Obsah (9)

§ 369§ 405§ 124§ 306§ 311§ 314§ 129§ 123§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 24.05.2013, Tallinn Tsiviilasja

) § 162 lg 2 alusel kostja kanda.

1. Vanem on PKS § 96 ja § 97 punkti 1 järgi kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Vanematel on PKS § 116 lõike 1 järgi oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-57-04, punkt 10; nr 3-2-1-7-0-5, punkt 16). Lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks võib vanemalt välja mõista perioodilise rahalise hüvitise PKS § 100 lõigete 1 ja 2 alusel.
2. Kuni 01.07.2011 kehtinud PKS-i § 61 lõike 1 järgi mõisteti elatis välja üksnes siis, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamise kohustust. Riigikohus on varem leidnud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-57-04, punktid 9 ja 10; nr 3-2-1-108-07, punkt 11). Kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud. Samas kehtib

§ 369

, mille kohaldamiseks annab aluse esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11, punkt 18).

1. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte ühine laps sündinud 06.02.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et peale lapse sündi on kostja lapse ülalpidamisel osalenud – ostis lapsele mähkmeid, riideid, mänguasju, lutipudelid, toiduaineid, maksnud 2010 veebruaris hageja seadusliku esindaja elektriarve 1355.30 krooni, 2010 septembris lapse lasteaiamaksu 210 krooni, hageja seadusliku esindaja üüri 244.10 ja elektriarve 376.46 krooni, maksnud hageja seadusliku esindaja arvele lapse ülalpidamiseks 2010 oktoobris, novembris ja detsembris kokku 6000 kr (t I kd lk 35-53). Asja materjalidest nähtuvalt (t I kd lk 89-96) on kostja peale hagi esitamist hageja seaduslikule esindajale lapse ülalpidamiseks maksnud 2011 veebruaris 126.94 eurot ja 127.82 eurot, märtsis 127.82 eurot, aprillis 128 eurot, juunis 127.82 eurot, juulis 70 eurot, augustis 127.82 eurot, septembris 127.82 eurot, oktoobris 127 eurot, novembris 126 eurot, detsembris 126 eurot, 2012 jaanuaris ja veebruaris 125 eurot, märtsis 120 eurot, aprillis 125 eurot, mais 90 eurot, juunis 110 eurot, augustis 120 eurot, septembris, oktoobris, detsembris 125 eurot ja novembris 130 eurot. Seega on kostja poolt tegemist ülalpidamiskohustuse varasema rikkumisega, mistõttu on hageja kohtusse pöördumine

§-st 369 tulenevalt õigustatud.

1. Lapse ülalpidamise nõude suurus on sätestatud PKS §-s
2. Riigikohus on lahendis nr 3-21-118-12 leidnud, et ka kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11, punkt 19). Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sealhulgas sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust.
3. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, see tähendab, et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lõike 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt 6 tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Juhul, kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lõike 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
4. Hagi esitamise ajal (25.11.2010) oli Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 järgi töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 4350 krooni ja elatise miinimum 2175 krooni kuus. Sama sätte 01.01.2011 kehtiva redaktsiooni järgi tuli alaealisele lapsele maksta elatist kuu töötasu alammäärast pool, see on 139 eurot. Alates 01.01.2012 on elatise miinimum 145 eurot kuus ja alates 01.01.2013 160 eurot kuus.
5. Erandina võib kohus PKS § 102 lõike 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sealhulgas vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps.
6. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-37-11 punktis 12 juhib kolleegium tähelepanu, et kuna nii enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 61 lõikes 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lõikes 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-05, punkt 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.
7. Käesolevas asjas ei ole lapse mõistlikud vajadused ja tema tavalisele elulaadile vastav elatis suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis ning hageja nõue ei ületa elatise miinimummäära. Hageja arvestuse järgi on kulutused lapse ülalpidamisele kuus keskmiselt üle 200 euro: toidule ca 52 eurot, riietele ja mähkmetele ca 64 eurot, lasteaiamaks ca 30 eurot, eluasemekulud (sealhulgas küttepuud) ca 60 eurot, lisaks kulud ravimitele, transpordile, üritustele.
8. Sotsiaalministeerium on tellinud
9. aastal valminud uurimuse lapse ülalpidamiskulude kohta. Uurimuse „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ eesmärgiks oli välja töötada lapse kõikidest vajadustest lähtuvalt ühtne metoodika lapse ülalpidamiskulude arvutamiseks ühes kuus. Uurimuse kohaselt ei sõltunud arvutamise metoodika lapse/kasvatajate sotsiaalmajanduslikust taustast ja majanduslikest võimalustest. Hinnang on statistiline ja tugineb Eesti perede reaalselt tehtud kulutustele aastail 2000–
10. Nimetatud uurimuse tulemusel on välja arvutatud, et terve lapse ülalpidamine maal ühes kuus vanusegrupis 0–6 aastat oli 1928 krooni, see on 123.22 eurot. Arvestades elukalliduse tõusu, on aastal 2012–2013 eelpool nimetatud summad kindlasti märgatavalt suuremad.
11. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-66-08 (punkt 20) seisukohale, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada ka seda, kumma vanema juures laps elab ning kas ja 7 kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist, nagu leidis kolleegium ka lahendis nr 3-21-7-
12. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures.
13. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitati Pärnu Maakohtu 20.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-65987 poolte vahel kokkulepe, mille kohaselt otsustusõigust hageja igakordse elukoha kohta teostab ema ning määrati kindlaks lapse suhtlemiskord isaga. Kokkuleppe kohaselt suhtleb laps isaga igal teisel nädalavahetusel. Suviti veedab laps isaga 2 nädalat, lisaks isaga seotud tähtpäevad. Kohus leidis, et see asjaolu ei anna alust antud juhul elatise suuruse vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, sest laps viibib olulise osa ajast ikkagi ema, mitte isa, juures. Samal ajal kannab vanem, kelle juures on lapse püsiv elukoht, kulutusi seoses eluasemega (haldus- ja kommunaalkulud, küttepuud) ja lasteaiamaksu. On elementaarne, et kui laps viibib mõned päevad kuus lahus elava vanema juures, siis sel ajal kannab vanem kulutused lapse toidule ja vabale ajale (ujula- ja loomaiakülastus jne), mida nad koos veedavad. Lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Seetõttu teine vanem ei saa tasaarvestada lapsele tehtud kulutusi elatise saamiseks õigustatud isikule makstava elatisega. Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal.
14. Kohtu hinnangul on oluline käesoleval juhul elatise suuruse määramisel arvestada ka seda, et vanemate varaline seis ei ole võrdne. Hageja on
15. aasta veebruarist töötu. Hageja AS-is Swedbank oleva pangakonto väljavõtte kohaselt (t I kd lk 89–90) oli tema sissetulekuks
16. aasta märtsis töötutoetus 42.20 eurot ja peretoetus 57.54 eurot, märtsis, aprillis, mais vastavalt 52.75 eurot ja 57.54 eurot, juunis 59.08 eurot ja 57.54 eurot, juulis 61.19 eurot ja 57.53 eurot, augustis ja septembris 59.08 eurot ja 57.54 eurot. Hageja leibkonnas on hetkel poeg R K , kes õpib XXXXXX Kutsehariduskeskuses ja H K , kes käib M Lasteaias. Kostja brutotöötasu on 1986.60 eurot kuus (t I kd lk 107). Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks teisi ülalpeetavaid peale hageja.. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul mõistlik, kui kostja tasub lapse ülalpidamiseks parema varalise seisundi tõttu rohkem elatist, kui suudab käesoleval ajal vahendeid anda teine vanem. Apellatsioonkaebus
17. 06.03.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusnorme.
18. Kohus ei teavitanud kostjat 11.12.2012 kohtumäärusest ega kaevatavast otsusest.
19. Kohus lahendas asja ebaseaduslikult kirjalikus menetluses. Kostja ei ole teatanud kohtule, et nõustub kirjaliku menetlusega, vaid soovis istungit. Kohus ei oleks tohtinud menetleda asja ka lihtmenetluses. Kostjale ei teatatud

§ 405lõigetes 2 ja 3 sätestatud õigusest olla ära kuulatud.

35. Kohus on määranud vale hagihinna, kostja hinnangul peaks hagihind olema

§ 124lõike 1 alusel 145 x 17 aastat = 29 580 eurot.

1. Kohus on rikkunud isikuandmete kaitse seadust, avaldades otsuses kostja palgaandmed viimaselt luba küsimata. 8
2. Kostja ei nõustu sellega, et temalt mõistetakse välja elatisraha ka selle aja eest, kui hageja elab tema juures ja kostja tegeleb hageja kasvatamisega. Kostjalt on eelnevate aastate, see on 2010-2012 eest välja mõistetud suurem elatis, kui tol ajal miinimum oli. Kohus käsib ebaseaduslikult piirata hageja kulusid sel ajal, kui hageja elab kostja juures. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja 04.11.2012 avalduses märgitu, et hageja seaduslik esindaja kannab kogu kostja poolt lapsele üle kantud elatisraha kohe kolmanda isiku arveldusarvele. Hageja seaduslik esindaja ei ole esitanud arveid, mis tõendaksid, et elatisraha on kulutatud lapse huvides. Lähtudes eeltoodust ja PKS § 100 lõikest 2 ja § 134 lõikest 3 võib arvata, et kohtuotsus ei ole tehtud mitte lapse huvides ja erapooletult, vaid hageja seadusliku esindaja huvides.
3. Kohus on alusetult leidnud, et kostja on rikkunud ülalpidamiskohustust, jättes arvestamata, et hageja elab vaheldumisi isa ja ema juures ning kui hageja on isa juures, siis ostab isa talle kõik vajaliku. Eeltoodu tõttu on kohus kostjat sooliselt diskrimineerinud, jättes arvestamata kostja kui lapse isa panust lapse kasvatamisse ja kostja kulutusi. Kohus ei ole arvestanud, et hageja elab kostja juures igal aastal puhkuse ajal 2 nädalat ning lisaks veel 2 päeva nädalas vastavalt kokkuleppele. See teeb kokku 16 päeva kuus, seega selles kuus elab hageja ema juures 15 päeva, mistõttu kostja kulutused hagejale on kõnealusel kuul palju suuremad kui hageja ema omad. Lähtuvalt PKS § 116 lõigetest 1 ja 2 ning § 100 lõikest 2 ei ole kostja sel kuul hageja emale kohustatud elatist maksma, kuna kulutab palju suurema summa otse lapsele. Sel ajal kui hageja elab isaga, ei maksa hageja ema samuti lapsele elatist ega osale lapse kasvatamises. Seega, kui kohus nõuab selle aja eest elatist vaid lapse isalt, on tegu otsese soolise diskrimineerimisega.
4. Arusaamatuks jääb, mille alusel väidab kohus, et kostjal ei ole peale hageja teisi ülalpeetavaid. Kostja märgib, et tal on peale hageja veel ülal pidada 80-aastane ema, töötu õde ja tüdruksõber koos kahe alaealise lapsega. Kohus ei ole arvestanud seda, et hageja seaduslik esindaja on töötu ajutiselt ja tema enda süül. Lisaks on hageja pidev elukoht hageja seadusliku esindaja juures tema enda nõudmisel ja soovil. Ka kostja on nõudnud last enda juurde elama ja on nõus seda tegema edaspidigi. Kostja hinnangul on käesolevas asjas ainuke lahendus lapse hooldusõiguse küsimuse üle vaatamine. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte selgitused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada
7. ja
8. aasta eest väljamõistetud igakuise elatisraha suuruse osas. Samuti tuleb muuta otsuse sissejuhatavas osas märgitud hageja andmeid. Muus osas jääb otsus muutmata. Apellatsioonkaebuses esile toodud maakohtu mõningased menetluslikud eksimused ei ole sellised, mida tuleks lugeda olulisteks menetlusnormi rikkumisteks või materiaalõiguse normi ebaõigeks kohaldamiseks ja mis tooksid kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
9. Asjakohane on apellandi seisukoht, et kohaseks hagejaks elatise väljanõudmise asjades on isik, kes on õigustatud ülalpidamist saama, seega käesolevas asjas alaealine H K . Samas nähtub maakohtu otsuse punktist 10, et kohus on otsuse sisulisel lahendamisel vastavatest PKS-i sätetest ja Riigikohtu seisukohtadest ka lähtunud. Seda näitab ka resolutsiooni punkt 2, mille kohaselt on elatis mõistetud välja alaealise kasuks. Maakohtule saab ette 9 heita otsuse sissejuhatavas osas hageja isiku ebaõiget märkimist ja selles osas tuleb maakohtu otsust muuta, märkides hagejana H K ja tema seadusjärgse esindaja ema T K i.
10. Apellant esitas väite, et maakohus ei toimetanud talle kätte 11.12.2012 määrust ja 17.01.2013 otsust. Kolleegium nõustub väitega osaliselt.

§ 306

lõike 1 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Väljatrükist kohtute infosüsteemist (t I kd lk 143) nähtub, et 17.01.2013 otsus saadeti kostjale 21.01.2013 elektrooniliselt elektronpostiaadressil XXXXXXX. Kuna kostja dokumendi saamist ei kinnitanud, saadeti see teistkordselt samal aadressil 06.02.2013 (t I kd lk 145) ja selle kirja kättesaamist kinnitas kostja 08.02.2013 (samas lk 147). Seega sai kostja kohtuotsuse kätte kooskõlas

§ 311

.1 lõike 1 punktiga 1 ja etteheited maakohtule otsuse kättetoimetamata jätmise ei ole asjakohased. 44. Kolleegium möönab, et maakohtu tegevus tsiviilasja menetlemisel ei olnud järjekindel ja võis tekitada pooltes (või ühes neist) arusaamatust menetlusviisi osas. Esmalt võttis maakohus asja menetlusse ja andis kostjale vastamiseks tähtaja, menetlemise viisi eraldi määratlemata (t I kd lk 8-9). Siis määras eelistungi toimumise aja (samas lk 57),milline toimus 27.09.2012 (protokoll samas lk 102-103). Istungil lükati asja arutamine edasi ja anti pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade/tõendite esitamiseks. Võimalikku üleminekut kirjalikule menetlusele või asja käsitlemist lihtmenetluses läbivaadatava asjana pooltele ei selgitatud. 11.12.2012 määras maakohus viia läbi kirjaliku menetluse, andis menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja ning määras otsuse avalikult teatavaks tegemiseks aja (samas lk 131)

§ 405lõike 1 alusel.

45. Samas ei tuvastanud kolleegium, et eelpool kirjeldatud tegevusega oleks rikutud menetlusosaliste õigusi määral, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ja tsiviilasja maakohtusse uueks arutamiseks tagasi saatmiseks. 11.12.2012 määrusele on avalikus etoimikus (AET-is) antud juurdepääs 12.12.2012 (samas lk 132). Samast nähtub, et dokumendile juurdepääsust on kostjat teavitatud elektrooniliselt teatega aadressile jyri.kuuskla@vta.ee. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks dokumendi avanud. Seega tõepoolest ei saa lugeda kohtumäärust kostjale kättetoimetatuks

§ 314lõike 5 mõttes.

Samas juhul, kui maakohus oli õigustatud konkreetset tsiviilasja menetlema lihtmenetluses, ei ole tegemist olulise kostja õiguste rikkumisega, sest vastavalt

§ 405

lõikele 3 võib maakohus tsiviilasja menetleda sama sätte lõikes 1 nimetatud viisil ilma selle kohta eraldi määrust tegemata. Ära olid pooled kuulatud 27.09.2012 kohtuistungil. Kostjale oli korduvalt antud õigus esitada tõendeid ja seisukohti, muuhulgas võttis ka ringkonnakohus kõik tema poolt esitatu vastu. 46.

§ 405

lõike 1 kohaselt saab maakohus lihtsustatud korras menetleda varalise nõudega hagi, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot. Elatise hagi hind määratakse vastavalt

§ 129

lõikele 2 arvestatuna nõutavate maksete kogusummast, kuid see ei saa olla suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa.

§ 123

kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagiavalduse esitamise aeg. Käesolevas asjas pöördus hageja kohtusse 25.11.2010 ja nõudis kostjalt elatist igakuiselt 3100 krooni. Seega oli hagi hinnaks 3100x9=27 900 krooni, mis vastab 1783.13 eurole. Seega võis maakohus asja lahendada lihtmenetluse reeglite alusel.

1. Maakohus on otsuse sissejuhtava osas määranud hagi hinna ebaõigesti, kuid selle saab ringkonnakohus parandada ja see asjaolu kostja menetluslikke õigusi oluliselt ei riku. 10
2. Küll aga on põhjendatud kaebuse väited, et vaatamata sellele, et hageja seaduslik esindaja muutis 08.10.2012 nõude suurust, paludes mõista välja seadusega kehtestatud miinimum, mõistis maakohus
3. ja
4. aastate eest välja suurema summa (139 eurot asemel 145 eurot kuus). Kolleegium märgib, et otsuse resolutsiooni sõnastusest ei nähtu, et väljamõistetud 145 eurot oleks seotud seadusest tuleneva miinimumiga, kuigi põhjendavas osas kohus elatise suuruse nimelt sellega sidus. Seetõttu tuleb aastate 2010 ja 2011 eest väljamõistetavat elatist vähendada tol ajal kehtinud miinimumini. Alates 01.01.2013 on seaduses ettenähtud miinimum küll suurenenud 160 euroni kuus, kuid kuna hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud ei ole ringkonnakohtul alust väljamõistetud summat suurendada. Apellatsioonikohus ei saa kaebust lahendades apellandi olukorda halvendada, võrreldes olukorraga, kui kaebust ei oleks esitatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni selliselt, et väljamõistetud igakuine elatis
5. ja
6. aastate eest on 139 eurot kuus ning alates 01.01.2012 145 eurot kuus.
7. Maakohus on otsuse tegemisel käsitlenud muuhulgas kostja vastuväiteid selle kohta, et laps viibib regulaarselt isa juures. Samas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kuna laps viibib olulise osa ajast siiski ema juures, kes kannab lapse püsiva elukohaga seotud kulutused (kommunaalkulud, küttepuud, lasteaiamaks), ei ole alust väljamõistetud elatise suurust vähendada. Kolleegium arvestab ka asjaoluga, et alates 01.01.2013 on kostjalt väljamõistetud elatise suurus osutunud tegelikkuses alla seaduses kehtestatud miinimumsuuruse ehk ongi ligilähedaselt selline, millest kostja on oma arvestustes lähtunud. Kui tulevikus hagetakse elatise suuruse muutmist, võib vaidlus isa juures viibitavast ajast taas aktuaalseks muutuda. Kindlasti ei saa kolleegium nõustuda kostjaga selles, et üksikute päevade puhul oleks alust teha ümberarvestus seadusega ettenähtud miinimumelatises. Selline ei saa olla PKS-i mõte, mille § 100 lõike 4 kohaselt tuleb elatis tasuda jooksva kuu eest ette.
8. Kolleegium jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited, millised puudutavad vanemate võimalikku uut vaidlust hageja hooldusõiguse üle, kuna see väljub käesoleva vaidluse piiridest. Samuti ei oma tähendust lapse ema varaline olukord ega see, mis põhjusel ema töötu on. Samuti ei oma tähendust kostjal teiste võimalike ülalpeetavate olemasolu, sest kostja ei ole esitanud vastuväidet, nagu ei suudaks ta hagejale elatise väljamõistmise tõttu oma teisi ülalpeetavaid hagejaga samaväärselt ülal pidada.
9. Kaebuse osalisel rahuldamisel jäävad kummagi menetlusosalise apellatsioonimenetluse kulud

§ 163lõike 1 alusel vastava poole enda kanda.

Ülle Jänes Mare Merimaa Imbi Sidok-Toomsalu