) § 42 lg 1, lg 3 p 5 ja § 44 alusel tühine tüüptingimus, sest pangaga sõlmitavates lepingutes viivise suurust läbi rääkida ei saa. Kostja pidas õigustatud viiviseks (141 599,87 x 0,05% x 311) 22 018,78 eurot ja esitas vastuväite 44 120 eurole. Hageja on oma käitumisega viivise kujunemisele osaliselt kaasa aidanud. Hageja oli õigustatud nõudma pandi realiseerimist koheselt pärast võlgnevuse tekkimist. Samuti olnuks hagejal võimalik koostöös võlgnikuga leida paremaid lahendusi pandieseme võõrandamiseks või võlgnevuse kustutamiseks. Hageja keeldus
lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule, s.o samadel alustel leppetrahvi vähendamisega.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuigi sätte sõnastuse kohaselt on võimalik eristada kahte etappi – eelnevalt peab kohus tuvastama leppetrahvi (viivise) ebamõistliku suuruse ning alles seejärel on ta õigustatud kaaluma leppetrahvi vähendamist, tuleb sättes mitteammendava loeteluna esitatud ja muid leppetrahvi vähendamist põhjendavaid asjaolusid hinnata nende etappide omavahelise seotuse tõttu juba leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse üle otsustamisel.
Seega ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (3-2-1-66-05). Kohus nõustus hagejaga, et viivise määr 0,1% on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul tavapärane ning ei ole ebamõistlikult suur. Eeltoodust tulenevalt isegi juhul, kui tegemist on tüüptingimusega (millele hageja vastu vaidleb), ei saa seda ainult viivise määra suurust arvestades lugeda teist poolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks (
Materjalidest ei nähtu, et leping sõlmiti ühe poole jaoks raskete asjaolude kokkulangemise tingimustes või sundolukorras, mis annaks alust rääkida hea usu põhimõtete rikkumisest lepingu sõlmimisel. Kohtumenetluses olevates asjades ulatuvad rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokkulepitud viivisemäärad 0,5%-ni päevas (nt AS BIGBANK tarbijakrediidilepingutes 32% aastas, antud juhul 36,5% aastas). Tulenevalt varasemast regulatsioonist (tsiviilkoodeksi § 194 lg 1) on kohtupraktikas tavaline leppetrahvi võrdlemine võlausaldaja kahjudega, kuigi võlaõigusseadus selleks ei kohusta. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides pidas Riigikohus otsuses nr 3-2-1-66-05 võimalikuks 3 tsiviilkoodeksist tulenevate põhimõtete kehtimist ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on eelnimetatud otsuses asunud seisukohale, et kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg, mil viivisenõuet peab põhjendama võlausaldaja. Seega peavad hagejal kahju puudumist või nõutava viivise ebaproportsionaalsust võrreldes tekkinud kahjuga tõendama kostjad, kuna viivis moodustab vaid ligikaudu poole põhivõlast (46,71%). Kostjad ei ole eelnimetatud viivise vähendamise eelduse esinemist tõendanud (kohtule ei ole esitatud kahju arvestust). Kostjate väide, et hageja viivitas pandipidajana põhjendamatult oma õiguste realiseerimisega (täitemenetluse alustamine, ebamõistlikult aeglane täitemenetlus), on paljasõnaline. Hageja väitel anti esmalt võlgnikule õigus vabatahtlikuks tagatiste realiseerimiseks ja täitemenetluses ei õnnestunud võlgnikule täitmisteadet kätte toimetada, milline asjaolu aga ei sõltunud hagejast (kohtutäituri teade tl 73). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. A. Tamme ja OÜ Arecosnow esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2012 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on Riigikohus kinnitanud (3-2-1-132-12, 3-2-1-66-05), et leppetrahvi ja viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati või ei vähendatud. Maakohus ei analüüsinud Riigikohtu lahendites esile toodud asjaolusid, mida tuleb viivise vähendamise üle otsustamisel arvesse võtta, kohaldades vääralt
lg-t 8 ja §-i 162; 2) peab kohus tulenevalt Riigikohtu eelviidatud lahenditest viivise vähendamise küsimuse lahendamisel arvestama alljärgnevaga: - esmajoones peab kohus viivise suurust võrdlema kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ja hindama selle proportsionaalsust; - seejärel peab kohus arvesse võtma võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust; - samuti arvestama võlasuhte osaliste varalist olukorda ja - tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Lahendis nr 3-2-1-132-12 on Riigikohus nõustunud eeltooduga, kinnitades, et viivise vähendamise otsustamisel tuleb arvestada eelkõige võlgniku kohustuse täitmise, võlausaldaja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium on jäänud ka varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega; 3) võttis kohus viidatud neljast asjaolust arvesse üksnes ühe – hagejale kohustuse rikkumisest tekkinud kahju. Ka seda asjaolu käsitles kohus üksnes tinglikult, kuivõrd on formaalselt kostjatele ette heitnud, et viimased ei ole tõendanud hagejale kahju tekkimist või mittetekkimist ega selle suurust. Kohus käitus üllatuslikult, kuivõrd kohtunik ei juhtinud kordagi kostjate tähelepanu sellele, et kostjad ei ole piisavalt tõendanud hagejale kohustuse rikkumisest tekkinud kahju ega selle suurust; 4) kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja II käsitlusega hagejale kahju mittetekkimise kohta. Hageja on finantsasutus, millel on oskus ja võimalused hankida rahalisi 4 vahendeid finantsturult vähemalt keskmise intressimääraga, milleks on ca 10% aastas, millest tulenevalt on 0,05% suuruse päevase viivisemäära, millele vastab 18% aastas, rakendamine igati õigustatud ning hagejale sellest kahju ei teki. 0,05% suurune päevaintressimäär tagab hagejale finantsturult saadava keskmise intressimäära. Hageja nõutav 0,1% suurune päevaintressimäär (ca 37% suurune aastaintressimäär) on vastuolus hea usu põhimõttega ning võimaldab hagejal alusetult kostjate ja teiste võlausaldajate arvel rikastuda. Sellisel määral viivisenõude aktsepteerimine ei ole proportsioonis hagejale kohustuse rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahjuga, mistõttu esineb selge alus viivisenõude vähendamiseks; 5) ei käsitlenud kohus kostja poolt kohustuse täitmise ulatuse, võlasuhte osaliste varalise olukorra ja hageja väidetava tähelepanuvääriva huviga seotud asjaolusid. Hageja on suur ja võimekas krediidiasutus, mis ainuüksi 2012. a teises kvartalis teenis 45,6 miljonit eurot kasumit, võlgnik on pankrotis olev ettevõte, mille pankrotivarasse jääks hageja nõude rahuldamisel teiste võlausaldajate vahel jagamisele 0 eurot. Arvestades, et hageja põhinõue, intressinõue ja osaliselt ka viivisenõue (1/3 ulatuses, s.o 311 päeva eest 0,05% viivisemääraga 22 018,78 eurot) saaks isegi hagi rahuldamata jätmisel täielikult täidetud, siis puudub hagejal tähelepanuvääriv huvi oma viivisenõue ka ülejäänud 2/3 ulatuses täidetuks saada. 5. Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude solidaarselt apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) annab
Kohtuotsusest on kontrollitavad motiivid, miks kohtu viivist ei vähendanud; 2) peab viivise vähendamise nõudja esmalt põhjendama ja tõendama, et viivis on ebamõistlikult suur. Kostjad ei ole tõendanud hagejal kahju puudumist või nõutava viivise ebaproportsionaalsust. Kohus selgitas TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud kohustust kohtuistungitel, seega ei ole kohus käitunud üllatuslikult. Kostjaid esindas maakohtus vandeadvokaat, kellele on ka ilma kohtu selgituseta teada, et kõiki väiteid tuleb tõendada. Näiteks on tõendamata kostjate väide, et finantsturu keskmine intressimäär on 10% aastas; 3) on seadusest erinev kokkuleppeline viivisemäär praktikas väga levinud. Viivis on võlausaldaja õiguskaitsevahend, millel on kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka kohustuse täitmist tagav funktsioon. Seega lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule on viivisel ka teatud sanktsiooniline iseloom, kuna viivise rakendumine sõltub kohustatud isiku käitumisest; 4) lubab
lg 1 kokku leppida seadusest kõrgemas viivisemääras, seda enam, et tegemist oli kahe äriühingu vahelise tehinguga. Praktikas on vaidlusaluse viivisemäära kasutamine väga levinud. Kostjad ei ole põhjendanud kokkulepitud viivisemäära ebamõistlikkust. Lisaks moodustab viivis vaid ligikaudu poole põhivõlast. Viivise nõudeõigus on võlausaldaja seadusest tulenev õigus ja juba lepingu sõlmimisel tuleb sellega arvestada; 5) ei ole viivis 0,1% päevas vastuolus hea usu põhimõttega ega võimalda alusetut rikastumist. Alusetust rikastumisest saaks äärmisel juhul rääkida 0,5% päevaviivise nõudmisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuste täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sättest tulenevalt on viivise vähendamise eelduseks selle ebamõistlik suurus. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohus on 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et viivisenõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis on Riigikohus märkinud veel seda, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv (viivis) oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suurema sulatuses kui põhivõlg. Asja materjalidest nähtuvalt moodustab hageja viivisenõue alla poole põhivõlast (46,71%). Sellest järelduvalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kuna kostja ei ole tõendanud viivisnõude ebamõistlikku suurust, siis puudub alus viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel kokkulepitud viivise määr 0,1% päevas ei ole ebamõistlikult suur. Apellantide väide, et maakohus käitus nende suhtes üllatuslikult, kuna ei juhtinud nende tähelepanu kohustusele tõendada viivise ebamõistlikku suurust, ei ole tõsiseltvõetav. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja olnud kogu menetluse kestel seisukohal, et nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur. Kostjaid esindas kohtumenetluses vandeadvokaadist esindaja ning seetõttu ei saa kohtule ette heita, et ta oleks pidanud kostjate esindajale tõendamiskoormist eraldi selgitama. Apellatsioonkaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-66-05 ning kuna nimetatud lahendis on tõendamiskoormise jaotust käsitletud, siis oli nimetatud asjaolu kostjate esindajale teada. Ebaõige on apellantide seisukoht, et maakohus on jätnud põhjendamata nendepoolse väite hagejale kahju mittetekkimise kohta. Kuna kostjad jätsid enda tõendamiskoormise täitmata, siis ei saanudki maakohus hinnata, kas hagejal tekkis kostja kohustuse rikkumise tõttu kahju või mitte. Apellantide väide, et hagejal oli võimalik hankida finantsturult rahalisi vahendeid intressimääraga 10% aastas ning seega ei saanud hagejale mingit kahju tekkida, on tõendamata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et viivis on võlausaldaja õiguskaitsevahend, millel on kohustuse täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka tagatisfunktsioon, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga. 7.2. Kui kohus tuvastab, et nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur, ei pea ta andma hinnangut viivise vähendamist mõjutavatele asjaoludele. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus ning seejuures arvestatakse selle vähendamisel kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kuivõrd antud ei ole 6 tegemist ebamõistlikult suure viivisega, siis ei pidanudki maakohus andma hinnangut viivise vähendamist mõjutavatele asjaoludele. Apellantide vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui viivise vähendamist mõjutavaid asjaolusid (viivise määra 0,1% on kokku lepitud majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute poolt, kostja I on pankrotistunud, hageja on finantsasutus) arvestada viivise ebamõistlikkuse hindamisel, ei annaks see alust lugeda viivise määra 0,1% päevas ebamõistlikult suureks. 7.3. 23.10.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-93-07 on Riigikohus leidnud, et kui kostja arvates on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega, on kostja kohustus seda asjaolu tõendada. Apellandid ei ole tõendanud, et viivise väljamõistmine kokkulepitud ulatuses oleks vastuolus hea usu põhimõttega ning seetõttu on paljasõnaline väide, et viivisenõude rahuldamine võimaldab hagejal alusetult kostjate ja teiste võlausaldajate arvel rikastuda. Hageja nõue tuleneb pooltevahelistest lepingustest ja nõude kokkulepitud ulatuses maksmapaneku eesmärgiks ei saa olla kahju tekitamine teistele isikutele. 8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.