← Eesti

3-11-2967/58

Obsah (8)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 215§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2013, Tallinn Haldusasja n

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse 3-11-2967 menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. O B esitas 11.04.2011 Eesti Töötukassale avalduse ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks. Eesti Töötukassa jättis 28.06.2011 otsusega nr 7-8/1161 O. B i taotluse tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 19 lg 4 p 5 alusel rahuldamata, kuna äriplaan on suure riskiga.
  2. O. B esitas 03.11.2011 Eesti Töötukassale uue avalduse ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks summas 4474 eurot, et käivitada IDA-BussiReisid OÜ, mis tegutseks väikebussiga reisijateveoga Narva ja Sillamäe vahelisel liinil.
  3. Eesti Töötukassa jättis 13.12.2011 otsusega nr 7-8/1886 O. B i taotluse TTTS § 19 lg 4 p 5 alusel uuesti rahuldamata, kuna esitatud äriplaan on suure riskiga. Turuanalüüs on puudulik ja seda ei toeta spetsialistide hinnangud. Potentsiaalse turu maht on väiksem, kui potentsiaalsete klientide arv. Puudub kindlus, et taotleja suudab plaanitud eesmärgid saavutada. Äriplaanis puudub teave tegutsemiseks vajalike lubade (sh sõidukikaardi, tegevusloa ja liiniloa) saamise tingimuste kohta. Teenuse kirjeldamiseks esitatud sõidugraafik sisaldab ebatäpsusi, sest samaaegselt on planeeritud nii lõuna kui ka bussisõit liinil. Seega ei ole kindel, kas eesmärke on võimalik saavutada planeeritud tööjõuressursiga. Finantsprognoosides ei kajastu muudatused seoses teenuse hinnale käibemaksu lisamisega. Puudub kindlus, et taotleja on kõik finantsprognoosid läbi mõelnud ja on tõepoolest võimeline pakkuma turul odavaimat hinda. Konkurentsianalüüs on puudustega, kuna selles ei kajastu kõik konkurendid (sh need, kes pakuvad äriplaanis märgitust soodsamat hinda või saavad riiklikku toetust teenuse osutamiseks). Äriplaanis puudub sisuline tegevusplaan turundusmeetmete rakendamiseks ja ebatäpsusi esineb ka koostatud rahavoogude prognoosis.
  4. O B esitas 22.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 13.12.2011 otsuse nr 7-8/1886 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks andma kaebajale ettevõtluse alustamise toetust. Kaebaja läbis viis ettevõtluse alustamiseks vajalikku koolitust, mille eest tasus Eesti Töötukassa. Ärikoolituse raames kaitses O. B 09.07.2010 oma äriplaani komisjoni ees, kuhu kuulusid ka töötukassa ametnikud. Äriplaani suhtes ei ole pretensioone olnud ka ärikoolituse korraldanud MTÜ Töötuse Adaptsioonikeskus spetsialistidel. Ettevõtlusega alustamise ettevalmistusaja kestel oli töötukassa kaebaja äriplaaniga nõus, kuid toetuse andmise otsustamisel muutis ebaprofessionaalselt või pahatahtlikult oma arvamust. Arusaamatu on toetuse andmisest keeldumise põhjendus, et äriplaan on suure riskiga. Kogu äritegevus on seotud suure riskiga, kuid kaebaja äriplaanis on kõik riskid viidud nullini. Töötukassa ei kaota toetuse andmisega midagi, sest ta võib toetuse tagasi nõuda, kui firma ei alusta poole aasta jooksul tööd või kui äritegevus firmas jätkub vähem kui aasta. Pärast Eesti Töötukassa 28.05.2011 otsust esitas O. B vastustajale parandatud äriplaani, kuid töötukassa pretensioonid selle suhtes hoopis suurenesid, mis näitab, et töötukassa ei järgi oma töös õigluse ja sõltumatuse põhimõtteid. Eesti Töötukassa seisukohad kaebaja äriplaani puudulikkuse kohta on ekslikud. Äriplaani turu- ja konkurentsianalüüs, samuti turustusmeetmete ja lubade saamise kirjeldused ning finantsprognoosid on korrektsed. Narva ja Sillamäe vahelisel liinil on sisuliselt vaid üks 2

(9)3-11-2967 monopoolses seisundis olev vedaja, kellest kaebaja kavatseb pakkuda odavamat ja kvaliteetsemat teenust. Erinevalt peakonkurendist sõidaks kaebaja läbi Sillamäe linna, et reisijad saaksid paremini koju. Kaebaja buss on konkurendi omast ökonoomsem ja ökoloogilisem, võttes 35 liitri asemel 10 liitrit kütust 100 km kohta. Pärast ettevõtluse alustamise toetuse saamist ei ole äritegevuse jaoks täiendavat toetust vaja, sest klientide puudust ei ole ette näha. Kulude katmiseks on ühe reisiga tarvis vedada üksnes 3,5 reisijat. Suurema arvu reisijate korral suudab kaebaja kolme aasta jooksul säilitada piletihinna 1,30 eurot (koos käibemaksuga). Sõidukilomeetri tariif on 0,182 eurot. Põhjendus bussiliiniloa mittesaamise kohta on põhjendamatu, kuna ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 40 on täitmiseks, mitte arutamiseks. Esitatud sõidugraafikud on kujundlikud ning need tuleb kooskõlastada Jõhvi Linnavalitsusega. Äriplaan on kirjutatud suure varuga ja riskid on viidud miinimumini. Mitte keegi ei hakka enam kasutama konkurendi teenust, kui olemas on kaebaja pakutav odavam ja kvaliteetsem teenus. Kaebaja tegevusplaan on nii ökonoomne, et kasumi saamiseks ei ole vaja riigi toetust. Turundusplaanis on olemas kõik vajalik potentsiaalsete klientide teavitamiseks: meeldejääv telefoninumber, sõiduplaanid peatustes, reklaam massiteabevahendites, visiitkaardid.
  1. Eesti Töötukassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Ettevõtluskoolitusi ei vii läbi töötukassa, vaid koolitusfirmad. Koolituse läbimine on üldjuhul Eesti Töötukassast ettevõtluse alustamise toetuse taotlemise eelduseks. Kaebaja viidatud komisjon annab hinnangu koolituse läbinud isiku lõputööle, mis peab tõendama, et isik on võimeline iseseisvalt reaalset äriplaani koostama. Koolituskomisjon ei hinda äriplaani sisuliselt, vaid vormiliselt ega anna tegelikku hinnangut äriplaani teostumise realistlikkusele või riskimäärale. Koolituse lõpetamiseks vajaliku näidisäriplaani kaitsmine ei anna kaebajale veel õigust toetuse saamisele. Kaebajale võimaldatud kursuste ning tööharjutuse maksumus ei ole asjassepuutuv. Isikutele võimaldatavate koolituste määr ja maksumus ei ole seotud ettevõtluse alustamise toetuse andmise otsustamisega. Kaebaja äriplaan on paljude puudustega ning sellest tulenevalt ka suure riskiga. Äriplaani puuduste määra (rohkem kui 10) arvestades ei pidanud vastustaja kaebajalt lisaselgituste küsimist põhjendatuks, sest see oleks tähendanud sisuliselt vastustaja poolt äriplaani ümberkirjutamist, mis ei ole Eesti Töötukassa ülesanne (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2011 otsus nr 3-10-2351). Ettevõtluse alustamise toetuse taotluse lahendamine on kaalutlusotsus. Käesoleval juhul otsustati toetust mitte anda, kuna suurte puudustega äriplaan on suure riskiga.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 16.07.2012 otsusega O. B i kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud haldusakt on antud TTTS § 19 lg 4 p 5 alusel, mis näeb ette, et ettevõtluse alustamise toetust ei anta isikule, kelle esitatud äriplaan on suure riskiga. Kaebaja väited koolitusel äriplaani eduka kaitsmise ja koolituste maksumuse kohta on ettevõtluse alustamise toetuse taotluse läbivaatamise menetluses asjassepuutumatud, sest koolituste läbimine ega nende maksumuse kandmine töötukassa poolt ei tekita kaebajale õigustatud ootust toetuse saamiseks. Vastustaja ei ole käesolevas asjas taganud kaebajale haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lgs 2 ja § 40 lg-s 1 sätestatud menetluslikke õigusi, sest ei andnud kaebajale võimalust puuduste kõrvaldamiseks ega küsinud enne haldusakti andmist kaebaja arvamust. HMS § 58 kohaselt ei too nimetatud rikkumised siiski kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist. Olukorras, kus esitatud äriplaan ei sisalda mitte üksikuid konkreetseid vigu, vaid on tervikuna sedavõrd puudulik, et vajab täielikku ümbertöötamist, ei ole vastustajalt paratamatult võimalik nõuda, et puudustele juhitaks tähelepanu väga 3
(9)3-11-2967 üksikasjalikult (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2011 otsus nr 3-10-2351). Sellest võib ka järeldada, et kui taotluse puudused on niivõrd ulatuslikud, et nende kõrvaldamiseks tuleks koostada tervikuna uus äriplaan, ei tule isikule anda eraldi tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, vaid haldusorgan võib jätta taotluse kohe rahuldamata. Kohus nõustus äriplaani puudulikkuse osas haldusaktis tooduga. Äriplaanist ei nähtu, et kaebaja oleks arvestanud kõigi äriplaani edukust mõjutavate teguritega, mistõttu võib selle teostamise riski pidada kõrgeks. Äriplaani järgi on teenust vajavate isikute arv väiksem, kui kaebaja eeldatud klientide arv ning kui arvestada klientide arvu võimalikku varieeruvust nädalapäeviti ja sesoonselt, on kaebaja prognooside täitumine küsitav. Samuti on finantsprognoosides arvestatud küll tööjõumaksudega, kuid puudub teave käibemaksu kohta. Klientide arvu prognoosi korrigeerimine ja piletihinnale käibemaksu lisamine toob aga kaasa äriplaani finantsprognooside põhjaliku muutumise. Portaali bussireisid.ee andmetel pakuvad Narva ja Sillamäe vahel reisijateveo teenust neli bussifirmat ning päevas toimub üle 50 reisi. Äriplaanist ei nähtu, et selle koostamisel oleks arvestatud niigi suhteliselt tiheda konkurentsiolukorraga, ning pole selge, miks peaksid kliendid eelistama kaebaja pakutavat teenust konkurentide teenusele (lisaks keskkonnasäästlikkusele). Samast portaalist nähtub, et konkurentide hind ei ole kaebaja pakutavast hinnast oluliselt kõrgem, ületades viimast vaid 20-30 sendi võrra. Kui kaebaja plaanib piletihinnale lisada käibemaksu, võib tema pakutav piletihind osutuda konkurentide omast kõrgemaks. Ettevõtluse alustamise toetuse andmine peab olema põhjendatud ning vastustajal on kohustus käia töötukassa varadega ümber otstarbekalt. Kuigi vastustajal on TTTS § 19 lg 8 alustel võimalik toetus tagasi nõuda, võib see osutuda toetussumma ärakulutamise korral võimatuks, kui isikul puuduvad toetuse tagastamiseks vahendid. Seega oleks suure riskiga äriplaani teostamiseks toetuse andmine vastuolus töötukassa vahendite säästliku ja sihipärase kasutamise kohustusega, sõltumata toetuse tagasinõudmise võimalustest. Kaebus jääb rahuldamata, kuna kaebaja äriplaanis esinevad puudused (eelkõige turuanalüüsi ja finantsprognooside osas) on niivõrd ulatuslikud, et seavad äriplaani teostamise võimalikkuse tõsise kahtluse alla ning äriplaan on seetõttu suure riskiga. Nende puuduste kõrvaldamiseks on ilmselt vajalik äriplaan põhjalikult ümber töötada ning seetõttu oli põhjendatud ka esitatud taotluse rahuldamata jätmine ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. O B palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus rikkus menetlusnorme, keelates kaebajal kohtuistungil esitada vastustajale küsimusi, et asjas tõde jalule seada ja oma nõudeid täpsustada. TTTS § 9 lg 6 kohaselt osutab töötukassa töötule tööturuteenuseid ja muud töölesaamiseks vajalikku abi, sh tellib tööturukoolitusi (TTTS § 13 lg-d 2, 3). Reisijate veoga tegelemiseks on vaja läbida spetsiaalne koolitus (veoste vedamise koolitus ja ohtlike veoste vedamise koolitus), mida Eesti Töötukassa O. B ile ei võimaldanud, kuid ilma selleta ei saa ta soovitud ettevõtlusega tegeleda. Apellant pöördus seepeale kaebusega peaministri poole ning pea- ja sotsiaalminister kohustasid töötukassat võimaldama talle vajaliku koolituse läbimist, mille apellant ka läbis. Samuti oli apellandil tarvis autoveoseaduse § 5 lg-st 2 ja § 7 lg-st 3 tulenevalt läbida reisijate vedamise eest vastutava isiku koolitus, mida Eesti Töötukassa talle samuti ei võimaldanud, kohustades O. B it tema tahte vastaselt läbima täiesti ebavajalikku tööharjutuse koolitust. Seekord pöördus O. B 08.03.2011 kaebusega Tartu Halduskohtusse (haldusasi nr 3-10-2957) 4
(9)3-11-2967 ning pärast kaebuse esitamist võttis töötukassa apellandi kohe tööharjutuse koolituselt maha ja suunas ta reisijate vedamise eest vastutava isiku koolitusele. Sellest tekib küsimus, kas ka Eesti Töötukassa poolt O. B i äriplaani läbivaatamist saab üldse pidada objektiivseks. Halduskohus nõustus Eesti Töötukassa 13.12.2011 otsusega nr 7-8/1886, kuid kohtuotsuse põhjendused on täielikult põhjendamatud. Narva ja Sillamäe vahelisel liinil on ainult üks monopoolses seisundis olev vedaja, kes ei hoolitse elanikele pakutava teenuse kvaliteedi eest. Elanikud kasutavad tema teenust, sest neil puudub valikuvõimalus (pole konkurentsi). Apellandi poolt pakutav teenus on peakonkurendi (AS SEBE) omast kõrgema kvaliteediga ja samas kõige madalama piletihinnaga (1,30 eurot), mistõttu elanikud eelistavad just apellandi teenust (vt äriplaani lk 14). Peakonkurent (AS SEBE) ei sõida läbi Sillamäe linna, vaid tõstab reisijad maha linna ees bussijaamas, kust sõitjad peavad veel iseseisvalt koju jõudma (üldjuhul mitu kilomeetrit jalgsi, seejuures pagasi ja väikeste lastega). Teiste firmade teenuseid (MK Autobuss AS, AS Taisto Bussid) kasutavad elanikud väga harva (ainult äärmisel juhul) ja seda eelkõige kõrge piletihinna pärast (2,20 eurot, samal ajal kui AS SEBE piletihind on 1,47 eurot). Samuti sõidavad nimetatud bussid Narva-Tallinn, Narva-Pärnu ja Narva-Tartu liinidel ega sõida linnasisestel liinidel, peatudes seetõttu ainult jaamas, mis on tavalistele inimestele väga ebamugav. Apellant kasutaks konkurendi omaga võrreldes ökoloogiliselt puhtamaid sõidukeid, kulutades 3,5 korda vähem kütust (16 istekohaga buss kulutab kütust 10 liitrit 100 km kohta, aga sellel liinil praegu kasutatavad bussid kulutavad kütust 35 liitrit 100 km kohta) ning saastades seega oluliselt vähem ka keskkonda (sh on väiksem tervisele ja keskkonnale ohtlike heitgaaside hulk ning mürareostus). Kuna töötukassa annab ettevõtluse alustamiseks vähe raha, on esialgu kasutusel ainult üks buss. Kui reisijatel on võimalik kasutada apellandi pakutavat odavamat ja kvaliteetsemat teenust, siis ei kasuta konkurentide teenust enam mitte keegi ja klientide puudust ei teki. Äriplaanis on arvutused tehtud ainult reisijate reaalkogust (208 reisijat päevas) arvestades, jättes kõrvale võimalikud inimesed
(22), kes teenust erinevatel põhjustel ei kasuta (nt ei tea sõiduplaani, hilinevad, kasutavad konkurendi teenust vms). Apellandi äriplaan on koostatud suure kindlusvaruga ning tegevus oleks kasumlik juba esimesel aastal, sisuliselt on riskid viidud nulliks ja mingit riigipoolset toetust ettevõte pärast äri alustamist ei vaja, sest juba ainuüksi kütuse pealt hoitakse konkurentidega võrreldes kokku 34 544 eurot aastas (vt äriplaani lk 20 – esimesel aastal kasum 2619 eurot, teisel aastal 24 332 eurot ja kolmandal aastal 46 043 eurot). Apellant suudab hoida piletihinna 1,30 euro (sh käibemaks 0,22 eurot) peal kolme aasta jooksul, kusjuures ühe reisiga peab omahinna tasateenimiseks vedama ainult 3,5 reisijat (vt äriplaani lk 15). Kui eeldada 230 reisijat päevas, nagu on arvanud halduskohus, siis äriplaani kindlusvaru kasvab veelgi. Terve mõistuse vastane on väita, et äriplaanis esinevad suured riskid ning nõuda selle alusel puuduste kõrvaldamist. Apellandi ettevõtte käivitamine võtab aega kolm kuud (30 päeva Narva Linnavalitsusest litsentsi saamiseks ning 60 päeva liiniteenindusloa ja sõidukikaardi saamiseks Jõhvi Linnavalitsuselt), mis on kooskõlas töötukassa poolt esitatava kuue kuu nõudega (sh on kolmekuuline kindlusvaru). Halduskohtu poolt viidatud eksimused esitatud sõidugraafikus ei mõjuta äriplaanis toodud arvutusi. Sõidugraafik on üksnes näitlik ja tuleb veel kinnitada Jõhvi Linnavalitsuses. Narva ja Sillamäe vaheline kaugus on 25 km ning elanikkondi seovad nii töö, puhkus kui ka õppimine. Sillamäel elab ca 15 350 inimest, kellest umbes 90% omavad viisavaba pääsu Venemaale (ca 50% on Vene Föderatsiooni kodanikud). Suur osa elanikkonnast on väiksema sissetulekuga ja vajavad küsitluste tulemustel odavamat ühistransporti, et minna Narvast edasi Venemaale ostma odavat alkoholi, tubakat ja toitu. Töötutest ja pensionäridest (kokku umbes 2000 inimest) 40% käib Narvas üks kord nädalas ning 15% kaks või rohkem korda nädalas. Aastaaeg reisijate arvu ei mõjuta. Turundusplaani on lülitatud kõik, mis on vajalik teenuse 5
(9)3-11-2967 potentsiaalsete klientideni viimiseks. Samasuguseid meetmeid kasutab ka peakonkurent. Turundusmeetmete kompleks sisaldab: kergesti meeldejääva telefoninumbri (XXXXX) kasutamine, sõidugraafiku asetus peatustes ja igas peatuses sõiduplaani olemasolu, iganädalane reklaam massiteabevahendites (Narva internetiportaal XXXXX, ajalehed „Gorod“, „Kreenholmi prospekt“, „Sillamäe teataja“ ja teised linna väljaanded), visiitkaartide (koos bussi sõidugraafikuga) valmistamine ja levimine reisijatele (kaart igale sõitjale). Apellandi turundus on parim, sest mitte ükski konkurent ei levita reisijatele visiitkaarte busside sõiduplaaniga.
  1. Eesti Töötukassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus koosneb peamiselt O. B i poolt halduskohtule esitatud kaebuse sisulises kordamises, mille osas on vastustaja oma põhiväited esitanud juba esimese astme kohtus ega pea vajalikuks neid üle korrata. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud mitte ühtegi õigusnormi, mida halduskohus oleks otsuses ebaõigesti kohaldanud või rikkunud või millist asjaolu ei ole kohus piisavalt tuvastanud. Halduskohus ei keelanud O. B il kohtuistungil küsimusi esitada, vaid lükkas üksnes tagasi kaebaja need küsimused, mis olid selgelt asjassepuutumatud (nt küsimus Eesti Töötukassa missiooni kohta töötuse vastu võitlemisel või küsimus, miks sundis Eesti Töötukassa kaebajat pöörduma peaministri ja Tartu Halduskohtu poole). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  3. TTTS § 9 lg 1 p 9 kohaselt on üheks tööturuteenuse liigiks ettevõtluse alustamise toetus. TTTS § 19 lg 9 alusel sätestas
  4. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 1, et ettevõtluse alustamise toetuse ülemmäär
  5. aastal on 4474 eurot. Samas suuruses toetuse ülemmäär on kehtestatud ka
  6. aastaks (
  7. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 1). Ettevõtluse alustamise toetuse mitteandmise alused on toodud TTTS § 19 lg-s 4, mille p 5 näeb ette, et ettevõtluse alustamise toetust ei anta isikule, kelle esitatud äriplaan on suure riskiga. TTTS § 19 lg 8 p-de 1 ja 2 kohaselt tagastab ettevõtluse alustamise toetuse saaja toetuse täies ulatuses muu hulgas juhul, kui äriplaanis ettenähtud majandustegevus ei ole alanud kuue kuu möödumisel raha pangakontole ülekandmise päevast või äriplaanis kavandatud majandustegevus lõpeb enne ühe aasta möödumist raha pangakontole ülekandmise päevast (v.a kui majandustegevus ei ole alanud või on lõppenud mõjuval põhjusel). Käesoleval juhul jättis Eesti Töötukassa 13.12.2011 otsusega O. B i taotluse ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks rahuldamata TTTS § 19 lg 4 p 5 alusel tema esitatud äriplaani suure riski tõttu, mida põhjendati viidetega äriplaanis sisalduvatele järgmistele puudustele: 1) turuanalüüsi puudulikkus; 2) teabe puudumine vajalike lubade saamise tingimuste kohta; 3) ebatäpne teenuse kirjeldus ja ebaselge ressursiprognoos; 4) finantsprognoosi puudulikkus; 5) konkurentsianalüüsi puudulikkus; 6) turundusmeetmete rakendamise tegevusplaani puudumine; 7) ebatäpsused rahavoogude prognoosis. 6
(9)3-11-2967
  1. Vastustaja ja halduskohus on käesolevas asjas viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2011 otsusele nr 3-10-2351, mille p-s 15 leidis ringkonnakohus, et olukorras, kus ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks esitatud äriplaan ei sisalda mitte üksikuid konkreetseid vigu, vaid on tervikuna sedavõrd puudulik, et vajab täielikku ümbertöötamist, ei ole Eesti Töötukassalt paratamatult võimalik nõuda, et puudustele juhitaks tähelepanu väga üksikasjalikult. Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal, kuigi peab vajalikuks rõhutada, et äriplaanis sisalduvatele puudustele tähelepanu juhtimisel tuleb need siiski välja tuua piisavalt täpselt, et taotlejal oleks võimalik nende alusel oma äriplaanis sisalduvaid vigu mõista ja neid võimaluse korral parandada. Seda mõistagi eeldusel, et esitatud äriplaan on ka ise piisavalt täpne ja põhjalik, võimaldamaks konkretiseeritud etteheidete tegemist. Äriplaani puudustele tähelepanu juhtimise kohustus ei nõua samas töötukassalt taotleja äriplaani sisulist ümbertegemist ega selleks üksikasjalike näpunäidete esitamist. Äriplaani puuduste kõrvaldamine on siiski taotleja enda ülesanne. Ringkonnakohus peab võimalikuks nõustuda ka halduskohtu seisukohaga, et olukorras, kus ettevõtluse alustamise toetuse saamiseks TTTS § 19 lg 2 p 2 alusel esitatud äriplaani sisulised puudused on sedavõrd suured, et töötukassa ei pea selle alusel toetuse andmist üldse võimalikuks (s.o puudused ei ole pelgalt äriplaani täpsustamisega kõrvaldatavad, vaid toetuse saamiseks tuleks koostada tervikuna uus äriplaan), võib haldusorgan jätta taotluse TTTS § 19 lg 4 p 5 alusel rahuldamata ilma HMS § 15 lg 2 alusel taotlejale eelnevalt puuduste kõrvaldamiseks tähtaega määramata. Seda põhjusel, et kui taotluse (äriplaani) puudused ei ole kõrvaldatavad, siis poleks nende kõrvaldamise nõue eesmärgipärane.
  2. Halduskohus on otsuses õigesti märkinud, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et O. B on vaidlusaluse äriplaani edukalt kaitsnud töötukassa vahenditest finantseeritud ettevõtluskoolituse lõputööna, sest Eesti Töötukassal tuleb TTTS § 19 lg 3 kohaselt otsustada ettevõtluse alustamise toetuse andmine kooskõlastatult töötu elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse ning Maksu- ja Tolliameti esindajaga, arvestades seejuures TTTS § 19 lg-s 4 toodud piirangutega. Töötukassa ei hinda seejuures mitte äriplaani koostamise oskust, vaid äriplaani sisulist realiseeritavust. Kuivõrd töötukassal on kohustus kasutada toetuste andmiseks ettenähtud vahendeid säästlikult ja sihipäraselt, sõltumata TTTS § 19 lg-s 8 ja § 41 lg-s 1 sätestatud toetuse tagasinõudmise võimalusest (mille rakendamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku usaldusega toetuse andmise haldusakti kehtima jäämise suhtes – HMS § 67), siis ei olnud vastustajal TTTS § 19 lg 4 p-st 5 tulenevalt võimalik taotlust rahuldada, kui ta samas tuvastas, et esitatud äriplaan on suure riskiga. Lõpliku hinnangu äriplaani riskidele peab andma taotlust lahendav töötukassa, kellel lasub vastutus tema poolt antavate haldusaktide õiguspärasuse eest (nt Riigikohtu 06.12.2012 nr 3-3-1-5612, p 18).
  3. O. B i äriplaanis (tl 11-35) sisalduvate riskide osas leidis halduskohus, et puudused on eelkõige turuanalüüsi ja finantsprognooside osas sedavõrd ulatuslikud, et seavad äriplaani teostumise võimalikkuse tõsise kahtluse alla. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Kuigi internetiportaalist Tpilet (http://www.tpilet.ee/soiduplaan/narva/sillamae) nähtuvalt sõidab konkreetselt Narva ja Sillamäe vahelisel liinil tõepoolest üksnes AS SEBE (maakonna bussiliin nr 904, piletihind 1,47 eurot, mõlemal suunal kokku tööpäevadel 25 reisi, nädalavahetustel 22 reisi), on Narva ja Sillamäe vahel võimalik reisida ka Narva-Tallinn ja Narva-Tartu kaugliine kasutades, mille piletihind ei ole sugugi alati märkimisväärselt kõrgem (nt Ekspress-Auto L OÜ piletihind 1,50–1,60 eurot, mõlemal suunal kokku 8 reisi päevas; Taisto Transport AS piletihind Narva-Sillamäe 1,50 eurot, üks reis päevas). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda äriplaanis toodud lähtekohaga, et avalikku liinivedu teostav AS SEBE on sisuliselt monopoolses seisundis, vaid pigem on tegemist niigi küllaltki tiheda 7
(9)3-11-2967 konkurentsiolukorraga. O. B i äriplaanis ei ole turuanalüüsi osas (lk 11-14) viidatud ühelegi allikale (lisaks rahvastikuregistri andmetele), millele taotleja tehtud arvutused tuginevad. Sellele puudusele on vaidlustatud otsuses põhjendatult tähelepanu juhtinud ka töötukassa. Pole selge, millist metoodikat kasutades on analüüsitud peakonkurendi AS SEBE tegevust ja leitud potentsiaalsete teenuse kasutajate arv. Samuti tuleb nõustuda töötukassa etteheitega, et piisavalt pole arvestatud konkurentide võimalike eelistega (nt avaliku liiniveo riiklik dotatsioon maakonna bussiliinil vastavalt ÜTS § 15 lg 1 p-le 2 ning ÜTS § 20 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2000 määrusele nr 52 „Ühistranspordi toetamise ja ühistranspordi toetusraha tagasimaksmise kord“). Hinnakujunduse ja finantsprognooside osas ei ole arvestatud käibemaksu lisamise vajadusega, kuigi äriplaanist nähtuvalt kavatsetakse juba esimesel tegevusaastal enam kui kahekordselt ületada käibemaksuseaduse (KMS) § 19 lg-s 1 sätestatud 16 000 euro suurune müügikäive, millest alates tekib ettevõtjal seaduse alusel kohustus registreerida end käibemaksukohustuslasena ja KMS § 3 lg 4 p-st 1 tulenevalt lisada seega teenuse müügihinnale käibemaks 20%. Ehkki äriplaani lk-l 15 on täpsustatud, et piletihind 1,30 eurot on koos käibemaksuga, ei ole võimalik järeldada, et sellest oleks tegelikult lähtutud nii teenuse omahinna leidmisel kui ka muude äriplaanis sisalduvate arvutuste tegemisel. Sellest tulenevalt ei anna finantsprognoos kuludest ja tuludest usaldusväärset ülevaadet ning puudub kindlus, et apellant suudaks kavandatud piletihinna juures jätkusuutlikult tegutseda. O. B on enda pakutava teenuse kõrgema kvaliteedi all pidanud silmas esmajoones asjaolu, et erinevalt AS-st SEBE ja teistest konkurentidest, teeks tema kaks täiendavat peatust ka Sillamäe linnas, kuid puudub analüüs, kui suurt osa potentsiaalsetest klientidest ja millisel määral võiks see üldse mõjutada. Samuti ei ole võrreldud teenuse kvaliteeti lähtuvalt kasutatavatest sõidukitest, välja arvatud keskkonnahoiu seisukohalt. Seejuures ei ole eluliselt usutavad ka äriplaanis tehtud arvutused kütusekulu osas (s.o 10 liitrit 100 km kohta), sest 4474 euro eest soetatava 16- või 17-kohalise bussi vanus ja tehniline seisukord ei saa olla kaugeltki ideaalilähedane ning muu hulgas toimuks liiklemine osaliselt linnasisestel teedel koos mitmete peatustega, mis kõik tegelikku kütusekulu suurendavad. Apellandi turundusmeetmed ei erine konkurentide omast kuigi oluliselt ning arvestatava turupositsiooni saavutamine nõuab paratamatult teatud tutvustusperioodi, ehkki odavam hind võiks vaieldamatult kallutada teenusest teadlikke isikuid kasutama just apellandi pakutavat võimalust. Sellele vaatamata jääb arusaamatuks, milliste vahendite arvelt toimuks teenuse osutamine ettevõtte käivitamisperioodil. Vaidlustatud otsuses on õigesti juhitud tähelepanu, et äriplaani põhjal pole võimalik järeldada, et taotleja oleks piisava põhjalikkusega välja selgitanud tingimused soovitud liinil sõitjateveo teenuse osutamiseks vajalike lubade saamiseks. Tuleb rõhutada, et muu hulgas võib liiniloa andja ÜTS § 41 lg 2 p 1 järgi keelduda liiniloa andmisest, kui liin, mille teenindamiseks liiniluba taotletakse, häirib liinivedu, mida juba korraldatakse avaliku teenindamise lepingu alusel. Praegusel juhul soovib O. B käivitada nimelt Narva ja Sillamäe vahelist bussiliini, mis ühtib AS SEBE poolt teenindatava avaliku maakonna bussiliiniga nr 904 (Narva–Laagna–Sinimäe–Sillamäe). Liinidevahelised erinevused (s.o O. B i kavandatavad kaks täiendavat peatust Sillamäe linnas ning võimalike muude linnadevaheliste peatuste puudumine) ei oma määravat tähtsust, sest tegemist on siiski sama algus- ja lõpp-punktiga liinidega, millel on ka osaliselt kokkulangevad väljumisajad (vrd äriplaani lk-l 10 toodud sõidugraafik ning bussiliini nr 904 sõiduplaan alates 01.03.2011 – http://ida-viru.maavalitsus.ee/et/uhistransport). Riigikohus on leidnud, et ÜTS § 41 lg 2 eesmärk on muu hulgas aidata kaasa veoteenuste osutamise stabiilsusele, mida häiriks ka see, kui sama väljumisaja tõttu ei jätkuks enam reisijaid mõlemale bussiliinile ja seetõttu muutuks kõrge kvaliteediga reisijatevedu majanduslikult mittetasuvaks, mida tuleb loa andjal (käesoleval juhul Ida-Viru Maavalitsusel – ÜTS § 6 lg 1 p 5, § 34 lg 6 p 2) silmas pidada 8
(9)3-11-2967 liiniveo planeerimisel ja lubade andmisel (vt Riigikohtu 17.04.2002 otsus nr 3-3-1-19-02, p 10). Seega ei piisa kavandatava tegevuse alustamiseks vajalike lubade saamiseks pelgalt ettevõtja formaalsest vastavusest kehtestatud nõuetele. Selliste asjaoludega ei ole äriplaanis aga arvestatud.
  1. Kõigile eespool märgitud sisulistele puudustele on Eesti Töötukassa 13.12.2011 otsuses ka taotleja tähelepanu juhitud, mistõttu pidi O. B ile olema selge, et äriplaan vajab põhjalikku ümbertöötamist ja olulist täiendamist (sisuliselt uue äriplaani koostamist) ning välistada ei saa sedagi, et apellandi poolt kavandatava tegevuse alustamine ei oleks üldse perspektiivikas (eelkõige tulenevalt identse avaliku bussiliini olemasolust ja sellest tulenevalt liiniloa andmisest keeldumise tõttu). Esiletoodud puuduste ulatust ja laadi arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et käesoleval juhul ei oleks ka Eesti Töötukassa poolt O. B ile äriplaani puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramine või apellandi ärakuulamine enne keelduva otsuse tegemist saanud mõjutada vaidlustatud haldusakti sisu, mistõttu ei ole HMS §-s 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-s 1 sätestatut arvestades põhjendatud Eesti Töötukassa 13.12.2011 otsuse tühistamine üksnes menetlusvigade tõttu.
  2. O. B i väited halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Tallinna Halduskohtu 23.05.2012 istungi protokollist (tl 118-119) nähtub üheselt, et kohus ei võimaldanud kohtuistungil O. B il esitada Eesti Töötukassa esindajale üksnes selliseid küsimusi, mis olid asjassepuutumatud ega omanud vaidluse lahendamiseks tõepoolest mingit tähtsust (s.o küsimused töötukassa missiooni, kaebajale tööturukoolituste mittevõimaldamise ja vastustaja poolt maksumaksja raha väidetava raiskamise kohta seoses O. B i ebavajalikule tööharjutusele suunamisega). Eesti Töötukassa poolt O. B i äriplaanile antud hinnangu objektiivsust ja ettevõtluse alustamise toetuse andmisest keeldumise õiguspärasust sai ja pidi halduskohus hindama sõltumatult pooltevahelistest varasematest vaidlustest. Kuigi O. B viitab muu hulgas, et halduskohtu tegevus takistas tal täpsustada oma kaebuse nõudeid, ei ole kaebaja ka apellatsioonkaebuses toonud välja ühtegi uut või täpsemat nõuet, mida ta poleks juba esimese astme kohtus esitanud.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb O.

B i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.07.2012 otsus muutmata. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 07.02.2012 määruse alusel on O. B olnud käesolevas haldusasjas kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja pole esimese ega teise astme kohtule esitanud mingeid andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta. Samuti ei ole esimese ega teise astme kohtus kantud menetluskulude kohta mingeid andmeid esitanud Eesti Töötukassa. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega O. B i kaebus jäeti tervikuna rahuldamata, peab menetluskulud

§ 108lg 1 järgi kandma kaebaja.

Vastustajal menetluskulude puudumise tõttu jäävad kokkuvõttes kõik käesolevas asjas võimalikult kantud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.