MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 07.06.2013, Tallinn Haldusasjade numbrid 3-12-2248; 3-12-2249; 3-12-2251; 3-12-2252; 3-12-2255; 3-122256; 3-12-2306

§-le 25 kahe kuu kaupa pikendatud. V.L.L., 2 V.V.V., D.A.T. ja Q.T.´i suhtes andis Tartu Halduskohus PPA-le loa isikute paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni 3. jaanuarini 2013. Edaspidi on eelnimetatud isikute väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega vastavalt

§-le 25 samuti kahe kuu kaupa pikendatud. Tallinna Halduskohus on 11.04.2013 ja 12.04.2013 määrustega pikendanud käesolevates asjades taotlustes märgitud isikute väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaegasid V.P.M., V.T.L., B.B.N.´i, N.D.T.´i, V.T.L. ja T.T.P.´i osas kuni 11.06.2013 ning V.L.L., V.V.V., D.A.T. ja Q.T.´i suhtes kuni 12.06.

2. Kohtuistungil isikud väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise osas sisulisi vastuväiteid ei esitanud. V.V.V. soovis informatsiooni selle kohta, miks teda ei ole veel välja saadetud, kui juba eelmisel istungil olid tema dokumendid olemas ning B.B.N. leidis, et kaks kuud pikendamist on liiga pikk aeg. PPA esindaja selgitas, et V.V.V. dokumendid saabusid
3. aprillil 2013 ja et tema väljasaatmine on korraldamisel ning viiakse lõpuni umbes ühe kuu jooksul või isegi varem. B.B.N.’i osas selgitas PPA esindaja, et tema on endiselt dokumenteerimata, mistõttu ei saa PPA veel midagi teha. Kohtu seisukoht
4. Kohus on seisukohal, et PPA taotlused isikute väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on

§ 2

lõike 1, § 14 lõike 1, § 18 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele. 5.

§ 25

sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni sama seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi.

§ 24

lg 11 kohaselt vabastatakse väljasaadetav väljasaatmiskeskusest, kui 18 kuu jooksul välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei ole väljasaatmist täide viidud; välismaalase väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja hulka ei loeta välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Käesoleval juhul ei ole väljasaatmise eesmärgil toimuv kinnipidamine ületanud selleks sätestatud piiraega ega muutunud tähtaja tõttu ebaproportsionaalseks.

§ 24

lg 2 sätestab väljasaadetava vabastamise väljasaatmiskeskusest vahi alla võtmise määruse alusel ning lõike 3 kohaselt lahkumisettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise või isikule viibimisaluse andmise otsuse alusel. Selliste aluste olemasolu kohus tuvastanud ei ole.

1. VRKS § 33 lg 1 kohaselt ei paigutata taotlejat, kes esitas varjupaigataotluse VSK-s, esmasesse vastuvõtukeskusesse, vaid ta viibib varjupaigamenetluse lõppemiseni VSK-s. Kuivõrd kohus on andnud loa V.P.M. ja T.T.P.’i väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks ning edaspidiselt on nende sealviibimist ka pikendatud, ei ole varjupaigataotluse esitamine pärast halduskohtu poolt isiku VSK-sse paigutamise loa andmist ja sealviibimise pikendamist asjaoluks, mille tõttu tuleks määruskaebuse esitaja VSK-st vabastada. Kohus nõustub ka PPA seisukohaga, et nimetatud isikute käitumisest võib järeldada, et nad võisid kuritarvitada varjupaiga taotlemise õigust, kuivõrd vastava taotluse pidanuks vastavalt VRKS § 14 lg-le 1 esitama viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Küll aga esitasid isikud nimetatud taotlused enam kui 6 kuud pärast nende kinnipidamist ja VSK-sse paigutamist.
2. Isikute väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Arvestades, et isikud ületasid Eesti Vabariigi riigipiiri ebaseaduslikult, on kohus veendunud, et nende suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid,

§-s 10 loetletud meetmeid, kuna isikud võivad sellisel juhul hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma, igal juhul raskendaks see oluliselt isikute 3 väljasaatmist riigist. Nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest viibivad taotlustes märgitud isikud Eestis seadusliku aluseta ja neil puudub endal võimalus iseseisvalt reisidokumente vormistada. Isikud räägivad vietnami keelt ning neil puuduvad ilmselt ka rahalised vahendid kodumaale naasmiseks.

1. Kohus selgitab, et isegi kui osade isikute suhtes on vastavad dokumendid vormistatud, siis on ilmne, et väljasaatmise korraldamine võtab aega. Ainuüksi vajaliku reisidokumendi olemasolu ei pruugi tagada isiku kohest väljasaatmist. Isikute kodakondsusriik asub Eestist kaugel, mistõttu vajab korraldamist transport ja saatmine. Nende isikute osas, kelle dokumendid ei ole veel saabunud, selgitab kohus, et isegi kui PPA saaks selles osas protsessi kiirendada, ei anna see esialgu alust väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise rahuldamata jätmiseks. Väljasaatmise korraldamise ajaks isikute vabastamine väljasaatmiskeskusest ei ole võimalik samadel põhjendustel, mis olid aluseks nende väljasaatmiskeskusesse paigutamisel ja seal hoidmisel.
2. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlused ning annab loa taotlustes märgitud isikute väljasaatmiskeskuses kinnipidamise pikendamiseks veel kuni kahe kuu võrra. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 4