← Eesti

3-11-1967/22

MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2013, Tartu Haldusasja number 3-11-1967 Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus Keskkonnaameti 04.07.
  2. a. korralduse nr V1-15/11/298 punkti 3.1 alapunktidega 3.1.1, 3.1.5, .3.1.6, .3.1.7, 3.1.17, .3.1.18, 3.1.19, 3.1.24, 3.1.25 osaliselt keskkonnakompleksloas nr L.KKL.IV-171223 tehtud muudatuste tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Tartu Halduskohtu 10.08.
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kiviõli Keemiatööstuse OÜ määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 10.08.
  4. a määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise osas muutmata ja määruskaebus rahldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7). ASJAOLUD
  5. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keskkonnaameti 04.07.
  6. a korralduse nr V1-15/11/298 punkti 3.1 alapunktidega 3.1.1, 3.1.5, .3.1.6, .3.1.7, 3.1.17, .3.1.18, 3.1.19, 3.1.24, 3.1.25 osaliselt keskkonnakompleksloas nr L.KKL.IV-171223 tehtud muudatused. Kaebuses palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras Keskkonnaameti 04.07.
  7. a korralduse punkti 3.1 alapunktide 3.1.1, 3.1.6, 3.1.7, 3.1.24, 3.1.25 täitmine, millised käsitlevad keskkonnakompleksloas nr L.KKL.IV-171223 Tabelites 1,6,7,31,32 tehtud muudatusi. Esialgse õiguskaitse põhjenduseks märgib kaebaja, et Keskkonnaamet on muutnud Luba ilma õigusliku aluseta, tehtud muudatused on ebaproportsionaalsed ning muudatuste tegemisel ei ole arvestatud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega. Keskkonnaamet on määranud kaebajale kohustuslikuks palju konkretiseerimata kohustusi ja konkreetsete kohustuste ja nõuete (edaspidi PVT nõuded) tähtaeg ebamõistlikult lühikene, so kuus kuud.
  8. Tartu Halduskohus jättis 10.08.
  9. a määrusega Kiviõli Keemiatööstuse OÜ taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Kohus ei pea vajalikuks halduskohtumenetluse seadustiku §-dele 121 lg 1, 2 ja 12

(2)lg-e 2 kohaselt 04.07.
  1. a korralduse punkti 3.1 alapunktide 3.1.1, 3.1.6, 3.1.7, 3.1.24, 3.1.25 täitmist peatada, kuna sellisel juhul oleks tegemist kaebaja jaoks etteruttavalt asja sisulise lahendamisega kaebuses vaidlustatud meetmete ja tähtaegade osas. Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse (edaspidi SVKS) § 39 lg 6 sätestab, et kui loa andja tuvastab, et käitises ei kasutata kompleksloa taotluse esitamise ajal parimat võimalikku tehnikat, tehakse käitajale kohustuseks koostada tehniliste ümberkorralduste kava parima võimaliku tehnika rakendamiseks. Kava abinõude rakendamise tulemusel peab käitis toimima parima võimaliku tehnika nõuete kohaselt hiljemalt
  2. aasta
  3. oktoobriks. Seega on kaebaja kui käitaja poolt taotletud PVT rakendamise tähtajad vastuolus SVKS § 39 lg
  4. Vastustaja on korraldusega juba arvestanud sotsiaalseid aspekte nagu tööhõive Kiviõli linnas ning linna soojavajadus talveperioodil ning pikendanud SVKS § 17 lg-st 5 alusel käitise PVT-le üleviimise tähtaega kuue kuu võrra alates käesoleva korralduse jõustumisest välja arvatud meetmete „Elektriajamiga siibrite paigaldus poolkoksigaasi liinile TSK seadmelt generaatorseadmele” ja “Elektriajamiga siibrite paigaldus TSK seadme käivitusküünlale” osas. Kohus saab kontrollida asja sisulisel läbivaatamisel, kas vastustaja on põhjendatult teinud kaebajale keskkonnakompleksloas L.KKL.IV-171223 muudatusi või mitte. Asja lahendamisel saab kohus anda hinnangu, kas vastustaja on muutnud Luba ilma õigusliku aluseta, kas tehtud muudatused on proportsionaalsed, kas muudatuste tegemisel on arvestatud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega ning kas vastustaja poolt kaebajale antud tähtaeg s.o kuus kuud konkreetsete kohustuste ja nõuete täitmiseks alates kaevatava korralduse jõustumisest on mõistlik või mitte, arvestades nõutud meetmete maksumust ja kaebaja majanduslikke võimalusi. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED APELLATSIOONIMENETLUSES JA PÕHJENDUSED
  5. Kaebaja määruskaebuse kohaselt on vastustaja muutnud Luba ilma õigusliku aluseta, tehtud muudatused on ebaproportsionaalsed ning muudatuste tegemisel ei ole arvestatud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega. Vastustaja on määranud kaebajale kohustuslikuks palju konkretiseerimata kohustusi, samuti on PV nõuete tähtaeg ebamõistlikult lühike, mistõttu ei ole vastavad tähtajad faktiliselt täidetavad. Lisaks kohustatakse kaebajat kuue kuu jooksul asendama turboagregaadi P4-35/5 turboagregaadiga P6-3,5/0,5-1, mille maksumus on ca 1,35 milj eurot, paigaldama NID süsteemi suitsugaaside puhastamiseks SO2-st, mille maksumus on ca 2,5 milj eurot, paigaldama soojuselektrijaamale kott– või elektrifiltri, mille maksumus on ca 1,6 milj eurot ning välja ehitama mahutipargi maksumusega ca 1,35 milj eurot. Ülalloetletud nõuete näol on tegemist väga mahukate ja aeganõudvate projekteerimistega ning seetõttu on kuue kuuline PVT nõuetele vastavusse viimise tähtaeg välistatud. Seoses sellega taotles kaebaja Loa tabeli 5, 6 ja 7 täitmise peatamist osaliselt. Asjaolu, et mingisugune tehniline lahendus on ühes viitedokumendis kirjeldatud, ei tee seda veel ühegi käitaja jaoks automaatselt kohustuslikuks. Best Available Techniques Reference Document (edaspidi BREF-dokument) puhul on selles sisalduvate PVT kirjelduste näol EL õiguse kohaselt tegemist soovituste- ja juhistega. BREF-dokument on haldusorganile oluliseks infoallikaks, kuna haldusorgan peab KKL nõuete kehtestamisel käitajale asjakohastest dokumentidest juhinduma. Kui haldusorgan on määranud või määratlenud ettevõtte jaoks sobiva PVT, siis peab ta, arvestades ettevõtte tootmisvõimsust, kasutatava 2 kütuse liiki ja PVT puhastustaset, määrama käitajale heite piirväärtused iga heite liigi kohta. Käitaja ülesanne on kinni pidada kehtestatud piirväärtusest, aga sobiva tehnika piirväärtuste nõuetele vastamiseks valib käitaja ise. Vastavalt EL õigusele ei saa haldusorgan oma suva järgi BREF-dokumentides sisalduvaid kirjeldusi kohustuslikuks teha, samuti ei saa ta määrata kirjelduste rakendamise tähtaega. Kaebaja leiab, et antud juhul tulenevad direktiivi sätetest käitaja kohustused ja õigused piisavalt täpselt ja selgelt ning seetõttu on võimalik rakendada direktiivi vahetut õigusmõju. Kaebaja ei ole heite piirväärtuseid ületanud. Kaebaja esitas tegevuskava kokkuleppe alusel ja määras ise tähtajad. Kaebaja viib muudatused sisse vabatahtlikult ja omal algatusel. Vastustaja saaks nõuda tegevuskava esitamist ja kavaga vastavusse viimist kuue kuu jooksul ainult juhul, kui oleks tegemist heite piirväärtuse ületamisega. Kuue kuu jooksul ei ole võimalik paigaldada ka nõutud filtreid. Samuti on ilmne, et kaebaja ei suuda investeerida uude tehnikasse ca 7 miljonit eurot kuue kuu jooksul, kuna ettevõttel puuduvad sellised vabad rahalised vahendid. Kaebaja on Loa menetlemise käigus korduvalt vastustaja tähelepanu juhtinud tähtaegade võimatuse osas. Kaebaja oli alates
  6. a juulist teadlik, et tegevus vastab nõuetele, sest heite piirväärtused ei ole selle aja jooksul ületatud.
  7. Keskkonnaamet palub jätta määruskaebus rahuldamata. Väär on kaebaja väide, et nagu määraks Parima Võimaliku Tehnika (edaspidi PVT) käitajale loa andja ehk vastustaja. Oma tegevusvaldkonna puhul sobiva PVT määrab käitaja ise. PVT esitatakse võrdlustabelina koos käitises rakendatavate meetmetega kompleksloa või selle muutmise taotluses. Vastustaja hindab loa andja käitaja poolt valitud PVT sobivust talle esitatud taotluse ja teiste asja otsustamisel tähtsust omavate materjalide alusel. Määruskaebuse punktist 6.4 on kaebaja ise väljendanud, et tema tegevus ei vasta PVT nõuetele, mistõttu ei vasta kaebaja tegevus täna SVKS § 19 lg-le
  8. Juhul kui siseriiklikult oleks Nõukogu 24.09.
  9. a direktiivi 96/61/EÜ ülevõtmine olnud väär või ebapiisav, siis oleks kindlasti algatatud Euroopa Komisjoni poolt Eesti riigi suhtes vastav sanktsioonimenetlus. Ettevõtetel, kellel peab olema keskkonnakompleksluba, tuleb kohustuslikus korras rakendada PVT-d, mis väldib keskkonnareostust. Kaebaja on väljendanud kaebuses ja ka määruskaebuses, et tema käitise põletusseadmed ei kuulu klassi 50-600 MW, kuna kaebaja soojuselektrijaamas kasutatavad põletusseadmed ei ületa 42,3 MW-i, milline põletusseadmete soojusvõimsus on määratud vastustaja otsusega. Kaebaja soovib luua eksitava pildi tegelikest asjaoludest ning ajab segamini SVKS § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud ülesseatud tootmisvõimsuse ja reaalselt kasutatava tootmisvõimsuse. SVKS mõistes on kaebajale kuuluvas käitises ülesseatud tootmisvõimsus suurem kui 50 MW. Seega on asjakohatud kaebaja väited selle kohta, et nende kohta tuleks rakendada meetmeid, mis kehtivad alla 50 MW põletusseadmetele. Käesoleval juhul PVT ja õigusaktide nõuete täitmine kaebaja poolt kompleksloas toodud tingimustel ei too endaga kaasa kahjulikku tagajärge. Samuti ei ole vajalik kõrvaldada tagajärgi, kuivõrd kaebaja peab nimetatud nõuded nii kui nii täitma. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisel oleks vastustajal, kui keskkonnakompleksloa kehtivuse peatamist või kompleksloa kehtetuks tunnistamist SVKS § 26 lg 1 p 5 alusel, kuivõrd õigusaktide nõuetele ja PVT nõuetele mittevastav käitis seab ohtu sealse elukeskkonna ning inimeste tervise ning annab kaebajale olulise konkurentsieelise samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete seas, kes õigusaktide ja PVT nõudeid täidavad. Esialgse õiguskaitse rakendamine oleks sisuliselt kaebaja jaoks etteruttavalt asja sisulise lahendamine kaebuses vaidlustatud meetmete ja tähtaegade osas. Esialgse õiguskaitse rakendamisel loodaks situatsioon, kus õigusaktide nõuetele ja PVT nõuetele mittevastav käitis saab jätkuvalt edasi tegutseda ning SVKS-st tulenev võimalus määrata maksimaalselt kuue kuuline erand käitise tegevuseks pikeneb veelgi. Ülekaalukas avaliku huvi esineb esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Vastustaja ei ole tõepoolest esitanud kaebajale järelpärimist tema rahaliste vahendite olemasolu kohta, kuid see ei ole käesolevas asjas oluline ning ei ole kaalutlusotsuse tegemise sisuks. Kaebaja poolt välja 3 toodud majanduslikke takistusi investeeringute tegemiseks analüüsides ning äriregistrist avalikult kättesaadavat informatsiooni, arvestades ei anna kaebaja majandustulemused küll alust väita, et kaebajal puuduvad võimalused investeeringute tegemiseks.
  10. 17.10.1011 ja 27.06.2012 esitatud täiendavates seisukohtades märkis kaebaja veel, et: - Vastustaja poolt esitatud nõudmised tehnoloogiliste lahenduste osas on vastuolus 22.09.
  11. a kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud kompromisslepinguga (kinnitatud Tartu Halduskohtu 05.10.2009.a kohtumäärusega kohtuasjas nr 3-09-138). - Vastustaja ei ole selgitanud, millisel põhjusel ja millele tuginedes ta käsitleb kaebaja poolt tegevuskavades esitatud PVT kirjeldusi „PVT nõuetena“ BREF-dokumentide tähenduses, olenemata asjaolust et seaduses (SKVKS) ei ole ühtegi viidet vastavasisulise käsitluse võimalikkuse kohta. - Vastustajapoolne seaduse tõlgendus, millise kohaselt annab SKVKS § 39 lg 6 loa andjale õiguse tehnoloogilisi lahendusi (PVT`d) käitajale kohustuslikuks teha, ei ole Direktiiviga 2008/1/EÜ kooskõlas. - Vastustaja on seisukohale, et SKVKS § 39 lg 6 annab talle õiguse tuvastada, kas käitises kasutatakse „parimat võimalikku tehnikat“ ja mittevastavuse tuvastamisel on vastustajal õigus muuta „parim võimalik tehnika“ käitajale kohustuslikuks (s.o kompleksluba muuta). Kaebajale jääb arusaamatuks, mille alusel on vastustaja vastavasisulise diskretsiooniõiguse endale kujundanud, SKVKS § 39 lg-st 6 see ei tulene. - Korraldusega tehtud muudatused tehnoloogiliste lahenduste osas on ebaproportsionaalsed, samuti vastuolus SKVKS mõttega tervikuna ja haldusmenetluse põhimõtetega. - Vastustaja poolt määratud PVT`de rakendamise tähtaeg (6 kuu jooksul) on vastuolus SKVKS`ga tervikuna ja haldusmenetluse põhimõtetega. - Arusaamatuks jääb vastustaja seisukoht, millise kohaselt ei eksisteeri vastuolu siseriikliku ja EL õigus vahel pelgalt seetõttu, et Eesti Vabariigi vastu ei ole algatatud selles küsimuses sanktsioonimenetlust. - 15.06.2012 võttis keskkonnaminister vastu määruse nr 23 „Põlevkiviõli, selle saaduste või biokütuste hoidmisehitiste veekaitsenõuded“. Kaebaja kui põlevkivihoidmisehitisi kasutav ettevõte peab määrusele vastama alates määruse jõustumisest. Määruse jõustumise tähtaeg on 01.09.
  12. Hiljemalt selleks tähtajaks plaanib kaebaja ka mahutipargi valmimist, kuid soovib töödega jõuda lõpule juba
  13. aasta lõpuks. Mahutite ümberehitus ja pargi projekteerimine on keeruline ja aeganõudev protsess, mille teostamine on kuue kuu jooksul võimatu. Mahutipargi valmimisega
  14. a lõpuks saavad täidetud mitmed Loa tabelis 5, 6 ja 7 sätestatud meetmed. Seega tuleb eeltoodud meetmete tähtaegu pidada ebaproportsionaalseteks. - Käesolevaks ajaks on valminud ka AS-lt Pöyry Entec tellitud poolkoksiprügilasse soojuselektrijaama-, tahke soojuskandja tuha ja poolkoksi koosladestamise tehniline projekt. Tuha ja poolkoksi eraldi ladestamisel kärje meetodil võib tuhka ladestada oluliselt suuremates kogustes. Kaebaja on sõlminud lepingu niisutussõlme tarnimiseks AVA-HUEP GmbH u. Co. KG-ga. Tarne tähtaeg on 06.07.2012 ning peale tarnet algavad koheselt ka seadistustööd ning katsed. Eelnevat arvestades on ilmne, et loaga sätestatud piirang 25 000 t/a on ebavajalik ning täitmine selles osas tuleb peatada. Punktide täitmise peatamisel hakkab kehtima eelmise Loaga sätestatud tuha ladestamise kogus, mis katab kaebaja vajadused. - Sõltumata sellest, kas konkreetse tehnoloogia kasutamise nõudmine on EL õigusega vastuolus või mitte, on meetme rakendamise tähtaeg ebaproportsionaalne ja kaalutlemata. Vahetult peale kompleksloa väljastamist, so 08.09.2011.a sõlmis kaebaja lepingu uue turbiini valmistamiseks. Lepingu kohaselt on turbiini tarnimise tähtaeg
  15. a septembris ja turbiini paigaldustööd kavandatakse alustada
  16. a alguses. Turbiini valmistamine/ tarnimine/ seadistamine on pikaajaline protsess, mis võtab aega ca 2 aastat. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  18. Kaebuses taotles Kaebaja esialgse õiguskaitse seadmist selliselt, et peatada esialgse õiguskaitse korras 04.07.
  19. a korralduse p 3.1 alapunktide 3.1.1, 3.1.6, 3.1.7, 3.1.24 ja 3.1.25 täitmine, mis käsitlevad keskkonnakompleksloas nr. L.KKL.IV-171223 tabelites 1, 6, 7, 31 ja 32 tehtud muudatusi. Halduskohus jättis vaidlustatud määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamata eelkõige põhjustel, et selle kohaldamine ei ole vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks, tegemist on olulise avaliku huviga ja kaebaja poolt taotletud viisil ja põhjendustel esialgse õiguskaitse võimaldamine oleks sisuliselt põhiasja lahendamine määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud põhjendustega, arvestades põhiasja sisu ja peab vajalikuks täiendavalt märkida ka seda, et asja materjalide ja vastustaja selgituste kohaselt edastati kaebajale kompleksloa muutmise korralduse eelnõu koos muudetud kompleksloa vormiga 01.03.2011, mis on samasisuline 04.07.2011 vastu võetud korraldusele ja loavormile. Loas ja korralduses tehti parandusi vastavalt kaebaja poolt 31.03.2011 ning MTÜ Saastevaba Kiviõli 16.03.2011 ja 24.03.2011 esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele. Seega oli kaebaja teadlik muudetud loa sisust ning sai sellele ka omapoolseid vastuväited esitada. Esialgset õiguskaitset kohaldatakse üldjuhul siis, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning haldusakti tagasitäitmine ei ole võimalik või tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlik. Käesoleval juhul ei too PVT ja õigusaktide nõuete täitmine kaebaja poolt kompleksloas toodud tingimustel endaga kaasa kahjulikku tagajärge, samuti ei ole vajalik kõrvaldada tagajärgi, kuna kaebaja peab nimetatud nõuded nagunii täitma. Kaebuse esitaja tegevus peab vastama õigusaktide ja PVT nõuetele ning käitis, mis nendele nõuetele ei vasta, ei saa tegutseda ja vastustaja on eeltoodust tulenevalt õigesti viidanud ka sellele, et vastustajal kui keskkonnakompleksloa andjal, oleks juhul, kui määruskaebus rahuldatakse, sellises olukorras omakorda kohustus kaaluda keskkonnakompleksloa kehtivuse peatamist või kompleksloa kehtetuks tunnistamist SVKS § 26 lg 1 p 5 alusel, kuivõrd õigusaktide nõuetele ja PVT nõuetele mittevastav käitis seab ohtu sealse elukeskkonna ning inimeste tervise ning annab kaebajale olulise konkurentsieelise samas valdkonnas tegutsevate ettevõte seas, kes õigusaktide ja PVT nõuded täidavad. Kuna kaebaja on väitnud, et kompleksloa kehtima jäämisel on tagajärjeks tootmise sulgemine, siis tuginedes vastustaja seisukohale oleksid samad tagajärjed ka siis, kui kaebaja ei täida PVT ja õigusaktide nõudeid. Keskkonnaamet on pakkunud seega kaebajale pigem võimaluse tootmistegevuse jätkamiseks, mitte aga selle lõpetamiseks.
  20. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et Riigikohus asus kohtulahendis nr 3-3-1-55-06 seisukohale, et kohtu poolt kohaldatav esialgse õiguskaitse vahend ei tohi legaliseerida ilmselgelt õigusvastast olukorda. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et vastustaja selgituste kohaselt ei vasta kaebaja tegevus õigusaktide ja PVT nõuetele ning vastavuse saavutamine on võimalik üksnes läbi loa nõuete täitmise, milliste täitmise peatamist on kaebaja esialgse õiguskaitse korras taotlenud, siis on halduskohus põhjendatult jätnud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Eeltoodu tõttu on seega õige ka halduskohtu seisukoht, et käesoleval juhul esialgse õiguskaitse rakendamine oleks sisuliselt kaebaja jaoks etteruttavalt põhiasja sisuline lahendamine kaebuses vaidlustatud meetmete ja tähtaegade osas. Asja etteruttavat sisulist lahendamist tõendaks ka asjaolu, et esialgse õiguskaitse rakendamisel loodaks situatsioon, kus õigusaktide nõuetele ja PVT nõuetele mittevastav käitis saab jätkuvalt edasi tegutseda ning SVKS-ist tulenev võimalus määrata maksimaalselt 6-kuuline erand käitise tegevuseks pikeneb veelgi. Arvesse tuleb võtta ka vastustaja poolt välja toodud asjaolu, et käitise 5 käitamine õigusaktidega vastuolus olevalt võib ohustada elanikkonna tervist ja põhjustada keskkonnareostust.
  21. HKMS-i kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada ka avalikku huvi. Halduskohtu hinnangul esines käesoleval juhul ülekaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Nagu juba eelpool märgitud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu sellekohase seisukohaga, kuna sellise ülekaaluka avaliku huvina saab käsitada nii vajadust viia kaebajale kuuluv käitis õigusaktide nõuetega vastavusse, et vältida sellest tingitud ohtu elanike elule ja tervisele kui ka vajadust tagada Kiviõli linna ja selle lähiümbruse elanike põhiseaduslikud õigused (PS § 28 lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele). Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et viidatud ulatuses keskkonnakomepleksloa muudatuste peatamine võib kahjustada konkurentsi, mida saab samuti pidada oluliseks avalikuks huviks, kuna ka direktiivi 96/61/EÜ vastuvõtmisel on arvestatud alapunkti 25 kohaselt asjaoluga, et konkurentsi ei tohi mõjutada. Nimetatud punkti kohaselt parima võimaliku tehnika arendamine ja sellega seotud teabevahetus ühenduse tasandil aitab kaasa tehnoloogiliste ebavõrdsuste korvamisele ühenduses, ühenduses kasutatavate heidete piirväärtuste ja tehnika ülemaailmse leviku edendamisele ja käesoleva direktiivi tõhusale rakendamisele liikmesriikides. Arvestada tuleb ka PS §-s 53 sätestatuga, mille kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Kohtupraktikas on leidnud kinnitust ka põhiseaduse § 5 ja § 53 koosmõjust tulenev nn keskkonnapõhiõigus, so õigus puhtale keskkonnaseisundile. Elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustus täidab eesmärki hoiduda keskkonnale kahju tekitamisest ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja elukvaliteedi halvendamisest.
  22. Mis puudutab nõuete täitmist kuue kuu jooksul, siis SVKS § 17 lg 5 kohaselt on kompleksloa nõuete suhtes võimalik teha ajutisi erandeid, kui käitaja võetavad meetmed tagavad nõuete täitmise kuue kuu jooksul ning kui saastus nende tulemusena väheneb. Pikema kestvusega, s.o pikema täitmise tähtajaga erandeid SVKS seega määrata ei võimalda. Asja materjalidest nähtuvalt ei tulnud kaebajale PVT nõuete rakendamine sellisel määral ja selliste tähtaegadega ka üllatusena, kuna kaebajale edastati kompleksloa muutmise eelnõu tutvumiseks 01.03.2011 kirjaga nr V 6-10/11/42725-10 elektronposti teel ning kaebaja esitas sellele oma ettepanekud ja vastuväited. Nimetatud kirjas on kaebaja märkinud, et: „KKT OÜ tutvus saadetud kompleksloa nr L.KKL.IV-171223 muutmise eelnõuga ja korraldusega ning esitab käesoleva kirjaga parandused ja ettepanekud, mis on märkimisväärsed kompleksloa tingimuste täitmise kohaselt.“ Vastustaja on eeltoodu kohta põhjendatult märkinud, et juhul, kui analüüsida kaebajale 01.03.2011 tutvumiseks saadetud eelnõud ning 04.07.2011 vastu võetud muudatusi, milliseid kaebaja nüüd esialgse õiguskaitse raames soovib peatada, siis on need peaaegu identsed ning tulenevad tegelikult kaebaja enda poolt esitatud ettepanekutest ja vastuväidetest. Samuti on vastustaja põhjendatult välja toonud selle, et analüüsides kaebaja poolt välja toodud väidetavaid majanduslikke takistusi investeeringute tegemiseks ning äriregistrist avalikult kätte saadavat informatsiooni, ei anna kaebaja majandustulemused iseenesest alust väita, et tal puuduvad võimalused investeeringute tegemiseks, kuna kaebaja majandustegevus on olnud kogu aeg jätkusuutlik ja kasumlik ning see oleks võimaldanud investeeringute tegemist ning olemasolevate ja kinnitatud tegevuskavade täitmist.
  23. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, nagu oleks vastustaja määranud kaebajale Parima Võimaliku Tehnika (PVT). PVT esitatakse võrdlustabelina koos käitises rakendatavate meetmetega kompleksloa või selle muutmise taotluses. Keskkonnaamet hindab loa andjana käitaja poolt valitud PVT sobivust talle esitatud taotluse ja teiste asja otsustamisel tähtsust omavate materjalide alusel. Loa andja hindab samuti käitises rakendatud tehnika vastavust PVT kirjelduses toodule ning tagab, et PVT põhimõtte järgimine toimub heite piirväärtustele, ressursside säästvale kasutamisele ja jäätmete tekke vältimisele esitatavate normatiivide 6 kaudu. Seega on kaebaja eeltoodud väide ebaõige ja seda tõendavad ka kompleksloa muutmise materjalid ning vaidlustatud korraldus (korralduse kaalutluste osa punktist 2.2.6 nähtub, et PVT peab käitaja ise valima). SVKS § 19 lg 1 sätestab, et käitaja peab heite piirväärtustest lähtudes täitma keskkonnanormatiive, minimeerima piiriülese saastuse ja kaitsma kogu keskkonda tõhusalt, kasutades parimat võimalikku tehnikat ning arvestades käitise tehnilisi näitajaid, käitise asukohta ja kohalikke keskkonnaolusid. Seega on õiguspärane üksnes selliselt tegutsev käitis, mis kasutab oma igapäevategevuses PVT nõuetele vastavat tehnikat. Ka määruskaebuse punktis 6.4 on kaebaja ise väljendanud, et tema tegevus ei vasta PVT nõuetele, mistõttu ei vasta kaebaja tegevus täna SVKS § 19 lg-le
  25. Määruskaebuse väited selle kohta, et Nõukogu 24.09.1996 direktiiv 96/61/EÜ on vääralt üle võetud siseliiklikku õigusesse eelkõige PVT nõuete osas, ei anna samuti alust määruskaebuse rahuldamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Juhul kui siseriiklikult oleks direktiivi 96/61/EÜ ülevõtmine olnud väär või ebapiisav siis oleks Eesti riigi suhtes algatatud ka vastav sanktsioonimenetlus, mida määruskaebuse esitamise aja seisuga tehtud ei ole. Samas on direktiivi 96/61/EÜ art. 3 kohaselt direktiivi ülevõtmisel siseriiklikusse õigusesse liikmesriigil kohustus siseriiklikul tasandil tagada, et käitist käitatakse viisil, mille puhul võetakse kasutusele kõik vajalikud meetmed saastuse vältimiseks, eelkõige parima võimaliku tehnika kasutamisega. Direktiivi 96/61/EÜ art. 9 alusel peavad keskkonnakompleksloaga kehtestatud heite piirväärtused, parameetrid või võrdväärsed tehnilised meetmed põhinema parimal võimalikul tehnikal, ilma et oleks kohustus kasutada üht või teist konkreetset tehnikat või tehnoloogiat, ja arvestada tuleks asjaomase käitise tehnilisi omadusi, geograafilist asukota ja kohalikke keskkonnatingimusi. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole vastustaja kohustanud kaebajat kasutama ühte või teist PVT-d, küll aga on endale sobiva PVT määranud kaebaja ise ning vastustaja on loa andjana üksnes hinnanud kaebaja käitises rakendatud tehnika vastavust PVT-le ning määranud hinnangutest tulenevalt lisameetmed ja tähtajad.
  26. Halduskohus on vaidlustatud määruses samuti õigesti leidnud, et SVKS § 39 lg 6 kohaselt, kui loa andja tuvastab, et käitises ei kasutata kompleksloa taotluse esitamise ajal parimat võimalikku tehnikat, tehakse käitajale lisaks SVKS §-s 17 sätestatule kohustuseks koostada tehniliste ümberkorralduste kava parima võimaliku tehnika rakendamiseks. See kava peab sisaldama meetmeid ka SVKS § 9 lõikes 3 nimetatud õigusaktide nõuete täitmiseks. Loa andja kiidab kava heaks ning määrab heite piirväärtused ja meetmete rakendamise tähtajad igaks kalendriaastaks või tagastab selle ümbertegemiseks. Kava abinõude rakendamise tulemusel peab käitis toimima parima võimaliku tehnika nõuete kohaselt hiljemalt
  27. aasta
  28. oktoobriks. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja tegutsenud põlevkivitöötlemises aastakümneid ning on SVKS mõttes olemasolev käitis, kuna SVKS jõustumise ajal (01.05.2002) käitis tegutses. Arvestades SVKS § 39 lg 6 oleks käitis pidanud toimima PVT nõuete kohaselt juba hiljemalt 30.10.
  30. Kuna kaebaja ülejäänud väited ja põhjendused on samuti seotud pigem 04.07.
  31. a korralduse vaidlustatud p-de sisulise õiguspärasusega ja mitte esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimusega, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi eraldi analüüsida. Tiit Lõhmus Mati Kartau 7 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.