Obsah (5)

§ 218§ 187§ 657§ 163§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-19795 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Ülle Jänes, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 03.06.2013, Tallinn

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Kostja omandas 18.05.2011 kinnistu aadressil Taru tee 41, Randvere küla, Viimsi vald ja esitas hagejale 29.06.2011 avalduse enda ühistu liikmeks võtmiseks. Avalduses võttis kostja endale mh kohustuse tasuda hagejale endise kinnistu omaniku kõik võimalikud võlgnevused. Tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Seoses eelmise omaniku võlgnevusega lülitati kinnistus augustis 2009 välja ühistu joogiveevõrgust. Veemõõtja näit oli selle sulgemisel 00030 m . Kostja vee liitumispunkti taasavamist ei soovinud ja ühistuga veeteenuse kasutamise lepingut ei sõlminud. Juulis 2011 tuvastati, et liitumispunkt on omavoliliselt avatud ja vett tarbitakse. 08.08.2011 toimus ühistu veemõõdusõlmede ülevaatus, mille käigus fikseeriti veemõõtjanäit 00127 m . Leping kostjaga veeteenuse kasutamiseks sõlmiti 06.09.2011, selles fikseeriti veemõõtja näiduks 00128 m . 12.09.2011 väljastas hageja kostjale vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest tasumisele kuuluva summa kohta teate nr 530, mille kohaselt tuli kostjal tasuda hiljemalt 26.09.2011 75,57 eurot. 14.10.2011 tasus kostja sellest 30 eurot. Tasumata on 45,57 eurot. Lisaks väljastas hageja kostjale teate nr 594, selle kohaselt kuulus tasumisele osutatud teenuse eest hiljemalt 25.10.2011 2,82 eurot. Summa on tasumata. Hageja palus välja mõista kostjalt vee-ja kanalisatsiooniteenuse põhivõla 48,39 eurot ning viivised perioodi 27.09.2011-29.08.2012 eest 117,04 eurot, samuti viivise alates 30.08.2012 põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni. Viivise määr 0,7 % viivitatud summalt päevas tuleneb hageja 15.09.2007 üldkoosoleku otsusest nr

1. Kostja on 29.06.201 ühistu liikmeks astumise avaldusega võtnud endale kohustuse täita kõiki ühistu üldkoosoleku otsuseid. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista kostja tekitatud kahju summas 102 eurot, mis seisnes advokaaditasus seoses kohtuvälise võlanõude esitamisega. Hageja oli sunnitud pöörduma õigusabi saamiseks advokaadi poole. Advokaat esitas kostjale 26.03.2012 võlanõude ettepanekuga võlgnevuse kohtuväliseks tasumiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja pole hageja märgitud ulatuses vett tarbinud. Kinnistu valduse saamisel 19.05.2011 ei saanud kostja veemõõtu fikseerida. Müüja esindaja sai tulla näitu fikseerima alles 30.06.2011 ja ka siis oli veemõõtja näit
2. Ajavahemikul 19.
3. – 30.
4. oli veetarbimine suhteliselt väike, remonditööd algasid pärast 12.06.
5. Kostja ei keeranud vett lahti ja veetarbimine oli objektil võimalik juba enne valduse saamist. Kostja ei vastuta enne maja valduse saamist tarbitud 97 m veetarbimise eest. 2 Kaudselt kinnitab kostja väiteid asjaolu, et kostja sõlmis kogumiskaevu tühjendamise lepingu 08.09.
6. Kogumiskaevu maht on kostja hinnangul umbes 8-10 ruutmeetrit ja seda ei olnud kordagi vaja tühjendada. Hageja kontrollis veemõõtja ja plommis 08.08.2012, veemõõtja näit oli siis
7. Veetarbimise leping kirjutati alla 06.09.2012, näit oli
8. Veetarbimise näit oli pärast remonti ja kinnistu edasimüümisel 12.04.2012 suuruses
9. Kostja võtab omaks 5 m vee tarbimist. Selle eest on kostja ka maksnud. Kostja tasus 14.10.2011 ettemaksuna 30 eurot ja tegelikult tarbis 3.75 eurot. 26,25 eurot peaks hageja tagastama. Pärast valduse saamist helistas kostja hageja juhatuse esimehele ja soovis sõlmida ametlikku veetarbimise lepingut. Hageja seadus tingimuseks, et kostja tasub eelnevalt eelmiste omanike võlad 1091.28 eurot. Kostja allkirjastas dokumendi, millega võttis endale kohustuse tasuda endise omaniku võlad seetõttu, et veetarbimise keelamise korral oleks sattunud ohtu nii kinnistu renoveerimine kui ka edasimüük. Kostja ei oleks pidanud tasuma eelnevat võlga. Tegemist oli pettusega ja kostja esitab avalduse kinnituse tühistamiseks. Samuti esitab kostja tasaarvestuse avalduse nimetatud summa osas. Kanalisatsiooniteenust kostja ei tarbinud, sest kinnistu polnud ühendatud tsentraalsesse kanalisatsiooni ja seda teenust kostja hagejalt ei ostnud. Kuivõrd ei ole põhivõlga ei saa hageja ka viiviseid arvestada. Põhikirjas toodud viivis on ebamõistlikult suur. Viivis peab olema lepinguga kokku lepitud ja ei saa tuleneda organisatsiooni põhikirjast. Advokaadikulud on selgelt ebamõistlikud. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 48,39 eurot ja kahju 102 eurot, viivise põhivõlalt 48,39 eurot ning viivise 0,7% põhivõlalt päevas alates 31.08.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata viivisenõude summas 68,65 eurot. Menetluskulud jättis kohus AÜ Randvere Taru kanda 26% ulatuses ja OÜ Hedolink kanda 74% ulatuses. Hageja on fikseerinud veemõõtja näidu joogivee sulgemisel 30.08.2009 seoses endise omaniku pikaajalise võlgnevusega. Kostja ei ole valduse saamisel veemõõtja näitu fikseerinud. Kostja hilisemalt koostatud tõendid ei lükka ümber hageja väiteid, et veemõõtja näit oli
10. 29.06.2011 avalduses, millega on kostja palunud teda vastu võtta ühistu liikmeks seoses kinnistu Taru tee 41 omandamisega, kohustus kostja tasuma hagejale endise kinnistusomaniku kõik võlgnevused summas 1091,28 eurot, mis kujutas endast veevärgi väljaehitamise laenu tagasimakset. Selle võla tasumine oli alternatiiviks kostja poolt uueks liitumiseks, mis oleks olnud kallim. Tõenditega ei ole ka tuvastatud hageja poolt tahtlikult kostjale avaldatud ebaõigeid asjaolusid eesmärgiga kallutada kostjat tehingut tegema, so pettuse toimepanemine TsÜS § 94 järgi. Hageja üldkoosoleku 15.09.2007 otsuse kohaselt on kehtestatud viivis 0,7% tasumata summalt päevas. Viivise on kehtestanud hageja liikmed endale ise. Vastav üldkoosoleku otsus on kehtiv. Seetõttu on põhjendamatu kostja väide viivise määra ebamõistlikkuse kohta. Kuivõrd kohtupraktika on pidanud mõistlikuks viivist põhivõla ulatuses, vähendas kohus viivist põhinõudeni 48,39 euroni. Vastavalt hageja taotlusele ning kooskõlas

§-ga 367 mõistis kohus välja viivise edasiulatuvalt alates 31.08.2012 protsendina (0,7) põhinõudelt päevas kuni kohustuse täitmiseni. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja põhivõla ja viivised. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei teadnud veemõõtja näitu Taru tee 41 valduse saamisel. 3 Kostja teadis veemõõtja näitu. Vee tegelik tarbimine (ca 1 m3 kuus) on põhjendatud ka kaudsete tõenditega. Maakohus ei ole oma otsuses käsitlenud veemõõtja plommimise ja taatlemise ning 2009 aastal hageja poolt koostatud vee sulgemise aktiga seonduvat. Kohus ei ole võtnud seisukohta ka selles, et kostja ei tarbinud teatel 504 ja 594 toodud kanalisatsiooniteenust (kostja polnud ühendatud hageja kanalisatsioonivõrku) ja seega kui kohus leiab, et kostja on hagejale võlgu, peab võlanõuet ja sellega seotud viivisenõuet vähendama. Kohus ei ole käsitlenud 29.06.2011 kinnitust. Kinnitus on saadud kostjalt pettuse teel ja valedel eeldustel. Seetõttu palub kostja tuvastada selle tühisus. Kostjalt ei saa viiviseid nõuda, sest puudub põhivõlg. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kostja kohustuse osas tasuda kanalisatsiooni eest (

§ 657lg 1 p 2).

Muuta tuleb maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse asja maakohtule saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei pea tasuma vee võlgnevuse eest. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. 29.06.2011 avaldusega enda ühistu liikmeks vastuvõtmise kohta võttis kostja endale kohustuse tasuda ühistule endise Tartu tee 41 kinnistu omaniku kõik võimalikud võlgnevused. On eluliselt usutav, et kinnistu valduse saamisel kostja poolt ei olnud kostja veemõõtja näit mitte 00030 m3, vaid 00124 m

1. Samas ei oma see vaidluse lahendamisel tähendust, sest kostja kohustus tasuma ka kinnistul lasuvad eelmise omaniku ajal tekkinud võlad ühistu ees. Kostja ei lükanud menetluses ümber väidet, et 30.08.2009, kui eelmisel kinnistu omanikul oli tekkinud pikaajaline võlgnevus ühistu ees, oli veemõõtja näit 00030 m
2. Kostja on selgitanud, et nõustus teadlikult probleemide vältimiseks renoveerimisel ja kinnistu edasimüümisel allkirjastama kohustust, mille kohaselt tuli tal tasuda ka eelmise omaniku võlad. Seejuures nõudis ühistu kostjalt eelmise omaniku võlgnevust ühistu ees lasuvast kohustusest tasuda vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamise laenu eest. Kostja poolt esitatud ühistu teatisest (tl 88) nähtub, et kostja oli teadlik eelmise kinnistu võla olemasolust, kuid mitte suurusest. Nimetatut kinnitas kostja ka apellatsioonikohtu istungil. Seega ei saa olla tegemist ühistupoolse pettusega allkirja saamisel. Võlaõiguses kehtib dispositiivsuse printsiip, st pooled võivad kokku leppida ka seaduses sätestatust erinevalt ja selline kohustuse võtmine kostja poolt ei ole seadusega vastuolus ega tühine. Kostja võttis kokkuleppel hagejaga üle eelmise kinnistuomaniku kohustuse tasuda vee eest. Võlgnevuse suuruse eelneva kontrollimata jätmisega võttis kostja ise endale riski, et võlgnevus on suurem tema poolt oletatust. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole võtnud seisukohta, kas kostja peab tasuma arvetel 504 ja 594 toodud kanalisatsiooniteenuse eest. Nimetatud vea saab ringkonnakohus kõrvaldada. Kostja selgituste kohaselt ei ole vaidlusalune kinnistu ühendatud hageja kanalisatsioonivõrku. Hageja nimetatud asjaolu ei vaidlustanud, kuid leidis, et kostja peab kanalisatsiooni eest tasuma. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb ühistu liikmete kohustus tasuda ühistule kanalisatsiooniteenuse eest leping-aktist nr 62/11 (tl 92-93). Vastustaja esindaja ei osanud täpsustada apellatsioonikohtu istungil asjaolu, millest tuleneb kostja kohustus tasuda 4 kanalisatsiooniteenuse eest ka siis, kui kostja seda ei kasuta. Nimetatud olukorda leping-akt nr 62/11 ringkonnakohtu hinnangul ei reguleeri. Asjaolust, et kostja kandis lepingule selle sõlmimisel märkuse „Leping kehtib vee kohta. Kanalisatsiooni tingimused pole siduvad OÜ Hedolinkile“ ja hageja sellega omakorda ei nõustunud, näitab, et pooled ei saavutanud kanalisatsiooniteenuse osas kokkulepet. Leping on kokkulepe poolte vahel olulistes tingimustes, mida võib muuta muuhulgas tehingupoolte kokkuleppel (VÕS § 8 lg 1, § 13 lg 1). Kostja ei pea kinnistul kanalisatsiooni puudumise korral tasuma teenuse eest, mida ta ei tarbi. Nimetatud osas tuleb vähendada kostja võlgnevust teadetest nr 530 ja 594 nähtuva võlgnevuse võrra 4.14 eurot (tl 52-53). Samas ulatuses kuulub vähendamisele viivis. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis põhinõudelt 44.22, samuti edasine viivise protsent. Nimetatud osas tuleb maakohtu poolt väljamõistetud summasid vähendada. Kostja vastuses on apellant esitanud väite, et vee sulgemise akt on vormistatud ebaselgelt ja selles ei kajastu veemõõtja kontrollimine hageja poolt. 30.08.2009 aktis (tl 43) sisalduvat lauset „ühistule teadaolev kinnistu veemõõtja näit sulgemisel on …“ tuleb lugeda kontekstis kogu aktiga. Aktis kajastub, kes veemõõtja sulges ja kes selle juures viibis. Seega on aktist võimalik aru saada, et akti koostaja pidas silmas veemõõtja näitu selle sulgemisel. Kostja ei toonud maakohtu menetluses esile asjaolusid, millest tulenevalt oleks võinud veemõõtja näidu kahtluse alla seada. Kostja 26.09.2012 menetlusdokumendis (tl 80) toodud kahtlused seoses veemõõtja taatlemise või plommimisega on oletuslikku laadi ja ei võimalda teha maakohtust erinevat järeldust. Hagi rahuldatakse 71 % ulatuses ja jääb rahuldamata 29 % ulatuses. Seega jääksid maakohtu menetluskulud

§ 163lg 1 alusel 71 % ulatuses hageja ja 26 % ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse 6 % osas. Arvestada tuleb asjaoluga, et pooled on oma põhiväited esitanud juba maakohtus ja kordavad seniöeldut. Eeltoodut arvestades on mõistlik maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda 30 % ulatuses ja kostja kanda 70 % ulatuses. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega Ülle Jänes Tiit Kollom Ele Liiv 5