KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2013.a Tartu Tsiviilasja number 2-11-44131

) §-le 1060 vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Kostja vastutaks looma poolt tekitatud kahju eest juhul, kui oleks tõendatud, et:

1. hagejale on tekitatud kahju;
2. kahju tekitas kostja koer;
3. puuduvad seaduses sätestatud vastutust välistavad asjaolud. Kui nimetatud tingimused on täidetud, vastutab kostja tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst. Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada vastutava isiku tegu kui kahju põhjust ning kostja sellekohane vastuväide ei ole asjakohane.

§ 1060

rakendamiseks piisab, kui koera pidamisele iseloomulik oht on realiseerunud, s.t koer on kellelegi kahju tekitanud. Kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et

1. juulil 2011 kuulus talle sõiduk Mercedes Benz registreerimismärgiga XXX. Kuna maanteeameti peetavasse sõidukite registrisse tehtud omanikukanne ei loo ega tõenda sõiduki omandiõigust, saab omandiõigust tõendada kas kirjaliku müügilepingu või tunnistaja või poole vande all antud ütlustega. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et
2. juulil 2011 jooksis hagejale kuuluva auto ette koer ning sõidukile tekkisid avarii tagajärjel kahjustused. Kohus loeb avarii toimumise tõendatuks asjas esitatud tõenditega – politsei teatisega kohtu päringule, tunnistaja M. A. ütluste ja sõiduki fotodega. Sõidukile ette jooksmist tuleb koera puhul pidada temale iseloomulikuks tegevuseks ja seega on koera pidamisele iseloomulik oht antud juhul realiseerunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja sõidukile tekitas kahju just kostja koer. Tunnistaja M. A. ütlustega on tõendatud, et avariipaiga lähedal asuva talu perenaise sõnul suri tema koer peale avariid. Koer oli lahti. Perenaine esitas isiku kindlaks tegemiseks passi ja tunnistaja pani nime kirja mustandivihikusse ning tööl andmebaasi. Politsei andmebaasi väljavõtte kohaselt on juhtumisega seotud isikud Erkki Kasvandik (isikukood 36904282809) ja Kaie Metsanurk (isikukood 44302242732). Tunnistaja väitel pidi koer kuuluma tunnistajaga rääkinud isiku pojale, kuid

§ 1060tähenduses tuleb loomapidajaks lugeda looma omanikuks mitteolev looma kasvataja.

Kohus luges eeltooduga tõendatuks, et hageja sõidukile tekitas kahju just kostja kui loomapidaja koer. Seaduses ei ole sätestatud looma poolt kahju tekitamisel vastutust välistavaid asjaolusid. Seega vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest

§ 1060alusel.

Hageja on lõplikuks nõude suuruseks esitanud 2250 eurot. Hageja on

§ 132lg 3 alusel soovinud sõiduki parandamise kulude hüvitamist.

Kui sõiduki remondikulud on suuremad kui selle jääkväärtus, on hagejal õigus nõuda üksnes samaväärse asja soetamiseks tehtud kulutusi. Antud juhul on West Car OÜ remondikalkulatsiooniga tõendatud, et remondi maksumus oli 2728.62 eurot. Auto24.ee väljavõtte kohaselt on sama väljalaskeaasta sõidukite hind 25003000 eurot. Samas on pakkumises toodud sõiduki läbisõit 245 000 km, hageja sõiduki läbisõit oli remondikalkulatsiooni ja foto kohaselt 305 058 km. Eeltoodu alusel võib eeldada, et hageja sõiduki turuväärtus oli vähem kui 3000 eurot. Seega ei saa asuda seisukohale, et sõiduki remont oleks olnud võrreldes uue samaväärse sõiduki ostmisega kulukam. Hagejal on õigus nõuda sõiduki parandamise kulu hüvitamist. Hageja kahju suuruseks on 2728.62 eurot. Kuna hageja vähendas kohtuistungil oma nõuet, rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2250 eurot. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas Tartu Maakohtu
2. mai 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi samale maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole hageja tõendanud oma kahju suurust. Kui algselt põhjendas hageja seda remondikalkulatsiooniga (apellant märgib, et hageja esialgne nõue oli 2 750 eurot, kuigi remondikalkulatsioonist tulenev summa oli hoopis 2 728, 62 eurot ehk 21,38 eurot väiksem summa kui hageja esialgne nõue), siis kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet 500 euro võrra, põhjendamata, kuidas on kujunenud nõue suuruses 2 250 eurot; 2) on maakohus jätnud tähelepanuta kostja väite, et on üsna tõenäoline, et sõiduk oli teatud määral vigastatud ka varem ning hageja kasutas toimunud avariid ka varasemate võimalikke vigastuste põhjendamiseks. Kuivõrd deliktilise vastutuse puhul lasub tõendamiskoormis hagejal, siis oleks hageja pidanud tellima ekspertiisi, mis oleks tuvastanud, milline oli sõiduki väärtus enne avariid ja millised vigastused on põhjustatud avariist ning millised mitte; 3) üllatas kohus pooli riskivastutuse sätete kohaldamisega. Hageja ei kvalifitseerinud pooltevahelist õigussuhet.
3. märtsi 2012.a toimunud kohtuistungil ei arutanud kohus pooltega, millisel õiguslikul alusel hageja nõue põhineb. Sellega on kohus rikkunud selgitamiskohutust; 4) on tunnistaja M. A. ütlused vastuolulised – esiteks kirjeldab ta pikalt, mida perenaine talle ütles ning seejärel märgib, et perenaine ei olnudki võimeline midagi rääkima. Kuivõrd kohtuotsus tuginebki suuremas osas üksnes tunnistaja poolt antud ütlustele, siis peaksid need ütlused olema eriti usaldusväärsed ning nendes ei tohiks esineda vastuolusid. Kuivõrd antud juhul on tegemist ilmselt ebausaldusväärse tõendiga, oleks maakohus pidanud selle vastavalt TsMS § 238 lg-le 5 jätma arvestamata; 5) ei ole maakohus õigesti hinnanud portaali www.auto24.ee väljavõtet. Lisatud kuulutuste pinnalt ei selgu, kas tegemist on analoogsete sõidukitega või mitte, seda enam, et kaks kuulutustes toodud sõidukit on automaat- ja üks manuaalkastiga. Lisaks ei selgu kuulutustest ka kõikide sõidukite läbisõidud; 6) rahuldas kohus hageja nõude osaliselt 2 250 euro ulatuses. Kohus jättis menetluskulusid jaotades kohaldamata TsMS § 163 lg
5. E. Kasvandik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus on otsuse p-s 5 põhjendanud kahju summa kujunemist, mistõttu otsus vastab TSMS § 463 lg-le
6. Kohus on leidnud, et vastustaja on soovinud sõiduki parandamise kulude hüvitamist ning tema nõudeõiguse aluseks on

§ 132

lg 3; 2) jätab apellant tähelepanuta, et vastustaja nõue oli esitatud ning tõendamist leidnud oluliselt suuremas summas kui 2250 eurot. Nõude vähendamine on vastustaja õigus; 3) ei ole apellant selgitanud, millel põhinevad ta väited, et sõiduk oli teatud määral vigastatud ka varem. Tegemist on olnud tõendamata, paljasõnalise väitega. Lisaks on apellandi esindaja väljendanud

1. märtsil 2012 kohtuistungil nõusolekut, mis on ka protokollitud, et ta nõus, et kohus ei vaata läbi auto kahjustusi; 4 4) ei saa nõustuda apellandi väitega, et kohus ei ole apellandile võimaliku vastutuse kohaldamise põhimõtteid selgitanud ega juhtinud tähelepanu õigussuhte kvalifikatsioonile. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Antud vaidluse asjaolud olid küllaltki selged ning maakohtu otsuses antud õiguslikku hinnangut ei saa pidada üllatuslikuks. Apellanti esindab jurist, mistõttu ei tohiks õigussuhte kvalifikatsioon olla tema jaoks üllatuslik; 5) on kohus vastavaid tõendeid kogumis õigesti hinnanud, jõudes järeldusele, et apellant vastutab vastutajale tekitatud kahju hüvitamise eest. Asjas ütlusi andnud tunnistaja oli avariipolitseinik, kes käis väljakutsel seoses koerale otsa sõitnud autoga. Tunnistaja vestles isiklikult nii vastustaja kui ka isikuga, kes tunnistas autole ette jooksnud koera omaks. Tunnistaja on kinnitanud, et see isik esitas enda isikut tõendava dokumendina passi ja tunnistaja pani väljakutsega seotud isikute nimed kirja kohapeal mustandivihikusse ja töö juurde minnes politsei andmebaasi. Politsei andmebaasi väljavõtte kohaselt on juhtumisega seotud isikud vastustaja ja apellant. Järelikult on tõendatud, et tegemist on olnud apellandiga, kes on tunnistanud enda seost auto ette jooksnud, seeläbi surma saanud ning autot kahjustanud koeraga; 6) on kohus auto24.ee väljavõtet hinnates arvesse võtnud, et vastustaja sõiduki läbisõit oli suurem, mis annab aluse eeldada, et vastustaja sõiduki turuväärtus oli väiksem kui 3000 eurot. Vastustaja märgib lisaks, et pruugitud sõidukite turuväärtus võibki olla määratav vaid suurusjärguna. Kohus on arvesse võtnud nii remondikalkulatsiooni, auto24.ee väljavõtte, samuti vastustaja auto läbisõidu. Apellant ei ole oma poolt esitanud mitte ühtegi tõendit, mis annaksid teistsuguse turuväärtuse; 7) tulenes vastustaja poolt hagi nõude vähendamine 2250 eurole muuhulgas soovist kompromissi saavutada. Kuna hagi on rahuldatud vastustaja poolt lõppkokkuvõttes nõutud summas, siis on tema hinnangul alus menetluskulude panemiseks apellandi kanda. Apellant ei ole nõustunud kompromissi sõlmima, mistõttu on alus menetluskulude tema kanda panemiseks ka TsMS §163 lg alusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada. Asjas on TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus rahuldab Kaie Metsanurga apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti rahuldanud hagi täielikult, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 2250 eurot. Kolleegium leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja kasuks väljamõistetava hüvitise määra tuleb vähendada ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kahjuhüvitis 50 % ulatuses hagejal tema enda hinnangul tekkinud ja tõendatud kahju määrast, s.o 1125 eurot.
3. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme tunnistaja M. A. ütluste hindamisel. Põhjendatud ei ole apellandi väited selle kohta, nagu oleksid tunnistaja ütlused vastuolulised sellisel määral, mis tingiks tunnistaja ütluste kui tõendi arvestamata jätmise. Tunnistaja ütluste kohaselt oli perenaine (kostja) temaga vesteldes koeraga juhtunu tõttu endast väljas, kuid vaatamata ärritusele suutis perenaine siiski anda ütlusi seoses koeraga. Puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohtu arvates on tunnistaja ütlustega tõendatud vaidlusalune asjaolu, et hageja sõiduk sai kahjustada ja sellega seonduvalt tekkis hagejal varaline kahju seoses otsasõiduga 5 kostjale kuulunud koerale. Maakohus on õigesti osundanud ka

§-le 1060, mille kohaselt tuleb loomapidajaks lugeda ka looma omanikuks mitteolev looma kasvataja. 8. Kuigi tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks arutanud pooltega hageja nõude lõplikku õiguslikku kvalifikatsiooni, s.o riskivastutuse sätete (

§ 1060

) kohaldamist, ei ole see ringkonnakohtu arvates toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist apellandi (kostja) kahjuks. Menetlusõiguse normide rikkumisega kostja kahjuks olnuks tegemist juhul, kui kostja oleks selle tagajärjel jäänud ilma võimalusest tõendada asja lahendamisel olulise tähtsusega asjaolude esinemist või nende puudumist.

§ 1060

ja § 1056 lg 1 koostoimest tulenevalt vastutab loomapidaja teise isiku asjale looma poolt tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst. Seetõttu ei pidanud kostja asjas tõendama oma süü puudumist ning maakohtu poolt vaidlusalusele õigussuhtele antava kvalifikatsiooni menetlusosalistega arutamata jätmine ei toonud iseenesest kaasa kostja (apellandi) jaoks ebasoodsat tagajärge. Apellant ei ole ka apellatsioonimenetluses esitanud niisuguseid väiteid, mis annaksid alust kvalifitseerida pooltevahelist õigussuhet teisiti või jätta

§ 1060koostoimes § 1056 lg-ga 1 kohaldamata.

1. Maakohus on hagejal tekkinud kahju suurust oma otsuse põhjendustes (p 5) hinnanud, lähtudes kohtule esitatud tõenditest. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki korrata. Kolleegium nõustub vastustajaga selles, et hagejal on õigus oma nõuet vähendada sõltumata sellest, kas vähendamise ulatus on mingil viisil tõendatav (põhjendatav) või seostatav tegelikult tekkinud kahju suurusega. Hageja esitas tekkinud kahju suuruse kohta tõendina West Car OÜ remondikalkulatsiooni ning ka portaali Auto24.ee väljavõtte, kuid kostja ei esitanud omalt poolt mingeid tõendeid vastavat tüüpi sõidukite väärtuse kohta ega ka konkreetse sõiduki tegeliku seisundi kohta enne avarii toimumist. Muuhulgas ei esitanud kostja omalt poolt Auto24.ee või muude samalaadsete allikate väljavõtteid vm tõendeid, mille abil saanuks täpsemalt kindlaks teha hageja sõidukiga kõigi näitajate poolest võimalikult lähedase sõiduki väärtust. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei olnud vaidluse esemeks hagejale kuulunud sõiduki avariieelne väärtus, vaid piisas sõiduki ligikaudse väärtuse hindamisest eesmärgiga selgitada välja, kas sõiduki parandamine oleks olnud võrreldes uue samaväärse sõiduki soetamisega kulukam või mitte.
2. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks hagejal tulnud tellida oma sõiduki avariieelse väärtuse tõendamiseks ekspertiis, mille käigus olnuks võimalik eristada eelnevalt olemas olnud ja avariist põhjustatud vigastusi. Soovi korral oli kostjal endal võimalik taotleda asjas ekspertiisi määramist. Maakohus on oma otsuse põhjendustes õigesti märkinud, et hageja kahjunõue põhines

§ 132

lg-l 3 ning hagejal tuli seega tõendada oma sõiduki parandamiseks vajalike kulutuste suurust. Kostja nende kulutuste vajalikkuse ega maksumuse kohta sisulisi vastuväiteid ega asjakohaseid tõendeid ei esitanud.

1. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata asjaolu, et nii hageja kui kostja osalesid
2. juulil 2011.a toimunud liiklusõnnetuses suurema ohu allika valdajatena. Suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutus ehk riskivastutus (

§-s 1056-1060) kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale. Seejuures tuleb hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena

§ 139lg-te 1 ja 2 järgi.

6 12.

§ 139

lg 1 kohaselt vähendatakse juhul, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Eelkõige tuleb liiklusõnnetuse puhul arvesse võtta ka kahjustatud isiku enda liiklusvahendist tulenevat tavapärast liiklusriski. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07 (p 12) märkinud, et niisuguste asjaolude esiletoomise korral, mille kohaselt kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, tuleb kohtul vähendada kahjuhüvitist kostja taotlusest sõltumata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on kahju tekkimine osaliselt tingitud hageja enda tegevusest, kuivõrd ta osales

1. juulil 2011.a toimunud liiklusõnnetuses suurema ohu allika – sõiduauto – valdajana. See tähendab, et vaatamata tekkinud kahju suuruse tõendatusele jääb kahju osaliselt kahjustatud isiku enda kanda, kuna temast endast sõltuvad asjaolud (mootorsõiduki kasutamine) lõid eeldused ja tõenäosuse kahju tekkimiseks.
2. Kolleegium leiab, et tulenevalt kummalegi poolele langevast riski intensiivsusest tuleb tekkinud kahju jätta 50 % ulatuses hageja enda kanda. Ringkonnakohtu arvates tuleb tõenäosust, et mootorsõiduki ja looma kokkupõrkel tekib kahju loomale, pidada sõidukil kahju tekkimise tõenäosusega vähemalt võrdseks. Vastavalt maakohtu poolt tuvastatule põhines hageja nõue sõiduki parandamise kalkulatsioonil ning hageja kahju suuruseks oli 2728,62 eurot. Maakohtu 01.03.2012.a istungi protokollist nähtuvalt luges hageja oma auto reaalseks hinnaks 2750-3000 eurot ning hageja müüs selle remontimata kujul 500 euro eest. Seega tugines hageja lõpliku nõudena kahjusummale 2250 eurot. Kuivõrd hageja vähendas kohtuistungil oma nõuet 2250 euroni, tuleb ringkonnakohtu arvates võtta hageja avaldatud kahjusumma aluseks ka

§ 139lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamisel.

Sellest tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks hüvitisena väljamõistmisele 1125 eurot.

1. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. TsMS § 163 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtu menetluses taotles hageja kostjalt 2250 euro väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi summas 1125 eurot, siis tuleb maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 50 % ulatuses kostja (apellandi) kanda ja 50 % ulatuses hageja (vastustaja) kanda.
2. Ringkonnakohtu andmetel on apellandil maksmata 50 euro suurune osamakse riigilõivust, mis tal tuli Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2012.a määruse kohaselt tasuda hiljemalt
3. detsembriks 2012.a. Ringkonnakohus leiab, et tasumata osamakse summas 50 eurot tuleb apellandilt TsMS § 179 lg 1 alusel riigituludesse välja mõista. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7