KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2013.a Tallinn Haldusasja number 3-11-594 Haldusasi K.T. kaebus Keskkonnaministeer

§ 11lg 6 ja § 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

1. Jätta rahuldamata K.T.i kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks.
2. Mõista kaebuse esitajalt K.T.ilt kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1761,70 eurot.
3. Saata otsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 03.06.2013 (s.o hiljemalt 03.07.2013), esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et apellant on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. 28.02.2011 esitas K.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-594) (I kd tl 1-21;26-45). Kohus võttis kaebuse 01.07.2011 määrusega menetlusse, tunnistas vastustajaks Keskkonnaministeeriumi ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT) (I kd tl 258-259).
5. 01.07.2011 kohtumäärusega liitis kohus ühte menetlusse N. R., AS-i Kalotex, R. D., R. A., Z. B., S. B., M. L., K.-J. K., R. R., G. K., K.T.i, N. J., M. L., A. K., J. L., N. M., A. L., K. K. kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasjad nr 3-11496, 3-11-500, 3-11-576, 3-11-577, 3-11-579, 3-11-583, 3-11-584, 3-11-591, 3-11-592, 3-11-593, 3-11-594, 3-11-595, 3-11-596, 3-11-597, 3-11-598, 3-11-599, 3-11-600 ja 3-11-601) jättes liidetud haldusasjade ühiseks numbriks 3-11-496 (I kd tl 261). 03.10.2011 kohtumäärusega liitis kohus haldusasjaga nr 3-11-496 ühte menetlusse AS-i Vestman Varahaldus kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi 3-11-494). Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-11-
7. 01.03.2012 kohtumäärusega eraldas kohus haldusasjast nr 3-11-496 K.T.i kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks ja andis sellele tagasi endine haldusasja numbri 3-11-594 (I kd tl 265-266). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD
8. Kaebaja taotleb Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamist.
9. Kaebuse kohaselt on kaebaja kasuks seatud 01.02.2006 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävale Eesti Vabariigi omandis olevale Neljaristi kinnistule, suurus 15,71 ha ja sihtotstarve maatulundusmaa. Samuti on kaebaja kasuks 07.11.2005 seatud 15-aastase tähtajaga tasuline kasutusvaldus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävale Eesti Vabariigi omandis olevale Viirpuu kinnistule, suurus 13,39 ha, sihtotstarve maatulundusmaa. Kaebaja kasutab kinnistuid põllumajandussaaduste kasvatamiseks, seega võib kaevandamisega kaasnev tolm ja põhjavee alandamine omada mõju kinnistute kasutamisel.
10. Kaebaja leiab, et vastavalt maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 52 lg-le 3 saab eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Seega saab kaebaja kinnistutel kaevandada vaid kaebaja nõusolekul. Samas ei piira ükski Käskkirja nr 165 tingimus kaevandamist otse vahetult kaebaja kinnistute piiril, mis tingib vaieldamatult kinnistute varisemise. Siiski ei ole Käskkirjas nr 165 sätestatud kaitsetsooni jätmise nõuet nende kinnistute kaitseks, mille kasutusvaldajad ei luba seal kaevandada. Samal ajal on seatud tingimusi väljaspool mäeeraldist asuvate kinnistute kaitseks, seda sõltumata kinnistute kasutusotstarbest. Kaebuse esitaja leiab, et tema vabadusi piirab ja õigusi rikub selline kaevandamisluba, mis ei sätesta tingimusi kinnistute kaitseks. Käskkiri nr 165 rikub kaebuse esitajate õigust omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele, kuna ei sisalda piisavaid kaitsemeetmeid kaebaja kasutusvalduses olevate kinnistute ja nendel kasvava taimestiku säilimiseks ega meetmeid kinnistute põllumajandusliku tootmise eesmärgil kasutatavuse tagamiseks.
11. Vastustaja jättis uue kaevandamisloa menetlemisel õigusvastaselt algatamata keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH). 04.03.2005 heakskiidetud KMH aruanne ei käsitle kaevandamise mõju karjäärialal asuvatele kinnistutele. KMH aruandes on küll tehtud mõningad üksikud märkused PõhjaKiviõli II mäeeraldise alale jääda võivate eluhoonete osas, kuid KMH läbiviimisel ei lähtutud eeldusest, et märkimisväärsel osal Põhja-Kiviõli II mäeeraldisest ei ole tegelikkuses võimalik 2 kaevandada. Eelneva tõttu oleks vastustaja pidanud uue kaevandamisloa menetlemise käigus läbi viima uue KMH.
12. Samuti tuleb kuni 26.11.2010 kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi

) § 11 lg-st 6 tulenevalt läbi viia KMH põhjusel, et viimase KMH aruande heakskiitmisest on möödunud enam kui neli aastat. Vastustaja kiitis KMH aruande heaks 04.03.2005 ning Käskkirja nr 165 väljastamise hetkeks (st 27.01.2011) oli KMH aruande heakskiitmisest möödunud ca 5 aastat ja 11 kuud ja käesoleva kaebuse esitamise hetkeks ca 6 aastat. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lg 5 kohaselt, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Nii I Kaevandamisloa väljastamise (21.11.2008), KKT taotluse menetlemise alustamisel pärast 15.06.2010 kui Uue Käskkirja nr 165 eelnõu koostamise ajal (eelnõu kohta avaldati teade väljaandes Ametlikud Teadaanded 29.10.2010 ja enamikele puudutatud isikutest saadeti eelnõu 01.11.2010 kirjaga) kehtis

§ 11

lg 6 redaktsioonis, mis kohustas läbi viima uue KMH, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui neli aastat. 9.

§ 11

lg 6 muutmine osas, millega kaotati tegevusloa menetluse käigus KMH läbiviimise kohustus, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest on möödunud rohkem kui neli aastat, ning

täiendamine § 11 lg-ga 71, on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd viidatud seadusemuudatusel puudub legitiimne eesmärk. Viidatud muudatuste seaduseelnõusse 750 SE lülitamise eesmärk selle menetlemise ajal Riigikogus ei saanud olla muu, kui vabastada KKT uue KMH läbiviimise kohustusest vahetult enne Käskkirja nr 165 eelnõu avalikku arutelu ja plaanitud kehtestamist ja luua KKT-le menetluslik eelis Käskkirja nr 165 saamiseks. Muudatusettepanekute ajastus ja sisu ei anna mõistlikku alust teistsugusteks veendumusteks. Esialgne seaduseelnõu, kuhu muudatusettepanekud lülitati, oli algatatud vajadusest osa

sätete täpsustamiseks tulenevalt Euroopa Komisjoni tähelepanekutest, kuna need sätted ei vastanud täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ sätetele. Vastustaja poolt koostatud seletuskirjas eelnõu teise lugemise jätkamise teksti juurde on

§ 11

lg 6 muutmist ning täiendamist lõikega 71 põhjendatud seaduse ühetaolise kohaldamise tagamise vajadusega erinevates haldusmenetlustes, et välistada võimalik mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist. Kaebaja hinnangul on seletuskirja põhjendused ilmselgelt vastuolulised ja meelevaldsed, sest

enne 26.11.2010 kehtinud redaktsiooni pinnalt ei saanud mingit mitmetimõistmist tekkida. Lähtudes eeltoodust, juhul, kui halduskohus asub käesolevas vaidluses seisukohale, et KMH läbiviimise vajaduse küsimuses tuleb kohaldada 26.11.2010 jõustunud

redaktsiooni ja sellest tulenevalt pole uue KMH läbiviimine lubatud, palub kaebuse esitaja kohtul jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva

§ 11

lg 6 muudatus, millega kaotati nõue, et tegevusloa menetlemise käigus nelja aasta möödumisel eelmise KMH aruande heakskiitmisest tuleb algatada uus KMH ja jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva

§ 11

lg 71, mis sätestab, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Kaebaja arvates on vaidlusalune regulatsioon vastuolus eelkõige PS §-dega 3,11,12,13,14 ja 53. 10.

§ 22

lg 7 kohaselt on keskkonnanõuded meetmed, mille määramise eesmärk on vältida või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Keskkonnanõuete määramise aluseks peavad olema KMH tulemused või muu keskkonnauuring (

§ 22lg 8).

Olulist keskkonnamõju eeldava tegevuse osas pole mõeldav, et keskkonnanõuded seatakse ilma kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamata ning asjakohast keskkonnauuringut läbi viimata. Kaebaja arvates on aga juhuslikult ja asjakohasest keskkonnauuringust lähtumata seatud näiteks Käskkirja nr 165 punkt 4.2.8.8 hoonestatud kinnistute osas esitatud nõuded, kuivõrd need ei tulene ei KMH-st ega mistahes muust keskkonnauuringust, mis kinnitaks nõuete proportsionaalsust (eelkõige kohasust ja piisavust). Mõistetavalt ei ole vastustaja saanud Käskkirjas nr 165 ette näha mingeid keskkonnanõudeid Põhja- Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate metsa- ja põllumaa kinnistute osas, kuivõrd olemasolev KMH aruanne ei kajasta kaevandamise mõju nendele kinnistutele ja kinnistu lähinaabrusele. Sellekohast hindamist ei ole KMH käigus läbi viidud. Olemasolev KMH 3 aruanne ei käsitle ega hinda sellist kaevandamistegevust, mille puhul jääb märkimisväärne osa PõhjaKiviõli II mäeeraldise alast kaevandamistegevusest puutumatuks. KMH läbiviimisel ei hinnanud eksperdid sellise osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, muu hulgas mõju karjäärialale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele ega sätestanud seiretingimusi nende kinnistute kaitseks. Samuti ei hinnanud eksperdid sellise kaevandamise mõju loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele (näiteks asjaolu, kas kooskõlas eelmärgitud põhimõttega on olukord, kus kinnistute kasutusõiguse puudumise tõttu jäävad kaevandamata n-ö üksikud „saarekesed“). Tulenevalt eelnevalt käsitletud

-i sätetest peab kõiki eelviidatud asjaolusid käsitlema uus KMH, mis oleks tulnud läbi viia uue kaevandamisloa menetluses.

1. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirjas nr 165 väljendatud seisukoht (punkt 3.6.4), et loa andmisel pole teada, millised kinnistuomanikud kaevandamiseks nõusoleku annavad, mistõttu võib kaevandamisel tekkiv reaalne olukord olla potentsiaalselt erinev, mis omakorda justkui õigustab uut KMH-d mitte läbi viima. Kaebaja viitab, et alates
2. aastast ei ole kinnistute kasutusõiguse saamisega seonduvalt toimunud maaomanike, kasutusvaldajate ja hoonestajate ning KKT vahelistes suhetes mistahes muutusi. Võttes arvesse, et kaebaja ja teised isikud vaidlustasid I Kaevandamisloa, esitasid uue kaevandamisloa menetluse käigus ettepanekud ja vastuväited ning on vaidlustanud kohtus ka Käskkirja nr 165, on vastustajal igasugune alus ja põhjus eeldada, et maaomanikud KKT-le kinnistute kasutusõigust ei anna. Seega oli vastustaja kohustatud Käskkirjas nr 165 ette nägema meetmed, kuidas KKT peab käituma siis, kui ta osade kinnistute kasutusõigust ei saa ning kuidas peab KKT kaevandamistegevuse läbiviimisel nende kinnistute omanike ja kasutajatega arvestama. Selleks oleks olnud Käskkirjas nr 165 võimalik sätestata üldised nõuded nagu vastustaja on seda teinud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumilt väljapoole jäävate alade suhtes.
3. Eelmärgitud asjaoludega on võimalik arvestada ka KMH läbiviimisel, võttes võimaliku keskkonnamõju hindamisel arvesse asjaolu, et osad karjäärialal asuvatest kinnistutest tuleb säilitada ja tagada nende jätkuv kasutamine vastavalt olemasolevale sihtotstarbele.
4. aastal heaks kiidetud KMH aruande koostamisel ja selle aluseks olnud KMH läbiviimisel ei pidanud eksperdid eelviidatud osalise kaevandamisega arvestama, kuivõrd tollal kehtinud MaaPS sätestas nõude, et enne loa väljastamist peab taotlejal olema kinnistute osas maakasutusõigus. Olemasolev KMH aruanne (ning läbiviidud KMH) on seega

§ 20

lg 1 punktide 7, 72 ja 8 ning § 22 lg-te 7 ja 8 mõttes igal juhul ebapiisav ega võimalda tagada KMH eesmärki, milleks on kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega kaasneva negatiivse keskkonnamõju vältimine ja minimeerimine. Keskkonnanõuded tuleb

kohaselt määrata KMH aruandes esitatud keskkonnatingimuste alusel. Kui KMH läbiviimise tulemusena selgub, et kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju ja seda ei ole võimalik ära hoida ega leevendada, tuleb MaaPS § 34 lg 1 punkt 19 kohaselt kaevandamisloa andmisest keelduda. Seega on nõuetekohane ja kõiki olulisi asjaolusid arvestav KMH kaevandamisloa väljastamise vältimatuks eelduseks.

1. Käskkirjas nr 165 tugineb vastustaja KMH läbiviimata jätmise õigustusena muu hulgas inseneribüroo Steigeri (edaspidi Steiger) arvamusele, et kaevandamine ei mõjuta negatiivselt metsaega põllumaa kinnistuid (punkt 3.6.4). Steigeri arvamus ei ole objektiivne. Steiger on KKT pikaajaline koostööpartner, kes teeb KKT huvides ekspertiise, koostab kaevandamisloa taotlusi (sh laiendamise taotlusi) ning taotluste seletuskirju jms. Kaebuse esitaja arvates ei ole Steiger KKT huve puudutavates arvamustes sõltumatu, esindades otseselt KKT huve. On ilmne, et KKT ei ole uuest KMH läbiviimisest huvitatud, mistõttu Steiger ei saagi anda muud, kui uue KMH läbiviimise vajadust välistavat arvamust. Seega ei saa vastustaja uue KMH läbiviimise vajaduse põhjendamatust põhistada Steigeri arvamusega. Steigeri arvamus ei saa asendada KMH-d ning seadusest tulenevat KMH läbiviimise kohustust.
2. Olemasolevast KMH aruandest ei tulene, et olulised negatiivsed mõjud metsa- ja põllumaa kinnistutele puuduvad. KMH aruandes ei ole üldse käsitletud kaevandamisega kaasnevaid mõjutusi eelviidatud kinnistutele ega nende mõjutuste vältimise võimalusi. Seisukoht, et kaevandamine ei oma olulist mõju on ka otseselt vastuolus

§ 6

lg 1 p-ga 28, mille kohaselt on kaevandamine suuremal alal kui 25 ha olulise keskkonnamõjuga tegevus. 4 15. Kaebuse esitaja on käesolevale kaebusele lisanud tõendina OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse, milles keskkonnaeksperdid on vastupidiselt vastustaja ja Steigeri arvamusele asunud seisukohale, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine eeldab uue KMH läbiviimist. Hendrikson arvamus on koostatud küll 27.10.2009, kuid on igati asjakohane ka käesoleval ajahetkel, kuivõrd arvamus on antud olemasoleva KMH aruande kohta ning uue kaevandamisloa faktilist rakendamist puudutavad asjaolud on jäänud samaks. OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse kohaselt kaasneb kaevandamisega oluline keskkonnamõju nendele kinnistutele, mis jäävad Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale, kuid mille omanikud ei anna kaevandamiseks nõusolekut. Kaevandamine avaldab olulist mõju piirkonna veestikule, kusjuures kaevanduse alale jäävatel metsa- ja põllumaa kinnistutel võib toimuda veekihi alanemine 5 – 9 meetri võrra (arvamuse lk 4). Arvamuse kohaselt tingivad muutused põhjavee tasemes suure tõenäosusega muutusi ka pinnaveerežiimis, mis toob kaasa olulise muutuse kaevanduse piirkonnas asuvate kinnistute sobivuses põllumajanduslikel ja metsamajanduslikel eesmärkidel. Lisaks avaldavad ka kaevandusest lähtuv müra, tolm ja vibratsioon olulist mõju nii kaevanduse alale jäävatele majapidamistele kui ka metsa- ja põllumaa kinnistutele. Käskkirja nr 165 andmisele eelnenud menetluses ei ole selliseid mõjusid uuritud ega nende vältimiseks vajalikke meetmeid kirjeldatud. Kaebuse esitaja viitab arvamuses märgitule (vt arvamuse lk-d 3 – 4), et: „Tehnilises lahenduses ega KMH aruandes ei ole käsitletud lahendust, mille kohaselt lisaks mõnede majapidamiste säilimisele säiliks ka osadel kinnistutel väljakujunenud maakasutus (näiteks metsavõi põllumaa). [...] Samas, tulenevalt KMH objektiks oleva tehnilise lahenduse sisust ja muutustest MaaPS seatud regulatsioonis, ei käsitleta ei KMH-s ega ka selle alusel koostatud kaevandusloa eritingimustes ilmnevaid mõjusid mäeeraldise territooriumile jäävate kinnistute maakasutusele. Arvestades avalduvate mõjude mastaapi ja olulisust, ei saa nimetatud mõjusid käsitleda kaevanduse projekti raames, vaid keskkonnasäästlik ja tasakaalustatud lahendus tuleks leida tegevusloa menetlemise protsessis.“ Arvamuses asutakse ka seisukohale, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel põlevkivi kaevandamiseks välja töötatud tehniline lahendus ja olukord, mis kujuneb vastustaja poolt välja antud kaevandamisloa realiseerimise (st faktilise kaevandamise) tulemusena, ei ole sama. Sisuliselt on tegemist küll sama kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega

§ 6

mõistes, kuid avalduvate mõjude spekter ja eriti mõjude osakaalud on oluliselt muutunud. Tingimustes, kus kaevandamisalad paiknevad mosaiikselt vaheldumisi põllu- ja metsamaadega, ei saa rääkida samast mõjude spektrist, mida on kirjeldatud tehnilises lahenduses kirjeldatud tegevuste puhul. KMH aruande kokkuvõttes (lk 54) on muu hulgas toodud, et kaevandamisest tingitud tootmisprotsesside mõju (tolm, müra, vibratsioon) jääb põhiliselt mäeeraldise piiridesse. Mäeeraldise piirides ilmnevate mõjude vältimise/leevendamise meetmete väljatöötamine ei olnud läbi viidud KMH protsessi ülesandeks ega sisaldu seetõttu ka kaevandamise loa eritingimustes (vastav seisukoht kohaldub vaieldamatult ka Käskkirja nr 165 kohta, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamisel on vastustaja samuti tuginenud

1. aastal läbiviidud KMH tulemustele). Seega esineb uue KMH läbiviimiseks ka sisuline vajadus. Vastustaja on jätnud uue kaevandamisloa menetluses õigusvastaselt uue KMH algatamata.
2. Uue KMH teostamata jätmise tõttu ei ole vastustaja saanud nõuetekohaselt hinnata kaevandamisega kaasnevaid mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvatele kinnistutele, mille omanikud, kasutusvaldajad ja hoonestajad pole kaevandamiseks nõusolekut andnud. Tuginemine
3. a KMH aruandele ei ole asjakohane, kuivõrd KMH aruandes toodud lahendused ei ole kohaldatavad Käskkirja nr 165 faktilise elluviimise puhul tekkiva olukorra jaoks (st, et kaevandamine toimub mosaiikselt). KMH läbiviimata jätmise tõttu on tekkinud ka olukord, kus Käskkirja nr 165 eritingimused ei näe ette mistahes nõudeid kinnistute kaitseks, mis välistaks kinnistute varisemise ning tagaks kinnistutel taimestiku säilimise. Käskkirja nr 165 eritingimustes esitatud hoonestatud kinnistute kaitseks kehtestatud nõuded on ilmselgelt ebapiisavad ja meelevaldsed.
4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et uue KMH algatamata jätmisega on vastustaja rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis võis mõjutada (ja tegelikkuses ka mõjutas) asja sisulist otsustamist HMS § 58 mõttes. KMH läbiviimise kohustuse rikkumise tõttu on Käskkiri nr 165 formaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada. 5
5. Lisaks on Käskkiri nr 165 ka materiaalselt õigusvastane. Käskkiri nr 165 ei sätesta kaebaja õiguste kaitseks vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid meetmeid. Käskkirja nr 165 eritingimustes ei ole sätestatud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate kinnistute kaitseks kaitsetsoone, mis välistaksid kinnistute varisemise. Samuti kaevandamine kinnistutele liiga lähedal kuivendab pinnase ja hävitab kinnistul kasvava taimestiku ning välistab võimaluse tegeleda metsakasvatusega.
6. Ei saa nõustuda vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei ole Põhja-Kiviõli II mäeeraldise aladele jäävate kinnistute kaitseks vajalik kaitsemeetmeid uues kaevandamisloas ette näha, kuivõrd vajalikud kaitsemeetmed saab igal konkreetsel juhul määratleda kaevandamise projektis. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel. MaaPS § 35 lg 2 punktist 8 tulenevalt märgitakse kaevandamisloale nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kaevandamisseaduse (edaspidi „KaevS“) § 7 lg 1 ja § 9 lg 2 koosmõjus on kaevandamise projekt kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mille koostamisel lähtutakse kaevandamisloa tingimustest. Seega lähtub kaevandamise projekt kaevandamisloa tingimustest, mistõttu on põhjendatud ja nõutav, et kaevandamisloas oleks sätestatud karjäärialale jäävate kinnistute osas kaitsetingimused. Ilma Käskkirjas nr 165 sätestatud tingimusteta puudub kaebajal võimalus nõuda vastustajalt loatingimuste täitmise kontrollimist ning vajadusel riikliku sunni kohaldamist. Kaevandamise projekti koostamise tagab vastavalt KaevS § 9 lg-le 2 kaevandamisloa omanik ning see ei allu kaevandamisloa andja järelevalvele. Samuti ei ole kaevandamise projekti koostamisel tegemist avatud menetlusega ning kinnistuomanikke ja kinnistute suhtes piiratud asjaõigusi omavaid isikuid sellesse protsessi ei kaasata. Kaevandamise projekt ei ole haldusakt ning seda ei saa kaebuse esitaja halduskohtumenetluses vaidlustada. Seega ei ole kaevandamise projekti koostamise käigus võimalik tagada puudutatud isikute huvide arvestamist ja õiguste kaitset. See peab olema toimunud kaevandamisloa andmise menetluses. Ka OÜ Hendrikson ja Ko arvamuse punktis 4 esitatud järelduste ja soovituste all on keskkonnaeksperdid asunud seisukohale, et kaevandamise projekti koostamise faasis on liiga hilja käsitleda mastaapsete ja oluliste keskkonnamõjude vältimise ning leevendamise küsimusi (arvamuse lk 5). Kaevandamise projekti eesmärk on aga eelkõige tehniliste ohutusnõuete seadmine.
7. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 väidetu, et Käskkirja nr 165 eritingimustes ei saa taotletud kaitsemeetmeid ette näha, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamise hetkel on teadmata, millised kinnistuomanikest reaalselt kaevandamiseks nõusoleku annavad. Samuti on vastustaja leidnud, et tingimuste ettenägemine kaevandamisloas pigem kahjustaks, kui kaitseks selliste kinnistute omanike õigusi. Esiteks jääb mõistetamatuks, kuidas saanuks Käskkirja nr 165 eritingimustes kinnistute kaitseks meetmete ettenägemine kahjustada kinnistute omanike õigusi. Teiseks, on juba alates
8. aastast olnud selge, et kaebaja kinnistutega seoses KKT-le maakasutusõigust ei anta. Vastustaja pidanuks loamenetluses eeldama, et KKT kinnistute kasutusõigust ei saa ja lähtuma keskkonnatingimuste määramisel sellest eeldusest. Kolmandaks saab nõuded selliste kinnistute kaitseks kaevandamisloas määratleda üldiselt. Vastustaja oleks saanud Käskkirja nr 165 eritingimustes näha ette puhvertsoonid kinnistute, mille osas kaevandamisõigus puudub, ja kaevandatava ala vahele. Samuti oleks vastustajal olnud võimalik eritingimustes sätestada, et nende kinnistute kaitseks, mille omanikud soovivad jätkata senist põllumajanduslikku maakasutust, tuleb ette näha täiendavad meetmed kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks. Tegelikkuses selgub ka Käskkirja nr 165 eritingimustest, et kaevandamisloas on võimalik sätestada üldised nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes on piisava üldistustasemega ette nähtud nõuded kaitsmaks inimeste tervist, vara ja keskkonda Põhja- Kiviõli II mäeeraldisest väljaspool. Näiteks eritingimuste punkt 1 (käskkirja punkt 4.2.8.1) ja punkt 3 (käskkirja punkt 4.2.8.3). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, millega õigustada vastustaja poolt Käskkirja nr 165 väljastamist tingimustel, mille puhul on Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse jäävate kinnistute omanike ja kasutajate õigused olulisel määral vähem kaitstud 6 kui nende isikute õigused, kelle omandis või kasutuses olevad kinnistud asuvad väljaspool mäeeraldist selle naabruses. Ei saa vaidlust olla asjaolus, et vahetult karjäärialal ning n-ö „saarekestena“ kaevandatavate alade vahel asuvate kinnistute osas omab kaevandamine oluliselt intensiivsemat mõju, kui karjäärialast väljapoole jäävatele kinnistutele. Seda kinnitab muu hulgas ka KMH aruanne, kus on märgitud, et „Mäetöödel on vahetu mõju nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil ning neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal. Ka vastustaja esindaja Rein Raudsep ning KKT ekspert Vello Kattai on halduskohtu istungitel möönnud, et sellistel „saarekestel“ elamine on kahtlemata väga raske ning piisavate puhvertsoonide järgimata jätmise korral võivad kinnistud sisse variseda (vt vastavalt Tallinna Halduskohtu
9. ja
10. novembri 2009 istungite protokolle). Seega saaks karjäärialal asuvate ning sellest väljapoole jäävate kinnistute kaitsetingimuste mõttes erinev kohtlemine olla loogiliselt õigustatud üksnes vahetult karjäärialal asuvatele kinnistutele soodsamas suunas, st kui kaevandamisloas oleks ette nähtud selliste kinnistute osas täiendavad kaitsemeetmed.
11. Kaebuse esitaja on eelmärgitu põhjal seisukohal, et Käskkiri nr 165 ei vasta MaaPS § 35 lg 2 punktis 8 sätestatule. Käskkirja nr 165 eritingimustes on jäetud määratlemata kaitsetsoonid karjäärialal asuvate kinnistute kaitseks, puuduvad mistahes nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks, õigusvastaselt on jäetud määratlemata meetmed karjäärialal asuvate kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused (vibratsiooni ja müra osas) on seevastu ilmselgelt ebapiisavad ning loamenetluses pole nõuetekohaselt hinnatudki, kas vastavad tingimused üldse saavad piisavalt tagada mäeeraldisel asuvate kinnistute elanike elu, vara ja tervise kaitse. Lähtudes ka HMS §- s 54 sätestatust, on Käskkiri nr 165 materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada.
12. Kaevandamisloa erinõuded (keskkonnanõuded) määratakse kaalutlusõiguse alusel ning nõuete kehtestamise aluseks on seejuures KMH või muu keskkonnauuring. HMS § 4 lg-st 2 tulenevalt peab haldusorgan kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Olukorras, kus vastustaja ei ole Käskkirja nr 165 eritingimuste seadmisel tuginenud asjakohasele KMH-le, ei saa rääkida ka vastustaja poolt nõuetekohasest põhjendatud huvide kaalumisest ja oluliste asjaoludega arvestamisest. Kõigi kahjulike mõjude ning selliste mõjude vältimiseks või minimeerimiseks vajalike tingimuste väljaselgitamiseks oleks tulnud läbi viia uus KMH või vähemalt enne Käskkirja nr 165 väljaandmist täiendava keskkonnauuringuga välja selgitada, millised on need kahjulikud mõjud, mis võivad tekkida karjäärialale jäävatele kinnistutele, millel ei kaevandata, ja kuidas tuleks neid mõjusid vältida või vähendada, samuti, milline peaks olema keskkonnanõuete täitmise seire. Vastustaja kohustus kõigi asjakohaste asjaolude väljaselgitamiseks tuleneb HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist.
13. MaaPS § 34 lg 1 punkt 14 sätestab, et kaevandamisloa andmine on keelatud, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kaevandamisloa väljastamine KKT-le võib kaasa tuua olulise ja pöördumatu kahju avalikele huvidele, kuna KKT rikub järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab maavara ning esitab riigiorganitele valeandmeid. Vastavalt MaaPS § 1 lg-le 1 on MaaPS-i eesmärgiks tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik asutamine. 23.1 Olukorras, kus KKT-l puudub Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuvate kinnistute osas maakasutusõigus, toob vastaval mäeeraldisel kaevandamine endaga kaasa maavara ebasäästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise, kuivõrd KKT-l on keelatud kaevandada kaebajale ja teistele kaebajatele kuuluvatel kinnistutel ning lisaks ka teede, veekogude ja elektriliinide kaitsevööndites. Kaevandamisloa elluviimisel kujunev faktiline olukord on vastuolus MaaPS § 62 lgga 1 ja lg-ga
14. 23.2 KKT on korduvalt esitanud eksitavaid andmeid, et kaevandamisloa väljastamine on vajalik viivitamatult, kuivõrd olemasolev põlevkivivaru on ammendumas. Argument pole tõsiseltvõetav, kuivõrd I kaevandamisloa tühistamise järgselt on KKT tegevus igati edukalt jätkunud ning puudub 7 alus asuda seisukohale, et KKT tegevusele võiks mistahes mõju omada ka Käskkirja nr 165 tühistamine. Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel (st olemasolevas karjääris) on KKT-l siiani kaevandamata suures mahus põlevkivivarusid, mida tõendavad ka kaebusele lisatud fotod. Samuti on peaaegu täielikult kaevandamata KKT poolt 28.02.2010 saadud 24 ha suurune karjäärilaiendus. Lisaks on KKT-l hetkel olemas hoidlates ca 1,5 miljonit tonni põlevkivi, mida ei kasutata ning mis seisab KKT hoidlates. Eksitav on KKT väide, et hoidlates seisev kolmanda järgu põlevkivi ei ole õlitootmises kasutatav. Tehnoloogiainsener K.Trofimenko on 19.10.2010 arvamusloos ajalehes Põhjarannik märkinud, on olemas tehnoloogia, mis lubab KKT kasutusel olevates seadmetes toota põlevkiviõli ka kolmanda sordi põlevkivist. Kolmanda sordi põlevkivivarude lõppemisel saab KKT soetada mõlema sordi põlevkivi Eesti Energia kaevandustest. Eelmärgitud tehnoloogia on patenteeritud Eesti Patendiameti otsusega nr 12/P
15. On selge, et KKT poolt ca 1,5 miljoni tonni põlevkivi ladustamine ja kasutamata jätmine kujutab endast maavara raiskamist. Asjaolule, et KKT väited põlevkivivaru ammendumise kohta on eksitavad, viitab ka asjaolu, et KKT esitas 28.05.2010 vastustajale taotluse kaevandamisloa nr KMIN-045 laiendamiseks ja 18.10.2010 avaldusega loobus kaevandamisloa laiendamise taotlusest, tuues põhjenduseks, et põlevkivi on segunenud liivaga ning põlevkivi kihid ei ole eristatavad. On ebausutav, et aastatel 1935 – 2009 nimetatud alal läbiviidud uuringud, mis kõik kinnitasid põlevkivi olemasolu, olid valed. Kaebaja arvates on KKT laienduse taotlusest põhjendamatu loobumise põhjuseks esiteks KKT huvi mõjutada toimuvat sundvõõrandamise protsessi, mille tulemusena oleks KKT-l võimalik asuda suuremate pingutusteta ja kulutusteta sundvõõrandatud maadel põlevkivi kaevandama ja teiseks KKT soovimatus viia läbi KMH-d. 23.3 MaaPS § 48 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastama ning korrastamine toimub korrastamisprojekti alusel. KKT ei ole seadusest tulenevat korrastamiskohustust täitnud. Rekultiveerimistööde alustamata jätmist on KKT põhjendanud Sonda valla kooskõlastuse puudumisega. Eelnev ei saa aga olla vabanduseks, kuivõrd korrastamistööde teostamiseks vajalikud kooskõlastused sai KKT juba
16. a aprillis, millele viitab ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.
17. Eelmärgitud punktis viitab vastustaja ka asjaolule, et talle teadaolevalt on karjääri korrastamisega alustatud
18. aasta kevadel ning istutamisperioodi jooksul on väidetavalt jõutud korrastada kaks maatükki karjääri keskosast, kokku 12,12 ha suurune ala. Kaebajale teadaolevalt ei ole KKT käesoleva kaebuse esitamise hetkeks rekultiveerimistöödega endiselt alustanud. MaaPS § 48 lg 3 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud esitama loa andjale kord aastas andmed maavaravaru kaevandamisega maa rikkumise ja maa korrastamise kohta. KKT poolt vastustajale ning Keskkonnaametile esitatud Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri
19. aasta rikutud ja korrastatud maa aruande punktis 3 on aasta jooksul korrastatud maa lahter tühi. Analoogselt on vormistatud ka KKT
20. aasta rikutud ja korrastatud maa aruanne (st korrastatud maa lahter on täitmata). Kuivõrd pole vaidlust, et
21. aasta jooksul KKT korrastamiskohustust ei täitnud (millele viitab ka vastustaja käskkirja punktis 3.6.6.1), on selge, et
22. aasta aruande analoogne vormistus viitab korrastamiskohustuse täitmata jätmisele ka
23. aasta jooksul. Samuti ei leidnud kaevandamisest puudutatud isikud karjääriala korrastamisest jälge vaatluse tulemusel. Seega on põhjendatud kahtlus, et KKT on uue kaevandamisloa menetluse käigus esitanud avalikkusele ja riigiasutustele teadlikult eksitavat teavet rekultiveerimistööde alustamise ja läbiviimise kohta. Eelkäsitletud rikkumine annab alust põhjendatud kahtluseks, et KKT ei kavatse korrastamiskohustust täita ka Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel. 23.4 KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid. Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanikud on korduvalt pööranud vastustaja tähelepanu põhjendatud kahtlusele, et KKT poolt mahakantud põlevkivivarud on tegelikkuses olnud kaevandatavad ning et KKT on enamiku mahakandmisele planeeritud varust ära kaevandanud. Eelmärgitud kahtlusi kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le, milles vastustaja juhib KKT tähelepanu, et KKT on esitanud mahakandmiseks põlevkivi, mis tegelikult on juba puistangutesse ammutatud ehk ära kaevandatud. Puudutatud isikud juhtisid eelkirjeldatud probleemile tähelepanu ka Käskkirja nr 165 eelnõu menetlemise käigus. Sisuliselt jättis vastustaja vastava väite tähelepanuta, selgitades vaid Käskkirja 8 nr 165 punktis 3.6.6.2 lakooniliselt, et suhtub varu täpsustamise taotlustesse äärmise tähelepanuga, mida kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le. 23.5 KKT ladestab tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkudes nii oluliselt keskkonnanõudeid. Läti Ülikooli geoloogiaprofessor Valdis Seglinši 26.10.2009 arvamusest koos päringu ja fotodega nähtub, et karjääri territooriumile on maetud mäetootmise jäätmed, tööstus- ja olmeprügi, seejuures osa tööstuslikke jäätmeid kuulub tõenäoliselt ohtlike jäätmete kategooriasse. 03.02.2010 V.Seglinši täiendavas arvamuses on kokkuvõtlikult asutud seisukohale, et arvamuse andmise aluseks olnud materjalidest nähtuvalt ei ole Põhja-Kiviõli karjääris tegemist kvaliteetse kaevandamistegevuse ega ratsionaalse suhtumisega loodusressurssidesse. Põhja-Kiviõli karjääris korraldatakse kaevandamistegevust jämedas vastuolus Euroopa Liidu keskkonnakaitsealase seadusandlusega. 23.6 KKT-le väljastatud kaevandamisloa nr KMIN-045 punkti 8 kohaselt on KKT kohustatud kaevandamisel turba koorima ning huumuskihi ladustama ja hiljem kasutama pinnase taastamisel. Samuti on KKT kohustatud vältima turba sattumist aluskivimitesse. Vaatamata eelmärgitud kohustustele jätkab KKT oma senist õigusvastast tegevust kattekivimite segamisel mullaga, jättes täitmata mulla koorimise ja selle ladustamise kohustuse korrastamistööde teostamise tarbeks. Eelnev on tõendatud V.Seglinši 26.10.2009 arvamusega ja selle aluseks olnud fotodega Mullakaitsenõuete rikkumist esimeses karjääris tunnistas ka vastustaja uue kaevandamisloa avalikul arutelul. 23.7 KKT-le 24.07.2008 väljastatud vee erikasutusloa punkti 4.7 kohaselt on maksimaalne lubatud ööpäevane veevõtu maht 6600m
24. Kaebuse esitajale teadaolevalt on tegutsevast karjäärist vett väljapumpavate pumpade tootlikkus 210m3 tunnis ning pumpasid on viis. Seega on maksimaalne ööpäevane tootlikkus kokku 25 200m3, mis ületab ca neljakordselt vee erikasutusloaga lubatu. Kaebuse esitaja peab tõenäoliseks, et KKT suunab lubatust tunduvalt suurema veekoguse Erra jõkke või pumbatakse vesi vanasse Kiviõli kaevandusse. Nõuetekohaselt deklareerimata veekoguselt jäävad riigil maksud saamata. Ka V.Seglinši 26.10.2009 ja 03.02.2010 arvamustes on viidatud veekaitsenõuete rikkumisele. Viidatud keskkonnaalase rikkumise uurimiseks on algatatud ka väärteomenetlus, mis pole viinud KKT karistamiseni. 23.8 KKT rikub keskkonnakompleksloa nõudeid, samuti leiab KKT tehases aset keskkonnaloata tegevus. KKT põletab õlitehases fuusse, mis on ohtlikud jäätmed ja mille põletamiseks peab olema vastav keskkonnaluba. KKT keskkonnakompleksluba ei anna KKT-le õigust fuusside põletamiseks ja seega tegutseb KKT viidatud ohtlike jäätmete põletamisel ilma nõutava keskkonnaloata. Eelmärgitut on möönnud ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.4, viidates Keskkonnaameti 24.09.2010 kirjale, milles teavitati KKT-d tema tegevuse mittevastavusest seaduse nõuetele. Kuigi vastustaja on Käskkirjas nr 165 viidanud KKT lubadusele lõpetada fuusside põletamine, ei ole teada, kas KKT on käesolevaks hetkeks ka vastava lubaduse täitnud. Isegi juhul, kui KKT on fuusside põletamisest loobunud, ei mõjuta see kuidagi asjaolu, et KKT rikkus selles osas teadlikult seadusest tulenevaid nõudeid. 23.9
25. aasta novembris määras Keskkonnainspektsioon väärteokorras KKT-le 20 000 krooni suuruse trahvi välisõhu kaitse nõuete rikkumise eest, kuivõrd KKT ületas lubatud piirnorme raskemetallide osas, samuti näitasid
26. aasta aprillis teostatud mõõtmised lubatust kõrgemat välisõhu saastatuse taset. KKT keskkonnaloata tegevus nähtub ka Keskkonnaameti 05.08.2010 kirjast Riigikogu liikmele A.Lotmanile, kus Keskkonnaamet viitab, et KKT-l puudub keskkonnaluba pae purustussõlme tööks ning loata on purustussõlme töö keelatud. Viidatud kirjast ilmneb ka, et KKT tegevuse mittevastavus keskkonnanõuetele on järelevalveasutustele ilmne, kuid tegevuse nõuetega kooskõlla viimist ei ole senini õnnestunud tagada. 23.10 Kaebuse esitaja viitab ka KKT tehase korstnast tuleva musta suitsu probleemile. KKT tehasest õhku paisatava suitsu osas on
27. aasta jaanuaris tehtud mitmeid fotosid, mida on analüüsinud Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professor Arvo Ots ja kelle 01.02.2010 ekspertarvamusest nähtub, et tegemist on ebanormaalse olukorraga ning korstnast paisatakse keskkonda heitmeid. MTÜ Saastevaba Kiviõli tõstatas alates
28. aasta märtsist avalikkuse ees viidatud musta suitsu probleemi, mida KKT põhjendas uue seadme TSK-500 testimisega. Vastustaja 9 on Käskkirjas nr 165 märkinud, et KKT paigaldas uue filtri septembris
29. Ometi võib perioodidel
30. – 19.10.2010 ja 06.
31. kuni 25.02.2011 tehtud fotodelt näha, kuidas KKT tehase korstnast paiskub endiselt õhku süsimusta suitsu. Seega on ilmne, et KKT väidetav tegevus välisõhu saastamise probleemi lahendamisel ei ole tegelikkuses mingit tulemust andnud ning KKT saastab jätkuvalt Kiviõli, Sonda, Uljaste ja Varinurme elanike elukeskkonda, kahjustades sellega oluliselt elanike tervist. Välisõhu saastamine on vahetult seotud KKT tegevusega põlevkivi kaevandamisel. Nimelt kasutab KKT kaevandatud põlevkivi õlitootmises. Õlitootmise tulemusena KKT tehases saastab KKT aga õigusvastaselt ja lubatud piirnorme ületades keskkonda, rikkudes nii välisõhu kaitse nõudeid. Lisaks juba käsitletud rikkumistele võimaldab uue kaevandamisloa väljastamine KKT-l jätkata välisõhu kaitse nõuete rikkumist ja elanike elukeskkonna kahjustamist.
32. Kaebaja leiab, et kõik eeltoodu viitab KKT järjekindlale ja põhjendamatule eelistatud kohtlemisele, mis omakorda on viinud nii Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike ja piiratud asjaõiguste omajate õiguste rikkumiseni ning lõppastmes kahjustab oluliselt ka riiklikke huve. Kaebaja 21.12.2011 täiendavad seisukohad (III kd tl 51-66)
33. Vastustaja rikkus HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ja HMS § 4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH aruande õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Olenemata

§ 11

lg 6 formaalsest kohaldamisest sätestas

§ 11

lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses teatud üldise põhimõtte KMH aruande õigsuse eeldamiseks. Selle põhimõtte kohaselt ei ole, arvestades faktiliste ja õiguslike asjaolude objektiivset muutumist, KMH aruanne piisavalt ajakohane keskkonnamõju otsustamiseks, kui selle dokumendi koostamisest on möödunud neli aastat. Seda olenemata sellest, kas säte puudutas KMH aruande kasutamist sama või teise tegevusloa väljaandmise menetluses. Et antud juhul oli KMH aruande heakskiitmisest (05.03.2005) kuni Käskkirja nr 165 väljaandmiseni (27.01.2011) möödas ebamõistlikult palju aega, kinnitab mitte üksnes

§ 11

lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses, vaid see tuleneb ka seaduse teiste sätete mõttest. Näiteks

§ 22

lg 9, mille kohaselt keskkonnamõju hindamise järelevalvaja säilitab heakskiidetud keskkonnamõju hindamise aruannet vähemalt viis aastat aruande saamisest arvates. Samuti KMH aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS § 19 lg 3 kohaselt, kui arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstegemisest arvates tegevust ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esitada keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Neist sätetest järeldub, et KMH aruande õigsust hinnatakse teatud tähtaja piires, milleks kaebuse esitaja hinnangul on KeHAS § 19 lg 3 lähtuvalt kaks aastat pluss mõistlik aeg sellest lähtuva tegevusloa väljaandmiseks. 26. Uue KMH aruande koostamist ei välista

§ 11

lg 71, mis kehtivas redaktsioonis sätestab: “Sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine.“ Antud juhul ei ole vaja uuesti otsustada keskkonnamõjude hindamise algatamist, vaid vajalik on läbi viia täiendav keskkonnamõjude hindamine ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt muutunud. 27. Uue KMH aruande nõudmise kohustus on otsustajal lähtuvalt

§-st 2 ja HMS §-dest 6 ja 4. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on

§ 2

lg 1 kohaselt teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut, samuti anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. Keskkonnamõju hindamise tulemusi ja selles tehtud ettepanekuid peab otsustaja saama tegevusloa andmise menetluses arvestada. Seetõttu ainult keskkonnamõju õige, igakülgne ja ajakohane hindamine tagab seadusliku ja põhjendatud otsustuse tegemise. Seevastu ebapiisavad ja aegunud andmed tegevuse võimaliku keskkonnamõju kohta muudavad vääraks nii selles menetluses antava tegevusloa kui ka 10 võib tekitada pöördumatuid kahjustusi keskkonnale. Antud juhul tehti 2004 läbiviidud KMH aruande alusel ja ilma kaevandamisprojektita otsustus, mis mõjutab negatiivselt keskkonda vähemalt kuni aastani 2028. Uurimispõhimõttest tulenevalt oleks pidanud otsustaja kasutama kõiki seadusega lubatud võimalusi kavandatava tegevuse keskkonnamõju põhjalikuks uurimiseks, et selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, mitte arvestama üksnes taotleja huve tegevusloa kiireks väljastamiseks. Uue keskkonnamõju hindamise korral saab põhimõtteliselt täiendada olemasolevat KMH aruannet või koostada uue dokumendi, arvestades

§ 20sätestatut.

Seejuures saab kaasata vajalikke eksperte ning välja selgitada ja täpsustada negatiivseid keskkonnamõjusid. 28.Vastustaja on ebaõigesti teostanud ka HMS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaalumist, eelistades põhjendamatult KKT ärihuvi ja väidetavat riigi kaudset huvi põlevkivi kaevandamise ja töökohtade säilitamise vastu olulisele avalikule huvile puhtama keskkonna suhtes. Viimatinimetatu ei hõlma üksnes looduskeskkonda, vaid elukeskkonda tervikuna. Kaevandamisest tulenevad võimalikud negatiivsed mõjutused võivad kahjustada nende inimeste tervist, kelle töökoha säilitamise eest KKT justkui võitleb. Piirkonna inimeste tervise halvenemine tähendab riigi olulisi kulutusi tervishoiule. Võimalike keskkonnakahjustuste kõrvaldamise kulud, kui neid on üldse võimalik kõrvaldada, on samuti oluliselt suuremad kui kulu uue ja põhjalikuma KMH läbiviimise kulud. 29. Seega olenemata sellest, kas

§ 11

lg 6 on formaalselt kohaldatav või mitte, tuleneb

§ 2

ja seaduse mõttest ning HMS §-st 6, et KMH aruande õigsust võib eeldada vaid teatud aja jooksul. Üle viie aasta möödumisel (

§ 22lg 9) on KMH aruanne ilmselt sisult aegunud.

Kui kohus nõustub kaebuse esitajatega, et

§ 11

muudatused, mis jõustusid 26.11.2010 (§ 11 lg 6 muutmine, lg 71 lisamine) ei välista uue KMH aruande nõudmist käesolevas menetluses, ei taotle kaebuse esitaja nende sätete põhiseadusevastasuse tuvastamist.

1. Kaebaja ei ole saanud esitada KMH aruande osas oma sisulisi argumente, kuna ta ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute kasutaja. Hilisemalt, kui isikud menetluses said osaleda, oli see osalemine aga neist mittesõltuvatel põhjustel üksnes formaalne. Vastustaja on olnud pärast KMH aruande heakskiitmist ilmselgelt positsioonil, kus ta ka kaitseb ja õigustab oma tehtud otsustust ning omab nii KKT-st kui pikast menetlusest tulenevat survet kiiresti menetlusega lõpule jõuda. Seega ei olnud uue kaevandamisloa väljaandmisele eelnevas menetluses (2009-2010) tegelikult reaalne oodata, et vastustaja otsustavalt ja sisuliselt KMH aruannet kontrolliks või analüüsiks. See aga ei tähenda, et KMH aruanne oleks sisuliselt õige. Kaebuse esitaja hinnangul on KMH aruanne koostatud puudulikult ning see ei vasta nõudmistele, mis kehtisid Käskkirja nr 165 väljaandmise ajal ning osaliselt ka nõudmistele, mis kehtisid aruande koostamise hetkel.
2. KMH aruandes olid selle heakskiitmise hetkel järgmised puudused: 31.1 KMH aruandest ei nähtu, et selles oleks arvestatud Nõukogu Direktiiviga 27.06.1985 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (85/337/EMÜ), (edaspidi Direktiiv) (Direktiivi on muudetud ja täiendatud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ). Eelkõige ei ole esitatud artikli 5 lõike 1 kohaselt esitatavat teavet. Kaebuse esitaja hinnangul on KKT kaevandamistegevus vastav direktiivi artikli 4 lõikes 2 nimetatud projekti tunnustele (lisa II, p 2 alapunktid e; h; j). 31.2 KeHAS § 14 lg 4 kohaselt peab (keskkonnamõju hindamist läbi viiv) ekspert keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav. Vaadeldava KMH aruande koostas töörühm Arvi Toomiku juhtimisel. A.Toomikul on olemas küll keskkonnamõju hindamise litsents tegevusvaldkonnas maavaravaru kaevandamise ja kaevise töötlemine, sh rikastamine, kuid kaebuse esitaja hinnangul ja KMH aruande sisu analüüsides tundub, et A. Toomiku kvalifikatsioon ei olnud vaadeldava tegevuse hindamisel vajalike keskkonnaaspektide määratlemiseks piisav. Vastav kvalifikatsioon puudus ka teistel antud protsessi kaasatud spetsialistidel. 31.
3. KHM aruande ptk-s 3.2 on käsitletud KMH aruande vastavust olemasolevatele planeeringutele ja arengukavadele. Ainsa planeeringuna, millega KMH aruande koostamisel on arvestatud, on märgitud Ida-Virumaa maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad 11 keskkonnatingimused“ (väidetavalt vastuolu ei ole). Samas ei ole analüüsitud kooskõla 2001 kehtestatud Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade ruumilise planeeringuga, Sonda valla üldplaneeringuga (kehtiv redaktsioon kehtestatud 07.02.2004), aga ka erinevate Ida-Viru maakonna arengukavadega (Sonda valla arengukava, Kiviõli linna arengukava, Ida-Viru maakonna arengukava 2004, maakonna arengukava 2004, maakonna prioriteedid alates aastast 1999, Regionaalarengu põhisuunad
4. Planeeringud koostatakse selleks, et planeerida edaspidi selle järgi piirkonnale mõju omavaid tegevusi, mistõttu nende käsitlemine oleks olnud vajalik. 31.4 KMH aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti (KMH aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud aruande koostajatele teada tehnoloogiline lahendus. Kaebuse esitaja arvates ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli piisavalt määratlemata. 31.5 KMH aruandes on määratlemata kaevandamisega tekkiv mõjupiirkond naabermaadele, mistõttu ei ole ilmselt õigesti hinnatud ka pealmaakaevandamisest tulenevaid tegelikke keskkonnaalaseid mõjusid. Samuti on analüüsimata olukorrad põlevkivi pealmaakaevandamise korral, pärast rekultiveerimist jne, kui ainult põlevkivi maavarana välja võetakse ning sihtotstarbeliselt kasutatakse. Osa pinnasesse ja põhjavette jõudvatest ainetest on potentsiaalselt mürgised, mistõttu neile on paljudes riikides kindlaks määratud sihtarvud ja piirarvud. Eestis on keskkonnaministri 02.04.2004 määrusega nr.12 „Pinnases ja põhjavees ohtlike ainete sisalduse piirnormid“ määratud 20 elemendi (Hg, Cd, Pb, Zn, Ni, Cr, Cu, Co, Mo, Sn, Ba, Se, V, Sb, Tl, Be, U, F, As ja B) lubatud maksimaalsed kontsentratsioonid. 31.6 Detailsemat analüüsi oleks vajanud mulla struktuuri ajaline muutus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris ja selle lähialadel, samuti veega seonduv. Põhja-Eesti paekiviste muldade potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb. Antud problemaatika vajab detailsemat analüüsi (veeolude muutus; muutuse mõju muldade struktuurile): kuidas paekiviste muldade viljakus muutub mäeeraldistel ja nende naabruses. Pole analüüsitud põhjavee reostamise ohtu maapinnalt lähtuva reostuse eest. Pole piisava detailsusega käsitletud Uljaste järve kaguosa põhjaallikate toitumisala ega kaevandamise võimalikku mõju antud põhjaallikatele. Nimetatud probleemi on KMH aruandes ainult mainitud. 31.7 Pole analüüsitud kaevanduspiirkonnas esinevat tektoonilist riket. Tektooniline rike omab olulist mõju pinna- ja põhjaveerežiimile. Tektooniliste rikete esinemist põlevkivimaardlate territooriumitel on uurinud Eestis põhjalikumalt TTÜ mäeinstituudi geoloogia-mineraloogiateaduste doktor geotektoonika alal Ü. Sõstra, kes on tektooniliste rikete kohta avaldanud mitmeid artikleid. Seega oli KMH aruande koostamise ajal teada piirkonnas tektoonilise rikke tõenäosus ja uuringute vajadus, kuid neid ei ole KMH aruandes käsitletud. Samas on kaevandamine planeeritud vähemalt sügavuseni kuni 14m, kuna selline on KMH aruande kohaselt põlevkivikihtide lamami suurim sügavus (KMH aruanne ptk 4.2.2, lk 15). Kaebuse esitaja leiab, et isegi kui tektoonilise rikke mõju antud piirkonnas ei ole, oleks KMH aruandes pidanud vastavasisuline seisukoht kajastamist leidma. 31.8 KMH aruandest ei nähtu, et selle koostamisel oleks käsitletud isegi neid asjakohaseid Eesti Geoloogiakeskuse töid, mis olid valminud enne 2004.aastat.
5. Vastustaja on jätnud tähelepanuta KMH aruande objektiivse aegumise tulenevalt sellest, et pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on suur osa keskkonnaõigusalastest õigusaktidest sisuliselt asendatud või oluliselt muutunud. Ning on muutunud KMH aruandele esitatavad nõuded. KMH aruanne ei vasta pärast selle koostamist vastuvõetud õigusaktidele, sealhulgas 2005.aastal jõustunud

-s toodud nõuetele, ja selle seaduse §-le 20 lg-le

1. Samas ei saa loa andja lähtuda kaevandamisloa väljaandmisel põhimõtetest, normidest ja teabest, mis loa väljaandmisel enam ei kehti. 12
2. Vastustaja on Käskkirjas nr 165 punktis 3.7.2 põhjendanud keskkonnaseisundi muutumise ebatõenäosust. Toetudes ka Steigeri arvamusele leidis vastustaja, et keskkonnamõjud jäävad samadesse piiridesse, mis prognoositi
3. aasta KMH aruandes. Kaebaja eeltooduga ei nõustu. Perioodil 2004-2011 on aset leidnud muudatused, mida põlevkivikarjääri keskkonnamõju adekvaatseks kindlakstegemiseks on oluline arvestada. Eelkõige tuleb käsitleda uut teavet ja keskkonnaalaseid muudatusi, mis on kajastatud asjassepuutuvates dokumentides ja uuringutes. 33.1 Eesti teadlased, eesotsas Ü.Sõstraga on uurinud muuhulgas Kirde-Eesti piirkonnas tektoonilisi rikkeid. Ü. Sõstra, R. Vaher artiklis „Sonda tektooniline rike Põhja-Kiviõli karjääris“ ja „Sonda tektoonilise rikke hüdrotermilised mineraalid“ kirjeldatakse, kuidas 2005.a kevadel hakkasid PõhjaKiviõli karjääris kaevetööde käigus avanema erinevad uue rikke osad. Artiklis on viidatud ka KKT tellimusel teostatud uurimistöödele 2005-2006, mis tähendab, et ka KKT oli teadlik sellise rikke olemasolust ja uurimisvajadusest. 33.2 Rootsis on arvatud karstilevilad ja tektooniliste rikete vööndid suure radooniohuga alade hulka, kuid Eestis ei ole sellist otsest seost seni kindlaks tehtud. Geoloogilistele andmetele tuginedes on aga kindel, et sügavale ulatuvad lõhed võivad osutuda radooni intensiivse migratsiooni teedeks. 33.3 Alles viimastel aastatel on hakatud põhjalikumalt uurima kivimite ja mineraalide mõju inimeste ja loomade tervisele. Elukeskkonna geokeemilisi iseärasusi tuleb uurida ja arvestada ning käsitleda, sest ümbritseva keskkonna geokeemiline tagapõhi on üks peamisi tervise tugisambaid. Ka seda teemat on käsitlenud Ü. Sõstra oma artiklis Geokeemia mõjust tervisele,
4. 33.4 Pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on valminud ka Eesti geoloogiline baaskaart, mille enamik osi on koostatud 2007-2010, sellest Kiviõli osa nr 6443 seletuskiri on koostatud
5. Geoloogiline baaskaart on 1:50 000 mõõtkavas kaardikomplekt, mis annab informatsiooni maapõue ehitusest, maavarade ja põhjavee levikust, hulgast ning kvaliteedist ja geoloogilise keskkonna seisundist, võimaldamaks selle ratsionaalset kasutamist ning kaitset. Antud juhul ei ole KMH aruande koostamisel kasutatud ka baaskaardi koostamisel kasutatud materjale, mis olid kättesaadavad
6. aastal KMH läbiviimise ajal. 33.5 2010 on koostatud kogu Eesti põlevkivimaardlat hõlmav hinnang põhjaveele, sealhulgas põhjavee mudel. Töö on pealkirjaga „Eesti põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ ja sellele on viidatud koos allikaga ka 27.01.2011 Käskkirja nr 165 punktis 3.3.
7. Kuigi seoses sellega ei ole Keskkonnaministeerium pidanud konkreetse põhjaveemudeli koostamist põhjaveega seonduvate tingimuste sätestamiseks vajalikuks, on ilmne, et kooskõla 2010 väljatöötatud põhjaveemudeliga peaks keskkonnamõjude hindamisel käsitlema. Muuhulgas ei saa välistada, et heakskiidetud põhjaveemudelist tulenevalt oleks KMH aruandes põhjaveega seotud küsimusi Sonda kerge ja Satsu kerge piirkondades pidanud käsitlema teisiti. 33.6 01.04.2010 on Vabariigi Valitsus kinnitanud veemajanduskavad, sh Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava. Veeseaduse kohaselt planeeritakse vee kaitse ja kasutamise abinõud just veemajanduskavas. 33.7 Ka Uljaste järve seisundis on ilmselt toimunud 2004-2011 muudatusi.
8. aastal saadi Geoloogilise baaskaardi koostamisega seoses teada, et allikaid avaneb ka Uljaste järve põhjas. Seetõttu tuleks Uljaste järvega seonduvat KMH aruandes põhjalikumalt analüüsida. Selleks on TTÜ Mäeinstituudi mäendustingimuste laboris kättesaadavad põhjavee dünaamika ja kvaliteedi modelleerimise tarkvarad Visual ModFlow ja AquaChem (Mäeinstituudi uudiskiri nr. 4 21.12.2007 sisukord ja ptk 8,. Lisa 7, Lk. 13/62), mida saab vajalike uuringute juures käesoleval ajal juba kasutada. Vastav võimalus 2004 ilmselt puudus. 33.8
9. aastal on keskkonnaministri 13.01.2005 määrusega nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine“ võetud kaitse alla metsise (Tetrao urogallus) väljaspool kaitsealasid asuvad elupaigad, mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi tagamiseks. Määruse § 2 lg 2 p 9 ja 10 on metsise püsielupaikadena nimetatud Kuresoo, Sonda vallas Uljaste külas ja Kullikünka, Sonda vallas Nüri külas. Kuigi need alad ei piirne otseselt planeeritava kaevandamisalaga, on need sellele suhteliselt 13 lähedal ning ei saa välistada kaevandamise negatiivset kaudset mõju metsise kaitse alla võetud püsielupaikadele, st kaevandamise käigus tekkivate häiringute mõju metsise elupaikadele: pidev müra, põhjavee alandusega tekkivad niiskusrežiimide muutused püsielupaikades jne. KMH aruande punktis 4.2.5 on mainitud, et kaevandamisele planeeritud alal elavad tedred, kuid nemad ei ole riikliku kaitse all. Kaebuse esitaja lisab, et teder ja metsis on suhteliselt sarnased linnud ning neid aetakse tihti segi. Arvestades metsise elupaiku lähedal, ei saa välistada, et tegelikult ei ela kaevandamisalal ka mitte teder vaid metsis. Neid küsimusi tuleb keskkonnamõjude hindamisel analüüsida. 33.9 Ühe pideva muutujana ja mõjutajana tuleb silmas pidada ka kaevandamistegevust Põhja-Kiviõli olemasolevas põlevkivikarjääris (aastatel 2004-2011). Sellega seoses on mõjutatud pinna- ja põhjaveerežiim, eelkõige lõhe ja karstitsoonides. 33.10 Seega, kuigi vastustaja ei ole tuvastanud muudatusi keskkonnas, on kaebuse esitaja arvates ülaltoodust lähtuvalt muudatused vähemalt piisavalt tõenäolised, et neid ja nende koosmõju hinnata. Olulised on ka kvalitatiivsed muudatused KHM aruannete koostamise praktikas – käesoleval ajal on ilmselt oluliselt rohkem informatsiooni ja edasiarendatud tehnoloogiad, mis võimaldavad vajalikku analüüsi teostada täiuslikumalt ja paremini. Kaebuse esitaja leiab, et kohus ei saa ega peagi teostama KMH aruandele põhjalikku sisulist analüüsi selleks, et tuvastada, et vaadeldav KMH aruanne ei vasta õigusaktide eeldustele ja nõuetele, mis on kehtestatud pärast aruande valmimist. Vastuolu on ilmselge ja objektiivne.
10. Ülaltoodud põgusast analüüsist selgub, et 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud aruanne ei saa kajastada kaevandamise võimalikku keskkonnamõju piisavalt, objektiivselt ja täielikult. Seda puudust ei ole võimalik kõrvaldada ka üksikute täiendavate küsimuste esitamisega aruande koostajale, kuna keskkonnamõju tuleb hinnata kompleksselt ja arvestades kõiki seisukohti ja järeldusi koostoimes.
11. Kaevandamisluba peab olema seaduslik ja põhjendatud just selle välja andmise hetkel, mis tähendab ka seda, et otsustus tehakse sel ajahetkel kehtivaid nõudeid arvestades ja maksimaalset informatsiooni omades. Vastustaja oleks pidanud kaalutlusõiguse teostamisel arvestama riske, mis kaasnevad kohaselt keskkonnamõju hindamata jätmisega elukeskkonnale ja inimeste heaolule tervikuna. Isegi kui vastustaja käsitles KMH aruande heakskiitmist eelhaldusaktina, oleks olnud see võimalik edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Selles menetluses varasemalt isegi õiguspäraselt antud eelhaldusaktid ei saa olla põhihaldusakti andmise aluseks, kui on teada, et see muudaks põhihaldusakti materiaalselt õigusvastaseks. See oleks vastuolus PS §-dega 3, 5, 53, aga ka teiste õigusaktidega, mida eelpool on käsitletud.
12. Vastustaja on jätnud arvestamata vaatlusaluse maa kehtiva sihtotstarbe. Kaevandamine ja Käskkiri nr 156 on vastuolus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa kinnistusraamatusse kantud sihtotstarbega „maatulundusmaa“. Seda sihtotstarvet ei ole vähemalt kaebuse esitaja kinnistute puhul muudetud, samuti ei ole teada, et sihtotstarvet oleks muudetud muu maa osas, mis jääb Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse. KMH aruande koostaja on lähtunud planeerimisdokumentidena Ida-Viru maakonna teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Samas ei ole analüüsitud kooskõla Sonda valla üldplaneeringuga, mis on vastu võetud 28.11.2000 otsusega nr 3 ja kehtis kuni Sonda Vallavolikogu poolt 07.02.2004 vastu võetud uue üldplaneeringuni. Kumbki viidatud üldplaneeringutest ei näinud ette maa sihtotstarbe muutmist. Alles pärast KMH aruande koostamist on Sonda Vallavolikogu 23.03.2005 aasta määrusega nr 27 kehtestatud Sonda valla teemaplaneering „Valla majanduslikku ja ruumilist arengut täpsustavad tingimused”, milles muuhulgas on ilma igasuguse analüüsita konstateeritud vajadust kaevandusealuse maa sihtotstarvet muuta (teemaplaneeringu seletuskiri Lisa 9, vt p 4.1.2). Mõistlike põhjenduste, analüüsi ja keskkonnaaspektide käsitluse puudumise tõttu ei ole seda dokumenti võimalik strateegilise planeerimisdokumendina käsitleda ega ka põhimõtteliste otsuste tegemiseks kasutada. Kuid ka seda planeeringudokumenti ei ole mingil põhjusel ellu viidud, mida on kinnitanud ka vallavalitsus AS-le Vestman Varahaldus. 14
13. Vastustaja on jätnud uue KMH aruande vajalikkuse üle otsustamisel arvestamata, et antud piirkonnas ei ole läbi viidud ka keskkonnamõjude strateegilist ja kumulatiivset hindamist. Sonda valla kehtivale üldplaneeringule ega ka mitte 2005.a teemaplaneeringule ei ole läbi viidud keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH), mistõttu puudus otsustajal

§ 40

lg-s 4 nõutav informatsioon.

§ 40lg 4 sätestab nõuded KSH aruandele.

Ka Keskkonnaministeeriumi koostatud keskkonnamõju hindamise juhises on rõhutatud, et peale teabe keskkonnaseisundi kohta, peaksid otsustaja laual olema üleriigilised, maakonna-, üld- ja detailplaneeringud ning omavalitsuse ja riiklikud arengukavad, mille lahutamatuteks osadeks peaks olema planeerimisseadusest tulenevalt ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanded. Keskkonnamõju hindamise juhises on tehtud ka viide Euroopa Komisjoni egiidi all välja antud kumulatiivse mõju ja mõjude koosmõju arvestamiseks juhendile, mis on ingliskeelsena kättesaadav aadressil: ttp://ec.europa.eu/environment/eia/eiastudies-and-reports/guidel.pdf.

1. Kuna vastav analüüs puudub ka KMH aruandes, ei ole antud juhul üldse hinnatud uue, lisanduva kaevandamisega kaasnevat kumulatiivset mõju ehk üksikute mõjutegurite kuhjuvat mõju keskkonnale. Eriti oluline on hinnata kumulatiivset mõju, mis antud juhul tekib näiteks pideval metsa raadamisel; põhjavee pideval väljapumpamisel koos sulfaatide kandega Soome lahte; põhjavee pideval reostumisel erinevatest saasteallikatest ja erinevate reoainetega (NH4+, NO3-, SO42- jne) jne. Kumuleerivate mõjude hindamise eesmärk on hoida ära keskkonna saastamist uute tegevustega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kaevandamisloa andmine olukorras, kus KMH aruandes ei käsitleta kavandatava tegevuse kumulatiivset keskkonnamõju ning piirkonna kehtivate üldplaneeringute menetluses ei ole teostatud keskkonnamõju strateegilist hindamist, on tegemist põhimõttelise ja olulise menetlusnormide (HMS § 4, 6) rikkumisega.
2. Kavandatav tegevus võib omada lisaks Eestile ka piiriülest keskkonnamõju, mille tuvastamist reguleerib

§ 30

ning ÜRO piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (edaspidi Espoo konventsioon). Espoo konventsiooni eesmärk on kohustada Konventsiooni osapooli viima läbi piiriülest keskkonnamõju hindamist, kui kavandatav tegevus võib põhjustada olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. Konventsiooni põhimõtted on saanud ka Euroopa Liidu (EL) õiguse osaks Direktiivi (85/337/EMÜ) kaudu. Sarnaselt Konventsiooniga taotleb ka Direktiiv keskkonnamõjude hindamise põhimõtete ühtlustamist, et tagada keskkonna kaitstus võrdsel tasemel üle Euroopa, sest eelduslikult võib mistahes keskkonnamõjutusel olla negatiivne piiriülene mõju.

§ 30

lg 2 kohaselt, kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene, ja otsustaja algatab keskkonnamõju hindamise, peab ta viivitamata teatama sellest Keskkonnaministeeriumile. Antud juhul menetles tegevusluba Keskkonnaministeerium ise, mistõttu ta oleks pidanud ise kaevandamisega kaasnevat piiriülese mõju võimalikkust hindama. Menetluses koostatud dokumentidest ei nähtu, et Keskkonnaministeerium oleks tegevuse piiriülest mõju kunagi kaalunud, sest selline analüüs peaks nähtuma menetlust kokkuvõtvast dokumendist ehk Käskkirjast nr 165. Antud juhul on vastustaja üksnes konstateerinud, et piiriülest mõju ei ole tuvastatud. Kuidas selline mittetuvastamine toimus, ei ole kaebajale teada. Kaebaja arvates oleks kavandatava tegevuse piiriülese mõju mittetuvastamine pidanud põhinema analüüsil, mis on kirjalikul kujul fikseeritud. 40. Eesti Vabariik on kinnitanud

§ 30

lg-s 1 üheselt oma kohustust, mille kohaselt Eesti Vabariigi territooriumilt lähtuva piiriülese keskkonnamõju hindamine korraldatakse rahvusvahelistes kokkulepetes, Espoo Konventsioonis ja

-s sätestatud korras.

§ 30

lg 2 ja lg 3 sätestavad, et kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene ja algatatakse keskkonnamõju hindamine, peab sellest teavitama Keskkonnaministeeriumit, kes edastab esimesel võimalusel mõjutatavale riigile keskkonnamõju hindamise ja algatamise teate muuhulgas koos kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva piiriülese mõju kohta. Sarnaselt seab

§ 46

lg 2 Keskkonnaministeeriumile kohustuse edastada teisele riigile teade, kui keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi koostamisel selgub, et planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneb eeldatavalt oluline mõju vastava riigi keskkonnale, niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem, kui toimub programmi avalikustamine Eesti Vabariigis. Teavitamiskohustuse sätestab samuti Direktiivi artikkel 7

-st, Direktiivist kui ka Espoo konventsioonist tulenevaid kohustusi. Vastavalt Konventsiooni artiklile 5 on päritolupoolel kohustus viivitamatult pärast keskkonnamõju hindamise dokumentatsiooni valmimist alustada mõjutatava poolega konsultatsioone, muuhulgas kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku piiriülese keskkonnamõju ja selle vähendamiseks või ärahoidmiseks võetavate meetmete osas. KKT osas on terves ulatuses jäetud läbi viimata kirjeldatud konsultatsiooni etapid, mis sisaldavad väga olulisi mõjutatava riigi kaitseks ette nähtud tegevusi.

1. Vastustaja on menetluses rikkunud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist kokkulepet. KKT tegevusest võib olla piiriülese keskkonnamõjutuse näol puudutatud kõige enam Soome Vabariik. Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vahelise piiriülese keskkonnamõju hindamise kokkuleppega (vastu võetud 21.02.2002, edaspidi Kokkulepe) on Kokkuleppe pooled (edaspidi Pooled) võtnud teineteise suhtes selgelt määratletud kohustusi. Kokkuleppe artiklis 2 on sätestatud, et Kokkuleppe eesmärk on soodustada ja edasi arendada Konventsiooni ellurakendamist Poolte vahel. Kokkuleppe artiklis 4 on toodud Kokkuleppe kohaldamisala, millest tulenevalt, sarnaselt Konventsiooniga, tuleb Kokkulepet kohaldada kindlasti lisas I toodud tegevustele või ka muudele tegevustele, kui see eeldatavasti avaldab olulist kahjulikku piiriülest mõju. Artikli 4 ülesehitusest ja sisust nähtub, et Kokkuleppe lisas I toodud tegevuste korral on pädeval asutusel (Kokkuleppe artikli 3 mõttes) oluliselt vähem diskretsiooniõigust otsustada, kas viia läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus, kuna lisas I toodud tegevused on oma olemuselt keskmisest tegevusest oluliselt ohtlikumat laadi. Pooled on ratifitseerinud Espoo konventsiooni, võtnud üle Direktiivi oma seadusandlusesse ja sõlminud omavahel Kokkuleppe just selle eesmärgiga, et selliste keskkonnale keskmisest oluliselt ohtlikumate tegevusalade puhul nagu seda on KKT tegevusalad, viidaks läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus. Espoo konventsiooni ratifitseerimine ja Kokkuleppe sõlmimine on eeltoodud tahte ühene ja otsene väljendus.
2. Vastustaja on menetluses rikkunud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni. Eesti Vabariik on Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni (edaspidi Läänemere kaitse konventsioon, vastu võetud 09.04.1992, ratifitseeritud 19.04.1995) osalisriik. Läänemere kaitse konventsiooni eesmärk, vastavalt konventsiooni preambulale, on tugevdada ja kaasajastada Läänemere merekeskkonna kaitse õiguslikku korda, mille kaudu kindlustada Läänemere ökoloogiline taastumine, tagada ja säilitada merekeskkonna isetaastumisvõime ja ökoloogiline tasakaal. Samuti on konventsiooni osapooled väljendanud selget arusaama, et Läänemere merekeskkonna kaitsmine ja seisundi parandamine on ülesanded, mida ei saa efektiivselt teostada ainuüksi riiklike jõupingutustega, vaid ainult tiheda regionaalse koostöö ja teiste asjakohaste rahvusvaheliste meetmete abil. 16 42.1 KKT kaevandusvetel on negatiivne kumulatiivne mõju ka Soome lahele, kuna KKT poolt põlevkivikaevandamisel tekkiv kaevandusvesi suunatakse Satsu ja Uuemõisa ojadesse ning Erra jõe kaudu suubub kaevandusvesi Soome lahte. Kaevandusveed sisaldavad heljumit, sulfaate, sulfiide, kloriide jmt. Kui sedavõrd suure kaevanduse kaevandusveed pumbatakse mitmete jõgede kaudu Soome lahte, võib sellel olla oluline kumulatiivne mõju Soome lahele ja Soome lahe idaosa rahvuspargile (Eastern Gulf of Finland National Park IUCN kategooria: II kategooria.) Seni oli spetsialistide sõnul Eestis levinud tõdemus, et siin merd ohustavate ainetega probleeme pole. Ent Helsingis avaldatud COHIBA projekti analüüsist selgub, et isegi töödeldud heitveega voolab Eestist Läänemerre aineid, mis avaldavad kogu mereelustikule väga tugevat mõju. Soome lahe rahvuspargi ala (FI 0408001) asub suures osas Kagu-Soome saarestiku välimises osas ning ka merel. Soome lahe idaosa rahvuspark on ka üheks sealse piirkonna olulisimaks Natura 2000 alaks. Tegemist on eelkõige linnuala ning Balti heeringa kudemisalaga (C. Harengus). COHIBA projekti analüüs viitab ka sellele, et käesoleval momendil on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest Läänemere lõhe (Salmon salar L.) looduslikuks sigimiseks eri põhjustel kõlbmatud ning populatsioonid seal hävinud, nõrgenenud või püsivad kalakasvanduste toel, mille üheks põhjuseks on reostunud põlevkivikaevandusvete laskmine jõgede kaudu Läänemerre. Selle tulemusel on ohus Läänemere lõhe ja Balti heeringa populatsioon. 42.2 Käesolevas olukorras, kui on jäetud hindamata välja pumbatavate kaevandusvete mõju Läänemere ja Kirde-Eesti jõgede vee kvaliteedile, on eksitud Läänemere kaitse konventsiooni artiklis 3 toodud põhiprintsiipide vastu, sealhulgas: ei ole Eesti Vabariik võtnud tarvitusele kõiki seadusandlikke, administratiivseid või muid reostuse ennetamiseks ja vältimiseks vajalikke meetmeid, et saavutada Läänemere ökoloogilist taastumist ja selle ökoloogilise tasakaalu säilimist; ei ole Eesti Vabariik rakendanud ettevaatuspõhimõtet, s.t. võtnud tarvitusele ennetavaid meetmeid, kui on põhjust eeldada, et otseselt või kaudselt merekeskkonda viidud aine või energia võib ohustada inimese tervist, kahjustada mere elusressursse ja ökosüsteeme, kahandada heaolu ning takistada mere õiguspärast kasutamist, isegi kui puuduvad lõplikud tõendid heite ja selle oletatavate tagajärgede põhjusliku seose kohta; ei ole Eesti Vabariik teinud jõupingutusi, et kohustada KKT-d ennetama ja vältima Läänemere reostamist parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamise kaudu; ei ole Eesti Vabariik teinud konventsiooni täitmisel oma parimat selleks, et takistada KKT põhjustatud reostuse levikut väljapoole Läänemere piirkonda. Arvestades eeltoodut on kaebuse esitajal põhjendatud kahtlus, et KKT tegevus toob kaasa kahjulikku mõju õhu kvaliteedile, atmosfäärile, veekogudele, põhjaveele ja pinnasele, suurendab jäätmete hulka, kahjulike jäätmete teket ja kasvatab riski inimese tervisele.
3. Käesoleval juhul, kui on jäetud teostamata piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus KKT tegevuse osas, on Eesti Vabariik rikkunud lisaks Direktiivile, Kokkuleppele ja Espoo Konventsioonile ka ÜRO konventsiooni keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta (ratifitseeritud 06.06.2001, edaspidi Århusi konventsioon) artiklit 6

, Direktiivis ja Espoo konventsioonis sätestatust ning et mõjutatud osapoole (Soome Vabariigi) näol on tegemist asjast huvitatud üldsusega Århusi konventsiooni artikkel 2

§ 11lg 6 ei kuulunud antud juhul kohaldamisele.

Viide

§ 11

lõikele 6 on sõltumata sellest, kas jutt on kuni 26.11.2010 kehtinud või praegu kehtivast redaktsioonist, vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis asjakohatu. Viidatud säte kehtis kuni 26.11.2010 järgmises sõnastuses: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.“. Alates 26.11.2010 on sätte sõnastus järgmine: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud.“. Vastava seadusemuudatuse ja

§-i 11 lõike 71 lisamise põhjendused on selgelt toodud Riigikogu keskkonnakomisjoni seletuskirjas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu (750 SE) teise lugemise jätkamise teksti juurde. Seletuskirjas on sõnaselgelt toodud, et muudatuste eesmärk on välistada võimalik mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist. Seletuskirja kohaselt tulenes juba varem kehtinud § 11 erinevate lõigete koostoimest reegel, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Seega ei ole selles osas

§ 11

lõike 71 näol tegemist sisuliselt uue regulatsiooniga, vaid õigusselguse huvides on nimetatud reegel lihtsalt expressis verbis seaduse teksti viidud. Seletuskirja kohaselt käsitlevad nii

§ 11

lõike 6 kehtiv kui varem kehtinud redaktsioon juhtumeid, kus ühes haldusmenetluses läbitud KMH või KSH saab olla aluseks teise haldusmenetluse käigus antava tegevusloa puhul täiendava KMH tegemisest loobumiseks. Muudatus selles osas leidis aset vaid keskkonnalubade tegelikku kehtivusaega mittearvestava range ajalise piirangu (4 aastat) kaotamises. Seega reguleeris

§ 11

lg 6 nii enne kui ka pärast 26.11.2010 olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Vaidlustatud kaevandamisloa punktis 3.6.3 on seda konkreetse näite varal ka piisavalt põhjalikult selgitatud. Vaidlusalusele situatsioonile sarnast olukorda, s.o olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raames juba korra läbi viidud, ei reguleerinud

§ 11lg 6 ei kuni 26.11.2010 kehtinud ega ka kehtivas redaktsioonis.

Mingit nelja-aastase tähtaja reeglit ja seda, et ühe ja sama loa haldusmenetluse raames tuleks KMH viia läbi 21 rohkem kui üks kord, ei tulene ka ühestki muust

sättest ega ka ühestki muust õigusaktist. Sellistele sätetele ja õigusaktidele pole viidatud ka kaebuses. 52. Kaebaja väited selle kohta, nagu Tallinna Halduskohtu 04.12.2009 otsuses kohtuasjas 3-08-2593 oleks väljendatud seisukohta, mille kohaselt

§ 11lg 6 kohaldub, on ekslikud.

Nimetatud otsuse punktis 21 vastab kohus kaebajate väitele, et KMH-st on kaevandamisloa andmise hetkeks möödunud nii palju aega, et selle oleks pidanud uuesti läbi viima. Ei vastustaja ega ka kohus ei asu seisukohale, et vaidluses kohalduks

§ 11lg 6.

Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsuses kohtuasjas 3-08-2593 punktis 18 nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluses menetluses pole vaja uut keskkonnamõju hindamist läbi viia, halduskohtu poolt toodud põhjendustel, siis tuleb vastupidiselt kaebajate väitele asuda seisukohale, et ka Tallinna Ringkonnakohus nõustus

§ 11lg 6 mittekohaldumisega.

Kaebaja on kaebuses väitnud, et vastustaja on ka ise tunnistanud

§ 11lg 6 kohaldumist käesoleval juhul.

Vastustaja sellise väitega ei nõustu ning juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja väidete tõendamiseks esitatud väljavõtted vastustaja seisukohtadest on kontekstist välja võetud ja osalised. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruses haldusasjas 3-11-496 punktis 16 leiab kohus eeltoodud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste kontekstis, et: „Kaebaja viidatud kohtulahenditest ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil, et iga nelja aasta tagant tuleb samas haldusmenetluses läbi viia KMH.“ Antud määruses toetab kohus seisukohta, et

§ 11

lg 6 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, tuues välja et: „Ringkonnakohus peab kaebuse eduväljavaateid kesisteks. Kaebaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel.“ 53. Kaebaja väited

§ 11lõigete 6 ja 71 vastuolu kohta põhiseadusega on alusetud ja meelevaldsed.

Kaebuse põhjenduste kohaselt puudus

§ 11

lg 6 muutmisel ja lg 71 lisamisel legitiimne eesmärk ja nimetatud muudatused lähtusid vaid KKT huvidest. Vastustaja hinnangul on selline seisukoht alusetu ja meelevaldne. Esiteks jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas on

§ 11

lg 6 muudetud kujul ja lg 71 vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 11, 12, 13, 14 ja 53. Kaebaja on nimetatud põhiseaduse sätted vaid paljasõnaliselt välja toonud ega ole kuidagi põhjendanud, milles vastuolu nimetatud sätetega seisneb. Vastustaja hinnangul pole nimetatud seadusemuudatused ühegi põhiseaduse sättega vastuolus ning vastupidise väitmiseks puuduvad igasugused asjakohased põhjendused. Teiseks on vastustaja koguaeg olnud seisukohal, et vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu

§ 11lg 6 ei selle varem kehtinud ega ka kehtivas redaktsioonis.

Seetõttu puudus igasugune vajadus muuta

-i vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis, kuivõrd uue KMH läbiviimise kohustust ei tulnud ka varemkehtinud redaktsioonist. See tõendab vastustaja hinnangul ilmekalt, et nimetatud seadusemuudatused lähtusid just selle eelnõu seletuskirjas toodud eesmärkidest ega omanud muid (varjatud) eesmärke. Kolmandaks puuduvad igasugused asjakohased ja veenvad põhjendused väitmaks, et nimetatud seadusemuudatused olid ajendatud KKT huvide kaitse vajadusest. Kuivõrd nimetatud seadusemuudatused on vastu võetud ja menetletud Eesti Vabariigi õigusaktide kohaselt ning eelnõule on lisatud muudatuste vajadust põhjendav seletuskiri, puudub igasugune alus pidada vastavaid muudatusi legitiimset eesmärki mitteomavaks ja vaid erahuve teenivaks. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused on paljasõnalised ega tõenda kuidagi vastupidist. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas tõendab valikuline väljavõte sündmuste ajakavast

-i menetlemisel eeltoodud sätete vastuolu põhiseadusega või seotust KKT-ga. Samuti pole asjakohane viide asjaolule, et vastavad muudatusettepanekud lisati alles eelnõu menetlemise käigus. Vastupidi, menetlusökonoomia aspektist on just mõistlik vajalikud muudatused seadustesse viia ühe menetluse raames, mitte neid kunstlikult lahutada. Vastustaja hinnangul on asjakohatu ka kaebaja väide, nagu tõendaks eelnõu seletuskirjas pikema seletava teksti puudumine, et vastavad muudatused on ajendatud erahuvidest. Vastustaja hinnangul on seletuskiri piisavalt põhjendatud ja selge ning puudub igasugune vajadus veel põhjalikuma ja pikema selgituse järgi. Seega on vastustaja seisukohal, et ükski kaebuses toodud väide ei tõenda, et

§ 11

lõigete 6 ja 71 muutmine on ajendatud KKT 22 või mis tahes muu isiku erahuvidest. Vastupidi, eelnõu seletuskirjast ilmnevad selged ja vastustaja hinnangul igati vajalikud põhjused vastavate seadusemuudatuste kehtestamiseks.

1. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus. Küsimus uue KMH läbiviimise vajadusest tulenevalt sellest, et osa mäeeraldisele jäävate kinnistute omanikke ei anna või ei pruugi anda oma kinnistutel kaevandamiseks nõusolekut, tõstatati teravalt juba Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 KKT-le väljastatud kaevandamisloa tühistamiseks peetud kohtuvaidluses (haldusasi nr 3-08-2593). Seetõttu ja arvestades, et samasisulised vastuväited esitati uuesti ka kaevandamisloa eelnõu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu käigus, analüüsis vastustaja seda küsimust kaevandamisluba välja andes äärmiselt põhjalikult. Vastustaja seisukohad selles küsimuses on kajastatud vaidlustatud käskkirja punktides 3.6.3 ja 3.6.4, samuti punktis 3.7.
2. Vastustaja on seisukohal, et ükski kaebuses toodud väidetest ei lükka vaidlustatud haldusakti ülalviidatud punktides esitatud seisukohti ümber. Sisuliselt on kaebaja kaebuses üksnes korranud haldusmenetluse käigus esitatud seisukohti ega ole selgitanud, miks ta kaevandamisloas esitatud vastuväidetega oma seisukohtadele ei nõustu. Muuhulgas ei nähtu kaebusest, miks ja millistel põhjustel oleks vastustaja pidanud mööda vaatama seisukohtadest, mida selles küsimuses avaldasid haldusasja nr 3-08-2593 raames nii haldus- kui ka ringkonnakohus (kaevandamisloa käskkirja punkt 3.6.4). Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi sisulist vastuväidet varasema KMH läbi viinud Steigeri sellekohastele selgitustele (käskkirja punkt 3.6.4).
3. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu poleks hinnatud kaevandamise mõju metsa- ja põllumaa kinnistute osas. Lisaks üldisemale hinnangule ja kaitsemeetmetele, mida oli käsitletud KMH aruandes, pöördus vastustaja veelkord KMH aruande koostanud Steigeri poole, paludes muuhulgas veelgi täpsemalt käsitleda mõjusid just metsa- ja põllumaa kinnistute osas. Nagu vastustaja on juba kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.4 välja toonud, tõendavad täiendavad seisukohad, et olulisest negatiivsest keskkonnamõjust metsa- ja põllumaa kinnistutele rääkida ei saa.
4. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tuleks lähtuda OÜ Hendrikson ja Ko arvamusest („Põhja Kiviõli II mäeeraldise kaevandusloa tingimuste paikapidavus kaevandusala osalise kasutamise tingimustes“) mitte Steigeri poolt koostatud KMH aruandest ja sellele esitatud täiendavast seisukohast ning läbi viia uus KMH. OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud järeldused uue KMH vajalikkuse kohta on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb nende järelduste kujunemise käik ning alused, millele toetutakse. Teiseks on arvamus koostatud oktoobris 2009, so enam kui aasta enne kaevandamisloa koostamist ja kaevandamisprojekti koostamist. Vastustaja on seisukohal, et OÜ Hendrikson ja Ko arvamuses toodud seisukohti on piisavalt kaevandamisloas ja ka hilisemalt kaevandamisprojektis arvesse võetud, mistõttu neile toetumine käesolevas vaidluses pole asjakohane.
5. Kaebaja väited Steigeri mitteobjektiivsuse kohta on paljasõnalised ja spekulatiivsed. Oma seisukoha tõendamiseks on kaebaja välja toonud vaid väite, et KKT on ka varem teinud koostööd Steigeriga. Isegi kui KKT on tellinud Steigerilt ekspertiise või muid teenuseid, siis see ei tähenda veel, et nende raames esitatud seisukohad oleksid mitteobjektiivsed. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks ja mille alusel leiab kaebaja, et Steiger esindab otseselt KKT-d. Kuivõrd kaebuses pole esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaks Steigeri pikaajalise kogemusega mäetööstuse- ja keskkonnaekspertide ilmset ebaobjektiivsust, palub vastustaja kohtul jätta sellekohased paljasõnalised ja spekulatiivsed väited tähelepanuta.
6. Vastustaja on kaebaja etteheiteid seoses kaevandamisloa eritingimustega põhjalikumalt käsitlenud kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.
7. Vastustaja hinnangul on eritingimustes, mis jagunevad tervelt 25ks erinevaks tingimuseks ja nõudeks, sätestatud piisavad meetmed mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks. Täpsemaid ja konkreetsemaid eritingimusi poleks kaevandamisloas kehtestada saanud, arvestades, et tingimused peavad olema täidetavad, proportsionaalsed ja muus osas õiguspärased ka loa adressaadi suhtes. Kaebaja on kaebuses ka ise rõhutanud, et nõuded kinnistute kaitseks tuleb kaevandamisloas esitada üldiselt ning seda on ongi vastustaja hinnangul tehtud. Vastustaja nõustub ka kaebaja väitega, et mõju mäeeraldisel asuvatele kinnistutele võib olla suurem, kui selle piiridest välja jäävatele kinnistutele. Nõustuda ei saa aga kaebaja väitega, et 23 mäeeraldise piiresse jäävad kinnistud oleksid kaevandamisloaga oluliselt vähem kaitstud kui sellest väljapoole jäävad kinnistud. Kokku 25st eritingimusest ei puuduta mäeeraldisele jäävaid kinnistuid vaid üks – kaevandamisloa punkt 4.2.8.
8. Kõik ülejäänud punktid reguleerivad mäeeraldisele jäävate kinnistute suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid kas tervikuna või siis vähemalt osaliselt (punkt 4.2.8.3, millest mäeeraldisele jäävaid kinnistuid puudutab vaid punkti esimene osa). Veelgi enam, vastavad kaitsemeetmed, mida kaevandaja rakendab, on igal konkreetsel juhul täpsemalt paika pandud kaevandamisprojektis.
9. Kaevandamisloa eritingimusi on võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevandamisloa eritingimustega oluliselt täiendatud ja seda just mäeeraldisele jäävate kinnistute osas. Lisatud on nt punkt 4.2.8.2 mäeeraldisele jäävate kinnistute juurdepääsu säilitamise kohta, punkt 4.2.8.9 mäeeraldisele jäävate kinnistute varustamise kohta vee, elektri ja muude kommunikatsioonidega, punkt 4.2.8.22 pretensioonide lahendamise kohta ning punkt 4.2.8.23 kaevandamise projekti vastustajale esitamise kohta. Seejuures on enamus viidatud punktidest kaevandamisloasse lisatud nende etteheidete põhjal, mida kaebajad esitasid n.ö vana kaevandamiloa kohta haldusasjas nr 3-
10. See, et kaebaja ei ole kaevandamisloa eritingimustega jätkuvalt rahul, näitab vastustaja arvates ainult seda, et kaebaja tegelik eesmärk on takistada kaevanduse rajamist, sõltumata tingimusest, mida vastustaja kaebaja huvide kaitseks kaevandamisloas on kehtestatud.
11. Arvestades mäeeraldisele jäävate kinnistute siht- ja kasutusotstarvet, võiksid neid kaevandamistööde jätkumisel teoreetiliselt ohustada eeskätt pinnase võimaliku liigkuivuse ning varisemisega seotud probleemid. Vastustaja on seisukohal, et kaevandamisloa eritingimustega on mõlema probleemi ilmnemise võimalused praktikas viidud miinimumini. Veevarustuse kaitseks on ulatuslikud ja äärmiselt põhjalikud eritingimused sätestatud kaevandamisloa punktides 4.2.8.9 kuni 4.2.8.
12. Muuhulgas on neis sätestatud, et kaevandamine ei tohi takistada mäeeraldisele jäävate maaüksuste veega varustamist (punkt 4.2.8.9) ning et karjääri veeärastussüsteem ei tohi kahjustada põlevkivi kihindi alust veepidet (punkt 4.2.8.17). Vastustaja hinnangul kaitsevad viidatud veevarustuse kaitseks sätestatud eritingimused kõiki mäeeraldisele jäävaid kinnistuid nii palju kui see kaevandamistööde teostamise piirkonnas üldse võimalik on. Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et kaebuseski pole suudetud välja tuua ühtegi täiendavat meedet, mida vastustaja oleks võinud ja saanud veevarustuse kaitseks veel kehtestada. Seega ei ole vastustajale võimalik midagi ette heita. Kõik kaebaja vastavasisulised etteheited on põhimõtteliselt taandatavad väitele, et kaebajale ei meeldi, et tema kinnistute läheduses hakatakse kaevandama. See väide ei anna aga alust kaevandamisluba vaidlustada.
13. Seda, et kaebaja kinnistuid, millel ta väidetavalt tegeleb põllumajandusega, liigkuivuse probleem tõenäoliselt ei ähvarda, kinnitab ka Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi ja keskkonnaeksperdi Valter Peterselli
14. aasta oktoobris koostatud hinnang. Nimetatud hinnang on koostatud vastuseks Nikolai Reismani esindaja teabenõudele selle kohta, kuidas kaevandamistööd mäeeraldisele jäävate kinnistute seisukorda mõjutavad. Hinnangus on ekspert selgesõnaliselt öelnud, et pinnasevee taseme alandamine (mis võib olla üheks kaevandamistööde teostamise tagajärjeks) avaldab üldjuhul põllumajandusele ja metsale positiivset mõju.. Selle põhjuseks on asjaolu, et Eestis ületavad sademed aurustumise. Lisaks on käesolevas asjas esitatud AS Maves poolt koostatud arvamuses „Eksperthinnang Põhja Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele (töö nr 10127)“ on leitud, et põlevkivi kaevadamisest tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei mõjuta või mõjutab pigem positiivselt.
15. Vastustaja hinnangul ei ohusta kaebaja kaevandamistööde lähedusse jäävaid kinnistuid ka võimalik varisemine. Kaevandaja peab kaevandamisel valima sellise kaevandamise tehnoloogia, mis välistab varisemise ning seeläbi naabritele kahju tekitamise. Vastav tehnoloogia ning varisemise vastased meetmed (nt barjäärtervikud) nähakse õigusaktidest tulenevalt konkreetsemalt ette kaevandamise projektis. Ei ole mingit alust eeldada, et kaevandaja vastavaid meetmeid ei rakenda või ei oska rakendada. KKT-l on olemas kaevandamist lubav registreering MTRis ning pädevustunnistustega vastutavad spetsialistid. Muuhulgas on vastavate kaevandaja kohustuste 24 täitmine tagatud seadusest tuleneva vastutusega (seda nii tsiviilvastutuse kui ka karistusõigusliku vastutuse tähenduses). Riiklikku järelevalvet kaevandamise üle teostavad Keskkonnainspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Amet.
16. Kaevandamistööde ja kinnistu vahele jäetava puhvertsooni laius ei ole kõigi kinnistute suhtes ühtemoodi kohaldatav konstantne suurus. Vastava puhvertsooni põhjendatud laius määratakse iga kinnistu põhiselt eraldi, kuna see sõltub looduslikes tingimustes esinevate kattekihtide omadustest ja materjali varikaldenurgast (kaljupinnasel ca 80 kraadi, kvaternaarisetetel ca 26 kraadi) ja see arvutatakse igal konkreetsel juhul matemaatilistele valemitele tuginedes. Konstantset suurust 40 m või 25 m nõlvade ohutuse tagamiseks ei ole, st ei saa väita, et kogu mäeeraldise perimeetri ulatuses on vajalik jätta puhvertsoon (barjäärtervik) laiusega 25 m või 40 m. Tuleb arvestada, et puhvrite jätmisel suurenevad maavara kaod (puhvri alale jäävat maavara ei saa kaevandada), mistõttu ei ole maavara säästliku kasutamise ( § 1 lg 1) seisukohalt võimalik anda puhvertsoone n.ö „igaks juhuks“ ja „suure varuga“. Sel põhjusel ei määratud kaevandamistööde ja mäeeraldisele jäävate kinnistute vaheliste puhvertsoonide vahelisi laiusi kaevandamisloas abstraktselt ja konstantse suurusena, vaid nende kindlaks määramine jäeti kaevandamise projekti küsimuseks (sõltuvalt konkreetse asukoha looduslikest tingimustest). Vastavalt kaevandamisloa punktile 4.2.8.23 tuli kaevandamise projekt esitada vastustajale enne kaevandamisega alustamist (see nõue on ka kaevandaja poolt täidetud). See tagas ja tagab vastustaja piisava järelevalve võimaluse kaevandamistööde teostamise tingimuste, sh puhvertsoonide laiuse põhjendatuse üle.
17. Kuivõrd kaebaja on kaebuses väitnud, et kaevandamisprojekti sisu pole kontrollitav, kuna talle pole kaevandamisprojektile juurdepääsu võimaldatud, esitas 20.04.2011 vastustaja KKT loal kohtule ja kaebaja advokaatidest esindajatele kaevandamisprojekti ja selle muudatused. Kuigi esitatud kaevandamisprojekt vastas tavapäraselt kaevandamisprojektile esitatavatele nõuetele ja mäendusalase eriharidusega spetsialistidele oli projekti sisu mõistetav, pöörati eriliselt tähelepanu neile aspektidele, mida oli kaebaja esile toonud. Sellest tulenevalt on Keskkonnaministeerium oma 04.04.2011 nr 1211/7768-14 kirjaga küsinud KKT-lt selgitusi kaevandamisprojektile, et täiendavalt tagada selgus kaebaja kinnistute kaitse osas. Vastuseks sellele on Keskkonnaministeeriumile esitatud kaevandamisprojekti muudatus (kaevandamisprojekti lisa 1), milles on esitatud kinnistute kaupa konkreetsed lähteandmed barjäärtervikute rajamiseks (Tabel 5.1). Kuivõrd nimetatud dokumendid on kaebajale esitatud, leiab vastustaja, et kaebuses toodud vastuväited kaevandamisprojekti kontrollitavuse ja sellega tutvumise võimatuse kohta on asjakohatud.
18. Kaebaja pole arvestanud, et kuivõrd mäeeraldisel asub suurem hulk erinevatele omanikele, erinevate kasutusotstarvetega, erineva suuruse ja kooslusega kinnistuid, siis pole kaevandamisloas ja selle eritingimustes võimalik kõiki kaitsemeetmeid viimaste detailideni lahti kirjutada. See poleks ka kinnistute omanike huvides, kuivõrd kinnistutega seotud asjaolud võivad kaevandamisloa kehtivuse perioodil muutuda. Samuti pole üldsegi selge, milliste kinnistute omanikud kaevandamiseks luba ei anna. Vastupidised kaebaja väited, mille kohaselt on juba
19. aastast selge kinnistute maakasutusõiguse mitteandmine KKT-le, on vastustaja hinnangul spekulatiivsed ega oma käesoleva vaidluse raames tähtsust. See, kas ja millistel tingimustel täpselt lepib kaevandaja maaomanikega kokku kaevandamises, on igal konkreetsel juhul kaevandaja ja kinnistu omaniku vahel otsustada ning seega ei ole kaevandamisloa andmise aspektist olulised. Lisaks tõendab juba mitmete mäeeraldisel asuvate kinnistute omandi muutumine viimaste aastate jooksul, et mõistlik pole niivõrd täpselt sätestata kaitsemeetmeid kaevandamisloas, vaid võtta kaevandamisprojektis arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu eripärasid ja nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest.
20. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kõik kaitsemeetmed tuleks sätestada kaevandamisloas, kuivõrd see tähendaks kaevandamisprojektil puuduks üldse mis tahes mõte ning tegemist oleks vaid kaevandamisluba sõna-sõnalt ülekordava dokumendiga. Just kaevandamisprojektis on võimalik arvesse võtta kõiki konkreetsete kinnistuga seotud asjaolusid, et tagada olukord, kus kaevandamine neid võimalikult vähe mõjutab. Võrreldes kaevandamisloaga on kaevandamisprojekt oluliselt täpsem tehniline dokument, milles on võimalik nõuded täpsemalt välja 25 kirjutada ning mille järgi kaevandamine mäeeraldisel reaalselt toimuma hakkab. Õiged ei ole kaebaja väited järelevalve puudumisest. Kaevandamisloa punktis 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus esitada kaevandamisprojekt enne kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab vastavasisulist järelevalvet kaevandaja tegevuse üle vastavalt kaevandamisseaduses sätestatule Tehnilise Järelevalve Amet.
21. Kaebaja õiguste kaitse on tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide alusel, sealhulgas maapõueseaduse, kaevandamisseaduse ja nende alamaktide (nt majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2004 määruse nr 172 „Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise ohutusnõuded“) alusel. Näiteks KaevS § 4 sätestab kaevandamisele esitatavad ohutusnõuded. Nii tuleb kaevandajal rakendada meetmeid maapinna vajumise ja varisemise ärahoidmiseks või juhtimiseks (KaevS § 4 lg 2 p 5). Kaevandamisel tuleb rakendada tehnoloogiaid, mille puhul keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne ( § 24 lg 1). Kaevandamise projekt tuleb koostada selliselt, et see sisaldab kirjeldust inimeste, vara ja keskkonna kaitseks rakendatavate meetmete kohta (KaevS § 7 lg 1 p 4). Täpsemalt on kaevandamisprojekti eesmärk tagada kaevandamisel inimeste, vara ning keskkonna ohutus ning maavara ja maa-ainese optimaalne väljamine ja looduskeskkonna minimaalne mõjutamine (majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.11.2003 määruse nr 248 „Kaevandamise ja kaeveõõne teisese kasutamise projektile esitatavad nõuded“ § 2). Lisaks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 146 lg-ga 1 keelatud maatüki süvendamine selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe. Kaevandajale on kehtestatud ka kõrgendatud vastutus, mis nähtub sellest, et kaevandamisloa omanik peab hüvitama maavaravaru kaevandamisega tekitatud kahju sõltumata oma süüst ( § 56 lg 1). Õigusaktidest tulenevaid kohustusi peab kaevandaja täitma lisaks kaevandamisloa tingimustele. Vastustaja ei pea reguleerima kaevandamisloas neid küsimusi, mis on reguleeritud vahetult seadusega. Kaevandamisluba kui haldusakt saab seaduses sätestatut üksnes täpsustada ja täiendada. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses veenvalt põhistanud, kuidas on kaevandamisloas sätestatud eritingimuste ja eelnimetatud kaevandajale vahetult õigusaktidest tulenevate kohustuste taustal endiselt tema vara ohustatud.
22. Kuivõrd vastustaja on eritingimuste sätestamisel põhjalikult võtnud arvesse muuhulgas ka mäeeraldisele jäävate kinnistute omanike ja neil kinnistutel elavate isikute huve ja õigusi, pole asjakohased kaebaja väited kaalutlusõiguse teostamise nõuete rikkumise ega uurimisprintsiibist mittelähtumise kohta.
23. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus MaaPS §-ga 34 ning eelkõige lg 1 p-ga 14, mille kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kaebaja hinnangul seisneb vastuolu riiklike huvidega asjaolus, et väidetavalt rikub KKT järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab maavara ning esitab riigiorganitele valeandmeid. Vastustaja nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Sisulise vastuse kaebaja vastavatele väidetele on vastustaja andnud kaevandamisloa käskkirjas (punktid 3.6.5 ja 3.6.6). Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja sellised väited on otseses vastuolus maapõueseadusega, mis sellistel põhjendustel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise alust ei sätesta. MaaPS § 34 lg-s 1 on välja toodud loetelu kaevandamisloa andmisest keeldumise alustest. Ükski kaebaja poolt toodud põhjendustest ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks. Seetõttu pole kaebuse kontekstis asjakohased kaebaja vastavasisulised väited ja ka vastavad kaebuse lisad.
24. Lisaks asjaolule, et kaebuses toodud põhjendused kaevandamisloa väljastamisest keelduda ei ole otseselt MaaPS § 34 lg-s 1 loetletud, ei saa neid asjaolusid arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p-i 14 kontekstis. Kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.5 on vastustaja juba põhjendanud, et riiklikud huvid põlevkivi kaevandamisel on määratletud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008 – 2015 peatüki 3 punkti 1 alapunktis 1, mille kohaselt „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning 26 jätkusuutlik areng.“ Vastustaja on endiselt seisukohal, et riiklikke huve on kaevandamisloa andmisel igati järgitud.
25. Nagu vastustaja on kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.5 märkinud ja põhjendanud, on paratamatu ja tavaline, et suuremate mäeeraldiste puhul jääb teede, veekogude ja elektriliinide kaitsevööndites osa maavara kaevandamata. Seetõttu ei saa käesoleval juhul ka rääkida maavara mittesäästlikust ja ebaotstarbekast kasutamist. Samuti pole asjakohased väited maavara kaevandamise keelatusest eraisikutele kuuluvatel kinnistutel, kuivõrd sellistel kinnistutel kaevandamine sõltub kolmanda isiku ja vastava kinnistu omaniku kokkuleppest, mille sisu või sõlmimise võimalikkus pole kaevandamisloa väljastamise tingimuseks. Kehtiva MaaPS järgi ei saa kaevandamisloa väljastaja kasutusõigusesse puutuvatesse küsimustesse sekkuda, millest omakorda järeldub, et mäeeraldisele jäävate kinnistute kasutusõigus ei saa olla kaevandamisloa väljastamisest keeldumise põhjuseks.
26. Kaebaja viited KKT-l väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on nii asjatundmatud kui ka valed. Vastustaja on nendega mittenõustumist vaidlustatud käskkirja punktis 3.6.6.5 ka põhjalikult põhjendanud. Ainus käesoleval hetkel KKT poolt kaevandatav mäeeraldis on Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjäär. 31.12.2010 seisuga paiknes Põhja-Kiviõli I mäeeraldise piirides EV maavaravarude bilansi alusel 315,2 tuhat tonni põlevkivi aktiivset tarbevaru ja 497,5 tuhat tonni põlevkivi aktiivset reservvaru. 2011 esimese kvartali kaevandamismahu aruannete põhjal vähenes mäeeraldise piirides oleva aktiivse tarbevaru kogus 69 tuhande tonni võrra ja aktiivse reservvaru kogus 138,7 tuhande tonni võrra. Kuivõrd KKT käsutuses olevad põlevkivi varud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris on otsakorral, on mõistetav, et KKT-l on vaja enda jätkuvaks põlevkiviga varustamiseks alustada kaevetöid Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Samas, ka juhul, kui KKT-l oleks loa väljastamise hetkel olnud küllaldaselt põlevkivivaru, ei oleks see MaaPS § 34 välistanud talle kaevandamisloa andmist.
27. Vastustaja jääb ka kaevandamisloa punktis 3.6.6.5 toodud seisukoha juurde ning leiab jätkuvalt, et põlevkivi ei ole käesoleval ajal võimalik briketeerida. Eestis tehtud katsed põlevkivi briketeerida ei ole vastustajale teadaolevalt õnnestunud. Vastupidiseid tõendeid pole esitanud ka kaebaja.
28. Lisaks peab vastustaja vajalikuks välja tuua, et KKT töö seiskamisest tulenevad avalikku huvi kahjustavad tagajärjed võivad olla olulised ja ettearvamatud. On ilmne, et tagajärjed on igal juhul ulatuslikud ja mõjutavad väga suurt hulka inimesi, kusjuures töötajate kõrval ka nende ülalpeetavaid. Võimalikud tagajärjed oleksid eeldatavalt täiendavaks koormaks ka kohaliku omavalitsuste ja töötukassa eelarvetele ja ka riigieelarvele. Kiviõli linn on oma 04.10.2010 kirjas Keskkonnaministeeriumile märkinud, et KKT on linna suurim tööandja, kindlustades tööga ligi veerandi linna töövõimelisest elanikkonnast. See tähendab, et KKT tehase seiskumine suurendaks Kiviõli linna niigi suurt töötust (
29. aasta sügise seisuga oli see 27%) veelgi – kuni 35%ni. Arvestades, et Ida-Virumaa piirkonna töötuse tase on Eesti keskmisest kõrgem, tooks KKT tehase seiskumine tõenäoliselt endaga kaasa olulise ja pöördumatu kahju piirkonna sotsiaalsele olukorrale.
30. Õiged pole ka kaebaja viited maavara kasutamise majanduslikule väidetavale ebaotstarbekusele Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ala on juba aastaid olnud uurituna maavarade registris arvel aktiivse tarbevaruga põlevkivimaardlana. Maavaravaru loetakse „aktiivseks“, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik (MaaPS § 10 lg 6). Vastava ala näeb kaevandatava alana ette ka Sonda valla üldplaneering. Seega on antud ala puhul tegemist kohaga, kus põlevkivi leidub ning põhimõtteliselt on see ala, kus seda on keskkonnakaitseliselt otstarbekas kaevandada. Kaebaja vastupidised väited on spekulatiivsed, tõendamata ja alusetud.
31. Kaebaja väited selle kohta, et KKT on rikkunud korrastamiskohustust MaaPS § 48 lg 1 kohaselt, esitanud mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid, ladestanud tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkunud veekaitse- ja mullakaitsenõudeid ning rikkunud keskkonnakompleksloa nõuded ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingisugust õiguslikku tähendust. Isegi, kui mõni eeltoodud 27 asjaoludest oleks esinenud, pole ükski nendest asjaoludest MaaPS alusel kaevandmisloa andmisest keeldumise aluseks. Ühtegi asjakohast õiguslikku alust pole ka kaebaja ise välja toonud. Vastustaja on nimetatud väiteid põhjalikult kommenteerinud vaidlustatud kaevandamisloa käskkirja punktis 3.6.6 ja selle alapunktides. Seetõttu ei pea vastustaja vajalikuks pikemalt nimetatud väiteid käesolevas vastuses kommenteerida. Vastustaja 12.01.2012 vastus kaebaja 21.12.2011 täiendavatele seisukohtadele ( III kd tl 163178).
32. Kuigi kaebuse esitaja täiendavates seisukohtades on esitatud suur hulk väidetavaid rikkumisi seoses KMH menetluse läbiviimise ja kaevandamisloa andmise menetlusega, ei oma kaebuse esitaja (isegi väidete õigsust eeldades) puutumust valdava osaga väidetavatest puudustest. Nii näiteks ei saa kaebuse esitajal olla mis tahes puutumust ega seetõttu ka kaebeõigust seonduvalt rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate Soome Vabariigi õiguste väidetavate rikkumistega või kaevandamise tehnilise läbiviimise protsessiga (võimalikud tektoonilised rikked)