud teenistusest koondamisega vabastama.

§ 115

lg 2 ja § 116 lg 1 kohaselt võib ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel ja teenistuse ümberkorraldamisel läbi viia koondamise, kuid seda ei pea tegema. Ka Riigikohus on 24.04.2007 otsuses nr 3-3-1-14-07 möönnud, et

ei reguleeri täpsemalt, kuidas toimub ametiasutuse töökorralduse muudatuse korral ametinimetuste või töötamiskoha muutmine ametiasutuse siseselt. Sama otsuse p-s 17 märgitu kohaselt on kolleegiumi praktikas rõhutatud põhimõtet, et asutuse juhil lasub kohustus tagada 6

ei näe otsesõnu ette, millised on tagajärjed, kui ametnik ei nõustu üleviimisega. Riigikohtu viidatud lahendi p-s 16 on kolleegium märkinud: „Ametniku üleviimise vajadus võib olla tingitud just teenistuse ümberkorraldamisest ja tuua kaasa

§-s 116 sätestatud tagajärjed. Seejuures tuleb märkida, et ühest küljest on koondamise tõttu teenistusest vabastamine seaduses sätestatud hüvituste tõttu asutuse eelarvele koormav. Teisalt ka asutuse tööd takistav, kuna tuleb järgida aeganõudvat menetlust ametnikule võimaluse korral teise ametikoha pakkumiseks ja/või läbi viia personaliotsing uute töötajate leidmiseks. Seetõttu tuleks üleviimisena

§ 47

tähenduses, mis võib ametniku nõusoleku puudumise korral viia isiku teenistusest vabastamiseni koondamise tõttu, käsitada vaid olulisi muudatusi teenistussuhte põhilistes elementides.“ 6.

1. Kuigi Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonda ootas ees sulgemine, oli sama vangla Harku osakonnas täitmata ¼ valvuri ametikohtadest. Vastustaja rõhutab veelkord, et kaebaja üleviimist ei tinginud muudatused asutuse struktuuris. Ta viidi üle sama vangla ühest osakonnast teise ning ainuke muudatus, mis üleviimisega kaasnes, oli teenistuskoha asukoha lähenemine kaebaja elukohale Tallinnas. Kaebaja elukoht aadressil XXXXXXX XXX XX/X on Murru vangistusosakonnast ca 50 km kaugusel, kuid Harku vangistusosakond vaid ca 18 km kaugusel. Kaebaja ametiülesanded, töögraafik, palk jms jäid samaks. 6.
2. Isegi kui kaebaja üleviimine oleks toimunud vangla struktuurimuudatuse tõttu, ei saanud kaebaja enne koondamisteate kätteandmist olla kindel enda koondamises ja tal ei võinud tekkida õiguspärast ootust koondamishüvitisele. Ka

§ 115

lg 2 ja § 116 lg 1 sätestavad, et koondamise võib läbi viia ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel ja teenistuse ümberkorraldamisel, kuid ühestki õigusaktist ei tule asutusele kohustust sellisel juhul isikut koondada. Pole mõeldav, et olukorras, kus samas ametiasutuses ühest osakonnast kaotatakse ära ametikoht, kuid teises osakonnas on samade tööülesannetega vakantne ametikoht olemas, on asutus, selle asemel, et isik vabale ametikohale üle viia, sunnitud ta koondama ja vabale ametikohale otsima uue ametniku. Siinjuures tuleb arvestada, et ametikoha operatiivne täitmine on teenistuse jätkusuutlikkuse huvides hädavajalik ja kõnealuse üleviimisega ei kaasne ametnikule sisuliselt mingeid muudatusi. Sellises olukorras oleks ametniku koondamine lubamatu ja sellega kaasneks põhjendamatu riigi raha raiskamine. 6.

1. Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Käesoleval juhul ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille tarbeks koondamishüvitis on ette nähtud, sest vangla leidis võimaluse isikule edaspidigi töökoht tagada. Et isik ei ole enam huvitatud vanglateenistuse jätkamisest, ei saa olla koondamise nõudmise eelduseks ja põhjuseks. Kui isik ei soovi töösuhet jätkata, on tal võimalus esitada lahkumisavaldus. Koondamishüvitis ei ole ette nähtud selleks, et hüvitada isikule tema vabatahtlik töötamisest loobumine.
2. Ü. R palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 7.
3. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 116lg-t 1 ja jätnud vääralt kohaldamata Vang

S § 128. Vastustaja seisukoht VangS § 128 kohaldatavuse osas oleks õige olukorras, kus üleviimise vajadus tekib vangla tavapärases töökorralduslikus protsessis. Sel juhul oleks viidatud säte erinormiks

§ 47suhtes. VangS §-ga 128 kehtestatud eriregulatsiooni põhjenduseks olekski seadusandja tahe näha vanglale 7

-s. Käesolevas vaidluses on määravaks küsimus, kas käskkiri võeti vastu nn tavaolukorras või koondamissituatsioonis. Pole vaidlust, et alates 01.01.2013 on Murru vangistusosakond suletud, selle koosseisus olnud 68 ametikohta ei eksisteeri ning sulgemine ja ametikohtade kadumine oli selge hiljemalt 05.07.2012, mil võeti vastu justiitsministri vastav määrus. Seetõttu asus kohus põhjendatult seisukohale, et kaebaja oli koondamissituatsioonis. Kohus leidis õigesti, et koondamissituatsiooni esinemise korral kuulub kohaldamisele

. Ka vastustaja nõustus, et VangS koondamist ei reguleeri. Seega koondamissituatsiooni puhul on seadusandja soovinud vanglaametnike olukorda reguleerida samaväärselt muude ametnikega ja pidanud vajalikuks anda neile samaväärsed tagatised – üleviimine vaid ametniku nõusolekul ja selle puudumisel teenistussuhte lõpetamine koos vastava hüvitise saamisega. Arvestades Murru vangistusosakonna planeeritavat sulgemist 01.01.2013 ja asjaolu, et kaebaja oli korduvalt küsitlustes väljendanud, et ta ei soovi pärast osakonna sulgemist jätkata vanglateenistust, tulnuks kaebajale koondamisest ette teatada samal ajal, mil võeti vastu käskkiri tema üleviimise kohta. Samal ajal, kui kaebajale väljastati käskkiri, toimus enamikele vanglaametnikele koondamisteate kättetoimetamine. Neil asjaoludel leidis kohus õigesti, et kaebaja seati teiste samas situatsioonis olevate vanglaametnikega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda. 7.

1. Erinevalt vastustajast leiab kaebaja, et käskkirja andmisel ei omanud määravat tähendust asjaolu, kas Harku vangistusosakonnas oli täitmata ametikohti või mitte. Kuigi vastustaja väitel oli üleviimine tingitud teenistuslikest vajadustest, on asjaolusid kogumis hinnates ilmne, et tegelikuks põhjuseks oli Murru vangistusosakonna teadaolev sulgemine ja 68 ametikoha kadumine. Kui Murru vangistusosakond oleks jätkanud tegutsemist, siis oleks sealt valvurite üleviimine põhjustanud hoopis Murru vangistusosakonnas täitmata ametikohti. 7.
2. Täpne ja sätete mõttega kooskõlas ei ole vastustaja käsitlus, mille kohaselt ei pea

§ 115

lg 2 ja § 116 lg 1 sõnastusest tulenevalt ametiasutuse koosseisus ettenähtud kohtade arvu vähendamisel ja teenistuse ümberkorraldamisel tingimata läbi viima koondamist, vaid seda võib teha. Viidatud sätteid tuleb vaadelda koosmõjus nii

§ 115

ja 116 muude lõigete kui ka

üldise mõtte ja ülesehitusega. Koondamine on olukord, kus ametnikuga lõpetatakse teenistussuhe ametiasutuse algatusel, ette mitteteadaolevalt (võrreldes nt

§-s 113 ettenähtud lõpetamise alusega), ametnikust mitteolenevatel asjaoludel ja tema tahtest sõltumatult. Koondamine on ainsaks vabastamise võimaluseks, mis neile tingimustele vastab. Vastustaja käsitlus, mille kohaselt annaks määratlus „võib“ ametiasutusele koondamissituatsiooni esinemise korral õiguse koondamise regulatsioonist kõrvale hoiduda ning kohaldada ametniku jaoks ebasoodsamaid tagajärgi, on vastuolus osundatud sätete ja ka

kui terviku mõttega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
2. Asjas ei vaielda selle üle, et justiitsministri 05.07.2012 määrus nr 41 nägi ette Murru vangistusosakonna sulgemise ja vangla isikkoosseisu vähenemise alates 01.01.2013, ega sellegi üle, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisest tulnuks kaebajale teatada kirjalikult vähemalt 90 päeva ette. Halduskohus on rajanud kaebuse rahuldamise seisukohale, et kuna 8

-st ja selle §-st 116, mille p-st 3 tulenevalt on ametniku teisele ametikohale üleviimiseks vajalik ametniku nõusolek, nõusoleku puudumise korral on aga ainsaks õiguspäraseks võimaluseks ametniku teenistusest vabastamine koondamise tõttu. Ringkonnakohus halduskohtu käsitusega ei nõustu. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-14-07 (p-s 16) oma varasemale praktikale viidates selgitanud, et kui seoses muudatustega asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus ei ole isik nõus üleviimisega

§ 47

alusel, on tegemist

§ 116lg-s 1 kirjeldatud koondamissituatsiooniga.

Nii ametikohtade vähenemine kui ka teenistuse ümberkorraldamine võib kaasa tuua koondamissituatsiooni, mille tulemusena võidakse ametnik teenistusest vabastada, kui teda ei ole tema nõusolekul võimalik üle viia teisele ametikohale (

§ 116lg 3).

Kolleegium rõhutas taas ametniku nõusoleku olulisust tema üleviimiseks teisele ametikohale. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus leiavad aset muudatused, pole konkreetse ametniku puhul põhjust rääkida koondamissituatsioonist, kui teda on võimalik kas tema nõusolekul või ka ilma nõusolekuta üle viia teisele ametikohale. VangS § 128 nägi ette vanglaametnike puhul erisused võrreldes

§-ga 47. Kui vanglaametniku üleviimine on viidatud sätte alusel võimalik tema nõusolekust sõltumata, siis ei ole isik koondamissituatsioonis. Ka ei saa ametnikul ringkonnakohtu arvates olla õiguspärast ootust, et kui ametiasutuses ametikohtade arv väheneb, siis ta tingimata vabastatakse teenistusest koondamise tõttu.

§ 130

lg 5 nägi ette, et sama paragrahvi lõigete 1-3 kohaselt ette teatatud vabastamisest võib loobuda ainult ametniku kirjalikul nõusolekul ning nõusolekust keeldumise korral vabastatakse ametnik alusel, millest talle ette teatati, ning makstakse

§-s 131 sätestatud hüvitist. Selline etteteatamine võiks isikule tekitada kaitstava usalduse, et ta vabastatakse teenistusest. Asjas ei ole vaidlust, et kaebajale ei ole kirjalikult teenistusest vabastamisest ette teatatud.

1. Kaebaja on tuginenud ka väitele, et üleviimine Harku vangistusosakonna valvuri ametikohale ilma kaebaja nõusolekuta ei olnud lubatav VangS § 128 lg 4 p-st 2 tulenevate piirangute tõttu – nimelt tooks üleviimine väidetavalt kaasa kaebaja elukohavahetuse ja töölejõudmise aja olulise suurenemise. Need asjaolud saaksid esineda olukorras, kus kaebaja elukohana VangS § 128 lg 4 p 2 mõttes oleks vaadeldav XXXXXXX XXXXX XXX XXXXX XXXX XXXX talu. Et samad asjaolud esineksid olukorras, kus kaebaja elukohana vaadelda Tallinnas, XXXXXXX XX/X-XXX asuvat korterit, ei ole kaebaja väitnud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja elukohana VangS § 128 lg 4 p 2 mõttes ei saa vaadelda Padise vallas asuvat talu, kus kaebaja varem elas ja kuhu ta kavatses pärast Murru vangistusosakonna sulgemist taas elama asuda, vaid Tallinnas asuvat registrijärgset ja kuni 12.09.2013 kehtiva üürilepingu alusel kasutatavat elukohta, kus kaebaja elas vähemalt aasta enne käskkirja andmist ja ka käskkirja andmise ajal. Kaebaja Tallinnas asuv elukoht on Harku vallas Harku alevikus asuvale Harku vangistusosakonnale tunduvalt lähemal kui Vasalemma vallas Rummu alevikus asunud Murru vangistusosakond (vastavalt ca 18 km ja 50 km). Seega ei ole vastustaja VangS § 128 kohaldamisel eksinud.
2. Neil põhjustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega Ü. R-i kaebuse rahuldamata. 9