Obsah (10)

§ 286§ 285§ 1023§ 1018§ 1027§ 1042§ 207§ 186§ 6§ 1037

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 05.0

§ 286

lg 1 kohaldatav, kuna pole esitatud väiteid või tõendeid selle kohta, et pooltevaheline üürileping oleks lõppenud. Samas ei ole välistatud kohaldada asjas

§ 286

lg-t 2, mis näeb ette üürnikupoolsete kulutuste hüvitamise nõude lahendamise käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Riigikohtu lahendist 3-2-1-21-08 tulenevalt

§ 286

lg 2 alusel on üürnikul õigus nõuda hüvitist sõltumata sellest, kas oli järgitud

§ 285lg-s 1 sätestatut ning kas üürileping on lõppenud või mitte.

18. Kohus leidis, et kuigi

§ 1023

lg 1 annab käsundita asjaajajale õiguse nõuda soodustatud isikult talle asjaajamisel mõistlikult vajalikus ulatuses tehtud kulutuste hüvitamist, hageja käsundita asjaajamise sätete alusel oma kulutuste hüvitamiseks nõuet esitada ei saa. Kuivõrd hageja korduvalt kinnitas, et tal ei olnud kostja elamule parenduste ja ümberehitamisele asumisel kavatsust nende hüvitamist kostjalt nõuda (hageja eeldas, et kostja pärandab kinnistu hagejale), siis ei ole

§ 1018ja § 1023 lg 1 kohaldatav.

Küll aga võib hageja nõue tugineda alusetu rikastumise 5 sätetele (

§ 1027

jt), mis tuleb kõne alla juhul, kui hagejal mingil põhjusel kehtivat võlaõiguslikku nõuet kostja vastu ei eksisteeri. Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-107-07, et kui soodustatud isiku ja asjaajaja vahel puudus kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja asjaajaja kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena

§ 1018

mõttes, võib hageja nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, s.t kostja on alusetult rikastunud, ja peab saadu välja andma.

§ 1042

lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Lg 2 sätestab tingimused, mille esinemisel kulutuste tegijal ei ole kulutuste hüvitamise nõudeõigust. Õige ei ole arusaam, et

§ 1042

alusel ei tule välja mõista mitte kantud kulutusi, vaid asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra kostja rikastus, kui võttis juurdeehitise enda kasutusse.

§ 1042

alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust ehitusmaksumuse alusel. 19. Kohus leidis, et hageja nõude puhul

§ 1042teises lõikes nimetatud välistavaid eeldusi ei esine.

Kuigi kohus nõustus, et teostatud ehitustööde puhul kinnitatud projekt ja ehitusluba puudus, ei ole sellega veel pöördumatult tõendatud hageja poolt tehtud kulutuste ebaseaduslikkus ja kahjulikkus. Asjas ei ole esitatud tõendeid (kohaliku omavalitsuse ettekirjutus jt), millest nähtuks, kas ja millises osas konkreetselt ehitis ei vasta kehtivatele nõuetele, mistõttu pole välistatud, et ehitise vastavusse viimine vajalike nõuetega (Nõmme ehitusmäärus) oleks võimatu. 20. Kohus leidis, et hageja nõue 1991-1994 teostatud ehitustööde osas 17 645 eurot on aegunud. Vastavalt

RS § 11 võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist kehtinud seadust. Võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse

RS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002. Seega tuleb kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 477 lg 1 järgi on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandab vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, tuleb TsK § 477 lg 3 järgi hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus ning lg 5 järgi kõik tulud, mis saadi pärast seda, kui saadi teada või oleks pidanud teada saama vara saamise alusetusest. TsK § 477 lg 6 kohaselt laieneb alusetult omandatud vara tagastamise kohustus ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 01.07.2002 jõustunud TsÜS kehtestas alusetust rikastumisest tulenevale nõudele aegumistähtajaks 3 aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

RS §-st 9 lg 2 tulenevalt oleks hageja pidanud esitama 19911994 perioodi puudutava alusetu rikastumise nõude (TsK § 477) hiljemalt 01.07.2005, kuid hagi on esitatud 06.07.2007, seega aegunult.

1. Kuigi hageja poolt Vabaduse pst 201 kinnistu laiendamine (täiendava maa erastamine, detailplaneerimine, töökoja rajamine) ei pruukinud olla esialgse kostja M S jaoks vajalikud, ei tähenda see, et hagejapoolsed kulutused ei olnud kostjale kokkuvõttes kasulikud ja vastupidist ei ole kostja tõendanud. Kohus leidis, et asjas esitatud ekspertiisiakti alusel on võimalik hageja poolt kostja kinnistule tehtud kasulikke kulutusi kaudselt ka tuvastada. Ekspertiisiakti kohaselt moodustab hageja 6 poolt tehtud kulutuste/tööde väärtus 205 810 eurot (223 455-17 645), millest hageja nõue 159 779,12 eurot (2,5 miljonit krooni) on 77%. Kohus leidis, et hageja nõue kajastab põhjendatult ja konservatiivselt tema poolt kostja kinnistule tehtud kasulike kulutuste koguväärtust.
2. Kostja väitega, et tema poolt saamata üüritasu maksumuseks 21 aasta eest tuleks hinnata 127 823 eurot (2 milj krooni), kohus ei arvestanud, kuna kostja ei ole asja sisulisel arutamisel sellele tuginenud (TsMS § 402 lg 2). Apellatsioonkaebus
3. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
4. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-43-04 leidis kohus, et

§ 207

lg 2 kohaselt kohaldatakse võlasuhte lõppemise kohta sätestatut, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Kui võlausaldaja on tunnistanud, et võlasuhet ei ole, siis lakkab olemast ka võlgniku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Harju Maakohtu 07.12.2011 otsusega tsiviilasjas 2-0727702 on tuvastatud, et üürilepingu järgseks tasuks oli hageja poolt kõigi kulutuste maksmine ja elamu parendamiseks tehtud kulutused, mistõttu on hageja tunnistanud võlasuhte lõppemist ja võlasuhe on lakanud olemast, seetõttu ei saa ka hüvitist kostjalt nõuda ega sellist nõuet kohtu poolt rahuldada. Sisuliselt on välja toodud hageja seisukoht, et hageja on enda kohustused täitnud kulutuste tegemisega kostja kinnisvarale ning kinnistu omanik võttis täitmise vastu ehk et võlasuhe (hüvitisnõue) on sellega lõppenud (TsK § 233 lg 1,

§ 186

lg 1).Vastupidine käsitlus oleks vastuolus esitatud tõenditega ja hea usu põhimõttega (

§ 6). Vaidlustatavas otsuses on kohus üürisuhet tunnistanud.

25. Maakohtu otsusega tsiviilasjas 2-07-27702 on tõendatud, et hageja üürikohustus kostja ees on täidetud kõigi kulutuste maksmisega ja elamu parendamiseks tehtud kulutuste kandmisega. Tegemist ei ole parendustega, sest ehitis on ehitatud ilma kostja nõusolekuta (

§ 285

lg 1 ebaõige kohaldamine), vastuolus ehitusprojektiga, detailplaneeringuga ning ilma ehitusloata, mistõttu on need igal juhul kostjale kahjulikud. Mistahes hageja kulutused tuleb lugeda üüritasuks. Kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud hagejal kavatsust nõuta soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis puuduvad tal hüvitisja tasunõuded (

§ 1023lg 3 ebaõige kohaldamine).

1. Vaidlustatav kohtuotsus on vastuoluline, sest kuigi kohus on kinnitanud üürisuhet, siis mõistes kostjalt välja hüvitise, on asunud seisukohale, et tegemist on tasuta kasutamise lepinguga. Kohtu seisukoht on vastuolus tsiviilasjas 2-07-27702 tuvastatud ja tõendatud asjaoluga.
2. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Siinkohal avaldab kostja hagejale ja kohtule veelkord, et kui kohus leiab, et hagejal on hüvitisnõue kostja vastu ning peab õigesti tuvastatuks, et hageja tehtud parenduste hüvitise suurus kostja vastu on 159 779,12 eurot, siis lähtudes muu hulgas tsiviilasjas 2-07-27702 tuvastatust, et üürilepingujärgseks tasuks oli hageja poolt kõigi kulutuste maksmine ja elamu parendamiseks tehtud kulutused, siis kostja üürinõue on hageja vastu samas ulatuses nagu hageja nõue, mistõttu kostja tasaarvestab enda üürinõude hageja vastu samas summas 159 779,12 eurot, mis tähendab, et võlasuhe on ka seetõttu lõppenud.
3. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-11 leidnud, et viidatud sätte AÕS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt saab valdaja nõuda kõigi asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, teise lause kohaselt on tal aga õigus nõuda muude kulutuste hüvitamist

§ 1042järgi.

Kuigi kohus on tunnistanud, et Vabaduse pst 201 laiendamine ei 7 pruukinud olla esialgse kostja M S jaoks vajalik, siis kohus ei ole hinnanud, et kas asjale tehtud kulutused on vajalikud või mitte. Ka hageja on möönnud, et kõne all oli ainult elamu teise korruse lõpuni ehitamine, kuid mitte kolmanda korruse ja muude ruumide ehitamine ning juurdeehituste tegemine. Kostjal ei olnud vajadust täiendavate ruumide järele. Kohtul on kohustus võtta seisukoht, kas AÕS § 88 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ja kui on, tuleb kvalifitseerida hageja kantud kulutused eraldi. 29. Maakohus jättis hageja tehtud kulutuste vajalikkuse TsÜS § 63 lg 1 tähenduses sisuliselt hindamata. Kui esemele vajalikke kulutusi teinud isik eset kasutas, on omanikul tema vastu kasutuseeliste hüvitamise nõue

§ 1037lg 1 ja lg 3 esimese lause järgi.

Praegusel juhul on poolte vahel üürisuhe ja kasutuseelise eest tasuski hageja kõigi kulutuste maksmise ja elamu väidetavalt parendamiseks tehtud kulutuste kaudu üürina, mida maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta ja arvesse võtmata. Hageja tehtud kulutuste eesmärk ei olnud asja säilimise tagamine. 30. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-11 leidnud, et valdaja muude kulutuste hüvitamise nõue tuleb lahendada AÕS § 88 lg 1 teise lause järgi, juhindudes

§s 1042 sätestatust. Seda juhul, kui puudub lepinguline suhe.

§ 1042

lg 1 esimese lause kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas tuvastatud asjaoludel on kostja hageja arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostjate vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates isiku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, nähtub kohtule esitatud tõenditest, et isik (M S ) ei oleks neid kulutusi ise teinud ja kõik kulutused olid üksnes hageja huvides, et ta saaks parema kasutuseelise. Ebaseaduslik ehitis ning toiming ei saa tõsta kinnistu ja ehitise väärtust ega tekitada kostjale hüvitise maksmise kohustust mistahes alusel (

§ 6

).

§ 1042

lg 1 teise lause järgi võetakse rikastumise ulatuse kindlakstegemisel aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. See tähendab, et hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada, kas ja kuivõrd on kulutused end ammendanud ajaks, mil eseme omanik selle tagasi saab. Kostja ei ole kunagi saanud juurdeehitusi ja väidetavat väärtuse suurenemist ka kasutama hakata. Puuduvad alused hüvitise väljamõistmiseks

§ 1042lg 1 alusel.

Kulutused ei olnud kasulikud kostjale ning tema ei soovinud neid kasutama hakata ja need andsid kasutuseelise üksnes hagejale. Kostja on kogu aeg kulutuste tegemisele ja hageja ebaseaduslikule ehitusele vastu vaielnud (

§ 1042

lg 2 p 3) ning kulutuste tegemine ei olnud seadusest tulenevalt lubatud (

§ 1042lg 2 p 4), sest ebaseadusliku ehitise ehitamine ei ole lubatud.

Seega esinesid ka kulutuste tegemist ja väljamõistmist välistavad asjaolud.

1. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks ilma hageja poolt eseme suhtes tehtud kulutusteta teinud samasuguse toimingu ja kandnud selle tagajärjel sarnaseid kulutusi. On ilmne, et subjektiivselt ei olnud mistahes hageja juurdeehitus kasulik kostjale, vaid hagejale ning tema perekonnale, kes siiamaani kasutab kasutuseelist, mis on samuti hagi rahuldamata jätmise aluseks. Sisuliselt on hageja tekitanud kostjale ka kahju ebaseadusliku ehitise ehitamise eest, mistõttu on selle eest vastutav.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-99-11 ja lahendis nr 3-2-1-133-05 leidnud, et alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Praegusel juhul hageja rikastub kostja arvel, kuna hageja koos 8 oma perega on saanud üle 21 aasta kasutada kasutuseelist ilma tasu maksmata. Alusetu rikastumise nõude tekkimise seisukohalt omas tähtsust, kas pooltel oli kokkulepe ka hüvitise saamise kohta. Üksnes juhul kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, siis olnuks tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. Otsusega tsiviilasjas 2-07-27702 on tõendatud, et hageja teeb mistahes kulutused üüritasuna. Kui maakohus seda kostja seisukohta ei aktsepteeri, siis oleks kohus pidanud seda põhjendama ja selgitama ning andma võimaluse täiendavate seisukohtade ning tõendite esitamiseks.
3. Kohtu arvates oli kostja eesmärgiks anda hagejale ja tema perekonnale kinnistu ja sellel asuva ehitise tasuta kasutamise õigus mitmekümneks aastaks koos kostja hilisema kulutuste hüvitamise kohustusega hagejale. Maakohus oleks pidanud andma õigusliku hinnangu teostatud ehitusele, samuti sellele, kas üürisuhtest tulenevalt on kulutused loetud tasutuks või mitte. Kui kohus leiab, et kulutusi ei saa lugeda üüritasuks, siis oleks pidanud kohus seda põhjendama ja andma täiendava võimaluse enda seisukohti tõendada, kuna kostja on tuginenud sellele üürikokkuleppele. Maakohus pole selgitanud ega põhistanud, miks ta kostja väiteid (sh seda, et poolte vahel oli üürisuhe ning kulutused on tasutud üüritasuna) ja Harju Maakohtu 07.12.2011 otsust 2-07-27702 ei arvesta ega tõendina hinda. Maakohus oleks pidanud põhjendama, miks kostjale mittekuulunud varale tehtavad kulutused on käsitatavad kostja vara suurendamisena.
4. Ebaõige ja vastuolus

§ 6

põhimõttega on kohtu käsitlus, et ebaseaduslikult, s.o vastuolus projektiga ning detailplaneeringuga ning ilma kostja nõusolekuta tehtud juurdeehitused, mis ei ole kostjale vajalikud, tuleb hüvitada. Tegemist on hea usu põhimõtte olulise rikkumisega, sest kuigi kohus nõustub, et hageja poolt teostatud ehitustööde puhul puudub kinnitatud projekt ja ehitusluba (teisisõnu kohus tunnistab, et tegemist on ebaseadusliku ehitisega) ning hagejapoolsed kulutused ei olnud esialgse kostja jaoks vajalikud, siis on kohus otsustanud, et kostja peab maksma hagejale hüvitist ebaseadusliku ja hageja huvides püstitatud ehitise eest. Kohtuotsus on seega ka vastuoluline, kus ühelt poolt peab hageja tegevust ebaseaduslikuks, kuid teiselt poolt toetab hüvitise väljamaksmist.

1. Kohtule on esitatud tõend, kus Nõmme Linnaosa Valitsuse Linnavaraosakonna linnaosa arhitekt Ene Tomson on rõhutanud, et projekt ei vasta Nõmme ehitusmäärusele. Õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama (ehitusseaduse § 40). Seega, projekteerida ja ehitada oleks saanud üksnes konkreetsetele tingimustele vastavat ehitist, vastavalt ehitusprojektile ning juhul, kui selleks on väljastatud ehitusluba, kuid mitte suvalist ehitist, mida hageja ilma õiguslikualuseta rajas. Hageja on samuti tunnistanud, et ehitusel on projektist ja detailplaneeringust kõrvale kaldutud. Kostja on eraldi ka rõhutanud, et tema ei lubanud ülemist korrust teha. Hageja ehitas vastu kostja tahtmist. Hageja kasutas üle 80-aastast kostjat ära enda huvides ning ehitas vastuolus kostja tahtega. Kostja ei ole kohustatud hüvitama hageja omavoli resultaati. M S le ei olnud vaja hageja poolt tehtud juurdeehitisi, sh basseini, kõrgeid ja kalleid klombitud paekivist müüre, mitmeid korruseid majale ning autopesulat. Vastupidine on tõendamata.
2. OÜ Ehitusekspert 21.03.2012 ekspertiisi on läbi viinud isikud, kellel puudub kinnisvara hindamise litsents. Seega ei saa L. Sõmer ja P. Kosk esitada seisukohti vaidlusaluse kinnistu ja selle väidetavate juurdeehituste väärtuste kohta ega kinnistu väärtuse suurenemise kohta ning kohtuotsus ei saa sellisel eksperthinnangul põhineda.
3. Kuna enamuse töö tegi hageja, siis seda on ebaõigesti ekspertiisis arvestatud tööjõukuluna jne, kuigi

§ 1042rakendamisel ei ole kulutuseks enda tööjõu rakendamine.

Ehitusekspertiis põhineb üksnes hageja paljasõnalistel väidetel. 9 Ekspertiis ja selle lisad on kõik koostatud lähtuvalt hageja antud andmetest. Kostjat ekspertiisi tegemisse ei kaasatud. Ehitusekspertiis toetub ka muule asjaga mitteseotud 14.12.2005 eksperthinnangule. Ehitusekspertiisist ei nähtu, millele tuginevad väljatoodud hinnad. Ekspertiisi tulemust ei ole võimalik kontrollida, kuidas jõuti ekspertiisitulemuseni, puuduvad võrdlevad pakkumised ja hinnangud jne, mistõttu on tegemist mitteusaldusväärse tõendiga. ERI Kommertskinnisvara OÜ hindamisakti ei saa tõendina arvesse võtta, sest see on tehtud kinnisvarabuumi kõrgajal seisuga 03.07.2007, millest on möödunud üle 5 ja poole aasta.

1. Hageja ei ole täitnud enda tõendamiskohustust. Hageja nõudis vähemalt poolt loodust koos väärtuse kasvuga, mida ei ole tõendatud ja mille nõudmiseks hagejal õiguslik alus puudub. Kohus ei saa kulutusi kaudselt ega kaalutlusõiguse alusel tuvastada, vaid otsus peab rajanema asjakohastel tõenditel, mis puuduvad.
2. Kostja on seisukohal, et hagi on aegunud. Aastaks 1999/2000 olid uuesti ehitatud välisseinad ja põhikonstruktsioonid, kommunikatsioonid (elekter, vesi, kanalisatsioon), autonoomne keskküte jne ehk suur hulk kulutusi (mitte ainult kulutused 1991 - 1994) olid selleks ajaks tehtud. Rahalise kohustuse täitmiseks esitatavat hagi (s.h alusetust rikastumisest tulenevat hagi) oleks pidanud hageja esitama hiljemalt 01.07.2005, kuid tegi seda alles
3. Kohus ei ole välja selgitanud kulutuste tegemise aega ja on jätnud aegumise ebaõigesti kohaldamata.
4. Kostja on seisukohal, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada hageja tegevusetust, kus ta elab vaidlusaluses elamus sees üle mitmekümne aasta ning alles siis hakkab kinnistu omanikult hüvitisi nõudma. Samuti ei saa hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks lugeda nõuet, kui poolte vahel on tuvastatud üürisuhe ning on tuvastatud, et üürilepingu järgseks tasuks oli hageja poolt kõigi kulutuste maksmine ja elamu parendamiseks tehtud kulutused. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-99-11 leidnud, et alusetu rikastumise nõude esitamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja varasemast käitumisest nähtus, et ta ei kavatse kostja vastu nõuet kunagi esitada.
5. Alusetu rikastumise nõue ei lähe üle kinnistu uuele omanikule. Hagi esitamise ajal olid kinnistu omanikeks M S ½ mõttelises osas ja T K ½ mõttelises osas. Hageja ei ole ehitanud kinnistut T K ja H K omanikuks olemise ajal. H K on saanud kinnistu omanikuks pärimise kaudu. Pärija ei vastuta enda varaga. Seega isegi juhul, kui hagejal oli alusetust rikastumisest tulenev nõue esialgse kostja vastu, siis see ei ole läinud üle T K le ega H K le. Isegi juhul, kui lõplik kohtuotsus oleks hageja kasuks, siis hagejal ei ole õigust saada oma nõudele rahuldust terve kinnistu arvel, vaid ½ ulatuses, mis oli mõtteline osa, mis kuulus M S le hagi esitamise ajal.
6. Kohus pole andnud õiguslikku hinnangut kostja poolt esitatule. Kohus on jätnud vastamata kostja väidetele ja põhjendustele ning pole analüüsinud kõiki kohtule esitatud tõendeid, millele kostja on tuginenud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kostja poolt viidatud tõendeid ei arvesta. Vastustaja seisukoht
7. Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
8. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s
9. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete 10 põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
10. 06.07.2007 esitas T V kohtusse hagi M S vastu rahalise hüvitise väljamõistmiseks summas 2 500 000 krooni ( 159 779,12 eurot). Hageja nõuab XXXXXXX asuva kinnisasja poole turuväärtuse hüvitamist.
11. Hagi alusena tugines hageja järgmistele asjaoludele: • M S le, kes oli K V i vanatädi, kuulus
12. aastal valminud elamu XXXXXXXX, elamispinnaga 44,6 m2 ja abiruumide pinnaga 23,8 m
13. 1991.aastal leppisid M S , K V ja T V kokku, et viimased asuvad elama M S majja esimesele korrusele, M S asub elama teisele korrusele. T V rajab vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi ning ehitab kogu elamu kaasaja nõuetele vastavaks. T V võib teha oma äranägemisel ümber-ja juurdeehitusi ning katab kõik elamu ja krundi ülalpidamiskulud. Peale M S surma jääb elamu K V ile ja T V ile. • Tuginedes kokkuleppele, et maja jääb tema perele, teostas T V M S nõusolekul ulatuslikke ehitustöid, ehitas elamu algul kahe-, siis kolmekorruseliseks, ehitas juurde garaaži, milles avas autoremonditöökoja. •
14. aastal võõrandas M S ½ mõttelist osa kinnistust T K le. 27.06.2007 palusid M S ja T K T V i perekonnal vabastada elamu ja oma asjad välja kolida 10.07.
16. Samadele asjaoludele tuginedes esitas hageja 24.07.2007 kohtule ka teise hagi M S ja T K vastu (tsiviilasi nr 2-07-27702) üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks. Nimetatud tsiviilasjas tuvastas Harju Maakohus 07.12.2011 otsusega, et poolte vahel oli üürisuhe, hageja maksis kõik elamuga seotud arved ja tegi kulutusi elamu parendamiseks, mida saab pidada üürilepingujärgseks tasuks.
17. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsus on vastuoluline. Kuigi maakohus kinnitas üürisuhet poolte vahel, leidis ta, et kõik hagejapoolsed kulutused on tehtud ilma õigusliku aluseta, seda millegagi põhjendamata. Maakohus pidanuks välja selgitama, millised parendused tegi hageja üürilepingu alusel üüri maksmise kohustuse täitmiseks ja millised on tehtud ilma õigusliku aluseta (

§ 1042lg 1).

Sellega seondub otseselt ka kostja vastuväide, et hageja perekond kasutab tasuta kostjale kuuluvat kinnisasja tänaseks juba 21 aastat, mistõttu tuleb kasutuseelise saamist hüvitise väljamõistmisel arvestada.

1. Maakohus pidi eelmenetluse käigus välja selgitama hageja nõude ja andma sellele õigusliku hinnangu, seejärel saab määrata poolte tõendamiskoormise. Hagi esemeks on pool kinnisasja turuväärtusest. Samas tugineb hageja ühise tegutsemise käigus loodud vara juurdekasvule, toomata välja ühiselt loodud juurdekasvu suurust. Kuigi hageja täpsustas menetluse käigus nõude aluseid ja märkis, et ta nõuab kinnisasjale tehtud kulutuste hüvitamist, ei ole ta nõude summat sellest tulenevalt muutnud ega sidunud seda tehtud kulutuste maksumusega.
2. Maakohus kohaldas kostja taotlusel osaliselt aegumist. Maakohus leidis, et ajavahemikul 1991 kuni 1994 tehtud tööde eest on hüvitise nõue summas 17 645 eurot aegunud. Samas rahuldas maakohus hagi täies ulatuses. Maakohus tugines OÜ Ehitusekspert poolt koostatud eksperthinnangule, mille kohaselt on perekond V teinud alates
3. aastast XXXXXXXX elamus laiendus- ja ümberehitustöid rahalises väärtuses 223 455 eurot ja kuna hageja nõue on ainult 159 779,12 eurot, siis kajastab hageja nõue põhjendatult ja konservatiivselt tema poolt tehtud kulutuste koguväärtust. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Hageja peab hagi aluseks olevad olulised asjaolud välja tooma, kohus ei saa neid kaudselt tuvastada, nagu kohus otsus märgib.
4. Hageja ei ole välja toonud tehtud tööde loetelu ega kirjeldanud, millal mingi töö tehti ja kuidas selle maksumus kujunes. Seega ei ole hageja ka näidanud, millised 11 tööd tehti ajavahemikul 1991-1994 ja kui suurt hüvitist hageja sel ajal tehtud kulutuste eest nõuab. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja muuhulgas kogu nõude aegumisele, märkides, et aastaks 1999/2000 olid uuesti ehitatud välisseinad ja põhikonstruktsioonid, kommunikatsioonid (elekter, vesi, kanalisatsioon), autonoomne keskküte jne ehk suur hulk kulutusi olid selleks ajaks tehtud (mitte ainult kulutused 1991 - 1994). Rahalise kohustuse täitmiseks esitatavat hagi (s.h alusetust rikastumisest tulenevat hagi) oleks pidanud hageja esitama hiljemalt 01.07.2005, kuid tegi seda alles
5. Käesoleval ajal ei ole võimalik lahendada kostja aegumise vastuväidet alusetust rikastumisest tulenevale hüvitise nõudele, kuna selleks tuleb esmalt välja selgitada, millal ja millised kulutused sel alusel üldse tehti.
6. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole

§ 1042

lg 1 alusel andnud hinnangut selle, kas tehtud kulutused olid hagejale kasulikud ja millises ulatuses.

1. Ringkonnakohtu arvates on asjakohatu apellandi väide, et isegi juhul, kui hagejal oli alusetust rikastumisest tulenev nõue esialgse kostja vastu, siis see ei ole läinud üle T K le ega H K le. Hageja ei olegi esitanud nõuet T K ega H K vastu. T K ja H K astusid protsessi kostja M S üldõigusjärglastena.
2. Menetluskulud jaotab maakohus asja sisulisel läbivaatamisel Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Gaida Kivinurm 12 13