← Eesti

3-12-103/78

Obsah (6)§ 83§ 98§ 105§ 99§ 89§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Silvia Truman, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2013, Tallinn Haldusasj

§ 83lg 4).

Kaebaja sai maksueelise, mis seisnes selles, et sotsiaalmaksuga maksustavatelt väljamaksetelt on jäetud maksud arvestamata ja kinni pidamata. Kuna tuvastatud on tehingute näilikkus, saab tehingutega maksuhaldurile soodsama maksustamise saavutamiseks jäetud mulje olla oma olemuselt üksnes tahtlik. Deklareerimata töötasu leidmiseks vähendas maksuhaldur AS Sirowa Tallinn poolt äriühingutele tasutud arvetel märgitud teenuse maksumust käibemaksu võrra ning luges järelejääva summa netotöötasuks. Arvesse ei tule võtta Viggen Consulting OÜ poolt omanikule A. Hle makstud dividende ja Landon Invest OÜ poolt K. Kle makstud töötasu, kuna nimetatud äriühingute käive ei koosnenud ainult kaebajale, vaid ka teistele äriühingutele osutatud teenustest ning pole võimalik eristada, milline osa väljamakstud dividendidest ja töötasust on kaebaja osa. Et teha kindlaks deklareerimata töötasu summa ja maksud, arvestas maksuhaldur netotöötasu brutotasuks ning tegi arvestuse füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu ning töötuskindlustus- ja kogumispensionimaksete osas. Kuna konsultatsiooniteenuse arvetega varjati tehingute tegelikku sisu, ei saa kaebaja vastavalt KMS § 29 lg-le 1 konsultatsiooniteenuse arvetel näidatud käibemaksu kajastada sisendkäibemaksu hulgas. 4

(15)3-12-103 AS Sirowa Tallinn esitas 17.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 15.12.2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3773-31 osaliseks tühistamiseks, so välja arvatud osas, millega tagastati kingitustelt, annetustelt ning vastuvõtukuludelt makstud tulumaksu 26 404 kr. Tulumaksu määramine seoses laenuintressiga on põhjendamatu. Tegemist on ema- ja tütarühingu vahelise laenusuhtega, mis muudab laenutehingust tuleneva riski madalamaks ning võimaldab pooltel laenutingimuste osas rohkem kaasa rääkida. Laenuriski vähendas ka laenu pikaajalisus (10 a). Laenu sai tasaarveldada dividendinõudega. Ettevõtjate vaheline laenuturg erineb pangalaenuturust. Maksuhalduri jäik kinnipidamine Eesti Panga üldisest statistilisest näitajast pole põhjendatud. Keskmine äriühingu pikaajalise hoiuse intressimäär oli
  1. a detsembris 2,19%, seega oli 3,5% intressiga laenu andmine AS Sirowa Tallinn jaoks äriliselt selgelt kasumlik. Maksuhaldur pole sisuliselt põhjendanud, miks AS Sirowa Tallinn kasutatud laenuintress erineb turuväärtusest. A. H, K. K ja K. Sga sõlmitud töölepingud lõppesid
  2. a, seega kaks aastat enne revisjoniperioodi.
  3. a kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 7 lg 10 kohaselt ei laiene TLS juriidilise isiku organi liikme suhetele juriidilise isikuga. Kuna A. H, K. K ja K S olid
  4. a AS Sirowa Tallinn juhatuse liikmed ja lepingute alusel osutatud teenused olid olemuselt juhtimisteenused, ei saa neile kohaldada TLS sätteid. Miski ei viita AS Sirowa Tallinn ja äriühingute vahel sõlmitud konsultatsioonilepingutes sellele, et äriühingud pidid alluma kaebaja korraldustele ja töösisekorrale ning täitma tema juhiseid. Teenuse osutamist mõõdeti tulemuse põhjal ning teenuse saamist aktsepteeris kaebaja arve tasumisega. Tasu kanti teenust osutanud äriühingute, mitte A. H, K. S ja K. K pangakontodele. Kuna äriühinguid ega A. H, K. Sd ja K. K maksumenetlusse ei kaasatud, ei saanud maksuhaldur füüsiliste isikute sissetulekuallikaid ja rahalisi suhteid äriühingutega kontrollida. Kaebaja töötajate selgitused selle kohta, et A. H, K. K ja K. Sd nähti ka pärast nende töölepingute lõppemist kaebaja kontoris, ei oma tähtsust, sest neil kui kaebaja juhatuse liikmetel lasub kohustus AS-i Sirowa Tallinn ja selle töötajaid juhtida. Kaebaja töötajate selgitustest nähtub, et nad ei teadnud ka viidatud füüsiliste isikutega sõlmitud töölepingute kehtivuse ajal, kes kellele allub ja kes neist milliseid tööülesandeid täidab. Asjaolu, et kaebajale juhtimisteenust osutanud kolmest äriühingust kaks registreeriti konsultatsioonilepingute sõlmimisele lähedasel ajal, ei oma tähtsust. Asjaolu, et kaebaja oli alustavatele äriühingutele peamine klient, pole erakordne ega õigusvastane. Äriühingute Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest osanikud polnud AS Sirowa Tallinn aktsionärid. AS Sirowa Tallinn omanikul J. Warzechal poleks olnud huvi sõlmida turutingimustest erinevaid lepinguid, mis vähendaksid omanikutulu. Lepingute sõlmimise peaeesmärk oli kontrollida kulusid. Käsundussuhete näol polnud tegemist näilike tehingutega. Kahelda ei saa teenuse osutamise faktis. Ühestki õigusnormist ei tulene, millistele dokumenteerimise nõuetele peab teenuse osutamine vastama. Tahteavalduse näilikkust peab tõendama maksuhaldur. Isegi kui nõustuda maksuhalduri väitega, et kaebaja ja äriühingute tahe oli suunatud käsunduslepingute sõlmimisele selleks, et vähendada maksukoormust, ei saa sellest järeldada, et tegemist on õigusvastaste tehingutega. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et lubatud maksuplaneerimise piires on selline põhjus aktsepteeritav (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-59-09, p 13; Riigikohtu otsus nr 3-3-123-09, p 12). TuMS seisukohalt on juhatuse liikme rolli täitmine aktsepteeritav ka ettevõtluse vormis. Juhtimisteenuse osutamiseks äriühingu kasutamise keelamine kahjustaks ettevõtlusvabadust. Kohtupraktikas on kinnitatud, et pole midagi õigusvastast ega tavapäratut kokkulepetes, kus äriühingu töötajad, sh juhatuse liikmed, osutavad sellele äriühingule teatud teenuseid oma äriühingute kaudu (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-07-363). Maksueelise saamist pole tuvastatud. Maksuhalduri oletus, et A. H, K. S ja K. K on lasknud AS-l Sirowa Tallinn kanda oma töötasu vastavalt osaühingute Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest pangakontodele, on alusetu. Maksuhaldur pole näidanud, et A. H, K. S või K. 5
(15)3-12-103 K oleksid võtnud äriühingute kontodelt sularahas välja AS-lt Sirowa Tallinn laekunud summasid. Kui äriühingud on teinud väljamakseid, peavad need kajastuma äriühingute raamatupidamises ning vajadusel tuleb need maksustada, kuid sellisel juhul on maksu tasumise kohustus äriühingutel, mitte kaebajal. Samuti ei saa sellises olukorras rääkida A. H, K. S ja K. K kui füüsiliste isikute realiseeritud tulust. Sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine on aktsepteeritav vaid olukorras, kui maksumaksja on maksudest kõrvale hoidnud. Seejuures on Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähtis tehingu objektiivne, mitte subjektiivne iseloom (Euroopa Kohtu 06.07.2006 otsus liidetud kohtuasjades nr C-439/04 ja C-440/04). Vaidlust pole selles, et teenuseid osutati. Kaebaja poolt sisendkäibemaksu mahaarvamisele eelnes alati äriühingute poolt riigile samas summas käibemaksu tasumine, mis on kooskõlas käibemaksu neutraalsuse põhimõttega. Kuna käesoleval juhul riigile käibemaksukahju tekkinud pole, pole kohaldatavad majandusliku tõlgendamise põhimõttele viitavad normid. Maksuhalduri kasutatud maksusumma arvutamise metoodika pole asjakohane ning maksukohustuse suurus polnud ettenähtav. Konsultatsioonilepingute alusel makstud tasude ümberkvalifitseerimine töötasuks ja maksuhalduri poolt kasutatud maksustamise metoodika rakendamine tekitab topeltmaksustamise olukorra. Vastavad tasud on teenuseid osutanud äriühingutele üle kantud. Selleks, et oma töötajatele ja omanikele väljamakseid teha, peavad need äriühingud maksma makse kas töötasu, juhatuse liikme tasu, dividendide vms normi alusel. Maksuotsus toob osaühingutele, kes on oma juhatuse liikmele töötasu või dividende maksnud, kaasa mitmekordse maksustamise. Samuti jääks juhul, kui lepingute ümberkvalifitseerimise tulemusena keelatakse sisendkäibemaksu mahaarvamine, riigile teenuse osutajate poolt juba üle kantud käibemaks. Äriühingute ja A. H, K. S ja K. K menetlusse kaasamata jätmise tõttu pole neil aegumisest tulenevalt võimalik oma
  1. a maksudeklaratsioone vastavalt lepingute ümberkvalifitseerimisele muuta. Sellega kaasneb nn karistuslik maksustamine, kus isikuid soovitakse maksudeklaratsioonide aegumisest tuleneva muutmise keelu tagajärjel karistada teise isiku väidetava maksukohustuse mittenõuetekohase täitmise eest. Maksuhaldur rikkus uurimiskohustust, tehes järeldusi kontrollivälisel perioodil aset leidnud asjaolude alusel ja jättes kontrollperioodi jooksul aset leidnud asjaolud ja toimingud analüüsimata. Maksuhaldur jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebaja selgituse, et
  2. a läks AS Sirowa Tallinn üle uuele koostöövormile kaebaja endise juhatuse liikme U. P ja tema lähikonna tegevusest põhjustatud kahju ja usalduse kaotuse tõttu ning uue süsteemiga sooviti parandada äriühingu riskijuhtimist. Peamine äristrateegia väljatöötaja oli J. W. Üleminek teenuselepingutele oli planeeritud ja läbimõeldud tegevus. Maksumenetluses U. P, H. V ja I. S antud selgitused on ebausaldusväärsed, sest nad olid AS-st Sirowa Tallinn lahkunud konflikti tagajärjel. Maksuhaldur ei kaasanud maksumenetlusse K. S, K. K, A. H ega osaühinguid Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest, kuigi maksuotsus mõjutab ka nende maksukohustust. Pelgalt nende küsitlemist maksumenetluses ei saa pidada menetlusse kaasamiseks haldusmenetluse mõttes. Lisaks tuleb maksuhalduril

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuua välja seosed puudutatud isikute maksukohustuse muutumise vahel. Seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjassepuutuvad isikud menetlusse (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-67-09, p 17). Tõele ei vasta maksuhalduri väide, et nimetatud isikute maksukohustus maksumenetluse raames ei suurene. Kuna seaduses sätestatud kolmeaastase perioodi möödumise tõttu ei ole neil enam võimalik maksuarvestust korrigeerida, tekib topeltmaksustamise oht. 6

(15)3-12-103 Maksuotsusega määratud maksusummad on aegunud. Maksuotsusega määratakse täiendavaid makse perioodi eest jaanuar-detsember
  1. Revisjoniperioodi viimaseks kuuks oli detsember
  2. Selle kuu viimase maksudeklaratsiooni (käibemaksudeklaratsiooni) esitamise tähtajaks oli 20.01.2008.

§ 98

lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg oleks seega saabunud 20.01.2011; vaidlusalune maksuotsus tehti 15.12.2011 ja toimetati kaebajale kätte 04.01.

  1. Maksusumma määramisel ei saa rakendada kuueaastast tähtaega, sest tuvastatud pole tahtlust makse mitte maksta. Maksumenetlus viidi läbi ebaefektiivselt. Kontroll kestis 2,5 aastat ning ajavahemikus
  2. a detsember –
  3. a märts-aprill ei tehtud vastustaja logiraamatust nähtuvalt ühtegi sisulist toimingut. Riigikohus on lahendis 3-3-1-20-05 selgitanud, et kui toiminguid ei tehta, tuleb revisjon lugeda lõppenuks, sõltumata sellest, kas revisjoni lõpukorraldus on tehtud või mitte. Kuna vahepeal mitme kuu vältel ühtegi toimingut ei tehtud, tuleb lugeda, et märtsis 2010 alustati uue kontrolliga. Korduva kontrolli läbiviimine on õigusvastane. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Laenuintresside maksustamist puudutavalt pole kaebaja viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis lubaks teha tema suhtes erandi ning jätta seotud isikute vahel tehtud tehingu turuväärtusele mittevastavad intressid tulumaksuga maksustamata. Kaebaja käsitlusega nõustumise korral muutuks tulumaksuga maksustamine suvaliseks ning maksukohustuslastel oleks sisuliselt alati võimalik ise valida, kas, millal või kuidas tehinguid maksustada. Konsultatsioonilepinguid puudutavalt pole maksuhaldur väitnud, et tehinguid pole üldse toimunud, vaid on jõudnud järeldusele, et tegelikult leidis käsunduslepingu alusel konsultatsiooniteenuse osutamise asemel aset töölepingu alusel töötamine. Selline kunstlik teenuse osutamise lepinguline suhe ei vasta tuvastatud töösuhte tegelikule olemusele ning andis kaebajale teadliku maksueelise. Maksuhaldur on määranud maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest. A. H, K. S ja K. K osalesid igapäevaselt aktiivselt kaebaja töös, jagasid teistele äriühingu töötajatele oma ametikohustusest tulenevaid tööülesandeid, kasutasid kaebaja ruume ja töövahendeid ning täitsid igas muus aspektis töölepingust tulenevaid ülesandeid. A. H, K. S ja K. K olid kaebajaga töölepingute kaudu seotud juba enne käsunduslepingute sõlmimist ning osutasid paralleelselt ka juhatuse liikme teenust. Maksueelise saamine on ilmne, kuna töölepingust tulenevate ülesannete täitmise eest saadud tasu maksmisel tuleb riigieelarvesse tasuda nii sotsiaalmaks, tulumaks kui ka töötuskindlustusmaksed. Samuti tekkis kaebajal käsunduslepingute raames esitatud arvetelt alusetu sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalus. Juhatus pidi maksukoormuse suuruse muutust selgelt tajuma, seega pidi kaebaja käitumine maksueelise saamisel olema tahtlik. Olukorras, kus konsultatsiooniteenuse osutamine oli näilik, pole õigustatud ka sisendkäibemaksu mahaarvamine. Tegelikkuses majanduslikku sisu mitteomavale tehingule ei saa iseenesest majandusliku soorituse kuvandit tekitada pelgalt asjaolu, et tehingu teine pool on (alusetult) riigile käibemaksu üle kandnud või selle teiste nõuetega tasaarvestanud (

§ 105

). Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseadusest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse (KMS) nõudeid eirates (KMS § 38 lg 1). Näiliku tehingu puhul on lepingupoolel jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Asjakohatu on kaebaja tuginemine hüpoteetilisele võimalusele, et maksud tasuvad väidetavalt konsultatsiooniteenust osutanud äriühingud. Maksuhaldurile esitatud dokumentide põhjal ei ole võimalik üheselt leida kinnitust faktile, et füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed on seotud kaebajalt saadud väljamaksetega. Kaebaja poolt makstud tasu laekumisega äriühingute 7

(15)3-12-103 arvelduskontodele on füüsiliste isikute tulu TuMS § 36 lg 1 mõistes realiseerunud. See, kuidas füüsiline isik seda raha kasutab, on tema enda valik – üks väljund on selle paigutamine enda äriühingusse. Seega on kaebaja topeltmaksustamist puudutavad väited asjakohatud. Ei saa rääkida maksude optimeerimisest, kuna seaduslik maksuplaneerimine saab kõne alla tulla üksnes olukorras, kus tehingu vorm vastab tegelikule majanduslikule sisule, ei ole moonutatud ja järgitakse maksuseadusi. Käesoleval juhul viidatud olukorraga tegemist pole. Kolmandate isikute maksumenetlusse kaasamine võiks kõne alla tulla olukorras, kus äriühingule maksude määramine võib mõjutada isikute maksukohustust (Riigikohtu lahendid nr 3-31-58-09 ja 3-3-1-67-09). Maksuhaldur pöördus maksumenetluses kaebaja viidatud isikute poole ning ei leidnud kinnitust, et kaebajale väljaantav haldusakt võiks nende õigusi piirata. Revisjoni alustamisel ei olnud kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Samuti on maksuhaldur seisukohal, et kaebaja on maksude tasumisest tahtlikult kõrvale hoidunud ning maksuotsuses on seda seisukohta piisavalt põhjendatud. Tallinna Halduskohus jättis 15.05.2012 otsusega AS Sirowa Tallinn kaebuse rahuldamata. Maksuotsus on seaduslik ja põhjendatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning selle tühistamiseks puudub alus. Maksuhaldur on oma seisukohti ja järeldusi nõuetekohaselt ja piisavalt põhjendanud, kohus nõustub vastustaja põhjendustega ega pea HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks neid korrata. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja ja SIA Health & Beauty Care Riga vahel 31.12.2004 sõlmitud kokkuleppes määratud laenuintress 3,5% aastas on põhjendamatult madal ning et kaebaja 01.08.2005 sõlmitud konsultatsioonilepingud oma juhatuse liikmetele kuuluvate osaühingutega Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest on näilikud, mille varjus maksis kaebaja enda tegevdirektorile A. H, finantsjuhile K. S ja pearaamatupidajale K. K töötasu eesmärgiga saada maksueelist, hoidudes kõrvale töölepingu alusel tasu maksmisega kaasnevast kohustusest tasuda riigieelarvesse sotsiaal- ja tulumaksu ning töötuskindlustuse ja kogumispensioni makseid, samuti arvata väidetavate konsultatsiooniteenuste eest esitatud arvetel näidatud käibemaksu maha sisendkäibemaksuna. Näiliku tehingu alusel müüjale tasutud käibemaksu osas puudub ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus (Riigikohtu 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, p 21). Kaebaja pole tõendanud, et maksusumma määrati valesti. Maksumaksja tahtlus maksude tasumata jätmisel tuleneb eelkõige maksuotsuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuameti poolt tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest (Riigikohtu 06.11.2001 otsus nr 3-3-1-54-01). Kaebaja tahtlust maksudest kõrvalehoidmisel on maksuhaldur piisavalt põhistanud. Kaebaja topeltmaksustamist puudutavad väited on asjakohatud olukorras, kus tehingute tegelikust majanduslikust sisust tulenevalt oli füüsilistele isikutele töötasu maksjaks kaebaja, kel lasub seetõttu kohustus neilt väljamaksetelt ka vastavad maksud tasuda. Asjakohatu on rääkida hüpoteetilisest võimalusest, et nimetatud maksud tasuvad väidetavalt konsultatsiooniteenust osutanud äriühingud. Alusetu on kaebaja nõudmine, et A. H, K. S ja K. K ning osaühingud Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest tulnuks maksumenetlusse kaasata. Kaebusega saab kohtusse pöörduda üksnes enda õiguse kaitseks. Nimetatud isikud on saanud maksumenetluses omapoolsed seisukohad ja tõendid esitada. Arvestades asja mahtu ja keerukust ning tõendite hankimise vajadust ka Lätist ja Leedust, ei saa maksumenetluse aega pidada ebamõistlikult pikaks. Meelevaldne on kaebaja väide, et 8
(15)3-12-103 tegelikult viidi selle aja jooksul läbi kaks revisjoni. Logiraamatu põhjal ei saa teha järeldusi revisjoni intensiivsuse kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES AS Sirowa Tallinn esitas 14.06.2012 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, leides, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus oluliselt menetlusnõudeid. Apellant jääb kõigi kaebuses ja halduskohtule esitatud väidete juurde, rõhutades täiendavalt järgmist. Maksuhaldur ei ole puudutatuid isikuid menetlusse kaasanud, mistõttu juba üksnes seetõttu on maksuotsus õigusvastane. Riigikohus on järjekindlalt lugenud puudutatud isikute maksumenetlusse kaasamata jätmise selliseks menetluslikuks rikkumiseks, mis toob kaasa vaidlustatud maksuotsuse tühistamise (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-67-09, p 16). Viidatud Riigikohtu otsus oli tehtud käesolevaga asjaga sarnastel asjaoludel. Kummalgi juhul ei tuvastanud maksuhaldur, millises summas olid teenust osutanud ettevõtjad ise vastavatelt väljamaksetelt makse tasunud, määrates makse tervele väljamakstud summale. Samas lahendis ütles Riigikohus, et maksuhalduril tuleb

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuua välja seosed puudutatud isikute maksukohustuste muutumiste vahel ning seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjassepuutuvad isikud menetlusse. Käesoleval juhul tekitas maksuhaldur puudutatud isikute kaasamata jätmisega mitmekordse maksustamise olukorra. Uuritud pole, kas kõnealused kolm äriühingut on kaebajalt saadud teenustasusid oma töötajatele/juhatuse liikmele/osanikule välja maksnud ning kuidas on nende äriühingute väljamakseid ja käivet maksustanud. Arvestatud pole seda, et füüsiliste isikute tulu ei olnud realiseerunud, mis on TuMS §de 2 ja 13 järgi töötasu maksustamise eelduseks. Juhul kui sisendkäibemaksu mahaarvamine konsultatsioonilepingute ümberkvalifitseerimise tulemusena keelatakse, jääks teenuseosutajate poolt juba üle kantud käibemaks riigile, mis rikub käibemaksu neutraalsuse põhimõtet. Kolmeaastane käibedeklaratsioonide parandamise tähtaeg on möödunud ja äriühingud ei saa enam oma käibemaksukohustust korrigeerida. Seega jääb riigi kätte kahekordne käibemaksusumma ja lisaks maksuintress. Neil asjaoludel peab kaebajal säilima võimalus käibemaksu maha arvata, sõltumata sellest, kas maksuhaldur peab tehinguid näilikuks või mitte. Maksuseadust tuleb rakendada kõikide maksumaksjate suhtes ühetaoliselt. Maksuhaldur pole põhjendanud maksude määramise metoodikat. Maksuhalduri valitud maksubaasi arvutamise meetod on suvaline ning maksubaas oleks kindlasti muutunud juhul, kui menetlusse oleks kaasatud puudutatud isikud ja võetud arvesse nende tehinguid ja toiminguid kaebajalt saanud teenustasude osas. Kaebaja pole maksueelist saanud ja vastupidist pole maksuhaldur tõendanud. Kaebajal oli vaja konsultatsiooniteenuseid saada ning selle jaoks arvestati kuluga X, mis oli maksimaalne, lõplik ja ettearvestatav, sisaldades kõiki makse ja muid kaasnevaid kulusid. Kui teenust oleks osutatud töölepingute alusel, sisaldaks X tööjõumakse ja töötaja saaks kätte X miinus maksud. Teenuslepingute puhul arvestasid kaebaja ja äriühingud sellega, et raha lõplikuks kättesaamiseks füüsiliste isikute poolt on vaja mingil etapil teha maksustatavaid väljamakseid ja maksud sisalduvad X-s. Teenuste saamiseks arvestatud kulu suurus pidi jääma samaks, olenemata sellest, millisel kujul oleks kaebajal olnud võimalik teenuseid saada. Äriühingutele tasutud summad sisaldasid äriühingute poolt tasumisele kuuluvaid makse. Kaebaja tasus teenuste eest brutosummas turutingimustel. Kui maksueelise saamine oligi teoreetiliselt võimalik, on tegemist seadusliku maksuplaneerimisega. 9

(15)3-12-103 Teenuslepingud ei olnud näilikud ega varjanud töösuhet. Et tegemist polnud töösuhtega, kinnitavad kõik lepingute osapooled ning ka objektiivselt on selge, et lepingud ei vastanud ei TLS-le ega Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt ettenähtud töölepingu tunnustele. Personali-, juhtimis- või raamatupidamisteenuse sisseost on tavapärane ning töid tehakse sageli ka tellija ruumides, kasutades selleks viimase töövahendeid ja alludes tema töösisekorrale. Isegi kui nõustuda sellega, et kaebaja poolt äriühingutele teenuse eest makstud tasu tuleks ümber kvalifitseerida tasudeks füüsilistele isikutele, pole maksuhaldur põhjendanud, miks ei saa seda tasu käsitleda juhatuse liikme tasuna, millega kaasnev maksukoormus on töölepingu järgse tasuga võrreldes oluliselt väiksem. Maksusummade määramise üldine tähtaeg on aegunud ja kuna maksudest kõrvalehoidumise tahtlust pole tuvastatud, ei ole kuueaastane tähtaeg kohaldatav. Halduskohus pole andnud hinnangut kõigile esitatud tõenditele ega vastanud kõigile kaebaja seisukohtadele, rikkudes sellega HKMS §
  1. Kuna kaebuses toodud väidetele ei vastatud ka maksuotsuses, ei saanud halduskohus tugineda HKMS § 165 lg-le
  2. Kohus jättis vastuseta kaebaja järgmised väited: 1) kaebaja rakendatud intressid vastavad turutingimustele, sest maksuhaldur kasutas oma põhjendustes vale perioodi (andmed laenuintressi määrade kohta pärinesid laenu andmisele eelnenud kuude, mitte laenu andmise perioodi kohta) ja vale valuuta (eurolaen on madalama intressiga) kohta käivat statistikat; laenurisk oli kaebaja jaoks madalam ja kaasarääkimisõigus laenusuhtes suurem, kuna tehing oli kontsernisisene; hoiuse määr oli laenu andmise ajal keskmiselt 2,19 % ning seega 3,5% intress oli kasumlikum, võrreldes raha hoiustamisega kontol või kassas; Riigikohtu praktika kohaselt (lahend nr 3-3-1-22-07 p 21) on mitteseotud osapoolte vahel aktsepteeritav ka 0-intressiga laenuandmine, mistõttu sõltuvalt konkreetsetest laenutingimustest peaks ka seotud osapoolte vahel olema lubatud statistilisest keskmisest erinevad intressimäärad; 2) revisjoniperioodil ei olnud A. H, K. K ja K. S kehtivaid töölepinguid; TLS ei laiene juhatuse liikme lepingu alusel tegutsevatele isikutele; tuvastatud pole alluvussuhet kaebaja ja äriühingute poolt käsundit täitnud isikute vahel ning tõendatud pole, et A. H, K. K ja K. S on kaebaja makstud tasud äriühingutest välja võtnud ja et need tasud olid nende põhiliseks sissetulekuks; 3) rikutud on maksumenetlusse kaasamata jäänud isikute õigusi ja toimunud on mitmekordne maksustamine; 4) konsultatsioonilepingute järgseid teenuseid osutati ja tehingud olid kehtivad; 5)

§ 83

järgi maksustamine on alusetu ja eesmärgipäratu; e) arvestatud pole lepinguvabaduse põhimõttega; 6) sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamise eeldused pole täidetud; 7) väidetava töötasu ja palgamaksude suuruse arvutamise metoodikat pole põhjendatud. Samuti märgib kaebaja, et maksuhalduri tõendid koosnevad enamasti maksumenetluses erinevatelt isikutelt võetud selgitustest. Selgitused, millele maksuhaldur enim tugineb, on võetud isikutelt, keda ei saa usaldusväärseteks pidada (kaebaja endised juhatuse liikmed/töötajad). Kuna maksuotsust pole nõuetekohaselt põhjendatud, pole maksu valesti määramise tõendamiskoormis kaebajale üle läinud. Maksu- ja Tolliamet palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata Vastustaja jäi maksuotsuses ja halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, märkides apellatsioonkaebusega seonduvalt järgmist. Kuna maksuhaldur tuvastas, et konsultatsioonilepingute alusel majanduslikku sooritust ei toimunud, ei saanud teenuste eest tasutud hind olla turutingimustel ja vastavuses teenuste sisu ja mahuga. Halduskohtusse saab pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks ning kaebaja pole näidanud, kuidas K. S, K. K, A. H ning osaühingute Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest menetluse kaasamata jätmine kaebaja suhtes tehtud otsust mõjutas. Kaebaja nimetatud isikute menetlusse kaasamata jätmine ei toonud kaasa ebaõige maksuotsuse tege10

(15)3-12-103 mist ja see väidetud rikkumine maksuotsuse tühistamist ei tingi (HMS § 58). Tegemist pole ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-67-09 käsitletuga sarnaste asjaoludega. Käesoleval juhul on maksuhaldur kolmandate isikutega suhelnud ning neid käimasolevast maksumenetlusest, selle sisust ja võimalikest tulemustest informeerinud. Käsunduslepingute töölepinguteks ümberkvalifitseerimine ja sellest tulenev maksukohustuste korrigeerimine ei mõjuta füüsiliste isikute ega nendega seotud äriühingute maksukohustusi negatiivselt ega pane füüsilistele isikutele deklareeritud ja tasutud maksude tagasiulatuvat ümberarvestamise kohustust. Maksuhaldur möönab, et käesolevas asjas maksunõude esitamine toob lisaks AS-le Sirowa Tallinn kaasa maksumuudatuse kõigi puudutatud isikute osas. Nö tagasiulatuv deklareerimiskohustus korrigeeritakse maksuotsusega ning tasumise kohustus realiseerub maksuotsuse täitmisega. Sellise korrigeerimise tulemusena säilib äriühingutest teenuse osutajatel õigus tühistada väljastatud arve ning neil tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Töötajate olukord materiaalses mõttes paraneb ning nende maksude arvestamise ja tasumise õigsust ei ole vaja eraldi tuvastada, kuna kaebaja kontrolli tulemusel korrigeeritakse seda automaatselt. Samas on maksuhaldur arvestanud asjaoluga, et kaebaja maksukohustuse korrigeerimisel võib olla puutumus TuMS § 44 lg-st 1 tuleneva residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooniga. Kuna maksustamisperioodi (2007. a) tulude kohta esitatava tuludeklaratsiooni muutusega ei kaasne tasumiskohustust, oleks maksuhalduri poolt maksusumma määramine deklaratsiooni parandamiseks eesmärgipäratu. Maksuhaldur hindab tõendid kogumis ning isiku tahtluse ja sooritatud tehingute tegeliku sisu väljaselgitamisel võib osutuda vajalikuks ka maksustamisperioodile eelnenu või järgnenu uurimine. See on oluline ka uurimiskohustuse täitmiseks. Halduskohus ei pea apellandi iga põhistamata väitega mittenõustumist eraldi põhjendama. Halduskohus pole pidanud vajalikuks asja materjalide mahtu arvestades koormata kohtuotsust maksuotsuses ja vastustaja seletustes väljendatuga ega pole otsuses peatunud väidetel, mis pole asja lahendamiseks otsustava tähtsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ilmselge on, et turumajanduse reeglitest lähtuvad äriühingud soovivad teenida võimalikult suurt tulu, mistõttu tehingud sõlmitakse turuhinnas. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluses maksuotsuses viidatud laenutehingu pooled AS Sirowa Tallinn ja äriühing SIA Sirowa Grupp on seotud isikud TuMS § 8 tähenduses. TuMS § 50 lg-st 4 tuleneb, et kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest, võib maksuhaldur tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud; sama paragrahvi lg 5 järgi tulumaksuga maksustatakse tulu, mille maksumaksja oleks saanud, või kulu, mis oleks maksumaksjal jäänud kandmata. Seega viidatud sätted annavad maksuhaldurile õiguse korrigeerida siirdehindasid, kui need erinevad turuväärtusest. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga ja esimese astme kohtuga, et emaettevõttele laenu andmisel kaebaja rakendatud intressimäär 3,5% ei vastanud turutingimustele, kuna Eesti Panga andmeil oli lepingu sõlmimise ajal (31.12.2004) kroonides äriühingutele väljastatavate laenude keskmine intressimäär 4,91%. Väites, et Eesti Panga statistikale ei oleks saanud maksuhaldur tugineda, ei ole kaebaja näidanud, millisest allikast saadud andmed oleksid olnud asjakohasemad ja usaldusväärsemad. Asjasse puutumatu on kaebaja väide, et raha laenamine emaettevõttele on talle raha pangakontol hoiustamisest kasumlikum olnud. Pangahoiuse intressid ja laenuintressid ei ole võrreldavad väärtused. Samuti nähtub asja materjalidest, et emaettevõttele laenati mitte kaebaja pangakontol olevaid vahendeid, vaid 31.12.2004 sõlmiti kok11
(15)3-12-103 kulepe nõude asendamisest laenuga ning kõnealuse rahasumma näol oli faktiliselt tegemist 01.02.2000 sõlmitud koostöölepingu alusel kaebaja poolt kauba eest juba varem tehtud ettemaksetega. Maksumenetluses antud selgitustest nähtuvalt on intressimäära turuhinnale vastavuse määramisel kaebaja ka ise kasutanud Eesti Panga statistikat, märkides, et statistika järgi oli laenuprotsent 4,91%, pikaajaliste laenude puhul veel väiksem (4,4%-4,5%), millest kaebaja lahutas riskimarginaali umbes 1%. Maksuotsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud, miks kaebaja väidetud riskimarginaali võrra keskmise intressimäära vähendamine pole põhjendatud ning miks maksuhaldur on seisukohal, et kaebaja poleks andnud laenu samade tingimustega kolmandatele osapooltele. Kaebuses ega apellatsioonkaebuses pole kaebaja maksuhalduri sellekohaseid järeldusi kummutanud. Põhjendatud pole kaebaja etteheide, et laenuintresside väljatoomisel võttis maksuhaldur aluseks vale perioodi ja vale valuuta. Nagu eespool märgitud, sõlmiti kõnealune laenuleping 31.12.
  1. Haldusasja materjalide juurde on võetud väljavõtted Eesti Panga kodulehekülgedelt, milles on perioodi 31.01.2004 kuni 31.12.2004 kohta kajastatud kroonilaenude intressimäärad nii kliendigruppide kui ka majandussektorite lõikes. Viidatud Eesti Panga statistika kohaselt olid äriühingute pikaajaliste laenude intressid aastal 2004 vahemikus 5,62% (veebruaris) ja 4,55% (augustis) ning seisuga 31.12.2004 oli intressimäär 4,91%; kuni 10-aastase laenu intress oli
  2. a vahemikus 5,36 % (aprillis) ja 4,53% (detsembris). Majandussektorite lõikes oli
  3. aastal pikaajaliste laenude intressi määr kõige kõrgem juunis tööstuses (6,43%) ja kõige madalam augustis ehituses (2,96%); novembris olid intressimäärad vahemikus 3,81% (tööstuses) ja 5,06% (kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindus) ning seisuga 31.12.2004 olid intressimäärad vahemikus 4,67% (kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindus) ja 5,53 (teised riigi-, sotsiaal- ja isikuteeninduse liigid). Väites kohtumenetluses, et eurodes antud laenudel olid teistsugused ja kroonilaenudest madalamad intressimäärad, pole kaebaja seda väidet kinnitavat tõendit esitanud ega sellisele tõendile ka viidanud. Kaebaja väidab, et maksu määramine on aegunud ja sisuliselt oli tegemist kahe revisjoniga. Ringkonnakohus seda arvamust ei jaga. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Laenuintresside osas oli maksudeklaratsiooni esitamise tähtaeg 10.01.2008 ning maksu määramise üldine kolmeaastane tähtaeg (

§ 98lg 1) oleks aegunud 10.01.2011.

Revisjon algas 21.04.2009, maksuotsus tehti 15.12.2011 ja see toimetati kaebajale kätte 04.01.2012. Alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani oli maksusumma määramise aegumine peatunud (

§ 99lg 1 p 3).

Kuigi revisjon kestis üle kahe ja poole aasta, ei saa ringkonnakohtu hinnangul kontrolli mahtu ja ulatust (kontrolliperiood oli üks aasta ning kontrolliti mitte üksnes laenuintressidega seonduvat, vaid ka käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmakse ja kogumispensionide maksete arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust) arvestades selle kestust käesoleval juhul ebamõistlikult pikaks pidada. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et maksumenetluses tuli pöörduda mitte üksnes Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus asuvate äriühingute poole ning sealt vastuste saamine ja materjalide tõlkimine võttis aega, samuti pikendas maksuhaldur järelpärimistele/eriarvamusele vastamise tähtaegu. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja halduskohtuga, et ainuüksi logiraamatu põhjal ei saa teha järeldusi revisjoni intensiivsuse kohta ega väita, et perioodil detsember 2009 kuni märts 2010 ühtegi revisjoniga seonduvat toimingut ei tehtud, ning meelevaldne on kaebaja väide, et aprillis 2009 alustatud revisjon lõppes detsembris 2009 ja märtsis 2010 alustati uue revisjoniga. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata osas, millega kohus jättis maksuotsuse muutmata seotud isikutelt saadud laenuintresside maksustamist puudutavalt. 12

(15)3-12-103 Lisaks laenuintresside maksustamisele määras maksuhaldur kaebajale tasumiseks käibemaksu, füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakseid ja kogumispensionimakseid kokku 168 513,60 eurot, kuna maksuhalduri seisukoha järgi AS Sirowa Tallinn ei ole ostnud osaühingutelt Viggen Consulting, Kervest Kaubanduse ja Landon Invest konsultatsiooniteenuseid, vaid kasutas viidatud äriühingutega sõlmitud lepinguid ja nende poolt esitatud konsultatsiooniteenuste arveid varjamaks tehingute tegelikku sisu, ehk oma juhatuse liikmetele A. H, K. Sle ja K. K töötasude maksmist. Seega kvalifitseeris maksuhaldur äriühingute vahelised käsundussuhted ümber kaebaja ja tema juhatuse liikmete vahelisteks töösuheteks ning lähtus väidetava töötasu ja palgamaksude suuruse määramisel järgmisest metoodikast – kaebaja poolt viidatud äriühingutele tasutud arvetel märgitud teenuse maksumust vähendati käibemaksu võrra ning järelejäänud summat käsitleti kui A. H, K. S ja K. Keskküla poolt kätte saadud neto töötasu, millele tuleb lisada sotsiaalmaksu, kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid ning millest tuleb kinni pidada tulumaks. Kuigi vaidluse all ei olnud, et K. K on saanud töötasu Landon Invest OÜ-st ja Viggen Consulting OÜ maksis A. Hle kui omanikule dividende ning vastavatelt väljamaksetelt olid äriühingud makse maksnud, ei võtnud maksuhaldur neid väljamakseid kaebaja maksustamisel arvesse põhjendusega, et ei ole võimalik tuvastada, kui suur osa Landon Invest OÜ poolt K. Kle makstud töötasust moodustasid AS-le Sirowa Tallinn osutatud teenused ning Viggen Consulting OÜ kasum tekkis mitte ainult AS-le Sirowa Tallinn esitatud müügiarvetest, vaid tal oli ka muid müüdavate teenuste tulusid. Vaidlust ei ole ka selle üle, et äriühingud on kaebajale esitatud arvetel märgitud ja kaebaja poolt sisendkäibemaksuna mahaarvatud käibemaksu riigile tasunud. Kaebaja hinnangul võib vaidlusalune maksuotsus mõjutada viidatud äriühingute ja füüsiliste isikute maksukohustust, mistõttu oleks tulnud nad menetlusosalistena maksumenetlusse kaasata vältimaks mitmekordset maksustamist ja tagamaks nende ärakuulamisõiguse. Selles osas nõustub ringkonnakohus kaebajaga. Maksumenetluse võimalikud menetlusosalised on nimetatud

§-s 43, mille p 3 järgi on menetlusosaliseks ka muu isik, kelle õigusi haldusakt või toiming puudutab (kolmas isik). Riigikohus on poolte viidatud lahendites, sh nr 3-3-1-67-09 selgitanud, et kui on olemas oht, et haldusakt võib isiku õigusi või kohustusi puudutada, või kui haldusülesannete hoolsal täitmisel on näha, et haldusakt võib piirata isiku õigusi, siis tuleb see isik menetlusse kaasata, vältimaks mitmekordset maksustamist ning tagamaks ärakuulamisõigust kui maksumenetluse ühte tähtsamat õigust. Samuti on Riigikohus öelnud, et maksuhalduril tuleb

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuua välja seosed puudutatud isikute maksukohustuste muutumise vahel ning seda tuleb teha samas menetluses, kaasates asjassepuutuva isiku menetlusse. Käesoleval juhul on kaebaja selgitanud, et kuna kolmeaastane käibedeklaratsioonide parandamise aeg on möödunud, et saa äriühingud oma käibemaksukohustust enam korrigeerida; füüsiliste isikute tulumaksukohustuse suurenemisega kaasneb maksustavast tulust lubatud mahaarvamiste summa muutmine ning neil võivad tekkida ka töölepingust tulenevad nõuded. Vastustaja väide, et äriühingutel on õigus väljastatud arve tühistada ja esitada käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue ning füüsiliste isikute palgatulu suureneb ja nende maksude arvestamise ja tasumise õigsust ei ole vaja eraldi tuvastada, ei ole piisav põhjendus, et jätta isikud, kelle õigusi vaidlusalune maksuotsus piirata võib, maksumenetlusse kaasamata. Riigikohus on selgitanud, et puudutatud isikute kaasamine on vajalik mh põhjusel, et nende nõuded ja õigus deklaratsioonide parandamiseks võivad olla aegunud. Käesoleval juhul määrati kaebajale tasumiseks makse 2007. a maksustamisperioodi eest, mistõttu on deklaratsioonide parandamiseks ette nähtud kolmeaastane tähtaeg möödunud (

§ 89lg 1 ja § 98 lg 1).

Seetõttu väidab kaebaja põhjendatult, et maksuotsusega on juba tekitatud topeltmaksustamine, mida oleks puudutatud isikute maksumenetlusse kaasamise korral olnud võimalik kõrvaldada. Maksuhaldur on oma vastuses apellatsioonkaebusele samuti möönnud, et maksunõude esitamine toob lisaks AS-le Sirowa Tallinn kaasa maksumuudatuse ka kõigi 13

(15)3-12-103 puudutatud isikute osas, sh muutub selle tulemusena nii tulumaksu, sotsiaalmaksu kui ka kohustusliku kogumispensioni maksete arvutuskäik ning maksukohustuste tekkimise ja täitmise aeg. Olukorras, kus maksukohustuslasele tehtav maksuotsus võib kaasa tuua puudutatud isikute maksumuudatused, tuleb Riigikohtu seisukohtadest järelduvalt need puudutatud isikud maksumenetlusse kaasata ning korrigeerida nende maksukohustus samas menetluses. Tähenduseta on seejuures asjaolu, kas puudutatud isikute maksukohustus väheneb või suureneb. Määrav ei ole ka see, kas puudutatud isikute kaasamise tagajärjel oleks tehtud AS-le Sirowa Tallinn samasuguse või teistsuguse sisuga maksuotsus, mistõttu vastustaja viidatud HMS § 58 ei puutu asjasse.

§ 43

lg 3 nimetatud isikute maksumenetlusse kaasamata jätmine on oluline menetlusviga, mis toob kaasa maksuotsuse tühistamise konsultatsioonilepingute ümberkvalifitseerimist ja sellega seonduvate maksude määramist puudutavas osas. Viidatud osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja maksuotsuse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ega kontrolli maksuotsuse õiguspärasust sisuliselt. Apellatsioonkaebuse ja kaebuse osalise rahuldamise tõttu on AS-l Sirowa Tallinn õigus asjas kantud menetluskulude hüvitamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga (HKMS § 108 lg-d 1 ja 2). Vaidlusaluse maksuotsusega määrati kaebajale tasumiseks erinevaid makse kokku summas 170 999,89 eurot. Ringkonnakohus tühistab maksuotsuse 168 513,60 euro määramise kohta ja jätab maksuotsuse muutmata 2 486,29 euro määramise osas. Seega kaebus rahuldatakse 98,5 % ulatuses. Kaebaja on tasunud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 1 917,34 eurot (958,67+958,67), millest tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 98,5 % ehk 1 888,58 eurot. HKMS § 109 lg 1 järgi menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, esitatakse kohtule kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kaebaja esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide järgi on ta teinud kulutusi esindajale ning kandnud sidekulusid esimese astme kohtus kokku 26 249,40 eurot, sh kaebuse koostamiseks ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks tehtud töö eest on tasutud 20 868,12 eurot ning kohtuistungiga seonduva töö eest on tasutud 5 381,28 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja teinud kulutusi esindajale ja kandnud sidekulusid kokku 22 747,56 eurot, sh apellatsioonkaebuse koostamisega ja kohtuistungiks ettevalmistamisega seonduvalt 17 872,08 eurot ning kohtuistungiga seonduva töö eest on tasutud 4 875,48 eurot. Seega taotleb kaebaja sidekulude ja esindaja kulude hüvitamist kahe kohtuastme peale kokku 48 997 eurot (koos käibemaksuga); kulude kandmine on maksekorraldustega tõendatud. Kuna kaebaja enda kinnitusel toimetati vaidlusalune maksuotsus talle kätte 04.01.2012, siis ei saa käesoleva kohtumenetlusega olla seotud advokaadibüroo SORAINEN 31.12.2011 arvel nr 348/11EE märgitud ajavahemikul 15.12.2011-29.12.2011 osutatud teenus ja selle eest tasutud 150,85 eurot. Samuti tuleneb ringkonnakohtu hinnangul HKMS § 109 lg 1 teisest lausest, et pärast istungi lõppu saab taotleda üksnes kohtuistungil osalemisega seotud kulusid. Käesoleval juhul toimus halduskohtu istung 23.04.2012 ning kestis 1 tund ja 45 minutit, ringkonnakohtu istung toimus 29.01.2013 ja kestis 2,2 tundi. Halduskohtule pärast kohtuistungit esitatud 24.04.2012 arve nr 896/12EE järgi on kaebajale teenust osutatud ajavahemikul 20.04.2012-24.04.2012 kokku 32,70 tundi 5 380,08 euro eest, lisaks telefonikulud 1,20 eurot. Viidatud arvega seonduvalt 26.04.2012 esitatud menetluskulude nimekirja järgi sisaldab arve kohtuistungiks ettevalmistamist, suhtlust kliendiga, kohtulahenditega tutvumist, asjaga seonduvaid telefonikõnesid ja kohtuistungil osalemist. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemikul 20.04.2012 - 22.04.2012 osutatud õigusabiteenuse eest kantud 14

(15)3-12-103 menetluskulude hüvitamist oleks pidanud kaebaja taotlema enne asja arutamise lõpetamist halduskohtu 23.04.2012 istungil ning arvestada saaks üksnes kohtuistungil osalemisega (so 1 tund ja 45 minutit) seotud kulu, mille suurust pole kaebaja menetluskulude hüvitamise taotluses ega arvel märkinud. Arvestades, et ringkonnakohtu istungil osalemise (2,2 tundi) kuluks on kaebaja märkinud 855 eurot, saab halduskohtu istungil osalemise kuluks lugeda 800 eurot. Ringkonnakohtule pärast 29.01.2013 istungit esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse ja 30.01.2013 arve nr 63/13EE järgi on kaebajale apellatsioonimenetluses õigusabiteenust osutatud ajavahemikul 22.01.2013 - 29.01.2013 kokku 27,70 tundi, mille eest on tasutud 4 874,16 eurot ja telefonikulu 1,32 eurot, ning kohtuistungil osalemise kulu on 855 eurot. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemikul 22.01.2013-28.01.2013 õigusabiteenuse eest kantud menetluskulude hüvitamist oleks pidanud kaebaja taotlema ja vastavad kuludokumendid esitama ringkonnakohtu istungil 29.01.2013 ning menetluskulude välja mõistmisel saab arvestada üksnes istungil osalemisega seotud kuluga summas 855 eurot. HKMS § 109 lg 6 näeb ette, et kohus mõistab välja vaid vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, milleks vastustaja arvates on käesoleval juhul 6 427,50 eurot. Ringkonnakohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades tuleb kaebaja vajalikuks ja põhjendatuks menetluskuluks (esindaja tasu+sidekulud) lugeda kahe kohtuastme peale kokku 20 000 eurot koos käibemaksuga ning arvestades kaebuse rahuldatud osa (98,5 %) kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele kahe kohtuastme peale kokku 21 588,58 eurot, sh 19 700 eurot esindaja ja sidekulude katteks ning 1 888,58 eurot tasutud riigilõivu katteks. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask Kaire Pikamäe Silvia Truman 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.