Obsah (5)

§ 8§ 116§ 189§ 339§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2013. a Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 8kohaselt kehtib põhimõte, et leping on täitmiseks kohustuslik.

Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et 09.09.2010. a hagejale esitatud pretensiooni näol (tl 19-20) on tegemist ostu-müügilepingu ülesütlemisega. Ostu-müügilepingu rikkumise korral on õiguskaitsevahendiks lepingust taganemine

§ 116

mõttes.

§ 116

lg 1 alusel võib lepingupool lepingust taganeda üksnes juhul, kui teine pool lepingut oluliselt rikub.

§ 116

lg 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Seega ei sõltu lepingust taganemine lepingust taganeda soovivast poolest enesest või tema otsustusest, vaid peab olema toimunud lepingu rikkumine, mis muudab lepingu täitmise jätkamise võimatuks. Hagejapoolne lepingu rikkumine kohtus tõendamist ei leidnud. Leping on suures ulatuses täidetud, mida on pooled ka ise kinnitanud. Hageja kui ka tunnistaja S. B. ütlustest nähtuvalt koosnes istandus 18 reast ja kostja poolt jäi korjamata 3 rida, mis hageja enda poolt ära korjati.

§ 189

lg 1 kohaselt peaks lepingust taganemise täitmiseks lepingupooled tagastama teineteisele lepingu järgi üle antu. Kohus leidis, et arvestades antud lepingu eset, ei ole põhjendatult võimalik tagasitäitmist sooritada. Kostja lepinguline esindaja Grete Lüüs tegi kohtuistungil tasaarvestuse ettepaneku, kuna saadud marju ei ole võimalik tagastada. Tasaarvestuseks on oluline, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus leidis, et antud juhul ei ole kostja näidanud ära oma konkreetset rahalist nõuet hageja vastu, mille osas saaks tasaarvestuse teostada. Eeltoodust tulenevalt oli kohus tuvastanud, et lepingu rikkumist hageja poolt ei toimunud ning seega on leping kehtiv ja mõlemale lepingupoolele täitmiseks kohustuslik. 3 Kohus ei nõustunud kostja väitega selles, et kuna hageja ei ole esitanud kostjale arvet tasumise kohta, siis ei ole maksekohustust tekkinud. Kohus oli seisukohal, et lepingu täitmise kohustus tuleb pooltevahelisest ostu-müügilepingust, mitte arve esitamisest. Hageja kui ka tunnistaja S. B. ütluste kohaselt oli istanduse suuruseks 1 ha, mis koosnes 18-st astelpaju puude reast. Nimetatud asjaolu üle vaidlus puudub. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal jäi korjamata 3 rida ning et hageja teostas lõpu korje ise. Lähtudes kogu põllu mahust, on kohtus leidnud tõendamist, et poolte vahel oli leping täidetud 83,3% ulatuses ja täitmata oli 16,7% ulatuses. Lepingu hinnaks oli 18 500 krooni, millest kostja tasus ettemaksuna 5500 krooni. Lähtuvalt lepingu hinnast oli hageja poolt saamata 3089,50 krooni. Kuna kostja ei ole oma lepingust tulenevat kohustust (maksta hagejale ostetud kauba eest) täitnud, siis sellega on ta rikkunud lepingut ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 633,40 eurot (9910,50 krooni =18 500 – (5500+3089,50). Antud juhul on pooled leppinud kokku ostu-müügilepingu p-s 8.1, et juhul, kui ostja viivitab toodangu eest tasumisega lepingu p-s 8.1 näidatud tingimustel, on müüjal õigus nõuda viivitusintressi 0,06% päevas. Vastavalt lepingu p-le 7.1 lasus kostjal kohustus tasuda 25 päeva jooksul alates toodangu üleandmisest. Viimane korjepäev oli 25.08.

1. a, seega muutus kohustus sissenõutavaks 28.09.
2. a. Kostja ei ole hageja poolt esitatud viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Kuna kohus rahuldas hagi põhinõude osas summas 633,40 eurot, siis kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis seisuga 03.06.
3. a 94,25 eurot (633,40:100x0,06x248). Kostjalt kuulub väljamõistmisele TsMS § 367 alusel täiendav viivis alates 04.06.
4. a 0,06% päevas põhivõlalt 633,40 eurolt kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 1 alusel jättis kohus menetluskuludest 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Ecoberry OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega hagi rahuldati ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on lahendis tuvastamata kostja tasumiskohustuse sissenõutavaks muutumise aeg ja tingimused. Kohus on leidnud, et hageja andis kostjale üle saagi, kuid üleantud kauba kogust ei ole kohus tuvastanud. Poolte vahel on vaidlus selles, mis koguse marja/oksamassi on hageja kostjale üle andnud, tsiviilasjas kogutud sellekohased tõendid on vasturääkivad. Samas on pooled leppinud lepingu punktis 5 alapunktis 5.4.1 kokku, et toodang antakse üle saatelehega, mis omakorda saab aluseks arve esitamisele (vt lepingu punkti 7.1, 7.2 ja 7.39). Käesolevas hagis hageja saatelehte ega arvet esitanud ei ole. Pooled on lepingu punktis 7.2 leppinud kokku, et kostja tasumiskohustus saadud saagi eest tekib (alles) 25 tööpäeva jooksul alates arve(te) väljakirjutamisest või toodangu ülevõtmise kuupäevast (mille kohta pidid pooled koostama üleandmis/vastuvõtmise akti). Hageja on võtnud lepingu punktis 7.3 enesele kohustuse väljastada ostjale arve hiljemalt 01.09.
6. a, mida hageja ei teinud. Ecoberry OÜ kohustus tasuda saadud teadmata koguse marjade/oksamassi eest ei ole muutunud sissenõutavaks. Asjas puuduvad kohtupoolse tuvastuse aluseks olevad asjakohased tõendid (saateleht, üleandmis/vastuvõtmis akt, arve). Sellega on eiratud TSMS § 438 lg 2 norme; 4 2) on lahendis tuvastamata viivise nõude sissenõutavaks muutumise aeg ja tingimused. Apellant leiab, et kostjalt viivise nõudmiseks tulnuks hagejal esmalt täita lepingu punktis 7.2 näidatud tingimused, seejärel saanuks hageja esitada viivise nõude. Seepärast puudub hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Vale on kohtu järeldus, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise arvestusele.
7. Kaja Batško vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) teostas apellant korjet 22.08-23.08.
8. a. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 7.2 kohaselt kohustus apellant toodangu eest tasuma arves nimetatud summa 25 tööpäeva jooksul arve väljakirjutamisest või toodangu ülevõtmise kuupäevast. Apellant alates 24.08.
9. a korjet enam ei teostanud ning vastustaja sai üheselt aru, et apellant on lõpetanud saagi koristuse. Võttes arvesse eeltoodut muutus apellandi kohustus sissenõutavaks 28.09.
10. a; 2) ei anna apellandile vastustaja poolt saatelehe vormistamata jätmine ja arve esitamata jätmine õigust kokkulepitud tasu maksmata jätmiseks. Apellant korjatud saaki ei kaalunud ega dokumenteerinud. Saagi äraviimisel ei teavitanud apellant sellest vastustajat, et pooled oleksid saanud saatelehed vormistada. Apellant ei teavitanud vastustajat saagi transportimisest ning seega ei olnud võimalik vormistada ka saatelehte. Käesolevas vaidluses ei oma tähendust, kui palju apellant eeldas saaki saada või kui palju ta tegelikult sai, sest saagi kaalulises koguses pooled kokku ei leppinud; 3) ei nõustu vastustaja apellandi väitega selles, et apellandil ei tekkinud tasu maksmise kohustust, sest vastustaja ei esitanud arvet. Ostu-müügi lepingu punkti 7.1 kohaselt pidi apellant tasuma arve alusel ettemakse 5 500 krooni. Apellant tasus ettemaksu ilma vastustaja käest arvet saamata. Seega aktsepteeris apellant poolte vahel tegelikult valitsenud olukorda, kus vaatamata kirjalikule lepingule, täitsid pooled lepingut suuliste kokkulepete alusel. 21.09.
11. a esitas vastustaja apellandile võlateatise, milles vastustaja viitab tasumisele kuuluvale summale ja arveldusarve numbrile. Seega ei saa apellant väita, et talle ei ole esitatud tasu maksmise teadet või kohustust, mille eesmärki iseenesest täidab arve; 4) ei takistanud vastustaja saagi koristust. Otsuse põllult lahkuda tegi apellant. Ostu-müügi lepingu punkti 1.2.3 kohaselt pidi apellant saagi koristusel tagama minimaalse põõsaste kahjustamise ja arvestama vastustaja (müüja) omanikuhuviga. See oli ka põhjus, miks vastustaja käis vaatamas kuidas toimub korje. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
13. mai
14. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
15. TsMS § 436 lg 4 teise lause kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Maakohus märkis otsuses, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, et poolte vahel sõlmiti 12.08.2010 müügileping. Ringkonnakohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud lepingul erinevate lepinguliikide tunnused. Muuhulgas on lepingul

§ 339

sätestatud rendisuhte tunnused, kuna lepiti kokku, et ostja koristab vilja oma kuludega konkreetselt põllult lepingus 5 määratud tähtaja jooksul ja tasu määrati põllu suuruse, mitte vilja koguse vm, alusel. Ringkonnakohus aga märgib, et kuna pooled on ühel meelel, et tegemist on müügilepinguga, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust lähtudes müügilepingu regulatsioonist.

1. Lepingu p-de 1.2.
2. ja 7.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et lepingu eseme hind on 18 500 krooni, millest kostja tasus ettemaksuna 5500 krooni. Kostjal on tasumata 13 000 krooni. Hageja edastas kostjale võlgnevuse kohta võlateatise 21.09.
3. a. Apellandi väide, et maakohus ei ole tuvastanud, millal ja mis tingimustel muutus nõue sissenõutavaks, ei ole õige. Maakohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli ostjal kohustus tasuda 25 päeva jooksul, arvates toodangu ülevõtmise päevast. Maakohus tuvastas, et viimane korjepäev oli 25.08.2010 ning luges tasu sissenõutavuse ajaks 28.09.
4. Vastustaja nõustus maakohtu järeldusega, et täitmisnõue muutus sissenõutavaks 28.09.
5. Ringkonnakohus arvestab hageja nõustumusega ning jätab tähelepanuta selle, et kostja enda väitel lahkus ta istandusest koos töölistega 23.08.2010 (lk 47). Maakohus tuvastas õigesti, et kostja lepingust taganemine ei olnud kehtiv, kuna hageja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud. Olukorras, kus kostja lahkus põllult ning ei tasunud ostetud vilja eest, sattus kostja viivitusse ning rikkus lepingut. Hageja valis õiguskaitsevahendiks täitmisnõude. Apellandi väide, et täitmisnõue muutub sissenõutavaks üksnes arve esitamisega, ei ole õige. Lepingu p.7.2 annab tasu maksmise kohustuse tekkimiseks kaks alternatiivset alust – arve esitamine või toodangu ülevõtmine. Ringkonnakohus märgib, et arve ning üleandmis-vastuvõtmisaktide koostamata jätmine ei too kaasa täitmisnõude esitamise lubamatust. Nimetatud asjaolud võivad olla olulised tõendamiskoormise juures. Asjakohane on ka vastustaja väide, et kuna kostja osa lepingus kokkulepitud tasust maksis ilma arveta, siis selle toiminguga muutsid pooled lepingus kokkulepitud tasu sissenõutavaks muutumise korda kooskõlas

§-s 13 sätestatuga.

1. Apellandi väide, et kauba kogus ei nähtu kohtulahendist, on õige. Lepingupooled ei leppinud kokku marjade hinda ega kogust, vaid määratlesid objekti lepingu p-s 2.
2. järgmiselt - astelpaju oksad koos marjadega, millise saagi lõikab ostja müüja põllult oma kuludega. Lepingu p-ti 1.2.1 kohaselt oli saagi kokkuleppeline hind 18 500 kr. Hageja 28.02.
3. a kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt ütles kostja korje teisel päeval, et tema enam korjama ei tule ja et ta jätab 3 rida marju hagejale (lk 67). Seda, et kostja poolt jäi korjamata kolm rida, kinnitas ka tunnistaja S. B. (lk 67 pöördel). Kostja tõendeid selle kohta, mitu rida jäi korjamata, kohtule ei esitanud. Eeltoodut arvestades tuvastas maakohus õigesti, et kostja jättis põllult korjamata 3 rida astelpaju marju ja lõpukorje teostas hageja ise. Maakohus on kolme rea astelpaju marjade väärtuse osas jätnud hageja nõude rahuldamata. Selleks võiks aluse anda

§ 101

lg 3, mille kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Maakohus on tuvastanud, et 3 rea astelpaju marjade väärtus on 3089,50 krooni, s.o 197,45 eurot. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud maakohtu otsuse järeldust vaidlustanud. 10. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta apellandi kanda TsMS § 171 lg 1 kohaselt. 6 TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi