KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 on kolmelauseline: „Kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri.“ „Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.“ „Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas.“ Riigikohtu halduskolleegium on seda normi tõlgendanud nii: „Kolleegium märgib, et

§ 45

lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt
3. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse
4. veebruarist 2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause.

§ 45lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

§ 90lg-ga 4 koosmõjus § 45 lg-ga 1.

Kaebaja sõnul ei olnud ka kambri kunstlik valgustatus piisav ja kambris oli nii pime, et selles ei olnud võimalik lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kaebaja sellekohane väide usutav, sest juba varasemalt viidatud õiguskantsleri 15.10.

1. a kontrollkäigu kokkuvõttes on samuti tuvastatud, et Valga arestimaja on nii kinnipidamistingimuste kui ametnike tööruumide osas võrdlemisi amortiseerunud ning puudulikud olmetingimused piirasid osasid 9 õigusaktides kinnipeetule ettenähtud õigusi. Konkreetselt Valga arestimaja olukorra kohta on veel märgitud, et kambrid on umbsed, puuduvad aknad ning kinnipeetutele ei tagata jalutusvõimalust, sest puudub jalutushoov. 01.03.2011 on õiguskantsleri nõunikud viinud läbi uue kontrollkäigu Valga kambrisse ja leidnud, et võrreldes eelmise kontrollkäiguga on Valga kambri olmetingimused paranenud – paigaldatud on uued aknad, uksed, ventilatsioon ja valgustus. Ka E. Tuum on oma kaebuses ja selle täiendustes selgitanud, et Valga arestimaja kambris puudus aken, kuid kunstlik valgustus oli seal ebapiisav üksnes sel perioodil, kui ta seal
2. a viibis, sest
3. a jaanuarikuu seisuga oli kambrites tehtud remonti ja paigaldatud ka uus kunstlik valgustus, mis tagas võimaluse kambris näiteks ka lugeda. Samuti nähtub esitatud kaebusest ja selle täiendustest, et E. Tuum ei ole akna ja piisava kunstliku valgustusega seonduvalt viidanud sellele, et eeltooduga oleks kahjustatud tema tervist, vaid sellele, et taolised arestikambri tingimused olid inimväärikust alandavad. Seega ei ole asjakohane ka halduskohtu väide, et kahjuhüvitise väljamõistmiseks ei ole alust, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tal oleks kambri ebapiisavast valgustatusest tekkinud terviseprobleemid, näiteks seoses nägemisega. Poolte vahel ei ole samuti vaieldav, et kaebaja ei saanud kordagi Valga arestimajas veedetud ajal viibida värskes õhus, kuna arestimajas ei olnud olemas jalutushoovi. Halduskohus märkis nii Valga kui ka Viljandi arestimaja osas sellega seonduvalt, et jalutusvõimaluse puudumise või selle korraldamata jätmise eest ei ole alust hüvitist välja mõista, kuna kaebaja ei ole tõendanud, et ta neis arestimajades olles üldse avaldas soovi jalutama minna. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja vabas õhus viibimiseks suuliselt ega kirjalikult soovi ei avaldanud, mis on aga vastava õiguse realiseerimise eelduseks ja ei esitanud arestimajas viibimise perioodil ka kaebusi selle kohta, et ta jalutada ei saa, siis puudub alus vastava toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus osutab

§ 156

lg-le 3, mis sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse vangistusseaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

§ 93lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Ka ASk

E v.r § 31 p 4 kohaselt oli kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Asja materjalide juures on olemas Valga arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõte perioodide kohta, mil kaebaja Valga arestimajas viibis, kuid selles puuduvad kanded kinnipeetud isikute jalutussoovide kohta. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Kui Valga arestimaja töö arvestuse raamatus puudub märge, et E. Tuum ei soovinud Valga arestimajas viibimise perioodil jalutada, siis loeb kohus tõendatuks kaebaja väite, et ta soovis oma õigust kasutada. Tõenduseks esitatud Valga arestimaja töö arvestuse raamatu väljavõtted ei tõenda seega, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, sest töö arvestuse raamatus ei ole fikseeritud ühegi samal ajal Valga arestimajas kinni peetud isiku sooviavaldust jalutama saamise kohta ega tehtud märget selle rahuldamise või mitterahuldamise kohta. 10 Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et keegi kinnipeetuist ei soovinud kõnealusel perioodil kasutada oma õigust viibida vabas õhus. Ka kaebaja on kogu aeg väitnud, et ta avaldas Valga arestimajja saabudes soovi, et ta saaks iga päev jalutama minna, kuid talle öeldi kohe ära, et seda võimalust ei ole, kuna arestimajas jalutushoov puudub. Kaebaja sõnul ei selgitatud talle Valga arestimajja saabumisel, et juhul, kui ta jalutamisvõimalust siiski kasutada soovib, viiakse ta üle Tartu või Viljandi arestimajja, kus jalutushoov oli olemas. Seisukohale, et

§ 93lg-st 5 ja ASk

E v.r § 31 p-st 4 tuleneva õiguse kasutamiseks ei pea kinnipeetav isik esitama vanglale või arestimajale kirjalikku avaldust, on asunud ka Riigikohtu Halduskolleegium oma 04.05.

1. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-
2. 18.04.
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-90-11 märkis Riigikohus sisuliselt ka seda, et juhul, kui vastustaja väidab, et kinnipeetav ei esitanud ka suulist taotlust jalutuskäigule saamiseks, siis tuleb seda tõendada ning ainuüksi arestimaja töö arvestuse raamatus sellekohaste taotluste kohta sissekannete puudumine ei tõenda, et kinnipeetav isik ei soovinud oma õigust, viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus, kasutada. Riigikohus märkis samas lahendis veel, et kinnipeetavate isikute suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleks edaspidi protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle ja teha seda haldusmenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja Valga arestimajas viibitud ajal tema

§ 93lg-st 5 ning ASk

E § 31 p-st 4 tulenevat õigust. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus õigusvastaseks kaebajale igapäevase, vähemalt ühetunnise jalutuskäigu mittevõimaldamise Valga arestimajas ajavahemikel 07.10.2009-24.11.2009 (49 päeva) ja 05.01.2010-14.01.2010 (10 päeva) ja kaebaja hoidmise Valga arestimaja kambris inimväärikust alandavates tingimustes (seonduvalt akna puudumisega ja ebapiisava kunstliku valgustusega) perioodil 07.10.2009-24.11.

1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada, et kaebaja viibis Valga arestimajas kõige pikema perioodi jooksul
2. a järjest 49 päeva, st rohkem kui ühe kuu ja tema arestikamber ei vastanud sel perioodil samuti kehtivatele nõuetele. Jalutushoovi puudumise tõttu kaebajale värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmine oli samuti õigusvastane. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb käesoleval juhul hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Tartu Ringkonnakohtu poolt varasemalt tehtud analoogsetes lahendites on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa jäänud 1,6 ja 2,2 euro vahele iga sellistes tingimustes arestimaja kambris viibitud päeva eest (vt Tartu Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-11-627, 3-11-108, 3-09-584, 3-10-2676). Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks Valga arestimajas viibimisega seonduvalt välja mittevaralise kahju hüvitis perioodi eest 07.10.2009-24.11.2009 summas 98 eurot, s. o 2 eurot iga päeva eest (49x2=98), arvestades seda, et nimetatud perioodil ei vastanud arestimaja kambri tingimused nõuetele ja 11 kaebajal puudus ka võimalus viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus. Perioodi eest 05.01.2010-14.01.2010, kus rikuti üksnes kaebaja õigust saada iga päev vähemalt üks tund värskes õhus jalutada, mõistab ringkonnakohus kaebajale mittevaralise kahju hüvitisena välja 16 eurot, s. o 1,6 eurot iga päeva eest. 15.Viljandi arestimajas oli jalutamisvõimalus olemas, kuid Viljandi arestimaja töö arvestuse raamatu (kd II, Lisa, lk-d 118-212) kannete ja kaebaja poolt sellest tehtud väljakirjutuse kohaselt (kd I, lk 83) ei saanud ta ka Viljandi arestimajas viibitud perioodi (14.01.201006.04.2010) jooksul mõnedel päevadel üldse jalutama ja mõnedel päevadel sai ta jalutada vähem, kui tund. Kaebaja on menetluse käigus ja ka ringkonnakohtu istungil (kd III, lk 11) märkinud, et temale seda ei selgitatud, miks ta Viljandi arestimajas mõnedel päevadel üldse jalutama ei saanud ja mõnedel päevadel sai jalutada vähem kui tund aega. Juba viidatud väljakirjutuses on kaebaja muuhulgas väitnud, et: „/…/laupäev ja pühapäev jäävad üldse kõrvale, siis on koridoris ainult üks korrapidaja ja üksi ei oma õigust uksi lahti teha.“ Apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et tema ja ta kambrikaaslane avaldasid Viljandi arestimajas olles soovi, et nad saaksid jalutama tööpäevadel (kd I, lk 109p). Vastustaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et mõnedel päevadel Viljandi arestimajas jalutamise võimaldamine kestusega alla ühe tunni võis olla tingitud ka sellest, et talvisel perioodil ja kui väljas on külm, ei soovi kinnipeetavad sageli ise oma õigust tund aega jalutada, realiseerida (kd III, lk 12). Õiguskantsleri kodulehel on kättesaadav ka 28.06.2010 Viljandi kambrisse tehtud kontrollkäigu kokkuvõte ja selles on märgitud, et Viljandi kambri olemtingimused on head ja kinnipeetavad saavad kasutada ka jalutushoovi, kuid probleemiks on kambrite teenindamine ning ka päevasel ajal seab ametnike vähesus piirid teatud kinnipeetute õiguste realiseerumisele (nt jalutamine). Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebaja soovis ka Viljandi arestimajas vähemalt tööpäevadel üheks tunniks välja jalutama minna ja sellise võimaluse puudumine võis olla tingitud personalinappusest, mis siiski ei õigusta ASkE §-st 31 tulenenud kinnipeetava isiku õiguse tagamata jätmist. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks Viljandi arestimajas viibimisega ja perioodi 14.01.2010-06.04.2010) sisse jäävatel tööpäevadel (34 tööpäeva) üheks tunniks jalutama mitteviimisega seonduvalt välja mittevaralise kahju hüvitise summas 54,40 eurot, s. o 1,6 eurot iga päeva eest (34x1,6=54,40). Ringkonnakohus jätab tööpäevade arvestusest välja 06.04.2010, sest sel päeval etapeeriti kaebaja Viljandi arestimajast juba Tartu Vanglasse. Kuna kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta avaldas soovi minna jalutama tööpäevadel, siis ei mõista ringkonnakohus kaebajale hüvitist välja nende nädalavahetuse päevade eest, mil teda samuti jalutama ei viidud. Ringkonnakohus ei mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitist ka nende perioodi 14.01.2010-06.04.2010 sisse jäävate tööpäevade eest, kui kaebaja viidi jalutama, kuid ta sai jalutada vähem, kui üks tund päevas ja seda põhjusel, et ei ole selge ning tagantjärele ei ole ka tõsikindlalt võimalik tuvastada, kas jalutamas käimine lühema aja jooksul kui ette nähtud, oli tingitud Viljandi arestimaja töökorraldusest või kaebaja enda soovist jalutada neil päevadel vähem, kui tund aega päevas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka viimane variant välistatud, arvestades seda, et
3. a talv oli pikk ja külm. 12
4. Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks seega väljamõistmisele 168,40 eurot (98+16+54,40=168,40). Ülejäänud osas jääb kaebaja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Einar Vene Madis Ernits 13 Maili Lokk