KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-768 Ha

§ 121lg 4; § 235 lg-d 1 ja 3).

Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vändra Vallavolikogu andis 20.11.2012 otsusega nr 59 nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde 15.09.2003 avalduse 3-13-768 alusel ja lähtudes Kaisma valla poolt koostatud reformimata maa piiriettepanekul näidatud lahustükkide suurusest. Otsuse p-ga 2 tehti Vändra Vallavalitsusele ülesandeks viia läbi maa erastamiseks vajalikud toimingud. K M esitas otsuse peale vaide, mille Vändra Vallavolikogu tagastas 22.01.2013 otsusega nr 6 vaide esitamise õiguse puudumise tõttu.
2. Vändra Vallavalitsus nõustus 16.01.2013 korraldusega nr 8 maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg-te 1 ja 2 alusel Pärnumaal Vändra vallas Kaisma külas asuva Eskula maaüksuse ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate hoonete juurde äriühingu 15.09.2003 avalduse alusel ning määras kindlaks maatükkide suuruse (I maatükk 21,89 ha; II maatükk 7,99 ha; III maatükk 4,37 ha) ja sihtotstarbe (kõigi maatükkide osas 100% maatulundusmaa). Vändra Vallavalitsus muutis 13.02.2013 korraldusega nr 36 Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 punkti 3, muutes I maatüki sihtotstarvet (varasema 100% maatulundusmaa asemel 5% tootmismaa ja 95% maatulundusmaa). Samuti täiendati varasemat korraldust, määrates katastriüksuste osas kindlaks maa maksustamishinnad. Vändra Vallavalitsus täpsustas 08.05.2013 korraldusega nr 127 Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korraldust nr 8 ja 13.02.2013 korraldust nr 36, parandades maa maksustamishinna märkimisel tehtud vead.
3. K M esitas 04.03.2013 vaide Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 kehtetuks tunnistamiseks. Vändra Vallavalitsus tagastas 06.03.2013 (aktis ekslikult märgitud 06.02.2013) korraldusega nr 64 K. M vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel, kuna vaide esitajal maa ostueesõigusega erastamise õiguse puudumise tõttu ei ole vaidlustatud korraldusega rikutud K. M õigusi ega piiratud tema vabadusi ja seega puudub tal HMS § 71 lg 1 kohaselt vaide esitamise õigus.
4. K M esitas 10.04.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 24.04.2013 ja 03.05.2013) Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 tühistamiseks. Alternatiivselt palus kaebaja tuvastada Vändra Vallavalitsuse 06.03.2013 korralduse nr 64 õigusvastasus ning kohustada Vändra Vallavalitsust vaatama kaebaja 04.03.2013 vaie läbi. Kaebuse 19.06.2013 täiendustes esitati lisaks taotlused Vändra Vallavalitsuse 13.02.2013 korralduse nr 36 ja 08.05.2013 korralduse nr 127 tühistamiseks. Kaebaja on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, mistõttu rikub Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korraldus nr 8 tema õigusi, piirates võimalust erastada soovitud ulatuses maad temale kuuluvate XXXXXXXX asuvate ehitiste juurde. Varasem Kaisma Vallavalitsus ei ole teadmata põhjusel taganud kaebaja erastamisavalduse säilimist, mistõttu esitas K. M 26.12.2012 korduva avalduse. Vastustaja on selle jätnud põhjendamatult arvestamata. Lisaks on Vändra Vallavolikogu 16.01.2013 korraldus antud enne, kui Vändra Vallavolikogu lahendas kaebaja vaide Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59 peale. Kaebuses sisaldunud esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 kehtivus, sest kaebuse rahuldamisel tekiks kaebajal õigus erastada vaidlustatud korralduses nimetatud maad või erastamisavalduste kattuvas osas õigus osaleda taotlejate vahel läbiviidaval enampakkumisel, kuid seda üksnes juhul, kui maa erastamise toimingud ei ole eelnevalt lõpuni viidud.
5. Vändra vald vaidles 03.05.2013 vastuses kaebusele vastu ning leidis, et see ei ole tähtaegne ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Vaidlusaluse korraldusega on vallavalitsus 2

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebuse läbivaatamatult selle esitajale (resolutsiooni p 2).

Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsus nr 59 on jõustunud haldusakt, mille alusel andis Vändra Vallavalitsus 16.01.2013 korralduse nr

1. Kaebuses ei ole väidetud, et vaidlustatud korraldus oleks vastuolus volikogu otsusega. Kaisma Vallavalitsuse 29.01.1997 tõendist nr 43 nähtub, et K. M abikaasalt V. M lt on vastu võetud kaks maa ostueesõigusega erastamise avaldust ja hooneregistri õiendit. Tõendist ei nähtu, millise maa ja kui suures ulatuses ostueesõigusega erastamist taotletakse. Maa-ameti kaardirakenduse ajaloo andmete põhjal tuvastati, et 28.04.2008 on tehtud kaardirakendusse kanne, mille kohaselt moodustatakse XXXXX elamu juurde ostueesõigusega erastamiseks maaüksus pindalaga 0,4 ha ning kande alusena on viidatud 17.12.1997 taotlusele ja piiriettepanekule. Maa-ameti hinnangul oli viidatud dokumendi näol suure tõenäosusega tegemist kaduma läinud maa ostueesõigusega erastamise avaldusega, kus oli maa suuruseks märgitud 0,4 ha. Maaüksuste piiritlemisel jäi XXXXXX hoonete juurde erastamiseks 0,4 ha vaba maad. Maa-ameti tuvastatud asjaolud kinnitavad, et vaidlusalusele maale ei olnud vaba põllumaa kasutusvaldusse andmise registreerimise seisuga (
2. a) esitatud avaldusi maa tagastamiseks ja/või ostueesõigusega erastamiseks. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks tähtaegselt ja enne kolmandat isikut esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks suuremas ulatuses kui 0,4 ha. Vändra Vallavalitsuse 06.03.2013 korraldus nr 64 vaide tagastamise kohta on sisuliselt menetlustoiming ning kaebaja ei ole selgitanud, kuidas rikub vaide tagastamine iseseisvalt tema subjektiivseid õigusi. Vaide uuesti lahendamine ei anna kaebajale soovitud tulemust. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.
3. K. M esitas halduskohtu määruse peale 10.06.2013 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 26.06.2013 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. K M palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja peatada esialgse õiguskaitse korras Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 kehtivus. Samuti palub kaebaja tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus tagastas esitatud tühistamisnõude. Määruskaebuse esitaja palub saata tühistamisnõue halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kaebaja ei vaidlusta alternatiivselt esitatud tuvastamisja kohustamisnõude läbivaatamatult tagastamist. 3

§ 121

lg 2 p 1 kohaldamiseks puudus alus, sest kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu saab kaebuse jätta läbivaatamata ainult juhul, kui kaebeõigus on välistatud õiguslikel põhjustel. Asjaolu, millise sisuga erastamisavaldus

1. a-l esitati, on tõendamise küsimus, mitte õiguslik hinnang. Halduskohus on möönnud kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust, kuid tõendite hindamise tulemusel leidis, et pole tõendatud, et kaebaja oleks
2. a-l esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks suuremas ulatuses kui 0,4 ha. Seega oli kohus kohustatud kaebust sisuliselt menetlema. Kohus järeldas tõenditest ebaõigesti, et
3. a avaldus ei olnud esitatud ca 12 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaisma Vallavalitsuse 29.01.1997 tõend nr 43 ja 14.04.1999 korraldus nr 16 ning K. M käitumine kinnitavad kogumis, et kaebaja esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, mis kattus osaliselt OÜ Egger ja Ko erastamisavalduses taotletud maaga. K. M poolt 26.10.2012 kordusavalduse esitamisel maa ostueesõigusega erastamiseks kuni 50 ha ulatuses polnud tegemist uue avaldusega. Vastustaja ei ole ka kordusavaldust menetlenud. Põhjendatud ei ole lähtumine 28.04.2008 koostatud piiriettepanekust nr AT
4. Maa-ameti kaardirakenduse 20.04.2008 kanne ei ole haldusakt ning piiriettepaneku osas tehtud järeldused pole käsitatavad tõenditena. Kuna piiriettepanek ega kaardirakenduse kanne ei riku kaebaja õigusi, ei pidanud ta neid ka vaidlustama. Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsus nr 59 ei ole haldusakt, vaid tegemist on menetlustoiminguga (kohaliku omavalitsuse nõusolek – vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2009 otsus nr 3-07-2588), mille halduskohtus vaidlustamiseks kehtib kolmeaastane tähtaeg. Kui kohus leiab, et volikogu otsus takistab kaebuse menetlemist, saab kaebaja oma kaebust

§ 49kohaselt täiendada ja nõuda ka selle õigusvastasuse tuvastamist.

Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse põhjendamatult rahuldamata. Maa erastamine ja kinnistamine OÜ Egger ja Ko nimele tähendaks kaebaja õiguste pöördumatut kahjustamist. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine seab otseselt ohtu kaebaja võimaluse erastada maad soovitud ulatuses. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning puuduvad mõjuvad avalikud huvid, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist. Esialgse õiguskaitse kohaldamine lükkaks vaid korralduse eesmärkide saavutamise (s.o maa erastamine ja kinnistamine kolmanda isiku nimele) edasi. Oluliseks avalikuks huviks on ka seaduslikkuse tagamine. Käesoleva vaidluse on tinginud asjaolu, et vastustaja on kaebaja

1. a erastamisavalduse ära kaotanud ning hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus haldusorgani hooletusest tulenevad kaebajale pöördumatud tagajärjed juba enne asjaolude täielikku väljaselgitamist.
2. Vändra vald jäi kirjalikus vastuses halduskohtule 03.05.2013 esitatud seisukohtade juurde.
3. OÜ Egger ja Ko palus kirjalikus seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata, jäädes oma halduskohtule 13.05.2013 esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja väited on vasturääkivad ja paljasõnalised. Kaisma Külakeskuses 12.10.2012 toimunud koosoleku protokolli ja memo kohaselt esitas kaebaja väidetava 17.12.1997 maa erastamise avalduse Kaisma kolhoosi reformikomisjonile, mille esimees oli K. M ise. Kaisma Vallavolikogu liikmetele
4. a algul esitatud nimekirjast nähtub, et V. M esitas 29.01.1997 kaks avaldust (jrk nr 50 ja nr 51), mis mõlemad käsitlesid temale kuuluvate hoonete juurde Kaisma Suurjärve ääres maa erastamist. Nimekirjast saab välja lugeda, et teisele esitatud avaldusele (jrk nr 51) puudub ostueesõigus, kuna hoonetele on tehtud kinkeleping, mille 4

§ 121

lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et halduskohtul puudus käesoleval juhul võimalus esitatud kaebust

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada, kuna halduskohus pidi selleks eeldama K.

M faktiväidete tõendatust ehk lähtuma eeldusest, et kaebaja oli 1997. aastal esitanud avalduse ligikaudu 12 ha vaba maa erastamiseks M asuvate ehitiste juurde (s.o suuremas ulatuses kui 0,4 ha). Kuna puudub vaidlus, et sellisel juhul oleksid K. M ning OÜ Egger ja Ko erastamisavaldused osaliselt üksteisega konkureerivad, ei ole võimalik kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist välistada. Seega puudub ka alus kaebuse tagastamiseks

§ 121lg 2 p 1 alusel.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa K. M õiguste rikkumist tema poolt väidetud asjaolude õigsust eeldades välistada seegi, et kaebaja ei ole halduskohtus tähtaegselt vaidlustanud Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsust nr
2. Ehkki nimetatud otsusega on antud nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks OÜ-le Egger ja Ko ning otsus kajastab osaliselt ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p-s 15 nõutavaid andmeid ning volikogu otsuse p 2 (erastamistoimingute läbiviimiseks kohustamine) oli vallavalitsusele täitmiseks kohustuslik, ei muuda see asjaolu, et just Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korraldus nr 8 (täiendatud 13.02.2013 korraldusega nr 36 ja 08.05.2013 korraldusega nr 127) on maa ostueesõigusega erastamise korra p-le 15 vastavaks eelhaldusaktiks, mis on erastamise korraldajale (maavanemale) maa ostueesõigusega erastamise korra p 23 alap 4 kohaselt aluseks maa ostueesõigusega erastamise otsuse kui lõpphaldusakti vastuvõtmisel (seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et maavanema poolt erastamistoimiku korduva tagastamise puhul on täpsustatud nimelt vallavalitsuse vaidlustatud korraldust). Vallavalitsuse korralduse tuginemine volikogu otsusele ei tähenda, et vaidlustatud korraldus ei saaks kaebaja õigusi rikkuda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsus nr 59 on pelgalt menetlustoiming, sest otsuse mittetäielikkusele vaatamata on sellega soovitud kindlaks määrata maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 15 toodud tingimusi. Viimatinimetatud sättest ei tulene, et otsuse tegemine oleks üksnes vallavalitsuse pädevuses ning maa ostueesõigusega erastamise korra ps 15 nimetatud otsust on kohtupraktikas peetud eelhaldusaktiks, mitte menetlustoiminguks (nt Riigikohtu 15.12.2009 otsus nr 3-3-1-82-09, p 23). 14.

§ 249

lg 1 järgi võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse (või kaebuse eesmärgi saavutamine) kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Halduskohus võib esialgse õiguskaitse abinõuna määrusega muu hulgas peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise (

§ 251lg 1 p 1).

Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse 5

§ 249lg 3).

Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne. Esialgse õiguskaitse määrus võib olla tingimuslik (

§ 251lg 3).

15.

§ 249

lg-st 3 tulenevalt ei ole vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamine põhjendatud, kui kohus peab kaebuse rahuldamist ebatõenäoliseks. Samas on kohtupraktikas rõhutatud, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks võib olla üksnes kaebuse ilmselge perspektiivitus (vt Riigikohtu 09.02.2006 määrus nr 3-3-1-10-06, p 9). Ringkonnakohus on varem asunud seisukohale, et esialgse õiguskaitse taotlust ei ole võimalik jätta rahuldamata kaebuse ilmselge perspektiivituse alusel, kui kaebeõiguse küsimuse lahendamiseks on olemasoleva materjali vastuolulisuse tõttu vajalik koguda ja analüüsida täiendavat teavet (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2012 määrus nr 3-12-2238, p 16). Käesoleval juhul on tegemist sarnase olukorraga, kuna olemasolevad dokumendid on puudulikud ja vajavad täiendavat hindamist. Muu hulgas jääb arusaamatuks Maa-ameti poolt viidatud 17.12.1997 erastamisavalduse (0,44 ha maa erastamiseks) ja varasema kuupäevaga Kaisma Vallavalitsuse 29.01.1997 tõendi nr 43 (kahe erastamisavalduse vastuvõtmise kohta) omavaheline seos. Samas ei saa seni esitatud dokumentide põhjal kaebust siiski pidada kuigi perspektiivikaks, kuna vastustajaga tuleb nõustuda, et tõepoolest ei ole eluliselt usutav, et varasema Kaisma valla juhtimises aastaid osalenud K. M ja A. M oleksid saanud olla teadmatuses avalduse väidetava kadumise osas ning esitasid esmakordselt selle kohta järelepärimise alles 15.11.

1. Sellele vaatamata on tõenduslikud küsimused võimalik lahendada alles asja sisulise läbivaatamise käigus.
2. Kaebuse perspektiivikus ei ole siiski ainus aspekt, mida esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb arvestada. Käesolevas asjas ei ole esitatud väiteid ülekaaluka avaliku huvi esinemise kohta ning sellise huvi olemasolu ei ole tuvastatav ka seni kohtule esitatud dokumentidest. Samuti puuduvad konkreetsed väited ja andmed, et esialgse õiguskaitse kohaldamine riivaks ülemääraselt OÜ Egger ja Ko huve. Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et kuna maa ostueesõigusega erastamist on taotletud loomakasvatushoone juurde, siis võib vaidlustatud korralduse kehtivuse või täitmise peatamine kohtuvaidluse ajaks osutuda puudutatud isiku jaoks ebamõistlikult koormavaks, kuivõrd see takistaks erastamismenetluse lõpuleviimist ja seeläbi OÜ Egger ja Ko loomakasvatuse arendamist. Kuigi iseenesest saab ja tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatuse üle otsustamisel muu hulgas arvestada asjaoluga, kas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine või piiratud ulatuses kohaldamine tooks kaasa täiendava kohtuvaidluse (vt Riigikohtu 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-44-09, p 13), ei anna seegi alust käesolevas asjas vaidlustatud korralduse kehtivust või täitmist peatada, sest vajaduse korral saab kaebaja oma võimalikud nõuded maavanema poolt maa erastamise korralduse suhtes esitada juba käimasolevas kohtumenetluses kaebuse muutmise kaudu. Kui selgub, et erastamine oli lubamatu, kaotavad lõpliku haldusakti tühistamisel ka eelhaldusaktid oma õigusliku mõju (vt Riigikohtu 09.06.2006 otsus nr 3-3-140-06, p 13).
3. Kaebaja õiguste kaitse on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul võimalik piisavalt tõhusalt tagada ka pärast maavanema poolt erastamise korralduse andmist ja selle peale halduskohtusse tühistamiskaebuse esitamist esialgse õiguskaitse tingimusliku kohaldamisega vastavalt

§ 251lg-le 3.

Asjaõigusseaduse (AÕS) rakendamise seaduse § 11 lg 5 näeb ette, et kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Seega juhul, kui 6

§ 251lg 1 p 4).

Ringkonnakohus leiab, et praegusel ajal puudub tungiv esialgse õiguskaitse vajadus ja kaebuse väheseid eduväljavaateid arvestades tuleb K. M taotlus jätta rahuldamata. Kaebajal õiguskaitsevajadus oleks oluliselt tungivam juhul, kui Pärnu maavanem oleks erastamismenetluse juba lõpule viinud, sest sellises olukorras on kaebaja õiguste pöördumatu kahjustamise võimalus ilmselgelt aktuaalne. Praegusel juhul ei oleks esialgse õiguskaitse korras erastamismenetluse lõpuleviimise keelamine OÜ Egger ja Ko vastanduvaid huve ja kaebuse sisu arvestades põhjendatud. Kui K. M peaks edaspidi halduskohtus vaidlustama maavanema otsuse vaidlusaluse maa erastamise kohta, on tal võimalik taotleda halduskohtult ka esialgse õiguskaitse kohaldamist tingimuslikult näiteks selliselt, et Pärnumaal Vändra vallas Kaisma külas asuva Eskula maaüksuste kohta kinnistusregistriosa avamise korral tuleks nimetatud kinnistusregistriosa asjakohasesse jakku kanda märge, millest nähtub, et K. M on Eskula maaüksuste erastamise otsuse tühistamiseks esitanud halduskohtusse kaebuse ning kaebus on lõplikult lahendamata. Sellise tingimusliku esialgse õiguskaitse abinõu rakendamine juba käesoleval ajal oleks ennatlik, sest puudub kohtuvaidlus, milles K. M oleks vaidlustanud Pärnu maavanema korralduse Eskula maaüksuste erastamiseks ja mille kohta saaks kinnistusregistriossa märkuse sisse kanda. 18. Eelneva põhjal tuleb K. M määruskaebus rahuldada osaliselt ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2013 määrus tühistada osas, milles kohus kaebuse läbivaatamatult tagastas. Kuna kaebuse menetlusse võtmist ei ole halduskohus veel otsustanud, tuleb kaebus saata halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. K. M määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2013 määrus muutmata osas, milles kohus jättis kaebaja esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma Viive Ligi Virgo Saarmets 7