KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Malle Seppik Määruse tegemise aeg ja koht 03.06.2013 Tallinn Tsiviilasja number 2-12-16273 Tsiviilasi Swedbank Liisin

§-s 94 sätestatud intressimääras + 7% aastas) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostjale on pangast vastatud, et kõik on makstud. Hageja ei ole kostjat võlgnevusest teavitanud. Kostjal on väike palk ja tal ei ole võimalust nii palju maksta. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 283, 67 eurot ja viivise (

§-s 94 sätestatud intressimääras + 7% aastas) põhivõlalt alates 22.06.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jäid 1% ulatuses hageja ja 99% ulatuses kostja kanda. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid Denirell OÜ ning kostja 08.09.2008 müügilepingu, millega kostja ostis sülearvuti maksumusega 9999 krooni. Kostja kohustus tasuma intressi 19,9% aastas. Kostja pidi müügihinna tasuma maksegraafiku alusel hagejale kui faktoorile. Müügilepingu üldtingimuste punkti 4.1 kohaselt on faktooril õigus nõuda lepingu maksete täielikku ja tähtaegset tasumist. 29.03.2010 avaldusega on müügileping üles öeldud seoses kostja võlgnevusega. Kostja on müügilepingu sõlmimisega võtnud endale kohustuse ostetud kauba eest tasuda. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud tasumata põhivõla 260, 41 eurot ja intressi 23, 26 eurot. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks need summad hagejale tasunud. Samuti puuduvad tõendid, et pooled oleksid kohtueelselt kokku leppinud, et võlga ei ole. Kostja on ka väitnud, et hageja ei ole teda võlgnevusest teavitanud. Asja materjalidest nähtub, et hageja on saatnud kostjale 2010 märtsis-aprillis tähitud kirja (aadressile Madala 28-28), kuid kostja ei ole seda vastu võtnud. Lisaks ei sõltu võla olemasolu sellest, kas võlga on võlgnikule meelde tuletatud.

§ 108lg.

1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 260, 41 eurot ja intress 23, 26 eurot, kokku 283, 67 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka tähitud kirja saatmise tasu 3, 20 eurot. Müügilepingu üldtingimuste p. 8.2 sätestab, et kui ostja ei täida lepingust tulenevaid kohustust kohaselt ja sellest tulenevalt saadab faktoor ostjale korduva kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta, on faktooril õigus nõuda iga rikkumise korral selle administreerimise, rikkumise kohta teate koostamise ja postitamise eest kulusid kuni 50 krooni. Nimetatud lepingu punktist tuleneb, et hagejal on õigus nõuda selles punktis nimetatud rahasummat juhul, kui ta on saatnud ostjale korduva kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta. Hageja ei ole tõendanud korduva teate saatmist. Hageja on esitanud tõendi, et ta on saatnud ühe teate 2010 märtsis – aprillis. Korduva 2

§ 113

lõikele 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Müügilepingu punktis 6 on lepitud kokku viivisemäraks Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär + 7% aastas.

§ 94lg.

1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Edasine menetlus V K ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lõikega 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg. 2¹ alusel keelduda. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 andnud luba otsuse edasikaebamiseks. See asjaolu, et maakohus märkis kohtuotsuses edasikaebamise korra, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg. 21 tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg. 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v. a. juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. TsMS § 405 lg. 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna hageja rahaline nõue ei ületanud 2000 eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud hagiga TsMS § 405 lg. 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. 3