Tsiviilasi nr 2-12-21396 KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2013.a Tartu kohtumaja Tsivii

) § 156 lg 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Asjaõigusseaduse (

) § 156 lõikest 1 tulenevalt on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb kohtul lahendada poolte, s.o nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huvide kaalumise teel. Kinnistusregistriosa nr XXX väljavõtte kohaselt kuulub kinnistu XXX 3 XXX külas, XXX vallas, Tartumaal Suvilaühistule Saare, kinnistu XXX kuulub Hille Hovintalile (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX kuulub Erna Urmile (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX kuulub Aimi Ravvale (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX kuulub Mart Alverile (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX 5 kuulub Tiina Rätsepale (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX 6 kuulub Reeli Mišinienele (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX 7 kuulub Vladimir Leimanile (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX 8 kuulub Toomas Hüttile (registriosa nr XXX ), kinnistu XXX 9 kuulub Kadri Külmale (registriosa nr XXX ), kinnistud XXX 0 ja XXX 1 kuuluvad Margus ja Marit Vahtramäele (registriosa nr XXX ja XXX ), kinnistu XXX 2 kuulub Ludvig Pillmannile (registriosa nr XXX ). Kohtule esitatud väljavõttest Maa-ameti kaardiserverist (tl 11-12) on näha, et SÜ XXX elamurajoonile juurdepääsuteeks olev XXX tee, läbib enne XXX 3 teekinnistuni jõudmist Rene´ Krausele kuulvat XXX (registriosa nr XXX ) kinnistut, mis koosneb elamumaast XXX katastritunnusega 43202:002:0168 ja üldkasutatavast maast XXX katastritunnusega 43202:002:0169. Juurdepääsutee nimega „XXX tee“ saab alguse avalikult teelt XXX tee ja Järveoja tee ristmikult. Käesolev vaidlus puudutab poolte vahelist vaidlust XXX tee läbimise üle, mis algab R.Krausele kuuluvalt XXX kinnistu piirilt, katastritunnusega 43202:002:0168. Et pääseda avalikult kasutatavale Järveoja teele, tuleb avaldajatel läbida ka XXX tee, mis läbib XXX kinnistut (registriosa nr XXX ). Avaldajad on taotlenud kinnisomandi kitsenduse seadmist ka XXX kinnistule. Avaldusele vastuväiteid ega seisukohti kinnistu omanik, Andres Lukk, esitanud ei ole. Puudutatud isik, Rene´ Krause, on avaldanud, et olemasolevale teele alternatiivseks juurdepääsuteeks võiks olla, et tee avaldajate kinnistuteni kulgeks mööda tema kinnistu e XXX kinnistu põhja piiri ning sealt kinnistu idapiiri mööda XXX 3 teekinnistu otsani või siis peaks uus tee minema mööda XXX kinnistu põhja piiri ning sealt kinnistu idapiiri mööda kuni Hovintali (XXX kinnistu) ja Leimani (XXX 7 kinnistu) kinnistuni ning uus võimalik tee peaks minema läbi Hovintali ja Leimani kinnistu.

§ 156

lõike 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve.

§ 156

lg-st 2 tuleneb, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Tartu Rajooni RSN TK otsusega nr 117;19.04.1978.a kinnitatud aianduskooperatiivi „Saare“ hoonestusprojektist (tl 61) nähtuvalt on olemasolevat teed kasutatud juba alates

1. aastast. Seega võib olemasolevat juurdepääsu pidada ajalooliselt kasutuses olevaks juurdepääsuks. 06.11.
2. a teostatud paikvaatlusel (tl 98) on kohus tuvastanud, et avaldajatel on praegu võimalus oma kinnistule juurde pääseda ainult mööda XXX teed, läbides puudutatud isikute Rene´ Krausele ja A. Lukkile kuuluvaid kinnistuid. 5 Samuti tuvastas kohus paikvaatluse käigus, et juba väljakujunenud juurdepääsutee on heas seisukorras ja hooldatud ning tagab juurdepääsu kõikidele kinnistutele nii sõiduautodega kui ka raskeveokitega. Kohus on seisukohal, et R.Krause poolt väljapakutud alternatiivvariandid tagamaks juurdepääsu XXX -12 kinnistutele ei ole käesolevalt teostatavad, kuna kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et uue tee rajamine mööda XXX kinnistu põhja piiri ning sealt kinnistu idapiiri mööda XXX 3 teekinnistu otsani oleks reaalselt teostatav ning maakorralduslikult võimalik. Tõendeid mööda XXX kinnistu põhja ja ida piiri rajatava tee maksumuse kohta kohtule esitatud ei ole. Samuti tuvastas kohus paikvaatluse käigus, et käesolevalt ei ole võimalik rajada uut teed mööda XXX kinnistu põhja piiri ning sealt kinnistu idapiiri mööda kuni Hovintali kinnistuni ja sealt edasi Hovintali ja Leimani kinnistu vahelt, kuna ette jääb Leimani kinnistu abihoone üks sein ja tee rajamisel kahe kinnistu vahelt jääks majast teeni u 5 m ning Hovintal peaks oma kinnistu haljastuse eemaldama ning see oleks kinnistu omanikule tähelepanu väärivalt koormav. Samuti ei lahendaks eelpooltoodud viisil tee rajamine juurdepääsu XXX 1 ja XXX 2 kinnistutele, kuna paikvaatlusel tuvastas kohus, et XXX 1 ja XXX 2 omanikud pääsevad oma kinnistule ainult XXX kinnistu kaudu. Juurdepääsu nõude lahendamisel tuleb kaaluda, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Kohus on seisukohal, et avaldajatel puudub oma kinnisasjade kohaseks kasutamiseks ja majandamiseks vajalik juurdepääs mujalt kui puudutatud isikute kinnisasja kaudu ning avaldajatel ei ole ei ole võimalik rajada oma kinnisasja kaudu vajalikku juurdepääsuteed avalikult kasutatavale teele. Seega on antud juhul R. Krause kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine avaldajate jaoks oluliselt odavam ja R. Krauset kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Kohus leiab, et avaldajate huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjadele üle R.Krause kinnisasja kaalub üles R.Krause huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu. Paikvaatluse käigus tuvastas kohus, et R. Krausele kuuluval XXX kinnistul paikneb elumaja ja XXX kinnistul, mille otstarve on sotsiaalmaa, vahetult jõe ääres, asub saun. Sauna ja maja vahel on XXX tee ning maja ja sauna vahe on u 70 m. Seega on määratav juurdepääs võimalikult kaugel R. Krausele kuuluvast elumajast ega takista maatüki kasutamist. Kuna määratav juurdepääsutee läheb sauna tagant, siis ei saa riivatud R. Karuse privaatsus ega möödujate sündsustunne. Kohus leiab eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt, et R. Krause on kohustatud taluma juurdepääsu avaldajate kinnistutele üle oma kinnistu ning et vastav kitsendus tuleb seada. Kuna käesolevalt on tegemist elamutega, mida avaldajad kasutavad aastaringselt koduna, siis on põhjendatud lubada avaldajatel kasutada juurdepääsuteed ilma piiranguteta nii jalgsi kui ka sõidukitega. Arvestades, et jõudmiseks avalikult kasutatavale Järveoja teele peavad avaldajad läbima lisaks XXX ja XXX kinnistule veel XXX kinnistu ja XXX 3 kinnistu, siis tuleb kitsendused seada ka XXX ja XXX 3 kinnistule. Kohtu seisukoht tasu osas Eratee omanikul on õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutatavalt isikult tasu

§ 156

lg 1 järgi ning kokkuleppe puudumisel tuleb juurdepääsu kasutamise tasu määrata kohtul. R. Krause palub määrata tasu suuruseks 250 meetri tee kasutamise eest 25 eurot kuus 100 meetri kohta igalt kinnistult, kes teed kasutavad ning tasu suurus tuleb siduda elukallidusega majapidamise kohta. (tl 117). Avaldajad leiavad, et ei ole põhjendatud määrata olemasoleva ja ajaloolise juurdepääsutee kasutamise eest tasu maksmise kohustust ning XXX -12 kinnistute igakordsed omanikud peaksid saama kõnealust teed kasutada ka edaspidiselt tasuta, kuna R.Krause ei ole alates 2008.aastast mitte kordagi ja mitte mingil viisil kõnealust teed hooldanud. 6 Juurdepääsutasu suuruse määramisel

§ 156lg 1 ja Teeseaduse (Tee

S) § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada eelkõige teeseaduses sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. TeeS § 10 lg 1 järgi peab teel olema võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Eratee omanik korraldab TeeS § 25 lg 4 järgi tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Teetööde tehnoloogia ja kvaliteet peavad TeeS § 30 lg 1 järgi vastama liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi kohta esitatavatele nõuetele. Teeseadusest ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja nõuda selle eest tasu

§ 156lg 1 alusel.

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et avaldajad oleksid suuremas osas kandnud juurdepääsutee hooldamisega seoses olevad kulud, s.o kulusid ka seoses puudutatud isiku kinnistule jääva juurdepääsutee korrashoiuga.

§ 156

lg 1 kohaselt tasu määramise mõtteks ei ole ainult kulutuste hüvitamine, vaid ka tasu läbipääsu talumise eest. Tasu juurdepääsuõiguse kasutamise eest ei pea katma ka tavapäraseid hoolduskulusid, mida tuleks kinnistuomanikul juba enda huvides kanda. Vajalikud spetsiifilised kulud (suurem lume lükkamine talvel vms) on võimalik jagada nende kulude tekkimisel kasutajate vahel proportsionaalselt. Kohus on seisukohal, et tasu juurdepääsuõiguse kasutamise eest üle XXX ja XXX kinnistu on määratud heastama kinnistu omaniku ja tema lähedaste privaatsuse riivet Tasu määramisel arvestab kohus, et juurdepääs avaldajate kinnistutele üle R. Krause kinnistu on tähtajatu, võimaldades ööpäevaringset sõidukitega juurdepääsu, mis on selgelt koormav. Samas on faktiline juurdepääs avaldajate kinnistutele toimunud praktiliselt määratava juurdepääsu kohast. Kohus arvestades, et kinnistu asukoht on maakonnas, kus ei ole tihe asustus võrreldes linnas asuva kinnistuga, siis R. Krause taotletud tasu on ebamõistlikult suur ning kohus on antud juhul seisukohal, et tasu kindlaks määramisel on põhjendatud määrata juurdepääsutee kasutamise eest makstava tasu suuruseks 25 eurot aastas iga õigustatud kinnistuomaniku kohta. Tasu maksmise kohustus tekib võõra kinnisasja kasutamise õiguse määramise hetkest. Arvestades, et XXX 3 kinnistu on nõus, et vastavad kitsendused seatakse ja XXX kinnistu omanik Andres Lukk avaldusele vastuväiteid esitanud ei ole, siis tuleb seada XXX 3 (registriosa nr XXX ) kinnisomandi tähtajatu tasuta kitsendus kinnisomandite XXX -10 kasuks ja XXX (registriosa nr XXX ) kinnisomandi tähtajatu tasuta kitsendus kinnisomandite XXX -12 kasuks. Kuigi Andres Lukk ei ole esitanud oma ettepanekuid ja seisukohti tasu osas, on võimalik tasu määrata kokkuleppel. Juhul, kui kokkulepet ei saavutata, ei kao huvitatud isikul nõudeõigus. Avaldajad on taotlenud juurdepääsu määramist kohtu poolt. Kinnistusraamatuseaduse (KrS) § 341 lg 1 ja lg 2 p 5 kohaselt on avaldaja taotletud märkuse kinnistusraamatusse kandmise vajalikuks eelduseks puudutatud isiku nõusolek. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt juhul, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

§ 63

lõike 1 punkti 4 kohaselt võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).

§ 141

lõige 3 sätestab, et kohtulahendi või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Vastava märkuse tegemine kinnistusraamatus tagab selle, et juurdepääsuga seonduvad asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, s.h teeniva või valitseva kinnisasja omanikult, kitsendustele allumist. Märkus juurdepääsu kohta Järveoja teele üle XXX , Hiie, XXX ja XXX 3 kinnistute tuleb kanda nimetatud kinnisasjade kinnistusraamatusse 7 selle nähtavakstegemiseks ja kehtimiseks kolmandate isikute suhtes. Märkus juurdepääsu kasutamise tasu kohta tuleb kanda avaldajate kinnisasja registriosadesse. Kohus kohaldas avaldajate taotlusel 04.06.2012. a määrusega (tl 32-33) esialgset õiguskaitset ja kohustas R. Krauset eemaldama igasugune läbipääsutakistus XXX ja XXX kinnistuid läbival XXX teel, hoiduma tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni XXX ja XXX kinnistuid läbiva XXX teele läbipääsu takistuste tekitamisest ja võimaldama SÜ XXX liikmetel kasutada ilma piiranutega nii jalgsi kui sõidukitega XXX ja XXX kinnistuid läbiva XXX teed juurdepääsuteena avalikult kasutatavale teele kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. TsMS § 445 lõige 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kohus leiab, et kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb jätta jõusse kui lahendi täitmist tagav abinõu. Kohtulahendi jõustumisel tuleb kohtule esitada vastavalt TsMS § 386 lõikele 2 taotlus esialgse õiguskaitse tühistamiseks. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 172 lõikest 1 kannab hagita menetluses menetlusekulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades antud asja menetlust, on asjaolusid arvestades õiglane jätta TsMS § 172 lõikest 1 tulenevalt menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 8